Obsah (4)

§ 16§ 31§ 37§ 411

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 7. novembril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-1518 Haldusasi RevalPr

§ 16lg 2 p-st 3 on kinnistu müük maksuvaba.

Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistute puhul ei ole tegemist kruntidega, sest maatükist saab krunt vaid juhul, kui see on kavandatud ehitamiseks, maatükk on aga ehitamiseks kavandatud, kui sellekohane detailplaneering on kehtestatud. Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistute võõrandamisel 09.12.2011 puudusid lepingu esemeks olevatel kinnistutel kinnitatud detailplaneeringud. Seega puudub alus käsitleda eelnimetatud kinnistuid kruntidena. Ka puudub RevalPro Kinnisvaraarendus OÜ raamatupidamises nõuetekohane raamatupidamisdokument (OÜ Wesseks poolt väljastatud arve), mille alusel sisendkäibemaksu maha arvata. 5. 18.07.2012 esitas RevalPro Kinnisvaraarendus OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 19.06.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/612-11 tühistamise nõudes. KAEBAJA VÄITED 6. Maksuhaldur on ebaõigesti tõlgendanud krundi mõistet käibemaksuseaduse (

) § 16 lg 2 p 3 tähenduses, maksu määramiseks on kasutatud põhjendusi, mis jäävad sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise seisukohalt arusaamatuks. Maksu määramine on vastuolus hea halduse põhimõttega, kus kunstlikult käibemaksuseaduse kohaldamiseks vajalikke termineid tõlgendades soovitakse maksunõudega minna mitte selle isiku vastu, kes võib olla maksupettuse toime pannud, vaid selle isiku vastu, kes heauskselt tehingus osales ja kellelt maksuhalduril on võimalik lihtsama vaevaga maksusumma sisse nõuda tema tegutsemise järjepidevuse ja tema hea reputatsiooni tõttu. Kaebaja pöördus teise tehingupoole esindajate poole nõuetekohase arve saamiseks. Kõik pöördumised jäid sisuliselt vastuseta ja alles hiljem edastati arve, millel oli kajastatud tehingu pöördmaksustamine, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mida ei ole kaebajal võimalik oma raamatupidamises kajastada.

1. Arve alusel sisendkäibemaksu mahaarvamine on üksnes eeldus, see ei tähenda automaatselt, et muude dokumentide alusel ei oleks üldse võimalik sisendkäibemaksu maha arvata. Seda seisukohta kinnitab käibemaksudirektiiv (2006/112/EC) ja pettuse ohvriks langenul peaks seda enam olema võimalik sellele tugineda, kui müüja pahatahtlikult müügiobjekti maksustamise kohta arvet ei esita või kunstlikult moonutab asjaolusid ning esitab vale sisuga ja ebaõigetele maksustamisreeglitele toetuva arve. Käibemaksudirektiivi (2006/112/EC) artikkel 218 kohaselt peavad liikmesriigid tunnustama direktiivi kohaldamisel paberil või elektroonilisel kujul olevaid dokumente ja sõnumeid arvetena, kui need vastavad direktiivis sätestatud tingimustele. Selle nn arve või seda 2 asendava dokumentatsiooni nõude sisuks on eelkõige asjaolu, et tehingu poolel oleks võimalik identifitseerida tehingu teine pool ja tema allutatus käibemaksuarvestuse reeglitele, sh kohustus deklareerida ja tasuda oma müügil arvestatud käibemaksu. Käesoleval juhul on nii võlaõiguslikust müügilepingust kui asjaõiguslepingust, puudulikult (vale käibemaksukäsitlusega) arve nimelisest dokumendist ning avalikest registritest (sealhulgas Maksu- ja Tolliameti peetavast käibemaksukohustuslaste registrist) need andmed üheselt ja selgelt identifitseeritavad ning direktiivi artiklist 218 tulenevalt on sellise dokumendi arvestamine arvena aktsepteeritav ning puuduvad takistused sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. OÜ Wesseks on tänaseni käibemaksukohustuslasena registreeritud.
2. Vastustaja seisukoht, nagu ei oleks Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistute puhul ei ole tegemist kruntidega, on ebaõige, vastuolus käibemaksuseaduse ja selles viidatud teiste seaduse sätetega.

