3-11-2420/101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Madis Ernits ja Maili Lokk

1. aprill 2013, Tartu 3-11-2420 Evgeny Ignashevi kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris viibimisega põhjustatud kahju hüvitamiseks summas 300 eurot Tartu Halduskohtu 13.02.
2. a otsus Evgeny Ignashevi apellatsioonkaebus 03.04.2013 Kaebaja Evgeny Ignashev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (Ida Prefektuuri õigusjärglane alates 01.01.2012), esindaja Tiina Prunn RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 23.04.2012, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Ringkonnaprokuratuuri 19.08.
6. a määrusega kriminaalasjas nr 08930000330 keelati Evgeny Ignashevil lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine ning lühiajaline väljaviimine kuni 17.02.
8. E. Ignashev viibis Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris alates 28.01.2010 kuni 25.02.2010 ning ta oli paigutatud kambrisse, kus viibisid lisapiirangutega kinnipeetud. E. Ignashev esitas 02.05.2011 Ida Prefektuuri korrakaitsebüroole taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema õiguste rikkumisega Jõhvi kambris. Ida Prefektuur jättis 12.05.
9. a vastusega kahjunõude rahuldamata.
10. E. Ignashev esitas 27.09.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida Prefektuuri tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 300 eurot. Kaebuse kohaselt põhjustati kaebajale kahju sellega, et 17.02.2010-25.02.2010 arestimajas viibimise ajal kohaldati kaebajale alusetult lisapiiranguid lähedastega suhtlemisel. Kaebaja hinnangul pidi arestimaja Jõhvi kambri administratsioon teavitama ise kaebajat täiendavalt sellest, et ta saab alates 17.02.2010 rääkida telefoniga, pidada kirjavahetust ja taotleda lühiajalisi kokkusaamisi arestimajas.
11. Tartu Halduskohtu 13.02.
12. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja valesti aru saanud, et arestimajas jätkati kaebaja suhtes lisapiirangute kohaldamist ka pärast 17.02.
13. Vaidlusalusel ajavahemikul 17.02.2010 kuni 25.02.2010 ei pöördunud kaebaja ega tema lähedased Jõhvi kambri arestimaja poole sooviga saada lühiajalist kokkusaamist. Juhul kui kaebajal tekkis probleeme kirjade väljasaatmisega, siis oleks kaebaja pidanud koheselt pöörduma arestimaja juhi poole, kuid kaebaja tegi seda alles pärast arestimajast vabanemist. Tuvastatud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 toodud aluseid kahju hüvitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14. E. Ignashevi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus jätnud arvestamata, et arestimajas rikuti arestimaja sisekorraeeskirja ja kaebaja õigust suhelda lähedastega, kuna 17.02.2010-25.02.2010 piirati alusetult kaebaja õigust kirjavahetusele, helistamisele ja lühiajalistele kokkusaamistele. Vastustaja kirjades nr 9.3-06/13195, 9.1-06/14210 ja 9.1-06/14539 (tl 42-43) on vastuoluline informatsioon ning halduskohus ei ole arvestanud kõiki asjas kogutud materjale. Halduskohus ei arvestanud, et kaebajal puudub juriidiline haridus, et selgitada tekitatud kahju põhjust. Halduskohtu otsuses on vastuoluline informatsioon seoses Viru Vanglasse üleviimisega 25.02.
16. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt puudub alus kahju hüvitamiseks, kuna vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt ega tekitanud kaebajale kahju. Tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, mida võiks pidada kaebaja õiguste rikkumiseks ja mille alusel oleks õigus nõuda varalise või mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebusest ei nähtu, millist kaebajale kuuluvat õigust on rikutud temale prokuratuuri määrusega kehtestatud piirangute lõppemisest teavitamata jätmisega arestimaja poolt ning milliseid füüsilisi või hingelisi kannatusi see talle põhjustas. Kaebaja oli teadlik piirangute kohaldamise tähtajast ning seadus ei sätesta arestimajale kohustust teavitada kinni peetavaid isikuid nendele kohaldatud piirangute lõppemisest. Isegi juhul, kui piirangute lõppemisest teavitamata jätmisel oleks tegemist vastustaja ebaseadusliku toiminguga, ei põhjusta sellised toimingud reeglina mittevaralist kahju. Kohtuotsuses esinev ilmne ebatäpsus kuupäevas ei muuda otsust tühiseks, kuna asjas puudub vaidlus selle üle, et lisapiirangud kehtisid kuni 17.02.
17. Asjaolu, et kaebaja viibis kambris koos teiste kinnipeetutega, kelle suhtes kehtisid lisapiirangud, ei tähenda, et kaebaja ei võinud suhelda oma lähedastega. Kaebaja pidanuks võimaluse korral ise püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, pöördudes väidetavate kirjade väljasaatmisel esinenud probleemide osas koheselt arestimaja juhi poole. Kaebaja taotlus tunnistaja kutsumiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna taotluses ei põhjendata, millist asjaolu kaebaja soovib arestimaja juhi ülekuulamisega tõendada ega selgitata, miks ei esitatud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks halduskohtus. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu Halduskohtu 13.02.
19. a otsus tuleb jätta muutmata.
