← Eesti

3-12-1214/44

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 49§ 47§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-12

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-12-1214 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla kinnipeetav J S esitas Tallinna Vanglale 03.04.2012 taotluse mittevaralise kahju hüvitise saamiseks summas 500 eurot. Nõude aluseks oli väide, et Tallinna Vangla on ajavahemikul 10.08.2011-08.09.2011 rikkunud kaebaja VangS § 55 lg-st 2 tulenevat õigust jalutuskäigu võimaldamisele värskes õhus vähemalt üks tund päevas, mille tagajärjel jäi kaebaja ilma ettenähtud jalutuskäikudest 10 tunni ulatuses. Tallinna Vangla jättis 26.06.2012 kirjaga nr 5-18/14638-3 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  2. J S esitas Tallinna Halduskohtule 11.06.2012 kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist summas 500 eurot.
  3. Nõuet põhjendas kaebaja sellega, et tema Tallinna Vanglas viibimise ajavahemikul 10.08.2011–08.09.2011 ei võimaldatud talle jalutuskäike VangS § 55 lg-s 2 („Kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas“) sätestatud ulatuses. Selle ajavahemiku vältel sai kaebaja jalutada 10 tundi ettenähtud ajast vähem. Talle võimaldati jalutuskäike kõigest 30 minuti kaupa. Kaebuse esitaja oli töötav kinnipeetav, kelle tööaeg algas kell 17.00, kuid
  4. sektsioonis, kus kaebaja viibis alates 08.08.2011, on jalutuskäigu aeg kell 16:30-18.
  5. Juunist 2011 kuni 08.08.2011 oli
  6. sektsioonis kaks jalutuskäigu aega (kell 10:00-11:30 ja 16:30-18:00), kuid 08.08.2011 käskkirjaga jättis vangla hommikuse jalutuskäigu ära, mõtlemata tööl käivate kinnipeetavate peale. Samas sektsioonis elavad mittetöötavad kinnipeetavad said jalutada ettenähtud tunni ja kauemgi, mis on kaebaja diskrimineerimine. Kaebaja oleks tulnud üle viia
  7. sektsiooni, kus arvestati töötavate kinnipeetavate vajadustega ja kus 10.08.2011-06.09.2011 oli isegi kolm jalutusaega päevas, kuid seda tehti alles 08.09.
  8. Jättes arvestamata kaebaja kui töötava kinnipeetava vajadustega, alandas vangla administratsioon kaebaja inimväärikust. Minnes pärast 30-minutilisi jalutuskäike tööle, koges kaebaja alandatuse ja ebaõigluse tunnet, millest tekkis depressioon ja peavalu ning kadus söögiisu, töölt naastes oli uni halb (kaebus tl 1-3, kaebuse tõlge tl 9). Kaebuse 05.07.2012 täpsustuses (tl 44-45, tõlge tl 48) märgib kaebaja, et kaebuses toodud 10 kaotatud tundi arvestas ta lähtuvalt VangS § 55 lg-s 2 toodud 1-tunnisest ajast, kuid et ajavahemikul 10.08.201108.09.2011 oli jalutuskäik pikem (16:30-18.00, järelikult poolteist tundi), kaotas ta tegelikult 20 tundi jalutusaega. Kaebaja pöördus järgmistel päevadel probleemiga suuliselt
  9. sektsiooni kontaktisiku poole, kelle suuliste vastuste kohaselt pole
  10. sektsiooni töörühmas antud hetkel kohti, probleemiga hakatakse tegelema, kuid probleem lahendati alles 08.09.
  11. Kaebaja märkis, et esitas vanglale 29.08.2011 samas asjas kaebuse, kus küsis kahjuhüvitist 500 eurot, kuid kui kaebaja kutsuti 13.09.2011 välja, oli ametnik kaebuse pärast vihane ning seetõttu pidi kaebaja kirjutama, et ei soovi kaebusele kirjalikku vastust. Kaebaja kartis, et kaotab kaebuse ja administratsiooni viha tõttu töö. Kohtule kaebuse esitamise ajal on hirm väiksem, sest vanglal on uus direktor. Kuna 11.06.2012 seisuga ei ole vangla vastanud kaebaja 03.04.2012 kahju hüvitamise taotlusele, on vangla rikkunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ning kaebajal on õigus pöörduda kohtusse.
  12. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kuna kaebaja graafikujärgne töö kattus osaliselt graafikujärgsete jalutuskäikudega, siis on tõenäoline, et kaebaja jäi 15 päeval augustis ja 4 päeval septembris jalutuskäikudest osaliselt, kokku 9,5 tunni ulatuses, ilma, arvestades VangS § 55 lg-t 2 ja tööl oldud päevi. 2) Asjaolu, et mittetöötavad kinnipeetavad said jalutada 1,5 tundi, ei tõenda kaebaja õiguste rikkumist ega ebavõrdset kohtlemist, kuna kaebaja kui töötava kinnipeetava päevakava oligi mõnevõrra erinev mittetöötavate kinnipeetavate ajakavast. Kuna kõiki töötavaid kinnipeeta2