§ 16lg 2 p-st 3 ja Plan

S § 9 lg-st 3 võib järeldada, et maatükist ei saa krunt mitte siis, kui sellel on detailplaneering kehtestatud, vaid maatükk on krunt ka siis, kui sellel detailplaneering puudub, kuid on detailplaneeringu kehtestamise kohustus. Lisatingimuseks on see, et maatükk peab olema ehitamiseks kavandatud. Vaidlust ei ole selles, et kõnealused maatükid olid ehitamiseks kavandatud, seda kavandasid nii nende igakordsed omanikud detailplaneeringu kehtestamise taotlust esitades kui ka Rae vallavalitsus, väljendades seda detailplaneeringu algatamise korralduses. Ka maksuotsusest ei nähtu, et ehitamise kavandamise tingimus ei oleks nende kinnisasjade puhul täidetud. Detailplaneeringu koostamise kohustus (mis on oluline krundi mõiste sisustamiseks) tuleneb PlanS §-st 3 lg 2, mille kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel, mis on sätestatud sama paragrahvi järgnevates punktides.

1. Kõnealused kinnisasjad asuvad Peetri aleviku piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel. Maa-ameti kodulehel asuvalt Maa-ameti geoportaali Eesti kaardilt nähtub, et Peetri aleviku kesksest punktist kõnealuste kinnistute piirideni (Vaino I katastritunnus 65301:001:0360 ja VanaLepiku II katastritunnus 65301:001:0156) on kaugused vastavalt 202 meetrit ja 220 meetrit. Asula keskmest ca 200 meetri kaugusel asuvad kinnisasjad on kompaktse asustusega territooriumil ning lisatud kaardiandmetelt see ka nähtub üheselt. Laiemast plaanist Peetri küla kohta nähtub, et tegemist on igal juhul kavandatava, selgelt piiritletava kompaktse asustusega territooriumi osaga. Vaino I kinnisasja kaugus lähimast elumajast on kõigest 26 meetrit. Kuna tegemist on kinnisasjaga, millele on kavandatud uue hoone püstitamine, siis detailplaneeringu koostamise kohustuse alusel koostatav detailplaneering saab olla (ja peab olema) selle hoone püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks. Seega on tegemist piirkonnaga, kus on detailplaneeringu koostamine PlanS § 3 lg-st 2 tulenevalt kohustuslik.
2. Maksuhaldur on vääralt sisustanud krundi mõiste käibemaksuseaduse tähenduses. Käibemaksuseadus viitab üksnes planeerimisseadusele ning maksustamise seisukohalt täiendavaid tingimusi ei sea. Maksuhalduri tõlgendusest lähtudes tekiks planeeringute ja ehituslubade menetlemisel surnud ring, kus ühtki dokumenti ei saa väljastada, kuna eeldus on täitmata. Seega on maksuhalduri käsitlus ebaõige ning kuna maksustamise eeldused on olnud ebaõiged, on olnud vale ka maksu määramine kaebajale. Planeerimisseadus sätestab selgelt, et krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, kusjuures käesolevas asjas tuleneb ehitamise kavatsus kinnisasja erinevate omanike poolt vallavalitsusele tehtud detailplaneeringu kehtestamise taotlusest ning detailplaneeringu koostamise kohustus tuleneb asjaolust, et detailplaneeringuta ei ole võimalik ehitamise kavatsust ellu viia.
3. Detailplaneeringu koostamise kohustus tuleneb PlanS §-st 3 lg 2 ning kõnealused kinnisasjad neile tingimustele vastavad. Sellest tulenevalt on tegemist kruntidega planeerimisseaduse tähenduses, millele käibemaksuseadusest tulenev maksuvabastus ega valikuline maksustamise 3 õigus ei kohaldu ning OÜ Wesseks kinnisasja müügil kaebajale oli käibemaksu lisamine kohustuslik. Sellest tulenevalt on kaebajal õigus sisendkäibemaks maha arvata. PlanS § 8 lg 3 p 4 sätestab üldplaneeringu ülesandena ka detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramise väljaspool linnu ja aleveid. Rae valla Peetri küla üldplaneeringu seletuskirja leheküljel 28 asuval skeemil on arhitekt kavandanud ja piiritlenud detailplaneeringu koostamise ala vallavalitsuse ülesandel. Seega on kaebaja hinnangul (alternatiivselt) täidetud ka teine tingimus, mis kinnitab, et kõnealused kinnisasjad asusid detailplaneeringu koostamise kohustusega alal.
