KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-333 Haldusasi Tartu linna

) § 26 lg-le 2 ning Määruse 278 § 10 lg-le 2, mis võimaldavad rakendusüksusel tagasinõudmise otsuse tegemisel rakendada diskretsiooni. Seejuures kinnitab Määruse 278 § 11 lg 1 üheselt, et toetuse tagasinõudmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Kaebaja on seisukohal, et alles seejärel, kui toetuse tagasinõudmise või tagasi nõudmata jätmise otsus on tehtud, on alust asuda tuvastama tagasinõutava summa suurust. Seega saab alles siis omada tähtsust Määruse 278 § 111, mis sätestab tagasinõutava summa arvutamise alused olukorras, kus kahju täpset suurust on raske tuvastada. Antud juhul ei nähtu EAS-i 27.09.2012 otsusest, et EAS oleks kaalunud küsimust, kas teha kaebaja suhtes toetuse osalise tagasinõudmise otsus või mitte ehk kas kasutada oma

§ 26lg-st 2 ning Määruse 278 § 10 lg-st 2 tulenevat õigust või mitte.

Diskretsiooni lubamatu kasutamata jätmine kujutab endast olulist kaalutlusviga. Kaebaja on seisukohal, et kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on käesoleval juhul toonud kaasa toetuse põhjendamatu tagasinõudmise. Toetuse tagasinõudmise otsus 4 ei ole tehtud ka kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärkide ja õiguse üldpõhimõtetega ning selle tegemisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid ega kaalutud kaebaja põhjendatud huve. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja EAS-i vastulause

