), mille § 61 lg 3 kohaselt vanema varalise seisundi või lapse 2 vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Hetkel kehtiva
lg 2 järgi vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, st et vanemate varalist seisundit ei arvestata.
lg 2 lauses 4 on esitatud erandid, millal saab elatise suurust vähendada, kuid antud juhul selliseid asjaolusid ei esine. Seega kohus ei pea arvestama vanemate sissetulekuid elatise määramisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, p 20). Hageja seadusliku esindaja väide, et kostja töötasu on ca 4000 eurot, on paljasõnaline. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, p 19). Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud kuludega. Pärast abielu lõppemist, maksis kostja kuni märtsini 2012 üksinda kommunaalmakseid, kuigi ta korteris ei elanud. Siiani tasub kostja elektri ja interneti eest. Kulud internetile ei ole põhjendatud, kuna hagejal ei ole vajadust internetti kasutada. Keskmiselt on korteri kommunaalkulud 180 eurot kuus. Hageja ema osa on 90 eurot ning lapse osa on 90 eurot, millest 50% kannab isa, s.o 45 eurot. Kokku: 45+7 (elekter) = 52 eurot. Toidukulud 150 eurot kuus on põhjendamatult suured ja ebamõistlikud ja põhjendatud on 100 eurot kuus. Kostja võtab lapse aegajalt enda juurde ning laps elab ja sööb isa juures, st et lapse ema ei kanna kulutusi toidule nendel päevadel. Samuti laps käib lasteaias, kus ta sööb päeval ja õhtul. Reisi- ja puhkusekulud 50 eurot ei kuulu lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kostja ei nõustu lasteaiakulude hüvitamisega suuruses 40 eurot + 5 eurot, kuna kostja ise maksab lasteaiatasu ja tihti laps ei käi lasteaias kostjale teadmatutel põhjustel, seega kulutused vähenevad. Keskmiselt on lasteaiakulu 36 eurot kuus. Põhjendatud on kulud ravimitele, tervishoiule ja hügieenile 15 euro ulatuses ning riietusele 50 euro ulatuses. Hageja kulutused riietele on ebamõistlikud suured ning põhjendamatud. Hageja seadusliku esindaja kulutused lapse meelelahutusele ning nende kulutuste vajalikkus lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ei ole tõendanud. Ka kostja korraldab hagejale meelelahutusüritusi (kino, loomaaed jms). Optimaalne kulu meelelahutustele oleks 30 eurot. Kokku on kulutused lapsele: 45+7+100+36+5+15+50+30=288 eurot, millest hageja seaduslik esindaja peab kandma 144 eurot ning kostja 144 eurot. Hageja elatise nõue tagasiulatuvalt on põhjendamatu. Kostja on perioodil november 2011 – juuli 2011 tasunud: 181,46 eurot (lasteaed); 862,43 eurot (kommunaalkulud), millest lapse osa on 431,215 eurot; 227,59 eurot (elekter), millest lapse osa on 113,795 eurot. Kokku kulud lapsele olid 772,60 eurot. Maksimaalne tagasiulatav kompensatsioon võiks olla 387,4 eurot. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, p 21). Eeltoodust tulenevalt on mõistlik kostjalt hageja elatiseks välja mõista pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ehk 145 eurot. 22.11.2012 toimunud kohtuistungil oli kostja nõus maksma hageja ülalpidamiseks 160 eurot kuus, kuna rohkem kui 320 eurot kuus lapsele ei kulu. Maakohtu otsus 3. Maakohus rahuldas 13.12.2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise igakuiselt 160 eurot kuus alates 04.07.2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni, so 30.01.2027 ning ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks 507 eurot 40 senti. Kostja poolt 04.07.2012-13.12.2012 hageja ülalpidamiseks tasutud summad kuuluvad väljamõistetud igakuise elatisega tasaarvestamisele. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et hageja elab koos emaga. Seega on täidetud elatise saamise esmane eeldus (
