← Eesti

3-11-2823/36

Obsah (4)§ 5§ 16§ 23§ 27

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2823 Haldusasi OÜ Vana-Viru Kinnistud kae

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda; 2)

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule.

  1. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt
  2. juulil
  3. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 31.mai 2011 .a.käskkirjaga nr. 11-0181 otsustati sundvõõrandada tulevase teealuse maana Kärbi kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 7128702, katastritunnus 71801:001:0154, pindala 3,82 ha, sihtotstarve maatulundusmaa), mille ½ kaasomandi osa omanik on OÜ Vana-Viru Kinnistud (reg.kood 10588543). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkirjaga nr 11-0311 (I tl 9) otsustati muuhulgas kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (

) § 16 lg 1, § 27 lg 1 ja 2 ja § 36 lg 4 alusel kooskõlas Vabariigi Valitsuse 19.05.2011 korraldusega nr 231 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 31.05.2011 käskkirja nr 11-0181, Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi 13.07.2011 koostatud kinnisasja arestimise akti ja 6.09.2011 sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse protokolliga ning arvestades asjaoluga, et kokkuleppemenetluse käigus ei saavutatud kokkulepet sundvõõrandiandja OÜ-ga Vana-Viru Kinnistud määrata sundvõõrandiandjale Vana-Viru Kinnistud OÜ sundvõõranditasu Harju Maakonnas Saue vallas Jälgimäe külas asuva Kärbi kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 7128702, katastritunnus 71801:001:0154, pindala 3,82 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) ½ kaasomandist sundvõõrandamise eest 13.07.2011 koostatud kinnisasja arestimise aktis sundvõõrandatud kinnisasja kaasomandi osa kõrgeima väärtusena märgitud kümme tuhat kuussada (10 600) eurot.

  1. 02.12.2011 esitas OÜ Vana-Viru Kinnistud Tallinna Halduskohtule kaebuse Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkirja nr 11-0311 tühistamiseks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministri kohustamiseks määrata sundvõõranditasu kindlas suuruses, mille kaebuse esitaja täpsustab kohtumenetluse käigus vastavalt eksperthinnangule või alternatiivselt teisele taotlusele tuvastada õiglane sundvõõranditasu või alternatiivselt teisele ja kolmandale taotlusele kohustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministrit otsustama uuesti sundvõõranditasu suuruse üle arvestades kohtuotsuse põhjendusi.
  2. 13.02.2013 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja asus läbi viima eelmenetlust.
  3. Kaebuse esitaja esitas 14.03.2012 kohtule taotluse määrata Kärbi kinnistu õiglase sundvõõranditasu selgitamiseks kohtulik ekspertiis. 08.05.2012 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata.
  4. 28.05.2012 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks paludes menetleda kaebaja 02.12.2011 kaebuse taotlust nr 2 järgmises sõnastuses: „Kohustada Majandusja Kommunikatsiooniministrit korraldama Kärbi kinnistu uus erakorraline hindamine, mis arvestaks kinnistu ärimaa potentsiaaliga, ja tegema uue otsuse sundvõõranditasu määramise kohta.“ Alternatiivselt taotles kaebaja tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles 1)

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda; 2)

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule. 6. 14.03.2013 määrusega jättis kohus rahuldamata kaebuse esitaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Ühtlasi lõpetas kohus haldusasja menetluse järgmiste alternatiivsete nõuete osas: 2 kohustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministrit määrata sundvõõranditasu kindlas suuruses, mille kaebuse esitaja täpsustab kohtumenetluse käigus vastavalt eksperthinnangule või tuvastada õiglane sundvõõranditasu. Kohtu menetlusse jäid kaebuse nõuded Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkirja nr 11-0311 tühistamiseks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministri kohustamiseks otsustada uuesti sundvõõranditasu suuruse üle. Kaebaja nimetatud määrust ei vaidlustanud. Kohus selgitas, et vastavalt kohtumenetluses väljakujunenud praktikale lahendab ta edasise menetluse käigus kaebuse esitaja taotluse tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles 1)

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda; 2)

