KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 15. oktoober 2013, Tallinn 3-13-1368 Haldusasi Kullamaa Vallavalitsus

§ 312

kohaldamisel teeb kohalik omavalitsus üksnes eeltoiminguid, mitte ei otsusta siduvalt selle üle, kas maatükk sobib liitmiseks teise kinnisasjaga või mitte.

1. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud korraldus ka sisuliselt õiguspärane. Põhjendamatuks peab vastustaja kaebaja etteheidet, et korralduses pole viidatud Maa-ameti seisukohale. Selles osas toob vastustaja välja, et keeldumise aluseks oli antud juhul see, et vaidlusalune maatükk ei vasta seaduses sätestatud tingimustele ning see, kas Maa-amet soovib seda jätta riigi omandisse või mitte, pole üldse tähtis. Vastustaja hinnangul peab maatükk MRS § 312 lg 1 kohaselt kõigile seal sätestatud kolmele tingimusele mis puudutavad selle kuju ja suurust, juurdepääsu olemasolu ning tekkimise asjaolusid. Vastustaja hinnangul on vaidlusalune maatükk iseseisvalt kasutatav ning iseseisva kasutamise majanduslik vähene kasumlikkus ei muuda selle iseseisvat kasutamist võimatuks. Vastustaja toob näite, et kui maatükk on piisavalt suur, et sellele ehitada hoone, mille teenindamiseks jääks sinna ümber piisavalt maad, siis on maatükk iseseisvalt kasutatav. Vastustaja leiab, et vaidlusaluse maatüki suurus on enam kui piisav leidmaks mõistlik võimalus selle iseseisvaks kasutamiseks. Vastustaja peab 3 asjakohatuks väiteid, mis puudutavad seda, et maatüki paiknemist elektriliini läheduses ja seda, et maatükile on veetud prahti. Ka ei ole maatükk vastustaja hinnangul ei riba-, siilu- ega kiilukujuline ega muu ebakorrapärase kujuga.
2. Mis puudutab juurdepääsu vaidlusalusele maatükile, siis selgitab vastustaja,

§ 312

lõikest 1 ei tulene, et maatükk peaks asuma vahetult avalikult kasutatava tee ääres. Vastustaja selgitab, et kõnealusele maatukile on juurdepaas avalikult kasutatavalt teelt, kuna maatükk asub asfaltkattega tee ääres, mis ühendab maatukki avalikult kasutatava teega (põhimaantee nr 10 Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare). Samuti selgitab vastustaja, et juurdepääsutee vaidlusalusele maatükile asub Männiku maaüksusel (katastritunnus 34202:001:0710) ning teeregistri kaardi kohaselt on tegemist osaga Ollimäe teest (nr 3420001). Vastustaja toob välja, et kõnealune Ollimäe tee on määratud avalikuks kasutamiseks Kullamaa Vallavolikogu

