KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-823 Haldusasi L. A. kaebus Tallinna Transp

) § 2 p 52 mõistes. Seaduses on määratletud „peatumise“ ja „parkimise“ mõistete erinevus vaid juhi kavatsuse ja selle kavatsuse teostamiseks vajaliku mõistliku aja baasil. Kuna antud juhul aitas juht lapse autoni ujula ukselt, siis kahtlemata oli peatumise eesmärk ja ajakava igati seaduses toodud peatumise mõistega kooskõlas. Kaebaja ei pea parkimise ja peatumise eristamisel oluliseks ka asjaolu, kas auto mootor oli seisatud, kuna juhil ei ole mõistlik turvalisuse kaalutlustel jätta rahvarohkes kohas autot käima või võtmeid ette, kui juht läheb kedagi autosse aitama.

1. Tallinna Transpordiameti 16.04.2013 käskkirja nr 1440 tühistamise nõuet põhjendab kaebaja järgnevalt. Vaie oli esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai trahviotsuse kätte alles 15.04.213, kuid L.A. aktsepteerib teatavakstegemise kuupäevana ka 01.04.2013, mil viivistasu otsuse määramise kohta avaldati ametlik teadaanne. Viivistasu otsust sõidukit juhtinud J. K.-le kohapeal kätte ei antud. Kaebaja sai märtsis 2013 Eesti Postilt teate tähtkirja saabumise kohta ja ta pöördus 13.03.2013 e-mailiga Eesti Posti poole palvega tuua tähtkiri kaebaja kodusele aadressile. Eesti Post teatas, et kirja koju toomine on võimalik juhul, kui kaebaja nõustub selle eest tasuma kulleriteenuse tasu. Suuliselt informeeris Eesti Posti töötaja kaebajat, et kiri on 2 Tallinna Transpordiametilt. Kaebaja otsustas kullerteenust mitte kasutada ja taotleda kirja otse Tallinna Transpordiametilt. 14.03.2013 pöördus kaebaja e-mailiga Tallinna Transpordiameti poole palvega edastada talle saadetud kiri otse kaebaja e-maili aadressile. Tallinna Transpordiameti sama päeva vastuses teatati, et kirja sisu ei ole võimalik määratleda ja kirja ei saadetud. 16.03.2013 kuni 25.03.2013 viibis kaebaja välismaal. 01.04.2013 avaldati Ametlikes Teadaannetes kohaliku maksuhalduri teade, mille kohaselt kaebajale määrati viivistasu otsus. Kaebaja küsis 10.04.2013 e-mailiga uuesti Tallinna Transpordiameti kirja. Vastuseks sellele e-mailile saatis Tallinna Transpordiamet 15.04.2013 kaebajale digiallkirjaga viivistasu otsuse ning samal päeval saatis kaebaja vaide viivistasu otsusele. 16.04.2013 kell 9:27 teatati Tallinna Transpordiametist e-mailiga, et vaie on võetud menetlusse. Samal päeval kell 9:34 teatati Tallinna Transpordiametist e-mailiga, et vaie tagastatakse, kuna see ei ole esitatud tähtaegselt. Tallinna Transpordiameti 16.04.2013 käskkirjas nr 1440 puudub igasugune viide või selgitus, millist kuupäeva või asjaolu peab Tallinna Transpordiamet VTO kättetoimetamise või teatavakstegemise kuupäevaks. VASTUSTAJA TALLINNA LINNA SEISUKOHAD
2. VTO nr 0026020490 on määratud seaduslikult ning puudub alus selle tühistamiseks, mistõttu tuleb jätta kaebus VTO tühistamise osas rahuldamata, kuid Tallinna Transpordiameti 16.04.13 käskkiri n 1440 tugineb ebaõigetele faktilistele ja õiguslikele alustele. 5.

§ 188

lg 1 kohaselt määratakse viivistasu otsus, kui parkija on rikkunud osundatud sätte punktide 1 kuni 4 nõudeid. Antud vaidluses on määratud VTO põhjusel, et sõiduki parkimisel aadressil Aia tn 18 parklas 20.02.2013 kella 20:16 ajal oli parkimistasu maksmata (

§ 188lg 1 p 1).