1. Muudatustöö kokkulepe nr 09/24.03.2010 on sõlmitud vastuolus RHS-ga. EAS-i 07.05.2009 otsuse p-s 2.4 seati toetuse saajale lisatingimus luua hiljemalt projekti elluviimise perioodi lõpuks võimalused füüsilise puudega inimestele Antoniuse Gildimaja II korruse külastamiseks. Teade ehitustööde hankimiseks avaldati riigihangete registris 06.08.2009 ning EAS-ile esitatud hankedokumentide lisas olevas töömahtude loetelus oli välja toodud ka trepilift. Kuivõrd lifti soetamine nähti ette juba hankedokumentides, on ilmselge, et toetuse saajal oli enne hanke väljakuulutamist teada lifti paigaldamise vajadus ning lähtuvalt sellest oleks pidanud toetuse saaja lifti paigaldamisest tingitud ümberprojekteerimised teostama enne hanke väljakuulutamist. Lifti paigaldamise näol ei ole tegemist toetuse saaja jaoks ettenägematu asjaoluga, mistõttu ka liftiga seotud muudatustööde tellimine ei saanud olla toetuse saajale ettenägematuks asjaoluks. 8.
2. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et lifti paigaldamist poleks ehitustööde aluseks olnud projektdokumentatsioonis sisaldanud. Täiesti kohatu on ka väita, et invalifti lisamise ajal ei olnud kaebajale teada vajadus muuta sisetrepi konstruktsiooni ja materjale, kuivõrd iga mõistlik isik peaks aru saama, et lifti lisamisel toimuvad ilmselt muudatused ka hoone konstruktsioonides või materjalides tingituna sellest, et lifti olemasolu ja korrektne funktsioneerimine nõuab muu hulgas ka tavapärasest vastupidavamaid konstruktsioone. Toetuse saaja on kohustatud hankijana iga hanke väljakuulutamise eel tehtava muudatuse osas projektis tagama ülejäänud lahenduse otstarbeka ja vajadustepõhise toimimise, seega pidi toetuse saaja hindama ka muude konstruktsioonide ja materjalide muutmise vajadust. See, et paekivist astmed toetavad ajaloolise hoone terviklahendust, ei ole põhjenduseks, mis lubaks hankelepingu muutmist RHS § 69 lg 3 järgi. 8.
3. EAS ei nõustu kaebaja seisukohaga, et klinkerplaadi asendamine paekiviplaadiga ei olnud oluline muudatus. Iga muudatus, mis võib mõjutada pakkujate tahet osaleda välja kuulutatud hankes, tuleb käsitada kui olulist. Huvitatud isikud teevad oma pakkumuse lähtuvalt hankedokumentatsioonist, eelkõige tehnilises kirjelduses nimetatust. Seega on tegemist olulise muudatusega, mille puhul tulnuks järgida RHS § 69 lg-te 3 ja lg 4 sätteid. 8.
4. Tellija reservi kasutamise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas hanke läbiviimise ajaks oli Rahandusministeerium andnud juhendi tellija reservi kasutamise kohta. Tellija reserv oma olemuselt tähendab hankes arvestatud lisavahendeid uute tööde tellimiseks. Tööde asendamine tellija reservi arvelt ei oleks kooskõlas RHS üldpõhimõtetega, kuivõrd võimaldab edukal pakkujal täita hankeleping oma pakkumuses toodust erinevalt ning see paneks teised hankes osalenud pakkujad ebavõrdsesse olukorda. 8.
5. EAS ei ole kordagi hankelepingu sõlmimise osas RHS § 69 lg-tele 3 ega 4 viidanud ega käsitanud seda lepingu muutmisena nimetatud regulatsiooni mõttes. Nimelt on lepingut võimalik muuta peale selle sõlmimist, kuid käesoleval juhul on muudatused lepingusse sisse viidud enne lepingu sõlmimist. Tagasinõue tehti põhjusel, et leping sõlmiti hankes avaldatust hiljem ja teise tööde teostamise tähtajaga ehk hankes peeti läbirääkimisi, mis antud menetlusliigi puhul oli lubamatu. EAS ei ole tagasinõuet teinud põhjusel, et kaebaja ei järginud RHS § 36 lg-t 1, vaid on juhtinud kaebaja tähelepanu viidatud sättele selles aspektis, et juhul, kui toetuse saaja soovis hankelepingu tingimusi muuta, tulnuks seda teha RHS § 36 lg-t 1 järgides, st enne pakkumuste esitamise tähtaega. Lepingu 5 sõlmimise ajal 05.01.2010 ei saanud tööde alguskuupäev olla hanketeates toodud 23.09.2009 ning toetuse saaja määras uueks tööde alguskuupäevaks 15.01.
6. Lisaks muudeti tööde lõppkuupäeva – esialgselt 05.05.2010, kuid sõlmitud lepingus aga 30.06.
7. Seega on enne lepingu sõlmimist toetuse saaja pidanud eduka pakkujaga läbirääkimisi tööde tähtaegade osas ning rikutud on RHS § 58 lg-t
8. Kuivõrd muudatused puudutavad tööde teostamise kuupäevasid, siis ei ole välistatud, et hankeleping sõlmiti edukale pakkujale soodsamates tingimustes. Läbirääkimisi võib pidada ka sellisena, et hankija esitab edukale pakkujale muudatustega hankelepingu, mille edukas pakkuja sõlmib. Seega ei pea olema läbirääkimistele viitavat eraldi protokolli vms tõendit. 8.
9. Kaebaja poolt toodud viide Euroopa Kohtu 19.06.2008 lahendile ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna kohtulahend viitab hankelepingu muudatusele, kuid käesoleval juhul sõlmiti leping esialgselt juba hanketingimustest erinevatel tingimustel. 8.
10. Tagasinõudeotsus on antud Määruse 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ja sellega pole rikutud usalduskaitse printsiipi. Määruse 278 § 11 lg-s 1 peetakse silmas toetuse tagasinõudmise lõplike aluste teadasaamise päeva. Toetuse tagasinõude tegemise materiaalõiguslik tähtaeg tuleneb

§ 25lg-st 5, mille kohaselt võib toetuse tagasinõude teha kuni 31.12.2025.

Tagasinõude aegumise üldtähtaeg tuleneb Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 ning Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu tuleb käsitada menetlustähtaegadena, mille järgimata jätmise tulemiks ei ole tagasinõude õigusvastasus. 8.

