← Eesti

2-12-29656/23

Obsah (7)§ 459§ 497§ 231§ 163§ 657§ 654§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-12-29656 Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2013. a., Tallinn Kohtukoosseis Malle Seppik, Gaida

) § 459 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt on pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või millega kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p. 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p. 2). Otsust võib

§ 459lg. 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Elatise muutmist 3

(8)reguleerib ka

§ 497

, mis sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused või vanema varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Riigikohus jäi nende seisukohtade juurde ka kehtiva PkS järgi (Riigikohtu otsus 3-2-1-33-11). Seega tuleb tuvastada, kas on oluliselt muutunud

  1. detsembri
  2. a. otsuses märgitud elatise maksmise suurust mõjutavad asjaolud ning kas nimetatud asjaolud on tekkinud peale
  3. detsembrit
  4. a. Tallinna Linnakohtu
  5. detsembri
  6. a. otsuses arvestas kohus elatise suuruse määramisel, et lapse vanust arvestades moodustavad lapsele tehtavad igakuised mõistlikud ja põhjendatud kulutused kokku 2200 krooni, hageja kuue kuu keskmine palk oli 4500 krooni, kostja nelja kuu keskmine palk oli 3338 krooni. Kohus arvestas ka asjaoluga, et kostjal on kaks seaduslikust abielust sündinud alaealist last, kelle ülalpidamise kohustus kostjal lasub. Hageja leidis, et kostjalt väljamõistetud elatis kuulub suurendamisele seoses hindade olulise tõusuga, võrreldes ajaga, mil elatis A R a ülalpidamiseks
  7. a. välja mõisteti. Üldtuntud asjaoludeks on, et lapse kasvamisega tema ülalpidamiskulud suurenevad, et elukallidus Eesti Vabariigis on kasvanud oluliselt, võrreldes
  8. aastaga, ning inflatsiooni kasvuga kulub käesoleval ajal samade kaupade ostmiseks rohkem raha kui
  9. aastal. Üldtuntud asjaolu

§ 231lg.

1 kohaselt tõendada ei ole vaja. Lapse elulaad sõltub tema vanemate sissetulekust ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (s. h. sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ja seetõttu ka lapse ülalpidamise ulatust. Seega tuleb ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PkS § 101 lg. 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PkS § 102 järgi ei vabane kostja oma kohustusest maksta elatist varalise seisundi tõttu. Kostja peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks. Mõjuval põhjusel võib kohus vähendada elatist PkS § 102 lg. 2 alusel alla alammäära. Kohtuistungil nõustus kostja maksma elatist miinimummääras, s. o. 145 eurot alates hagi esitamisest kuni

  1. a. lõpuni ja 160 eurot kuus alates
  2. jaanuarist
  3. a. leides, et miinimummäär katab ära lapse esmased vajadused. Täiendavate kulutuste kandmisel tuleb arvestada vanemate varalist seisundit. Kostja on seisukohal, et lisakuludeks miinimumile on 65 eurot kuus, millest kulud nägemisele (prillid läätsed) 20 eurot kuus, jalgpallile 32, 50 eurot kuus ja ülejäänud osas kulud koerale. Nõustuda saab, et põhjendatud kuludeks on kulutused nägemisele ja jalgpallitrennile, põhjendatud ei ole aga kulutused koerale. Elatis mõistetakse välja lapse ülalpidamiseks. Hageja keskmine töötasu (neto) on ca 834 eurot kuus. Tõendamist on leidnud, et kostjal sissetulekud puuduvad, et ta õpib Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor täiskoormusel. Tõendamist ei leidnud hageja väited, et kostja töötasu võib laekuda kostja ema pangakontole. Samuti on maksekorraldustega tõendatud, et lapse ülalpidamiskohustust on täitnud kostja ema. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates
  4. augustist
  5. a.

§ 459lg. 2 järgi võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, 4

(8)kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Riigikohus on leidnud, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi muutmist tagasiulatuvalt. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 29% ulatuses hageja kanda ja 71% ulatuses kostja kanda (

§ 163lg.

