KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-07-6516 Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013. a., Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Sep

RakS) § 12 lõikele 1 kohaldatakse enne

1. juulit
2. a. sõlmitud kestuslepingutele alates
3. juulist
4. a. tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning võlaõigusseaduses (

) sätestatut. Sellest tulenevalt hinnatakse kestuslepingute puhul kohustuse rikkumist sõltuvalt rikkumise ajast. Laenuleping on kestusleping, kuna laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada ning laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud laenuperioodi jooksul tagastama. Hageja ei ole oma kohustusi täitnud kooskõlas

§ 76

lõikega 1 ega õigel ajal

§ 82lg.

1 mõttes. Kinnitustes on hageja üheselt mõistetavalt märkinud, et kohustub saadud laenusummad tagastama kostjatele hiljemalt

1. detsembril
2. a. Hoolimata hagejale
3. novembril
4. a. esitatud pankrotihoiatuses antud täiendavast tähtajast, ei ole hageja kohustusi nõuetekohaselt täitnud, jättes laenusummad tagastamata. Hageja vastus 3

-i jõustumist. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt

RakS §-le 11 ja § 9 lõikele 1 kohaldatakse kostjate vastuhagis märgitut arvestades nende nõude aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele alates

1. juulist
2. a. kehtinud seadust. Kostjate vastuhagi kohaselt oleks neil õigus nõuda laenu tagastamist alates
3. jaanuarist
4. a. Siiski tuleb arvestada laenulepingute väidetava sõlmimise ajal
5. märtsil
6. a. kehtinud vana TsÜS § 113 lõikega 1 ja

RakS § 9 lõikega 2, mille kohaselt tuleb arvestada 3-aastast aegumistähtaega alates

1. juulist
2. a. Seega tuleb laenulepingutest tulenevad väidetavad võla tasumise nõuded lugeda aegunuks alates
3. juulist
4. a. Vastavalt kehtiva TsÜS §-le 144 on koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegunud ka viivisenõue. Viivisenõuet ei eksisteeri ka juba ainuüksi põhjusel, et kinnitustes sisalduv viivise maksmise klausel on sõnastatud arusaamatult: „Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päeva lepingu summast“. Selliselt jäävad ebaselgeks viivise arvestamise alused – mida peetakse silmas „1% päeva lepingu“ all ja mida tähendab „lepingu summa“. Selle kokkuleppes ei sisaldu viivisekokkulepet. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostjate vahel siiski esinevad laenusuhted ja hageja on kohustatud kostjatele nende suhete alusel viivist maksma, siis tuleb viivisenõuet vähendada

§ 113lg.

8 ja § 162 lg. 1 alusel. Kostjate nõutavad viivisesummad on hageja suhtes ebamõistlikult suured seetõttu, et kostjad on käitunud hageja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega. Nimelt panid kostjad ja OÜ Raidkivi hageja suhtes toime ettevõtte (kaminate müügiga tegelev kauplus Pärnus aadressil XXXXXXXX) ebasõbraliku ülevõtmise. Kolmas isik sõlmis hagejaga kokkulepped, mille alusel hageja pidi jätkama tööd kaupluse müügijuhina ning saama agenditasu 5% kaupluse käibest kuus. Tegelikkuses kolmas isik nimetatud kokkuleppeid ei täitnud, sundides hagejat oma ettevõttest sunniviisiliselt mõistliku vastutasuta loobuma. Sel põhjusel palus hageja alternatiivselt vähendada kostjate viivisenõuet kuni nullini. Maakohtu otsus

1. detsembri
2. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus vastuhagi põhivõla osas ning mõistis hagejalt iga kostja kasuks põhivõla 5240 eurot. Vastuhagi viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata, menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Otsuse kohaselt sõlmis A T
3. märtsil
4. a. kostjatega neli laenulepingut, mille alusel sai hageja igalt kostjalt laenu 5240, 75 eurot tagastamistähtajaga
5. detsember
6. a. Laenu saamise kinnitamiseks andis A T kinnituskirjad, milles märgiti: „Mina, A T 37804116023 olen saanud /kostja nimi/ käest laenu summas 82.000 krooni, mille tagastan hiljemalt
7. detsembril
8. a. Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast“ (kd. I, tl. 10 – 14). Vastuhagi kohaselt A T
9. detsembriks
10. a. laenu tagastamise kohustust ei täitnud. Kohtumenetluses on A T esitanud laenulepingutest tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite, leides, et need aegusid
11. juulil
12. a. Riigikohus on samas asjas leidnud, et aegumine oli peatunud pankrotiavalduse menetlemise ajal, s. o.
13. jaanuarist kuni
14. juulini
15. a., samuti oli aegumine peatunud pankrotihoiatuses antud kohustuse täitmise kümnepäevase tähtaja ajal. Nõuete üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Laenu tagastamise tähtpäev saabus
16. jaanuaril
17. a., seega muutus kohustus TsÜS § 147 lg. 2 järgi sissenõutavaks alates
18. jaanuarist
19. a. Seega algas laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg
20. jaanuaril
21. a. ning oleks kooskõlas TsÜS § 136 lõikega 2 lõppenud
22. jaanuaril
23. a. Kuivõrd aegumine peatus 186 päeva 4

