KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 21. juuni 2013, Tartu Haldusasi Saima Saare, Aivar Saare ja Matti Jõe kaebused Kadrina Vallavolikogu 26. jaanuari 2011. a määruse nr 28 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2011. a otsus Saima Saare, Aivar Saare ja Matti Jõe apellatsioonkaebus 12. juuni 2013 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised 3-11-1102 Kaebajad Saima Saar, Aivar Saar ja Matti Jõe, esindaja Mariza Lillepea Vastustaja Kadrina Vallavolikogu, esindaja Marika Mardõkainen Kaasatud haldusorgan Maanteeamet, esindaja Martti Kangur RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2011. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega kaebused rahuldada ja tühistada Kadrina Vallavolikogu 26. jaanuari 2011. a määrus nr 28. 3. Mõista Kadrina Vallavolikogult Saima Saare, Aivar Saare ja Matti Jõe kasuks välja solidaarselt menetluskulu summas 95,82 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebajate menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk kuni 22. juulini 2013. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 27. detsembril 2007 algatati Rõmeda viadukti ja kogujatee detailplaneering. Detailplaneering nägi ette Kadrina valla üldplaneeringu muutmise seoses viadukti ja kogujatee ehitamisega Rõmeda külasse, mis saab olema ühendustee Haljala ja Viitna vahel. Eskiislahenduse avalik arutelu toimus 11. novembril 2008. Kadrina Vallavolikogu võttis detailplaneeringu vastu 23. septembril 2009. Planeeringu avalik väljapanek toimus 14. oktoobrist kuni 11. novembrini 2009. Avalikel aruteludel esitati peamiselt vastuväiteid viadukti asukoha suhtes. Detailplaneering saadeti Lääne-Viru maavanemale järelevalve teostamiseks, kuid viimane ei andnud oma 29. aprilli 2010. a kirjas nr 9-7/1109 planeeringule heakskiitu, kuna soovis täpsemalt teada, miks ei ole viadukti asukoha valikul arvestatud alternatiivsete asukohtadega. Kadrina Vallavalitsus korraldas uue avaliku arutelu, mille tulemusena jõudis järeldusele, et detailplaneeringuga lahendatav variant on kõige sobilikum nii finantsiliselt kui ka liiklusalaselt korralduselt. Täiendatud detailplaneering saadeti uuesti järelevalve teostamiseks Lääne-Viru maavanemale, kes 25. novembri 2010. a kirjaga nr 97/5460 andis Rõmeda viadukti ja kogujatee detailplaneeringule heakskiidu ning tegi ettepaneku detailplaneeringu kehtestamiseks. Kadrina Vallavolikogu 26. jaanuari 2011. a määrusega nr 28 kehtestati Rõmeda viadukti ja kogujatee (ühendustee Haljala ja Viitna vahel) detailplaneering. Planeeritav ala läbib järgmisi kinnistuid: XXX katastritunnusega XXX, mille omanikuks on Saima Saar; XXX katastritunnusega XXX; XXX katastritunnusega 27301:002:0009, mille omanikuks on Matti Jõe; XXX katastritunnusega XXX, mille omanikuks on Aivar Saar; XXX katastritunnusega XXX, mille omanikuks on M. Jõe; XXX katastritunnusega XXX. S. Saar, A. Saar ja M. Jõe esitasid vaide detailplaneeringu kehtestamise määruse kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Kadrina Vallavolikogu 30. märtsi 2011. a otsusega nr 122 rahuldamata. 2. S. Saar, A. Saar ja M. Jõe esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid eelpool nimetatud määruse tühistamist ja määrusega tekitatud faktiliste tagajärgede kõrvaldamist. Kaebuse kohaselt on kehtestatud detailplaneeringuga rikutud nende õigusi. Detailplaneeringu menetlemise käigus on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 ja § 4 lg 1 ja 2. Riivatud on kaebajate omandiõigust. Rõmeda viadukti ja kogujatee puhul on tegemist kohaliku tähtsusega teega, mitte riigi põhimaanteega E-20. Kogujatee puhul ei ole tegemist riigi õigusega riiklikust huvist lähtudes rikkuda isiku õigust eraomandi terviklikkusele ja puutumatusele. Kaeabajad on korduvalt väljendanud vastuseisu variandi nr 1 osas, kuna see tekitab