1). Hageja A R ’i apellatsioonkaebus Hageja palub kohtuotsuse tühistada osas, milles kohus hagi ei rahuldanud, tehes uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult. Kõik menetluskulud jätta kostja kanda. PkS-st tulenevalt määratakse elatis kindlaks, võttes arvesse ülalpidamist saama õigustatud isiku eluvajadusi ja kohustatud isiku varalist seisundit. Hagis palus hageja kostjalt elatisena välja mõista 225 eurot. Toimikus olevatest tõenditest ei nähtu, et hageja vajadused oleksid eelmisel aastal, mil kohus mõistis kostjalt välja 145 eurot, olnud väiksemad kui sel aastal, samuti ei ole toimikus tõendeid, mis viitaksid sellele, et kostja majanduslik olukord oleks olnud eelmisel aastal halvem kui käesoleval aastal. Seega puudub põhjendus, miks pidas kohus võimalikuks mõista eelmise aasta eest elatis välja väiksemas määras kui käesoleval aastal. Kohus ei ole seda otsuses vähimalgi määral selgitanud. Elatise seadusest tuleneva miinimummäära muutumine selleks aluseks olla ei saa, kuna miinimummäär on üksnes piiriks, millest väiksema elatise võib välja mõista vaid erijuhtudel. Miinimummäär ei ole seotud konkreetse isiku vajadustega. Menetluse käigus selgitas hageja, et lisaks tavapärastele kuludele on tal täiendavalt vajalik teha kulutusi nägemise parandamiseks (prillid ja läätsed), jalgpallitrennile (treeningutasu ja varustus) ning koerale. Otsuses on kohus pidanud põhjendatud kuludeks kulutusi nägemisele ja jalgpallitrennile. Sellest hoolimata ei ole otsusest võimalik aru saada, et kohus oleks seda otsuse tegemisel ka tegelikult arvesse võtnud ning selle summa võrra vähemalt elatise miinimummäära suurendanud. Kohus ei pidanud põhjendatuteks kulutusi koerale. Veider on väide, et elatis mõistetakse välja lapse, mitte koera ülalpidamiseks. Sama loogikat jätkates võiks väita, et jalgpallitrenni jaoks ei saa elatist välja mõista, kuna elatis mõistetakse välja lapsele, mitte jalgpallile. Koera näol on tegemist hageja lemmikloomaga, kelle eest hoolitsemine õpetab hagejale distsipliini ja mõjub positiivselt hageja psüühikale, mida on olulisel määral muserdanud kostja poolt hageja hülgamine. Koer kingiti hagejale vanemate poolt ajal, mil hageja vanemad elasid veel koos. Kui koer on võetud, siis tuleks tema eest hoolitseda kuni tema surmani. Koerast loobumiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused. Kui majanduslik olukord tõepoolest muutuks äärmiselt kriitiliseks, siis võiks ehk koera viia varjupaika, mis koera vanust arvestades tooks suure tõenäosusega kaasa koera hukkamise. Ilmselgelt ei mõjuks see hagejale positiivselt. Koera ülalpidamiseks tehtavad kulutused on osa lapse ülalpidamiskuludest ning seda tuleb elatise väljamõistmisel arvestada. Kohus on välja toonud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Otsust tehes on kohus lähtunud aga sellest, et kostjal sissetulekud ja vara puuduvad ning ta õpib Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor täiskoormusel. Kostjal on õigus elada nii nagu ta soovib, kuid esmajoones tuleb tal täita oma seadusest tulenevad kohustused lapse ülalpidamise ja kasvatamise osas. Lapse kasvatamises kostja ei osale, mistõttu peaks tema osa olema suurem lapse ülalpidamisel. Puudub õigusakt, mis keelaks 44-aastasel tervel mehel lasta ennast oma pensionärist emal ülal pidada. Küll aga on olemas PkS, mis kohustab lapse vanemat oma last ülal pidama. Olukorras, kus vanemal on olemas kõik võimalused tööl käimiseks, kuid ta ei kasuta neid, ei saa vanem paluda oma elatise osa vähendamist, väites, et on materiaalselt vähem kindlustatud. Kostja on ise sihilikult tekitanud 5