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule. Kohtuistung haldusasjas toimus 24.05.2013 (protokoll I tl 189-192). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja ei nõustu Kärbi kinnistu sundvõõrandamisega vaidlustatud käskkirjas määratud tingimustel. Sundvõõranditasu ei ole tema arvates kooskõlas põhiseaduse (PS § 32 lg 1) ning seadusega, kuivõrd ei lähtu sundvõõrandatava eseme tegelikust õiglasest väärusest. Kaebaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt: 7.
  2. Vastavalt Saku valla üldplaneeringule, mille alusel on kaebaja teinud oma ärilised otsused ning Kärbi kinnistu aasta 2005 alguses omandanud, oli Kärbi kinnistu ala otstarve määratletud kui ühiskondliku keskuse maa-ala. Maa-alale võis ehitada teenindusasutusi, büroohooneid, kaubanduskeskusi, samuti võis ehitada vähesel määral kortereid; siia hulka kuulus ka teeäärne teenindus Pärnu ja Viljandi maantee ääres. Kaebaja esitas kehtinud üldplaneeringut arvestades Saku Vallavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste määramiseks äri/teenindushoone ehitusprojekti koostamiseks Kärbi kinnistule. 7.
  3. Saku Vallavalitsuse 07.02.2006 korraldusega nr 125 “Projekteerimistingimuste määramata jätmine” otsustati jätta määramata projekteerimistingimused OÜ-le Vana-Viru Kinnistud äri/teenindushoone ehitusprojekti koostamiseks Saku vallas asuvale Kärbi kinnistule. Korralduse põhjenduste kohaselt on Kärbi kinnistu Harju maakonnaplaneeringus kavandatava TabasaluJuuliku ühendustee trassikoridoris ning korralduse andmise hetkel oli Tabasalu-Juuliku ühendustee eelprojekt koostamisel ja trassivalik lõpetamata. Viidatud Saku vallavalitsuse korralduse kohaselt täpsustub Kärbi kinnistu hoonestamise võimalikkus peale Tabasalu-Juuliku ühendustee eelprojekti trassivalikut. 7.
  4. Sundvõõrandamise ajaks on Tabasalu-Juuliku ühendustee trassivalik toimunud ja selle tulemusena on selgunud, et avalikes huvides riigimaantee rajamise tõttu ei ole kaebajal võimalik Kärbi kinnistut vastavalt oma äriplaanile hoonestama asuda. Seega on ilmne, et just riigi poolt avalikes huvides riigimaantee rajamine takistab otseselt kaebaja äritegevust ja ettevõtlusvabadust, muutes võimatuks ehitusõiguse realiseerimise ja sellega seotud tulu saamise Kärbi kinnistul. Arvestada tuleb kaebaja asetamist selgelt ebavõrdsesse olukorda võrreldes samas piirkonnas asuvate kinnistuomanikega, kelle kinnistut eelmainitud riigimaantee ei läbi ning kes saavad seetõttu jätkuvalt oma kinnistuid enda plaanidele vastavalt hoonestada ja sellest tulu teenida. 7.
  5. Vastustaja on sundvõõranditasu määramisel lähtunud Kärbi kinnistu formaalsest sihtotstarbest, arvestamata, et kinnitu asub üldplaneeringukohase ärimaa piirkonnas, kus detailplaneeringu koostamise kohustus puudub. Kinnistu tegelikku õiglast väärtust ei mõjuta 3 Kärbi kinnistu olemasolev formaalne sihtotstarve, sest maa sihtotstarvet olnuks võimalik omaniku soovil muuta ning maa sihtotstarbe muutmise ainsaks takistuseks oli käesoleval juhul avalikes huvides riigimaantee rajamine. Kaebaja viitab siinkohal Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusele nr 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ §-le 2 lg-le 1 ja
  6. Senise üldplaneeringu kohaselt vastas Kärbi kinnistu sihtotstarve sisuliselt ärimaale. 7.
  7. Kaebaja hinnangul tuleb tagada, et õiglane tasu Kärbi kinnistu võõrandamisel arvestaks kaebajale tekkivat kahju seoses ehitusõiguse tulu teenimise võimaluse kaotusega. Arvestades asjaolu, et just riigi poolt avalikes huvides riigimaantee rajamine takistab otseselt OÜ Vana-Viru Kinnistud äritegevust ja ettevõtlusvabadust, muutes võimatuks ehitusõiguse realiseerimise ja sellega seotud tulu saamise Kärbi kinnistul, tulnuks Kärbi kinnistu võõrandamiseks õiglase hinna määramisel lähtuda ärimaa sihtotstarbest ning arvestada kinnistu väärtusega, mis sellel oleks siis, kui riik ei oleks sekkunud kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse teostamisse. 7.
  8. Kaebaja ei nõustu erakorralise hindamise tulemustega, põhjendades, et DTZ eksperthinnang põhineb valedel lähteandmetel ja ebaõigetel õiguslikel seisukohtadel kinnistule kohaldunud või kohalduvate planeeringuliste kitsenduste kohta. 7.
  9. Kuna DTZ eksperthinnang põhineb valedel lähteandmetel ja ebaõigetel õiguslikel seisukohtadel, siis on vaidlustatud sundvõõrandi tasu määramise otsuse aluseks võetud eksperthinnang, mille järeldused asjassepuutuvate planeeringuliste kitsenduste kohta on valed. Sisuliselt on eksperthinnangus valesti kohaldatud õiguse üksikakte ehk Saku valla 1993 aasta üldplaneeringut ja Saue valla 1997 aasta Laagri aleviku Pärnu mnt äärse ala osadetailplaneeringut. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kehtiva õiguse normide valel kohaldamisel põhineva hindamisakti alusel tehtav sundvõõranditasu määramise otsus on õigusvastane ning rikub kaebaja õigusi. Seega saab kaebaja sellist sundvõõranditasu määramise otsust ka halduskohtus vaidlustada, vaatamata sellele, kas ta on kasutanud võimalust täitetoimingu vaidlustamiseks. 7.
  10. Kaebajale ei ole iseenesest etteheiteid eksperthinnangu metoodikale. Nimelt on eksperthinnangus õigesti püütud analüüsida, kas vaatamata kinnistu äriotstarbe puudumisele oli kinnistul ärimaa perspektiiv. Seega on ekspert möönnud, et kinnisasja hindamisel (õiglase hüvitise kindlaksmääramisel) pole oluline mitte üksnes selle kehtiv katastrisse kantud sihtotstarve, vaid potentsiaal kasutada kinnistut senisest otstarbest majanduslikult kasulikumal moel – st saada sellele ärimaa sihtotstarve. Kaebaja väidabki, et kui tema maale poleks vaidlusalust ümbersõitu planeeritud, saaks ta üldplaneeringut ja kinnistu lähiala kasutusviisi silmas pidades edukalt taotleda kinnistu muutmist ärimaaks ning saada sellele ehitusõigus laoja/või tootmishoone ehitamiseks sarnaselt kõrvalkinnistutel olemasoleva olukorraga. Küll aga on ekspertiis lähtunud valedest avalik-õiguslikest kitsendustest, mis kinnistu suhtes ei kehti või on neid olulises osas valesti tõlgendatud. 7.
  11. Kinnisvaraekspert ei ole haldusorgan, kes avalikku õigust kohaldades saaks teha halduse adressaadi suhtes siduvaid ja lõplikke otsuseid. Eksperthinnang on haldusmenetluses tõend (HMS § 38 lg-d 1 ja 2 ja § 38). Tegu ei saaks olla ka eelhaldusaktiga, sest seda ei anna haldusorgan. Kaebaja on nõus, et sundvõõranditasu suurus määratakse vastava erakorralise hindamise tulemusel saadud eksperthinnangu alusel, kuid see ei vabasta sundvõõrandisaajat vastutusest tema haldusakti õigsuse eest (HMS § 54). On ilmselge, et kui eksperthinnang põhineb valedel andmetel hinnatavale kinnistule kohalduvate avalik-õiguslike piirangute kohta, ei saa sundvõõranditasu määramise otsus olla õiguspärane. Seega kohustub haldusorgan haldusmenetluses kontrollima ka eksperthinnangu õigsust ning vajadusel tegema kohtutäiturile ülesandeks korraldada uus erakorraline hindamine (HMS § 6). 4 7.10.

ei sätesta sellist vaidlustamise korda, mille kohaselt tuleks sundvõõrandiandjal vaidlustada erakorralise hindamise tulemuses näidatud sundvõõranditasu suurus. Vastupidi, sundvõõranditasu suuruse vaidlustamise ainus eriregulatsioon nähtub

§ 5lg-st 3.

Ka on sundvõõrandisaajal võimalik

§ 16

lg 7 alusel lisaks erakorralisele hindamisele korraldada täiendavaid hindamisi ja moodustada komisjone. See tähendab, et erakorralise hindamise tulemus ei vabasta haldusorganit tema vastutusest õiguspärase haldusakti andmisel ka siis, kui sundvõõrandiandja eksperthinnangut täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras ei vaidlusta. 7.

  1. Kaebaja hinnangul ei võimalda olemasolev kohtupraktika asuda ühesele seisukohale, et ilma sundvõõrandamise menetluses erakorralise hindamise tulemust vaidlustamata ei saaks hiljem tugineda sundvõõranditasu määramise otsuse õigusvastasusele. Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-10-234 kontrollinud sundvõõranditasu määramise otsuse õiguspärasust ja märkinud (lk 8, ülal): „Kaebaja on oma õiguste kaitseks valinud võimaluse vaidlustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 23.12.2009 käskkirja nr 438 p 2, millega määrati sundvõõrandiandjatele sundvõõranditasu Rusniku kinnistu osade sundvõõrandamise eest. Seega leidsid kaebajad, et nende huvide kaitsmiseks tuleb vaidlustada eelkõige käskkirjaga määratud hüvitise suuruse.” Kohus on viidatud lahendis möönnud, et sundvõõranditasu suuruse vaidlustamiseks tuleb vaidlustada sundvõõranditasu määramise otsust, sest kohus on kaebuse lahendamisel sundvõõranditasu määramise otsuse õiguspärasust kontrollides kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja leidnud, et määratud hüvitise suurus on õiglane. Tallinna Ringkonnakohus on sama otsuse peale apellatsioonkaebust lahendades nõustunud halduskohtu põhjendustega, et vaidlustatud korraldusega määratud hüvitis oli õiglane. Seega on kohtud hinnanud sundvõõranditasu otsuste õiguspärasust, ehk seda, kas otsustega määratud hüvitis on õiglane, hoolimata sellest, kas otsusele eelnenud erakorralise hindamise tulemust on täitemenetluses vaidlustatud või mitte. 7.
  2. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus HMS §-ga 54, kuna see põhineb ebaõigel eksperthinnangul, mis kohaldas valesti Saku valla 1993.a üldplaneeringut ja Saue valla 1997.a Laagri aleviku Pärnu mnt äärse ala osadetailplaneeringut (vt kaebuse täpsustuse p-d 1.3.- 1.
  3. tl 29 pöördel - 30). Asjaolu, et kaebaja pole eksperthinnangut vaidlustanud, ei vabasta haldusorganit vastutuse eest oma otsuse õigsuse üle. Majandus- ja Kommunikatsiooniminister pidi sundvõõranditasu määramisel kontrollima, kas eksperthinnangu järeldused on õiged ning kas eksperthinnangus on õigesti tuginetud õigusaktidele. Kui erakorralise hindamise käigus tehtud eksperthinnangus on õigusakte valesti kohaldatud, peab Majandus- ja Kommunikatsiooniminister korraldama uue erakorralise hindamise. 7.
  4. Isegi siis, kui nõustuda seisukohaga, et sundvõõranditasu määramise otsust pole võimalik vaidlustada, kui eelnevalt pole TMS-s sätestatud korras vaidlustatud erakorralise hindamise tulemusi, leiab kaebaja, et säärane kaebeõiguse piirang pole selge ega proportsionaalne ning on vastuolus PS §-dega 10, 11 ja § 32 lg 1 kolmanda lausega. 7.13.
  5. Kaebaja hinnangul tähendaks Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste põhjendustega asjas nr 3-10-1441 nõustumine seda, et isikul tuleb sundvõõrandamise kui kõige intensiivsema omandipõhiõiguse riive eest makstava hüvitise vaidlustamiseks pöörduda kõigepealt 10 päeva jooksul kaebusega kohtutäituri poole ning kohtutäituri otsust tuleks vajadusel vaidlustada 10 päeva jooksul maakohtus (TMS § 217 ja 218). Kaebaja hinnangul on selline kaebeõiguse riive ebaproportsionaalne, liiatigi on tegemist avalik-õigusliku küsimuse lahendamisega, mis peab alluma halduskohtule. Ka käesolevas asjas on kaebaja poolt tõstatatud vaidlusküsimused avalik-õiguslikud (täpsemalt planeerimisõigusest tulenevad). Samuti ei tulene selline vaidlustamise kord