(7)3-12-1214 vaid koheldi omavahel võrdselt ning mittetöötavaid omavahel võrdselt, on kaebaja väited diskrimineerimisest alusetud. Riigikohus on 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-29-07 asunud seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik vangla erinevates osades näha ette erinevad kinnipidamistingimused. Seega võivad ka jalutamise tingimused hõivatud kinnipeetavatel erineda mittehõivatud kinnipeetavate omadest. 3) Tekkinud olukorda ei saa käsitleda ka alandamisena, sest alandamine on tegevus eesmärgiga tekitada isikus hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet. Sellisena ei ole käsitletav olukord, kus kaebajal jäid jalutuskäigud osaliselt saamata seetõttu, et vangla võimaldas tal tööl käia. Inimväärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused ebameeldivused või hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades rikkunud intensiivselt põhilisi inimõigusi. Sellisele õiguste rikkumisele käesoleva asja faktilised asjaolud ei viita. 5) Kaebuse esitaja tervisekaardist ei nähtu märget depressiooni kohta. Igat meeleolulangust ei saa pidada depressiooniks. Kuigi 21.09.2011 on kaebaja tervisekaarti tehtud kanne, et seoses kohtuprotsessiga viibimisel Tartu Vanglas kaebab ta taas unehäireid, ei tõenda see, et unehäired on seotud Tallinna Vangla tegevusega. Kuigi kaebaja võis ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisel tõepoolest tunda nördimust ja ebaõiglust, ei ole sellised lühiajalised tundmused depressioon ega õiguste intensiivne riive. 6) Kaebaja sai 08.08.2011 teada, et nimetatud kuupäevast alates võimaldatakse
  1. sektsioonis viibivatele kinnipeetavatele jalutuskäike üksnes õhtusel ajal, mistõttu tema graafikujärgsed jalutuskäigud ja tööaeg osaliselt kattuvad. Vaatamata sellele, ei esitanud ta vanglale mingit suulist ega kirjalikku protesti. Riigikohus leidis 20.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 (p 12), et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt peab kannatanu võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigel ajal kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Kaebaja oleks pidanud juhtima vanglaametnike tähelepanu sellele, et tema töögraafik kattub osaliselt jalutuskäikudega. Tallinna Vangla ei ole kaebaja probleemiga tegeledes viivitanud. Kaebaja pöördus esimest korda vangla poole kaebusega jalutus- ja töögraafiku kattumise osas alles 29.08.2011 esitatud kahju hüvitamise nõudega ning samal ajal ka suuliselt inspektor-kontaktisiku poole. Viimane suhtus probleemi tõsiselt ja asus koheselt otsima võimalusi kaebaja ümberpaigutamiseks. Kaebaja väited vastavad tõele osas, et 29.08.2011 esitas ta Tallinna Vanglale võõrkeelse kahju hüvitamise nõude, milles ta soovis saada 500 eurost hüvitist seoses jalutuskäikude osalise mittesaamisega, ning ametnik vestles temaga 13.09.
  2. Kuid seda kahju hüvitamise nõuet ei võtnud kaebaja tagasi mitte seetõttu, et ta kartis oma töö pärast, vaid seetõttu, et ta ei soovinud tõlketeenuse eest tasuda.
  3. Tallinna Halduskohtu 19.09.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kui esialgses kaebuses leidis kaebaja, et ta jäi ajavahemikul 10.08.2011 kuni 08.09.2011 ilma 10 tunnist seadusega ettenähtud jalutuskäikudest ning taotles Tallinna Vanglalt sellega talle tekitatud mittevaralise kahju, 500 eurot, hüvitamist, siis pärast kaebuse menetlusse võtmist leidis kaebaja, et ta jäi ilma 20 tunnist jalutuskäikudest ning palus, et kohus tema vastavat väidet uuriks. Tegemist on kaebuse aluse muutmisega, mida võib kaebaja