(8)olukorra, kus tal puuduvad sissetulekud, sest ta on loobunud tööl käimisest. Hageja seaduslik esindaja sooviks samuti koolis käia ja ennast arendada. Kuivõrd aga temal lasub üksinda nii hageja ülalpidamise kui kasvatamise koormus, siis ei ole see kuidagi võimalik. Kostja kulutab enese jaoks vähemalt 335 eurot kuus, mis on üle kahe korra enam kui hageja elatis. Selline olukord ei ole mõistlik ega põhjendatud. Kostja on seni töötanud ehitaja, turvamehe ja baarimehena. Nendesse ametitesse otsitakse töötajaid kogu aeg. Seega ei ole kostja sissetulekute puudumise põhjuseks tööpuudus, vaid tahtmatus töötada. Õpingud ei kesta aasta ringi, samas ei käi kostja tööl ka ajal, mil õppetööd ei toimu. Seda, et õppetöö üleüldse takistaks tööl käimist, ei ole kostja tõendanud. Paljud Mainoris õppijad õpivad just töö kõrvalt ja selliselt on koostatud ka loengute kava. Kuigi kostja on korduvalt väitnud, et tal puuduvad sissetulekud ja vara, ei osalenud ta isiklikult kohtuistungil, vaid palkas selleks esindaja. See näitab, et kostjal on sissetulekud ning ta ei hooli vähimalgi määral kuludest, et teha kõik võimalik selleks, et minimeerida oma lapsele tehtavaid kulutusi. Kostja V M apellatsioonkaebus Kostja palub kohtuotsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning uue otsusega jätta menetluskulud 10% ulatuses kostja ja 90% ulatuses hageja kanda. Alternatiivselt jätta menetluskulud 69% ulatuses kostja ja 31% ulatuses hageja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulusid jaotades ei ole kohus arvestanud

§ 163lõigetega 1 ja 2.

  1. veebruari
  2. a. kohtuistungi protokollist nähtuvalt palus hageja kostjalt mõista välja elatise 225 eurot. Kostja oli nõus maksma elatist kuni
  3. a. lõpuni 145 eurot ja alates
  4. a. 160 eurot kuus ehk miinimummääras. Kohus rahuldas küll hagi sellises ulatuses nagu kompromissina pakkus kostja, kuid jättis menetluskulud siiski suuremas ulatuses kostja kanda. Kohus pidanuks menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses jätma hageja kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Mõistlik on, kui menetluskulud 10% ulatuses jäävad kostja ja 90% ulatuses hageja kanda. Maakohus on eksinud menetluskulude võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuse aritmeetikaga. Kohus on menetluskulude võrdelise rahuldamise arvestamise aluseks võtnud asjaolud, et hagis nõuti elatist 225 eurot ning kohus rahuldas hagi 160 euro ulatuses ning seega rahuldati hagi ümardatult 71% ulatuses. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks elatis 750 krooni ehk 47, 93 eurot. Hageja palus elatise välja mõista kokku 225 eurot. Seega oli hageja uueks nõudeks elatise suurendamine 177, 07 euro võrra. Kohus hageja nõutud ulatuses hagi ei rahuldanud. Kohus rahuldas hageja nõude 122, 07 euro ulatuses. Seega rahuldas kohus hageja elatise suurendamise nõude ca 69% ulatuses. Ülaltoodule tuginedes leiab kostja, et alternatiivselt tuleb menetluskuludest 69% jätta kostja ja 31% hageja kanda. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebused ei anna selle tühistamiseks alust. Otsus tuleb kooskõlas

§ 657lg.

1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas

§ 654lõikega 6 ei korda seda.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus mõistis kostjalt hagejale välja elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses ning kostjalt 2012. a. eest väljamõistetud elatis on väiksem kui alates 1. jaanuarist 2013. a. väljamõistetud 6

