← Eesti

2-12-35120/27

Obsah (5)§ 442§ 376§ 654§ 4§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-12-35120 Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013. a., Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Se

§ 442

lõiget 8, sest on otsuses märkinud vaid järeldused, olles jätnud tuvastamata asjaolud, mille alusel neid järeldusi teha. Kohtuotsus on olulises osas motiveerimata. Kohus ei ole menetlusosalistega arutanud pinna üleandmise võimatust, sellele järeldusele on kohus tulnud alles kohtuotsuses. Kohus on otsuse tegemisel juhindunud VÕS § 108 lõikest 2, s. h. ka punktist 1, kuid ei ole hagejale selgitanud, et hageja õiguste kaitsmiseks võib kohustuse täitmise võimatuse puhul nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Sellega on kohus rikkunud hageja õigusi hagi muutmisele (

§ 376

) ja alternatiivnõude esitamisele (

§ 376lg.

4 p. 3, § 370 lg. 2). Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas

§ 654lõikega 6 ei korda seda.

Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kostjat ei ole kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, mille reaalosaks oleks mitteeluruumi nr. XXXXX juures olev 12 m2 suurune mitteeluruum, millele omandi üleandmist hageja kostjalt nõuab. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et niisugustel asjaoludel on hagi rahuldamine juba iseenesest välistatud, sest kinnisomandi üleandmise eelduseks on üldjuhul õigustatud isiku ja teise poole vaheline asjaõigusleping ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse (AÕS § 641) ning vaidlusaluses asjas ei ole asjaolusid, mille puhul oleks teisiti. Asjaõigusleping kujutab endast omaniku ja omandaja vahelist kokkulepet selle kohta, et omandiõigus peab omandajale üle minema. Selliselt saab kinnisomandi üle anda üksnes kinnistusraamatusse kantud omanik. Kohustus kinnisasja 4

(6)omandi üleandmiseks saab olla üksnes omanikul, kelleks kostja ei ole. Maakohus jättis põhjendatult juba ainuüksi sellest tulenevalt hagi rahuldamata ega pidanudki käsitlema muid asjaolusid, millel vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole määravat tähtsust. Samas ei märkinud maakohus otsuses, et võiks hagi sisuliselt rahuldada, kuid otsuse täitmine ei ole võimalik, nagu apellatsioonkaebuses on leitud. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja nõutav kohustuse täitmine on võimatu. Apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid ja asjaolusid, mille põhjal võiks jõuda teistsugusele järeldusele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium veel, et asja lahendamise seisukohalt on oluline see, ega kohtuotsuse tegemise hetkel ole võimatu täita kohustust, mille täitma kohustamist hageja hagis on taotlenud. Nii ei olegi hagi lahendamise seisukohalt juba iseenesest oluline see, kas hagi esitamise hetkel oli kostja vaidlusaluse garaažiboksi 12 m2 suuruse osa omanik. Hagi lahendamise seisukohalt ei ole määravat tähtsust ka sellel, millal ja mis asjaoludel kaasomand lõpetati ja korteriomandid moodustati. Seega ei ole põhjendatud ka maakohtule tehtud etteheide eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise kohta. Tähelepanuta jätta ei saa ka, et hagimenetlus on dispositiivne menetlus, kus vaidluse eseme ja menetluse käigu määravad pooled, kes otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise üle; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 4lg.

2 ja § 5 lg. 2 lause 2). Hagimenetluses ei ole kohtul õigust asuda poole asemel tema menetlusõigusi käsutama, otsustades muuhulgas selle üle, millistele asjaoludele pool võiks oma nõude alusena tugineda ja asudes neid asjaolusid tuvastama, nõudes selleks välja vajalikke tõendeid. Apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud sellekohane etteheide on seetõttu juba iseenesest asjakohatu. Hageja on oma kostja vastu esitatud kohustuse täitmise nõudes tuginenud poolte vahel