põhjendamatult pikad tupikud ja ümbersõidud, lõhub ja läbib ebaloogiliselt kinnistuid, halvendab teistele kinnistutele juurdepääsu. Variandi nr 1 elluviimiseks tuleb langetada metsa, mille tagajärjel kahjustub looduskooslus. Rajada tuleb täiendavalt 1,8 km kogujateed. Lisaks kahjustab see viie kinnisasja omanike huve. Kaebajatele on vastuvõetav variant nr 4, kuna see sulandub kõige paremini antud looduskeskkonda. Kaebajad oleks rahul ka variandiga nr 2. Kadrina Vallavalitsus ei ole kaalutlenud viadukti teiste asukohtade variante, mistõttu on rikutud haldusõiguse olulisi põhimõtteid. Külaelanike, kelle õigusi ja huve vahetult ei riivata, poolehoid kehtestatud detailplaneeringule ei saa üles kaaluda nende kinnistuomanike õigusi ja huve, keda kehtestatud detailplaneering vahetult puudutab. Riigikohus on 15. jaanuari 2009. a otsuses nr 3-3-1-87-08 märkinud, et planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab kohalik omavalitsus piisavalt põhjendama, miks menetlusosaliste esitatud argumente või tõendeid ei aktsepteerita või miks neid piisavateks ei peeta. Planeerimisotsuse motiveerimisel ei saa haldusorgan piirduda üldsõnalise viitega avaliku huvi eksisteerimisele. Olukorras, kus on välja toodud detailplaneeringulahenduse negatiivsed tagajärjed ning kogutud allkirju ehitamise vastu, tuleb kohalikul omavalitsusel planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad positiivsed mõjutused eriti selgelt välja tuua ning põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes isikute põhiõiguslike huvide riivega. Kaebajad ei vaidlusta viadukti vajalikkust, vaid valitud asukohta, kuna viadukti on võimalik ehitada omanike õigusi vähem riivaval moel. 2 3. Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2011. a otsusega jäeti S. Saare, A. Saare ja M. Jõe kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kohtul detailplaneeringu kontrollimisel piiratud otsustusruum. Kohus saab hinnata, kas kohalik omavalitsus on kasutanud diskretsiooniõigust nõuetekohaselt ning kaalunud poolt- ja vastuargumente. Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus nr 3-3-1-12-07). Halduskohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt õiguspärane. Haldusakt on kaalutletud ja motiveeritud, kuna valitud lahendus sobitub võrreldes alternatiivsete variantidega kõige paremini looduskeskkonda; keskkonnamõjude hindamise käigus leiti, et tegemist on parima lahendusega sotsiaalsete ja keskkonnamõjude seisukohast; tegemist on kohalike elanike seas kõige rohkem poolehoidu leidnud variandiga; arendaja sõnade kohaselt on valitud alternatiiv ka kõige odavam. Vaidlustatud haldusaktis ei ole küll viidet Kadrina Vallavolikogu 31. jaanuari 2007. a määrusele nr 38, millega võeti vastu Kadrina valla üldplaneering ning millega fikseeriti Tallinn-Narva maantee Viitna ümbersõidu planeeritav ümberehitus, kuid see ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi võimalikult turvalise ja liiklusohutu ülesõidu loomiseks üles kaebajate huvid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. S. Saar, A. Saar ja M. Jõe esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus ei ole otsuses sisuliselt andnud hinnangut kaebuses toodud asjaoludele ning võtnud seisukohta kõigi kaebajate esitatud väidete osas. Halduskohtu otsus on motiveerimata ja kohtu arutuluskäik ei ole jälgitav.
- b)Vaidlustatud detailplaneering jagab planeeringualale jäävad kinnistud viieks krundiks ja muudab maa sihtotstarbe maatulundusmaast transpordimaaks. Planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad muutused kaebajate elukeskkonnas riivavad intensiivselt kaebajate põhiõigusi eraomandi puutumatusele ja terviklikkusele.
- c)Projekteerimiskeskus OÜ-le edastati vastustaja poolt ainult alternatiiv 1b koos põhjendustega, mitte kõiki variante saamaks objektiivset hinnangut.