§ 49

lg 1 kohaselt kuni kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Kaebaja uus väide, et ta jäi ilma 20 tunnist jalutuskäikudest, ei ole lubatav kaebuse muutmine, sest VangS § 11 lg 8 näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse, mille järgi on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esita3

(7)3-12-1214 nud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud,

§ 47

aga sätestab, et kohustusliku kohtueelse menetluse puhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluses Tallinna Vanglale väitis kaebaja mittevaralise kahju tekkimist 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega. Seetõttu peab kohus võimalikuks analüüsida käesolevas vaidluses vaid kaebaja väidet talle tekitatud mittevaralise kahju kohta seoses 10 tunni ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega. 2) Vastustaja seletuse kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel ajaperioodil (10.08.201108.09.2011) vangla neljandas üksuses III sektsioonis. Tallinna Vangla neljanda üksuse III sektsiooni jalutamisaeg oli alates 08.08.2011 kell 16.30-18.00 (tl 5) ning alates 06.09.2011 kell 20.00-21.00 (tl 6). Kaebaja tööaeg potipesijana kestis vaidlusalusel ajaperioodil kella 17.00-st 19.30-ni (vt Tallinna Vangla kinnipeetavate saateülesande kavad 24.08.2011, tl 60 ning 31.08.2011, tl 62). Seega ei saanud kaebaja töögraafik alates 06.09.2011 (k.a.) jalutuskäike takistada. Lisaks olid kaebajal 14., 15., 20., 21.,

  1. ja
  2. august ning 1., 2.,
  3. ja
  4. september töövabad päevad. Seega võisid kaebaja jalutuskäigud olla töögraafiku ning jalutamisaegade kokkulangevusest tingitult lühemad ülejäänud 19-l kalendripäeval. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal oli võimalik jalutada pool tundi enne töö algust ehk kella 16.30-st kuni 17.00-ni. Kuna vangla oli VangS § 55 lg 2 järgi kohustatud tagama kinnipeetavale võimaluse jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas ning pool tundi päevas oli kaebajal igal töögraafikujärgsel päeval võimalik jalutada, saab Tallinna Vangla tegevust pidada õigusvastaseks vaid selles, et ta ei võimaldanud kaebajale 19-l kalendripäeval teist poolt tundi jalutuskäiku värskes õhus. Kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel ajaperioodil värskes õhus jalutuskäiku 19 x 30 minutit = 570 minutit ehk 9,5 tundi. Seega on õige Tallinna Vangla väide, et kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel ajaperioodil 9,5 tundi jalutuskäiku värskes õhus, ning ebaõige kaebaja seisukoht, et Tallinna Vangla võimaldas talle 10 tundi jalutuskäike ettenähtust vähem. 3) Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tallinna Vangla tegevus kaebajale seadusega ettenähtud jalutuskäigu mittevõimaldamisel on õigusvastane. VangS § 55 lg 2 on imperatiivne norm, mis vanglale kaalutlusruumi ei jäta. 4) RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et ettenähtud ajalises ulatuses jalutuskäigu mittevõimaldamisega alandati kaebaja inimväärikust ning kaebaja koges alandatuse ja ebaõigluse tunnet, mille tulemusena tekkisid kaebajal depressioon, peavalu, isutus ja unetus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil pöördunud eeltoodud terviseprobleemidega vangla arsti poole (vt väljavõte tl 69). Viide kaebaja unehäirete kohta nähtub alles 21.09.2011 tehtud sissekandest. Seega ei saanud kaebaja väidetav depressioon, peavalu, isutus ja unetus olla sedavõrd intensiivsed, et kaebaja oleks pidanud vajalikuks vaidlusalusel ajaperioodil nende tõttu arsti poole pöörduda. Eeltoodust tulenevalt puuduvad piisavad tõendid, et Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaasnes kaebaja tervise kahjustamine. 5) Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu 4