20. Vaidlus asjas käib sisuliselt selle üle, kas perioodil 17.02.2010-25.02.2010 kohaldati Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris kaebajale alusetult lisapiiranguid lähedastega suhtlemisel, so kohaldati kaebaja suhtes õigusliku aluseta endiselt kirjavahetuse, telefonikõnede ja lühiajaliste kokkusaamiste keeldu ning tekitati sellega kaebajale mittevaralist kahju, kuigi prokuratuuri 19.08.
21. a määrusega olid need tegevused keelatud kuni 17.02.
22. RVastS § 7 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus.
23. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja suhtes kohaldas Viru Ringkonnaprokuratuur 19.08.
24. a määrusega lisapiiranguid: E. Ignashevil keelati lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine kriminaalmenetlust teostavate uurimisasutustega, prokuratuuriga ja teda kriminaalmenetluse raames esindava kaitsjaga) ja lühiajaline väljaviimine kuni 17.02.2010 (tl 182). Eelnimetatud määruses on kirjas, et määruse koopia saadeti ka kaebajale. Seda, et E. Ignashev sai prokuratuuri määruse koopia kätte 28.08.2009, kinnitavad ka toimikus oleval 19.08.
25. a määruse koopial olev kaebaja allkiri ja märge määruse koopia kättesaamise kohta ning kaebaja selgitus ringkonnakohtu 03.04.
26. a istungil, mille kohaselt ta sai vanglas selle määruse kätte. Ringkonnakohtu istungil kinnitas E. Ignashev ka seda, et ta oli teadlik tema suhtes kehtivatest piirangutest ja sellest, et piirangud kehtivad kuni 17.02.
27. Eeltoodut arvestades ei ole alust pidada õigeks kaebaja väidet, et viidatud informatsiooni teades ei saanud ta siiski ise aru, et pärast määruses märgitud lisapiirangute lõpu kuupäeva võib ta kirjavahetust pidada, telefoni kasutada ja taotleda lühiajalisi kokkusaamisi või lühiajalist väljaviimist. Samuti ei tulene prokuratuuri 19.08.
28. a määrusest ega ka arestimaja sisekorraeeskirjast või muust seda valdkonda reguleerivast õigusaktist arestimajale või selle administratsioonile kohustust teavitada arestimajas kinni peetavat isikut sellest, et teatud kuupäevast alates on tema suhtes kohaldatud lisapiirangud lõppenud ja seda eriti olukorras, kus neid piiranguid kehtestav prokuratuuri määrus oli E. Ignashevil endal olemas. Kuna vastustajal sellist teavitamiskohustust ei olnud, siis ei olnud vastustaja poolt kaebaja täiendav teavitamata jätmine 19.08.
29. a määruse sisust ka õigusvastane ning selle tagajärjel ei saanud kaebajale tekkida hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
30. Asjas puudub iseenesest vaidlus ka selle üle, et 17.02.2010-25.02.2010 ei paigutatud kaebajat kambrist, kus viibisid lisapiirangutega kinnipeetud, ümber teise kambrisse. Ringkonnakohtu istungil selgitas vastustaja esindaja tekkinud olukorda sellega, et tegemist võis olla kambrite täituvuse probleemiga või sisemise töökorralduse veaga. 3 Ringkonnakohus leiab sarnaselt esimese astme kohtuga, et isegi eelpoolviidatud olukorda arvestades ei ole tõendamist leidnud, et kaebajale oleks tema poolt väidetud mittevaraline kahju tekkinud, sest ainuüksi kaebaja samas kambris edasi hoidmine kaebajale mittevaralist kahju ei tekitanud ning tõendatud ei ole, et kaebajal oleks ka reaalselt olnud perioodil 17.02.2010-25.02.2010 endiselt keelatud lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine ning lühiajaline väljaviimine ja seda isegi juhul, kui kaebaja nende õiguste kasutamist taotles. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu 03.04.
31. a istungil ka ise, et perioodil 17.02.2010-25.02.2010 ei saatnud ta kellelegi kirju, ei taotlenud võimalust helistamiseks ega esitanud taotlusi lühiajaliseks kokkusaamiseks või väljaviimiseks samal ajavahemikul ega ka hiljem. Seega on halduskohus lugenud põhjendatult alusetuks ja tõendamata väiteks selle kaebaja väite, et ajavahemikul 17.02.2010-25.02.2010 kohaldati Jõhvi kambris tema suhtes endiselt prokuratuuri 19.08.
32. a määrusest tulenevaid lisapiiranguid, so ei võimaldatud kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmetega või lühiajalist väljaviimist ning ei lubatud kaebajal suhelda nendega ka kirja või telefoni teel.
33. Kuigi vaidlustatud otsuse põhjendavas osas on märgitud lisapiirangute lõppemise kuupäevaks ekslikult 17.01.2010, on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei muuda 13.02.
34. a otsust lõppkokkuvõttes ebaõigeks. Ülejäänud otsuse osades on see kuupäev õigesti märgitud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et menetlusosaliste või kohtu jaoks ei oleks olnud selge, et prokuratuuri määruse kohaselt kehtisid kaebaja suhtes lisapiirangud kuni 17.02.
36. Kohtumenetluses ei ole seega tuvastamist leidnud asjaolu, et kaebaja suhtes jätkati ka pärast 17.02.2010, so õigusvastaselt lisapiirangute kohaldamist, mistõttu on hüvitamiskaebus jäetud põhjendatult rahuldamata. Agu Timmi Madis Ernits 4 Maili Lokk