- d)Halduskohus ja vastustaja on eiranud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-87-08 väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuleb planeerimisdiskretsiooni teostamisel täita motiveerimiskohustust hoolikamalt. Käesoleval juhul on ületähtsustatud külaelanike huve, kes erinevalt kaebajatest ei ole vahetult puudutatud kehtestatud detailplaneeringuga kaasnevatest mõjutustest. Haldusorgan ei ole otsuse vastuvõtmisel sisuliselt kaalunud olemasolevate alternatiivide positiivseid ja negatiivseid külgi. Kaebajad on seisukohal, et haldusorgan peaks valima variantide 2 ja 4 vahel, kuna nimetatud lahendused on taotletava eesmärgi suhtes tunduvalt proportsionaalsemad, kuna võimaldaksid kasutada juba olemasolevat Aaspere tee otsa. Lisaks ei oleks tarvis ka metsa maha võtta ja tee aluspinnast täita. 5. Kadrina Vallavolikogu vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kadrina Vallavolikogu jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning märgib vastuseks järgmist:
- a)Vastustaja leiab jätkuvalt, et detailplaneeringu antud lahendus on teistest kaalutud võimalikest variantidest parim ja ei näe põhjust detailplaneeringu põhilahenduse muutmiseks ning soovib jätkata planeeringu elluviimist esitatud kujul, sest tegemist on maastikuliselt kõige parema ja põhjendatuma lahendusega. Lisaks on lahendus parim ka sotsiaalsete ja keskkonnamõjude seisukohast. Detailplaneeringu lahendus on soosituim ka kohalike elanike hulgas. Vähemoluline ei ole asjaolu, et valitud variant on võrreldes teistega ka kõige odavam. 3
- b)Detailplaneeringu menetlemine on toimunud vastavalt seadusele. Arvesse on võetud erinevaid huvisid ning kogutud piisavalt informatsiooni kaalutletud otsuse langetamiseks.
- c)Kaebajad ei ole oma vastuväiteid selles osas, et planeeringuga kavandatu mõjutab oluliselt kaebajate kinnisasjade kasutamistingimusi, so et tee-ehitus lõhub kinnistute terviklikkust ja raskendab nende sihtotstarbelist kasutamist, varem avalikel aruteludel välja toonud ega esitanud kirjalikult sisulisi ettepanekuid võimalike lahenduste osas. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas tee-ehitus neid negatiivselt mõjutab.
- d)Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et erinevaid huve ei ole kaalutud. Avalikuks huviks on antud juhul kogu selle piirkonna elanike jaoks ja valla avalike teenuste tagamiseks võimalikult turvalise ja liiklusohutu ülesõidu loomine kiirtee tingimustes. Vastuseks kaebuses esitatud väitele, et kaalutud ei ole viadukti asukoha teisi lahendusi, on oluline rõhutada, et täiendavalt planeeringu 26. novembri 2009. a avalikule arutelule korraldas Kadrina vald uue avaliku arutelu Maanteeameti esindaja osavõtul ja sellelgi arutelul käsitleti erinevaid variante, mis nähtub Rõmeda viadukti ja kogujatee detailplaneeringu protsessikausta materjalidest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 7. Kõigepealt lahendab ringkonnakohus kaebajate kaebeõiguse küsimuse. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on praeguse planeeringulahendusega hõlmatud maa-alal asuvate kinnistute omanikud. Vaidlusaluse detailplaneeringuga jagatakse need kinnistud, muudetakse maa sihtotsarvet ning osad jagamise tulemusena moodustunud krundid võõrandatakse nende praegustelt omanikelt kas kokkuleppeliselt või sundvõõrandamise teel (vt planeeringu seletuskirja l 4-5). Ilmselgelt esineb sellises olukorras kaebajate õiguste riive, eeskätt omandiõiguse riive, ning kaebajatel on subjektiivsete õiguste kaitseks kaebeõigus olemas. 8. Üldistatult on kaebajate üks põhilisi etteheited see, et korrektselt ei ole kaalutud vaidlusaluse ristmiku ja sellega seotud kogujateede alternatiivseid lahendusi, mis olid koostatud Rõmeda teelõigu eelprojekti raames. 