-st.

viitab TMS-le üksnes §16 lg-s 6, mille kohaselt teeb sundvõõrandisaaja kohtutäiturile ülesandeks sundvõõrandatav kinnisasi üles kirjutada, hinnata ja vajaduse korral hoiule võtta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras KASV-ist 5 tulenevate erisustega. Täitemenetluse seadustiku kohaselt käsitatakse võlgniku ja sissenõudjana sundvõõrandamise pooli.

§ 16

lg 7 näeb lisaks ette sundvõõrandisaaja õiguse kinnisasja hindamisel kaasata täiendavaid eksperte ja moodustada komisjone.

§ 5

lg 3 näeb aga otsesõnu ette sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuse vaidlustamise. 7.13.2.

ei sätesta mitte üheski sättes, et sundvõõranditasu otsuse vaidlustamise eelduseks oleks täitemenetluses erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamine. Samuti pole seaduses viidet, et vaidlustamine käib TMS-s sätestatud korras maakohtus.

§ 16

lg 6 üldsõnaline viide, et täitemenetluses käsitletakse sissenõudjana sundvõõrandisaajat ja võlgnikuna sundvõõrandiandjat, ei ole vaidlustamise korra reguleerimiseks piisav ega selline kord üheselt mõistetav, eriti arvestades, et vaidlustamise kord erineb oluliselt üldisest korrast HKMS § 46 lg 1 alusel, sätestatud on kolm korda lühem tähtaeg ning vaidlus allub sisuliselt maakohtule. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiõiguse piirang peab olema sätestatud seaduses ning olema selge. Arvestades

-s vaidlustamise korra puudumist ning vaidlusküsimuses olemasolevat ebaühtlast kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et kaebeõiguse piirang on vähemalt ebaselge ning ainuüksi seetõttu vastuolus põhiseadusega. 7.13.3. Kaebeõiguse piirang on ka ebaproportsionaalne.

seletuskirjast ei tulene, nagu viidatud kaebeõiguse piirangu proportsionaalsust oleks kaalutud, mistõttu pole kohtumenetluses ka võimalik kontrollida, millistele kaalutlustele seadusandja tugines, millist legitiimset eesmärki kaebeõiguse piirang teenib ka kas piirang on eesmärki arvestades proportsionaalne. Kinnisasja sundvõõrandamine on kõige intensiivsem omandipõhiõiguse piirang. Sundvõõrandamisel määratava hüvitise kohtuliku vaidlustamise õigus on otsesõnu sätestatud PS § 32 lg 1 kolmandas lauses. HKMS § 46 sätestab üldise 30-päevalise kaebeõiguse tähtaja. Arvestades piirangu intensiivsust, on üldise kaebetähtajaga võrreldes kolm korda lühema kaebetähtaja sätestamine kaebeõiguse teostamiseks ilmselgelt ebaproportsionaalne. 7.14. Kokkuvõtvalt palub kaebaja kohtul hinnata vaidlustatud otsuse õiguspärasust tulenevalt sellest, et otsus põhineb hindamisaktil, mis kohaldas valesti asjassepuutuvaid planeeringuid. Juhul, kui kohus leiab, et tulenevalt hindamisakti mittevaidlustamisest ei saa kaebaja sundvõõranditasu määramise õigusvastasusele tugineda, palub kaebaja tunnistada

põhiseadusega vastuolusolevaks osas, millises seadus piirab sundvõõranditasu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist, kuna piirang on ebaselge ja ebaproportsionaalne. 7.

  1. Kaebaja palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud kokku summas 2000 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale ja jätta vastustaja kohtukulud tema enda kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt: 8.
  3. Vastustaja selgitab, et Kärbi kinnisasja sundvõõrandamine otsustati Vabariigi Valitsuse 19.05.2011 korraldusega nr 231, poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et sundvõõrandamine oli õiguspärane. Kärbi kinnisasja sundvõõrandamine on vajalik Maanteeameti peadirektori 09.04.2010 käskkirjaga nr 112 „Põhimaantee 4 (E 67) Tallinn-Pärnu-Ikla teelõigu 13,0-16,0 ja JuulikuTabasalu ühendustee teelõigu km 3,5-4,7 eelprojekti kinnitamine“ Juuliku-Tabasalu ühendustee ehitamiseks. Nimetatud projekti üks osa on Topi liiklussõlme ehitamine. 8.
  4. Vastustaja märgib, et 31.05.2011 käskkirjaga nr 11-0181 algatas majandus- ja kommunikatsiooniminister

alusel sundvõõrandatud Kärbi kinnistu erakorralise hindamise ning tegi Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsile ülesandeks Kärbi kinnistu üles kirjutada, hinnata lasta ja vajadusel hoiule võtta. 6 Täiteasjas nr 025/2011/1795 15.06.2011 väljastatud täitmisteate kohaselt kaasati erakorralisel hindamisel maa hindamise seaduse § 4 lg 1 sätestatud tegevuslitsentsi omav maa hindaja (Aivar Tomson, DTZ Kinnisvaraekspert). Täitmisteates kohustas kohtutäitur kaebajat ja täitemenetluse osalisi esitama hindamismenetluses vajaminevad andmed. 8.3. Vastustaja leiab, et sundvõõranditasu on määratud kooskõlas

-ga ja asjakohaste õigusaktidega ning vaidlustatud haldusakt vastab kõikidele HMS-s sätestatud haldusaktile esitatavatele nõuetele.

§ 16

lg 1 kohaselt tuleb sundvõõranditasu ja hüvitise kindlaksmääramisel lähtuda erakorralisel hindamisel väljaselgitatud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise seisuga.

§ 16

sätestab erakorralise hindamise läbiviimise ning nimetatud paragrahvi kohaselt on nõutav, et hindamist teostab maa hindamise seaduse § 4 lg 1 sätestatud tegevuslitsentsi omav maa hindaja (§ 16 lg 6) ning kinnisasja asukohajärgse kohtutäituri pädevuses on kinnisasja üleskirjutamine, hindamine ning vajadusel hoiule võtmine täitemenetluse seadustikus sätestatud korras

-st tulenevate erisustega (§ 16 lg 6). Kärbi kinnistut hindas

-s sätestatud pädevusnõuetele vastav atesteeritud hindaja Aivar Tomson. Ekspert lähtus õigesti

§ 16

lg 1 ja lg 3, st hindamisel ei saa arvestada kinnistu väärtuse võimalikku muutumist tulevikus. Kärbi kinnisasja sihtotstarbeks oli sundvõõrandamise otsuse tegemise ajal maatulundusmaa. Kinnistu paikneb detailplaneeringu kohustusega tiheasustusalal. Kärbi kinnistul puudub kehtestatud detailplaneering ning samuti ei olnud esitatud taotlust detailplaneeringu koostamise algatamiseks. Eksperthinnangu lk 13 on selgitatud, et liiklussõlme asukoht kinnistu alal on kajastatud omavalitsuste planeeringutes vähemalt alates