Asjas puudub vaidlus, et sõiduk asus selle kontrollimise ajal Aia tn 18 parklas, mis asub Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määruse nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ (edaspidi määrus) § 6 lg 3 p 3 kohaselt avaliku tasulise parkimisala vanalinna tsoonis. Määruse § 4 lg 1 kohaselt peab sõiduki juht sõiduki parkimise korral tasuma parkimistasu enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Määrus ei näe ette parkimistasu maksmist sõiduki peatumise korral. Vastustaja on seisukohal, et sõiduk oli selle kontrollimise ja VTO määramise ajal pargitud. Hinnates sõiduki kontrollimise ja VTO määramise ajal tehtud fotosid, kaebaja enda väiteid, saab järeldada, et sõiduk oli VTO määramise ajal pargitud, mitte peatunud. Kontrollimise ajal sõidukist tehtud fotodelt ei ole näha, et sõidukis viibiks kaebaja teine laps. Sõiduki parkimise või peatumise seisukohalt ei oma see fakt ka õiguslikku tähendust. Parkimiskontrolör teeb sõidukist fotod vahetult sõiduki kontrollimise ajal ja enne viivistasu otsuse määramist. Seega peaks kaebaja versiooni kohaselt fotodel olema näha nii lapse isa J. Kütt kui ka ujulast väljunud laps, kui nad viibisid sõiduki kontrollimise ajal kell 20:16 sõiduki juures ja lapse isa vestles parkimiskontrolöridega. Fotodelt ei ole näha, et sõiduki juures viibiks lapse isa, laps ja üks parkimiskontrolöridest. Vaidlust ei ole selles, et VTO määrati kell 20:16 (viivistasu otsusele kantakse

§ 188lg 4 p 4 kohaselt otsuse tegemise kellaaeg).

Kaebuse väidete kohaselt väljus laps ujulast kell 20:16 ning sõiduk asus ujula väljapääsu juurest ca 20 m kaugusel. Hinnates kaebaja enda väiteid ning VTO-le kantud andmeid kellaaja kohta, saab asuda seisukohale, et VTO määrati ajal, mil sõiduki juht asus koos lapsega ujula väljapääsu juures sõidukist ca 20 m kaugusel, mitte aga sõiduki juures. 3 Määratud VTO tühistamist ei saa tingida asjaolu, et sõiduki juht kohtus parkimiskontrolöridega sõiduki juures ja seda pärast VTO määramist. Sõiduki juhi selgitused sündmuskohas ei anna alust VTO tühistamiseks, kuivõrd parkimiskontrolöride pädevuses ei ole muuta või tühistada nende endi poolt määratud VTO-sid. Parkimiskontrolörid ei ole kohustatud andma selgitusi VTO määramise asjaolude kohta – kui isik ei ole määratud VTOga nõus, võib ta selle vaidlustada (

§ 189lg 2) kohtus või esitada vaide.

Ebatõenäoline on väide, et sõidukile ei kinnitatud VTO teist eksemplari või et sõiduki juhile ei saanud seda anda, kuna VTO määramise ajal (kell 20:16) ei olnud ta sõiduki juures. Kaebuse kohaselt ei olnud sõidukisse paigaldatud parkimiskella, kuna sõidukist eemalviibimine oli planeeritud lühikeseks ajaks. Seda kinnitavad ka sündmuskohal tehtud fotod. Parkimiskella kasutamise eesmärgiks ongi parkimisaja alguse fikseerimine sõiduki lühiajaliseks parkimiseks tasulisel parkimisalal. Antud juhul tulnuks kasutada parkimiskella ning 15 minuti jooksul alates parkimise aja alguse fikseerimisest olnuks piisav aeg lapse ujulast ära toomiseks. Asjaolu, et sõiduk oli seisatud, ei oma parkimise või peatumise hindamise seisukohalt tähtsust. Kaebuses toodud põhjendusi ei ole objektiivselt võimalik hinnata sõiduki peatumisena, tõendid ja kaebaja enda väited kinnitavad, et sõiduk oli selle kontrollimise ajal pargitud.

