) § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 alusel arvestama ja maksma tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intressi 0,06% päevas. Maksuotsuse kohaselt on osaühing 1.07.2011.a. arve nr 235 järgi ostnud OÜ-lt „Astimek“ hinnaga 20 000 eurot + käibemaks 4000 eurot hobuse, kes on üle antud ja kelle eest on vastavalt kassaorderile sularahas tasutud 30.07.2011.a. OÜ „Seljametsa Tallid“ juhatuse liikme Marek Lootuse 22.09.2011.a. seletusest nähtuvalt ostis ta hobuse OÜ-lt „Astimek“ siis, kuid hobune oli tema tallides juba olemas. Hobune kuulus OÜ-le „Astimek“ ja kui OÜ-1 „Seljametsa Tallid“ tekkis klient, siis ostis tema hobuse ära ja müüs edasi. Edasimüük võis toimuda augusti alguses. Transpordikulu seoses hobuse soetamisega polnud. M.Lootus ei mäleta, kuidas tasumine täpselt toimus. Raha anti üle OÜ „Seljametsa Tallid“ tallis, kuid ta ei mäleta, missugustes kupüürides raha oli. OÜ „Astimek“ poolt arvele, üleandmise-vastuvõtmise aktile ja kassaorderile alla kirjutanud Märten Veedla 23.09.2011.a. seletuse järgi oli hobune toodud Hollandist suvalise eraisikust hobusekasvataja käest, kellele on hobuse eest siiani maksmata. Hobuse tõi Eestisse oma talli M.Lootus, millal, seda M.Veedla ei mäleta. Hollandlasest hobuseomaniku kontaktid sai M.Veedla M.Lootuselt, kes oli hollandlasega suhelnud. M.Veedla ise hollandlast näinud pole. Hobuse ostmise kohta lepingut pole, oli üleandmise-vastuvõtmise akt, millega hobune eestlaste käsutusse anti, aga seal polnud vist isegi hollandlase nime. M.Lootus maksis M.Veedlale hobuse eest sularahas OÜ „Seljametsa Tallid“ talli kontoriruumis, millistes kupüürides, seda M.Veedla ei mäleta, kuid arvab, et 4 pakki oli 50-euroseid(5000-eurosed pakid) ja siis muu pudi-padi. Hollandlase kontaktandmed lubas M.Veedla saata vanemrevidendile e-posti teel hiljemalt 26.09.2011.a., kuid maksuotsuse väljastamise hetkeks pole maksuhaldur neid saanud. 27.10.2011.a. seletuses väidab M.Lootus, et tema tõi hobuse Eestisse küll, aga see oli piiriäärne koht ja tema arvates mitte Holland, vaid Saksamaa. Ta ei mäleta täpselt, millal ta hobuse Eestisse tõi, aga arvab, et see võis olla mais-juunis. Hobuse võttis ta peale kuskilt tallist, mille nime ei mäleta ning ühtegi kontakti anda ei oska. Hobuse andis talle üle keegi Miikael. Hobusega anti kaasa ainult tema pass ning M.Lootus ei mäleta, et muid dokumente oleks vormistatud. Raha ta hobuse eest ei maksnud. Ta ei mäleta, milline võis olla hind, mida sakslasest või hollandlasest hobuseomanik hobuse eest soovis, millal ta hobust OÜ-le „Astimek“ pakkus, millal ütles OÜ „Astimek“, et on hobuse ostmisest kindlasti huvitatud. Samuti ei mäleta M.Lootus, millal ta andis M.Veedlale hobuseomaniku kontaktid, kuid on kindel, et on need andnud. 29.02.2012.a. vaideotsuses nr 6-1/630-2, millega tunnistati 5.12.2011.a. maksuotsus nr 12.2-3/3607-7 tulumaksu puudutavas osas kehtetuks, nõustutakse LäMTK järeldusega, et pole tõendatud, et OÜ „Seljametsa Tallid“ oleks soetanud hobuse OÜ-lt „Astimek“ ning kontrolli käigus tuvastatust järeldub, et vaide esitaja on hobuse ise ja otse Saksamaalt või Hollandist soetanud. MTA leidis, et hoolimata vaide esitaja poolt ümber lükkamata jäänud kahtlusest maksupettuses, tuleb vaidlustatud maksuotsus tulumaksu määramise osas kehtetuks tunnistada põhjusel, et maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kaalunud (tulu)maksusumma määramise aluseks olevate asjaolude tõendamist hindamise teel. Riigikohus on korduvalt, sh asjas