9. Tee eelprojekti koostamise kohustus tuleneb teeseaduse (TeeS) § 19 lg-st 3, mille kohaselt koostatakse uue tee ehitamisel projekti esimese etapina tee eelprojekt, millega määratakse kindlaks tee asukoht. Riigikohtu halduskolleegiumi on seda normi tõlgendades jõudnud seisukohale, et tee eelprojekti funktsioon on üksnes kirjeldada kavandatava tee asukohta ning tee lõplik asukoht määratakse kindlaks asjakohase planeeringuga. Planeerimismenetluse käigus võib tee asukoht võrreldes eelprojektis kavandatuga muutuda. Seega puudub tee eelprojektil siduv toime (RKHKo 3-3-1-59-11, p 15). Käesolevas asjas oli tee eelprojekti menetlemise staadiumis projekti koostaja poolt välja pakutud neli võimalikku lahendust Rõmeda eritasandilise ristmiku väljaehitamiseks. Kuid Kadrina Vallavalitsuse 26. septembri 2007. a korraldusega nr 371 „Kooskõlastuse andmine Maanteeametile“ otsustati kooskõlastada eelprojekti variant 1b ning Kadrina Vallavolikogu 27. detsembri 2007. a otsusega nr 224 otsustati algatada viadukti ja kogujatee planeering, mille planeeritava ala kirjeldusest nähtub üheselt, et valitud planeerimismenetlusse suunati ainult tee eelprojekti alternatiiv 1 (planeerimistoimiku l 19-20). See nähtub ka planeeringu lähteülesande asendiplaanist ja lisatud kaardist (planeerimistoimiku l 23-24). Sellega, et planeerimismenetlusse suunatigi vaid Kadrina Vallavalitsuse poolt 26. septembril 2007 kooskõlastatud eelprojekti variant 1, nõustus vastustaja esindaja ka ringkonnakohtu istungil (vt ringkonnakohtu istungi protokolli lk 3). Samuti nähtub see üheselt ka Maanteeameti 22. veebruari 2010 kirjast A. Saarele (kohtutoimiku lk 52). 4 10. Riigikohtu halduskolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-59-11, et TeeS § 19 lg-st 6 tulenevalt saab uue tee rajamine sh projekteerimine toimuda üksnes kehtestatud üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu alusel (p 15). Planeerimisseaduse (PlanS) 8 lg 3 p 8 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas teede ja tänavate asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine. Seega tuleneb sellest normist, et teede (sealhulgas kogujateede) asukohad ning eritasandiliste ristmike asukohad tuleb kindlaks määrata üldplaneeringus. Käesoleval juhul ongi vaidlustatud detailplaneeringuga muudetud Kadrina valla üldplaneeringut. Samas on oluline see, et detailplaneeringu menetlusse suunati võimalikest ristmike ja kogujateede lahendustest vaid üks – alternatiivi 1. Eelvaliku oli selles osas teinud Kadrina Vallavalitsus oma 26. septembri 2007. a korraldusega ja Kadrina Vallavolikogu oma 27. detsembri 2007. a otsusega. Seega teisi alternatiive planeerimismenetlusse võrdväärsel tasemel alternatiiviga 1 ei esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline olukord kooskõlas PlanS § 8 lg 3 p 8 ja TeeS § 19 lg 6 eesmärgiga. Sisuliselt on sellega võimalike lahenduste hulgast kohalik omavalitsus teinud oma valiku ühe lahenduse kasuks ning planeerimismenetluses saab otsustada vaid selle üheainsa lahenduse sobivuse või mittesobivuse üle. Sellisel juhul ei ole planeerimismenetluses osalejatel võimalik otsustada selle üle, milline võimalikest tee ning ristmiku asukohtadest oleks sobivaim. Niisugune käitumine muudab planeerimismenetluse läbiviimise sisutuks. Oluline on seegi, et niisuguseks eelvaliku tegemiseks ei ole kohalikul omavalitsusel õiguslikku alust. Kehtiv õigus ei anna juhul, kui eelprojekti menetluse käigus näeb projekti koostaja mitut võimalikku lahendust, nende lahenduste vahel eelvaliku tegemise õigust kohalikule omavalitsusele. Ka vastustaja esindajad ei osanud ringkonnakohtu istungil sellisele normile viidata. 11. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus tee eelprojekti menetluses on selgunud, et tee või ristmiku võimalikke asukohti on mitu, tuleb nende seast sobivaim välja selgitada planeerimismenetluse käigus, mitte aga kohaliku omavalitsuse poolt enne planeerimismenetluse läbiviimist. Käesoleval juhul tulnuks seega planeerimismenetlusse suunata kõik neli võimalikku alternatiivi või püstitama planeerimismenetluse eesmärgi muul moel selliselt, et menetlusosalistel oleks olnud võimalik kaasa rääkida kõigi võimalike asukohtade ja alternatiivide valikul. Seejärel tulnuks planeerimismenetluses välja selgitada, milline lahendus on sobivaim ja erinevaid huvisid kõige paremini tasakaalustav. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et niisuguse küsimuse lahendamine võib olla mõistlikum otse läbi üldplaneeringu muutmise, mitte läbi üldplaneeringu muutmise detailplaneeringu kaudu, nagu on toimunud käesoleval juhul. 12. Tõsi, eelprojekti toimikust nähtub, et eelprojekti menetluses, kus oli esitatud neli võimalikku lahendust, toimus samuti avalik arutelu. Nii on 7. veebruaril 2007, st eelprojekti menetlemise käigus ning enne detailplaneeringu algatamist, Viitna kõrtsis toimunud ka nn Rõmedu sõlme avalik arutelu, kus on osalenud kaebajatest ka M. Jõe ja A. Saar. Kuid niisugune avalik arutelu ei ole samastatav planeerimisseaduses reguleeritud põhjaliku ja mitmeetapilise planeerimismenetlusega, kus puudutatud isikute kaasamisel ja ärakuulamisel ning avaliku arvamuse väljaselgitamisel on oluline rõhk. Eelprojekti toimikust ei nähtu, kes ja 5 kuidas olid sellele arutelule kutsutud, milline oli nende informeerituse tase jne. Seetõttu ei asenda eelprojekti raames toimunud avalik arutelu planeerimismenetlust. Lisaks oleks see, nagu ülal märgitud, vastuolus PlanS § 8 lg 3 p-ga 8 ja TeeS § 19 lg-ga 6. 13. Planeerimistoimikust nähtub samuti iseenesest, et planeerimismenetluses on siiski tõusetunud uuesti küsimus tee eelprojekti raames väljapakutud võimalike alternatiivlahenduste sobivusest. Alternatiivsete lahenduste kõrvale jätmist on mingil määral põhjendatud ka detailplaneeringu kehtestamise määruses ja detailplaneeringu seletuskirjas. Siiski ei asenda see, kui detailplaneeringu menetluses tõstatatakse puudutatud isikute poolt alternatiivsete lahenduste võimalikkuse küsimus ning seda avalikel aruteludel ka mingil määral arutatakse, seda, kui võimalikud alternatiivsed lahendused esitatakse üheskoos arusaadavalt planeeringu lähteseisukohtades koos illustreeriva materjaliga. Planeerimistoimikus on esitatud üksnes vaidlusalune lahendus (alternatiiv 1) koos seda illustreeriva kaardimaterjali ja joonistega. Puudub alus arvata, et planeerimismenetluses osalenud isikud võisid isegi planeerimistoimikuga tutvumise korral selgelt mõista ja võrrelda, millised oleksid alternatiivid planeeringu lähteseisukohas esitatud lahendusele. Isegi kui avalikel aruteludel alternatiivseid lahendusi lähemalt tutvustati, ei ole see samastatav olukorraga, kus planeeringu algatamisel püstitataksegi ülesanne teele ja ristmikule asukoha leidmiseks. Lisaks ilmneb avaliku arutelu protokollidest, et avalikud arutelud olid suunatud pigem juba tehtud valiku selgitamisele ja õigustamisele (vt nt 26. novembri 2009. a arutelu protokolli, planeerimistoimiku l 94; samuti 18. juuni 2010. a arutelu protokolli, kohtutoimiku l 54). Ehkki viimatinimetatud protokollist nähtuvalt tutvustati ka teisi lahendusi, on protokollist nähtuvalt varianti 1 nimetatud juba „heakskiidetud“ ja „parimaks“ lahenduseks. Niisugune tutvustus avalikul arutelul ei ole samastatav korrektse planeerimismenetlusega, kus planeeringu lähteseisukohas antakse ülevaade erinevatest võimalikest variantidest tee asukohtade ja lahenduste osas, selgitatakse neid ning antakse võimalus nende vahel valimiseks. Seega oli käesoleva juhul menetlusosaliste informatsioon piiratud, sest planeeringu lähteülesandes ega mujal planeerimistoimikus alternatiivseid lahendusi ei kajastatud. Järelikult oli alternatiividest võimalik teada saada üksnes avalikel aruteludel ning sealgi läbi selgituste, miks on planeerimismenetlusse saadetud variant parim lahendus. Nii ei ole välistatud, et menetlusosalistele jäi alternatiivide olemus ebaselgeks ning mis kõige olulisem – planeerimismenetlus ei olnud suunatud sellele, et alternatiivide seast sobivaim välja valida ning vastavalt ei olnud menetlusosalistele antud selget võimalust alternatiivsete asukohtade ja lahenduste vahel valimiseks. 