1. Viivistasu otsuse tühistamise osas vastustaja ei vaidlusta kaebuses esitatud väidet ning on seisukohal, et vaie VTO tühistamiseks oli esitatud õigeaegselt. VTO kolmas eksemplar saadeti sõiduki omaniku L. A. rahvastikuregistrisse kantud aadressil. Kuivõrd sõiduki omanik ei käinud Eesti Postis VTO kolmandat eksemplari välja võtmas, tagastas Eesti Post 01.04.2013 VTO kolmanda eksemplari Tallinna Transpordiametile seoses hoiutähtaja möödumisega. Tallinna Transpordiamet avaldas 01.04.2013 viivistasu otsuse resolutiivosa väljaandes Ametlikud Teadaanded (edaspidi AT). Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 55 viimase lause kohaselt loetakse dokumendi resolutiivosa kättetoimetatuks kümne päeva jooksul selle avaldamisest. Kuna viivistasu otsuse resolutiivosa avaldati AT-s 01.04.2013, on viivistasu otsus sõiduki omanikule kättetoimetatud 11.04.
2. Alates 11.04.2013 hakkab kulgema MKS §-s 138 lg 1 sätestatud vaide esitamise 30-ne päevane tähtaeg. Seega oli kaebuse esitajal õigus vaiet esitada kuni 11.05.
3. Kaebaja esitas vaide VTO tühistamiseks 16.04.
4. Kuivõrd vaie esitati õigeaegselt seaduses sätestatud tähtaja jooksul, oli vaide tagastamine seoses tähtaja rikkumisega ebaseaduslik. Vastustaja ei vaidlusta 16.04.2013 käskkirja nr 1440 tühistamist. VASTUSTAJA AS ÜHISTEENUSED SEISUKOHAD
5. AS Ühisteenused on seisukohal, et esitatud kaebus viivistasu otsuse tühistamiseks ei ole põhjendatud. Mootorsõiduk oli 20.02.2013 parkimise eest tasumise kontrollimise ajal pargitud avalikul tasulisel parkimiskohal aadressil Aia tn
6. Vahetult enne viivistasu otsuse koostamist (kell 20:16) teostas parkimiskontrolör alljärgnevad kontrolltoimingud: - kontrollis, kas sõiduki juhi poolt on parkimise algusaeg teatavaks tehtud või on sõiduki juhi poolt sõidukisse paigutatud parkimisõigust tõendav dokument; - kontrollis, kas sõiduki parkimise eest on tasutud parkimistasu mobiilside vahendusel (kuna sõiduki juhi poolt ei olnud parkimise algusaega tehtud teatavaks ning sõidukis puudus parkimisõigust tõendav dokument); - tegi sõidukist fotod (kuna parkimistasu ei olnud makstud). Nimetatud kontrolltoimingud võtavad aega umbes minuti ning selle aja jooksul ei toimunud sõitjate peale- ega mahaminekut sõidukisse, vaid sõiduk parkis liiklusseaduse tähenduses. Seda asjaolu tõendavad ka sõidukist tehtud fotod. 4 MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
7. Kaebaja märgib täiendavas seisukohas, et piltide tegemise ja viivistasu otsuse määramise kronoloogia kohaselt toimusid sündmused järgmiselt:
8. Parkimiskontrolör tegi esimese pildi auto ees kell 20:16:29, seejärel liikus ta pildistades auto taha – viimane pilt seerias on tehtud kell 20:17:
9. Samal pildil on näha autole lähenev laps.
10. Peale pildistamist liikusid mõlemad parkimiskontrolörid auto ette ja seal toimus J. Küti ja kontrolöri kohtumine ning selgituse andmine. J. K. info kohaselt jätkas parkimiskontrolör tema poole pikemalt vaatamata samal ajal enda käes oleva seadmega tegelemist. Nagu tagantjärele on selgunud, määras kontrolör sellel ajal ilmselt viivistasu otsust. Isa viis lapse kõrvalistuja kohale ja kinnitas turvavöö. Seejärel liikus ta ümber auto juhi kohale ja kuna kontrolörid midagi ei rääkinud ega andnud märku ootamiseks, siis lahkuti. Kontrolörid jäid oma seadmega tegelema.