  1. aastast. 8.
  2. Kaebaja omandas ½ Kärbi kinnistust 04.04.
  3. Vastustaja esitas kohtule 13.04.2012 vastuse lisana Kärbi kinnistu kaasomanike ja Maanteeameti vahel toimunud kirjavahetuse, millest nähtuvalt oli kinnistu kaasaomanikele juba vähemalt
  4. aasta lõpus teada Maanteeameti huvi kinnistu omandamiseks riigimaantee ehitamise eesmärgil. Kaebaja omandas kinnistu mõttelise osas Peeter Leidmaalt, kes on senini kaebaja osanik. Üldplaneering ei tekita õiguspärast ootust ehitusõiguse saamiseks. PlanS § 9 lg 2 p 2 ja p 3 kohaselt määratakse krundi ehitusõigus ja hoonestusala detailplaneeringuga ja PlanS § 9 lg 4 p 1 järgi määratakse detailplaneeringuga krundi kasutamise sihtotstarve. Kuna detailplaneeringu algatamiseks ei esitanud Kärbi kinnistu omanikud isegi mitte taotlust, ei saa kaebaja väita nagu temal oleks tekkinud kinnistule ehitusõigus. 8.
  5. Kaebaja seisukohtadest on vastustaja aru saanud, et sisuliselt käsitleb kaebaja oma nõuet saamata jäänud tulu, st kaebaja leiab, et tulenevalt ehitusõiguse kaotusest oleks sundvõõranditasu pidanud olema määratust suurem. Kaebaja ei ole näidanud, et ta oleks teinud mingisuguseid ettevalmistusi, mis võimaldaksid saamata jäänud tulu nõuet vastavalt VÕS § 128 lg 4 esitada. 8.
  6. Juhul, kui kaebaja leidis, et kohtutäituri 13.07.2011 koostatud aktis toodud kinnistu harilik väärtus on väär ning näiteks on arvestamata jäetud kaebajale sundvõõrandamise tõttu tekkinud kahjudega, oleks kaebaja pidanud vastava nõude

§ 23lg 2 alusel esitama.

Kaebaja ei esitanud sundvõõrandamismenetluses mitte ühtegi nõuet, va, et teatas 06.09.2011 kokkuleppemenetluse koosolekul, et on nõus võõrandama kinnistu hinnaga 15 eurot/m². Mitte ühtegi kaebaja soovitud hinda tõendavat hindamisakti kaebaja ei esitanud. Kuigi Tallinna Halduskohus võimaldas kaebajal 14.03.2013 määrusega oma taotlust täpsustada, ei ole kaebaja seda teinud. 7 8.7. Kohustamiskaebuse esitamise eesmärgiks on saavutada kaebajale määratud sundvõõranditasu suurendamine. Kärbi kinnistu sundvõõrandamismenetlus on lõppenud (

§ 5

lg 1 kohaselt sundvõõrandamismenetlus lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse) ning puuduvad HMS § 44 lg 1 sätestatud alused menetluse uuendamiseks. Kaebaja ei esitanud kohtusse pöördumisele eelnevalt haldusorganile menetluse uuendamise taotlust. Kuivõrd kohustamiskaebuse rahuldamine on sõltuvuses tühistamiskaebuse rahuldamisest, ei hakka vastustaja siinkohal eelnevalt toodud seisukohti kordama. 8.8. Vastustaja selgitab, et kuna sundvõõrandamismenetluse osalised ei jõudnud sundvõõranditasus kokkuleppele, määras vastustaja sundvõõranditasu vastavalt

§ 27

lg 2, lähtudes erakorralise hindamise aktis toodud kinnisasja kõrgeimast väärtusest. Sundvõõranditasu määramise otsust tehes võttis vastustaja aluseks kõik menetluses loodud ja esitatud dokumendid ning teabe, millele tuginedes langetas vastustaja vaidlustatud käskkirjas toodud õiguspärase otsuse. 8.9. Kaebaja taotlus

-i põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ei ole põhjendatud ning taotlusest ei nähtu, et

-i regulatsioon rikuks menetlusosaliste õigusi. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotlus on pigem ajendatud konkreetse kaasuse asjaoludest, mitte

-i regulatsiooni problemaatikast. 8.10. Kaebaja on saanud

-i regulatsioonist vääralt aru:

ei sea sundvõõranditasu määramise käskkirja vaidlustamise eelduseks kohtutäituri koostatava akti vaidlustamist, vaid menetlusosalisel on kokkuleppemenetluses õigus teatada sundvõõrandamisest tingitud kahjudest, mida erakorralise hindamise raames koostatud hindamisaktis ei kajastata. Sundvõõrandiandja on vastavalt

§ 23

lg 1 ja lg 2 kohustatud teavitama kokkuleppemenetluse alustamist ning isikute õigustest kahjudest teatada üleriigilises päevalehes ning lisaks teavitama eraldi kinnisasja omanikku ja piiratud asjaõiguste omajaid. 8.

