TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-13-569 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2013, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja Pi

) § 36 lg 1 p 2, lg 4 p 2, 3, ja lg 5 alusel, kuna ilmnesid asjaolud, et relvaloa taotleja on raskekujulise psüühikahäirega, tema senine käitumine on sobimatu relva soetama ja omama ning esineb

§ 36lg 4 p 2 sätestatud relvaloa väljastamist välistav asjaolu.

1. 11.01.2013 esitas XXX nimetatud otsuse peale vaide, milles palus tunnistada eelnimetatud otsus kehtetuks ja teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.
2. Politsei- ja Piirivalveamet jättis oma 13.02.2013 vaideotsusega nr 4.1-7/7860-2 J. Juhkamsoo 11.01.2013 vaide rahuldamata. Vaideotsusest nähtuvalt kaaluti kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja jõuti seisukohale, et J. Juhkamsoo tervislik seisund ei võimalda talle relvaluba väljastada, kuna ta on oma agressiivse ning etteaimamatu käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relvaloa väljastamisest keeldumise otsus on kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine.
3. 12.03.2013 esitas XXX esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 27.11.2012 otsuse nr 145/5/12 peale, milles palub nimetatud otsuse tühistada ja kohtukulud kaebuse rahuldamise korral välja mõista vastustajalt. 13.03.2013 Tartu Halduskohtu määrusega võeti XXX kaebus menetlusse ja tehti eelmenetluse toimingud. KAEBAJA VÄITED
4. Kaebaja on seisukohal, et haldusorgan on meelevaldselt kvalifitseerinud ebaselgete ja vastuoluliste terviseandmete alusel isikul

§ 36lg 1 p 2 tähenduses raskekujulise psüühikahäire.

Kaebaja arvates isiksushäire ja raskekujulise psüühikahäire samastamise motivatsioon ja selgitused puuduvad otsusest täiesti. Kaebaja ei saa aru, millise seose alusel samastatakse isikul väidetavalt esinevat isiksushäiret raskekujulise psüühikahäirega või kuidas kvalifitseerib väidetavalt esinev isiksushäire takistuseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud otsuse diskretsiooni kuritarvitades ehk siis asjassepuutumatut asjaolu arvestades. Asjassepuutumatuteks asjaoludeks peab kaebaja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku 06.06.2012 meditsiinilist otsust. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väited tema kestvale vägivaldsusele on põhjendamatud ja arusaamatud ning need ei ole relvaloa menetlemise osas enam asjakohased. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Vastustaja kaebust ei tunnista ja on seisukohal, et nii vaidlustatud otsus kui ka vaideotsus on kooskõlas kehtiva relvaseadusega ja haldusmenetluse seadusega, seega seaduslikud ja põhjendatud. Vastustaja leiab, et vaatamata mõnele ebaolulisele viitamisveale ja menetlustähtaja ületamisele, on vaidlustatud otsus J. Juhkamsoole relvaloa väljastamisest keeldumise kohta materiaalselt õiguspärane, vajalik, piisavalt kaalutletud, olulisi asjaolusid arvestav ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
2. Kohus, hinnanud kõiki asjas kogutud kirjalikke selgitusi ja tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et XXX kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele.
3. Vaidlustatud otsusega keelduti XXX relvaloa väljastamisest Relvaseaduse § 36 lg 1 p 2, lg 4 p 2, 3 ja 5 alusel, kuna relvaloa taotleja suhtes läbiviidud eelkontrolli ja põhjaliku kaalutluse tulemusena selgus, et XXX esinevad relvaloa saamist välistavad asjaolud. 2
4. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt keelduti kaebajale relvaluba väljastamast, kuna ilmnes, et relvaloa taotleja on raskekujulise psüühikahäirega, tema senine käitumine on sobimatu relva soetama ja omama ning isikule on varem keeldutud relvaloa väljastamisest, kusjuures sellest on möödunud vähem kui kaks aastat ja keeldumine oli tingitud

§ 36lg 1 p-st 10.

12.