RakS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne

1. juulit
2. a., enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 222 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 järgi ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. A T ei ole
3. märtsi
4. a. laenulepingute alusel saadud laenusummat laenuandjatele tagastanud, seega on T T , E A i, A I u ja M M i laenusumma tagastamise nõue A T vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks laenulepingu täitmisnõudele on kostjad vastuhagis nõudnud ka viiviste tasumist alates
5. jaanuarist
6. a. kokku 1267 päeva eest, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue.

§ 113lg.

1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. märtsil
2. a. sõlmitud laenulepingute järgi on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% lepingu summast. A T vastuväite kohaselt ei sisaldu laenulepingutes viivisekokkulepet, samuti on viivisemäär ebamõistlikult suur. Kohtu hinnangul on laenulepingutes sisalduv viivisekokkuleppe piisavalt selge ja arusaadav. Lepingu summa on laenulepingu järgi saadud 82.000 krooni ning sellelt summalt tuleb arvestada ka viivist. Laenusaaja ei ole laenuandjatele laenu tagastanud, mistõttu on kohtu hinnangul viivisenõude üldised eeldused täidetud. A T on palunud kohtul kooskõlas

§ 113lõikega 8 ja §-ga 162 vähendada viivisenõuet nullini.

Nõue on esitatud kaheaastase viivitusega, see on ebamõistlikult suur ja nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane, hageja on pidanud loobuma oma ettevõttest mõistliku vastutasuta, samuti on jäänud saamata 5% agenditasu. Viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd selle nõudmine oleks A T suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes vastuhagi esitajate kahjudega. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluste laenulepingute vahendajaks ja hagejaga muude kokkulepete sõlmijaks oli tegelikkuses Raivo S, kes on surnud. Nimetatud asjaolu tõttu on hagejal raskendatud oma väidete tõendamine. Toimiku materjalidest nähtub, et paljude kokkulepete juures olid üksnes hageja ja Raivo S. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus viivisenõuet nullini. TsMS § 162 lg. 1 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kostjate menetluskulu täies ulatuses. Kostjate apellatsioonkaebus 5

§ 162lg.

1 kohaldamise esmane eeldus. Isegi kui nõustuda maakohtuga viivisenõude vähendamise võimalikkuse osas, puudub alus selle vähendamiseks nullini. Kohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 113

lõiget 8 ja § 162 lõiget 1, mille kohaselt on viivisenõude vähendamiseks alust üksnes siis, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oli hageja viivitanud laenu tagastamisega 2537 päeva, s. o. peaaegu 7 aastat. Kostjad ei nõudnud viivist lepingujärgses määras, vaid üksnes põhinõudega samas ulatuses. Nõutava viivise määraks päevas on ca 0, 03942%, mis teeb aastaseks viivisemääraks 14, 39%. Olukorras, kus seadusjärgne viivis (

§ 94lg.