1. EAS möönab, et on projekti elluviimise käigus olnud informeeritud hankemenetluse käigust, kontrollinud projekti raames esitatud dokumente ning vajadusel esitanud toetuse saajale küsimusi ja saanud vastuseid. Samas peab toetuse saaja RHS subjektina järgima hangete läbiviimisel RHS-s kehtestatud nõudeid. Asjaolu, et EAS pole aruannete menetlemise ajal vastuolu tuvastanud, ei saa toetuse saajas tekitada õigustatud ootust, kuna hangete läbiviimisel peab toetuse saaja lähtuma RHSst. 8.
2. Toetuse osalise tagasinõudmise otsuses on EAS kaalunud tuvastatud asjaolusid ja toetuse saaja seisukohti ning asunud selle kaalumise tulemusena seisukohale, et tegemist on oluliste RHS sätete rikkumistega, mis võisid eeldatavasti avaldada mingisugust finantsmõju, mistõttu on pidanud vajalikuks ja otstarbekaks toetus osaliselt tagasi nõuda. Vastavad kaalutlused, motivatsioon ja järeldused on otsuses täielikult jälgitavad. EAS on tagasinõudeotsuse andmisel lähtunud kehtivatest asjakohastest õigusaktidest ning võtnud arvesse olulised asjaolud tervikuna, tagades abinõu sobivuse, vajalikkuse ning mõõdukuse. EAS nõustub Siseministeeriumi poolt vaideotsuses tooduga, et Määruse 278 §-s 111 sätestatud rikkumiste korral tuleb tagasinõuet igal juhul kohaldada, kuna õigusnormiga, millega on sätestatud protsendimäärale vastav tagasinõudmine, on eeldatud, et kahju tekkis ning sellistel juhtudel nimetatud säte kaalutlusõigust (nõuda või mitte nõuda tagasi) ette ei näe. Küll on Määruse 278 §-s 111 osade lõigete puhul võimalik tagasinõudmise protsendi suurust põhjendatud juhtudel vähendada, mida antud juhul EAS on ka teinud. EAS palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja Siseministeeriumi vastulause
3. Kaebaja on muutnud hanketeates esitatud kuupäevi, kuna hankelepingu tegelik kestus (nii lepingu alustamise kui ka lepingu lõpetamise kuupäev) erineb hankedokumentides ja hanketeates toodud kuupäevadest. Kaebaja on sõlminud hankelepingu teistel tingimustel, kui hankedokumentides sätestatud oli. Leping on kahepoolne, lepingu allakirjutamisega nõustusid pooled teostama töid teise graafiku alusel, kui oli pakkumiste esitamise aluseks olevates hankedokumentides kirjas. Nimetatud 6 muudatustes võib leppida kokku ainult osapooltevaheliste läbirääkimiste käigus. Hankija igasugused läbirääkimised on keelatud kogu avatud hankemenetluse käigus, mitte ei kirjelda olukorda ainult enne parima pakkuja väljavalimist. 9.
4. Kuna pakkujad teevad otsuse hankes osalemise või mitteosalemise kohta neile hanketeates ja hankedokumentides toodud informatsioonist, siis ei saa nõustuda sellega, et nendes dokumentides kirjas olev informatsioon ei omanud pakkujate jaoks ja hanketulemuse seisukohast tähtsust. Hankelepingus sõlmitud tingimused võimaldasid alustada töödega hiljem, seetõttu võis selleks perioodiks olla rohkem pakkujaid, kellel ei olnud näiteks võimalik alustada töödega hanketeates kirjas olnud varasemal alguskuupäeval. Seega oli tingimuste muutmisega tekkinud konkurentsimoonutav olukord. Viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-09-1297 on asjakohane läbi Rahandusministeeriumi juhendis toodud selgituse, et hanketingimuste ega pakkumuse muutmine pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva ei ole lubatud. 9.
5. Tulenevalt 18.12.1995 Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ sätestatust on Siseministeerium seisukohal, et EAS ei ole kaotanud õigust toetus osaliselt tagasi nõuda. EAS-il on otsuse tegemisel võimalik kaaluda erinevaid lahendusi ainult kehtiva õigusruumiga ette nähtud volituste piires. Määruse nr 278 §-s 111 sätestatud rikkumiste korral tuleb tagasinõuet igal juhul kohaldada, kuna õigusnormiga, millega on sätestatud protsendimäärale vastav tagasinõudmine, on eeldatud, et kahju tekkis. Sellistel juhtudel nimetatud säte kaalutlusõigust (nõuda või mitte nõuda tagasi) ette ei näe. 9.3.