4. Asjaolu, et tegemist on ühemõtteliselt detailplaneeringu koostamise kohustuse alaga, kinnitab ka Rae vallavalitsus oma 18.07.2012 kirjas nr 6-1/
5. Vastuseks kaebaja seadusliku esindaja Ruben Gornischeffi infopäringule leiab vallavalitsus, et Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistud paiknevad nii kehtiva Peetri küla üldplaneeringu kui menetletava Rae valla üldplaneeringu järgi detailplaneeringu koostamise kohustusega piirkonnas ning ilma kehtiva detailplaneeringuta ei ole võimalik nimetatud kinnistutel ehitustegevust teostada. See viitab üheselt, et ka detailplaneeringu menetleja, kruntidele ehitusõiguse ulatuse üle otsustaja ja ehituslubade väljastaja Rae vallavalitsus ise on seisukohal, et tegemist on maatükkidega, mis asuvad detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ehk on krundid PlanS § 9 lg 3 tähenduses. Kuivõrd käibemaksuseadus viitab krundile planeerimisseaduse tähenduses, on kaebaja õigustatud kõnealuselt tehingult sisendkäibemaksu maha arvama.
6. PMTK etteheide selle kohta, et väidetavalt võrdlustehingus on kaebaja ostnud kinnisasja, millele ei ole olnud käibemaksu lisatud, ei ole asjakohane. Müüdava objekti käibemaksustamise režiimi tuvastab müüja ning ostja asi ei ole kontrollida, kas müüja käitub maksu lisades, arvutades või maksuvabastust kohaldades õigesti või mitte. Maksuhalduri põhjendus, et „teisel sarnasel tehingul ei olnud käibemaksu“ ei ole asjakohane, kuna teine sarnane tehing ei määra kinnisasjade maksustamise reegleid, seadus määrab. Asjakohased ei ole maksuhalduri viited kinnisasja pöördmaksustamise sätetele notariaalses lepingus ja etteheide, et kaebaja oli sellest tulenevalt pöördmaksustamise vajadusest teadlik. OÜ-ga Wesseks sõlmitud lepingu lisas toodud selgitused on notari vastutust välistava eesmärgiga klauslid kinnitamaks seda, et notar on neid asjaolusid selgitanud ja et tehingu osalistel oleks selge, millised asjaolud on notar neile selgitanud ning kas selgitamata jätmisega seoses on notar oma tegevusega kahju tekitanud. Need sätted ei määra ära kinnisasja maksustamise reegleid ega anna ka notari hinnangut nendele. Notar selle punkti lisamisega soovis välistada enda vastutust.
7. Juhul, kui eeldada maksuhalduri seisukoha õigsust, et notariaalakti lisas toodud selgitustel on mingi oluline tähendus seoses maksukohustuse tekkimisega käesolevas asjas, on maksuhaldur jätnud maksuotsuses välja toomata asjaolu, et notar viitas sama lepingu punktis 2.16 krundi ehitusõigusele ja detailplaneeringu koostamise kohustusele. Maksuotsusest ei nähtu, miks maksuhaldur ei ole omistanud sellele sarnast tähendust kui lepingu lisas punktis 2.20 olevale sõnastusele, tehes ühtlasi sellest järelduse, et kuna notar selgitas krundi ehitusõigust ja viitas detailplaneerimise koostamise kohustusega aladele, siis kaebaja teadis, et tegemist on krundiga ning detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga, mistõttu ei ole tegemist vabatahtliku maksustamisega. Ka notari poolt punktis 2.18 antud selgitusest nähtub muu seas, et maksuhalduri käsitlus, et krundiga on tegemist üksnes siis, kui detailplaneering on kehtestatud, on vale, kuna krundi ehitusõigusest (mis kehtestatakse detailplaneeringuga) ei saa rääkida olukorras, kus detailplaneeringut (ega maksuhalduri hinnangul krunti) veel ei ole. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. Maksuotsus on õiguspärane ja maksuhaldur on tõlgendanud krundi mõistet

§ 16lg 2 p 3 tähenduses õiguspäraselt.

Tulenevalt

§ 16lõike 2 punktist 3 ei maksustata käibemaksuga 4 kinnisasja või selle osa.