1. oktoobri 2008 määrusega nr
3. Vastustaja hinnangul on oluline, et vaidlusalune maatükk ei ole tekkinud maareformi käigus mõõtmisvigade tõttu, kuna just selliste maatükkide edasise saatuse määramiseks on MRS § 312 ette nähtud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et Kullamaa Vallavalitsuse kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Esiteks ei riku maavanema vaidlustatud korraldus Kullamaa valla õigusi ning teiseks on maavanem õigesti leidnud, et vaidlusalune maatükk ei vasta MRS § 312 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
5. Vastustaja on taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 alusel. Tegemist on kaebuse läbi vaatamata jätmise alusega, mille kohaldamise osas on kohtul, erinevalt sama paragrahvi
6. lõikes sätestatud aluste esinemisest, valikuõigus. Tõdemus, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, annab samas aluse kaebus rahuldamata jätta. Leian, et kaebuse läbi vaatamata jätmine HkMS § 151 lg 2 p 1 sätestatud alusel oleks otstarbekas, kui kaebuse sisuline läbivaatamine ja kohtuotsusega lahendamine oleks kohtu või poolte jaoks oluliselt koormavam kui kaebuse läbi vaatamata jätmine. Käesoleval juhul see nii ei ole.
7. Vastustaja leiab iseenesest õigesti, et vaidlusalune korraldus Kullamaa valla õigusi ei riku. Vaidlusaluse korraldusega keeldus maavanem loa andmisest maa erastamiseks. Maa erastamise menetluses, sealhulgas juhul, kui tegemist on MRS § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamisega, peab kohalik omavalitsus täitma seadusest tulenevaid ülesandeid, olles menetlust läbi viivaks haldusorganiks, mitte aga menetlusosaliseks. Seega ei saa sellise menetluse lõpptulemus üldjuhul kohaliku omavalitsuse õigusi puudutada. Kohalikul omavalitsusel on niisiis kohustus täita seadusest tulenevad ülesanded ning teha omalt poolt kõik selleks, et omandi- ja maareformi eesmärgid saavutataks. Sealhulgas saab kohalik omavalitsus seaduses sätestatud juhtudel anda haldusakte, millega ühe või teise vara saatus otsustatakse. Teatud juhtudel on kohalikul omavalitsusel õigus anda haldusakte, millega 4 omandireformimenetlus lõpetatakse seetõttu, et menetlusosaline ei ole menetluse käigus oma kohustusi täitnud. Samas ei tulene kohalikule omavalitsusele seadusest subjektiivset ning kohtus kaitstavat õigust nõuda teistelt haldusorganitelt omandireformi eesmärgi saavutamisele suunatud otsuste tegemist pelgalt sel alusel, et see on vajalik tema haldusterritooriumil omandireformi eesmärkide paremaks saavutamiseks.
8. See, kellele kuulub kohaliku omavalitsuse territooriumil olev maa, ei puuduta üldse üldjuhul kohaliku omavalitsuse õigusi. Erandina tuleb kõne alla olukord, kus kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev õigus nõuda konkreetset maad enda omandisse (munitsipaalomandisse). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse maatüki munitsipaalomandisse andmist Kullamaa vald ei soovinud. Sellisel juhul ei saa see, kelle omandis vaidlusalune maatükk on või kas see erastatakse või mitte, valla õigusi puudutada. Siinkohal tuleb märkida, et tegemist ei ole peremehetu või omanikuta maaga. MRS § 31 lõike 2 kohaselt on ka selline maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse, samuti riigi omandis. Asjaolu, et vaidlusaluse maa riigi omandis olemine ei ole valla hinnangul riigile ei majanduslikult ega omandireformi eesmärkide seisukohast otstarbekas, ei anna vallale õigust nõuda, et riik selle erastaks.
9. Leian samuti, et maavanem on põhimõtteliselt õigesti leidnud, et vaidlusaluse maatüki erastamine MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil ei ole põhjendatud. Nimetatud normis nähakse ette kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamine. Sellise erastamise objektiks olla saava maa tunnused on kirjeldatud MRS § 312 lõikes 1, mille kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Selle normi eesmärk on liita olemasolevate kinnisasjadega sellised omandireformi läbiviimise tulemusena käigus eeskätt mõõtmisvigade ja plaanimaterjali erinevuste tõttu niiöelda üle jäänud maatükid, mis oma suuruse, kuju ja juurdepääsetavuse tõttu ei oleks iseseisvate kinnisasjadena kasutatavad. Maatüki iseseisva kasutusvõimaluse puudumine peab tulenema maatükist endast ega saa sõltuda sellest, kes oleks selle maatüki võimalik omanik. Seetõttu on käesoleva vaidluse kontekstis põhimõtteliselt tähtsusetu, kas riigi jaoks oleks vaidlusaluse maatüki omamine otstarbekas või kas riik suudaks seda heaperemehelikult majandada. Neil küsimustel pole MRS § 22 lg 12 ja § 312 kohaldamisega mingit seost.
10. Vaidlusaluse maatüki suurus on kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt umbes 4700 m
11. Tegemist on nelinurkse kujuga maatükiga. Maa-ameti geoportaali elektrooniliselt kaardilt (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) mõõdetuna on selle maatüki külgede pikkused vastavalt 104 meetrit, 73 meetrit, 57 meetrit ja 56 meetrit. Umbes maatüki keskelt mõõtes on selle laiuse ja pikkuse suhe 3:
12. Eeltoodud mõõdud on loomulikult umbkaudsed, ent annavad käesoleva vaidluse jaoks piisava ülevaate maatüki suurusest ja kujust. Sellist maatükki ei ole mistahes põhjust pidada riba-, siilu- ega kiilukujuliseks, samuti mitte muu ebakorrapärase kujuga maatükiks. Siil on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt pikk kitsas tükk, samamoodi ka riba. Siilust või ribast oleks põhjust rääkida, kui maatüki üks mõõt (pikkus) on 5 oluliselt suurem teisest (laius). Pikkuse- ja laiuse vahekorra 5:3 puhul ei saa kuidagi maatükki nimetada siilu- ega ribakujuliseks. Kiilu jällegi on eelviidatud sõnaraamatu kohaselt piklik teravnurkne kolmetahuline ese. Antud juhul vaidlusalune maatükk sellele määratlusele ei vasta. MRS § 312 lõikes 1 ei peeta ebakorrapärase kuju all silmas matemaatilises mõttes ebakorrapäraseid hulknurkasid, kuna sellisel juhul tuleks suurem osa maatükkidest ebakorrapäraseks lugeda. Ebakorrapärase kujuga maatükk oleks selline, mille kuju erineb tavapärasest näiteks oma nurkade arvu, suuruse vms poolest.
13. Olulisem veel on aga see,