§ 26

lg 2 ning Määrus 278 § 10 lg 2 sätestavad üksnes toetuse tagasinõudmise üldised alused, samas kui Määruse 278 § 111 lg 3 sätestab täpsemad alused toetuse tagasinõudmiseks ning nende aluste esinemisel peab otsustaja tagasi nõudma 25% hankelepingu summast. Kuna EAS on oma tagasinõudmise otsuses leidnud, et kaebaja on avatud hankemenetluses pidanud läbirääkimisi, siis pidi ta nõudma tagasi 25% hankelepingu summast, nagu sätestab Määruse 278 § 111 lg 3 p

1. Küll on Määruse nr 278 § 111 lg 3 osade punktide puhul võimalik tagasinõudmise protsendi suurust põhjendatud juhtudel vähendada. Ja seda on EAS kaalutlusõigust rakendades ka teinud, vähendades Määruse 278 § 111 lg-s 4 toodud võimaluste vahel kaaludes tagasinõudmise protsendi 5%-le tulenevalt rikkumise raskusest. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et toetuse tagasinõudmise otsus ei ole tehtud kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgiga ning selle tegemisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid ega kaalutud põhjendatud huve. Siseministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Toetuse tagasinõudmine ei ole aegunud
2. 18.12.1995 Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta” art 1 kohaselt võetakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja karistuste kohta. Eeskirjade eiramine tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Art 4 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et tavaliselt järgneb mis 7 tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine kas kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, või saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel. Vastavalt art 3 lg-tele 1 ja 3 on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates art 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.
3. Euroopa Kohus on oma 21.12.2011 otsuses asjas nr C-465/10 märkinud aegumistähtaja kohta järgmist (otsuse p-d 52-59): „Määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumissätte, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise toimepanemises. See aegumissäte on kohaldatav nimetatud määruse artiklis 4 osutatud liidu finantshuve kahjustavate eiramiste suhtes. /…/ Kuna liidu eelarve vahendeid ei tohi kasutada ettevõtmiseks, mille elluviimisel on rikutud direktiivi 92/50 sätteid, siis tuleb nentida, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on toetuse saajale vahendite andmine alusetu alates tema poolt nende sätete rikkumisest. /…/ Direktiivi 92/50 sätete eiramisega kahjustatakse teenuste osutamise vabadust kogu seda direktiivi rikkudes sõlmitud lepingute täitmise kestuse jooksul. Nimelt, kuigi on tõsi, et direktiivide teatud riigihangetealased sätted võimaldavad liikmesriikidel säilitada neid direktiive rikkudes sõlmitud lepingute mõju ning aitavad nii kaitsta lepingupoolte õiguspärast ootust, ei saa – ilma et vähendataks siseturu rajamist käsitlevaid EL toimimislepingu sätete ulatust – need sätted kaasa tuua, et hankija tegevust liidu eelarve suhtes saab pärast selliste lepingute sõlmimist pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks. Järelikult jätkub sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ERF-toetuse saaja poolt direktiivis 92/50 sätestatud eeskirjade rikkumine toetust saanud ettevõtmise eluviimisel – see on rikkumine, mis toob kaasa põhjendamatu kuluartikli ja kahjustab seega liidu eelarvet – teenuseosutaja ja selle toetuse saaja vahel õigusvastaselt sõlmitud lepingu kogu elluviimise kestel nii, et sellist eeskirjade eiramist tuleb pidada „jätkuvaks eeskirjade eiramiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses. Selle sätte kohaselt hakatakse toetuse saajale alusetult makstud toetuse tagasinõudmise aegumistähtaega arvestama päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Järelikult, sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus ERF-toetust saanud ettevõtmise elluviimiseks sõlmitud lepingut ei ole tühistatud, vaid see on lõpuni viidud, hakkab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud riigihankelepingu täitmine lõpule jõudis.” Ülaltoodust saab järeldada, et Euroopa Liidu riigihanke-alaste normide rikkumise puhul on liikmesriigil toetuse tagasinõudmise kõige lühemaks aegumistähtajaks määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaselt 4 aastat eeskirjade eiramise toimepanekust, mida on art 3 lg 3 võimalik liikmesriigil pikendada, kuid mitte lühendada. Aegumistähtaeg hakkab kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine lõpule jõuab. Ehkki viidatud kohtuotsuses mainitud määrus nr 4253/88 on tänaseks asendunud määrusega nr 1083/2006, on otsuses märgitud põhimõtted kehtivad ka täna. 12.

§ 26lg 5 kohaselt võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 2025.

aasta 31. detsembril. Nõukogu määruse nr 1083/2006 art-s 88 sätestatud juhul võib tagasinõudmise otsuse teha kuni 8 Vabariigi Valitsuse määratud dokumentide säilitamise tähtpäevani.