Samas punktis on toodud välja erisused, millal maksuvabastust ei kohaldata. Maksuvabastust ei kohaldata

§ 16lõike 2 punkti 3 kohaselt krundile planeerimisseaduse (Plan

S) tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Antud juhul olenebki tehingu maksustamine või mittemaksustamine mõiste „krunt“ tõlgendamisest.

1. PlanS § 9 lõike 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Detailplaneeringu koostamise kohustusega maa-alad ja juhud on ammendavalt loetletud PlanS § 3 lõikes
2. Fakt, et maatükk asub näiteks linnas või on täidetud PlanS § 3 lõikes 2 nimetatud mõni muu eeldus, ei muuda maatükki veel automaatselt krundiks, oluline on ka asjaolu, et maatükk oleks „ehitamiseks kavandatud“. Isiku soovi või kavatsust maatükile kunagi midagi ehitama hakata ei saa käsitleda PlanS § 9 lõike 3 tähenduses „ehitamiseks kavandamise“ mõistena. Maatükk on ehitamiseks kavandatud siis, kui seal on kas detailplaneeringuga või ehitusloaga (juhul, kui detailplaneering ei ole ehitamiseks vajalik) ette nähtud hoonete või rajatiste ehitamine. Seega muutub maatükk krundiks alles siis, kui kinnitatakse detailplaneering või kui väljastatakse ehitusluba. Kaebaja etteheited seoses maksuhalduri eelnevate seisukohtade vastuolulisuse ja ebaloogilisuse kohta on otsitud, kuna PlanS § 9 lõikes 10 on toodud olukorrad, millal ei ole detailplaneering ehitamiseks vajalik.
3. Arve olemasolu või selle puudumine ei ole käesoleva vaidluse põhiprobleemiks, vaid on pigem teisejärguline küsimus.

§ 31

sätestab sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ja paragrahvi esimese lõike kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel.

§ 37lõikes 7 on toodud andmed, mis tuleb arvele märkida.

Käibemaksudirektiivi artikkel 218 sätestab, et direktiivi kohaldamisel tunnustavad liikmesriigid paberil või elektroonilisel kujul olevaid dokumente ja sõnumeid arvetena, kui need vastavad käesolevas lõikes sätestatud tingimustele. Käibemaksudirektiivi artikkel 226 sätestab arvete sisule kehtivad nõuded, mis on üle võetud

§-i 37. Artikli 226 punktist 3 ja 4 ning

§ 37

lõike 7 punktidest 2 ja 3 tulenevalt peab arve sisaldama maksukohustuslasena registreerimise numbrit ja kauba soetaja maksukohustuslasena registreerimise numbrit. Antud juhul ei sisalda võlaõiguslik müügi- ja asjaõigusleping isikute maksukohustuslastena registreerimise numbreid. Maksukohustuslastena registreerimise numbrid on üksnes leitavad käibemaksukohustuslaste registrist. Lepinguid koos avalikust registrist saadava infoga ei saa aktsepteerida arvena. Kaebaja viidatud dokumendid ei vasta

§ 37

sätestatud arve nõuetele ja seetõttu pole täidetud üks sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldustest. 18. Tulenevalt

§ 16lõike 2 punktist 3 ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa.

Samas punktis on toodud välja erisused, millal maksuvabastust ei kohaldata. Maksuvabastust ei kohaldata

§ 16

lõike 2 punkti 3 kohaselt krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Antud juhul ei olnud tegemist krundi võõrandamisega, mistõttu on tegemist maksuvaba käibega. Sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on, et tegemist peab olema maksustatava käibega, kui aga tegemist on maksuvaba käibega, siis ei ole lubatud sisendkäibemaksu mahaarvamine. Kaebaja väited, et tal puudus kohustus kontrollida, kas müüja käitub maksu lisades õigesti või mitte, on ebaõiged. Kui isik soovib sisendkäibemaksu maha arvata, on tema kohustus veenduda, et sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldused on täidetud. 19. Kinnisasjade võõrandamine on üldjuhul maksuvaba tehing, kuid mõningatel juhtudel on võimalik seda maksustada.

§ 411

lõige 1 sätestab, et kui maksukohustuslane võõrandab teisele maksukohustuslasele

§ 411

lõikes 2 nimetatud kaupa, tasub kauba soetaja võõrandajale kauba käibemaksuta müügihinna. Kauba soetaja arvestab tehingu kohta väljastatud arvel märgitud käibemaksusumma enda poolt tasumisele kuuluva käibemaksusummana võõrandaja 5 asemel.