  1. Seega on sundvõõrandamismenetluse mitmes etapis tagatud isiku võimalused oma õigusi kaitsta. Isikul on õigus selle raames ka esitada kohtutäiturile kaebus tema koostatud aktile - hinna vaidlustamisel on kohtutäitur kohustatud esitama kohtule TMS § 74 lg 8 kohaselt taotluse eksperdi määramiseks ning lisaks on isikul õigus teatada sundvõõrandamisega tekitatud kahjudest kokkuleppemenetluses. 8.
  2. Kuna TMS näeb ette kohtutäituri otsustele esitatud kaebuste alluvuse maakohtule, kehtib sama põhimõte ka sundvõõrandamismenetluses. Kaebaja leiab, et kui sundvõõrandamismenetluses nähtaks ette teistsuguse kohtualluvus kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks, läheks see vastuollu TMS-s sätestatuga. Kaebaja ei ole esitanud sisuliselt mitte ühtegi argumenti, kuidas kohtutäituri otsustele esitatavate kaebuste lahendamine maakohtus sundvõõrandiandja õigusi rikub. Vastustaja märgib ka, et maakohus ei lahenda hinnaküsimuses sisulist vaidlust, st maakohus ei otsusta, kas kohtutäituri koostatud aktis nimetatud harilik väärtus on õige või mitte, vaid kohtu roll seisneb eksperdi määramises. 8.
  3. Vastustaja vaidleb osaliselt vastu kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlusele ja leiab, et kaebaja esindaja poolt 28.05.2013 esitatud tööajaarvestusest nähtuvalt ei saa pidada õigusabi andmiseks kulutatud aega (34 tundi) põhjendatuks ja vajalikuks. 14.09.2011 on kaebaja esindaja 3 tunni ulatuses tutvunud dokumentidega ja kujundanud positsiooni sundvõõrandamismenetluses, samuti andnud kliendile tagasisidet. Vastustajale jääb arusaamatuks, milliste dokumentidega kaebaja esindaja tutvus, sest selleks ajaks ei olnud vaidlustatud käskkirja (20.10.2011 käskkiri nr 11-0311) veel antud. Jaana Nõgisto 8 pöördus sundvõõranditasu suuruse määramise kohta antud käskkirja väljastamiseks vastustaja, Maanteeameti ja kohtutäituri poole 28.11.2011 e-kirjaga, käskkirja väljastas Keiu Külm 29.11.2011 e-kirjaga. Dokumentidest kogumis ei ole võimalik järeldada, et õigusabi osutati kaebajale juba septembris, ka ei ole kaebaja esindaja andnud asjakohaseid selgitusi. Vastustaja ei pea õigusabi osutamist ülalnimetatud mahus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) mõttes põhjendatuks ega vajalikuks. Vastustaja ei nõustu õigusabikuludega 24.01.2012 osutatud õigusabi eest 0.25 h mahus, mille sisuks on tutvumine puuduste kõrvaldamise määrusega, seisukoha kujundamine ja selle kliendile vahendamine. Kohus edastas vastustajale kaebuse materjalid esmakordselt 13.02.2012, edastades nii 02.12.2011 kaebuse kui selle 08.02.2012 muutmise taotluse, milles kaebaja täpsustas üht 02.12.2011 kaebuses esitatud taotlust, sõnastades taotluse teisiti ning esitades sellele 2 alternatiivset taotlust. Vastustaja leiab, et tema ei pea kandma menetluskulusid osas, mis on tingitud kaebajast endast, kaebaja oleks saanud vastavad taotlused esitada algses kaebuses, kuid tegi seda pärast kohtupoolse tähtaja määramist puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja leiab, et 14.03.2012 osutatud õigusabi maht – 6,5 h – on kohtule esitatud menetlusdokumenti arvestades liiga mahukas. Kaebaja esindaja on tutvunud DTZ Kinnisvaraekspert eksperthinnanguga, selgitanud välja, kas Laagri osadetailplaneering kajastab Juuliku-Tabasalu ühendusteed ja TOPi ristmikku ning taotlenud kohtuliku ekspertiisi määramist, jättes kirjeldamata lähteülesande ning kirjeldades DTZ Kinnisvaraekspert eksperthinnangus kaebaja hinnangul olevaid puudusi. Vastustaja leiab, et õigusabi osutamise mahtu tuleks vähendada 1/3 võrra. Vastustaja leiab, et 28.05.2012 õigusabi maht – 7,5 h – on põhjendamatult mahukas. Kaebaja esitas vastavalt halduskohtu 08.05.2012 määruse resolutsiooni p 2 28.05.2012 menetlusdokumendi, milles on paljuski korratud juba 14.03.2012 taotluses toodut (osas, mis puudutab DTZ Kinnisvaraekspert eksperthinnangu väidetavat ebaõigsust). Vastustaja leiab, et õigusabi mahtu võiks 1-2 h ulatuses vähendada. Vastustaja märgib, et 24.05.2013 kohtuistungi protokolli kohaselt kestis istung 2 tundi ja 5 minutit, mitte 2,5 tundi nagu on märgitud kaebaja esindaja tööajaarvestuses. Ülaltoodust lähtudes ja tuginedes HKMS § 109 lg 6 palub vastustaja kaebaja taotletavaid menetluskulusid vähendada ca 6 tunni ja 30 minuti ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 9.
  5. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 9.1.
  6. Kaebaja oli perioodil 04.04.2005 kuni 06.12.2011 Harju maakonnas Saue vallas Jälgimäe külas asuva Kärbi kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 7128702, katastritunnus 71801:001:0154, pindala 3,82 ha, edaspidi nimetatud Kärbi kinnistu) ½ kaasomandist omanik (tl 145-146, I kd). 9.1.
  7. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 31.05.2011 käskkirjaga nr 11-0181 on otsustatud Kärbi kinnistu tulevase teealuse maana sundvõõrandada (tl 76-77, I kd). Poolte vahel puudub vaidlus, et sundvõõrandamise otsus oli õiguspärane. 9.1.
  8. Kaebajale määrati Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkirjaga nr 110311 kinnistu kaasomandiosa sundvõõranditasu suuruseks 10 600 eurot (p 1) (I tl 9). 9 9.1.
  9. Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi poolt kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktiga 13.07.2011 täiteasjas nr 025/2011/1795 on Kärbi kinnistu arestitud ning määratud kinnistu hind (harilik väärtus): 21 000 eurot väärtuse kuupäeva 19.05.2011 seisuga. Aktiga on arestitud võlgnikule Osaühingule Vana-Viru Kinnistud, kuuluv ½ kaasomandist. Kuivõrd kinnistu kuulub võlgnikule ½ kaasomandist, siis võlgnikule kuuluva kinnisasja hinnaks (harilikuks väärtuseks) on 19.05.2011 seisuga 10 600 eurot (I tl 78-82 pöördel). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole vaidlustanud kohtutäituri poolt 13.07.2011 koostatud kaebaja omandis oleva Kärbi kinnistu mõttelise osa hindamise ja arestimise akti aktis märgitud korras. Samuti puudub vaidlus selles, et aktile edasikaebamise kord on aktis märgitud ja see on kooskõlas kehtiva seadusega (I tl 82). 9.1.
  10. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja ei ole teatanud vastustajale kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (

) § 23 lg 1 ja 2 sätestatud tähtaja jooksul sundvõõrandamisega tekitatud kahjudest, mis

§ 16

lg 9 nimetatud hindamisaktis (käesoleval juhul Kaire Põltsi poolt kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktis 13.07.2011 täiteasjas nr 025/2011/1795) ei kajastu. Eeltoodu nähtub selgelt kaebusest ja selle täiendustest. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi dokumenti, mis võiks tõendada vastupidist. 9.1.

  1. Kohtule on esitatud vastustaja poolt tõenditena äriregistri andmed, millest nähtub, et Peeter Leidmaa on kaebaja osanik ning Priit Pihelpuu ja Peeter Leidmaa on olnud kaebaja juhatuse liikmed (tl 93 pöördel, I kd). Kaebaja omandas ½ mõttelise osa Kärbi kinnistust 04.04.2005 Kärbi kinnistu kanti kinnistusraamatusse 10.09.2002 avalduse alusel 24.12.2002 ning kuni 04.04.2005 olid Kärbi kinnistu kaasomanikud ½ mõttelistes osades Tarmo Leisalu ja Peeter Leidmaa. (tl 6-8, I kd). Priit Pihelpuu ja Peeter Leidmaa esitasid 26.04.2005 kirja Maanteeametile, milles T. Leisalu ja P. Leidmaa viitavad
  2. aasta detsembris toimunud kohtumisele Maanteeameti ametnikuga, mil selgus, et maanteeametil on huvi omandada Kärbi kinnistu seoses planeeritava Saku-LaagriTabasalu maantee ehitusega ning kirja saatjad väljendavad soovi alustada läbirääkimisi antud kinnistu võõrandamise tingimuste teemal. Maanteeameti 19.05.2005 vastuses nr 11.3-1/972 Kärbi kinnistu kaasomanikele (Tarmo Leisalu ja Kaebaja) vastati, et Kärbi kinnistu jääb täielikult planeeritava Juuliku-Tabasalu sõlme alla olenemata sõlme lahendusest, Juuliku-Tabasalu tee kajastub nii kehtivas Harju maakonnaplaneeringus kui Saku valla üldplaneeringus, ühtlasi väljendas Maanteeamet huvi Kärbi kinnistu omandamiseks, kuid märkis, et seda ei saa teha ärimaa põhjal leitud turuväärtuse eest (tl 91a- 91-d, I kd). Kohus leiab, et eelpool viidatud tõendid ei ole käesoleval juhul küll otseselt asjasse puutuvad, kuna kohus tuvastas, et kaebaja ei ole teatanud vastustajale sundvõõrandamisega tekitatud kahjudest, mis ei kajastu kinnisasja hindamise ja arestimise aktis (vt eelmine punkt 9.1.5.). Sellest ja kaebuses esitatud nõuetest tulenevalt ei oma ka tähtust, kas kaebaja oli või pidi olema teadlik, et kaebaja kinnistule on kavandatud Tabasalu-Juuliku ühendussõlm. Küll aga omab see teave teatavat tähendust kaebuse esitaja võimaliku motivatsiooni hindamisel kaebuse esitamisel. 9.1.7 Kohus leiab, et kaebaja väide, et Kärbi kinnistu asub üldplaneeringualase ärimaa piirkonnas, kus detailplaneeringu kohustus puudub, ei ole tõendatud. Kärbi kinnistu asub Saku valla üldplaneeringu järgi ühiskondliku keskuse-maa-alal, millele võib ehitada teenindusasutusi, büroohooneid, kaubanduskeskusi, vähesel määral kortereid (I tl 172-173), kuid tegemist on detailplaneeringu kohustusega alaga. Vastavalt planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 2 on detailplaneeringu koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel: 1) uue hoone, välja arvatud üksikelamu kõrvalhoone, suvila kõrvalhoone, aiamaja kõrvalhoone või kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone, püstitamise korral ja on selle hoone püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks; 2) olemasoleva hoone, välja arvatud üksikelamu, suvila, aiamaja või nende kõrvalhooned, maapealse osa kubatuuri laiendamise korral 10 üle 33 protsendi ja on selle hoone laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks; 3) maa-ala kruntideks jaotamise korral. Kohus loeb tõendatuks vastustaja väite, et Kärbi kinnistu asub tiheasustusalal. See nähtub nii kohtule esitatud üldplaneeringu kaardi väljavõttest (tl 172-173, I kd) kui Saku Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldusest nr 217, milles antakse arvamus kinnisasja sundvõõrandamise algatamiseks (tl 75, I kd). Kaebaja ei ole kohtule vastupidist tõendavaid andmeid esitanud. 9.
  3. Kaebuse lahendamisel arvestab kohus ka järgmist. Kaebaja leiab, et õiglane tasu Kärbi kinnistu võõrandamisel oleks pidanud arvestama kaebajale tekkivat kahju seoses ehitusõiguse tulu teenimise võimaluse kaotusega arvestades asjaolu, et kaebaja äritegevust ja ettevõtlusvabadust takistab riigi huvides maantee ehitamine. Samuti heidab kaebaja vastustajale ette ebavõrdset kohtlemist võrreldes teiste samas piirkonnas asuvate kinnistuomanikega. Kaebaja viitab siinkohal põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 ning leiab, et vaidlustatud käskkirjaga määratud sundvõõranditasu suurus ei vasta õiglase hüvitise põhimõttele. Kohus leiab, et ka kaebaja viide äriplaanile (vt kaebuse p 2.5 tl 4, I kd), mida kaebaja samas ei ole kohtule ega vastustajale haldusmenetluses esitanud, ei ole asjakohane, sest kaebaja vastavad väited on tõendamata. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja tugineda sellele, et talle on tekitatud kahju (jäänud saamata tulu), sest ta ei saanud oma äriplaani realiseerida. Kohus märgib, et kaebaja ei ole vastavat kahjunõuet sundvõõrandamismenetluse käigus vastustajale õigeaegselt esitanud, millest tulenevalt ei saanud vastustaja vastavat taotlust vaidlustatud käskkirjaga lahendada. Kuna tegemist on kaebaja enda tegevusetusega, siis on kaebaja etteheited sellega arvestamata jätmise suhtes põhjendamatud. Sundvõõranditasu määramisel sellega vastavalt