§ 312

lg 1 tunnusele vastaks mistahes ebakorrapärase kujuga maatükk üksnes juhul, kui selle ebakorrapärase kuju tõttu ei ole võimalik sellele maale anda siseseisvat kasutusotstarvet. Eelkirjeldatud tunnustele vastav maatüki iseseisvaks kasutamiseks ei ole mingisuguseid takistusi ei selle kujust ega suurusest tingituna. 4700-ruutmeetrine ja keskmiselt umbes 3:5 pikkuse-laiuse suhtega maatükk on täiesti edukalt iseseisvalt kasutatav ükskõik, millisel kasutusotstarbel. See, et selline maatükk on teiste ümbruskonna kinnistutega võrreldes oluliselt väiksem, ei oma siinkohal tähtsust. Nõustuda ei saa seisukohaga, et maakorralduslikult on sedavõrd väikese kinnistu moodustamine põhjendamatu. Iseseisva kasutusvõimaluseta maatükist saaks rääkida juhul, kui selle suurust või kuju silmas pidades oleks selle kasutamine ilmselgelt ebamõistlik. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaidlust ei näi olevat selles, et varem on sellel maatükil asunud elamu. Selleks otstarbeks oleks seda suurust ja kuju arvestades võimalik kasutada ka tulevikus. See ei tähenda, et katastriüksuse moodustamisel tuleks sellele määrata elamumaa sihtotstarve või et sellele maale peaks tulevikus võimaldatama ehitiste püstitamist, ent maatüki kuju ja suurust arvestades ei saa seda maad pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maaks.

1. Mis puudutab MRS §-s 312 loetletud eelduste juures määratluse üldjuhul kasutamist, siis selles osas nõustun vastustaja seisukohaga, et normis sõnaselgelt välja toodud eeldustest kõrvale kaldumine oleks põhjendatud mingisuguste eriliste asjaolude esinemisel. Näiteks võiks maatüki erastamine MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil kõne alla tulla juhul, kui maatüki kuju või suurus otsesõnu eraldiseisvat kasutamist ei välistaks, ent koosmõjus mingisuguste teiste looduslike iseärasuste või õiguslike piirangutega oleks selle eraldiseisev kasutamine mõeldamatu. Käesoleval juhul ei näi selliseid erilisi tingimusi ega piiranguid esinevat. Kaebaja on välja toonud elektriliini läheduse, mis pole aga asjakohane argument. Esiteks ei asu see liin ei vaidlusalusel maatükil ning maatükile ei ulatu isegi selle liini kaitsetsoon. Asjaolu, et kaitsetsoon jääb maatüki lähedusse, ei takista selle maatüki iseseisvat kasutamist.
2. See, kas tee, mis vaidlusaluse maatükiga külgneb, on avalikult kasutatav tee või mitte, ei ole käesoleva vaidluse seisukohast määrav. Asjaolu, et maatükile puudub avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs, ei ole iseenesest ja eraldivõetuna MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil maa erastamise aluseks. MRS § 312 lg 1 kohaselt on pigem tegemist täiendava tingimusega, mis on teisejärguline maatüki suurusest või kujust tingitud iseseisva kasutusvõimaluse puudumise kõrval. MRS § 312 lõiget 1 tuleks mõista pigem nii, et kui eripärase kuju või suuruse poolest oleks maatüki iseseisev kasutamine raskendatud või keeruline, siis on juurdepääsu puudumine avalikult kasutatavalt teelt täiendav argument, mis õigustab sellise maatüki erastamist MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil. Seevastu ainuüksi see, et maatükile ei ole juurdepääsu avalikult 6 kasutatavalt teelt, ei muuda seda iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiks. Juurdepääs kinnisasjale on võimalik sel juhul lahendada näiteks tsiviilõiguslikult servituudi seadmise teel.
3. Iseenesest on kaebajal õigus, leides,