11. Viivistasu otsus määrati 20.02.2013 kell 20:18:02 vastavalt otsusel olevale digiallkirja kuupäevale ja kellaajale.
12. Seega arvestades, et laps oli trepil kell 20:17:05, siis viivistasu otsus tehti ilmselt juba mõni aeg peale seda, kui ta oli autosse istunud ja võib olla isegi autoga lahkutud.
13. Vastustajad täiendavaid seisukohti ei esitanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja tühistamisele kuulub Tallinna Transpordiameti 16.04.2013 käskkiri nr
15. Muus osas jääb kaebus rahuldamata, kuna 20.02.13.a. koostatud AS Ühisteenused viivistasu otsus nr 0026020490 20.02.13 on kooskõlas kehtiva õigusega.
16. Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ (edaspidi määrus) on kehtestatud parkimistasu, selle maksu tasumise kord ja tähtajad. Vastavalt määruse § 4 lg-le 1 peab sõiduki juht sõiduki parkimise korral tasuma parkimistasu enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimise tasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest (määruse § 4 lg 2).
17. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja sõiduk oli viivistasu otsuses märgitud ajal ja kohas, so 20.02.2013 kell 20:16 Aia tn 18 parklas, mis asub Tallinna avaliku tasulise parkimisala vanalinna tsoonis. Vaidlust ei ole ka selles, et sõiduauto seisis tasulisel parkimiskohal ja parkimistasu oli maksmata, samuti ei olnud sõiduki juht kasutanud parkimiskella. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kõnealusel juhtumil oli tegemist parkimise või peatumisega ning kas AS Ühisteenused määratud viivistasu otsus on õiguspärane, kui sõiduk loeti pargituks Aia tn 18 parklas.
18. Vastustaja AS Ühisteenused on märkinud, et parkimiskontrolörid koostavad ~200 viivistasu otsust kalendrikuus, mistõttu viivistasu otsuse koostamise aluseks olnud sündmust saab taastada, kuna sõidukist ja situatsioonist kontrollimise hetkel 5 sündmuskohas on tehtud fotod. Erinevalt kaebuse esitajast nõustub kohus vastustaja selgitustega, et tulenevalt viivistasu määramise menetluse eripärast, mil tuleb fikseerida arvukaid sündmusi, saab arvestada kaebusega seotud väidete kontrollimisel ka sündmuskohal tehtud fotodega ning ametnikele ei saa ette heita, kui nad konkreetset sündmust enam vajaliku täpsusega ise ei mäleta. Viivistasu määramisel on parkimiskontrolörid seotud juba lühikese ajavahemiku jooksul sedavõrd arvukate juhtumitega, mil ei ole võimalik töötajatelt nõuda, et nad peaksid suutma meeles pidada kõiki sündmusi, mille nad fikseerivad. Seega ei ole etteheidetav kontrolöridele, kui nad antud juhtumit konkreetsemalt ei mäleta ja vastustaja arvestab kaebaja seletustega ja sündmuskohal koostatud fotodega. Asja juurde lisatud fotod ning kaebaja enda antud kirjeldus juhi tegevusest kinnitavad fakti, et sõiduk ei olnud peatunud sõitjate peale- või mahaminekuks, vaid sõiduk oli pargitud liiklusseaduse tähenduses. Kohus selgitab seda alljärgnevalt.
19. Liiklusseaduse (