14. Vastustaja on kohtumenetluses märkinud, et valitud lahenduse poolt oli planeerimismenetluses kohalike elanike enamus. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus planeerimismenetlusse suunatakse vaid üks lahendus, on tõepoolest võimalik, et see lahendus saavutabki elanike toetuse. Kuid selline tulemus on tegelikkust moonutav, sest juhul, kui planeerimismenetluse käigus oleks elanikel olnud võimalik valida mitme lahenduse hulgast, siis oleks võinud tulemus olla teistsugune ning enamiku toetuse oleks võinud saavutada teistsugune lahendus. 15. Sellele, et valitud lahendus, millega kaasneb kaebajate õiguste märkimisväärne riive, ei pruugi valitud eesmärgi saavutamiseks olla ainuvõimalik ja proportsionaalne, viitab ka see, et isikute seisukohti, kes võinuks olla alternatiivsete lahenduste korral riivatud kaebajatega sarnasel viisil, ei ole välja selgitatud. Vastavalt ei ole ka tuvastatud, kas riive esineb ja milline on selle määr võrreldes kaebajate õiguste riivega. Näiteks nähtub asja materjalidest, et üks alternatiivse lahenduse korral puudutatud isikuks olev E. Silm (vt kohtutoimik l 26) oli 6 planeerimismenetluses avaldanud hoopiski nõusolekut tasuta maad andma, kui viadukt tuleks esialgu planeeritud asukohale (planeerimistoimiku l 49). Seegi viitab sellele, et alternatiivsed lahendused on põhjalikumalt läbi kaalumata ning seda oleks tulnud teha just planeerimismenetluses. 16. Vigadele planeerimismenetluses ning alternatiivsete asukohtade pinnapealsele kaalumisele viitab ka see, et nähtuvalt planeerimistoimikust on erinevad isikud korduvalt ette heitnud seda, et haldusorganid ei ole nende pöördumistele vastanud (vt nt planeerimistoimiku l 49, 62-65, 89). Olukorras, kus planeerimismenetluse algatamisel on tehtud viga ning eelneva eelvalikuga on osa võimalikke ristmiku asukohti ja –lahendusi välistatud, süvendab selline etteheide veelgi kahtlust, et lõppkokkuvõttes on jäetud korrektne kaalumine tegemata ja jõutud valele lõpptulemusele. 17. Vastustaja väite, et variandi 1 poolt olid kohalikud elanikud ja variandi 1 vastu olid mujal elavad isikud, seab kahtluse alla mitme isiku 31. oktoobri 2009. a ja 19. jaanuari 2010. a ühispöördumises esitatud seisukoht, mille kohaselt olid just tehniliste variantide tutvustamise koosolekule kutsutud kinnistute omanikud, kes ei ole kursis kohaliku eluga ja kellel on elukohad üle Eesti (planeerimistoimiku l 89, 98). 18. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetlus on oluliste menetlusvigadega, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Eelkõige väljendub see selles, et Rõmeda eritasandilise ristmiku ja kogujateede asukoha osas tegi esialgse valiku vallavalitsus, planeerimismenetlusse suunati vaid üks võimalik lahendus ning see võis mõjutada planeerimismenetluse lõpptulemust. Seetõttu tuleb planeeringu kehtestamise määrus tühistada. Ringkonnakohus märgib, et ehkki detailplaneering on kehtestatud määrusega, on tegemist siiski ilmselgelt haldusaktiga, mille tühistamine kuulub halduskohtu pädevusse. Selle üle pole ka menetlusosaliste vahel vaidlust. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Kadrina Vallavolikogu 26. jaanuari 2011. a määruse nr 28. Kuna kaebus rahuldatakse juba eeltoodud põhjendustel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitada kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. 