§ 26

lg 6 alusel kehtestatud Määruse 278 § 11 lg 1 kohaselt otsustatakse toetuse tagasinõudmine kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. Põhjendatud juhtudel võib otsuse tegemise tähtaega mõistliku aja võrra pikendada. Eelnevast nähtuvalt ei lähe Määruse 278 § 11 lg 1 loogika kokku Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud loogikaga juhul, kui tõlgendada Määruse § 11 lg-s 1 tähtaega aegumistähtajana ja mitte menetlustähtajana, nagu seda käsitleb EAS.

1. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades C-383/06-C-385/06 13.03.2008 tehtud kohtuotsuse p-s 59 leidnud, et: „/…/ kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmine peab toimuma määruse nr 4253/88 art 23 lg 1 alusel ja siseriiklikus õiguses kehtiva korra kohaselt, kuid siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Siseriikliku kohtu ülesanne on tagada ühenduse õiguse kohaldamine täiel määral, jättes vajadusel kohaldamata või tõlgendades niisugust siseriiklikku normi nagu Awb säte, mis ühenduse õiguse kohaldamist takistab. Siseriiklik kohus võib tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuste käitumist”. Tsiteeritud kohtulahenditest saadud juhistest tulenevalt tuleb kohtul püüda tõlgendada Määruse 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seetõttu saab kohus jõuda järeldusele, et tagasinõude aegumise üldtähtaeg tuleneb Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 ning Määruse 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu tuleb käsitleda haldusorganit korrale kutsuvate menetlustähtaegadena, mille järgimata jätmise tulemiks ei ole tagasinõude õigusvastasus. Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 tulenevalt ei saa isikul 4 aasta jooksul alates aegumistähtaja kulgema hakkamisest tekkida õiguspärast ootust, et talle tagasinõuet ei esitata. Arvestades, et tagasinõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alles päevast, mil lõppes väidetavalt õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine, ei olnud 27.09.2012, mil EAS tegi tagasinõude otsuse, nõude esitamise tähtpäev ilmselgelt veel saabunud. Seetõttu ei ole EAS-i tagasinõue aegunud ning kohtul tuleb järgmiseks asuda hindama EAS-i tagasinõude otsuse õiguspärasust sisuliselt. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul ka vajadus võtta seisukoht selles, millisel kuupäeval EAS toetuse tagasinõudmise alustest teada sai Määruse 278 § 11 lg 1 tähenduses. Kaevatud aktid tuleb tühistada olulise kaalutlusvea tõttu
2. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud EAS-i otsus ja Siseministeeriumi vaideotsus tuleb tühistada olulise kaalutlusvea tõttu, kuna EAS on diskretsiooni teostamisel lähtunud väärast eeldusest. Nii EAS kui ka Siseministeerium on asjas asunud seisukohale, et Määruse 278 §-s 111 sätestatud rikkumiste korral tuleb tagasinõuet igal juhul kohaldada, kuna õigusnormiga, millega on sätestatud protsendimäärale vastav tagasinõudmine, on eeldatud, et kahju tekkis. Nii leiavad vastustajad, et sellistel juhtudel ei näe nimetatud säte ette kaalutlusõigust küsimuses, kas tagasinõue esitada või mitte. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. 15.

§ 26

lg 2 p 7 sätestab, et tagasinõudmise otsuse võib teha, kui toetuse saaja ei ole täitnud talle

-ga või selle alusel antud õigusaktidega pandud kohustusi. Nimetatud normi sõnastusest „võib“ tuleneb, et tagasinõudmise otsuse tegemine toimub kaalutlusõiguse alusel. Expressis verbis on kaalutlusõiguse olemasolu toetuse tagasinõudmise otsustamisel sätestatud ka Määruse 278 § 11 lg-s 1. 9 EAS-i 27.09.2012 otsusest kaalutlusõiguse kohaldamist küsimuses, kas tagasinõue üldse teha või mitte, ei nähtu. Kui õigusnormiga on haldusorganile antud kaalutlusõigus, siis lasub haldusorganil kohustus kaalutlusõigust rakendada. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti materiaalse õigusvastasuse. Kaalumise mittetoimumise tõttu ei ole kohtul võimalik hinnata (ega olnud ka vaideorganil), kas haldusorgan oleks andnud samasisulise haldusakti kaalutlusõiguse nõuetekohasel kohaldamisel. Kohus võib teatud juhtudel jätta haldusakti kaalutlusveale vaatamata tühistamata, kui on ilmselge, et pärast kaalumise läbiviimist tuleb haldusorganil anda samasisuline haldusakt uuesti. Kohtu hinnangul see käesoleval juhul ilmselge ei ole. 16.

ja Määrus 278 ei sätesta, mis asjaoludega tuleb toetuse tagasinõudmise otsustamisel arvestada.

