§-is 54 ning vaidlusaluse haldusakti puhul on keelduva otsuse põhjused nimetatud ja haldusakt ei ole kontrollimatu, seda enam, et kaebajale on antud juba eelnevalt selgitusi ning võimalus esitada oma seisukohad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et otsusega on rikutud tema PS §-st 32 tulenevat õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist saab seadusega kitsendada, kui see on paratamatu ning ka kinnistu jagamist ja maa sihtotstarbe osalise muutmise taotlust ei pea alati rahuldama, kui see esitatakse. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma taotlust ehitada kinnistule elamu ja kaebaja ei soovi kasutada seda kinnistut põllumajanduslikuks tootmiseks. Vaidlust ei ole selles, et kõnealune XXX maaüksus on hoonestamata, ta ei asu detailplaneeringu kohustusega alal, tegemist on põllumajanduslikuks tootmiseks ettenähtud maaga ja vastavalt märgib selle ära valla ÜP. MaaKS § 18 lg 7 kohaselt on elamumaa sihtotstarbe määramine maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusele kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses ning viidatud sättest ega ühestki teisest õigusnormist ei tulene, et volikogu peab alati ja igal juhul maa jagamiseks esitatud taotluse rahuldama ning maa sihtotstarvet muutma. Kaebaja on ka ise märkinud, et tegemist on kohaliku omavalituse volikogu kaalutlusotsusega ning haldusorgani kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud ning kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid üksnes kontrollib, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas tehtud otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud muid kaalutlusvigu. Kohus võib sekkuda kaalutlusõigusesse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses ning diskretsiooniveaga on tegemist siis, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või kui haldus on jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Käesoleval juhul on vastustaja tehtud otsuses esitatud kokkuvõte menetluse tulemusel välja selgitatud asjaoludest, millest volikogu on lähtunud maa sihtotstarbe muutmata jätmisel. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et valla poolt esiletoodud põhjused ning kogutud materjal poleks asjakohased. Kohus leiab, et kokkuvõttes on volikogu otsus valla ÜPd arvestav ja ei ole sellega vastuolus. Vastavalt on Planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 8 lg 3 p 6 kohaselt üldplaneeringu üheks ülesandeks põllumaade määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine, samas on ÜP arvestanud, missugused alad on sobilikud elamiseks. Kaebuse esitaja on nõustunud, et Saue valla üldplaneeringust tulenevalt ja selle kaardil märgitu järgi on kaebaja kinnistu asukohas asunud põllumajanduslikuks tootmiseks ettenähtud alad varasemalt ja on ka nüüd, kuigi kaebaja ei ole sellisest maakasutusest huvitatud. Kaebaja oli suulisel asja arutamisel nimetanud ka seda, et ta ei ole soovinud kasutada kinnistut põllumajanduslikuks tootmiseks ning loobus ka PRIA raames kinnistu suhtes edasist maakasutust planeerima, mis aga kohtu seisukohalt veel ei tähenda, et tegemist on nn kasutu maaga ja et vastustaja ei olegi selleks isikuks, kes on õigustatud otsustama, kas põllumaad saab kasutada sihtotstarbe kohaselt. Kohtule nähtub, et vastustaja kogus andmeid ja kaalus antud maatüki puhul ka sinna elamu rajamise võimalusi ning kui nähtus, et see siiski ei ole erinevatel põhjustel 11 mõistlik ja võimalik, on õigustatud maa endine kasutus, so võimalikuks kasutuseks on selle kasutamine põllumajandusliku maana. Kaebuse esitajale ei ole otsuse tegemisega saabunud täiendavaid kohustusi või senises maakasutuses piiranguid. Kohtule ei nähtu, et vald oleks jätnud arvestamata mõne kaebaja väite või olulise asjaoluga, kaalumine on toimunud ratsionaalselt, samuti ei ole vastustaja otsuses lähtutud lubamatutest kaalutlustest. 39) Maa sihtotstarbe määramise või muutmise taotluse lahendamine toimub MaaKS ja PlanS sätete kohaselt, st et arvestatakse maa sihtotstarbe muutmisel selle eesmärgipärasust. Vastustajal on kaalutlusõigus kinnisasja jagamise otsustamisel ning tulenevalt MaaKS § 3 lõikest 1, § 5 lõikest 2 ja § 10 lõikest 1 ning AÕS § 54 lõikest 1 võib kinnisasja jagamine toimuda küll omaniku sooviavalduse alusel, kuid selle avalduse lahendamisel on kohalikul omavalitsusel ülalmärgitud MaaKS sätetest tulenevalt võimalik valida erinevate võimaluste vahel kinnisasja omaniku avalduse lahendamisel. Kuigi vastustaja on vastamisel leidnud, et kaebaja tegelikuks sooviks on kinnistu jagamine ja sihtotstarbe muutmine põhjusel, et väärtustada seda maad müügiks, ei ole volikogu jätnud sihtotstarvet muutmata põhjusest, et takistada kaebajale kuuluva maatüki müüki ja antud juhul seda ei saaks ka takistada. Loogiliselt siis, kui kinnistud jagatakse ja maa sihtotstarvet muudetakse, saaks müügiperspektiiviga olla antud piirkonnas kinnistu, millele on võimalik ehitada. Vastustaja on kaebajale selgitanud, et kui kaebaja maatükile ei saa tegelikult ehitada, tekitaks see maatüki müümisel lisaprobleeme ja eksitaks uut omanikku. Kohus siinkohal märgib, et kui kaebaja tegelikult ei kavatse ehitada ja ta sooviks maatükki ikkagi jagada ning maa sihtotstarvet muuta, oleks selline taotlus eesmärgipäratu ega tugineks kinnisasja jagamise põhimõtetele, kuna maa jagatakse ja sihtotstarve määratakse kinnisasja sobivuse alusel selle kasutamiseks ettenähtud sihtotstarbele, selle alusel toimub ka nt maamaksu määramine. Iseenesest ei ole väär vastustaja selgitus, et kui maatükki tegelikkuses ei saaks hoonestada, eksitaks maatükile elamumaa sihtotstarbe määramine teisi isikuid, kuid see ei ole käesolevalt oluline. Kaebaja seletustest ei ole arusaadav, milleks talle selline maatüki jagamine oleks vajalik, kui ta samas eitab maatüki müügi soovi või ei soovi maatükile ehitada, seega tuleb ja tuli vallal arvestada, et kaebaja taotlus on seotud sooviga maatükile ehitada. MaaKS § 13 sätestab kinnisasja jagamise põhimõtted. MaaKS § 13 lg 4 sätestab, et kinnisasi on jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Vastustaja on nõustunud kaebuse esitajaga selles, et valla ÜP kohaselt on kinnistu jagamine maatüki suurust arvestades võimalik ja selles mõttes jagamise võimatuse alustele vald ei viita. Samas on vald kontrollinud, milliseks otstarbeks on kinnisasi sobilik kasutada, kuidas on kinnistule võimalik juurdepääs ning millised ohud on terve elukeskkonna säilitamisel jms asjaolusid. Kohus ei nõustu kaebajaga, et volikogu ei ole kinnistute jagamisel õigustatud üldse kaaluma ehitusõigusega seonduvat. MaaKS § 5 lg 2 p-st 3 kui ka § 13 lg-st 4 nähtub, et ka lihtsate maakorraldustoimingute tegemisel tuleb hinnata kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust ja kui vastutajale on selgunud, et elamu rajamine uuele kinnistutele ei ole võimalik, siis oleks uue elamumaa sihtotstarbega kinnistu loomine vastuolus maakorraldusnõuetega. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu asub Saue valla ÜP kohaselt hajaasustusega (detailplaneeringu koostamise kohustuseta) alal ja ÜP seletuskirja kohaselt on minimaalseks elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse suuruseks 5 000 m², seega on taotletava elamumaa katastriüksuse suurus vastavuses ja kooskõlas ettenähtud piirsuurusega ÜP-st ja kohus märgib, et kaebuse esitaja ekslikult leiab, et ainuüksi selle kriteeriumi täitmine annab kaebajale õiguse nõuda kinnistu jagamist ja 12 sihtotstarbe muutmist ning ekslik on kaebaja seisukoht, et muud valla esiletoodud kaalutlused ei ole asjakohased või et need ei vasta seaduse nõuetele. Kaebaja seisukoht (tlk 284), et kitsendused omandi valdamisele saab sätestada vaid seadusega ja et antud juhul ei saa tekkida olukorda, mil omandiõiguse piirangud riigi erinevates osades ei kohaldu ühetaoliselt, on selles mõttes õiged, et kitsendused tulenevad seadusest, kuid kohus leiab, et antud juhul on vastustaja neid põhimõtteid järginud ja mitte vastupidi. Kohtule ei nähtu täpsemalt, millest kaebaja järeldab, et riigi eri piirkondades teostatakse omandikaitset erinevalt, kuid kaebajast võib aru saada nii, et ta ei pea üldse võimalikuks, et kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada, kas maa sihtostarvet ja kinnistu jagamist sellel eesmärgil saaks lahendada muudmoodi, kui seda soovib kinnistu omanik ja et ainus kriteerium, mis võiks takistada omaniku taotlust rahuldamast, võiks seisneda ÜP-s näidatud maatüki suuruste küsimuses. Kohus sellise lähenemisega ei nõustu. Kuigi kaebaja leiab, et tema taotluse rahuldamata jätmisega piiratakse oluliselt tema omandiõigust (PS § 32), kuna ta ei saa kinnisasja kasutada nii nagu tema tahab, nähtub, et kaebajale ei ole tehtud ega tehta otsusega nr 31 takistusi kasutada kinnistut kehtiva maakasutuse sihtotstarbe kohaselt, st omandi kasutamine on tagatud selle soetamisel ja kasutamiseks ettenähtud viisil ja täiendavaid piiranguid kaebaja osas ei seata. Ühtlasi on kaebaja kinnistu kasutamine kooskõlas valla kehtiva ÜP eesmärkidega. Selles mõttes ei ole kaebaja omandi kasutamiseks tehtud taotluse rahuldamata jätmisega täiendavaid piiranguid või muudetud kaebaja seisundit senisest ebasoodsamaks, et kasutada temale kuuluvat omandit ja kaebaja vastupidine arusaam on ekslik. Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid kohtule ei nähtu, et kaebajal antud hetkel on subjektiivne õigus ja õiguslik alus nõuda kinnistu hoonestamist ehk kinnistu maa sihtotstarbe muutmist ja sellega seotult maa jagamist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustajal puuduvad asjakohased ja seadusest tulenevad põhjused, miks jätta kaebaja taotlus rahuldamata. Kohus leiab, et need põhjused kajastuvad vaidlustatud haldusaktis ja akt ei ole motiveerimata, sellele on lisaks kogutud piisavalt alusmaterjali, mis tõendab, et vastustaja otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Volikogu otsus arvestab avaliku huviga ja taotlusest ei nähtunud kaebaja ülekaalukat erandlikku huvi muuta olemasolevat valla ÜP kohast olukorda. 40) Kaebaja väited seotult haldusakti motiveerimiskohustuse ja tõendamiskohustuse täitmisega ja haldusakti kontrollitavusega.
kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et vastustajal oli otsustamisel kaalutlusõigus.
lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlust ei ole küsimuses, et
lg 2 kohaselt peab haldusaktis sisalduma selle andmise faktilisi ja õiguslikke aluseid ja et
lg 1 lubab haldusakti põhjenduse esitada ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele peab haldusaktis viitama; haldusakt peab vastama
§-s 55 ja 57 toodud vorminõuetele.
lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ja kohus juba märkis, et kaebaja etteheite kohaselt pole tema aru saanud, mis on takistuseks, et tema taotlust ei rahuldatud, kuna niisuguseid põhjusi tegelikkuses ei esine ja lähtuti valedest eeldustest või faktidest, mida moonutati, kaebaja erahuvi on oluline ja määrava tähtsusega. Kohus sellega ei nõustu, kuna keeldumise põhjused on selged ja ei ole mõistlik uskuda, et need ei olnud ega ole senimaani äratuntavad kaebajale, kuna lisaks on arutatud taotlust ka suuliselt. 13 Vaidlusalune otsus on diskretsiooniotsus. 14.10.2003 Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-5403 esitatud seisukohti on järgitud. Kohus selgitas käesolevas vaidluses, et otsus ei tugine ebaõigetele kaalutlustele ega sisalda tegelikult valeväiteid, nagu seda märgib kaebaja ja et valede faktide arvestamine viis valele tulemusele. 41) Kuivõrd asja materjalidega on tõendatud, et menetluses oli tagatud kaebuse esitajale
lg-st 1 tulenev õigus ärakuulamisele ja vastuväidete esitamisele, siis ei saanud vastustaja piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigusi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et rikuti kaebaja õiguspärast ootust ja õigust heale haldusele või uurimisprintsiipi. Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti tühistamise aluseks,
sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamise ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.“ Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p 38 märgitakse siiski, et „ Menetlus- ja vorminõuete rikkumine võib tulenevalt
§-st 58 jääda tahaplaanile, kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud asutusel võimalik teistsugust otsust teha. Suulise ja kirjaliku menetluse kestel pidi kaebajal olema piisav võimalus esitada kõik teda huvitavad küsimused või vastuväited ning kaalutlusõiguse seisukohalt ei oma iseseisvat tähendust asjaolu, kas kaebaja selgitustaotlusele vastati ja kas vastustaja on piisavalt selgitanud kaebajale selgitustaotluses püstitatud küsimusi. Kuna puuduvad tehtud otsuse põhjendusi ümberlükkavad tõendid, siis ei saaks tuua muutusi ka asja uueks otsustamiseks saatmine. Kohtupraktikas on arvestatud, et otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Siiski on kohtupraktikas motiveerimise kohustuse täitmata jätmisena käsitlenud nt ka Riigikohus sellist olukorda, mil haldusakt on motiveerimata, sj on see ka ühegi viiteta sellega seotud materjalidele, kuid antud juhul sellist olukorda ei esine. Vastustaja ei ole piirdunud küsimuse uurimisel pelgalt nn aegunud dokumentide uurimisega, vaid ta on vastuse kohaselt kontrollinud olemasolevat olukorda ka kohapeal ning kohtule ei nähtu, miks ei saanud vastustaja toetuda kõikidele kogutud dokumentidest saadud andmetele kogumis, kui igast dokumendist on tehtud õiged järeldused ja kokkuvõttes ei nähtu, et tegelik olukord oleks sedavõrd muutunud, et ei saaks käesolevalt olemasolevatele ja kogutud andmetel toetuda. Kaebaja ise jäi vaid selgituste ja kriitika tasandile ega ole esitanud asjaolusid ümberlükkavaid tõendeid. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja jättis kogutud andmete põhjal asjaolud vajalikul määral kaalumata või et otsuses lähtuti valedest kaalutlustest. Kaebaja subjektiivsete õiguste osas märgib kohus, et kaebaja ekslikult leiab, et ainult temal on võimalik määrata, kuidas kasutada temale kuuluvat kinnistut ja kõik muud valla arutlused on sellest tulenevalt asjakohatud või valed. Valla ÜP-st sellist subjektiivset õigust tuletada ei saa ja kohus juba märkis, et kaebajal on õigus nõuda, et vald kaaluks tema huvi kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Selle tõttu on igati asjakohane viidata ÜP-st tulenevale ja kaebaja võimalusele kasutada kinnistut sellel otstarbel, milleks see käesoleval hetkel on sobiv. 42) Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust kinnistu jagamiseks nii, et kinnistu sihtostarve muudetakse elamumaaks, et seda hoonestada. Iseenesest ei ole vale viidata vastamisel veelkord nt Rahvatervise seadusele ja KOKS –ist tulenevatel ülesannetele, kuna eeldatult on juba ÜP koostamisel arvestatud valla kohustusega tagada planeerimismenetluses elamuehituseks sobivate alade määramine ja nende alade määramine, mis jäävad kasutusse põllumajanduslikuks otstarbeks; eeldatud on, et juba planeerimismenetluses on arvestatud kõigi õigusnormidega, mille 14 alusel saab ÜP-s määrata ehitamiseks ja põllumajanduslikuks kasutamiseks sobivad alad. Vastavalt sätestab ka PlanS, et see reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel (§ 1 lg 1) ning seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks (lg 2) ning et ruumiline planeerimine seaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi (lg 3). Seega arvestavad juba ka planeerimisnormid teistes seadustes esitatud nõudeid. Antud juhul on ÜP kehtiv haldusakt ja sellest erineva maakasutuse otstarbe määramiseks peab esinema mõjuv põhjus ja võimalus maad kasutada senisest plaanitult teistmoodi, seega on vastustaja asjakohaselt püüdnud kaebajale selgitada, mis tähendab seadusekohane käitumine, kui järgitakse ÜP nõudeid. Kaebajale ei saanud olla valla seisukoht üllatuslik. Juba varasemalt on tema taotluse alusel tehtud keeldumine ja selgitatud, miks ÜP kohast maa sihtotstarvet ei soovita muuta ja et vallal on huvi kinnistute kasutamiseks ÜP ettenähtud sihtotsustarbel väärtusliku põllumaana, ka ajalooliselt varasemalt ei ole kinnistu kasutamist ette nähtud muul otstarbel, kui maatulundusmaana. Kohtule ei nähtu, et ÜP kohased eesmärgid oleksid antud juhtumil mingil olulisel põhjusel mittearvestatavad ja ei vastaks enam kaasaja nõuetele. Kaebajal ei saanud olla kinnistu soetamisel õigustatud ootust ja ka eelmise taotluse lahendamisest tekkida sellist õiguskindlust, et uue taotluse lahendamisel puudub võimalus jätta see rahuldamata ning on vaid üks võimalus, st taotlus rahuldada. Kui kaebajast võis aru saada, et tema eelmine taotlus jäi lahendamata, siis on käesolevalt kaebaja siiski nõustunud, et tema varasemat taotlus ei ole jäetud lahenduseta. Juba siis oli keeldumisel esitatud põhistused, mis ei saanud jätta kaebajale arusaama, et ÜP kohane maa kasutamise eesmärk peaks ilmtingimata muutuma. Kaebajale pidi selguma juba varem, et kinnistu jagamiseks vajaliku suuruse kriteeriumi täitmine ei ole ainsaks eelduseks, mida tuleks maa sihtotstarbe muutmisel arvestada. Kohtule ei nähtu, et ka kaebaja varasemast taotlusest ja selle lahendist oleks saanud kaebaja järeldada, et tal tekkis õigustatud ootus ehitada kinnistule elamu. Vastustaja on selgitanud, kuidas ja miks ÜP-s kehtestatu väljendab valla seisukohalt olulist avalikku huvi ja kohtule ei nähtu, et vastustaja jättis kaalumata kaebaja erahuvi, kuivõrd vastustaja uuris ja selgitas, miks ta kokkuvõttes ei nõustunud kaebajaga ja kaebajal ei ole senimaani esitatud kaalukat erahuvi, miks lubada ehitamist alale, milleks juba tulenevalt ÜP-st elamuehitust ei ole soovitud. ÜP sisuliselt väljendabki olulist avaliku huvi, st et seal on juba kaalutud poolt ja vastuargumente, kuidas ühte või teist piirkonda arendada ja kuidas peaks toimuma maakasutus. ÜP ei ole selle tõttu vähetähtis akt, kuna selles on kokku lepitud, et senine maakasutus maatulundusmaana jätkub aladel, kus elamuehitust ette ei nähta ja mis asuvad põllumajandusliku potentsiaaliga aladel, nii on sellisteks aladeks ka drenaaživõrgustikuga kaetud alad, mis on mõeldud põllumajanduse arendamiseks ja drenaažikuivendusega kuivendatud haritav maa sobib mullaviljakuselt kasutamiseks maatulundusmaana. 43) Tõendatud on, et kaebaja kinnistu, mis on maatulundusmaa sihtotstarbega, on liigniiske, kaebaja vastupidine seisukoht on väär ning eksitav. Volikogu ei ole selle kindlakstegemisel piirdunud üksnes dokumentide uurimisega , kuna on looduslikke tingimusi uurinud ka kinnistu asukohas. Vastustaja on kohtu arvates kogunud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et hooajaliselt on kaebaja kinnistu üle ujutatud, sj paraku nii, et ehitusalaks sinna sobivat kohta leida on pigem 15 võimatu kui võimalik. See olukord ei ole muutunud võrreldes varasemaga, kuigi alale on rajatud kuivendus. Kaebaja seisukoht, et mitte igal aastal ei pruugi üleujutus olla nii ulatuslik (kui esitatud fotodel), ei vii kohut järelduseni, et liigniiskus pole probleemiks. Vald on piisavalt selgitanud, miks see kinnistu ei sobi elamiseks ja et selle tõttu pole seda ala elamuehituseks planeeritud ka ÜP kohaselt ning et looduslikud olud ei ole seal muutunud. Ka ei näe kohus midagi taunimisväärset selles, kui vastustaja tunnistab, et tal ei jagu ressurssi, et antud kohas ehitamist lubades suudaks ta tagada kinnistule vajalikus seisus igal ajal juurdepääsu, ka ei saa ta tagada ehitamise korral selle ohutust või anda vajalikku abi üleujutuse korral. Kohtule nähtub arvestades Eestis tegelikult väljakujunenud olukorda, st mil on lubatud ehitada üleujutusohuga aladele, et vallad ei suuda pakkuda tõhusat abi, kui elamutega kinnistutel üleujutuse korral tekib oht isikute varale ja isikud vajavad kohaliku omavalitsuse abi. Juba sellest tulenevalt on oluline järgida ÜP-st tulenevaid põhimõtteid ja mitte kergekäeliselt lubada ehitamist seal, kus see ei ole looduslikult mõistlik ja võiks tuua kaasa lisakulutusi, mida ÜP kohane maa sihtotstarbe määramine ja järgimine kaasa ei tooks. Ka selles mõttes on ÜP kohasel maakasutusel oma sisu ja tähtsus. Kohtule nähtub, et vald on kaalutlenud poolt ja vastuargumente, kaebaja erahuvi tähtsust ja vajadust kinnistu sihtotstarbe muutmiseks ning samas tegi ta ka lisauuringud, mis kinnitasid, et kaebaja väited üleujutuste puudumisest ning tema ebavõrdsest kohtlemisest ei ole õigustatud. Teostati ka paikvaatlus ja fikseeriti selle tulemused. Kuna kaebaja pakkus elamu ehitamiseks erinevaid asukohti, siis kontrolliti täiendavalt ka need seisukohad üle ja jäädi põhjendatult seisukohale, et XXX katastriüksusel pole üleujutusriski tõttu otstarbekas kavandada elamumaa sihtostarvet. Kohtule ei nähtu, et vaidlusaluses otsuses nr 31 puuduksid selliselt asjakohased ning lubatavad põhjendused ja viited otsuse alusmaterjalile, viidatud on seetõttu ka kehtivale valla üldplaneeringule. Volikogu on hinnanud, miks avalik huvi üldplaneeringus seatud eesmärkide saavutamiseks ei ole muutunud ja et kaebajal puudub kaalukas erahuvi. Kuigi vastustaja on kohtule selgitusi andes lisanud veelgi üksikasjalisemalt seletusi ja viiteid seadustele, nt tulenevalt tervisekaitse normidest, ei ole selliselt tegemist uute kaalutlustega, mis oleks justkui esitatud alles kohtumenetluses ja väljuks antud teema raamest. Samas ei ole kohtule vastamisel esitatud seisukohas ja võimalikus eksimuses nt hallitusega seotud artiklist arusaamisel saanud põhjustada eksimust otsuse argumentides, kuna tervislikuks elukeskkonnaks liigniisket ala ei saa pidada ja seda sõltumata, kas vastustaja on kohtule vastamisel kättesaadavat ja viidatud artiklit mõistnud nii nagu seda mõistab kaebaja. Volikogu on oma otsuse tuginenud neile põhjustele, mis on juba varem kaebajale nimetatud ja kajastuvad otsuses, neid ei pea olema otsuses nr 31 esitatud samasuguses ulatuses kui vastustaja on kohtukaebusele vastamisel täpsustavalt esile toonud. Kuna otsuses hinnati elukeskkonda ja leiti, et üleujutusriski tõttu pole selles piirkonnas elamuid lubatud rajada, siis hilisemad täiendavad põhistused ei viita sellele, et otsuses antud põhjused oleks esitamata, kuna liigniiskuse olemasolu on pidevalt kinnitatud ja viidatud ka kehtivale ÜP-le ja omavalitsuse ülesannetele. Otsustusprotsess on kohtule jälgitav ka seeläbi, et tegelikult ei ole kaebaja täiendavaid seisukohti jäetud tähelepanuta ja kaebaja vastupidine väide ei ole õige; samas ei nähtu, et kaebaja seletustele oleks antud ebaõige hinnang. Oma väiteid avas kohtumenetluses täiendavalt ka kaebaja, mille kontrollimisel nähtub kohtule, et kaalutlusviga siiski ei tehtud. Valla vastustes kohtukaebusele nn hallituse probleemile suure tähelepanu osutamine ja artiklist väidetavalt nn kaebaja kahjuks tehtud järelduste mõju haldusakti õiguspärasusele tegelikult puudub. 