(7)3-12-1214 21.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 9; 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-9309, p 11 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused asjades Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, pd 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/98, p 64). Kohus möönab, et vangla õigusvastane tegu võis küll kaebajas nördimust ning ebaõigluse tunnet tekitada, kuid kahepäevaste vahedega neli korda neli päeva järjest ning üks kord kolm päeva järjest ühest seadusega ettenähtud tunnist 30 minutit vähem värskes õhus jalutuskäigu võimaldamist ei saa pidada teoks, millega ületati kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Lisaks ilmneb kohtule esitatud tõenditest, et kaebaja ei pöördunud koheselt pärast seda, kui talle pidi selguma töö- ning jalutuskäigu graafikute kokkulangevus ja sellest tulenev ühetunnise jalutusaja kasutamise võimatus, inspektor-kontaktisiku poole enda üleviimiseks teise sektsiooni, vaid ootas kuni
  1. augustini 2011, mil esitas Tallinna Vanglale kahjunõude. Asjaolu, et kaebaja otsustas enda teise sektsiooni üleviimise taotluse esitamise asemel kolmeteistkümnel päeval vaid 30-minutilise jalutuskäiguga piirduda ning esitada seejärel kahjunõue, tõendab, et kaebajal intensiivseid, kohest lahendust vajavaid hingelisi kannatusi faktiliselt ei esinenud ning kahjunõude rahuldamisest prognoositav tulu tulevikus kaalus kaebaja jaoks üles jalutuskäigu mittevõimaldamisega kaasneva väidetava ebaõiglustunde. Seega ei leia kohus, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud. 6) RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus peab võimalikuks, et kui kaebaja oleks koheselt pärast 04.08.2011 kinnitatud Tallinna Vangla neljanda üksuse elusektsioonide jalutamisaegade graafiku saamist inspektor-kontaktisiku tähelepanu enda töögraafiku ning jalutusaegade kokkulangevusele juhtinud, ei oleks kaebaja õiguste riivet suure tõenäosusega tekkinud. Seega tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et kaebaja oli võimaliku mittevaralise kahju ärahoidmisel põhjendamatult tegevusetu. Samuti oleks kaebaja saanud õiguste riive tekkides kohese pöördumisega inspektor-kontaktisiku poole oma õiguste riive kestust oluliselt lühendada. 7) Kaebaja väited, mis seonduvad teistele kinnipeetavatele võimaldatud jalutuskäigu ajaga ning sellega seoses aset leidnud kaebaja diskrimineerimisega, on paljasõnalised ja asjakohatud, kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et nimetatud kinnipeetavad olid kaebajaga sarnastel asjaoludel jalutusgraafikuga kokkulangevalt tööga hõivatud, kuid neile võimaldati sellest hoolimata vähemalt ühetunnist jalutuskäiku päevas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. J S i apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellandi väited on järgmised. 1) Kaebaja ei ole esitanudki kohtule uut 20 tunnil põhinevat nõuet. Tegemist oli vastuargumendiga vastustaja väitele, et kaebaja jäi ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest. Kaebaja nõustub kohtuotsuse seisukohaga selles, et ta jäi ilma 9,5 tunnist jalutuskäikudest. 2) Kahju tõendamiseks arstitõendi alusel puudub vajadus, sest kahju tekkis konkreetselt diskrimineerimisest ja alandamisest. 3) Kaebaja ei nõustu kohtuga selles, et 30-minutiline jalutuskäik 1 tunni asemel ei saa olla kannatuseks ja ei alanda inimväärikust. Juba seaduse rikkumine on iseenesest alandamine. Vangla ametnikud on kohustatud seadust täitma. Kaebaja pöördus pidevalt „J“-nimelise kontaktisiku poole („kes vallandati vanglast joobnuna“), kes teatas, et sellist laadi küsimustega peab tegelema vangla operatiivosakond ja
  3. osakonnas pole kohti. Vangla võimud olid ko5
(7)3-12-1214 hustatud märkama töötavate kinnipeetavate vajadusi. 08.08.2011 käskkirja koostamisega tegeles palju ametnikke ja mitte keegi ei analüüsinud töötavate kinnipeetavate olukorda. Diskrimineerimine väljendus selles, et kaebaja pidi minema alandatud seisundis tööle, samal ajal kui teised jätkavad jalutamist. Värske õhk on tervisele väga vajalik, kuna kaebaja töötas tünnide pesemisel, mis lehkasid toidujääkide ja pesuainete järele. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks kohus, tunnistades vangla tegevuse õigusvastasust, jättis kaebuse rahuldamata. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-14-06, et õigusvastane kartseris pidamine võib alandada inimväärikust. Analoogiline on 9,5 tunnist jalutuskäikudest ilmajätmine. 4) Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt oleks kohus otsuse resolutsioonis pidanud osutama Tallinna Vangla toimingute õigusvastasusele, kuid kohus tegi seda üksnes otsuse põhjendustes, mis ei avalda vastustajale erilist mõju. Ühtlasi peab kaebaja ebaõigeks, et talle jäeti 500 eurone hüvitis maksmata, kuigi kohus nõustus, et kaebajal oli nördimuse ja ebaõigluse tunne. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelisteks kannatusteks võivad olla alandamine, solvumine, hirm, meelepaha, mure, kaotusevalu, mis tekitati teadlikult või hoolimatult. Vastustaja ei ole soovinud vabandada, jäädes karistamatuse tundega.