§ 22

lg 12 alusel erastamisele kuuluvad maatükid ei pruugi tingimata olla tekkinud maareformi käigus või selle järgselt tehtud mõõdistamisvigade tõttu. Tõepoolest, selline tingimus on sel moel maa erastamiseks ettenähtud üldjuhul. Ent ka siinkohal tähendab määratlus üldjuhul MRS § 312 lõikes 1 seda, et mingisugustel muudel põhjustel loodusesse jäänud omandireformi mõttes vaba maatüki erastamiseks MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil peaksid olema mingisugused erilised põhjused, mille tõttu on maatükk iseseisva kasutusvõimaluseta. Vaidlusalune maatükk, nagu juba ülalpool toodud, ei ole iseseisva kasutusvõimatuseta, isegi kui tõdeda, et muid isikuid, peale selle maatükiga piirnevate kinnisasjade omanike, kes võiksid olla huvitatud selle maatüki omamisest või mõnel võimalikul viisil kasutamisest, on reaalselt keeruline leida.

1. Kolmanda isiku mure vaidlusaluse maatükiga seoses näib seejuures eeskätt olevat selles, et seda maatükki ei majandata ega hoita korras heaperemehelikult. Asjaolu, et riik maatüki omanikuna ei käitu sellega heaperemehelikult või et riigi jaoks on selline maaomand ebamõistlik, ei anna siiski alust nõuda selle erastamist MRS § 22 lõikes 12 sätestatud viisil. Käesolevas kohtumenetluses on Lääne maavanem avaldanud seisukohta, et soovib kõnealuse maa jätmist riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse
2. septembri 1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra punkti 4 ning punkti 5 alapunkti 7 kohaselt on maavanemal õigus otsustada sellise maa riigi maareservina riigi omandisse jätmine, kui sama maa riigi omandisse jätmist ei taotle Keskkonnaministeerium või Maa-amet. Käesoleval juhul on maavanem arusaadavalt asunud välja selgitama Keskkonnaministeeriumi soovi seda maad riigi omandisse jätta (tl. 46). Seejuures ei ole MRS-is ette nähtud mistahes tähtaegu, mille jooksul tuleks maa riigi omandisse jätmine otsustada või mille jooksul tuleks vastavat menetlust alustada. Olukorras, kus maa riigi omandisse jätmise sooviga ei konkureeri ei taotlust sama maa tagastamiseks, ostueesõigusega erastamiseks ega munitsipaalomandisse andmiseks, ei saa maa riigi omandisse jätmisega viivitamine iseenesest kellegi õigusi rikkuda. Asjaolu, et riik ei ole jätnud maad riigi omandisse või et pädevad organid on isegi teatanud, et nad seda ei soovi, ei anna iseenesest alust maa erastamiseks MRS § 22 lg 12 sätestatud viisil, kui see maa ei vasta MRS § 312 lõikes 1 sätestatud tingimustele ehk kui maatüki suurus, kuju, paiknemine ja muudest sellistest tingimuste koosmõjust tulenevalt ei ole tegemist iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga.
3. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja pole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7