) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p-de 1 ja 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist.
lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub.
lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivist kuni kohase täitmiseni vastavalt § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas, kui lepingus ei ole kokku lepitud kõrgemat viivisemäära.
lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust ning eesmärki, samuti poolte huve jms. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Seega tuleb konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks seda ka eraldi rõhutada. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisel oli maksegraafiku sõlminud pooltel tahe luua just konstitutiivne kohustus ning seejuures ei ole ka maksegraafikus eraldi rõhutatud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemust on Riigikohus selgitanud lahendis 3-2-1-72-08, mille kohaselt lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormust. See väljendus selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Käesoleval juhul vaidles kostja võla olemasolule 25 892,47 krooni ulatuses vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafikus deklareeriti 25 892,47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja tunnistas 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisega hageja ees võlakohustust summas 69 892,47 krooni. Hageja on 18.02.2009 maksegraafiku alusel saanud kostjalt makseid kokku 47 150,07 krooni, mida kinnitas ka kostja. Seega on kostja 18.02.2009 maksegraafikust tulenev võlakohustuse jääk hageja ees 22 742,40 krooni ehk kehtivas vääringus 1453,50 eurot. Otsuse kohaselt on hageja kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44. 03.03.2009 ja 23.04.2009 on pooled suhelnud e-kirja teel ning leppinud kokku teenuse osutamises. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et taolist teenust tegelikult ei osutatud. Hageja on esitanud kohtule e-kirjad, milles kostja palub hagejal osutada teenust ja seega on alusetu kostja väide, et hageja ei ole nimetatud kahel arvel märgitud teenuse osutamist mistahes tõenditega tõendanud. Pooltevahelise lepingu lõppemine ei ole käesoleval juhul tõendatud ning see kohaldus ka arvetele nr 30 ja 44. Nimetatu nähtub 18.02.2009 maksegraafikust, kus on kirjas, et leping loetakse lõpetatuks peale seda, kui kogu võlgnevus on tasutud. Samuti ei ole kostja esitanud 4
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja on kostjale osutanud arvetel nr 30 ja 44 kirjeldatud teenuseid ning kostja on jätnud nimetatud arvete eest hagejale tasumata, kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus järeldas õigesti, et 18.02.2009 maksegraafik on deklaratiivne võlatunnistus, kuid jättis hindamata kostja väite, mille kohaselt nähtub 31.01.2009 esitatud 16 327,19 krooni suurusest arvest nr 4 ja sellel märgitud võlgnevuse saldost asjaolu, et seisuga 31.01.2009 oli kostja võlgnevuse suuruseks kokku 27 822,88 krooni (10 512,28 + 17 310,60), millele lisandus arve nr 4 alusel osutatud teenuse maksumus 16 327,19 krooni, kokku seega 44 150,07 krooni, mitte aga 69 892,47 eurot nagu on märgitud 18.02.2009 maksegraafikus. Ajavahemikul, mis jääb eelnimetatud arve esitamise 31.01.2009 ja 18.02.2009 maksegraafiku allkirjastamise vahele, ei ole hageja ühtegi arvet esitanud, mistõttu ei saanud kostja võlgnevuse saldo ajavahemikul 31.01.2009 – 18.02.2009 suureneda. Jääb selgusetuks kohtu järeldus, et kostja ei ole veenvalt tõendanud 25 892,47 krooni osas liigse võla tunnistamist. Liigse võla tunnistamine nähtub esitatud tõenditest. Arvete nr 30 ja 44 koostamine ega ka teenuse osutamises läbirääkimine ei tõenda veel seda, et teenust ka tegelikkuses osutati. Hagejal on kohustus tõendada, et teenust siiski osutati. Kohus asus põhjendamatult poolte tõendamiskoormust ebaõigesti jaotavale seisukohale, nagu oleks tulnud kostjal teenuse mittesaamist tõendada. Ebaõige on kohtu seisukoht, et teenuse osutamine toimus poolte vahel 21.07.2008 sõlmitud teeninduslepingu nr BS/1-08 raames. Ka juhul, kui hageja tõendab, et teenust siiski osutati, ei tehtud seda teeninduslepingu raames. 03.03.2009 e-kirja tuleb lugeda