§ 27lg 2 arvestama ei pidanud.

Kaebaja on viidanud sundvõõrandamise kokkuleppemenetluses üksnes sellele, et hindamisaktis on kinnistu äripotentsiaal arvestamata, kuid vastavast kahjust vastustajale ei teatanud ning hindamisakti seaduses sätestatud korras ei vaidlustanud. Ka ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks üldse astunud mingeid samme selleks, et asuda realiseerima kinnistu ärilist potentsiaali, mida oleks olnud võimalik arvestada vastustajal (kohtule ei ole esitatud äriplaani, detailplaneeringut ei ole algatatud vms). PS § 3 tuleneva madalama õiguse rakendamise prioriteedist lähtudes tuleb esmalt rakendada madalamat õigusnormi. Väär on tuvastada haldusakti õigusvastasust otse põhiseaduse alusel ( vt E.-J. Truuväli jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne teine täiendatud väljaanne, Tallinn 2008, lk 58). Kohus nõustub vastustajaga, et PS § 32 lg 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest konkretiseerib

, maa hindamise seadus ning Vabariigi Valitsuse 25.10.1996 määrusega nr 260 kinnitatud „Maa erakorralise hindamise kord“. Seega tuli vastustajal rakendada

-i ja maa hindamise seadust ning selle alusel kehtestatud maa erakorralise hindamise korda mida vastustaja on nähtuvalt vaidlustatud käskkirjast ka teinud. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi konkreetset rikkumist, millist materiaalõiguse või menetlusnormi eelpool viidatud õigusaktidest oleks vastustaja rikkunud. Kaebaja üldsõnaline väide, et temale määratud sundvõõranditasu ei vasta PS § 32 lg 1 sätestatud õiglase hüvituse määrale, on eeltoodust tulenevalt põhjendamata. 9.3. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kaebaja saab vaidlustada sundvõõranditasu määramise otsust halduskohtus, vaatamata sellele, kas ta on kasutanud võimalust täitetoimingu vaidlustamiseks. Sundvõõranditasu määramise käskkiri on haldusakt, mida on isikul õigus vaidlustada. Samas on ebaõige kaebaja seisukoht, et kaebaja saab sundvõõranditasu otsuse vaidlustamisel vaidlustada sisuliselt erakorralise hindamise tulemusi, sest tema arvates põhineb DTZ 11 eksperthinnang valedel lähteandmetel ja ebaõigetel õiguslikel seisukohtadel kinnistule kohaldunud või kohalduvate planeeringuliste kitsenduste kohta. Erakorralise hindamise tulemusi ehk Kaire Põltsi poolt 13.07.2011 antud kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) akti täiteasjas nr 025/2011/1795 tuli kaebajal vaidlustada TMS-s sätestatud korras.

§ 16

lg 1 sätestab, et sundvõõranditasu ja hüvitise kindlaksmääramisel lähtutakse erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja või piiratud asjaõiguse maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kinnisasja sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja ja hoonestusõiguse harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt viiakse erakorraline hindamine läbi sundvõõrandamisotsuse jõustumisel. Erakorralisel hindamisel lähtutakse maa hindamise seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud korrast.

§ 16

lg 6 kohaselt teeb maavanem hindamist alustades, sundvõõrandamise kavandamisel riigimaantee või avaliku raudtee ehitamiseks või omandamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister ning sundvõõrandamise kavandamisel kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks valla- või linnavalitsus kinnisasja asukohajärgsele kohtutäiturile ülesandeks sundvõõrandatav kinnisasi üles kirjutada, hinnata ja vajaduse korral hoiule võtta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Täitemenetluse seadustiku kohaselt käsitatakse võlgniku ja sissenõudjana sundvõõrandamise pooli. Kinnisasja ja piiratud asjaõiguste hindamisel osaleb vastavalt maa hindamise seaduse § 4 lõikele 1 tegevuslitsentsi omav maa hindaja.

§ 16

lg 9 sätestab, et erakorralise hindamise tulemus vormistatakse hindamisaktina, mille allkirjastavad kõik selle koostajad. Hindamisakt saadetakse maavanemale või majandus- ja kommunikatsiooniministrile või valla- või linnavalitsusele, sundvõõrandamise taotlejale, kinnisasja omanikule ja piiratud asjaõiguste omajatele.

§ 27

lg 2 esimese lause kohaselt sundvõõranditasu ja hüvitise suurusena näidatakse sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuses käesoleva seaduse § 16 lõikes 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtus. Käesoleval juhul on 13.07.2011 kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktiga täiteasjas nr 025/2011/1795 arestitud kaebajale kuuluv mõtteline osa Kärbi kinnistust. Kinnistu harilikuks väärtuseks määrati erakorralise hindamise menetluses koostatud eksperthinnangus toodud Kärbi kinnistu turuväärtus tervikuna 21 200 eurot. Kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktiga on arestitud võlgnikule, Osaühingule Vana-Viru Kinnistud, kuuluv 1/2 kaasomandist ning määratud kinnisasja hinnaks (harilikuks väärtuseks) 19.05.2011 seisuga 10 600 eurot. Arestimise aktis märgituga mittenõustumisel oli kaebajal võimalik esitada kohtutäiturile kaebus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 alusel. Seega kohtutäituri määratud hinna võis kaebaja vaidlustada ning vaidlustamisel oleks kohtutäitur taotlenud uue hindamise korraldamiseks maakohtult eksperdi määramist (TMS § 74 lg 8). Seejuures oleks vastava akti saanud vaidlustada ka vastustaja juhul, kui tema ei oleks nõustunud kinnisasja hindamise ja arestimise aktis märgitud hinnaga. Kohus tuvastas juba, et nimetatud võimalusele on selgelt viidatud ka 13.07.2011 kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktis (I tl 81 – 81 pöördel) samuti on aktis toodud välja edasikaebamise kord (tl 82). Kaebuse esitaja ei ole 13.07.2011 kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) akti seaduses sätestatud korras vaidlustanud. Seega on vastav akt jõustunud ning käesoleva kohtuasja raames ei ole võimalik kohtul lähtudes

