KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 21.0

) § 91 lg 1, § 93 lg 1 ja § 95 tuvastada, et L O ei põlvne T O st. Hageja palub tunnistada ebaõigeks L O isa, T O , kohta tehtud kanne perekonnaseisuasutuses registreeritud sünni tõendil. Kohtuistungil hageja selgitas, et algul pidas ta kostjat lapse isaks, kuna kõrvalsuhe oli hagejal olnud ainult üks kord. Kui kostja pöördus kohtusse lapse ainuhooldusõiguse saamiseks, tekkis hagejal mõte selgitada välja, kas kostja ongi lapse isa. Hagejal oli kahtlus kogu aeg, kuna tal oli olnud kõrvalsuhe. Kostja sundis hagejat panema oma nime sünnitunnistusele. Kostja on olnud hageja suhtes vägivaldne. Kostja vastuväited

1. Kostja T O vaidleb hagile vastu. Kostja tutvus hagejaga Pärnus
2. a. Siis koliti Tallinnasse ja esialgne elukoht oli neil XXXX kostja ema juures. 2003-2004 aastal oli hagejal armuke, kellest ta ka rasedaks jäi. Kostjale ütles hageja, et rasestus temast. Kostjal tekkisid kohe selles osas kahtlused. 2004.a juunikuus pakkis hageja oma asjad ja sõitis maale. Kostja ema abistas hagejat 2 aastat peale lapse sündi. 2008.a maikuust hakkasid pooled jälle koos elama. Hageja on lapse suhtes kasutanud vägivalda, lapse peale röökinud ja teda koledate sõnadega nimetanud. Hageja on kasiinosõltlane, saabus tihti koju 1-2 paiku öösel ja seetõttu oli L kostja kasvatada ja hooldada.
3. a suvel hageja kadus ja kogu selle aja kasvatas kostja Lt üksinda kuni hageja L
4. a augustis ära viis. Kostja pöördus avaldusega kohtusse, et L elukohaks jääks tema elukoht. Kostja loeb ennast L isaks. Kostja on teda kasvatanud, armastanud ja õpetanud pika aja jooksul. Kostja on ostnud kinnistu Pärnu linna, ehitanud elamu, kus on Ll oma tuba ja vajaduse puhul ka tuba, mida võib kasutada L ema. Kostja leiab, et alati ja igas olukorras tuleb lähtuda ainult lapse huvidest ja tema heaolust. Kostja soovib, et L saaks hea hariduse ja kasvatuse. Kuigi pärast DNA akti kostja teab, et ei ole L bioloogiline isa, peab ta ennast endiselt lapse isaks. Kõigest nähtub, et hageja teadis aastaid, et kostja ei ole L isa. 05.05.2012 toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-11-52965 (lapsega suhtlemiskorra määramine) teatas hageja, et kostja ei ole lapse isa ja seetõttu ei ole hageja nõudnud kostjalt ka alimente. Isadust saab vaidlustada ainult ühe aasta jooksul peale asjaolude teadasaamist. Esimese astme kohtu otsus 2
5. 18.03.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 4.

§ 91

lg 1 kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus muu hulgas lapse emal.

§ 93

lg 1 kohaselt isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.

1. Isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud said hagejale teatavaks kohe peale rasestumist. Hageja teadis, et ta oli rasestumise perioodil vahekorras kahe mehega. Seega võisid mõlemad mehed olla XXXXXX sündinud L isaks. Hageja ja kostja läksid 06.11.2011 koos Tallinna Perekonnaseisuametisse, kus kostja võttis L isaduse omaks hageja nõusolekul ja XXXXX sündinud L sünnitõendile kanti lapse isaks T O . Hageja esitas kohtusse hagi 15.10.2012, seega rohkem kui aasta pärast isaduse vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teadasaamist, mistõttu hagi ei kuulu rahuldamisele.
2. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Kostja kasutas oma õigust ja pöördus vastava avaldusega kohtusse. Avalduse esitamine ei ole isaduse vaidlustamise aluseks olev asjaolu, millest alates tekib õigus pöörduda isaduse vaidlustamise hagiga kohtusse. Hageja apellatsioonkaebus
3. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 18.03.2013 otsuse ning teha uus otsus, millega tuvastada, et L O ei põlvne T O st ja tunnistada ebaõigeks vastav kanne perekonnaseisuasutuses registreeritud sünni tõendil.
4. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kohtuotsus on üles ehitatud kostja paljasõnaliste tõendamata ütluste keskselt, arvestamata apellandi ütlustega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
5. Kohtumenetluse käigus ei ole olnud vaidlust selles, et T O ei ole L O bioloogiline isa. Kohus ei ole õigesti hinnanud apellandi poolt esitatud DNA uuringuakti, s.o DNA analüüsi tulemuste alusel ei saa kostja olla L isa. Samas on kohtunik märkinud Harju Maakohtu 03.12.2012 määruses tsiviilasjas nr 2-12-41389, et tegemist on isaduse vaidlustamise nõudega, mis ei ole õiguslikult keerukas. Isaduse vaidlustamise nõude lahendamiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas L O põlvneb T O st (DNA ekspertiisi kaudu). Seega on tegemist faktiküsimuse väljaselgitamisega. 10.