Hageja ja kostja vaidlevad elatise suuruse ning ülalpidamiskohustuse kohase täitmise üle. Kostja on rikkunud hageja ülalpidamiskohustust, kuna elatise maksmine 3 peab olema regulaarne ja kindlas summas, et hageja teaks sellega arvestada ning hageja seaduslik esindaja saaks ise tasuda kõik hagejaga seonduvad kulud. Eeltoodust tulenevalt tuleb elatis kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kindlaks tuleb teha hageja mõistlikud vajadused (
). Vastavalt välja kujunenud kohtupraktikale ei ole vaja tõendada seaduses sätestatud minimaalmääras elatise suurust. Elatise puhul ei kuulu arvestamisele kõikvõimalikud kulutused, vaid elatise määramisel üle seaduses sätestatud miinimummäära arvestatakse lapse põhjendatud ja tõendatud vajadusi, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-11 p-s 20 märkinud, et kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ülalpidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna
Hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, ei ole hageja tõendanud enda kulutusi ühes kuus summas 500 eurot. Hageja mõistlikud ja tõendatud kulud ühes kuus on järgmised. Kommunaalmaksed 80 eurot kuus on mõistlikud ja vajalikud. Lapse kommunaalkulude hulka ei tule arvata korteriühistu remonditasu ja hooldustasu. Üldteada on asjaolu, et toit on kallis ja kasvav laps vajab täisväärtuslikku toitu, kuid 150 eurot toidule kuus on ülepaisutatud. Hageja käib lasteaias, kus ta saab päeval mitu korda süüa. Mõistlikeks toidukuludeks oleks 100 eurot kuus. Reisi- ja puhkusekulud ei kuulu igakuise elatise alla ning need tuleb hageja vanematel eraldi kokku leppida. Põhjendatud on lasteaiakulud 45 eurot. Eesti kliimat arvestades esineb lastel ülemiste hingamisteede haigusi ning ravimid ja vitamiinid on kallid, kuid tõendatud ei ole, et hageja oleks väga tihti haige. Seega ravimite ja tervishoiu mõistlikeks kuludeks on 10 eurot. Põhjendamatud on hageja kulud 100 eurot kuus riietele. Hageja on küll 3-aastane kasvav laps, kuid kulutused riietele peavad jääma mõistlikkuse piiridesse. Põhjendatud oleks kulutada riietele 50 eurot kuus, st 600 eurot aastas. Kohus leiab, et meelelahutusele ja huviringidele kulub keskmiselt 35 eurot kuus. Kulud meelelahutusele 50 eurot kuus ei ole tõendatud. Huvialaringide kohta on hageja esitanud tõendeid üksnes osaliselt (19.11.2012 maksekorraldus Tantsustuudio Fiesta MTÜ-le oktoobri ja novembri eest 30 eurot; 10.2012 ja 11.2012 arved iluvõimlemise eest vastavalt 4 eurot ja 22 eurot). Transpordikulud 40 eurot sõiduks hageja vanaema juurde Tartusse on tõendamata. Hageja seaduslik esindaja sõnul tal autot ei ole. Üldteada on asjaolu, et eelkooliealisele lapsele on sõit ühistranspordis tasuta. Eeltoodust nähtub, et hageja esindaja esitatud tõendid hageja kulutuste kohta on puudulikud. Hageja põhjendatud kulud ühes kuus on 320 eurot. Vastavalt
lg-le 1 tuleb mõlemal vanemal laste ülalpidamiskohustust kanda võrdselt ning kostjalt tuleb välja mõista alates hagi esitamisest pool hageja kuludest, so 160 eurot ning kostja poolt 04.07.2012-13.12.2012 hageja ülalpidamiseks tasutud summad kuuluvad tasaarvestamisele välja mõistetud elatisega. Hageja palub kostjalt välja mõista ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju 1227 eurot 40 senti