16 Kaebaja seisukoht, et isegi kui tehniliselt oleks teostatav kinnistu mingil osal elamu ehitamine, ei lükka ümber valla seisukohta, et sihtotstarbe muutmiseks ja kinnistu jagamiseks ei saa olla ainsateks kriteeriumideks kinnistu võimaliku suuruse küsimus või oma ehitusplaani elluviimise tehnilise teostuse võimalikkus. Vald on sisuliselt õigesti märkinud, miks antud juhul on kohalikul omavalitsusel õigus lähtuda kaalutlustest, mis kinnitavad, et elukeskkond alaliseks elamiseks üleujutusega maatükil pole inimese tervisele ja varale kohane ning looduskeskkonnale soodne, so valla seisukoht on seotud asjakohaselt kinnistu parima kasutamise kaalutlustega, sh küsimusega, kas säilitada olemasolev olukord või see muuta, kui esineks kaebaja erahuvi, mis oleks kaalukam, kui ÜP-ga seatud avalik huvi. Kaebajal on kinnistu omanikuna õiguslikult kaitstud huvi oma omandit vabalt vallata, kasutada, kuid kaebaja seletustest ei olnud mõistetav, miks ta soovib kinnistut jagada ja sihtotstarbeks elamumaad isegi juhul, kui ta ei hakka sinna ehitama (tlk 284). Kaebaja jäi enda erahuvi selgitamisel selliselt ise vastuoluliseks, kuna menetluse kestel ja oma taotluses vallale oli sihtotstarbe muutmise ja ka kinnistu jagamise selgeks põhjuseks soov ehitada kinnistule elamu. Kaebaja vastusest 08.04.13 saab vaid järeldada, et kaebajal puudub endiselt kaalukas erahuvi, kuna ta ei vaja kinnistut ehitamiseks ja sellisel juhul ei oleks põhjust kaebajal ka väita, et tema olulised huvid jäävada kaitseta, kui kinnistule ei määrata teistsugust sihtostarvet ja see jääb jagamata. Sellisel juhul muutuks ainetuks kaebaja väide, et ta ei soovi seda kinnistut müüa, väärtustada vms ja ta kannab majanduslikku kahju. See selgitus ei ole loogiline, samas ei ole kaebaja sellist selgitust esitanud taotluse esitamisel ja selle menetlemisel vallale, seega vald ei oleks pidanudki taotlust vaagima märgitud aspektist (kaebaja ei soovigi ehitada) ja sellise motivatsiooni puudumine otsusest ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Pigem nähtub kaebaja vastustest, et tal ei ole antud juhul argumente valla otsuse ja selgituste vastu ja kaebaja ka ise pole saanud selgust oma kaaluka erahuvi olemasolus. Kaebaja märkis veel, et ta siiski sooviks kinnistule midagi ehitada, et kaitsta oma vara, so et kinnistust ei sõidaks teised isikud üle ja et sealt ei varastataks. Kohus märgib siinkohal, et selleks, et vara kaitsta, on teistsugused õiguskaitsevahendeid ja kaebaja on nt metsa väidetava varguse osas kohtule teatanud, et ta tegi uurimisorganitele avalduse metsa varguse kohta. Kohus siinkohal nõustub vastustajaga, et väidetavat metsavarguse küsimust ei saanud vald kaebaja taotluse ajal lahendada, kuivõrd kaebaja ei ole oma taotluses sellele toetunud ja hilisemad sündmused ei saanudki mõjutada asja otsustamist. Kaebaja taotluse lahendamise õiguspärasust hilisem väidetud metsavargus kuidagi ei mõjuta. Kaebaja on mõistnud valesti ÜP tähtsust ning alusetult alahinnanud ÜP ja kinnistu liigniiskuse probleemi. 44) Kohus kuulanud ära menetlusosaliste suuliselt esitatud seisukohad ja uurinud täiendavalt kohtule esitatud kaebaja seisukohti leiab kokkuvõtteks, vallal on kaalukas huvi säilitada olemasolev olukord, see on samal ajal ka kaalukas avalik huvi, mis kaalub antud juhul üles kaebaja huvi kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Kaebuse esitajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Kohus ei näe vastuolu kaalutluste ratsionaalsuses. Kinnistu on käesolevalt kasutatav, kaebajale ei ole tehtud selle soetamisest arvates piiranguid selle kasutamiseks, kinnistu kasutamise võimaluste perspektiiv oli seatud ÜP-ga ja selle kasutamine elamumaana ei ole muutunud perspektiivikamaks ehkki läheduses on lubatud üksikute kinnistute hoonestamine. Kinnistu sihtotstarbe määramine peab olema eesmärgistatud ja kaebaja hilisem väide, et ta ei soovigi sinna ehitada, ei selgita enam üldse, miks oleks vaja maa senist sihtostarvet muuta. Vastustaja on esitanud usaldusväärsed andmed, mis kinnitavad, et kaebaja toodud näited naaberkinnistute kohta, mil on lubatud elamute ehitamist, ei ole võrreldavad ja on tõendatud, et teised kinnistud, kuhu siiski lubati elamu ehitamist, on looduslikult soodsamas olukorras. 17 Kaebaja poolt võrdluseks nimetatud kinnistud asuvad looduslikult soodsamas positsioonis ja ei vastanud tõele, et kaebaja kinnistul ei asu drenaažkuivendust ja esitatud tõenditest nähtub, et paigaldatud drenaaž on mõeldud põllumaa kuivendamiseks, see aga ei taga elamu ehitamisel kinnistule ehitamiseks vajalikku kuivendust. Kaebaja on küll väitnud, et Põllumajandusameti Harju keskus on arvamusel, et maaparandussüsteemi maa-alale on võimalik ehitada tingimusel, et oleks tagatud naaberkinnisasjal paiknev kuivenduse toimimine ning kavandatav ehitusprojekt tuleb eelnevalt kooskõlastada Põllumajandusameti Harju keskusega (maaparandusseadus § 47 ja § 48), mis paraku ei kinnita kohtule, et juba selline väidetav vastus tagaks ammendavalt tingimused, mis vääraks valla poolt tuvastatu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vald piirdus antud juhtumil vaid Harku-Järve aiandussovhoosi Vatsla-Kodasema maaparandusobjekti seletuskirja uurimisega ja tegi sellest endale sobilikke järeldusi, kuna nähtub, et vald on hoolikalt uurinud kõiki olemasolevaid dokumente ning teinud lisaks paikvaatluse, faktilises osas ei ole selliselt eksitud. Kaebaja veelgi ulatuslikum ärakuulamine ei ole muutnud olulisi asjaolusid ning on ilmne, et senimaani puuduvad faktid, mis võinuks kaasa tuua muu sisuga haldusakti andmise ja et kaebaja huvi kaaluks üles ÜP kohase avaliku huvi. Haldusakti andmiseks ja ka kohtumenetluses on kaebajale antud piisavalt võimalusi esitada omapoolsed selged seisukohad ja tõendid. Nt on 31.03.11 (tlk 45) esitatud kaebajale kokkuvõttev seletus ja palutud esitada küsimusi või selgitusi. Vallavolikogu Maaja planeeringute komisjoni protokollist 16.03.11 nähtub (tlk 47), et on välja toodud kuivenduse alaga seotud probleemid ja leitud, et maa on jätkuvalt sobiv põllumajanduseks, kuna kuivendussüsteemi rikkumisel tekiksid keskkonnaprobleemid, tegemist on liigniiske alaga, mis on kevadeti vee alla, see mõjutab inimese tervist, ala ei sobi elamiseks. Kuigi seal ka arutletakse, et talvel on teed läbipääsmatud, vald aga peaks tagama juurdepääsu ja väidetult tahtnuks kaebaja just selle väitele vastu vaielda ja kinnitada, et temal on võimalik teed sahaga talvel lahti ajada vms, ei ole see küsimus antud juhul määrava tähendusega. Iseenesest on loogiline, et liigniiskele alale ehitamisest saabuks vallale lisakohustusi, mida ta ressursside kasutamiseks ei peaks tegema, kui selleks puuduvad võimalused ja puudub kaalukas erahuvi, mille tarvis ressursse raisata. Kaebaja on ise vastanud vallale (tlk 48), et tal on vastus pädevalt organisatsioonilt, mille kohaselt polevat kinnistul kuivendustrasse, kuid nagu kohus märkis, juba see seisukoht oli väär, kuna Saue Vallavalitsus tegi järelpärimise Põllumajandusametile, kelle poolt edastati antud piirkonna kuivendusplaani väljavõte, mis oli lisatud kaebajale tutvumiseks saadetud otsuse nr 31 eelnõu seletuskirjale ning sellest nähtub selgelt, et XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud drenaaživõrgustikuga. 