1 ja § 113 lg. 1 koosmõjul) on viimase seitsme aasta vältel kõikunud vahemikus 8 - 11%, ei ole tegemist ebamõislikult kõrge viivisemääraga. Arvesse tuleb võtta sedagi, et laenulepingud sõlmiti füüsiliste isikute vahel ning puudusid mis tahes muud vahendid (hüpoteek, käendus), mille arvelt oleks garanteeritud laenu tagastamine. Aastane viivisemäär 14,39% ületab küll seadusjärgset viivisemäära, kuid ei ole siiski tavatult kõrge, arvestades laenulepingu muid tingimusi ja laenuandjate nõuete vähest tagatust. Viivisenõude nullini vähendamiseks peavad esinema erandlikud asjaolud ning selliste asjaolude esinemist ei ole maakohus tuvastanud ega hageja esile toonud. Kohtupraktikas ei peeta viivist põhinõude ulatuses üldjuhul ebamõislikult suureks. Maakohus põhjendas viivisenõude nullini vähendamist hagejal R. S surma tõttu tekkinud raskustega oma väidete tõendamisel. Tegemist ei ole kohase ega piisava põhjendusega. Asjaolu, et paljude kokkulepete juures olid A. T ja R. S, ei oma õiguslikku tähendust. Olukorras, kus kohtud on tuvastanud laenulepingute sõlmimise, laenuks antud rahaliste vahendite tagastamata jätmise ning tagastusnõude tähtaegsuse, ei ole tõendamisraskuste tõttu viivisenõude nullini vähendamine põhjendatud. Liiati on kohtu viide tõendamisraskustele ainetu – laenulepingud ning neis sisalduvad viivisekokkulepped sõlmiti kirjalikult ning seega ei tugine põhinõude rahuldamine ühe menetlusosalise seletusele, vaid dokumentaalsetele tõenditele. Samuti on maakohus märkinud, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd selle nõudmine oleks hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes kostjate kahjudega. Kohtu seesugune väide on arusaamatu ja põhjendamatu. Riigikohus on rõhutanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud ning kohtulahendist peavad nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid viivise vähendamisel. Lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab olema üldjoontes ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Laenulepingute sõlmimisel ja laenu andmisel ei olnud ettenähtav, et kohtud laenulepingu puhul viivisenõuet üldse ei aktsepteeri. Tegemist on võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on hagejalt põhivõlaga samas määras viivise nõudmine ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes sellega, et peaaegu kaheteist aasta vältel ei ole kostjad saanud kasutada 2001. a. intressi ja tagatiseta hagejale laenuks antud rahalisi vahendeid. Üldjuhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine alla seadusega tagatud ulatuse. Põhinõudega samas suuruses viivis väljendab võlausaldaja eeldatavat kahju ning kannab kompensatsioonilist eesmärki. Riigikohus on märkinud, et viivise vähendamise korral tuleb kohtuotsuse motiveerimisel lähtuda

§ 162

lõikes 1 mitteammendavalt sätestatud kriteeriumidest ja neid analüüsida.

§ 162lg.

1 kohaselt tuleb kõrvalkohustuse mõistliku suuruse määramisel arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlus puudub selles, et hageja kohustus kostjate 6

§ 101lg.

1 p. 6 § 113 lg. 1. Ühtlasi on laenuandjal lepinguvabaduse põhimõttest ning

§ 113lg.

1 dispositiivsest olemusest tulenevalt õigustatud huvi saada viivitusintressi mõistlikus kokkulepitud määras. Eelneva valguses ei ole laenusaaja võimalik keeruline majanduslik seisund laenu tagastamise kohustuse tekkimise ajal piisav viivisenõude nullini vähendamiseks. Liiati, kuna

§ 162lg.

1 kolmas alternatiiv räägib lepingupoolte majanduslikust seisundist, tuleks sellisel juhul arvesse võtta ka laenuandjate tänast majanduslikku seisundit. Vaatamata sellele, et viivisenõude vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, on ringkonnakohtul õigus ja kohustus sekkuda. Riigikohus on selgitanud, et kõrgema astme kohtul on võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata üksnes vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist. Maakohtu poolt esitatud viiviste vähendamise põhjendused ei ole aktsepteeritavad, maakohus on tasumisele kuuluvat viivist vähendades ületanud diskretsiooni piire. Maakohus on paljasõnaliselt märkinud, et esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes kostjate kahjudega, kuid vastav sisuline analüüs ja võrdlus puudub. Maakohus ei ole otsesõnu tuginenud asjaolule, et tasumisele kuuluv viivis või viivisemäär oleks ebamõistlikult suur. Laenuandjad ei ole oma käitumisega kunagi andnud alust arvata, et nad on viivisenõudest loobunud ega käitunud nõuet esitades taunitavalt. Lisaks ei ole maakohus arvestanud kohustuse täitmise ulatuse ega laenuandjate õigustatud huvidega. Vaidlustatud kohtuotsus ei ole kooskõlas üldise praktikaga viivise väljamõistmisel. Erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist, liiati nullini, ei esine. Seejuures lasus tõendamiskoormis viivise põhjendamatuse osas hagejal. Hageja apellatsioonkaebus Hageja A T palub kohtuotsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta menetluskulud osaliselt kostjate kanda. Maakohus rahuldas põhinõude, kuid viivisenõude jättis täies ulatuses rahuldamata. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna vastuhagi rahuldati pooles ulatuses, siis peab ka menetluskuludest jääma osa kostjate kanda. Seda seisukohta kinnitavad Riigikohtu otsused 3-2-1-179-11 ja 3-2-1-87-10. Seega ei ole põhjendatud menetluskulude täies ulatuses hageja kanda jätmine, kuna viivisenõue, mis moodustas pool hagi nõudest, jäi täielikult rahuldamata. Poolte seisukohad vastaspoole apellatsioonkaebuse kohta Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse vastuhagis esitatud viivisenõude rahuldamata jätmise osas ning hageja menetluskulude jaotuse osas. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse põhjendatust osas, millega kostjate vastuhagi hagejalt põhivõla väljamõistmiseks rahuldati. Kolleegium leiab, et viivisenõuet puudutavas osas ei ole otsus õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, vastuhagi tuleb ka selles osas rahuldada. Et vastuhagi 7