lg 1 kohaseks pakkumuseks ning hageja 03.03.2009 edastatud vastust
lg 1 kohaseks nõustumuseks uutel tingimustel lepingu sõlmimiseks ning seda sõltumata sellest, kas 21.07.2008 teenindusleping veel kehtis või oli juba lõppenud. Kuivõrd pooled ei ole uues kokkuleppes täpsustanud viivise määra, kehtib lepingust tulenevate nõuete suhtes
§-s 113 sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu tuleb korrigeerida arvete nr 30 ja 44 alusel arvestatud ning kostjalt välja mõistetud viivise summat. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks, seda ka viivise nõude osas, puudub alus. 5
Hageja tugines asjaolule, et pooltevahelise koostöö kohaselt ei vormistatud tööde üleandmise akte ning osutatud teenuse tasumine toimus esitatud arvete alusel. Kuivõrd kostjal tekkisid makseraskused, siis vormistati maksegraafik, milles fikseeriti võlg suuruses 69 982,47 krooni. Maksegraafik on allkirjastatud 18.02.2009 mõlema poole poolt. Apellant ei eita, et maksegraafikut asuti ka täitma. Apellant esitas apellatsioonikohtu istungil väite, et maksegraafik ei ole allkirjastatud kostja seadusjärgse esindaja poolt, mis on esmakordne väide, mida ei ole varem esitatud. TsMS § 633 lg 5 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus, mida apellant ei ole teinud. Lisaks sellele ei ole kostja ka tuginenud maakohtus asjaolule, et maksegraafik oleks tühine või et kostja esindajal puudus volitus maksegraafikut sõlmida. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et teeninduslepingus nr BS /1-08 on M A osas märgitud, et ta on juhatuse liige. Isegi juhul, kui M A ei olnud maksegraafikule alla kirjutades kostja juhatuse liige, siis oli tal võimalik teha selleks volitatud isikuna. Maakohtus ei ole M A volitusi kahtluse alla seatud, seda väidet ei ole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Maakohus on põhjendatult märkinud, et hageja on tõendanud võla olemasolu ja selle suurust. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja tõenditega, siis oli tal võimalik neid ümber lükata omapoolsete tõenditega. Kostja ei suutnud usaldusväärselt tõendada, et tal puudus võlgnevus hageja ees maksegraafikus märgitud suuruses. Otsuses on arvele nr 4 hinnang antud, kolleegium nõustub maakohtuga. Arve nr 4 väljastamise põhjust on hageja selgitanud ning see kannab kuupäeva 31.01.2009, maksegraafik on kooskõlastatud pärast arve nr 4 väljastamist. Seega apellandi väide sellest, et arvestada tuleb arvel nr 4 olevat summat, on ekslik. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on põhjendamatult välja mõistnud võla arvete 30 ja 44 alusel. Ka nende arvete osas on maakohus kostja vastuväidetele vastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et toimikus olevate tõendite põhjal poolte lepingulised suhted ei lõppenud apellandi väidetud ajal ning need jätkusid ka arvete nr 30 ja 44 esitamise ajal, mille tõendamiseks on esitatud pooltevaheline kirjavahetus 3.03.2009 ja 23.04.2009 (t.lk. 33-34). Asjaolu, et arvetel nr 30 ja 44 oli ühe kilo pesupesemise hinnaks märgitud 12 krooni 1 kg eest, mis oli väiksem hind, kui teeninduslepingu punktis 1.2, ei tähenda, et teenindusleping oli lõppenud. Seadus ei keela poolte kokkuleppel kohaldada ka lepingus kokkulepitust väiksemat teenuse tasu. Kostja vastuväited teenuse mittesaamises on tõendamata ning hagi on põhjendatult rahuldatud
lg 1 p 1 alusel.
lg 1 p 6 alusel oli hageja õigustatud nõudma rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Apellant ei väida, et poolte lepingujärgne viivise arvestuses esineks viga. Apellandi väidetel viivis tuleks arvestada seadusjärgsest viivisemäärast lähtudes. 6
Seega apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, seda ka viivise osas. Kuivõrd apellatsioonikaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1 ). Mare Merimaa Gaida Kivinurm Margo Klaar 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.