§ 411

lõige 2 punkt 1 sätestab, et

§ 411

lõikes 1 sätestatud erikorda rakendatakse kinnisasja või selle osa, mille maksustatavale väärtusele käibemaksu lisamisest on maksukohustuslane vastavalt

§ 16lõikele 3 kohustatud maksuhaldurit teavitama, käibe korral.

Vastavalt

§ 16

lõike 3 punktile 2 peab maksukohustuslane, kes lisab käibemaksu kinnisasja maksustatavale väärtusele, enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuurüksust kirjalikult teavitama. Antud juhul ei ole tegemist ka eeltoodud olukorraga, mis annaks kaebajale õiguse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 20.

§ 16

lg 2 p 3 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet.

§ 16lg 2 p 3 toob välja ka erandid eeltoodud printsiibist.

Ühe erandina ei kohaldata maksuvabastust krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebaja ning OÜ Wesseks vahelise ostu-müügilepingu esemeks olnud Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistud on käsitatavad maksustamise mõistes käibemaksuseaduse (

) § 16 lõike 2 p-s 3 märgitud krundina planeerimisseaduse tähenduses, mille käibele erandina kinnisasjade käibest maksuvabastust ei kohaldata. Ka vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajal oli sisendkäibemaksu mahaarvamiseks olemas nõuetekohane arve.

1. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 3 sätestab, et krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. PlanS § 3 lg-st 2 tuleneb, et detailplaneeringu koostamine on kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel. OÜ Wesseks ning OÜ RevalPro Kinnisvaraarendus vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et nii Vaino I kinnistu kui ka Vana-Lepiku II kinnistu asuvad Rae vallas Peetri külas ning on kantud Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse (vastavalt registriosa nr. 74402 ja registriosa nr. 6124602). Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlusalused kinnistud asuvad PlanS mõistes Peetri küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega territooriumi osal (vt. t. lk. 47-48). Seda kinnitab ka Rae Vallavalitsuse 18.07.2012 kiri nr. 6-1/5424 (t. lk. 52) ning sellele ei ole vastu vaielnud ka vastustaja. Seega asuvad kinnistud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal.
2. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et vaidlusaluseid kinnistuid ei saa käsitada ehitamiseks kavandatud maaüksustena. PlanS § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib kinnisomandile planeeringu alusel seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneeringu alusel. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. PlanS § 9 lg 2 p 2 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks muu hulgas krundi ehitusõiguse määramine. Krundi ehitusõigusega määratletakse: 1) krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed; 2) hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil; 3) hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala; 4) hoonete suurim lubatud kõrgus (PlanS § 9 lg 4). Eeltoodud sätetest koosmõjus tuleneb, et detailplaneeringu koostamise kohustusega alal saab maaüksust ehitamiseks kavandada vaid detailplaneeringu kehtestamise kaudu.
3. Maaüksuste ehitamiseks kavandamisel ei oma tähtsust omanike soov maaüksustele ehitada ega ka see, kas omanikud või maaüksuste eelmised omanikud on taotlenud detailplaneeringu kehtestamist või mitte. Tallinna Ringkonnakohus on 27.12.2010 otsuses asjas nr. 3-10-474 leidnud: „PlanS kasutatud krundi mõiste sisustamisel ei oma tähtsust maatüki omaniku või omandaja soovid ja eesmärgid maatükil ehitama hakata. Krunt on planeerimisõiguslik määratlus ning maaüksusele võib seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi detailplaneeringu koostamise 6 kohustuse korral vaid kehtestatud detailplaneeringu alusel“ (otsuse lk. 7). Samasugusele seisukohale jõudis Tallinna Ringkonnakohus 23.04.2012 otsuses asjas nr. 3-11-610, kus kohus nõustus Tallinna Halduskohtu järeldusega, mille kohaselt „maksustada tuleks maaüksus, millele on detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõigusega määratud vähemalt ühe hoone ehitamine, st. millele kavandatakse hoone ehitamist“ (ringkonnakohtu põhjenduste p 9).
4. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et detailplaneeringut kruntide ehitusõiguse määratlemiseks kehtestatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on väär kaebaja seisukoht, nagu oleksid maaüksused ehitamiseks kavandatud. Krundi puhul peavad üheaegselt olema täidetud kaks eeldust: 1) maaüksus peab asuma detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ning 2) maaüksus peab olema ehitamiseks kavandatud. Kuna mõlema kinnistu puhul on teine eeldus täitmata, tuleb vastustajaga nõustuda selles, et Vaino I ja Vana-Lepiku II kinnistud ei ole käsitatavad

§ 16

lõike 2 p-s 3 märgitud krundina planeerimisseaduse tähenduses, mistõttu oli kaebaja ning OÜ Wesseks vaheline käive maksuvaba.

