Obsah (4)

§ 4§ 10§ 43§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 19. juuni 2013, Tartu Haldusasi Ketal Võru O

) § 4 lg 7 ja § 43 alusel kaitse alla Ess-soo maastikukaitseala, eesmärgiga piirkonnas ainulaadsete sookoosluste säilitamine, kaitsealuste liikide kaitse tagamine, maastikulise väärtuse säilitamine, loodushariduse andmise võimaldamine ning kohalike elanike jaoks traditsioonilise marjakorjeala säilitamine.

1. Ketal Võru OÜ esitas kaebuse selle määruse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt läks Urvaste Vallavolikogu sisuliselt vastuollu oma varasema seisukohaga, mis oli kaebajale soodne. Maastikukaitseala moodustamine takistab kaebajat kavandamisloa saamisel.
2. Tartu Halduskohtu
3. novembri
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused: 1) Vastustajal oli

§ 4

lg-st 7 tulenevalt pädevus vaidlustatud määruse andmiseks; 2) Vaidlustatud akt on üldkorraldus, mis ei riku kaebaja õigusi. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust maavara kaevandamisele. Kaeabajale on otsustatud küll

1. aastal maavara kaevandamise luba väljastada, kuid luba ennast ei ole väljastatud. Korraldusest ilma loata ei teki kellelegi kavandamisega seotud õigusi. 3) Haldusasjas nr 3-08-1195 on kohtud leidnud, et kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust ja subjektiivset õigust Ess-soos turba kaevandamiseks. 4) Haldusakt on põhjendatud, diskretsioonivigu järeldada ei saa. 5) Viited riigi huvidele ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole populaarkaebusega. Kaebuse rahuldamata jätmisest hoolimata jättis halduskohus vastustaja menetluskulud tema enda kanda, sest ei pidanud põhjendatuks haldusvälise õigusabi kasutamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Ketal Võru OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud. Õigusaktidest tulenevalt pidi apellant pärast
3. oktoobri
4. a maavara kaevandamise loaga seotud korralduse väljaandmist koguma ettenähtud kooskõlastused, kuid pärast loa väljaandmise otsuse vaidlustamist menetlus peatati. Vaidlustatud haldusaktiga on kaebaja suhtes käitutud sõnamurdlikult. 2) Maastikukaitseala moodustamine ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses. Looduskaitseseaduses puudub säte, mis lubaks kohalikul tasandil kehtestada maastikukaitseala. 3) Haldusakt on põhjendamata, kuna ühtegi vastuargumenti kaitseala moodustamisele pole esitatud ega vaagitud.
5. Urvaste Vallavolikogu vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) Haldusasjas nr 3-08-1195 on tuvastatud, et vallavalitsus on varasemalt nõustunud turba kaevandamisega üksnes varem kaevandusena kasutatud alal, mis jääb kavandatud kaitsealast väljapoole. Seega ei ole kaebajale tekkinud õiguspärast ootust, et ta saab Ess-soos kaevandada. 2) Vallavolikogu pädevus maastikukaitseala moodustamiseks tuleneb

§ 4lg-st 7, § 10 lg 7 p-st 2 ja §-st 43.

Pindalaliste objektide kohaliku omavalitsuse poolt kaitse alla võtmisel on „maastikukaitseala“ mõiste levinud praktikas. 3) Haldusakt on põhjendatud ning kaebajal oli võimalus menetluses osalemiseks.