Kostja on tasunud hagejale 772 eurot 60 senti. Seega on tagasiulatuvaks elatiseks 507 eurot 40 senti (8 x 160 eurot). Apellatsioonkaebus
Hageja soovis välja mõista elatise lähtudes ka kuludest, mis tekivad tulevikus, et vältida igaaastast kohtus käimist nõudega elatise suurendamiseks. Kohus on valesti hinnanud lapse vajadusi, kuna lapse elukvaliteet langeb, mis on vastuolus lastekaitse seaduse §-ga 3, mille kohaselt alati tuleb seada esikohale lapse huvid. TsMS § 633 lg 5 alusel esitab hageja järgnevalt hageja vajaduste tõendamiseks uued tõendid, mida varem polnud võimalik esitada. Hageja ei nõustu kohtu hinnanguga, et toidukulud 150 eurot on ülepaisutatud, kuna hageja käib lasteaias, kus ta saab päeval süüa. Lasteaia tasu on 76 eurot 5 senti, sh toitlustus lasteaias (1,73 х 22 = 38 eurot) ja lasteaiakohatasu (38 eurot 45 senti) (lisad 1-4). Hageja on jätkuvalt seisukohal, et toidukulud kuus peavad moodustama 150 eurot. Kohus on ekslikult leidnud, et kommunaalmaksed 80 eurot kuus on mõistlikud ja vajalikud ning lapse kommunaalkulude hulka ei tule arvata korteriühistu arvetel näidatud remonditasu ja hooldustasu kulusid. Nimetatud kulud on vältimatud ja ka lapse huvides. Alates 01.01.2013 on elektrihind tõusnud 1,5 korda (lisa 5), mis tähendab, et kommunaalkulud on tõusnud, võrreldes hagi esitamise ajaga. Kostja oli nõus tasuma kommunaalkulude eest 52 eurot. Arusaamatu on, mis alusel kohus vähendas kostja osa 40 euroni. Kohus hindas ravimite ja tervishoiu eest mõistlikeks kuludeks 10 eurot, vaatamata sellele, et kostja on omaks võtnud ravimite ja tervishoiu kuludena 15 eurot kuus. Kuigi TsMS § 231 lg 2 järgi abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega, siis praegusel juhul ei ole see põhjendatud. Keskmised igakuised kulud ravimitele ja tervishoiule on 21 eurot 5 senti (ravimid (12 eurot 5 senti) + hügieenitarbed ( 4 eurot 1 sent) + salvrätikud (3 eurot 9 senti) + puhastus- ja pesuvahendid, plekieemaldajad (1 euro)). Seega tõendatud summa on 22 eurot, mida ei tohi vähendada. Mõistlik summa reisi- ja puhkusekuludeks on 50 eurot kuus, kuna vanemate eraldi kokkulepe nende tasumiseks ei tule olukorras, kus kostja ei ole isegi elatist vabatahtlikult mitte ühtegi korda maksnud, kõne alla. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 50 eurot ühes kuus on riietele kulutada mõistlik. Hageja koostas tabeli, kus on märgitud hageja kulud riietele aastas (lisa 7). Kulude kogusummaks on 960 eurot. Lisatud on ka 2011 ostetud riiete kviitungid (lisa 8), tõendamaks et lapsele on alati ostetud kvaliteetseid riideid. See on ka üheks kaudseks tõendiks, et pere sissetulek oli piisavalt suur (hageja palk üle Eesti keskmise ja kostja palk ligi 3 000 eurot). Hageja peab jätkuvalt põhjendatuks kulusid 100 eurot kuus riietele. Hageja leiab, et (arvestades ka huvialaringe) meelelahutustele peab kuluma vähemalt 60 eurot kuus. Laps käis tantsimas alates 2012 jaanuarist, kuid oktoobris tuli ta üle viia analoogsesse tantsuringi lasteaias (lisa 9). Iluvõimlemisse võetakse lapsi alates 3,5 eluaastast, mistõttu hageja hakkaski sellega tegelema alles sügisel (lisa 10). Kohus ei ole transpordikulude puhul arvestanud asjaoluga, et 3,5-aastane tüdruk ei saa üksinda sõita ühistranspordiga linnas ja Tallinnast Tartusse. Kaasas peab olema kasvõi üks vanem. Ühekordne edasi-tagasi sõit maksab 20 eurot (lisa 11). Kokkuvõttes on lapse vajadused isegi rohkem kui 500 eurot kuus. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Vastustaja seisukoht
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.