2011 aprillis teostati XXX katastriüksusel ja selle lähialal paikvaatlus ja ka selle andmed kinnitasid eelnevat (tlk 50-51; tlk 56-59). Otsuse juurde esitatud seletuskiri võtab kokku uuritava materjali ja kaebaja avaldatu. Väide, et üleujutus ei pruugi olla igal aastal, ei veena kohut selles, et ala ei saa lugeda liigniiskeks ja et oht olla nn üle ujutatud mitte igal aastal, vaid harvemini, oleks argument tõendite vastu, mis kinnitavad, et sisuliselt soovitakse nn vette ehitamist, mil omavalitsused ei suuda vajalikku abi anda vara säilitamiseks ning tagada hoonetele vajalikku ligipääsu. Kohtule ei nähtu kaebaja selgitustest, miks oleks kaebaja erahuvides vajalik võtta vallal endale neid lisakohustusi, mida ta täita ei suudaks ja mis kahtlusteta koormaks valda, st raiskaks vallaelanikele mõeldud ressurssi. ÜP selles mõttes on asjakohane akt, mis on juba võtnud arvesse ehitamiseks ja muuks majandamiseks poolt ja vastuargumendid, milles arvestatakse ühtlasi valla ressursside kasutamist, kui nähakse ette, kuhu ehitada ja kuhu seda ei peaks juba tekkivate lisakulutuste tõttu tegema. Planeerimise olemuse ja põhimõtete mittemõistmine on toonud kaasa erimeelsused, kuid ka see ei ole argument, mis kinnitaks otsuse õigusvastasust. 18 Ka ei leidnud kinnitust, et vald on kohelnud kaebajat võrreldes teistega erinevalt ja seda alusetult kaebaja kahjuks, kuna nähtub, et vald tegi kinnistute osas võrdlused, mis tõendavad veenvalt, et kaebaja kinnistu looduslike omaduste poolest jääb üleujutusega alale. Kaebaja on vallale nimetanud, et ta lasi PRIA registrist kinnistu välja arvata (ekiri vallale), kuid kaebajast ei ole arusaadav, miks ta seda tegi, kui ehitusõigus saamise tõenäosus oli vähene; samas nähtub, et kinnistut saab ja sai kasutada põllumajanduslikel eesmärkidel, välistatud ei ole, et justnimelt kinnistu senisel sihtotstarbel ja ÜP kohaselt maakasutusel saaks kaebaja hoopiski majanduslikult abi. 19.01.11 esitas kaebaja vallale täiendava avalduse ja 14.03.12 korraldati taotluse lahendamiseks täiendav istung, et kaebaja seisukohti kaaluda ja kontrollida. Samas anti võimalus vastata 14.03.12 negatiivsele eelnõule (tlk 67); 20.04.11.a. saadeti kaebajale eelnõu ja teavitati, et protokoll avaldati valla veebilehel, samas teavitati paikvaatluse toimumisest. Kohtule ei nähtu, et vald ei viinud läbi vajalikku haldusmenetlust ning jättis mingi olulised asjaolud kaalumata ja kontrollimata ja et oleks taotluse lahendamisel väljutud taotluse piiridest. Ka ÜP tähendust vallale ongi vastustaja korduvalt rõhutanud. KOKS § 3 p 1 alusel on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse kohustus, KOKS § 6 lg 1 tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesandeks muuhulgas korraldada antud vallas või linnas ruumilist planeerimist. Üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna, seega kui vastustaja on ÜP koostamisel sellest põhimõttest lähtunud ning uute ehitusalade suhtes planeerimisel arvestanud ümbritseva keskkonna vastastikust mõju, siis on selge, miks ta ei saa kergekäeliselt eirata selliselt kujunenud avalikku huvi. Kinnistu soetamisel pidi kaebaja eelnevalt end igal juhul kurssi viima kehtivate üldplaneeringutega ja see oli ka antud juhul võimalik võrreldes ajahetkega, mil kaebaja kinnistu omandas ja kaebaja märkis, et ta sai nendega tutvuda. Kohtule nähtub, et kaebaja ise tegi planeeringutest ja olemasolevast olukorrast väärad järeldused ja alahindab avalikku huvi läbi ÜP olemasolu senimaani. Kohtule ei nähtu, et vald oleks andnud katteta lubadusi või tekitanud kaebajas ootuse, et ta kinnistut ostes saab sellele igal juhul õiguse hakata ehitama elamut. 45) Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 p 9 sätestab, et maatulundusmaa (011;M) on põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Seega on faktiliselt õige, et kaebaja soetas kinnistu, mille maakasutuse sihtotstarbeks on põllumajandussaaduste või metsakasvatuseks kasutatav maa. Antud juhul soovib kaebaja kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmist, mis ei olnud kinnistu soetamise ajal ÜP-ga igal teistsuguse taotluse esitamisel nn automaatselt tagatud. Kehtestatud ÜP-ga, kui kõrgema taseme planeeringuga, tuleb arvestada nii vastustajal kui ka kohtul ja tegemist on kokkuleppega, mis juba arvestab erinevat avalikku huvi ja loob alused ja eeldused, et valla areng kulgeks tasakaalustatult. Lisaks märgib kohus, et ÜP menetlus on kohane menetlus, mil võetakse arvesse kõigi isikute huvid. ÜP kohaste huvide kujundamine kohtulikult ei ole enam võimalik ja selliselt eeldatakse parima lahenduse saavutamist, seda kokkulepet ei tohiks kergekäeliselt muuta. Valla ÜP kohane edasine ruumiline areng ja planeerimine loob nn usalduskaitse kõigile vallaelanikele ja ehitamist kavandavatele isikutele, sj ka kaebaja taotletud planeeringu lähiala naabritele ja mitte vastupidi. 46) Kaebaja arvates on avaliku halduse kandja rikkunud üldtunnustatud halduse põhimõtteid; kaebaja nimetab ära uurimispõhimõtte, hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtte, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise, kuid neid etteheiteid täpsemalt kaebaja lahti ei selgitanud. 19 Seotult kaebaja väidetega temale varem antud ametnike lubadustest, märgib kohus kokkuvõtteks, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks siduvate lubaduste andmist nii maa jagamiseks või siis sihtotstarbe muutmiseks. Kaebuse materjali kohaselt on kaebaja tõepoolest esitanud 14.05.2007 (reg. nr 71.2/1359) Saue Vallavalitsusele XXX maaüksuse kohta projekteerimistingimuste taotluse ja selle on Saue Vallavalitsus lahendanud keelduva vastusega 31.05.2007 nr 7-1.2/1359 ning märkinud, et kinnistu asub drenaažikuivendusega kuivendatud haritava maaga hajaasustusalal ning Saue valla üldplaneeringuga on määratud senise sihtotstarbe säilimine. Andmeid, et kaebajale oleks antud mingi muu vastus, kaebaja ei esitanud. Väide sellest, et 2010 a pöördus kaebaja XXX maaüksuse ehitusõiguse küsimusega valda ning ta suhtles ehituse-, planeerimise ja maaosakonna juhataja K. P.ga, on leidnud kinnitust, kuid nagu nähtub e-kirjavahetusest, ei saa K.P. sõnadele anda sellist tähendust, justkui oleks kaebajale antud siduvaid lubadusi, et ta saaks hakata kinnistule ehitama eluhoonet või et maa sihtotstarvet muudetakse. Lisaks sellele, et märgitud isik ei ole pädev sellist otsust tegema, ei oleks saanud kaebajale tulla üllatusena kinnistu osas juba varem ilmnenud ja olemasolevad probleemid liigniiskusest. K.P. oma vastustes sellele probleemile ka viitab, mitte ei kinnita ehitamise võimalust antud kinnistul. Ametnik saigi antud juhul selgitada taotluse esitamise võimalust. Kaebuse esitaja oli teadlik, et ta soetas kinnistu, mille osas valla ÜP ja kinnistu sihtotsarve elamuehitust ette ei näinud ja et tegemist oli põllumajanduslikuks otstarbeks määratud maaga, selle märkis ära kehtiv ÜP; ka varsemalt ei ole antud kohas eluhoonet asunud. Selles mõttes kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja vastupidised väited temale antud nn siduvatest lubadustest, sj ka varem antud lubadusest, ei ole HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendatud. Siinkohal märgib kohus lisaks, et hilisemalt esitatud valla vastused ei saanud kuidagi mõjutada varasemat kaebaja tegevust, st kinnistu soetamise otsustas kaebaja ise ja ei nähtu, et ta oleks enne seda saanud lubaduse kinnistule ehitada elamu ja muuta selle sihtotstarvet. Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et igal juhul saaks kinnistule ehitada, seda õiguslikku olustikku ei saanud vald ka varjata, kuna valla ÜP on avalik dokument, mida saab igaüks uurida. Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lg-s 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära ÜP-ga ja omavalitsus ning kaebaja saavad võrdselt arvestada nende selgelt seatud asjaoludega. Õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK oma lahendis nr 3-3-1-79-09. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Veel märgib kohus, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riiveks saaks pidada seda, et kord lubatut keelatakse, põhjendamata asjaolude muutumist. Riigikohus on veel märkinud, nt põhiseaduslikkuse järelevalve asju lahendades ja selgitanud korduvalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet (vt nt III-4/1-5/94, 3-4-1-6-98 ja 3-4-1-2-99). Asjas nr 3-4-1-20-04 tehtud otsuses selgitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium punktides 13 ja 14: "Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu 20 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 1994. aastal, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik" (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/A-5/94 – RT I 1994, 80, 1159). [---] Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda." Antud juhul ei esine kaebaja puhul ühtegi eelmärgitud olukorda, mis viitaks võimalusele arvestada, et kaebaja saanuks neile momentidele tugineda. Otsuse tegemiseks oli vald õigesti märkinud, et ÜP ei anna subjektiivset õigust nõuda sihtotstarbe muutmist. Vastustaja on õigesti esile toonud, et ka peale kinnistu soetamist on ametnik selgitanud, et tegemist on liigniiske alaga ja kohtule ei nähtu, miks see põhjus ei olnud äratuntav, et tegemist poleks kaaluka põhjusega, kui kaebaja kavandas kinnistu jagamist ja sellele elamu ehitamist. 47) Kaebaja viitas veel ka hea halduse põhimõtte rikkumisele ja uurimiskohustuse mittetäitmisele. Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja ei täitnud
tulenevat uurimiskohustust ja on asunud asjakohatult ja eelarvamuslikult eeldama ehitamise võimatust ning jätnud tegelikult tuvastamata olulised asjaolud. Kohtule nähtub eelnevast, et vastustajal oli lahendada konkreetne taotlus, ta ei ole selle taotluse raamest väljunud ja esitatud selgitused ja kaalutlused ongi antud teostades uurimisprintsiipi, mille käigus tuli vastata neile küsimustele, mis esitas kaebaja, kuid vastuse sai volikogu anda asjakohastele küsimustele. Seotult ajaleheartikliga ei olnud antud juhul vallal vajadust taotluse lahendamisel põhistada, miks artiklis anti soovitusi maade kasutamiseks põllumajanduslikul otstarbel. Kui kaebaja ise oli märkinud oma pöördumises pealdiseks selgitustaotluse saamise soovi, siis on kaebaja ekslikult arvanud, et selle lahendamine puudutab ja saab mõjutada tema konkreetse kinnistu sihtotstarbe muutmise ja jagamise taotluse menetlust. Selgitustaotlusele vastamine või mittevastamine ei mõjuta käesoleva otsuse õiguspärasust. Siiski nähtub, et isegi sellisel kaebaja pöördumisel on püütud tema seisukohti arvestada ajaks, mil tehti lõplik otsus kaebaja taotluse suhtes, mille menetlus algas tlk 43 esitatud taotluse alusel, mitte selgitustaotluse alusel. Kohtule ei nähtu, et vald oleks andnud kaebajale valeinformatsiooni. Nähtub, et uurimistulemused on õiged ega tugine valedele andmetele ja sellest tulenevalt on ka veenvad valla järeldused, miks ÜP kohane senine sihtotstarve on kohasem valik ja et kaebajal ei ole olemas pakilist eraelulist vajadust sinna asuda elama, et ehitada maja vms põhjust. Samas piirkonnas on küll maatükke, kuhu on ehitatud, kuid vastustaja veenvalt tõendas, et erinevate tingimustega maatükke/kinnistuid on ta võrrelnud ja teinud kindlaks nendele ehitamise tingimused, mistõttu tuli vallal hoolikalt uurida ja kaaluda võimalikke riske, kuna kaebaja kinnistu ei olnud tingimustelt ehitamiseks võrdne nende kinnistutega, mil seda lubati. Vastustaja täitis kohtu arvates ka uurimiskohustust vajaliku hoolsusega ja juba faktiline tegevus tõendite kogumisega ja kohapealsete olude uurimisega kinnitab, et vastustaja ei asunud tegutsema nö eelarvamusega ja soovist põhjustada kaebajale 21 negatiivset otsust. Kohtule ei esitatud andmeid, et nendes tingimustes oleks edasine taotluse menetlemine haldusmenetluse eesmärgipärasuse mõttes otstarbekas ja rikuks selliselt kuidagi eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kaebajal ei saanud aga tekkida kaitstavat usaldust ega lootust kindlaks lõpptulemuseks ka põhjusest, et ümberkaudsel alal on siiski lubatud ehitada mõnele kinnistule. Võrdsete võimaluste puudumine ehitamiseks antud piirkonnas on leidnud tõendamist. 48) Kaebaja viidatud kinnistute andmeid konttollides on kohtule piisavalt tõendatud, et XXX katastriüksusel asuvad drenaažitrassid, üleujutused hooajaliselt on tõenäolised, nende vältimiseks puuduvad vahendid, kuna looduslik keskkond on ehitamiseks ebasoodus. Kaebaja kinnistut ei saa vaadelda võrdsena teiste ümbritsevate kinnistutega. XXX katastriüksusest 200 m jõe ülemjooksu suunas on kaebaja poolt võrdluseks nimetatud xxx (xxxxxxxx) ja xxx (xxxxxxxx) katastriüksuste olukorda, mil vald on väljastanud elamutele ehitusload. Nagu selgus, on looduslikud tingimused kaebaja kinnistule ehitamiseks oluliselt ebasoodsamad. Saue Vallavalitsus tegi järelpärimise Põllumajandusametile ning vallale edastati antud piirkonna kuivendusplaani väljavõte ( see anti kaebajale tutvumiseks koos Saue Vallavolikogu 29.03.2012 otsuse nr 31 eelnõu seletuskirjaga), sealt nähtub, et XXX katastriüksus on täies ulatuses kaetud drenaaživõrgustikuga, mis üleujutusi aga ära ei hoia. Vastustaja oli uurinud lisaks Maa-ameti kaardimaterjali andmeid ja aadressil http://geoportaal.maaamet.ee/ milles nähtus (vaadeldud ka kohtuistungil), et maapinna kõrgus merest XXX katastriüksusel Vääna jõe ja Kodasema tee vahelisel alal oli antud nii nagu seda vastustaja oma vastuses märkis. Kaebaja soovis ehitusõigust elamule ja leidis, et ühes kinnistu ääres on olemas kõrgemat ala, kui vastustaja märgitud ja viidatud kõrgus merepinnast. Samas ei vaidle kaebaja vastu sellele, et juurdepääsudeks võimalikud alad osaliselt siiski jäävad ka vahemikku ca 19-19,5 m üle merepinna ning jõeäärses osas oli kaebaja kinnitusel ehituskeeluvööndi ala. Nendel andmetel on ka loogiline, et suurvee