§ 35

1 lõike 1 kohaselt peab soetamisloa ja relvaloa taotleja läbima tervisekontrolli, mille eesmärk on teha kindlaks tal relvaseaduse § 36 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud soetamisloa ja relvaloa andmist välistavate tervisehäirete puudumine. Soetamisloa ja relvaloa andmist välistavateks tervisehäireteks on: 1) narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamisest tingitud psüühika- või käitumishäire; 2) raskekujuline psüühikahäire või 3) füüsiline puue, mis takistab tema poolt taotletava relva õiget käsitsemist.

§ 351

lõike 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli korra, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded. Vabariigi Valitsuse 21.06.2007 määrusega nr 179 ongi relvaseadusest tuleneva delegatsiooninormi alusel kehtestatud „Soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli kord, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“. Nimetatud määruse § 2 lõige 1 sätestab soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad psüühika- ja käitumishäired, sealhulgas on punktis 6 nimetatud ka täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired.

§ 36

lg 1 p 2 sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on raskekujulise psüühikahäirega.

1. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on vaidlustatud otsuse teinud diskretsiooni kuritarvitades ehk siis asjassepuutumatut asjaolu arvestades. Asjassepuutumatuteks asjaoludeks peab kaebaja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku 06.06.2012 meditsiinilist otsust.
2. Kaebaja ei eita fakti, et ta viibis 17.04.2012, 15.05.2012 ja 06.06.2012 SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus uuringutel eesmärgiga saada psühhiaatri otsus perearstile esitamiseks, et saada viimaselt tervisetõend relvaloa taotlemiseks. Põhjalike uuringute tulemusena ilmnes tal relvaloa väljastamist välistav segatüüpi isiksushäire. Asja materjalidest nähtuvalt edastati uurimistulemusi kajastav meditsiiniline otsus koos arvamusega, et relvaluba ei ole antud isikule kohane, 06.06.2012 perearst Ülle Gurjevile posti teel. Kuid relvaloa taotleja esitas 13.06.2012 perearstile ise samal päeval OÜ Maramaa Kliinik psühhiaatri Ljudmilla Väre poolt väljastatud konsultatsiooni otsuse, mille kohaselt vastunäidustusi relvaloa taotlemiseks ei ole (tl 59). Sellele tuginedes andis perearst Ü. Gurjev koheselt samal päeval välja kaebajale tervisetõendi, mille otsuse kohaselt „tervisekontrolli tulemusena on tuvastatud, et soetamisloa või relvaloa saamist välistavaid tervisehäireid ei esine; tervisetõend kehtib kuni 13.06.2017“ (tl 29).
3. Asja materjalidest nähtuvalt tegi vastustaja psühhiaatriliste otsuste vastuolulisuse tõttu täiendavaid päringuid nii SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikule(tl 54) kui ka perearst Ü. Gurjevile (tl 57). SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik kinnitas nii oma 26.09.2012 (tl 56) kui ka 03.10.2012 (tl 56) antud päringu vastuses kaebajal soetamisloa ja relvaloa väljastamist välistava psüühikahäire diagnoosimist. Perearst Ü. Gurjevi vastusest nähtuvalt väljastas ta relvaloa psühhiaater dr L. Väre konsultatsiooni otsuse alusel (tl 60). Pärast täiendavate menetlustoimingute teostamist psühhiaatrilistes otsustes sisalduva vastuolu tõttu asus vastustaja kohtu arvates õigele seisukohale, et perearsti poolt kaebajale antud tervisetõendit ei saa psühhiaatri otsuse osas lugeda usaldusväärseks ning aktsepteeritav on SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus põhjaliku psühholoogilis-psühhiaatrilise uuringu tulemusel tehtud otsus (tl 56). Kohus peab vajalikuks ära märkida, et SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku ülemarsti S. Kaili poolt allkirjastatud vastuse kohaselt diagnoositi kaebajal psühhiaatrilise-psühholoogilise 3 uuringu tulemusena segatüüpi isiksushäire, mis kuulub Vabariigi Valitsuse 21.06.2007 määruses nr 179 (edaspidi Määrus) loetletud relva soetamisloa ja relvaloa andmist välistavate tervisehäirete loetelu punkti nr 6 alla ( täiskasvanu isiksus- ja käitumishäire). Seega on kohtu arvates tõendatud

§ 36

lg 1 punktis 2 toodud soetamisloa ja relvaloa väljastamist välistav asjaolu ning vastustaja on õigusnormi õigesti tõlgendanud ja rakendanud.

1. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tuginenud kaebaja suhtes läbi viidud põhjalikust eelkontrollist, mida reguleerib Lõuna prefekti 05.09.2009 käskkirjaga nr 123 kinnitatud „Relvaloa taotlejate ja tsiviilrelvade omanike järelevalve tööjuhend“. Nimetatud käskkirja punkti 23 kohaselt relvaloa taotlejate suhtes teostatud eelkontrolli alusel hinnangu andmiseks tuleb kontrollijal muuhulgas selgitada, kas isiku tegevuses või käitumises esineb viiteid tema enda või teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile, mille tõttu oleks ta sobimatu soovitud liiki relva soetama ja omama ning samuti kas relvaloa taotluses märgitud otstarve (nt enese ja vara kaitse, sport, jahindus) on sisuliselt põhjendatud.
2. Vastusest nähtuvalt küsitles piirkonnapolitseinik mitmeid isikuid, kes on igapäevaselt kokku puutunud XXX ning on seega pädevad andma hinnanguid eelnimetatud isiku käitumise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt haldusmenetluses ütlusi andnud isikud on kõik politsei poolt identifitseeritud ja seega tuvastamatuid, anonüümseid isikuid tunnistusi andnute hulgas ei ole. Mitme kaebaja elukohalähedase küla elanike ütluste kohaselt on relvaloa taotleja puhul tegemist ettearvamatu käitumisega, ebastabiilse, tihti äkkvihapuhangute all kannatava ohtliku isikuga, kes kaaskodanikke sageli ähvardab ning hirmutab. Kogukond on hirmul, et tulirelva omandamisel võib tasakaalutu isik äkkviha käigus olukorda ebaadekvaatselt hinnata ning tulirelva ebaseaduslikult teiste isikute vastu kasutada. Sellest tulenevalt jõudis eelkontrolli teostanud piirkonnapolitseinik järeldusele, et kaebaja on oma isikuomadustelt ettearvamatu käitumisega ja konfliktne, teda iseloomustatakse kui ägedaloomulist isikut, kes ärritub kergesti ja kelle käitumine võib olla ettearvamatu ning seetõttu on isik sobimatu tulirelva omama. Sellise hinnangu kujunemisel olid olulise tähtsusega just Tänassilma ja Vanavälja külade elanike poolt 11 allkirjaga allkirjastatud ja mitte sugugi anonüümne pöördumine (tl 52), milles väga selgelt peeti kaebajat ebasobivaks inimeseks tulirelva omama. Kohus leiab, et vastustaja toimis seaduslikult, kui kaebaja esindajale ei võimaldatud tutvuda nende tunnistustega, kuna sellele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust, samas on piirkonnapolitseiniku poolt koondatud tõendid avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 11 ja 12 alusel mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks.
3. Kohus peab vajalikuks ära märkida, et kuigi kaebaja on kriminaalkorras karistatud isik, kelle karistused on karistusregistri seaduse § 24 kohaselt kantud arhiivi (tl 31-34), ei tee see olematuks fakti, et isik on toime pannud relva ja laskemoona väärkasutamisega seotud kuriteo (tl 35-39). Arvestades asjaolu, et isik on juba toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, siis võib ta olla ohtlik ja saaks relva kasutada uute kuritegude toimepanemiseks, mis võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. Samas tuleb nõustuda kaebajaga selles, et karistusregistri arhiivi kantud andmetele ei saa haldusorgan otsust tehes tugineda, kuid isikut iseloomustava teabena saab ta kohtu arvates seda infot arvestada.
4. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et talle pole võimaldatud enne haldusakti andmist olla sisuliselt ära kuulatud. Kohtu arvates on ärakuulamisõiguse üheks eesmärgiks ka isiku teavitamine ja vastuväidete ärakuulamine tema suhtes alustatud menetlusest. Antud juhul oli isik teadlik haldusorgani poolt menetluse alustamisest, kuna seda tehti tema enda taotluse alusel (tl 41). Haldusmenetluse seaduse § 40 lõikest 1 ja 2 tuleneva ärakuulamisõiguse realiseerimise käigus selgitas relvaloa taotleja, et soovib tulirelvi soetada jahipidamise eesmärgil, kuna isa ja vanaisa olid juba ajalooliselt jahimehed ning tema soovib antud teed jätkata. Asja materjalidest nähtuvalt esitas 4 kaebaja 10.03.2012 avalduse MTÜ Tänassilma Jahiseltsi liikmeks astumiseks (tl 50). Jahiseltsi üldkoosolekul 11.03.2012, kus osales üle 35 liikme, otsustai ¾ häälteenamusega, et kaebajat jahiseltsi vastu ei võeta, kuna tegemist on kriminogeense taustaga, konfliktsusele kalduva ja ettearvamatult käituva mehega, kes ei sobi oma isikuomadustelt ning käitumisega jahimeheks ega ka jahitulirelva omanikuks (tl 51).
5. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kuna Määruse § 2 lg 1 p-s 6 on sätestatud välistavate tervisehäiretena isiksus- ja käitumishäired ning norm sisaldab sidesõna „ja“, siis peaks kaebajal esinema lisaks isikuhäirele ka käitumishäire. Kaebuse kohaselt kinnitab kaebaja, et ta on täiesti terve - nii vaimselt kui füüsiliselt, millest tulenevalt ise järeldab, et käitumishäiret tal ei esine. Kohtu arvates näitavad aga käesolevas asjas kogutud tõendit vastupidist – tegemist on isikuga, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja on Elva Laskespordiklubi liige ja isegi see, et ta on aktiivne treeningutel osaleja, ei ole mingi erakorraline asjaolu, mis kaaluks üles kaebaja muust käitumisest tuleneva potentsiaalse ohu. Vastupidi, ka enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis võib olla isikule relvaloa andmisest keeldumise iseseisvaks aluseks (