) § 2 p 49 kohaselt mõistetakse parkimise all sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Viidatud sätte p 52 kohaselt mõistetakse seega peatumise all sõiduki ettekavatsetud seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Tallinna Ringkonnakohus on 14.03.2006 tehtud otsuses nr 3-04-228 märkinud, et „parkimisest eristub sõiduki peatumine selle poolest, et peatumise korral ei saa toimuda muid toiminguid peale sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ning selline eesmärk on vahetult kontrollitav". 15. Kaebaja väitis esialgses kaebuses, et J. K. lahkus auto juurest üksnes selleks, et minna vastu ujulast väljuvale lapsele ning et laps väljus ujulast kell 20:16, ujula väljapääs asus sõidukist ca 20 m kaugusel ning lapse isa väljus lapsele vastu, et juhatada ta sõidukini. Kuna parkimiskontrolör teeb sõidukist fotod vahetult sõiduki kontrollimise ajal ja enne viivistasu otsuse määramist, siis on ka antud juhul fotode alusel tuvastatav, et kaebaja versiooni kohaselt peaks fotodel olema näha nii J.K. kui ka ujulast väljunud laps, kui nad viibisid sõiduki kontrollimise ajal kell 20:16 sõiduki juures ja lapse isa vestles parkimiskontrolöridega. Tegelikult on fotodelt näha, et sõiduki juures ei viibi J.K. ega väidetult ujulast tulnud last, samuti ei nähtu, et J.K. oleks fotodel parkimiskontrolöridega või siis ühe kontrolöriga. VTO määrati kell 20:16, vastavalt on viivistasu otsusele kantud

§ 188lg 4 p 4 kohaselt otsuse tegemise kellaaeg.