ajal liigub lumesulamisvesi ja jõe ülemjooksu poolt saabuv jõesängi mittemahtuv vesi kõrgemalt madalamale alale. Fotomaterjal sündmuskohast kinnitab, et XXX elamumaaks kaebaja soovitud alad oleksid ohustatud täies ulatuses, st kinnistu jääks vee poolt üleujutatuks ka siis, kui ühes kinnistu osas on maapind kõrgem. Isegi kui väheses ulatuses jääks visuaalselt näha maapinda, mis pole silmaga nähtavalt üle ujutatud, ei tähenda see, et maapinda pole imbunud ühtlaselt liigvett. Vältida ei saa seda, et edasiselt ei muutu talved lumerikkamaks või ilmaolud muutuvad senisest märgatavalt soodsamaks. Üleujutusrisk on antud kohas olemas ja sellega tuleb arvestada. Kuna kaebaja ise nimetas võrdluseks ka xxx kinnistut, siis nähtub, et see asub idas ning xxx (xxxxxxx) ja omakorda selle kõrval asuv reformimata riigimaa on kõrgemad, seega ei ole välistatud, et nendelt maaüksustelt juba voolab liigvesi üleujutuste perioodil XXX kinnistule. Kaebaja poolt võrdluseks toodud xxx (xxxxxxxx) ja valla nimetatud xxx(xxxxxxxxx) katastriüksuste puhul, mis asukohalt jäävad XXX katastriüksusest ca 300 m jõe ülemjooksu suunas ja kus juba on elamud rajatud, jäävad merepinnast ca 20-20,5 m kõrgusega alale, kuid samas nähtub oluline faktor, so et mõlema maaüksuse puhul on jõepoolsel küljel madalam maa, seega üleujutuste ajal ei jõua vesi hoonestusalani. xxx maaüksuse suhtes esitas vastustaja andmed, et OÜ Geoeksperdi poolt on 05.05.2006 koostatud geodeetiline alusplaan, mille andmetel on hoonestusala kõrgus xxx katastriüksusel rohkem kui 20 m üle merepinna, kuid selle kinnistu osas on ka maapinna ehitus aluspõhja osas teistsugune. Nendel andmetel on veenvalt kinnitatud, et XXX maaüksus võrreldes idapoolsetest kinnistutest on madalam. 22 Käesolevaks ajaks on selgunud, et XXX naaberkinnistu xxx omanik, kes oli esitanud 25.10.2011 detailplaneeringu algatamise taotluse (reg. nr 7-1.2/5021) kinnistule elamute rajamiseks, on Vallavalitsuselt 17.11.2011 kirjaga (reg. nr 72.1/5021-1) saanud negatiivse otsuse ja vald keeldus üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamist xxx kinnistul, probleemiks oli samuti ala liigniiskus. Seega ei nähtu kohtule ka seda, et vastustaja oleks kaebaja suhtes teinud otsuse, millest võiks järeldada, et võrdseid ei koheldud võrdselt. 49) Isegi juhul, kui pidada Maa-ameti avalikustatud andmeid kõrgust tähistavate meetrite osas ebatäpseteks, nähtub, et ära ei lange vastustaja uuringu andmed sellest, et kaebaja kinnistule valguvad ja jäävad valguma üleujutuse ajal nii, nagu see nähtub fotodelt ja vastustaja kokkuvõtetest. Kohtuistungil asja uurimisel ei olnud vajadust suurendada kaardimaterjale täpsemini, vaid vald andis suunised, et kaebaja saaks ise vajadusel uurida ka neid andmeid; samas märgib kohus, et kaebaja kinnistu kõrgema osa suurus on sedavõrd väike, mis antud kaardimaterjalist ka nähtub, et vald ei saanud teha teistsuguseid järeldusi, eriti arvestades, et kinnistu jääb nö looduslikult kaussi, kuhu koguneb ka muude kinnistute liigvesi. Vastustaja kogutud andmetel on endiselt probleemiks looduslik olukord, mis liigniiskuse probleemi kinnitab ja ei viita väärfaktidele toetumist. Kohtuistungil olid uuritud kaebaja esitatud andmed (tlk 11011) ja nähtub, et võimalikku kõrgemat ala jääb kaebaja kinnistule tühises osas. Põllumajandusameti Harju keskusest saadud andmed ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ poolt koostatud Harku-Järve aiandussovhoosi Vatsla-Kodasema maaparandusobjekti kohta koostatud maaparandusprojekti ja seletuskirjast nähtub, miks esineb liigniiskuse probleem ja miks seda probleemi ei lahenda kuivendussüsteemi olemasolu. Liigniiskust põhjustab maa-ala põhja- ning kirdeosas väljakiilduv põhjavesi ja sooalal kõrge põhjavesi. Seega loeb kohus piisavalt tõendatuks vastustaja väited võrdluse kohta teiste kinnistutega ja ka liigniiskuse kohta. Kohus märgib, et eelviidatud töös on hüdrogeoloogiliste uurimistega tehtud kindlaks XXX maaüksuse osas, et liigniiskust uuritud alal põhjustavad tegurid, nagu põhjavee kõrge seis Vääna jõe orus; kevadised Vääna jõe üleujutused, kevadised lumesulamisveed ning vihmarikkal perioodil aluspõhjaliselt kõrgendikelt pealevalgunud veed; põhjavee maapinnale kiildumine. Sellega seletub kaebaja kinnistu ulatuslik üleujutamine, mil vesi ei valgu maapinda. Kohus ei korda kõiki projekti seletuskirja osi, mille vastustaja on oma seisukohas välja toonud, kuid rõhutab, et projekti punkt D põhjal saab järeldada, et Vääna jõe kaldaäärne ala on ca 0,5 m kõrgemal ümbritsevast maapinnast, kuid ebaühtlase langu tõttu on jõe täide suur, siis kui jõgi on süvendamata, seega täiendavalt valguvad jõeveed kinnistule. Kuigi projekti alusel ehitati välja kuivenduseks vajalike torustike ja kraavide võrgustik, on jäänud jõgi süvendamata ja kaebajal ei ole vastupidiseid andmeid, samas ei ole teada, kas jõge hakatakse süvendama. Vastustaja lisas toimikusse väljavõtte maaparandusobjekti projekti kaardist, mille pealt nähtuvad olemasolevad drenaažitorustikud ja maa-alade kõrgused geodeetiliste mõõdistuste andmetel, XXX orienteeruvad katastriüksuse piirid tähistas vastustaja punase markeriga. Kohtule ei jäänud kahtlusi, et kaebaja kinnistule valguvad veed nii nagu seda ilmestab ka varem viidatud fotomaterjal (tlk 57 pöördel -59 pöördel). Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kohtule esitatud paikvaatluse fotod oleks tehtud muus kohas ning selliselt ei peegeldaks tegelikku olukorda. Kohtuistungil uuriti fotosid ning toimikus olevad 5 fotot on tehtud sündmuskohal, mille fikseerib paikvaatluse protokoll (tlk 56). xxx talu olemasolu antud fotodel kinnitas ka kaebajale, et sündmuskoht on fikseeritud õigesti ja kohtul puudub igasugune alus kahelda, et 2 ametnikku soovisid esitada ebaõigeid andmeid. Samas tuli kaebajal 23 kohtuistungil soostuda, et fotod on tehtud Kodaseme teel, eemalt paistab Vääna jõeäärne ala ja näha on ka xxx talu. Kuna lisatud on väljavõte Maa-ameti kaardiserverist, millele on tähistatud fotografeerimise kohad (tlk 57), siis ei ole vastustaja toetunud ebaõigetele andmetele ja vastupidist pole tõendatud. 50) Eeltoodust saab kohus järeldada, et tehtud otsus on kooskõlas faktiliste andmetega ja kokkuvõtteks ka proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnistut saab realiseerida kaebaja endiselt, seda ei saa takistada käesolevalt vaidlustatud otsustus ja mis eesmärgil see soetati, ei oma määravat tähtsust, kuna antud juhul ei esinenud ka olukorda, mil kaebaja õiguspärast ootust tagasiulatuvalt mõjutatakse ebasoodsalt, so tagasiulatuva mõju keeldu ei rikuta. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-102-06 p 21 märgitakse, et hea halduse põhimõtted hõlmavad muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Antud juhul kaebaja eest ei saanud keegi varjata olulist teavet. Kaebajale olid teada kinnistuga seotud asjaolud, kaebaja ise on ka lõpuks märkinud, et valla ÜP-s on tegemist antud kohas kuivenduskraavidega põllumaaga. Menetluslikes küsimustes märgib kohus täiendavalt, et haldusorgan ei pea
§-s 40 sätestatud õiguse tagamiseks esitama isikule enne otsuse väljastamist ilmtingimata eraldi kokkuvõtet või nt otsuse eelprojekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid antud juhul vald andis võimaluse tutvuda enne lõpliku otsuse tegemist eelnõuga.