§ 16

lg 3 p 2 järgi on kinnisasja või selle osa, välja arvatud eluruumi käibe korral maksukohustuslasel võimalik käibemaks kinnisasja maksustatavale väärtusele lisada, kui ta sellest maksuhaldurit enne käibe toimumist teavitab. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tegemist ei ole ka nimetatud olukorraga, kuna maksuhaldurit enne käibe toimumist käibemaksu lisamisest ei teavitatud.

1. Vaidlustatud maksuotsusest nähtub, et kaebaja maksumenetluse käigus OÜ-lt Wesseks soetatud kinnistute kohta koostatud arvet maksuhaldurile ei esitanud (maksuotsuse lk. 3). Kaebuse kohaselt ei ole kinnistute müüja kaebajale kuni käesoleva ajani raamatupidamisarvestuses nõutavat arvet kinnistute müügi eest esitanud (vt. kaebuse lk. 4). Samas leiab kaebaja, et arve on võimalik tuletada võlaõiguslikust müügilepingust, asjaõiguslepingust, vale käibemaksukäsitlusega arve nimelisest dokumendist ning avalike registrite andmetest, neid kogumis hinnates. Kaebaja tugineb sealjuures Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ,
2. november 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (edaspidi „käibemaksudirektiiv“) artiklile
3. 26.

§ 31

lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel.

§ 37

lg 7 järgi tuleb arvel märkida: 1) arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev; 2) maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number; 3) kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress; 4) kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel; 5) kauba või teenuse nimetus või kirjeldus; 6) kauba kogus või teenuse maht; 7) kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev või kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast; 8) kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole kauba sisse arvatud; 9) maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa; 10) tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse eurodes.

1. Käibemaksudirektiivi artikkel 218 sätestab arve mõiste. Artikli 218 kohaselt tunnustavad liikmesriigid direktiivi kohaldamisel paberil või elektroonilisel kujul olevaid dokumente ja sõnumeid arvetena, kui need vastavad käesolevas lõikes sätestatud tingimustele. Kohus märgib, et direktiivi viidatud artikli inglisekeelne sõnastus on järgmine: „For the purposes of this Directive, Member States shall accept documents or messages on paper or in electronic form as invoices if they meet the conditions laid down in this Chapter“. Kuna direktiiv on liigendatud peatükkideks ja jagudeks, on eestikeelses tekstis kasutatud sõna „lõige“ eksitav, mistõttu on kohus seisukohal, et artikli 218 tõlgendamisel tuleb lähtuda sellisest tõlgendusest, mille kohaselt peab arve vastama 7 direktiivi vastavas peatükis (
2. peatükk) sätestatud tingimustele. Kolmanda peatüki
3. jaos on artikkel 226, mis sätestab nõuded arve sisule. Vastustaja märgib õigesti, et artiklis 226 toodud nõuded ühtivad

§-s 37 sätestatud nõuetega. Seega on

käibemaksudirektiiviga kooskõlas. 28. Kohus nõustub vastustajaga selles, et võlaõiguslik müügileping, asjaõigusleping, vale käibemaksukäsitlusega arve nimeline dokument (t. lk. 42) ning avalike registrite andmed ei ole käsitatavad

§ 31

lg-s 1 toodud arvena, kuna ei täida eraldivõetuna arve sisule esitatavaid nõudeid. Kogumis võiks neist küll arve sisule esitatavad nõuded tuletada, kuid

-st ega käibemaksudirektiivist ei tulene, et maksuhalduril oleks õigus asuda arvet üksikuid dokumente ning avalikke registreid aluseks võttes ise „formuleerima“. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses õigesti leidnud, et RevalPro Kinnisvaraarendus OÜ-l puudus kontrollitaval perioodil õigus kinnistute müügilt sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. 29. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 8