§ 1

lg 5 kohaselt tuleb reguleerimata küsimustes kohaldada haldusmenetluse seadust (HMS). Kuna toetuse tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele, mis toimub samuti kaalutlusõiguse kohaselt, on asjakohane lähtuda HMS § 64 lg-st 3, mis sätestab, et kaalutlusõiguse andmisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Nii tuleb käesolevas asjas muu hulgas arvestada, et: • tehtud tööd olid oma olemuselt abikõlblikud; • EAS oli kaebaja tegevusega detailselt kursis ning kiitis nii hankelepingu sõlmimise kui selle muudatused ja täiendavad tööd heaks; • kaebaja tasus muudatuskokkuleppe nr 9/24.03.2010 summad riigihanke reservist; • riigihanke algus- ja lõppkuupäevade muudatustel oli objektiivne põhjus; • kaebaja ei käitunud pahauskselt. Tagasinõude otsusest peab nähtuma põhjendus, miks eeltoodud asjaolud ei ole piisavad, et toetust mitte tagasi nõuda. Siinkohal ei piisa vastuargumendina üksnes väitest, et kaebaja tegevus oli õigusvastane, sest kaebaja tegevuse õigusvastasus ongi selleks eelduseks, mis toob kaasa toetuse tagasinõudmise menetluse ning selles menetluses kaalutlusõiguse kohaldamise. Kaebaja tegevuse õigusvastasuse puhul võib kaalumisele tulla vaid selle subjektiivne pool ehk õigusvastase käitumise ajend. 17. EAS on tagasinõutava toetuse suuruse kindlaksmääramisel lähtunud

§ 26

lg-st 21 ning Määruse § 111 lg-st 1, mis reguleerib juhtusid, kus kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas. Otsusest ei nähtu põhjendust, miks peab vastustaja antud juhul kahju suuruse kindlaksmääramist võimatuks või liiga aja- või ressursimahukaks. Kuigi hankelepingu muutmise puhul on vastustajal tõesti võimatu kahju täpset suurust hinnata, on kaalutlusotsuse tegemisel võimalik siiski arvestada kahju tekkimise tõenäosusega ja kahju olulisusega. Ülaltoodud seisukohti on kinnitanud oma 04.04.2013 otsuses nr 3-12-1618 Tallinna Ringkonnakohus. Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud haldusaktid tühistada. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmise ja sellega kaasneva haldusakti materiaalse õigusvastasuse tõttu 10 ei pea kohus eraldi asuma analüüsima menetlusosaliste ülejäänud väiteid seonduvalt läbiviidud riigihanke õiguspärasusega. Menetluskulude jagamine 18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb kaebaja menetluskulud vastustajatelt välja mõista. HKMS § 108 lg 12 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Kaebaja on kohtumenetlusega seonduvalt tasunud riigilõivu 15 eurot (kviitung tl 16) ning teinud kulutusi õigusabile summas 1794 eurot. Õigusabi osutamist tõendab kaebaja taotlusele lisatud advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene arvega nr 1361039 ja selle lisaks oleva spetsifikatsiooniga, millest nähtuvalt on ajakulu kaebuse koostamisele, esitamisele, kohtuga suhtlusele, tõendite esitamisele olnud kokku 13 tundi (tl 128-129). Arve on küll kokku suuremas summas, sest see on sisaldanud ka muid kulusid enne kohtumenetlust, kuid kaebaja palub lugeda kohtuasjaga seotud kuluks 13 tundi. Töötunni hinnaks on olnud 115 eurot, millele lisandus käibemaks. Kokku on seega õigusabiga seotud kuluks 1794 eurot, koos riigilõivuga 1809 eurot. Kohtukulud on kantud, mida tõendab pangakonto väljavõte arve tasumisest. Kohtu hinnangul on kulude suurus põhjendatud ning kaebaja menetluskulud summas 1809 eurot tuleb võrdsetes osades välja mõista mõlemalt vastustajalt, so 904 eurot ja 50 senti EAS-ilt ja 904 eurot ja 50 senti Siseministeeriumilt. Vastustajad menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik 11