§ 16

lg 1, 6 ja 9 koosmõjus §-ga 27 lg 2 enam võimalik erakorralise hindamise tulemusi muuta. 12 Kohus leiab, et

-s on sisuliselt sätestatud erikord sundvõõrandatava kinnisasja üleskirjutamisele ja hindamisele ja kuna seda tehakse kohtutäituri poolt, tuli kaebuse esitajal hindamisakt täitemenetluse seadustikus ettenähtud korda järgides vaidlustada ning luua enda jaoks vajadusel seaduses sätestatud vormis tõend tõendamaks kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktis märgitud hinna ebaõigsust. Seaduses on ettenähtud kindel vorm (maakohtu lahend), millega saab tõendada kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktis märgitud hinna ebaõigsust. Kaebaja seda vormi järginud ei ole. Järelikult ei saa kaebaja enam vaidlustada erakorralise hindamise tulemusi sundvõõranditasu määramise käskkirja vaidlustamisel, sest kaebaja ei ole vaidlustanud kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) akti. Vastustaja märgib õigesti, et eeltoodu ei välista aga kaebeõigust sundvõõranditasu määramise käskkirjale, kuna võimalik on, et pädev isik on jätnud käsitlemata nõuded, millest on sundvõõrandamismenetluses õigeaegselt teatatud või on nende suhtes teinud ebaõige otsuse või on otsuse tegemisel rikutud muid menetlus või materiaalõiguse norme ning tehtud selle tulemusel ebaõige otsus. Antud asjas selliseid rikkumisi kaebaja esile ei ole toonud. Kohtu eeltoodud seisukohti kinnitab ka kohtupraktika – vt Tallinna Halduskohtu 27.09.2011 kohtuotsus p 27 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2012 kohtuotsus haldusasjas nr 3-10-1441. 9.4. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga selles, et haldusorgan peab haldusmenetluses kontrollima ka eksperthinnangu õigsust ning juhul, kui eksperthinnang põhineb valedel andmetel hinnatavale kinnistule kohalduvate avalik-õiguslike piirangute kohta, tegema kohtutäiturile ülesandeks korraldada uus erakorraline hindamine lähtudes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus leiab, et antud juhul on juba eelpool viidatud

-i sätetest (

§ 16

lg 1, 6 ja 9 koosmõjus §-ga 27 lg 2) tulenevalt sätestatud erikord selles osas, mis puudutab kohtutäituri vara arestimise ja hindamise akti. Sellest tulenevalt on ära määratud haldusakti andja pädevus. Tulenevalt seadusest puudub vastustajal pädevus hakata hindama erakorralise hindamisaktis märgitud hinna määramise õigsust. Vastustajale on seadusega antud üksnes võimalus (nagu ka kaebajale) hinnaga mittenõustumisel vaidlustada see täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, millisel juhul peab kohtutäitur taotlema uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist maakohtult. Järelikult ei pidanud vastustaja hakkama täiendavalt välja selgitama ning koguma asjas täiendavaid tõendeid HMS § 6 alusel, vaid pidi seadusest tulenevalt lähtuma

-s sätestatud erikorrast. Vastupidist ei kinnita ka kaebaja poolt viidatud haldusasjas nr 3-10-234 tehtud kohtulahendid. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt viidanud haldusasja nr 3-10-234 asjaolud täiesti erinevad käesoleva asjaga seotud asjaoludest ning haldusasjas nr 3-10-234 tehtud kohtulahenditest ei ole võimalik järeldada nagu peaks vastustaja käesolevas asjas viima läbi täiendava hindamise. Nimetatud haldusasjas leidsid Rusniku kinnistu kaasomanikud, et määratud sundvõõranditasu ei vasta PS § 32 sätestatud õiglase hüvitise mõistele ning leidsid, et väär oli kinnistu hindamine sundvõõrandamise otsuse tegemise kuupäeva seisuga (nagu sätestab

§ 16lg 1).

Kaebajad selles asjas leidsid, et vastustaja oleks pidanud arvestama kaasomanikele enne sundvõõrandamismenetluse alustamist esitatud pakkumustes toodud hindu. Veelgi olulisem – nimetatud kohtuasjas ei leidnud kaebajad, et määratud sundvõõranditasu ei vastaks kinnisasja harilikule väärtusele sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga (vt Ringkonnakohtu otsuse p 12) nagu teeb seda kaebaja käesolevas asjas. Käesolevas asjas leiab kaebaja, et eksperthinnang põhineb valedel lähteandmetel ja ebaõigetel õiguslikel seisukohtadel kinnistule kohaldunud või kohalduvate planeeringuliste kitsenduste kohta. Sisuliselt vaidlustasid kaebajad 13 haldusasjas 3-10-234 tulenevalt haldusmenetluse ja sellele eelnenud sisult tsiviilõigusliku läbirääkimismenetluse pikkusest

§ 16lg 1 kasutamist kinnisasja hinna määramisel.

Kokkuvõtvalt on viidatud kohtuasja puhul tegemist täiesti erineva olukorraga ja seda ei ole võimalik kasutada eelneva kohtupraktika näitena käesolevas asjas. 9.5. Kaebuse esitaja on palunud tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles 1)

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda; 2)

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule. Kaebuse esitaja leiab, et

-i regulatsioon ei vasta PS §-dele 10, 11 ja 32 lg 1 kolmandale lausele. PS § 10 sätestab, et käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 32 lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. 9.5.

  1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 03.06.2008 lahendis nr 3-41-9-08 sedastanud, et: ”Selleks, et Riigikohus saaks kohtute algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti põhiseaduspärasust, peab see õigustloov akt olema asjassepuutuv (vt nt Riigikohtu 09.
  2. 2008 otsuse asjas nr 3-4-1-20-07, p 12; 03.12.2007 otsus asjas nr 3-4-1-17-07, p 15, 13.02.2007 otsus asjas nr 3-4-1-16-06, p 14). Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole normikontroll lubatav ning taotlus tuleb jätta läbi vaatamata (p 14). Seetõttu peab õigustloova akti põhiseaduse vastaseks tunnistanud ja taotluse esitanud kohus olema veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006 otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 18)(p15). Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu 02.05.2007 otsus asjas nr 3-4-1-2-07, p 15)(p16). Kui kohtuvaidluse lahendus ei sõltu normi kehtivusest, siis ei saa see norm olla asjassepuutuv. Sellisel juhul on kohus algatanud sisuliselt abstraktse normikontrolli, milline õigus kohtutel tulenevalt PS § 15 lg-st 1 aga puudub (p20).” Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 18.06.2010 lahendis nr 3-4-1-5-10 selgitanud täiendavalt, et: „Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Kui määrav oleks üksnes resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite põhiseaduspärasust kontrollida - nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks.” 14 Kohus on seisukohal, et antud juhul on kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlus lubatud, sest kui vastav taotlus rahuldada, esineb vähemalt teoreetiliselt alus sundvõõranditasu määramise menetluse hilisemaks uuendamiseks. Nii oleks sel juhul kaebuse esitajal võimalik taotleda kohtutäiturilt kaebuse esitamise tähtaja ennistamist (kui kohtutäitur jätab tähtaja ennistamata, siis taotleda maakohtult tähtaja ennistamist), et vaidlustada Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi poolt kinnisasja hindamise ja arestimise (üleskirjutamise) aktiga 13.07.2011 täiteasjas nr 025/2011/1795 määratud kinnisasja hinda, mille aluseks on DTZ eksperthinnang. 9.5.
  3. Kohus leiab, et kaebaja taotlus tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda, tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab vastustajaga nõustudes, et sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eelduseks ei ole ekspertiisi vaidlustamine, sest nimetatud haldusakti võib vaidlustada ka põhjusel, et haldusorgan on jätnud tähelepanuta sundvõõrandamismenetluses tähtaegselt esitatud muud nõuded või rikkunud menetlusnorme. Juhul, kui kaebaja leiab, et kohtutäitur on vara arestimise ja hindamise aktis võtnud aluseks ebaõige eksperthinnangu, tuleb isikul hind vaidlustada täitemenetluse seaduses ettenähtud korras, mille tulemusel on kohtutäitur kohustatud uue hindamise läbiviimiseks kohtusse pöörduma (TMS § 74 lg 8). Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus

-s sätestada selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamist, millest tulenevalt ei saa

olla selles osas ka kaebaja poolt viidatud põhiseaduse sätetega vastuolus.