§ 113lg.

8 ja § 162 alusel nullini vähendas. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline hinnata seda, kas viivise vähendamiseks olid seaduses sätestatud eeldused.

§ 113lg.

8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162lg.

1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on oma lahendites (näit. 3-2-1-66-05, 3-2-1-78-05, 3-21-87-10, 3-2-1-162-12) leidnud, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati, kusjuures arvestada tuleb üldist praktikat viivise väljamõistmisel. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist, üksnes põhivõlast suurema viivisenõude korral peab kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kes nõuab seaduses sätestatust suuremat viivist. Tõendamine saab seisneda kohtule andmete esitamises lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta, mille alusel kohus kujundab hinnangu viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Lisaks poolte esitatud asjaoludele peab kohus kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumi arvestades, lähtudes

§-st 7, nii et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet.

§ 113lg.

8 ja § 162 lg. 1 alusel viivise vähendamise eeldusena pidi maakohus tuvastama asjaolud, mille põhjal võiks järeldada, et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või võlgnikule ülemäära koormav. Maakohus vähendas kostjate poolt hagejalt nõutavat viivist nullini, leides, et viivise nõudmine oleks hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes vastuhagi esitajate kahjudega, et aga vaidlusaluste laenulepingute vahendajaks ja hagejaga muude kokkulepete sõlmijaks oli R S a, kes on surnud, siis on hagejal oma väidete tõendamine raskendatud. Muid viivise vähendamise põhjendusi maakohtu otsus ei sisalda. Seega piirdus maakohus viivise vähendamist põhjendades üksnes üldsõnalise väitega viivise ebaproportsionaalsest koormavusest hageja suhtes, ilma et oleks seda mingilgi moel seostanud faktiliste asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega. Nii ei nähtu maakohtu otsusest, milliste kostjate kahjudega on maakohus nõutavat viivist võrrelnud või millisel põhjendusel saab nõutavat viivist pidada hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks. Selliselt ei sisalda maakohtu diskretsiooniotsus piisavat põhjendust, millest nähtuksid kohtu motiivid, seega ei ole kohtu motiivid ka kontrollitavad. Vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 ei nähtu maakohtu otsusest isegi hinnangut hageja poolt esiletoodud asjaoludele ja nende asjakohasusele ning kostjate poolt selle taotlusega seoses esitatud seisukohtadele, kohtule esitatud tõenditest rääkimata. Kohus on üksnes viidanud hageja väidetele selle kohta, et nõue on esitatud kaheaastase viivitusega, see on ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja pidi loobuma oma ettevõttest mõistliku vastutasuta ning on jäänud ilma ka agenditasust, kohus ei ole aga andnud nendele hageja poolt esitatud faktiväidetele mingit hinnangut. Nii ei nähtu maakohtu otsusest sedagi, et kohus oleks poolte huve kaalunud. Nõustuda ei saa ka maakohtu otsusest järelduva käsitlusega, nagu ei 8

§-st 7.

§ 162

lõikes 1 sätestatud Faktilistele asjaoludele, mis vastaksid

§ 162

lõikes 1 sätestatud asjaoludele – kohustuse täitmise ulatusele, teise lepingupoole õigustatud huvile ja lepingupoolte majanduslikule seisundile – ei ole hageja oma viivise vähendamise taotluse alusena tuginenud. Seega ei ole viivise vähendamiseks seaduses sätestatud alust. Et hageja tuvastusnõue on jäetud rahuldamata nüüdseks jõustunud kohtuotsusega ning tema vastu esitatud vastuhagi rahuldatakse täielikult, tuleb maakohtus kantud menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 jätta hageja A T kanda. 9