Kui kaebuse esitaja väidetel väljus laps ujulast kell 20:16 ning sõiduk asus ujula väljapääsu juurest ca 20 m kaugusel, siis hinnates kaebaja enda väiteid ning VTO-le kantud andmeid kellaaja kohta, tuleb asuda seisukohale, et VTO määrati ajal, mil sõiduki juht asus koos lapsega ujula väljapääsu juures ja mitte sõiduki juures. Määratud VTO tühistamist ei saa nõuda siis, kui asjaolud kinnitavad, et sõiduk polnud peatunud, vaid parkinud. Kaebuse kohaselt sõiduki juures selle kontrollimise hetkel ei toimunud tegevust, mis oleks kinnitanud sõitjate peale-või mahaminekut või veose laadimist. Seega saab kohus juba kaebaja kirjeldustest järeldada, et sõiduk asus kontrollimise hetkel avaliku tasulise parkimisala vanalinna tsoonis, selles ei viibinud kontrolli hetkel sõidukijuhti ning kaebaja väidete kohaselt asus juht hoopiski vähemalt 20 m kaugusel sõidukist, so ujula väljapääsu juures, sõiduki juures ei nähtunud ühtegi tegevust, mis viitaks selle peatamisele liiklusseaduse tähenduses, so sõitjate peale-või mahaminekuks või veose laadimiseks. 6 Kui kaebaja oli saanud tutvuda fotodega, märkis L.A. täiendavalt, et fotode kehva kvaliteedi tõttu ei nähtunud, kuidas üks laps istub sõidukis ja teine laps liigub auto poole. Kohtule esitatud fotodest, mis on tehtud vahemikus 20:16:29 kuni 20:17:05, ei nähtu sõiduki vahetus läheduses ei selle juhti ega ujulast väljunud last. Kui kaebaja selgituste kohaselt peaks isa ootama või suunama last sõiduki juurde, siis ei nähtu üheltki fotolt, et ujula trepil olevat last suunab keegi sõiduki juurde. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et asjaolu, et üks lastest võiks viibida turvatoolis autos, ei oma asjas tähendust. Sõidukist on tehtud fotod, millest ajaliselt esimesena tehtud fotolt nähtub, et tegemist on kaebaja sõidukiga, selle tuled on kustutatud, sõidukijuhti sõidukis ega selle läheduses ei ole, sõiduki uksed on suletud; teisena ja kolmandana tehtud fotolt nähtub, et esiklaasi poolt fotografeerides ei nähtu armatuurlaual mingit teavet nt parkimiskella näiduna, ka sellel fotol ei nähtu, et sõiduki juures või sõidukis oleks selle juht. Sõidukit on fotografeeritud ka tagantpoolt ja ka nendelt fotodelt ei nähtu muud, kui et sõiduki tuled on kustutatud, sõiduki juures ei viibi ühtegi isikut. Loogiliselt on sõiduki tagant tehtud fotode tegemisel foto looja asukoht sõiduki taga, seega ei saanud fotodele jääda parkimiskontrolöre, so mitut kontrolöri, kui sõiduki juht väidetult kõneles kontrolöridega. Fotodel olevate kellaegade järgi saab järeldada, et viivistasu otsuse koostamise ja sõidukiga seotud asjaolude kontrollimise ajal ei olnud sõiduki juures selle juhti ega nähtunud, et sõiduk on üksnes peatunud sõitjate pealvõtmiseks või nende mahaminekuks. Seega on õige ka järeldus, et sõltumata sellest, kas sõidukis asub üks lastest (väidetult turvatoolis), ei välista ühe lapse asumine sõidukis auto parkimist. Kuigi kaebaja märgib täiendaval vastamisel, et lapse isa liikus kiiresti ja oli tumedates riietes, mistõttu tema liikumist ja olemasolu ei ole fotodelt näha, tuleb kohtul nõustuda vastustajatega, et fotodelt on näha, et sõiduki juures ei toimu tegevust, mis viitaks sõiduki lühiajalisele peatumisele ja õigustamatu on ka etteheide, et parkimiskontrolörid oleksid ise pidanud aimama, mida sõidukijuht parasjagu mõtles. Fotodelt nähtub samas, et parkimiskontrolör kontrollis kell 20:16:58 juba teist sõidukit ning sellel ajal ei ole kaebaja abikaasa temaga vestlemas, seda ei saanud sõidukijuht ka loogiliselt teha, kui ta väidetult ootas ja suunas last, kes on trepil, ning väidetult suunatav laps on trepil kell 20:17: 05, so ajal, mil isa ei saanud olla vestlemas teist sõidukit kontrolliva kontrolöriga või olla samal ajal sõiduki juures. Samuti ei ole võimalik, et kaebaja abikaasa oleks olnud vestlemas teise kontrolöriga kell 20:17:05, kuna kontrolör on viibinud kaebajale kuuluva sõiduki juures selle taga ning ta on pildistanud sõidukit tagantpoolt, ta ei saanud olla mujal, so vestlemas sõiduki ees J.K.-ga. Kui kaebaja teada pidi ujumistreening lõppema kell 20:15 ja lapse isa liikus ujula juurde, siis arvestades viimase foto tegemise aega oli sõidukijuht piisavalt pika aja eemal sõidukist, et kontrolör sai fikseerida ja veenduda, et sõiduk oli pargitud, mitte peatatud. Kui kaebaja väidetel oli lapse isa vestelnud sõiduki juurde saabumisel kontrolöridega sõiduki ees, ka siis nähtub, et J.K. siiski pidi kohapeal midagi teada saama seotult parkimisega ja viivistasu määramisega, vastupidiselt ei oleks olnud tal põhjust vestelda sel teemal kontrolöridega või küsida seletusi. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et J.K. vestles kontrolöriga/kontrolöridega ja sel hetkel või peale seda kontrolör allkirjastas viivistasu otsuse, ei muudaks see sündmuse asjaolusid. Sõiduki juhi selgitused sündmuskohas ei anna kontrolörile alust ja õigust VTO tühistamiseks, nende pädevuses ei ole muuta või tühistada nende endi poolt 7 määratud VTO-d, kuna isik, kes ei ole määratud VTO-ga nõus, võib selle vaidlustada