lg 3 p 2 võimaldab isiku eraldi ärakuulamata jätmise, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kaebaja kasutas vastamise ja taotluse põhjendamise võimalused tema soovitud piirides ja kaebajale oli teada, mille kohta ta saab arvamusi esitada. Menetlusosalisel on
alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Kaebusest ei jäänud ülesse probleemi, mis võiks kinnitada, et kaebajale jäi mõni dokument kättesaamatuks ja kaebaja ei väida, et talle keelduti dokumentide esitamisest. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8203). Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust. Juba eelnevast nähtus, et kaebaja osales ise menetluses ja väidetult aktiivselt, kuigi temale ei meeldinud valla vastused valla avalikus lehes ja ta soovis neile vastu vaielda, ei tähenda see käesoleva kaebuse kontekstis olukorda, justkui oleks temale jäetud midagi teatamata. Isegi juhul, kui kaebaja mõne ettepanekuga ei arvestatud, ei saa väita, et kaebaja õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus ettepanekutega mitte nõustuda; kaebajale ei saanud jääda ka ekslikku muljet, et tema taotlus igal juhul rahuldatakse. Kohus ei saa järeldada, et läbiviidud haldusmenetlus ei saanud viia õige ja õiglase tulemuseni, vastupidine on paljasõnaline ja ei vasta tegelikule olukorrale. Kuna kaebajast võis aru saada, et ta kahtles mullaviljakuses, siis kohus siinkohal koheselt lisab, et vastustaja viidatud ja kogutud andmed kinnitavad, et antud maa-ala muldade potentsiaalne viljakus on üle keskmise. Sellest tulenevalt on vald andnud selgitusi, et maaviljelus on siiski võimalik ja vald soovitas maaüksust kasutada vastavalt selle senisele sihtotstarbele.
§-st 15 tulenevalt puudus vajadus vastustajal ka täiendavate tõendite kogumiseks, kuna vastustaja ei väida, et taotlust poleks saanud lahendada selle puuduste tõttu. Seega ei vasta tõele kaebaja järeldused ja kohtule nähtub, et vastustaja ei saanud piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebaja õigusi. 51) Kohus oli nõudega 18.03.13 (tlk 262) andnud võimaluse täpsustada lõplikud seisukohad ja kaebaja esindaja on väitnud, et ta ei saanud tehnilistel probleemidel vastust esitada enne, kui 08.04. 13 ja ta oli palunud ise vastamise tähtaega pikendada 24 märgitud ajani. 08.04.13 on kaebaja esindaja teatanud, et täidab nõude ja esitab vastuse. Samas on ta märkinud, et esimesel võimalusel esitab Politsei-ja Piirivalveameti otsuse kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta. 22.04.13.a. kohtule esitatud täiendav tõend, mida kaebaja ei saanud varem väidetult kätte, so Politsei-ja Piirivalveameti 18.02.13 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mis märgib, et 29.05.12 a on alustatud menetlus KarS § 203 tunnustel selle kohta, et A.S. avastas 23.05.12 enda kinnistul kuuseheki hävitamise (maha saetud 15 kuusepuud) ja 23.05.12 oli ka ülejäänud hekk hävitatud (ära viidud puud). Kohus nõustub vastustajaga, et tõend on esitatud hilinemisega ja puudub selgitus, miks seda ei ole küsitud välja varem, kuid et see on kohtule esitatud, siis andis kohus võimaluse vastustajale esitada oma seisukoht. Vastustaja on vastanud kohtule 21.06.13 ja selles vastuses leitakse, et tõendi lisamine toimikusse ei ole vajalik; vastustaja ei nõustu sellega, et vara kaitseks on vaid üks moodus, so kinnistu hoonestada. Vargused pannakse toime ka hoonestatud kinnistutel ja kaebajal on kinnistuid palju, ometi ei soovi ta neid hoonestada kartusest, et sealt võidaks midagi varastada. Kuna tõend esitati ja see asub toimikus, siis leiab kohus, et võtab selle siiski vastu, kuna dokumendile on kantud andmed, mis kinnitavad, et vastustaja ei saanud taotluse lahendamisel arvestada kaebaja väitega, justkui tuleks tema taotlus rahuldada juba põhjusest, et tema vara vajab kaitset. Kohus leiab, et tõend ei ole asjakohane kinnitamaks, justkui oleks vald taotluse alusel jätnud midagi olulist tähelepanuta, kui see oleks tõendi esitamise eesmärk. Sellist tõendit vallale ei olnud enne otsuse tegemist esitatud, seega on loogiline, et selle tõendi osas ei saanud vald hinnangut anda ja see ei saa mõjutada tehtud otsuse õiguspärasust. Kuna aga kaebaja ei ole ise midagi enamat äratuntavalt seotult tõendiga selgitanud, siis märgib kohus, et nõustub vallaga, et kinnistu hoonestamine ja seejärel seal püsivalt kohalviibimine ei takista selliste kuritegude, nagu vargused, toimepanemist ja see ei saaks olla ka selliseks põhjuseks, miks tuleks maa sihtotstarvet muuta. 52) Eeltoodud põhjustel kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus on analüüsinud kaebuse seisukohti igakülgselt ja mistahes menetlusosaliste nimetatud aspektist tulenevalt ei tuvastanud, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ja esineks kaebaja nimetatud õigusvastasust. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et haldusakt ei ole põhjendatud ja kaebajal puudus võimalus mõista, miks taotluse rahuldamine ei olnud võimalik. Kaalutlusõigust ei rikutud ja menetluslikult oli kaebajal võimalus esitada oma seisukohad ja neid vajadusel õigeaegselt täiendada. 53) Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Rahuldamata jääb ka kohustamiskaebus, kuna selle rahuldamine eeldab, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingud tegemata õigusevastaselt, mida aga kohus ei tuvastanud. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vastustaja on esitanud asjaolud, mis käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei vii järelduseni ja olukorrani, mil isegi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse korral puuduks kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ja tal tuleks igal juhul kinnistu jagada ja maa sihtostarvet osaliselt muuta. Kohus jätab rahuldamata kaebaja kohustamisnõude vaadata taotlus uuesti läbi. 54) HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 25 26
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.