-i kohaselt on kohtutäituril sundvõõrandamismenetluses kindel roll (sh kinnisasja üles kirjutamine, hindamine, arestimine, valduse ülevõtmine, sundvõõranditasu väljamaksmine) ning

§ 16

lg 6 on selgelt sätestatud, et täitemenetluse seadustiku kohaselt käsitatakse võlgniku ja sissenõudjana sundvõõrandamise pooli. Seega täituri toimingutele ja otsustele kaebuste esitamisel tuleb lähtuda TMS-st ning siin kehtivad ka TMS-s sätestatud kaebetähtajad. TMS § 217-218 on kohtutäituri otsuste vaidlustamise kord seaduses sätestatud. Lisaks peab kohtutäitur märkima oma aktides ka nende edasikaebamise korra. Ka käesoleval juhul on kaebajale vastav edasikaebamise kord ja tähtajad kohtutäituri aktis teatavaks tehtud. 9.5.3. Kohus leiab, et kaebuse esitaja teine taotlus tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule, tuleb jätta samuti rahuldamata. Kohtu arvates ei piira TMS ja

koosmõjus kaebaja kaebeõigust sundvõõranditasu hinna küsimuses ebaproportsionaalselt lühikesele ajale, kuna eksperdi poolt määratud hinna vaidlustamise raames tuleb isikul tuua välja üksnes need seisukohad, miks ta ei nõustu maa hindaja poolt välja toodud hinnaga. Lisaks märgib kohus, et tulenevalt sundvõõrandamismenetluses eelnevalt läbitud kokkuleppemenetlusest, on kaebajal sisuliselt teada ka erakorralise hindamisakti sisu ning vastaspoole positsioonid. Samuti on talle

§ 27

lg 2 tulenevalt teada, et kui kokkulepet ei saavutata, näidatakse sundvõõranditasu ja hüvitise suurusena sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuses

§ 16

lõikes 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtus. Seega on kaebaja sellisel juhul, kui kokkulepet ei saavutata, ilmselgelt teadlik asjaoludest, mille alusel ta saab vaidlustada erakorralisel hindamisel määratud kinnisasja hariliku hinna. Kui aga soovitakse 15 vaidlustada sisuliselt ekspertiisi, siis on kohtutäitur vastava kaebuse saamisel kohustatud taotlema uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Järelikult ei piira vastav regulatsioon kaebaja kaebeõigust ebaproportsionaalselt piirates kaebuse esitamise tähtaega 10 päevaga. Nimetatud tähtaeg on seatud ka selleks, et sundvõõrandamismenetlus ei peatuks põhjendamatult liiga kauaks ja selliselt on ta eesmärgiks avaliku huvi kaitsmine. Kohus ei nõustu kaebajaga siinkohal ka selles, et vastav põhiõiguse piirang ei ole sätestatud seaduses. TMS § 217 – 218 on sätestatud kohtutäituri otsuste vaidlustamise kord sõnaselgelt seaduses. Seega on kaebaja vastavad etteheited põhjendamata. Kohus nõustub kaebajaga, et kinnisasja sundvõõrandamise näol on tegemist väga intensiivse riivega, kuid see ei tähenda seda, et sundvõõrandamise erinevatel menetlusetappidel läbiviidavate toimingute vaidlustamiseks ei tohiks sätestada erikorda ja lühemat kaebetähtaega üldisest haldusaktide vaidlustamise tähtajast. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et erikord sundvõõrandamismenetluses määratud hinna vaidlustamiseks on pigem soodustus, kui piirang kaebajale, sest vastava kaebuse esitamine on lihtsam, kui täismahus haldusakti vaidlustamise kaebuse esitamine halduskohtule. Mis puudutab kaebaja seisukohta, et regulatsioon on ebaselge tulenevalt asjaolust, et kohtutäituri otsustele esitatud kaebuste lahendamine on maakohtu pädevuses, siis kohus sellega ei nõustu. TMS seaduse regulatsioon kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks on kohtu hinnangul selge ja arusaadav. TMS-s oleva regulatsiooni selgust kaebaja kahtluse alla ei ole seadnud. Kohus ei nõustu ka kaebajaga, et vaidlus kinnisasja ekspertiisiga määratud hinna üle on sisult avalik-õiguslik. Erinevalt kaebaja seisukohast, on kohtu hinnangul vaidlused (kinnis)asja hinna üle oma iseloomult pigem eraõiguslikud, kui haldusõiguslikud. Tsiviilõigusele on üldiselt iseloomulik, et vaidlused toimuvad asjade ja õiguste väärtuste üle ja seetõttu on ka maakohus selles osas kaheldamatult kompetentne vaidlusi lahendama. Kohtu hinnangul lähtus ka seadusandja vastavat regulatsiooni kehtestades sarnastest kaalutlustest. Kohus märgib, et asjaolu, et sundvõõrandamise õiguspärasuse vaidluse puhul on tegemist vaieldamatult avalik-õigusliku vaidlusega, ei tähenda, et selle raames toimuva sundvõõrandatava kinnisasja hinna määramise suhtes ei võiks olla sätestatud erandlikku kohtualluvust. TMS § 11 on sätestatud kohtu pädevus täitemenetluses ja erandlik kohtualluvus maakohtule. Ka HKMS § 4 lg 1 sätestab, et halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Antud juhul ongi nähtud seaduses ette teistsugune menetluskord, mida kaebajal tuli järgida. Asjaolu, et kaebaja jättis oma tegevusetuse tõttu tema õigusi kaitsvad toimingud tegemata, ei muuda regulatsiooni ebaselgeks ning vastavaid kaebeõiguse realiseerimise menetlustähtaegu ebaproportsionaalseks. 9.5.4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et

-s on sätestatud kohtutäituri pädevus sundvõõrandamismenetluses, asjaolu, et sundvõõrandiandjat ja – saajat käsitatakse võlgniku ja sissenõudjana TMS-i tähenduses ning, et kohtutäitur hindab kinnisasja TMS-s sätestatud korras

-st tulenevate erisustega (

§ 16lg 6).

TMS § 217 ja 218 toovad ära kohtutäituri tegevuse ja otsuste peale kaebuste esitamise korra. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

regulatsioon vastab PS §-dele 10, 11 ja 32 lg 1 kolmandale lausele. 10. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Seega on Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkiri nr 11-0311 õiguspärane ja kaebus selle tühistamiseks jääb rahuldamata. Kuna vaidlustatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 20.10.2011 käskkiri nr 11-0311 on õiguspärane ning kehtiv, siis puudub alus ka kaebuse rahuldamiseks ja majandus- ja kommunikatsiooniministri kohustamiseks otsustada uuesti sundvõõranditasu suuruse üle. 16 Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse tunnistada kinnisasja sundvõõrandamise seadus põhiseadusega vastuolusolevaks osas, milles 1)

ei sätesta selgesõnaliselt kinnisasja sundvõõranditasu määramise otsuse vaidlustamise eeldusena erakorralise hindamise tulemuste vaidlustamise kohustust ega näe selgesõnaliselt ette erakorralise hindamise tulemuse vaidlustamise võimalust ja korda; 2)

koostoimes täitemenetluse seadustikuga piirab sundvõõranditasu vaidlustamise tähtaega 10-le päevale ning allutab olemuslikult avalik-õigusliku vaidluse maakohtule. 11. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist ja menetluskulud jäävad seetõttu poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.