§ 189lg 2 kohaselt kohtus või esitada vaie.

Kuivõrd fotodelt ei nähtu, et sõiduki kontrollimise ajal oli sõiduki juht selle juures ja ei ole tõendatud sõiduki tegelik lahkumise aeg peale kontrolli teostamist, siis ei saa olla tõene kaebaja väide sellest, et sõiduki juhile ei saanud VTO määramine olla aimatav või teada. Vastupidiselt puudunuks ka vajadus küsida kontrolöridelt selgitusi vms. Kaebaja täiendava selgituse osas kohtu poolt edastatud fotode alusel märgib kohus, et kui kaebaja väidetel lõppes lapse treeningtund kell 20:15 ja laps väljus kaebuse kohaselt ujulast kell 20:16, siis väidetult pidi abikaasa sõiduki juures olema kell 20:15 ja 20:16, kuid nähtuvalt fotodest, teda sõiduki juures ei asu ja seda veel ka kell 20:17, kuna sõiduki juures ei ole last ega kaebaja abikaasat. Kaebaja ise kinnitab täiendavas kaebuses, et laps on ujula trepil alles kell 20:17:

1. Digiallkirja on kontrolör andnud viivistasu otsuse koostamise kohta kell 20:18:02 ja see on ka loogiline, kui ta oli vaatluse lõpetanud kell 20:17:05, võis selleks kuluda ülejäänud aeg. Kaebaja järeldus, et otsus tehti tõenäoliselt siis, kui laps ja sõiduki juht olid juba sündmuskohalt koos autoga lahkunud, on vaid paljasõnaline oletus, kuid ka see ei väära eeltoodud andmeid ja nähtub, et veel kell 20:17:05 ei olnud sõiduki juures juhti, kaebaja last ega mitut kontrolöri, mil oleks saanud seejuures läbi viia väidetud vestlust. Parkimiskontrolör pidi enne fotode tegemist kontrollima, kas on ära näidatud parkimise aeg ning kas parkimise eest on tasutud, need on kontrolörile seadusega pandud kohustused. Nendeks toiminguteks pidi kindlasti kuluma rohkem aega kui J. K. poolt lapse sõidukini juhatamiseks 20 m kauguselt ujula juurest, mistõttu ei saa kontrolörile ette heita, et ta koostas viivistasu otsuse, kui oli veendunud, et sõiduki juures ei ole kedagi ja seal ei arendata tegevust, mis viitaks sõiduki peatamisele. Lisatud fotod kinnitavad usutavalt, et sõidukijuht ise oli auto seisma jätnud ning sõidukist eemaldunud, vastavalt kinnitavad seda ka kaebaja enda algsed ja lisaseletused, millest nähtub, et sõiduki mootor oli seisatud ja juht liikus väidetult lapse juurde, kes oli sõidukist eemal ca 20 m ja liikus ujula trepil; fotodelt nähtub, et auto uksed olid suletud, lisaks olid ka sõiduki tuled kustutatud, J. K. ennast fotodelt sõiduki läheduses last kutsumas või suunamas näha ei ole. Kaebaja ise ei ole sündmuskohal olnud, ta ei ole soovinud omapoolselt esitada ühtegi muud tõendit, mis annaks tema väidetele teistsuguse kaalu ja tähenduse. Millal J. K. tegelikult sõidukist väljus, pole küll fotode alusel tuvastatav, kuid J. K. pidi väljuma autost siiski juba sellel ajal, mil kontrolörid veel auto juures ei olnud ning olema eemal sõidukist ka siis, kui J.K. ei olnud auto juurde naasnud. Kokkuvõttes märgib kohus, et fotod antud juhul kinnitavad, et sõiduk oli pargitud viivistasu otsuses märgitud aadressil, puudus parkimiskell või parkimise tasumist tõendav dokument, sõidukijuhti ei olnud sündmuse kohas ja viibis sõidukist eemal, kuna ka autouksed olid suletud, sõiduki tuled ei põlenud, mootor seisis ning auto vahetus läheduses ei olnud ei juhti, samuti väljuvaid või pealetulevaid isikuid, siis oli parkimiskontrolöril alus järeldada, et sõiduk on pargitud. Kohus nõustub seisukohaga, et seda asjaolu ei mõjuta kaebaja väide, et autos viibis teine laps. Isegi kui kontrolör nägi pimedas autos istuvat väikest last, ei saa sellest järeldada, et tegemist oli sõiduki peatumisega. J. K. võis sõidukist eemal viibida küll üksnes lühiajaliselt, kuid parkimiskontrolöril ei olnud alust järeldada, et auto seisab üksnes sõitjate peale- või mahaminekuks. Ka juhul, kui keegi parkimiskontrolöridest hiljem nägi, kuidas J. K. koos lapsega sõiduki juurde saabus, ei anna see asjaolu alust järeldada, et tegemist on sõiduki peatumisega. 8
2. Liiklusseadus lähtub küll parkimise ja peatumise mõistete sisustamisel sõidukijuhi eesmärgist, kuid nagu ülalviidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nähtub, peab selline eesmärk olema kontrollitav, vastasel juhul oleks sõidukiomanikel, kes on jätnud parkimiskellaga parkimise alustamise aja märkimata, võimalik parkimistasu maksmisest mööda hiilida väitega, et nad mitte ei parkinud, vaid peatusid. Sellisel juhul ei saaks parkimiskontrolör parkimismaksumenetlust efektiivselt läbi viia. Käesoleva kaebuse asjaoludel sai parkimiskontrolör teha vaid järelduse, et sõiduk on pargitud.
3. Riigikohtu Halduskolleegium otsuses nr 3-3-1-24-07 märgitakse, et viivistasu näol ei ole tegemist karistusega, seetõttu ei kuulu kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted. Kohus ei saa seega arvestada subjektiivseid ajendeid, millest lähtudes jättis sõiduki juht parkimiskorralduse nõuded täitmata.
4. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamisest. Juhul, kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise alustamisel parkimise algusaega nõuetekohaselt teatavaks teinud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest (

§ 187lg 4).

Seega tulnuks kohe parkimist alustades parkimise eest tasuda, sest tasuta parkimise aega ei tekkinud. 19. Kohus märgib lisaks, et antud juhul ei oma tähtsust juhi sõiduki juurest äraoleku kestvuse täpne aeg ega subjektiivsed põhjused parkimise algusajast teavitamata jätmiseks. Kaebaja väidab, et juhtudel, kus kedagi on vaja autosse aidata, peaks peatumise alati kvalifitseerima parkimiseks, kuna juht peab autost lahkuma ja vahel turvakaalutlustel veel ka auto lukustama. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et sellistel juhtumitel ongi võimalik tähistada oma sõiduki parkimisaja algus, iseäranis siis, kui keegi vajab autosse talutamist kohast, mida auto juurest vahetult näha ei ole ja kui võib minna rohkem aega, kui plaanitud. Käesoleval juhul oleks sõiduki juht võinud autost lahkudes panna armatuurlauale nt parkimiskella, mis oleks andnud kontrollijatele piisava teabe, et juht lahkub vaid lühikeseks ajaks ning ta ei pea selle aja eest sõiduki viibimisel antud parkimisalal tasuma. Kaebuse esitajal oli selline võimalus olemas, kaebusest ei nähtu, miks juht jättis selliselt talitamata. Erinevalt kaebaja väidetust ei oma kohtu arvates tähtsust, millal viivistasu otsus digitaalselt allkirjastati.