  1. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kuna apellant püüdis tõendada talle tekkinud kahju tervisekaebuste olemasoluga (depressioon, peavalu, isutus ja unetus), oli vajalik kontrollida apellandi väiteid tervisekaarti tehtud kannete põhjal. Vastustaja nõustub kohtu hinnanguga tervisekaardi väljavõttele. 2) Väär on võrrelda alusetult kartseris viibimist ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämisega. Hilisemas, 15.03.2012 lahendis nr 3-3-1-93-09 on Riigikohus muutnud kaebaja viidatud lahendis nr 3-3-1-14-06 võetud seisukohta, nagu kujutaks kinnipeetava kartseris õigusliku aluseta hoidmine endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Vastustaja hinnangul ei ületanud lühiajaliselt ettenähtud ulatuses jalutuskäikudest ilmajäämine kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. 3) Vastustaja kordab, et apellandi väide, et ta proovis tekkinud olukorda koheselt lahendada, ei vasta tõele ning apellant pöördus kaebusega jalutus- ja töögraafiku kattumise peale vangla poole alles 29.08.
  2. Kuigi vangla on kohustatud järgima õigusakte, ei välista see apellandi teavitamiskohustust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
  4. Halduskohus leidis, et Tallinna Vangla on kaebuse esitaja õigusi rikkunud, võimaldades talle perioodil 10.08.2011-08.09.2011 kokku 9,5 tundi jalutusaega vähem, kui tuleneb VangS 6
(7)3-12-1214 § 55 lg-st
  1. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas kahjustatud isiku hingelist valu ning kannatusi ning halduskohus pidas kaebajal tema VangS § 55 lg-st 2 tuleneva õiguse rikkumise tõttu nördimuse ja ebaõigluse tunde tekkimist võimalikuks. Kuid tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1, on mittevaralise kahju rahalise hüvitise nõudeõiguse tekkimise eelduseks ka kahju tekitamine selles sättes toodud viisil – süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.
  2. Kaebuse väidete põhjal oli asjakohane kontrollida selliste RVastS § 9 lg-s 1 viidatud tingimuste esinemist nagu tervise kahjustamine või väärikuse alandamine. Halduskohus leidis, et tõendatud ei ole kaebaja tervise kahjustamine Tallinna Vangla poolt. Selle halduskohtu järelduse suhtes ei ole apellant esitanud konkreetseid vastuväiteid ja ringkonnakohtul ei ole alust seda seisukohta ümber hinnata.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vangla poolt kaebaja VangS § 55 lgst 2 tuleneva õiguse rikkumine ei ole antud juhtumil käsitatav kaebaja väärikuse alandamisena. Ringkonnakohus nõustub sellekohaste halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Apellandi vastupidine seisukoht põhineb ebaõigel arusaamal, nagu kujutaks igasugune vangla administratsiooni poolt toimepandud seaduserikkumine endast kinnipeetava väärikuse alandamist. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 55 lg-st 2 tuleneva õiguse rikkumine seeläbi, et teatud lühikese ajaperioodi vältel ei sobinud kinnipeetava töö- ja jalutusgraafik omavahel täielikult kokku, ei ole käsitletav olukorrana, kus vangla oleks eesmärgiga tekitada isikus hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet rikkunud intensiivselt tema põhilisi inimõigusi.
  4. Seega ei ole mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimused antud juhul täidetud. 13.

§ 41

lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Sätet tuleb tõlgendada nii, et kohtul on alust kohtuotsuse resolutsioonis kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks juhul, kui RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eeldused on täidetud, kuid kohus, arvestades RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-s 1 sätestatud tingimusi, ei pea rahalise hüvitise väljamõistmist konkreetse juhtumi asjaolusid (nt rikkumise intensiivsuse või süü aste, kannatanu osa kahju tekkimisel) arvestades siiski põhjendatuks. Selline on ringkonnakohtu arusaama järgi olnud ka Riigikohtu praktika, millel

§ 41

lg 5 põhineb (Riigikohtu 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14). Kuna käesoleval juhul ei olnud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud, puudus halduskohtul

§ 41

lg-st 5 tulenev alus kohtuotsuse resolutsioonis kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse konstateerimiseks.

  1. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu apelleeritud otsus muutmata.
  2. Asjas ei ole esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlusi. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.