§ 93

lg 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Harju Maakohtu 18.06.2012 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-11-52965 (T O avaldus L O suhtes hooldusõiguse ja suhtlemise korra kindlaksmääramiseks) nähtub, et kohus määras 05.04.2012 toimunud kohtuistungil poolte taotlusel tuvastada DNA ekspertiisiga, kas avaldaja T O on L O bioloogiline isa. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 18.05.2012 uuringuakti alusel kujunes apellandil veendumus, et T O ei ole L O isa. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus õigesti hinnanud isaduse vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teatavaks saamise hetke. Vaidlustamise aluseks ei saa olla kahtlused, vaid tõendatud veendumus tulenevalt kõnealusest 18.05.2012 DNA ekspertiisiaktist. 3 11. Maakohus on oma lahendiga kujundanud olukorra, mis tekitab edaspidi segadust ja vastuolusid lapse hooldusõiguse teostamisel, mis ei pruugi olla lapse huvides. L O täisealiseks saamisel tekib temal tulenevalt kõnelausest kohtulahendist ja

§ 97p 3 ülalpidamiskohustus T O suhtes, kes ei ole tema bioloogiline isa.

1. X-aastane L O on alates 18.05.2012 teadlik, et T O ei ole tema bioloogiline isa ning on rahul ja õnnelik selle teadmise üle. L O kardab T O t tema ähvarduste ja vägivaldse käitumise pärast. Kostja vastus apellatsioonkaebuse
2. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Maakohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja teadis isaduse vaidlustamise aluseks olevaid asjaolusid kohe peale rasestumist, sest hageja oli rasestumise perioodil vahekorras kahe mehega ja seega võisid mõlemad mehed olla lapse isaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ja märgib, et maakohus on õigesti tõlgendanud

§ 93lg-t 1.

Seega teadis hageja isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest ka siis, kui 06.01.2011 tehti kanne lapse isa kohta isaduse omaksvõtu alusel.

1. Apellandi väide, et kohus ei ole arvestanud tema ütlustega ja on otsuse üles ehitanud ainult kostja paljasõnalistele ütlustele, ei ole põhjendatud. Maakohus on hinnanud mõlema poole seletusi ja otsusest ei nähtu, et kohus oleks oma lõppjärelduse rajanud sellisele asjaolule, mis oleks tuvastatud üksnes ühe poole tõendamata seletuse alusel.
2. Apellandi väide, et maakohus ei ole õigesti hinnanud isaduse vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teatavaks saamise hetke, kuna hageja sai teada, et kostja ei ole lapse isa alles 18.05.2012 DNA ekspertiisiga tuvastatu põhjal ning et hageja varasemad kahtlused kostja isaduse suhtes ei saa olla isaduse vaidlustamise aluseks, ei ole põhjendatud.

§ 93

lg 1 ei sätesta isaduse vaidlustamise eeldusena vaidlustama õigustatud isiku kindlat teadmist isaduse puudumisest. Nimetatud säte seab isaduse vaidlustamise tähtaja arvestamisel tingimuseks selliste asjaolude teadasaamise, mis annavad alust arvata, et isaduse kohta tehtud kanne on ebaõige ehk isaduse vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses. Seega on hageja väide õige küll sellest aspektist, et lihtsalt üldine kahtlus isaduse suhtes, konkreetseid asjaolusid teadmata, ei ole käsitatav isaduse vaidlustamise aluseks oleva asjaoluna, kuid käesolevas asjas on isaduse vaidlustamise aluseks olevaks asjaoluks mitte hageja üldine kahtlus isaduse osas, vaid asjaolu, et ta rasestus sel perioodil, kui ta oli vahekorras nii kostja kui ka teise mehega. Nimetatud asjaolu oli hagejale teada ka 06.01.2011, kui tehti hageja nõusolekul kanne lapse isa kohta isaduse omaksvõtu alusel. 18. Kuna hageja esitas isaduse vaidlustamise hagi kohtusse 15.10.2012, on maakohus õigesti leidnud, et

§ 93

lg-s 1 sätestatud tähtaeg, mil isaduse võib kohtus vaidlustada, on ületatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele.

1. Apellandi väide, et maakohtu lahend tekitab segadust ja vastuolusid lapse hooldusõiguse teostamisel, ei ole asjasse puutuv, sest käesoleva hagi lahendamine ei seondu kuidagi lapse hooldusõigusega. 4 Menetluskulude jaotus
2. Põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise (TsMS § 164 lg 1). TsMS § 173 lg 1 kohaselt peab asja järgmisena menetlev kohus lahendis esitama kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Seega jäävad kummagi poole maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Gaida Kivinurm 5