  1. juulil
  2. a. sõlmitud garaažiühistu liikme õiguste ja kohustuste kogumi müügilepingule (tl. 11 – 15), leides, et selle alusel on tal õigus nõuda omandi üleandmist garaažiboksile nr. XXXXX suurusega 57, 5 m
  3. Kolleegium leiab, et osundatud müügileping taolisele nõudele alust ei anna. Nii nähtub lepingu punktist
  4. 3, et selle müügilepingu esemeks on olnud garaažiühistu liikmeks olekuga seotud õiguste ja kohustuste kogum, millega kaasneb garaažibokside nr. XXXXX (pindalaga 45, 5 m2, mille üle ei ole vaidlust) ja nr. XXXXX (pindalaga 57, 5 m2) valdamise ja kasutamise õigus. Sel ajal ei saanudki kostja võõrandada hagejale ehitise reaalosi, nagu hageja on ekslikult leidnud, sest kinnistut ei olnud jagatud korteriomanditeks ning kostjale endale kuulus vaid mõtteline osa Tallinnas XXXXX asuvast kinnisasjast, mida ta kasutas kaasomanike vahel sõlmitud kinnistu valdamise ja kasutamise korra kohaselt (sama lepingu p.
  5. 1). Kaasomand lõpetati, kinnistu jagati korteriomanditeks ning need kanti kinnistusraamatusse
  6. oktoobril
  7. a. (tl. 36). Alles
  8. oktoobril
  9. a. sõlmitud korteriomandite tasuta üleandmise kokkuleppega võõrandas kostja korteriomandid, mille reaalosadeks olid vastavad garaažiboksid, oma liikmetele (tl. 16 – 30). Hagejale võõrandati selle kokkuleppega mitteeluruumid nr. XXXXX üldpinnaga 45, 5 m2 ja nr. XXXXX samuti üldpinnaga 45, 5 m2 (p.
  11. 25 ja
  13. 26). Samas lepingudokumendis sisalduva asjaõiguslepinguga leppisid pooled kokku, et hagejale läheb üle omand osundatud korteriomanditele ning hageja kanti muuseas korteriomandi nr. XXXXX (suurusega 45, 5 m2) omanikuna kinnistusraamatusse. Lepingu punktist
  15. 10 nähtub, et selles, et korteriomandi reaalosa nr. XXXXX suurus, millele hagejale omand üle antakse, on väiksem kui 57, 5 m2, on eraldi kokku lepitud. Kostja kohustus hagejale omandi üleandmiseks vastavalt korteriomandite tasuta üleandmise kokkuleppele on seega täidetud ja hageja nõue on ka sellest tulenevalt põhjendamatu. Kostja väitel on vaidlusaluse 12 m2 suuruse ruumi puhul tegemist abiruumiga, mida kõigi korteriomanike kokkuleppel faktiliselt kasutab hageja ainuisikuliselt. Asjaolu, et see mitteeluruum on tema valduses ja ainukasutuses, ei ole ka hageja vaidlustanud, seega ei saa kostjale ette heita
  16. juuli
  17. a. müügilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmist. 5

(6)Mis puudutab hagejale selgituste andmist selle kohta, millised on tema võimalused kaitsta oma õigusi muul moel, kui kohtumenetlusse esitatud ja vaidlusaluses tsiviilasjas lahendatava hagi abil, siis on hagejal võimalus pöörduda sellega seotud õigusnõu saamiseks professionaalse õigusteenust osutava isiku poole. Vaidlusaluses asjas on hageja võtnud endale lepingulise esindaja, kelle ülesannete hulka õigusteenuse osutamine kuulubki. Ühtestki seadusesättest ei tulene, nagu peaks taolisi selgitusi andma kohus. Veel enam, kohus ei saa osutada menetlusosalisele õigusteenust sarnaselt oma majandus- või kutsetegevuses õigusteenust osutava isikuga, hageja võimaluste hindamine väljaspool vaidlusalust kohtuasja kujutab endast aga just taolist teenust. Seega on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheide selle kohta, nagu oleks maakohus rikkunud selgitamiskohustust, kui jättis hagejale selgitamata, et hagejal on võimalus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas

§ 171lõikega 1 apellandi kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.