1. Keskkonnaministeeriumi vastuses jäädakse varasema seisukoha juurde, et kaebajal on õiguspärane ootus maavara kaevandamise loa väljastamise menetlusele. Väitega pädevuse ületamisest ei nõustuta. Ehkki vaidlustatud haldusakti põhjendustes ei käsitleta turba kaevandamise majanduslikke mõjusid vallale, on tegemist kaitse alla võtmise otsusega, milles tuleb esitada põhjendused eeskätt loodusväärtuste kaitsest lähtuvalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 2
3. Väites endal olevat õiguspärase ootuse kaevandamisele, tugineb kaebaja eeskätt Keskkonnaministeeriumi
4. oktoobri
5. a korraldusele nr 56, millega otsustati anda kaebajale välja maavara kaevandamise luba Urvaste vallas. Sellega seoses märgib ringkonnakohus kõigepealt, et käesolevas asjas antud haldusakt ei ole antud mitte Keskkonnaministeeriumi, vaid kohaliku omavalitsuse poolt. Õiguspärase ootuse põhimõte on suunatud kaitsma eeskätt isikuid sellise olukorra eest, kus üks ja seesama haldusorgan langetab isiku suhtes vastandlikke otsuseid (vrdl nt analoogilist küsimust reguleerivat haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg 2 ja § 67 regulatsiooni). On paratamatu, et riigi ja kohaliku omavalitsuse huvid võivad olla erinevad. Kohalik omavalitsus seisab muuhulgas ka kohalike huvide eest. Seetõttu ei ole põimunud haldusmenetluses olukorrad, kus ühe ja sama eseme kohta langetavad riik ja kohalik omavalitsus erisuunalisi otsuseid, täielikult välditavad. Samas ei saa sellises olukorras rääkida, et isiku suhtes oleks rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, kui kahe haldusekandja organite otsustuste vahel on küll vastuolu, kuid kumbki haldusorgan ei ole oma varasemaid otsustusi muutnud. Vastasel juhul avaneks sisuliselt võimalus asja varem lahendanud haldusekandjal võimalus sundida asja hiljem lahendavat haldusekandjat käituma enda soovide kohaselt. Käesoleval juhul oleks selline lahendus vastuolus kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega (põhiseaduse § 154). Vastustaja on selgitanud, et Urvaste Vallavalitsus on varasemalt nõustunud turba kaevandamisega üksnes alal, mis jääb kaitsealast väljapoole. Seega tuleb nõustuda, et Urvaste Vallavolikogu ei ole kaebaja suhtes õiguspärast ootust rikkuvalt käitunud.
6. Lisaks on Keskkonnaministeeriumi
7. oktoobri
8. a korralduses märgitud, et „Luba väljastada pärast maavara kaevandamiseks vajaliku maa kasutamise õiguse tekkimist.“ Samuti oli korralduses märgitud, et väljastatavas maavara kaevandamise loas tuleb määrata maavara kaevandamise tingimused vastavalt korralduse lisale (tl 14-14p). Seega ei olnud see korraldus veel lõplik haldusakt, mille alusel saanuks kaebaja vahetult kaevandama asuda. Ka kaebaja ise on möönnud, et pärast seda korraldust tuli kaebajal hankida muuhulgas kooskõlastused. Seega ei ole kaebajalt tegelikkuses kaevandamise õigust ära võetud, sest seda ei ole tal kunagi olnudki. Kaebaja väitel rikutakse vaidlusaluse haldusaktiga tema õigust kaevandamisloa andmise menetluse lõpptulemusele. Iseenesest võib vaidlustatud haldusakti kehtimajäämine tähendada kaebaja jaoks tõepoolest seda, et selles piirkonnas ta turvast kaevandada ei saa. Samas ei saa sellist lõpptulemust pidada õigusvastaseks. HMS §-st 54 tulenevalt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele. On paratamatu, et pikaajalise haldusmenetluse käigus võivad muutuda lõpliku haldusakti andmise jaoks tähtsust omavad faktilised või õiguslikud asjaolud, ning lõpliku haldusakti andmisel tuleb muutunud olukorraga arvestada. Sealhulgas võidakse anda vahepeal teiste haldusorganite poolt haldusakte, mis muudavad isiku soovitud haldusakti andmise võimatuks. See aga ei tähenda, et selliste haldusaktide andmine oleks õigusvastane pelgalt seetõttu, et teise haldusorgani poolt läbiviidavas menetluses lootis isik teistsugust lõpptulemust. Nagu eelnevalt märgitud, viisid kaevandamisloa andmise menetlust ning Ess-soo kaitse alla võtmist läbi erinevad haldusekandjad (riik ja kohalik omavalitsus) ning kaebaja ootus, et riigi poolt antakse talle kaevandamisluba, ei võta kohalikult omavalitsuselt õigust seda piirkonda kaitse alla võtta.
9. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et lahendus, millega oleks Ess-Soo jäetud kaitse alla võtmata ja looduskaitseala moodustamata, on Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu 3 poolt loetud õigusvastaseks ja vastav haldusakt tühistatud haldusasjas nr 3-08-
10. Kohtuotsused on jõustunud.
11. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, et vastustaja ületas vaidlustatud haldusakti andmisel oma pädevust. Kaebaja peab silmas seda, et vastavalt looduskaitseseadusele võivad kaitstavad loodusobjektid olla muuhulgas kas kaitsealad või kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid (

§ 4

lg 1 p 1 ja 6), kusjuures kaitseala võib olla muuhulgas ka maastikukaitseala (

§ 4

lg 2 p 3) ning kaitseala moodustamise pädevus on

§ 10lg 1 järgi Vabariigi Valitsusel.

Sellega tahab kaebaja öelda, justkui oleks käesoleval juhul vaidlusaluse akti andmise pädevus Vabariigi Valitsusel. Sarnaselt sellega, nagu õigusaktide liigitamisel üld- ja üksikaktideks ei saa otsustada selle pealkirja, vaid sisu järgi (RKHKm 3-3-31-03, p 11), ei saa ka käesoleval juhul järeldada vaidlustatud haldusakti pealkirjast, et loodud on just maastikukaitseala

§ 4lg 2 p 3 ja § 28 mõttes, mille moodustamine oleks Vabariigi Valitsuse pädevus.

Vastustaja on ise omaks võtnud, et maastikukaitseala mõiste kasutamine oli ebatäpne ja et vaidlusalusest aktist ilmneb selgelt, et eesmärk pole olnud

§-s 28 sätestatud maastikukaitseala kaitse alla võtmine, vaid

§-s 43 sätestatud õiguse realiseerimine.

§ 43

sätestab, et looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt. Tõepoolest nähtub vaidlusaluse akti pealkirjast, selles õigusliku alusena nimetatud normide loetelust ja akti põhjendustest, et eesmärk oli just maa-ala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine. Seega on maastikukaitseala nimetuse kasutamine aktis küll eksitav, kuid tegemist ei ole maastikukaitseala moodustamisega

§ 28mõttes ning seega ei ole vaidlusalune akt antud pädevust ületades.