§ 188

lg 4 p 4 kohaselt tuleb viivistasu otsusesse muuhulgas märkida otsuse tegemise koht, kuupäev ning kellaaeg. Seega tuleb lähtuda VTO-le märgitud kellaajast. Käesoleval juhul on oluline üksnes asjaolu, et kontrolli teostamise hetkel ei olnud kaebaja nõuetekohaselt teada andnud parkimise alustamise kellaaega. Parkimiskontrolör saab lähtuda üksnes fikseeritud märgistusest ning tal ei ole kohustust jälgida, millal sõidukid tasulisele parkimisalale tegelikult sisenevad või sealt lõppeks väljuvad. Käesolevale kaebusele sarnastel juhtumitel üldiselt puuduvadki tõendid selle kohta, millal auto seisma jäeti, seega tuleb lähtuda objektiivsetest asjaoludest. 20. Kuna kontrolli teostamise ajal ei olnud parkimise eest tasu makstud, on viivistasu otsus koostatud parkimistasu maksmata jätmise eest (

§ 188lg 1 p 1).

Viivistasu määramine on järelevalvet teostava isiku kohustus

§ 188

lg-s 1 sätestatud asjaolude tuvastamisel, ametnikul puudub diskretsiooniõigus otsustamaks, kas viivistasu otsus tuleb koostada või mitte. Seega tuleneb seadusest selge alus, et nimetatud kohustuse rikkumise puhul tuleb koostada parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul viivistasu otsus. 9

§ 188

lg 3 järgi koostatakse viivistasu otsus kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule, teine antakse mootorsõiduki juhile või selle haagise kasutajale või kinnitatakse mootorsõiduki ja selle haagise külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas toimetatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki ja selle haagise omanikule või kasutajale elektronposti aadressile, mille on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik teatanud liiklusregistrile, liikluskindlustuse registrile või rahvastikuregistrile. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et viivistasu otsuse koostamisel oleks esimene eksemplar antud mootorsõiduki juhile või kinnitatud mootorsõiduki külge, kuid nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest on viivistasu otsuse väljatrükk edastatud mootorsõiduki omanikule. Seega, isegi kui viivistasu otsust ei antud mootorsõiduki juhile koheselt, ei muuda see viivistasu otsust õigusvastaseks. Kohtule ei nähtu ka muid asjaolusid, mis viitaksid vaidlustatud VTO õigusvastasusele ja lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused ei saa olla aluseks kaebaja parkimistasu maksmisest vabastamisele ja kaebaja peab tasuma määratud viivistasu. Vaidlustatud viivistasu otsus nr 0026020490 on tehtud õiguspäraselt ning viivistasu otsuse tühistamiseks alus puudub.

1. 16.04.2013 käskkirja nr 1440, millega tagastati kaebaja vaie, osas leiab kohus, et Tallinna Transpordiamet tagastas vaide alusetult ning käskkiri nr 1440 tuleb tühistada. Kui lugeda viivistasu otsuse kättesaamise kuupäevaks 11.04.2013, s.o. 10 päeva pärast viivistasu otsuse resolutsiooni avalikustamisest Ametlikes Teadaannetes, siis 16.04.2013 esitatud vaie on igal juhul esitatud tähtaegselt, lähtudes MKS § 138 lg-s 1 sätestatud 30-päevasest tähtajast. Seega ei ole käesoleval juhul oluline, kas lugeda otsuse kättetoimetamise kuupäevaks 11.04.2013 või 15.04.
2. Eelnevast tulenevalt puudus Tallinna Transpordiametil alus tagastada kaebaja vaie tähtaja rikkumise tõttu. Vaideotsuse tühistamine ei mõjuta käesoleval juhul küll asja sisulist lahendust, kuid õigusselguse huvides tuleb vaide tagastamise käskkiri kui õigusvastane haldusakt siiski tühistada.
3. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus tühistab käskkirja nr 1440, st rahuldab 50% kaebusest (nö Tallinna linnale langev osa), siis tuleb kaebajale hüvitada 50% menetluskuludest. Käesoleval juhul on kaebaja ainsaks menetluskuluks riigilõiv summas 15 eurot, mille tasumine on kohtu poolt kontrollitud. Teisi kuludokumente kaebaja esitanud ei ole. Seega tuleb Tallinna linnal kaebajale hüvitada 7,50 eurot. Karin Kalmiste Kohtunik 10