19. Kaebajate esindaja on taotlenud halduskohtus menetluskulude väljamõistmist kaebuses. Menetluskulu kajastavad halduskohtu toimikus vaid tõendid riigilõivu tasumisest (3x15,97 eurot). Sama palju on riigilõivu tasutud ka apellatsioonimenetluses, kokku seega 95,82 eurot. See menetluskulu kuulub HKMS § 285 lg 1 ja HKMS vr § 92 järgi Kadrina Vallavolikogult kaebajate kasuks väljamõistmisele. Kuna kaebajad ei ole näidanud, kellele kaebajatest tuleb see menetluskulu välja mõista, siis mõistab ringkonnakohus vastustajalt 95,82 eurot välja kaebajate kasuks solidaarselt. Ringkonnakohtu istungil esitas kaebajate esindaja taotluse ka õigusabikulude väljamõistmiseks summas 148 eurot. Nähtuvalt kviitung-orderitelt on need koostatud 4. märtsil 2011 ja 2. mail 2011 ning teenuse sisuks oli vastavalt „konsultatsioon, vaide koostamine“ ja „kaebus halduskohtule Kadrina VV 30.03.2011 otsusele“. Apellatsioonkaebus esitati 30. novembril 2011. Seega on neil kviitungitel näidatud õigusabikulud kantud enne apellatsioonkaebuse esitamist ning nende kuludokumentide esmakordne esitamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Halduskohtu 18. augusti 2011. 7 a määrusega anti menetlusosalistele võimalus avalduste esitamiseks kuni 3. oktoobrini 2011. Esimese astme kohtumenetlusega seotud kuludokumendid tulnuks vastavalt HKMS vr 93 lgle 1 esitada selleks tähtajaks. HKMS § vr 93 lg 1 ls-st 2 tuleneb, et kui menetluskuludokumente õigeaegselt ei esitata, ei ole nende hilisem esitamine võimalik. Seetõttu ei saa ringkonnakohus esitatud kuludokumentide alusel kaebajate kasuks seda menetluskulu välja mõista. Samuti osundab ringkonnakohus sellele, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei kuulu kohtueelses vaidemenetluses kantud õigusabikulud kohtumenetluses väljamõistmisele (vrdl RKHKo 3-3-1-93-04, p 14). 20. Pärast ringkonnakohtu istungit esitasid M. Jõe ja A. Saar taotluse mõista vastustajalt välja esindaja istungil osalemisega seotud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls 2 alusel. Kuludokumendina on taotluse juurde lisatud arve-käsundusleping, mille kohaselt kohustus Mariza Lillepea esindama kaebajaid Tartu Ringkonnakohtu istungil ja tasuma selle eest samal päeval sada eurot. Käsunduslepingul on märge, et käsund on täidetud 12. juunil 2013. Riigikohtu halduskolleegium on olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtumenetluses saab välja mõista üksnes menetlusosalise poolt kantud menetluskulusid ning menetluskulude tasumise tõendamiseks ei piisa üksnes advokaadi kinnitusest, et menetluskulud on tasutud (vt nt RKHKo 3-3-1-94-08, p 21 koos sealsete viidetega). Seega ei saa sellest seisukohast lähtudes kaebajate menetluskulu väljamõistmise taotlust rahuldada, kuna selle kandmise kohta tõendeid pole. On vaid esindaja kinnitus. Seda, et selline seisukoht kuulub kohaldamisele ka halduskohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni kehtimise ajal, on Riigikohus selgelt kinnitanud täiendavas otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-12. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik vastustajalt kaebajate kasuks ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud menetluskulu välja mõista. See taotlus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab lõpetuseks, et kõigi kohtumenetlusega seotud menetluskulude väljamõistmine kaebajate kasuks olnuks võimalik, kui kaebajate esindaja oleks esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse õigeaegselt esimeses astmes ning lisanud apellatsioonimenetluses kantud kuludokumentidele kulude tasumist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusreeglitest erandeid teha. 21. Maanteeameti esindaja poolt esitatud menetluskulu (55,8 eurot) väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Maanteeamet osales menetluses kolmanda isikuna vastustaja poolel. Kuna kaebus rahuldatakse, jäävad Maanteeameti kulud HKMS § 108 lg 8 ls 2 alusel tema enda kanda. Seetõttu ei võta ringkonnakohus praegu seisukohta küsimuses, kas selliste kulude väljamõistmine kohtumenetluses oleks võimalik. Maili Lokk Agu Timmi 8 Einar Vene