(8)elatis ainuüksi sellest tulenevalt, et seaduses sätestatud elatise miinimumsuurus on tõusnud. Seaduses sätestatud elatise miinimumsuuruse kehtestamisel arvestatakse üldise majandusliku olukorraga, sealhulgas elukalliduse tõusuga, sestap on see aastati erinev. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et eeldada tuleb, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (3-2-1-160-12 p. 17; 3-21-118-12 p. 16 jt.). Seega tuli ka vaidlusaluses asjas eeldada, et hageja ülalpidamiseks kulus
  1. a. 290 eurot (2 x elatise miinimummäär 145 eurot) ning
  2. a. 320 eurot (2 x elatise miinimummäär 160 eurot) kuus. Selline rahasumma pidi eelduslikult katma kõik hageja vajadused, sealhulgas tavapärased kulutused tervisele (näit. prillidele), teda arendavatele tegevustele ja hobidele, sealhulgas sporditreeningutele ja -varustusele. Hageja, kes väidab, et tema põhjendatud vajadused on tegelikult suuremad, peab esile tooma faktilised asjaolud, mis annaksid alust järeldusele, et seaduses sätestatud elatise kahekordne miinimummäär tema vajadusi ei kata, samuti esitama tõendid, mis neid asjaolusid tõendaksid. Vaidlusaluses asjas hageja poolt esiletoodust ei nähtu taolisi erandlikke asjaolusid, olgu need erivajadused, erilised anded vmt., mis võimaldaksid pidada hageja vajadusi eespooltoodust suuremaks. Ühekordne planeeritav kulutus prillidele, kui tegemist ei ole tavapärasest erinevate, erilistele nõuetele vastavate ja tavalisest oluliselt kallimate prillidega, peaks kaetama tavapäraste tervisele tehtavate kulutuste arvel. Valdav osa lastest osaleb mingites hobiringides või sporditreeningutes ning ka sellega seotud kulutustega on elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruse kindlaksmääramisel juba arvestatud. Mis hageja koera ülalpidamist puudutab, siis nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt lapsest lahus elavalt vanemalt ei saa iseenesest nõuda täiendavat elatist lapse koera ülalpidamiseks. Tegelemist koeraga võib teatud mõttes pidada lapse hobitegevuseks. Seda, milliseid konkreetseid kulutusi teha lapse igapäevavajaduste rahuldamiseks, sealhulgas tema hobidele, otsustab lapsega koos elav vanem. Küll ei anna see, et faktiliselt kulutusi tehakse, iseenesest alust nõuda lapsest lahus elavalt vanemalt lapsele suuremat elatist. Hobide valikul tuleb otsustada võimalusega sellega seotud kulusid katta. Kostja on eitanud seda, et oleks koos hagejaga lapsele koera kinkinud, nagu hageja on väitnud. Kostja kinnitusel andis ta hageja ema kätte lapsele sünnipäevakingiks raha, lapse ema otsustas selle eest aga koera muretseda. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, nagu oleks lapsele koera muretsemine olnud vanemate ühine otsus, mille eest peaks vastutama ka kostja, kes seetõttu peaks osalema ka koera pidamiseks tehtavate kulutuste kandmises. Pealegi on hagiavalduse kohaselt poolte ühise lapse ülalpidamiseks vajalike kulutuste suuruseks peetud 450 eurot, kusjuures kulutusi koera ülalpidamiseks ei ole selles arvestatud (tl. 2). Sellest nähtub, et hagi esitamisel ja hagisumma leidmisel ei ole ka hageja pool ise kulutusi koerale arvesse võtnud. Eespooltoodust nähtub, et hageja poolt esiletoodu ei anna alust pidada temale vajalikke põhjendatud kulutusi suuremaks kui elatise kahekordne seaduses sätestatud miinimumsuurus. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et eeldada tuleb, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (3-2-1-160-12 p. 17; 3-2-1-37-11 p. 12 jt.). Just seaduses sätestatud miinimumsuuruses ongi maakohus kostjalt hagejale elatise välja mõistnud. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks tema ema kostjast vähem kindlustatud ning nagu peaks seega lapsele vajalikud kulutused jaotatama vanemate vahel teisiti kui võrdsetes osades. Vastupidi, lapsele vajalike kulutuste jaotamisel on hageja lähtunud vanemate võrdsusest. Et kostjalt ei ole välja mõistetud elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse, siis ei ole apellatsioonkaebuses sisalduv viide PkS §-le 102 asjakohane. Nõustuda saab hagejaga, et veider on olukord, kus parimas eas terve ja täies elujõus mees elatub oma pensionärist ema sissetulekust, nagu ta väidab, kuid et kostjalt hagejale väljamõistetava elatise suurust ei ole tema varalisele olukorrale viidates võrreldes seadusest tuleneva kohustuse ulatusega vähendatud, siis ei ole vaidluse lahendamiseks kostja varalist 7
(8)olukorda vajalik hinnata ning see, kuidas kostja ja tema ema omavahelised suhted on korraldanud, ei mõjuta elatisevaidluse lahendamist. Ka kostja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maakohtu
  1. veebruari
  2. a. istungi protokollist ei nähtu, et kostja oleks teinud hagejale mingeid kompromissettepanekuid. Hagi osalist õigeksvõttu niisuguseks ettepanekuks pidada ei saa. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei ole viide

§ 163lõikele 2 asjakohane.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt kummagi poole kanda jäetud menetluskulude proportsiooniga ega pea vajalikuks seda muuta.

§ 163lg.

1 alusel hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude hagi rahuldamise ulatusega võrdeline jaotamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui diskretsiooni piire on ületatud. Maakohus ei ole neid piire ületanud. Arvestades rahuldatud nõude olemust – tulevikku suunatud elatise suurendamise nõue, mille rahuldamise täpse ulatuse tuvastamine ei olegi võimalik – on menetluskulud jaotatud poolte vahel õiglases proportsioonis. Et mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad kummagi apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt

§ 171lõikele 1 tema enda kanda. Gaida Kivinurm Margo Klaar Malle Seppik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.