KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-2533 Haldusasi Rene

) § 1 lg 1 p 1, § 2 lg 1 ja § 4 lg 2 alusel kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 13 958,30 eurot ajavahemiku 04.09.2006–21.05.2007 eest. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud kaebaja arestimajas helistada, õppida, telekat vaadata, ringi liikuda ja spordiga tegeleda. Perioodil, mil kaebaja pidi arestimajas viibima, suri R. Vainiku ema. Kaebaja on kohtuotsusega õigeks mõistetud ning seda ei ole vaidlustatud. Rahandusministeerium on keeldunud kaebaja taotlust rahuldamast. Lisaks on kaebaja pöördunud ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri ja Harju Maakohtu poole. Rahandusministeerium oleks pidanud lähtudes

§ 4

lg-st 3 pöörduma ringkonnakohtu poole, kes oleks väljastanud dokumendi, kust nähtuks, et kaebajal on õigus hüvitise saamiseks riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

1. Tartu Halduskohtu 10.05.
2. a otsusega jäeti R. Vainiku kaebus rahuldamata. Kohtu põhjenduste kohaselt ei ole Rahandusministeerium käitunud kooskõlas

§ 4

lg-ga 3, mis sätestab, et kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, peab ministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult taotlema nende päevade arvu kindlaksmääramist. Kuigi Rahandusministeerium ei ole sedasi toiminud, ei ole see veel piisav alus kaebuse rahuldamiseks, sest kohtumenetluse käigus on ta eksimusest ise aru saanud ja saatnud Tallinna Ringkonnakohtule 22.02.2012 järelepärimise. Harju Maakohtu 06.09.2006. a vahistamise määrus ei toonud kaasa isikult vabaduse võtmist, kuna kaebaja kannab Viru Maakohtu 14.05.1997. a kohtuotsusega mõistetud eluaegset vanglakaristust. Seega ei muutnud õigeksmõistev kohtuotsus vabaduse kaotust alusetuks, mistõttu ei kohaldu kaebaja suhtes riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja suhtes kriminaalmenetluse ajal piirangute kohaldamine õigustatud. Õigeksmõistmine ei tähenda ilmtingimata, et vastav kriminaalmenetlus ja selle raames kohaldatud piirangud on olnud õigusvastased. Mitte igasugune ebamugavustunne ei too veel kaasa isiku põhiõiguste ja vabaduste rikkumist. R. Vainiku vahistamise määrus on õiguspärane, põhjendatud oli ka tõkendi kohaldamine. Antud juhul ei tule kohaldamisele ka põhiseaduse (PS) § 25 ega ka riigivastutuse seaduse vastav regulatsioon, kuna mõlemad nõuavad vastava taotluse rahuldamise eeldusena reeglina, et tegemist oleks süülise tegevuse tagajärjega ning et avaliku võimu kandja õigusvastase käitumise ja kahju tekkimise vahel valitseks põhjuslik seos. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. R. Vainik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada R. Vainiku kaebus. Halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ja tõendeid ebaõigesti hinnanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja kandis vahistamise määruse ajal eluaegset vangistust, ei saadudki talt vabadust ära võtta. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle tekitatud kahju korral saada õiglane hüvitis. Kaebaja oli alusetult vahistatud, teda süüdistati kuriteos, mida ta toime ei pannud ning vahistamise määrusega piirati alusetult kaebaja vabadust. Järelikult on kaebajal õigus kahju hüvitamisele olemas. Kaebaja hinnangul on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud. 2
2. b)Kaebaja on seisukohal, et õigeksmõistva kohtuotsusega tuvastati, et kaebaja kannatas õigusvastaselt ning seetõttu on õigustatud kahju hüvitise väljamõistmine.
3. c)Vangistusrežiimilt arestimajja üleviimise tagajärjel piirati täiendavalt kaebaja õigusi. Lisaks pidi kaebaja taluma hingelisi üleelamisi ja kannatusi ning sel ajal suri ka kaebaja ema, millest kaebaja sai teada alles seejärel, kui vastavad piirangud olid tühistatud. Alusetu vabaduse võtmisega ja süüdistuse esitamisega on riivatud kaebaja au ja väärikust. 5. Rahandusministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse seisukohad:
4. a)Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetluse kohaselt otsustab isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluses kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on ainult hüvitise väljamaksja. Kohus, kes teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, otsustab ka selle üle, kas alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju tuleb isikule hüvitada või mitte. Kahju hüvitamisel lähtub ministeerium kohtu poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses tuvastatud asjaoludest.
5. b)Vastustaja on pöördunud Tallinna Ringkonnakohtu poole, kelle vastuse kohaselt ei ole kaebaja vabadust kriminaalasja nr 1-07-8640 raames võetud, kuna ta kannab eluaegset vangistust. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et kuna kaebaja vabadust ei ole alusetult võetud, puudub ka alus kahju hüvitise väljamõistmiseks.
6. c)Kui kaebaja leiab, et talle on kriminaalmenetluse käigus kahju tekitatud ja soovib hüvitise maksmist riigivastustuse seaduse alusel, ei ole kohaseks vastustajaks Rahandusministeerium, kuna viimane ei ole kaebajale kahju tekitanud. Rahandusministeeriumil puudus iseseisev pädevus otsustada tõkendi kohaldamisel põhjustatud kahju hüvitamise üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Tartu Halduskohtu 10.05.2012. a otsus tühistada ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 7. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Vainik on eluaegne kinnipeetav, kes viibis kuni 04.09.2006 Murru Vangla kinnipidamistingimustes. Kaebusest nähtuvalt oli R. Vainiku eesmärgiks halduskohtusse pöördumisel taotleda Eesti riigilt kahju hüvitamist ajavahemiku 04.09.2006 kuni 21.05.2007 eest, mil ta viibis kuriteos kahtlustatuna Rahumäe arestimajas ning vanglas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et R. Vainiku suhtes rakendati nimetatud ajaperioodil kriminaalasja eeluurimise tagamiseks tõkendeid, mis oluliselt halvendasid tema seniseid kinnipidamistingimusi. 8. Haldusasja materjalidest ning kaebaja seletustest nähtuvalt paigutati R. Vainik 04.09.2006 kuriteos kahtlustatavana Murru Vanglast Rahumäe arestimajja. Kaebuse kohaselt ei saanud R. Vainik arestimajas õppida, telekat vaadata, ringi liikuda ja spordiga tegeleda. Kaitsepolitseiameti 05.09.2006. a ja 25.10.2006. a määrustega piirati R. Vainiku kirjavahetust, kokkusaamisi, telefonikõnesid ja muid sidepidamisvahendeid vabaduses viibivate sugulaste ja teiste vabaduses viibivate isikutega (tl 23-24). Harju Maakohtu 06.09.2006 määrusega kohaldati R. Vainiku suhtes kriminaalmenetluse tagamiseks tõkendina vahistamist (tl 7-8). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007. a määrusega keelati kahtlustatavale R. Vainikule lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a. suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni 01.04.2007 (tl 25). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 06.02.2007. a määrusega paigutati kahtlustatav R. Vainik Murru Vanglast Tallinna Vanglasse (tl 26). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.03.2007. a määrustega eraldati kahtlustatav R. Vainik 3 Tallinna Vanglas teistest samas kriminaalasjas olevatest kahtlustatavatest kuni 01.06.2007 (tl 27) ning keelati kahtlustatavale R. Vainikule lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a. suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni 01.06.2007 (tl 28). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 21.05.2007. a määrusega tühistati kahtlustatava R. Vainiku suhtes kohaldatud lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise ning vabastamise piirangud (tl 29). R. Vainiku kaebusest ja apellatsioonkaebusest nähtuvalt suri kriminaalasja eeluurimise ajal kaebaja ema, millest kaebaja sai teada alles pärast tema suhtes rakendatud piirangute tühistamist. Tänu sellele pidi kaebaja taluma hingelisi üleelamisi ja kannatusi. Alusetu vabaduse võtmise ja süüdistuse esitamisega riivati aga kaebaja au ja väärikust. 9. Käesolevas haldusasjas taotles kaebaja talle tekitatud kahju hüvitamist Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (

) alusel.

järgi tuleb avaldus hüvitise saamiseks esitada Rahandusministeeriumile, kes kas maksab taotlejale hüvitise välja või toimetab talle kätte taotluse rahuldamata jätmise otsuse (

§ 4lg-d 2 ja 4).

Avalduse rahuldamata jätmisel võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel (

§ 4lg 6).

Käesoleval juhul ongi R. Vainik sedaviisi toiminud, kusjuures halduskohus lähtus kaebust menetlusse võttes ning lahendades R. Vainiku väidetest vastustaja isiku ning kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse kohta. Kohtuotsuses asus halduskohus siiski seisukohale, et

eluaegset vangistust kandva isiku kahju hüvitamise nõuet seoses vahistamise ning kohtueelses kriminaalmenetluses seatud piirangutega ei reguleeri. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga.

reguleerib kahju hüvitamist isikule, kelle vabadust ei olnud enne kahju tekitamist võetud.

ei anna seega R. Vainikule kui eluaegsele kinnipeetavale õigust kahjunõudega Rahandusministeeriumi poole pöördumiseks. Ühtlasi ei otsusta Rahandusministeerium iseseisvalt alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise üle. Kohus, kes teeb õigeksmõistva otsuse, otsustab ka selle üle, kas alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju tuleb isikule hüvitada või mitte (

§ 2lõiked 1 ja 2, Kr

MS § 190 p 3). Ministeerium üksnes kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kahju hüvitamisel lähtub ministeerium kohtu poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses tuvastatud asjaoludest (vt Riigikohtu üldkogu 01.02.

1. a otsus asjas nr. 3-3-1-15-07, p 35 ning 31.03.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-69-09, p 82). Käesoleval juhul selgitas Tallinna Ringkonnakohus vastuseks Rahandusministeeriumi 22.02.2012 pöördumisele: „Rene Vainik kannab 14.05.
3. a Ida-Viru Maakohtu otsuse alusel eluaegset vangistust ning kandis seda ka
4. a, mistõttu ei võtnud keegi temalt vabadust kriminaalasja nr. 1-07-8640 menetluse raames ning riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaldamise küsimus 05.05.
5. a R. Vainikut õigeksmõistvat otsust tehes ei tõusetunud ega saanudki tõusetuda. Nimetatud otsus on jõustunud“ (tl 100). Seega oli

alusel esitatud kaebus algusest peale perspektiivitu.

1. Olenemata asjaolust, et halduskohus on kaebuse menetlusse võtnud Rahandusministeeriumi 20.09.
2. a otsuse tühistamise ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes, on kohtuotsuses analüüsitud kahju hüvitamise nõude rahuldamise võimalikkust ka põhiseaduse ja riigivastutuse seaduse alusel (vt halduskohtu otsuse p 7). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et

mittekohaldatavuse korral pidi kohus kontrollima ka seda, kas kaebaja kahju hüvitamise nõue on lahendatav põhiseaduse või riigivastutuse seaduse sätete alusel, kuid seda mitte alles otsuse tegemisel, vaid enne kaebuse menetlusse võtmist, kuna sellest sõltusid nii kaebuse õige nõue kui ka see, kes on haldusasjas õige vastustaja. Ka ei saanud 4 RVastS ja PS alusel esitatud kaebuse puhul enam kaebuse nõudeks olla Rahandusministeeriumi otsuse tühistamine ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamine, vaid kahju hüvitamise nõue. Olenemata eeltoodust märgib ringkonnakohus ka seda, et

§ 4

lg 6 sätestab: „Kui avaldus hüvitise saamiseks on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel“. Seega on ka

alusel esitatud kaebuse nõudeks kahju hüvitamise nõue, mitte Rahandusministeeriumi otsuse tühistamise ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõue. Analoogiliselt sätestab RVastS § 18 lg 2, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

1. Kaebaja on pidanud kahju hüvitamise nõude aluseks alusetut vabaduse võtmist. Vaidlust ei ole selle üle, et juba vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Siiski on võimalik ka vangistuses oleva isiku vabaduse täiendav piiramine. Nii on Riigikohus kinnipeetava õigusi üldvangistuses ning kartseris olles omavahelises võrdluses analüüsides jõudnud järeldusele, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohus käsitas kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel (RKHK 15.03.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-93-09, p 12). Haldusasja materjalidest nähtuvalt võisid kaebaja kui eluaegset vangistust kandva isiku vabadust täiendavalt piirata Harju Maakohtu määrus, millega kohaldati kaebaja suhtes tõkendina vahistamist, kuid ka Kaitsepolitseiameti ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrused, millega keelati kaebajal lühija pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus, telefoni kasutamine ja väljasõidud. Olenemata aga asjaolust, kas käsitada Harju Maakohtu, Kaitsepolitseiameti ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusi koosmõjus kaebaja täiendava vabaduse võtmisena või mitte, saab R. Vainiku halduskohtule esitatud kaebust pidada selliseks, millega taotletakse kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Erinevus kaebaja viidatud haldusasjast nr. 3-3-1-93-09 seisneb siiski selles, et viidatud haldusasjas oli tegemist vangla õigusvastase tegevusega, käesoleval juhul riigi õigusvastast tegevust tuvastatud ei ole. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalisele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Seega ei olnud halduskohus R. Vainiku kaebust saades seotud viimase õigusliku hinnanguga vabaduse võtmise osas, vaid pidi kaebaja avaldusi kaebaja tegelikust tahtest lähtudes ise tõlgendama ning otsustama nii kohaldatava õiguse kui ka vastustaja isiku.
3. Riigikohus on leidnud, et kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Ka ei ole kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses (RKÜK 30.08.
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-15-10, p-d 53, 55). Kehtivas õiguses puudub hetkel regulatsioon, mis näeks ette kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise. Eeltoodu ei välista halduskohtu poolt kaebaja kahju hüvitamise nõude hindamist, kaasates menetlusse kohased vastustajad. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja suhtes kohaldatud tõkendi ja piirangute seaduslikkuse küsimuses puudus Rahandusministeeriumil võimalus kaasa rääkida. Tõkendit vahistamine kohaldas kaebaja suhtes Harju Maakohus 06.09.
5. a määrusega. Muid piiranguid rakendasid Kaitsepolitseiamet ja Põhja Ringkonnaprokuratuur. Halduskohus on kohtuotsuse p-s 7 andnud hinnangu ka kaebaja kahju hüvitamise nõudele seoses kohtueelse kriminaalmenetlusega, kuid jätnud täiendavate 5 vastustajatena Justiitsministeeriumi, Kaitsepolitseiameti ning Prokuratuuri menetlusse kaasamata. Vastavalt HKMS § 18 lõikele 1 teeb vastustaja vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus. Menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad. HKMS § 18 lg 2 sätestab, et kui kohus leiab menetluse käigus, et kaasatud ei ole kõik vastustajad, kaasab ta täiendava vastustaja. Kui kohus leiab menetluse käigus, et vastustaja on kindlaks tehtud valesti, asendab ta vastustaja. Seega hinnates seda, kas vahistamine ning täiendavate piirangute rakendamine annaksid alust kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks RVastS ja PS sätete alusel, pidanuks halduskohus kaasama menetlusse täiendavad vastustajad. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et 19.01.2012 Tartu Halduskohtule laekunud kaebuse täienduses taotles kaebaja täiendavate vastustajatena Põhja Ringkonnaprokuratuuri ning Kaitsepolitseiameti kaasamist (tl 89-91) põhjendusega, et kohtuistungil pidas kaebaja vajalikuks arutada eeltoodud isikute määruseid. Asjaolule, et kaebaja kahju hüvitamise nõue võib kuuluda lahendamisele ka muul alusel kui

ning sellisel juhul tuleks kaasata menetlusse teised vastustajad, on viidanud ka Rahandusministeerium (vt Rahandusministeeriumi täiendav seletus tl 98 ning vastus ringkonnakohtule tl 137).

1. Kohtuistungil selgitas halduskohus kaebajale, et prokuratuuri ja kaitsepolitsei osas on kaebajal õigus esitada eraldi kaebus koos vastavate põhjendustega (vt kohtuistungi protokoll, tl 104). Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, tõid lisaks kaebaja vahistamisele kaebaja õiguste täiendava riive kaasa ka Kaitsepolitseiameti ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrused. Millisel ajaperioodil ja millisel määral ühe või teise organi tegevus kaebaja õigusi riivas on halduskohtu poolt välja selgitamata. Kaebaja on kaebuses esile toonud ning esitanud tõendeid kõigi eeltoodud organite tegevuse kohta kogumis, liigitades selle üldnimetaja alla „alusetu vabaduse võtmine“. Seega tuleb kaebaja tahet tõlgendades eeldada, et ta taotleb kahju hüvitamist seoses kõigi talle osaks saanud piirangutega. Kaebaja õiguste kaitset ning menetlusökonoomiat arvestades ei saa mõistlikult nõuda, et kaebaja esitaks iga organi suhtes eraldi kahju hüvitamise nõude, eriti olukorras, kus kaebaja õiguste riive toimus ühe kriminaalmenetluse raames ühel ja samal eesmärgil. Arvestades käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse eset (kahju hüvitamise nõue) ja alust (õiguste piiramine seoses vahistamisega ning Kaitsepolitseiameti ja Põhja Prokuratuuri keeldudega ajaperioodil 04.09.2006-21.05.2007) võib uue, nimetatud ajaperioodi sisse jääva kahju hüvitamise nõude puhul tegemist olla korduva kaebusega, mille esitamine ei oleks HKMS § 43 järgi lubatud. Seega pidi halduskohus kaebaja suhtes üldise vangistusrežiimiga võrreldes rakendatud täiendavate piirangutega tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendama käesoleva haldusasja menetlemise raames.
2. Seoses eeltoodud menetlusõiguslike rikkumistega ei ole ringkonnakohtul võimalik võtta seisukohta selles, kas riigivastutuse seaduse ning põhiseaduse alusel võiks kaebaja kahju hüvitamise nõue olla põhjendatud või mitte. Nimetatud küsimus tuleb halduskohtul lahendada asja uuel läbivaatamisel pärast õigete vastustajate kaasamist. Küll aga soovib ringkonnakohus seoses RVastS alusel tekkinud kahju hüvitamise küsimusega osundada, et Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riigil on isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse tagamiseks kohustus hüvitada ka õiguspärase vahistamisega tekkinud kahju (viidatud juhtumil saamata jäänud tulu) ning regulatsioon, mis selle välistab, on põhiseadusega vastuolus (RKÜK 31.03.
3. a otsus asjas nr. 3-3-1-69-09, p 84). Ühtlasi on Riigikohtu üldkogu 22.03.
4. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-85-09 tunnistanud riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis ei näe ette ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on kehtiva RVastS sätted kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise osas puudulikud, mistõttu tuleb halduskohtul asja uuel sisulisel läbivaatamisel ilmselt kaaluda kaebaja põhiõiguste piiramise kontekstis vastava regulatsiooni puudumise kooskõla põhiseadusega. 6
5. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 10.05.
6. a otsuse ning saada asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kuna ringkonnakohus ei tee asjas lõpetavat lahendit, ei otsusta ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. /digitaalselt allkirjastatud/ Maili Lokk /digitaalselt allkirjastatud/ Agu Timmi /digitaalselt allkirjastatud/ Tiina Pappel 7