Obsah (7)

§ 10§ 13§ 4§ 8§ 28§ 9§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-174 Otsuse kuupäev 18. november 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Ketal Võru OÜ kaebus Urvaste Vallavolikogu 14.

) §-le 4 lg 2 p 6, millist ei eksisteeri aga üldse. Eeldades, et silmas on peetud § 4 lg 1 p 6, on haldusorgan aktsepteerinud seda, et ta võtab kaitse alla kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti, mitte ei moodusta § 4 lg 1 p 1 alusel kaitseala. Kaitseala moodustab

§ 10

lg 1 alusel Vabariigi Valitsus.

§ 13

lg 2 näeb aga ette võimaluse, et kohalikul tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla (Vabariigi Valitsuse poolt) kaitsealana ja võib tekkida kaitsekordade vastuolugi.

§-d 43-45 reguleerivad looduskaitse korraldust kohaliku omavalitsuse tasandil. Kohaliku kaitse alla võetud objektil rakendatakse

§-s 31 sätestatud kaitsekorda, mida võib kaitse-eeskirjaga leevendada. Seega ei ole Urvaste vallavolikogu pädev moodustama Ess-soo maastikukaitseala ega kinnitama selle kaitse-eeskirja. 5. Loodusobjekt on vaidlustatud haldusaktis määratletud ebaselgelt, mistõttu on akt põhjendamata. Kaebaja viitab

§ 4

lg-le 7, §-le 7, §-le 43 ning märgib, et kaevatava haldusakti pealkirjast selgub küll soov võtta kaitse alla „maastik“, kuid samas viidatakse kaalutlustes mitmetele teistele loodusväärtustele (p 2.1.7). Ohustatusest räägitakse haldusaktis üldiselt, täpsustamata, mis nimelt on ohustatud. Seega pole selge, mis loodusobjekt on õiguslikus tähenduses kaitse alla võetud. 6. Kaebaja leiab, et ekspertiisi ei ole vastustaja sisuliselt korraldanud. Vastustaja on piirdunud arvamuse küsimisega Eerik Leibakult, keda teadmata alusel peetakse eksperdiks. Erik Leibaku arvamuse põhjendus tugineb olulises ulatuses kaitseala soovivate isikute endi väidetele, millest osa omakorda viitavad Leibaku varasematele seisukohtadele. Jääb arusaamatuks, kuidas saab olla objektiivne ja tõele vastav arvamus, mis on antud eksperdi enda varasemate seisukohtade suhtes.

§ 8lg 3 kohustab vastustajat korraldama ekspertiisi, kuhu kaasatakse ekspert.

Ekspertiisi korraldamine on osa haldusmenetlusest, milles osaleb nii ekspert kui ka teised puudutatud isikud. HMS § 11 lg 1 p-st 3 tulenevalt on kaebuse esitaja isik, kelle õigusi Ess-soo kaitse alla võtmine ilmselgelt puudutab. Seega pidi vastustaja andma kaebajale võimaluse esitada Erik Leibakule küsimusi ka omalt poolt. Üldiselt teadaolevalt tähendab ekspertiisi korraldamine ka eksperdile küsimuste esitamist. Märkimisväärne on ka asjaolu, et Leibak kinnitab oma arvamuses, et ei käinud ise arvamuse andmise raames kohapeal, vaid tugineb (teadmata ajal) „varasemalt kogutule ja kogetule“. Kaevatava akti väljaandmise ajaks on Leibaku viimasest külastusest sohu (2006 2 sügis?) möödunud neli aastat ning pole teada, kas see on täna samade väidetavate väärtustega nagu ta oli siis, kui Eerik Leibak seda viimati külastas. Vaidlustatud haldusakt väärtustab rohkem turba kaevandamise keeldu kui loodusobjekti kaitse alla võtmist. Haldusaktist nähtub üheselt, et piirkonna kaitse alla võtmise küsimus tekkis abinõuna turba kaevandamise takistamiseks. Teisisõnu - kaitseala moodustamine on kohaliku omavalitsuse poolt otsitud vahend turbatootmise takistamiseks. Välistamata võimalust, et Ess-soos võib olla midagi sellist, mille säilitamine kaalub üles kõik muud huvid, pidi haldusorgan andma kaebuse esitajale võimaluse esitada Eerik Leibakule haldusmenetluse raames küsimusi ja kaasama teda aktiivselt haldusotsuse ettevalmistamisesse. Seda aga ei tehtud.

1. Vastustaja on ignoreerinud riigi huvisid, st jätnud arvestamata puudutatud isiku huvidega. Vastustaja ei ole mõistnud, et riigi huviks ei ole mitte ainult maavara kaevandamise küsimus mingis piirkonnas, vaid (lisaks) ka isikutevahelises suhtluses õiguskindluse tagamine. Eesti riik on vastustaja kooskõlastusele tuginedes lubanud kaebuse esitajale väljastada kaevandamisloa ja ta peab seda tegema. Kohaliku omavalitsuse meelemuutused, mis ei põhine asjaolude muutustel, ei ole näide õiguskindluse edasiarendamisest. Vastustaja katse tuletada Võrumaa keskkonnateenistuse 18.01.2006 väitest vastuseks Rohelise Urvaste apellatsioonkaebusele järeldus, nagu riigi huvi tegelikult ei olegi, on otsitud. Esiteks on Eesti riik keskkonnaministri isikus hilisemalt kinnitanud vastupidist ja teiseks, mis iganes kohtumenetluses esitatud poole esindaja väidet ei ole põhjendatud lugeda väljaspool seda menetlust riigi seisukohaks teises menetluses. Et maavarade kaevandamisel on suurem otsustusõigus riigil, nähtub mh maapõueseaduse § 20 lg-st 3 ja § 34 lg-st 2 mis sätestab, et kui kohalik omavalitsus ei anna kaevandamisele kooskõlastust, siis sõltub kaevandamise otsustamine Vabariigi Valitsusest. Vaidlustatud haldusaktiga on kohalik omavalitsus sekkunud riigi õigusesse otsustada maavarade kaevandamise üle.
2. Kaebaja palub tühistada Urvaste Vallavolikogu 14.12.2010 määruse nr 1-1/
3. Vastustaja vastuväited
4. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
5. Vastustaja leiab, et on antud asjas kasutanud

§ 4

lõikes 7 ning §-s 43 sätestatud õigust loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ning see tuleb vaidlusalusest haldusaktist piisavalt selgelt välja (muuhulgas on nendele sätetele viidatud haldusakti andmise õigusliku alusena). Mõiste „maastikukaitseala” märgib selles kontekstis vaid asjaolu, et volikogu eesmärgiks oli võtta kaitse alla maastik pindalalise objektina. Vastustaja juhib tähelepanu, et pindalaliste objektide kohaliku omavalitsuse poolt kaitse alla võtmisel on „maastikukaitseala” mõiste kasutamine levinud praktikaks, mis on olnud ka vastustaja eeskujuks vaidlusaluse haldusakti andmisel. Keskkonnaregistrisse kantud kohaliku tasandi kaitstavatest loodusobjektidest on pooled kantud registrisse maastikukaitsealana, kusjuures keskkonnaregistri pidaja ei ole seda probleemiks pidanud 3 ega pädevust ületatuks lugenud. Ka ei ole kohtud oma senises praktikas tuvastanud kohalikul tasandil kaitse alla võetud objektide puhul kohaliku omavalitsuse poolt pädevuse ületamist nende objektide maastikukaitsealaks nimetamise tõttu. Vastustaja hinnangul on selle põhjuseks asjaolu, et kohaliku omavalitsuse poolt kaitse alla võetud objektide puhul on kaitse alla võtmise otsustest tulenevalt piisavalt selge, milline kaitserežiim neile rakendub, ning et tegemist ei ole riiklikul tasandil kaitstavate maastikukaitsealadega

§ 28tähenduses.

Vastustaja möönab, et maastikukaitseala mõiste kasutamine kaitse alla võetud loodusobjekti nimetusena on ebatäpne, ent vaidlustatud haldusaktist ja selle lisaks olevatest põhjendustest on vastustaja hinnangul ka antud juhul ilmne, et haldusakti andmisel ei ole Urvaste vallavolikogu eesmärgiks olnud

§-s 28 sätestatud maastikukaitseala kaitse alla võtmine, vaid

§-s 43 sätestatud õiguse realiseerimine. Vastustaja märgib lisaks, et kaitse alla võtmise menetluses, milles kaebajal oli seisukohtade esitamise võimalus (ja milles kaebaja osales oma esindaja vahendusel), kaebaja sellist argumenti ei esitanud, pidades küsimust ilmselt ebaoluliseks. 11. Vaidlustatud haldusakti kaitse-eesmärgis on selgelt loetletud väärtused, mida Ess-soo maastikukaitseala kaitse alla võtmisega kaitstakse: piirkonnas ainulaadsed sookooslused, kaitsealuste liikide kaitse, Ess-soo maastikuline väärtus jm. Vastustaja hinnangul on sellest loetelust ilmne vastavus sellistele

§ 4lõikes 7 loetletud objektidele nagu maastik ja väärtuslik looduskooslus.

Vastustaja leiab, et haldusakti pealkiri ega ka kaitse alla võetava objekti nimetus ei pea sisaldama kõikide

§ 4

lõikes 7 loetletud objektide nimetusi, mille kaitset kohalik omavalitsus konkreetse haldusaktiga taotleb. Oluline on, et vastavate väärtuste olemasolu ning nende kaitsmise eesmärk ja režiim ilmneksid kaitse alla võtmise otsusest ja selle kaitse-eeskirjast. Antud juhul see nii ka on. 12. Vastustaja hinnangul on Eerik Leibak’u ekspertarvamuses viidatud piirkondlikele eripäradele ja väärtustele oluliselt põhjalikumalt kui kaebaja oma kaebuses paista laseb. Eksperthinnangus on viidatud lisaks eksperdi enda hinnangutele ka teiste ekspertide – Mati Ilometsa ning Tarmo Evestuse ja Sergei Põlme, samuti Jaanus Paali arvamustele ja töödele, milles on Ess-soos asuvaid väärtuseid üksikasjalikult kirjeldatud ja hinnatud. Samuti on Eerik Leibaku eksperthinnangus ning kaitse alla võtmise menetluses (nt avalikul arutelul, kus viibis ka kaebaja esindaja) üldisemalt käsitletud Ess-soo väärtuste eripära ja kaitstavust regionaalselt, mitte ainult Urvaste valla piires. Muuhulgas on ka vaidlusaluse haldusakti lisas 1 esitatud põhjenduste punktis 2.1 välja toodud, et Ess-soos asuv soolaam on vähemalt regionaalse, suurepinnaline lage-siirdesookooslus aga üle-euroopalise tähtsusega. 13.

§ 8

lõike 3 kohaselt tuleb kaitse alla võtmise algatajal korraldada kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiis, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (eksperdi). Seda Urvaste Vallavalitsus ka tegi (Urvaste Vallavalitsuse 20.02.2007.a korraldus nr 24). Seaduses ei ole eksperdile sätestatud täiendavaid nõudeid ega ka seda, et ekspertiisi koostamisse tuleks kaasata mitmeid isikuid, seega ühe isiku arvamusest piisab, kui see isik on ekspert. 4 Tegelikult ei ole vaidlusaluse haldusakti andmisel tuginetud vaid ühe isiku arvamusele. Vaidlustatud haldusakti põhjendustest (lisa 1 p 2.1 „Kaitse alla võtmise vajadus”) nähtub, et lisaks E. Leibaku arvamusele on tuginetud ka Mati Ilometsa ja Jaanus Paali ekspertarvamusele soo kui maastikuelemendi väärtuse osas, samuti Tarmo Evestuse ja Sergei Põlme hinnangutele linnustikuliste väärtuste osas. 14. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et turba kaevandamise perspektiiv oli üheks kaitse alla võtmise põhjuseks (lisaks väärtustele, millele on tähelepanu juhitud). Tegemist on ühe

§-s 7 sätestatud eeldusega loodusobjekti kaitse alla võtmiseks – ohustatusega. Ohustatusele turba kaevandamisest viitab ka Eerik Leibak’u ekspertiisi p 2.2.