§ 36lg 4 p 3).

21.

§ 36

lg 4 p 2 annab haldusorganile võimaluse keelduda relvaloa väljastamisest, kui soetamisloa väljastamisest on eelnevalt keeldutud põhjusel, et taotlejal puudusid seaduses sätestatud tingimused relvade või laskemoona hoidmiseks. Kohus nõustub kaebajaga, et kuna tegemist ei ole kohustava õigusnormiga ja varasemad puudused on kõrvaldatud ning relvaloa taotleja on loonud kõik seaduses sätestatud relvade ja laskemoona hoidmise tingimused, siis ei saa tegemist olla argumendiga, mis tingib jätkuvalt relvaloa väljastamisest keeldumise. Ka vastustaja ise möönab, et haldusakti koostajatel on jäänud kaalutlusõigust sisaldava normi rakendamine põhistamata. 22. Õige on kaebaja märkus, et vastustaja rikkus

§ 35

lg-s 1 sätestatud füüsilise isiku taotluse soetamisloa või relvaloa saamise läbivaatamise kahekuulist tähtaega, kuid kohus on veendunud, et eelnimetatud rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist.

1. Kohus möönab täiendavalt, et vaidlustatud otsuse põhistamine oleks võinud olla põhjalikum, kui see ei anna alust tühistada materiaalselt ja oma lõppjäreldustes õiget haldusakti, seda enam, et see pole takistanud kohtulikku kontrolli. Seega, isegi kui kohus tühistaks formaalsetel kaalutlustel kaevatud otsuse, tuleks see teha uuesti sama resolutsiooniga. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik 5 6