) § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses 5 liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on käesolevas asjas tuginenud liisinguandja kulude hüvitamise nõude esitamisel
§-le 367. See tähendab, et hageja ei ole tuginenud võimalikule liisinguandja ja liisinguvõtja kokkuleppele kulutuste hüvitamise kohta. Sellisele kokkuleppele ei ole tuginenud ka kostja. Eeltoodust tulenevalt kohaldab kohus käesolevas asja lahendamisel
§-i 367. Kohus peab vajalikuks märkida, et
lg-s 3 sätestatud kokkulepe, mis näeb ette kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel liisingueseme ostuhinna arvestamist, on üldjuhul
13.
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 1 ja 3 reguleerivad üksnes liisinguesemega seoses kantud kulude hüvitamise võlasuhet. Nimetatud sätted ei reguleeri liisingulepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud nõuete täimist või liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude täitmist. Kohtu hinnangul ei ole võimalik liisinguandjal nõuda
lg 1 alusel liisinguvõtjalt liisingumaksete tasumist, mis on muutunud sissenõutavaks liisingulepingu kehtivuse ajal. Liisingumaksete tasumise kohustus on tekkinud lepingu kehtivuse ajal, liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue tekib liisingulepingu ülesütlemise tulemusel seaduse alusel. Tegemist on kahe erineva nõudega, millel on erinev alus. Kohtu hinnangul ei saa lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise kohustusi lugeda liisinguandja kuludeks. Liisinguandja kuludeks saab lugeda üksnes need kulutused, mille liisingumaksetega hüvitamisele oleks liisinguandjal olnud lepingu kehtivuse korral õigus, kuid mida ta enam lepingu alusel liisingulepingu ülesütlemise tõttu enam liisingumaksetena nõuda ei saa. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb vastavalt
lg-le 3 liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 52 758,16 eurot (ilma käibemaksuta). Kõnealune summa kujutab endast hageja kulutusi liisinguesemega seoses, mille kostja peab hüvitama vastavalt
Liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel oli 43 672,96 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt ei kata liisingueseme väärtus vara jääkmaksumust. Liisinguandjast hageja kulutuste hüvitamise nõue liisinguvõtja vastu on seega 9085,20 eurot. 6
Eeltoodust tulenevalt on liisinguandjast hageja enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue liisinguvõtja vastu 4649,71 eurot. 16. Liisinguandjast hageja ja liisinguvõtja on kokku leppinud viivisemääras 0,25% päevas (tl 9). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisenõude 14 459,35 eurot suuruse arvestusele. Seetõttu loeb kohus hageja väite viivise suuruse kohta kostja poolt omaksvõetuks. Eeltoodust tulenevalt on liisinguandjast hageja viivisenõue liisinguvõtja vastu 14 459,35 eurot. 17.
lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kostja on avaldanud, et ta ei vaidle vastu käenduslepingu sõlmimise väitele (tl 54). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, millest nähtuks käendaja vastutust välistavad asjaolud. Käendusleping tarbijakäenduslepinguna on kehtiv, sest sisaldab kokkulepet käendaja rahalise vastutuse piirmäära kohta. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu käenduslepingu põhjal, milles on kirjas käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 56497,54 eurot (tl 12). Hageja nõue jääb nimetatud piirmäära sisse. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja käenduslepingu alusel liisinguvõtja täitmata raha tasumise kohustuste eest. Ülaltoodust tulenevalt on hagejast liisinguandjal liisinguvõtja vastu järgmised nõuded: liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue 9085,20 eurot, liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulutuste hüvitamise nõue 724,44 eurot, liisingumaksete tasumise nõue 4649,71 eurot ja viivisenõue 14 459,35 eurot. Kohtu poolt tuvastatud nõude suurus vastab hageja poolt 12.10.2012 menetlusdokumendis märgitud hageja täpsustatud nõude suurusele. 11.07.2011 hagiavalduses esitas hageja kohtule põhivõla 20 850,51 eurot tasumise nõude ja viivise 20 850,51 eurot tasumise nõude. Hageja on kohtule avaldanud, et ta ei ole nõudest loobunud. Pärast nõude täpsustamist 12.10.2012 menetlusdokumendiga ei nõua hageja kostjalt enam põhivõla 6391,16 euro tasumist ja viivise 6391,16 eurot tasumist. Hageja ei ole nimetatud nõuetest loobunud ning kohus ei ole nende osas menetlust lõpetanud. Kohus on seisukohal, et hageja kannab 7 menetluses riisikot, et osa hagiavalduses esitatud raha tasumise nõudest võib osutuda alusetuks. Kui hagi ese osutub osaliselt alusetuks, võib see kaasa tuua hagi osalise rahuldamata jätmise. Alternatiivina on hagejal võimalik nõudest loobuda osas, mis on hageja arvates osaliselt alusetu. TsMS § 376 lg-s 4 kirjeldatud nõude täpsustamine või vähendamine ei vabasta hagejat eelkirjeldatud riisikost. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudes 9085,20 eurot, liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulutuste hüvitamise nõudes 724,44 eurot, liisingumaksete tasumise nõudes 4649,71 eurot ja viivisenõudes 14 459,35 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 28 918,70 eurot. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata põhivõla 6391,16 eurot ja viivise 6391,16 eurot tasumise nõuetes, kokku 12 782,32 euro tasumise nõudes. 18. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja tegi kostjale 19.09.2012 kompromissiettepaneku, mille kohaselt oleks kostja pidanud hagejale tasuma 23 544,55 eurot. Kostja ei ole kompromissiga nõustunud. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 28 918,70 eurot. Hageja on taotlenud menetluskulude kostja kanda jätmist. Kohtu hinnangul esineb käesoleval juhul menetluskulude tervikuna kostja kanda jätmise alus. Kohus on hagi osaliselt rahuldanud ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kompromissiga pakutud summa ulatusega sarnase summa, kusjuures on kompromissitingimused olnud kohtuotsusest soodsamad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud tervikuna kostja kanda. /allkiri digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.