2. Vaidlusalusest haldusaktist nähtub, et vastustaja ei ole riigi huve ignoreerinud, vaid on neid koos muude huvidega põhjalikult kaalunud. Vaidlusaluse haldusakti põhjenduste punktis 2.2 on välja toodud, et vaidlusalune ala on riiklikus maavarade registris arvel kui turbamaardla, ning leitud, et kaitse alla võtmise otsuse tegemisel tuleb kaaluda, kas riigi huvi maavara kasutamiseks kaalub üles alal asuvate loodusväärtuste võimaliku kahjustamise.
3. Õiguskindluse tagamine on kahtlemata üks aspektidest, mida vastustaja pidi kaalutlusõiguse teostamisel kaaluma, ent õiguskindluse põhimõtte kaitse on tagatud HMS § 4 lõikest 2 tulenevate kaalutlusnõuetega. Tegemist ei ole eraldiseisva riikliku huviga HMS § 4 lõikes 2 nimetatud huvi mõttes, vaid õiguse üldpõhimõttega, mida sama sätte kohaselt tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada. Vastustaja hinnangul kinnitab seda seisukohta ka Tartu ringkonnakohtu otsus kohtuasjas nr 3-08-
5. Vaidlusaluse haldusakti põhjenduste punktis 2.2 on selgitatud (koos viidetega asjakohastele dokumentidele), et vallavalitsus on 19.12.00 nõustunud Ess-soos turba kaevandamise taastamisega vaid kaevandusena varem kasutuses olnud alal (mis jääb kaitse alla võetud alast väljapoole).
6. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja ei ole kaebuses selgelt välja toonud, milles seisneb tema õiguste rikkumine. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Ess-soos turba kaevandamise lubatavuse osas ei olnud lõplikku otsust tehtud, muuhulgas ei ole kaebajale kaevandamisluba veel välja antud. Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust kaevandamise alustamiseks. Kaasatud isiku seisukoht
7. Seda, kuidas kohalik omavalitsus kaitse alla võetud ala nimetab, reguleeritud ei ole. Seega võib kohalik omavalitsus kaitseala nimetamisel kohaldada analoogiat sarnaselt riikliku kaitseala liigitamisega. 20.

ei sea eksperdile muid tingimusi kui, et isik on vastava ala eriteadmistega. Seda, kas ekspertiisis on piisavalt analüüsitud kaitse alla võtmise põhjendatust ja kavandatavate piirangute otstarbekust, hindab kaitse alla võtmise algataja. Antud juhul oli kaitse alla võtmise algatajaks

§ 9lg 2 alusel kohalik omavalitsus.

1. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peavad haldusorganid oma tegevuses olema järjekindlad ja kord antud haldusaktidele ja lubadustele peab saama tulevikus tugineda. Urvaste Vallavolikogu on andnud turba kaevandamiseks nõusoleku ja see on jõus. Samas 5 on kohalik omavalitsus ala kohaliku kaitse alla võtmisega teinud eelnevalt nimetatud otsusele vastuolus oleva otsuse. Ilmselt esinesid vaidlusalasel alal samad loodusväärtused ka maavara kaevandamiseks nõusoleku andmisel. Keskkonnaministeerium leiab, et Võru keskkonnateenistuse 14.10.2002 korraldusest nr 56 ja Urvaste Vallavalitsuse antud nõusolekust maavara kaevandamiseks on kaebuse esitajal tekkinud õiguspärane ootus maavara kaevandamise loa väljastamise menetluse jätkamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus
2. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole pädev vaidlustatud määruse andmiseks. Vastav pädevus tuleneb

§ 4

lõikest 7, mille kohaselt võib kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik pindalalise objektina.

§ 10

lõike 7 punkti 2 kohaselt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla ilma planeeringut koostamata volikogu määrusega. Kohaliku omavalitsuse tasandi looduskaitselised eesmärgid on sätestatud

§ 43, mis on ka määruse õiguslikuks aluseks.

Vaidluse esemeks käesolevas asjas on halduse üksikakt kui üldkorraldus (vrdl RKHK 07.05.

1. a määruse nr 3-3-1-31-03 p 11, HMS eelnõu (456 SE I) seletuskirja p 17, RKPSJK 22.11.
2. a määruse nr 3-4-1-6-10 p 43). Vaidlusalusel määrusel on haldusakti tunnused, kuna määruse Lisa 3 kohaselt on tegemist konkreetselt piiritletud maa-alaga, kus määrusega kinnitatud kaitse-eeskirjaga ei reguleerita mitte üksnes üldist käitumiskorda, vaid asja kasutamist. Seega muudetakse määrusega asja kasutamisega seotud subjektiivseid avalikke õigusi ja kohustusi ning vastustaja oli pädev vaidlusaluse üldkorralduse kui haldusakti andmiseks. Riik ei ole oma institutsioonide kaudu praeguseks peaaegu aasta jooksul seadnud kahtluse alla vastustaja pädevust määruse (praeguseni kehtiv haldusakt) andmiseks, mis viitab muuhulgas samuti sellele, et vastustaja ei ole määrust andes pädevust ületanud.
3. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt tuleb tuvastada, milliseid kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi on vaidlustatud haldusaktiga rikutud. Kohus lähtub erialakirjanduses (vt näit E. Vene, Juridica 5/2000) väljendatud seisukohast, mille kohaselt on subjektiivsete avalike õiguste rikkumisega tegu juhul, kui avaliku võimu kandja ei täida oma juriidilist kohustust, mis tuleneb isikule kuluvast subjektiivsest õigusest. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi, kuna vastustaja on varasemate samasisuliste menetluste tulemites kaebajat käsitlenud haldusmenetluse soodustatud isikuna, käesoleval juhul aga väljendanud haldusaktis kaebaja jaoks koormavat seisukohta. Kaebus on esitatud seetõttu, et maastikukaitseala moodustamine takistab kaebajat asjaajamisel kaevandamisloa saamiseks, mh seetõttu, et loob õiguslikult ebakindla olukorra kaevandamisloa saamisel. Halduskohus kaebaja viimati väljendatud seisukohaga ei nõustu. Iga demokraatlik menetlus koormab kedagi, aga see ei viita veel subjektiivsete õiguste riivele, rääkimata isiku õiguste rikkumisest. Halduskohus nõustub kaasatud isikuga, et kaebajal on kehtivast õigusest tulenevalt õigus maavara kaevandamisloa korrakohasele menetlemisele, kuid tal ei ole subjektiivset õigust maavara kaevandamisele, millele korrespondeeruks vastustaja kui avaliku võimu kandja vastav kohustus. Teisisõnu on halduskohus asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hinnates seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi. 6 Halduskohtu seisukoht tugineb asjaolule, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on Võrumaa keskkonnateenistuse 14.10.2002.a korraldusega nr 56 otsustatud väljastada maavara kaevandamise luba Ess-soo turbamaardlas. Määruse Lisa 1 punkt 2.
4. kohaselt (tlk 10 p-11) ei ole kaebajale kavandamise luba nimetatud korralduse alusel väljastatud. Maavara kaevandamise luba ja selle väljaandmiseks antud korraldus moodustavad aga ühe haldusakti. Korraldusest ilma loata ei teki kellelegi õigusi ega kohustusi seonduvalt kaevandamise kui tegevusega. Seega ei saa kaebajale ainult keskkonnateenistuse korraldusest nr 56 tuleneda sellist subjektiivset õigust, mis annaks talle aluse väiteks, et korraldusega rikutakse tema subjektiivseid õigusi, mida kaitseb keskkonnateenistuse korraldus ja seeläbi selle korralduse aluseks olev materiaalõigus. Halduskohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel teha järeldus, et vaidlustatud määruse andmiseks läbiviidud haldusmenetlus on õigusvastaselt takistanud kaebajale maavara kaevandamise loa väljastamist, turba kaevandamise alustamiseks vee erikasutusloa väljastamist jmt asjakohaseid menetlusi ja haldusakte nende menetluste tulemina. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise vaidlustatud korraldusega välistab juba ainuüksi asjaolu, et vastustaja ei ole maavara kaevandamise loa ja vee erikasutusloa väljastamiseks pädev organ, kuna nende lubade väljastamine kuulub hoopis keskkonnateenistuse kompetentsi. See, kas vastustaja teostab nende lubade menetluses menetlusosalisena mingeid menetlustoiminguid (kooskõlastus, arvamus jmt) ei anna iseseisvat alust kaebuse rahuldamiseks. Halduskohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille alusel võtta kaebaja subjektiivsete õiguste riive suhtes erinevat seisukohta haldusasjas nr 3-08-1195 jõustunud kohtulahendis võetud seisukohast. Nimelt on kohtute infosüsteemi andmetel kohtud selles haldusasjas leidnud, et kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust ja seega ka subjektiivset õigust Esssoos turba kaevandamiseks. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt osundatud vastustaja väidetav varasem teda soosiv seisukoht, ei anna alust ka usalduse kaitse põhimõtte riivele tuginemiseks, sest kaebajalt ei ole vaidlustatud määrusega võetud õigust kaevandamisloa korrakohasele menetlemisele.
5. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on jätnud haldusakti nõuetekohaselt põhjendamata ja on eiranud menetlusnõudeid seoses ekspertiisiga, mis tingiksid seetõttu haldusakti tühistamise. Haldusakti põhjendused on kontrollitavad, kohtule esitatud tõendite ei saa järeldada, et tegemist on diskretsiooniveaga ja motiveerimata haldusaktiga. Vastustaja poolt läbi viidud menetlus vastab avatud menetluse tunnustele ja asjaolu, et vastustaja ei ole ekspertiisi läbiviimisel järginud tsiviilkohtumenetluses kohaldatavaid põhimõtteid ei anna samuti iseseisvat alust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 58). Halduskohus ei otsusta pädevuse puudumisel haldusakti otstarbekust vastandades turba kaevandamise keeldu loodusobjekti kaitse alla võtmisele, nagu seda teeb kaebaja.
6. Halduskohtumenetluse eesmärgiks käesoleval juhul on kaebuse alusel isiku subjektiivsete õiguste rikkumiste tuvastamine ja kohtulik kaitse subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Kaebaja väited seonduvalt riigi huvide kaitse vajalikkusega on omased nn populaarkaebustele, mille esitamise õigust asjakohane objektiivne õigus kaebajale vaidlustatud määruse puhul ei anna. Seetõttu ei peatu halduskohus täiendavalt kaebaja väidetel riigi huvide eiramisest. Kehtivas õiguses on sätestatud õiguskaitse abinõud riigi huvide kaitseks ja selleks pädevatele organitele ka vastavad menetlusõigused.
7. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tulenevast volitusnormist lähtudes jätab halduskohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei taotle menetluskulude hüvitamist. Vastustaja 7 menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna halduskohus ei pea põhjendatuks haldusvälise õigusabi kasutamist käesolevas haldusasjas, kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse pädevusse kuulva valdkonnaga, milles võiksid/peaksid vastustajat esindada tema enda ametnikud. Roby Koik kohtunik 8