1. Vaidlustatud haldusakt on ringkonnakohtu hinnangul motiveeritud. See nähtub juba sellest, et põhjendusi on haldusaktis ära toodud seitsmel leheküljel (tl 8p-11p). Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vastuargumente ala kaitse alla võtmisele ei ole kaalutud. Akti põhjenduste lk 6-7 analüüsitakse kaebaja huvide riivet, ning leitakse, et kuna kaebajale ei ole antud veel kaevandamisluba ega vee erikasutusluba, ning kuna viimase saamiseks tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus, siis ei ole Ess-soo loodusväärtusi arvestades võimalik kindlalt väita, et kaebaja erikasutusloa saab (tl 10p-11). Seega on kaalumise tulemusena leitud, et kaebaja poolt kaevandamise tegelik teostumine ei ole tõenäoline. Vastavalt ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja etteheidet, et kaalutud ei ole majanduslikke argumente kaevandamise kasuks ja kaevandamise võimalikku positiivset mõju vallale, kuna selles olukorras luges vald kaevandamiseni jõudmise vähetõenäoliseks. Samuti tuuakse põhjendustes välja asjaolu, et Urvaste Vallavalitsus on varasemalt nõustunud kaevandamisega üksnes kaitsealast väljapoole jääval alal.
2. Ringkonnakohtul ei ole mingit alust kahtluse alla seada vaidlustatud haldusakti menetluses koostatud ekspertiisi (tl 35-44p), mille tulemusena otsustati ala kaitse alla võtta. Kaebaja oli akti andmise menetlusse kaasatud ning ta oli menetluses esitanud kahel korral oma kirjalikud seisukohad (tl 29-30) ning samuti osales kaebaja esindaja Ess-soo kaitse alla võtmise avalikul arutelul (tl 31-34p). Arusaamatu on apellandi väide, et avalik koosolek ei ole koht, kus saaks haldusorganile selgitada tema ettevõtluse positiivset mõju. Kaebaja võinuks kõik oma seisukohad esitada nii kirjalikult kui ka avalikul arutelul, sealhulgas küsimused eksperdile. Nähtuvalt juba esitatud kirjalikest seisukohtadest ning avalikul arutelul osalemise faktist oli kaebajal selleks võimalusi piisavalt. Olukord, kus kaebaja leiab tagantjärgi, et ta ei 4 esitanud kõiki seisukohti või küsimusi, ei ole kuidagi etteheidetav vastustajale. Ringkonnakohus osundab siiski, et nähtuvalt avaliku arutelu protokollist on Ketal Võru OÜ esindaja A. Vinkel esitanud muuhulgas küsimusi ka Ess-soo kaitse alla võtmise osas ekspertarvamuse koostanud E. Leibakule (tl 33). Seega isegi kui paikapidav oleks kaebaja seisukoht, et menetlusosalised peavad saama eksperdile kaitse alla võtmise menetluses küsimusi esitada, siis on kaebaja saanud seda teha. Ringkonnakohus märgib siinkohal siiski, et ringkonnakohus ei näe normi, kust tuleneks kaitse alla võtmise menetluses menetlusosalisele absoluutne õigus esitada eksperdile küsimusi.
3. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv 15,97 eurot) HKMS § 285 lg 1 ja HKMS vr § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja Urvaste Vallavolikogu on esitanud apellatsioonimenetluses taotluse, milles palub kaebajalt välja mõista Tartu Halduskohtu menetluses kantud menetluskulud vastavalt halduskohtule esitatud taotlusele ning Tartu Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud summas 149,54 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et kuna halduskohus jättis oma otsusega vastustaja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata, siis ei ole ringkonnakohtul kaebaja apellatsioonkaebuse alusel võimalik seda otsust muuta. See tähendaks edasikaebaja olukorda halvendava kohtuotsuse tegemist (reformatio in peius), mida kehtiv halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda. Kui Urvaste Vallavolikogu ei olnud selles osas halduskohtu otsusega rahul, oleks ta pidanud esitama selles osas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Seetõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul menetluskulude väljamõistmise taotlust rahuldada. Apellatsioonimenetluses Urvaste Vallavolikogu poolt kantud menetluskulud tuleb kaebajalt Urvaste Vallavolikogu kasuks välja mõista. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et üldjuhul peaksid kohalikud omavalitsused suutma kohtumenetluses osaleda välist õigusabi kasutamata. Kuid see, kas välise õigusabi kasutamine on põhjendatud või mitte, sõltub eeskätt vaidluse liigist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maa-ala kaitse alla võtmine kohalike omavalitsuste jaoks igapäevane küsimus. Seda kinnitab ka asjaolu, et erinevalt näiteks avaliku teenistusega või planeerimisega seotud vaidlustest on selliseid vaidlusi ka kohtutes lahendatud suhteliselt vähe. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et sellise küsimusega seoses tekkinud kohtuvaidluses võib olla põhjendatud välise õigusabi kasutamine. Urvaste Vallavolikogu taotlus apellatsiooniastmes kantud menetluskulude 149,54 eurot väljamõistmiseks kaebajalt tuleb seega rahuldada. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene