Obsah (11)

§ 101§ 396§ 76§ 108§ 397§ 35§ 42§ 34§ 41§ 113§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-11-22968 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2013, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi Era Liisingu Inkassoteenu

) §-s 100 kohaselt võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-d 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 6.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule esitatud maksekorraldusest (tl. 34) nähtub, et kostja sai 02.05.2008 SMS Laen OÜ-lt laenu summas 3000 krooni ja kohustus tagastama laenu 30 päeva jooksul, so hiljemalt 01.06.

1. Hageja on omandanud SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude kostja vastu 01.12.2010 hageja ning SMS Laen OÜ vahel sõlmitud nõudeõiguste loovutamise lepingu nr 011210 alusel (tl 32).
2. Kostja on väitnud, et tema ei ole SMS Laen OÜ-lt laenu võtnud ja seda on teinud keegi teine, kes kasutades tema 2008 aastal kaotatud ID kaarti avas pangas arve. 3 Toimiku materjalide juures olevast Viru Ringkonnaprokuratuuri kirjast (tl. 66) nähtub, et kostja pöördus Ida-Prefektuuri poole avaldusega 07.10.2011, so. pool aastat peale makseettepaneku kättetoimetamist. Ida Prefektuuri 15.03.2013 vastuse kohaselt (tl. 111) pole tuvastatud, et kolmas isik on S. I.i nimel võtnud kiirlaenu ning lähiajal kriminaalmenetlus lõpetatakse. Kostja esindaja väitis kohtuistungil, et kostjal oli vana ID kaardi kaotuse ajaks, so. 2008 vormistatud uus ID kaart. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) järgi tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokument on välja vahetatud (ITDS § 13 lg 1 p 2), kui dokument on kaotsi läinud (ITDS § 13 lg 1 p 6), või uue samaliigilise dokumendi väljaandmisel (ITDS § 13 lg 1 p 7). Siit järeldub, et juhul kui kostjal oleks taotlenud 2008 aastal uue ID kaardi väljastamist, oleks selgunud vana kaardi kaotsiminek ja see oleks tunnistatud igal juhul kehtetuks. Toimiku materjalide juures olevast rahvastikuregistri väljavõttest (tl. 106) nähtub, et kostjale on väljastatud isikutunnistused 05.12.2006 ja 28.06.
3. Seega on kostja esindaja selline väide väär.
4. Dokumendi kaotsiminekul on kohustus teatada dokumendi väljaandnud valitsusasutusele kolme tööpäeva jooksul dokumendi kaotsiminekust teada saamise päevast arvates (ITDS § 14 lg 2). Teavitamata jätmise eest on ette nähtud karistus (ITDS § 363 lg 1). Usutav pole ka see, et kostja sai ID kaardi kadumisest teada alles kohtu poolt makseettepaneku kättetoimetamisel, so. 2011 juuni kuus. ID kaardi kaotades tuleb pidada endastmõistetavaks, et sellest teatatakse esimesel võimalusel pädevale asutusele ka põhjusel, et välistada dokumendi ebaseaduslik kasutamine kolmandate isikute poolt. Asjakohatu on kostja esindaja väide, et kostja ees- ja perekonnanimi on väga levinud ning igaüks võis teada saada kostja isikukoodi ja sõlmida lepingu. Laenulepingu saab sõlmida kas läbi pangalingi (pangakoodid), või siis läbi ID kaardi identifitseerimissüsteemi. Seega ei piisa lepingu sõlmimiseks ees- ja perekonnanime ning isikukoodi teadmisest.
5. Kostja väited on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kostja, et tal ei ole kunagi olnud Swedbangas arvet, kuid teiselt poolt väidab kostja esindaja, et kunagi pole ükski laen laekunud kostja arveldusarvele nr. xxx Swedbangas (tl. 121). Samas on just vaidlusalune laen hageja poolt üle kantud eelnimetatud kontole Swedbangas. Kostja esindaja oletused, kuidas võis väidetav kelmus toimuda, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Tähtsust ei oma ka väide, et konto väljavõttes märgitud isikud võiksid anda selgitusi. Kostja esindaja ei ole tunnistajate ülekuulamist taotlenud ja pole ka põhjendanud selle vajalikkust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on sõlminud 02.05.2008 SMS Laen OÜ-ga laenulepingu nr 151001 ning sai lepingu alusel laenu 3000 krooni, so 191,73 eurot, jättes laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustuse täitmata. Tulenevalt

§ 76

lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 191,73 eurot tagastamata laenusumma katteks. 10.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et SMS Laen OÜ on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Lepingu p 4 järgi kohustus kostja maksma 3000 krooni laenamisel 30-neks päevaks intressi 700 krooni, so 44,74 eurot. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Laen tuli tagastada hiljemalt 01.06.

1. Lepingu tähtaja saabumisega muutuvad lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Sellest hetkest kaotab võlausaldaja intressi arvestamise õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Kuna laenu intress oli kokku lepitud 700 krooni 30-neks päevaks ja leping lõppes 01.06.2008, on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist lepingu p-s 4 kokkulepitud ulatuses, so summas 700 krooni. Kuivõrd lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise 4 eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 44, 74 eurot.
2. Hageja nõuab kostjalt lepingu p 13 alusel viivist 0,5% kalendripäevas tähtaegselt tagastamata laenu summalt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, so 182, 5% aastas. Hagiavalduse kohaselt moodustab 20.07.2011 seisuga tasumisele kuuluv viivis 1145 päeva eest 1095, 73 eurot, mida hageja on vähendanud põhinõude suuruseni, so 191,73 euroni.

§ 35

lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ ja kostja lepingu interneti vahendusel. Lepingu p 3.3.1 kohaselt laenusaaja tutvub laenulepingu tingimustega ning esitab laenuandjale laenu saamiseks vajalikud andmed, täites kohustuslikud väljad laenuandja interneti kodulehel. Vastavalt lepingu p-dele 3.3.3 ja 3.3.4 väljastab laenuandja laenusaajale kasutajanime ja parooli ning laenu saamiseks saadab laenusaaja laenuandjale mobiiltelefoni lühisõnumi, milles näitab lisaks paroolile ära laenu summa ja tähtaja. Eelnevast saab järeldada, et kosja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud lepingutingimusi eraldi läbi ei räägitud. Laenusumma ja tähtaeg on kohtu arvates ainukesed lepingutingimused, mille kujunemist on kostjal olnud võimalik mõjutada. Seetõttu tuleb lepingu ülejäänud tingimusi pidada tüüptingimusteks. 12.

§ 42

lg-s 1 (02.05.2008 kehtinud redaktsioon) on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus märgib, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa, ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. Asjas ei ole vaidlust selles, et SMS Laen OÜ tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli SMS Laen OÜ-ga lepingut sõlmides tarbijaks

§ 34(02.05.2008 kehtinud redaktsioon) tähenduses. Tulenevalt Ts

MS §-st 438 lg-st 1 ja 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kuna hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. 13.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus on seisukohal, et SMS Laen OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu p 13 on tühine 0,5% suuruse viivise määra tõttu, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub

§ 41

kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

14.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt 5 tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 191,73 eurolt alates 02.06.2008 kuni 18.05.2011 (maksekäsu avalduse esitamine). Viivise seadusjärgne määr

§ 113

lg 1 kohaselt alates 05.02.2008 kuni 31.12.2008 oli 11% aastas, alates 01.01.2009 kuni 30.06.2009 9,5% aastas ja alates 01.07.2009 kuni 18.05.2011 8% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 02.06.2008 kuni 31.12.2008 summas 12,31 eurot, perioodi eest 01.01.2009 kuni 30.06.2009 summas 9,03 eurot, perioodi eest 01.07.2009 kuni 18.05.2011 summas 28,87 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 02.06.2008 kuni 18.05.2011 summas 794, 16 krooni (12,31 + 9,03 + 28,87), so 50, 21 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 191,73 eurot, intressi 44,74 eurot ja 18.05.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 50, 21 eurot, kokku seega 286,68 eurot.

1. Kostja on taotlenud menetluse peatamist TsMS § 355 alusel. Kohus leiab, et kostja väljatoodu, et kriminaalmenetluse tulemusel tuvastatakse eeldatavalt isikud, kes on süüdi kostja isikuandmete varguses, ei seostu kuidagi TsMS § 355 sätestatud poolest tuleneva mõjuva põhjusega, mis on menetluse peatamise aluseks. Kriminaalmenetluse raames ei koguta ka tõendeid kostja süütuse kohta ja hageja nõuete alusetuse kohta, nagu väidab kostja. Seega on taotlus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 67 % ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 67 % ulatuses kostja ja 33 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik 6