nr 3-3-1-74-09 p 10 märkinud, et kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehing on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Lahendis nr 3-3-134-07 p 11 on Riigikohus selgitanud, et maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust ehk piisab mõistlikust kahtlusest. Vastuseks maksuhalduri teabe ja dokumentide esitamise korraldusele saatis M.Lootus 7.05.2012.a. maksuhaldurile e-kirjaga ainult 2 võõrkeelset eestikeelse tõlketa piltfaili. M.Lootus ja M.Veedla kinnitavad, et hobuse tõi Eestisse OÜ „Seljametsa Tallid“ juhatuse liige M.Lootus ning hetkel, kui OÜ „Astimek“ ja OÜ „Seljametsa Tallid“ vahel vormistati hobuse ostumüügi dokumendid, oli hobune reaalselt juba OÜ „Seljametsa Tallid“ tallides. OÜ „Seljametsa Tallid“ tegeleb hobusekasvatusega, on ka varem välismaalt hobuseid ostnud ning omab vahendid hobuste veoks. Seega on usaldusväärsed M.Lootuse ütlused, et OÜ-lt „Astimek“ 1.07.2011.a. arve alusel soetatud hobuse tõi tema varem Saksamaalt Eestisse ja loom oli juba enne OÜ-lt „Astimek“ ostmist tema tallis. Tuginedes eeltoodule pole OÜ „Seljametsa Tallid“ soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“, vaid tõi hobuse ise Eestisse ja kasutas OÜ „Astimek“ nimel väljastatud arvet enda sisendkäibemaksu suurendamise eesmärgil. Et osaühingute vahel pole reaalselt tehingut toimunud, kinnitab ka fakt, et väidetavad tehingu osapooled on andnud vastuolulisi ütlusi hobuse päritolu ja tema üleandmisel välismaal vormistatud dokumentide kohta. M.Veedla 23.09.2011.a. seletuse kohaselt toodi hobune Eestisse Hollandist ning müüja kontaktid sai ta M.Lootuselt. Viimane kinnitab 27.
MS §-st 51 lg 2 p 3 ja RPS §-st 7 lg 1 tuleneb üheselt, et tulumaksuvabalt saab väljamakse teha ainult juhul, kui selle aluseks on dokumendid tehingute tegelike osapoolte vahel toimunud tehingu kohta. Niisuguseid dokumente pole maksuhaldurile vaatamata korduvale küsimisele esitatud. M.Lootus ja M.Veedla on mõlemad öelnud, et nad pole hobuse hollandlasest/sakslasest omanikule hobuse eest maksnud. Seega on mõistlik eeldada, et hobune on saadud tasuta ning puudub alus arvata, et OÜ „Astimek“ nimel koostatud arve alusel on OÜ „Seljametsa Tallid“ mingisugusegi hobuse saanud. Kuivõrd pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti OÜ „Seljametsa Tallid“ kassast välja sularaha OÜ "Astimek" arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid väljamakseid lugeda ettevõtlusega seotuks ning seega on õigustatud tulumaksu määramine väljamakse summalt. 26.07.2012.a. MTA vaideotsusega nr 6-1/925-2 jäeti OÜ „Seljametsa Tallid“ vaie rahuldamata, esitades lisaks maksuotsuses toodule järgmised põhjendused. Asjas kogutud tõendid näita3 vad, et OÜ „Astimek“ 1.07.2011.a. arvel nr 235 näidatud hobuse nimega Labiouniks x e.i Pandur on vaide esitaja saanud siiski tasuta. Asjaolule, et hobust ei soetatud tegelikult OÜ-lt „Astimek“, vaide esitaja vastu ei vaidle. See on tuvastatud ka LäMTK 5.12.2011.a. maksuotsusega, mis jäi OÜ-ga „Astimek“ tehingu mittetoimumise osas MTA 29.02.2012.a. vaideotsusega jõusse. Äriühing neid haldusakte ei vaidlustanud. Kuna vaide esitaja on selgesõnaliselt eitanud omanikule hobuse eest raha maksmist, siis on igati põhjendatud ka LäMTK maksuotsuses toodud seisukoht, et hobune on saadud tasuta. M.Lootus võis saada hobuse kingitusena või vahetades teise hobuse vastu. Riigikohtu halduskolleegium on 1.02.2012.a. otsuses nr 3-3-1-60-11 leidnud, et kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest.
lg 1 kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Kuna maksukohustuse aluseks olevad asjaolud(hobuse saamine tasuta) on tuvastatud muude tõenditega(maksuhalduril puudub alus kahelda M.Lootuse ütlustes, et raha hobuse eest ei makstud), siis pole hindamine lubatud ning maksuhalduril puudub vajadus kaaluda maksusumma määramist hindamise teel. Raha maksmist OÜ-le „Astimek“ maksuhaldur kahtluse alla seadnud pole, ent kuna on tuvastatud, et OÜ „Seljametsa Tallid“ ei soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“, vaid sai looma tundmatult kolmandalt isikult tasuta, siis pole OÜ „Astimek“ arve alusel tehtud väljamakse seotud hobuse soetamisega. Üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, nagu ka arve alusel raha maksmine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Pole tuvastatud, et vaide esitaja oleks väljamakse eest ka tegelikult soetanud ettevõtlusega seotud kaupa või teenust. Kuna tulumaksu osas on maksuotsuse aluseks lõppkokkuvõttes asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine pole leidnud kinnitust, on vaide esitajale TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õigesti määratud tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Arvestades, et OÜ „Astimek“ arve tasumisega ei tasunud vaide esitaja hobuse soetamise eest, siis ei oma mingisugust tähtsust, kas märgitud summa oli kohane hobuse soetamiseks või mitte. Riigikohtu halduskolleegium on 1.02.2012.a. otsuses nr 3-3-1-60-11 selgitanud, et eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral, aga ka olukorras, kus maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine hindamise teel maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ulatuslikku täitmist, kuid maksukohustuslasele lõppkokkuvõttes soodsat maksusumma määramist hindamise teel ei saa seada sõltuvusse sellest, kas maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Maksuhaldur on nõudnud vaide esitajalt korraldusega muuhulgas andmeid, mida oleks saanud kasutada hindamise läbiviimisel. Kuid niisuguseid andmeid, samuti andmeid hobuse eest tasumise kohta, vaide esitaja kaasaaitamiskohustust rikkudes ei esitanud. Seega välistab hindamise teel maksustamise lisaks hobuse eest tasumise tõendamatusele ka vaide esitaja kaasaaitamiskohustuse rikkumine. Äriühing on koos vaidega esitanud ilma kuupäevata saksakeelse dokumendi, mis väidetavalt kinnitab, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus hobuse eest vaide esitaja. Esitatud tõend pole asjakohane ning maksuhalduril puudub kohustus selle vastuvõtmiseks, sest OÜ „Astimek“ 1.07.2011.a. arve nr 235 järgi oli vaide esitaja soetanud hobuse nimega Labiouniks x e.i Pandur, kuid koos vaidega esitatud dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud maksuotsus tühistada. Maksuotsus rajaneb eeldusel, et hobune on soetatud tasuta. Hobuse kui eksklusiivse ja üldjuhul üsna kalli kauba puhul ei saa eeldada selle tasuta saamist. Asjas puuduvad tõendid või viited selle kohta, et kaebaja oleks saanud hobuse 4 kingitusena või vahetusena mõne teise hobuse vastu. Vaidlust pole selles, et kaebaja maksis OÜ-le „Astimek“ arve alusel raha. Samas pole tõendeid, et kaebaja oleks tasunud mingi muu kauba või teenuse eest. Kaebaja pole nõustunud sellega, et ta ei soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“. Kaebaja ei vaidlustanud maksuotsust käibemaksu määramise osas, kuna ei pidanud seda otstarbekaks; Riigikohtu praktikast tulenevalt on käibemaksu puhul maksukohustuslase hoolsuskohustused karmimad kui tulumaksu puhul. Tulumaksu osas on Riigikohus seisukohal, et kui puudub nõuetele vastav algdokument, aga kaup on olemas ning on eeldatav selle soetamine raha eest, on alust kaaluda soetatud kauba eest tasutud hinna määramist, s.t. ettevõtlusega seotud kulutuse tuvastamist hindamise teel(1.02.2012.a. otsus nr 3-3-1-60-11). Maksuhalduri arvamus, et hobuse väärust polnud vaja hinnata, on Riigikohtu seisukohaga vastuolus. Kui asjas oleksid olemas RPS § 7 lg 1 nõuetele vastavad dokumendid, siis puuduks hindamiseks ju üldse vajadus. Viidatud Riigikohtu otsuses on tegemist olukorraga, kus pole kahtlust kauba olemasolus ega ka selles, et isik on kauba eest tasunud, kuid algdokumendid ei vastanud nõuetele. Niisugusel juhul rakendubki hindamine. Sama järelduse saab teha ka
§-st 94 lg 1, mille kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur alusetult välistanud hindamise. Maksuotsuses pole kahtluse alla seatud raha maksmist OÜ-le „Astimek“ ning puuduvad tõendid selle kohta, et see summa ei vastaks hinnale, mis tavaliselt taolise hobuse eest tasutakse. OÜ-lt „Astimek“ raha edasi maksmise mittetõendatus Hollandi või Saksa tundmatule müüjale ei saa mõjutada kaebaja maksukohustust, kui pole ümber lükatud hobuse soetamise ja raha tasumise fakti ning seda, et tasutud summa on kohane hobuse soetamiseks. Maksuotsusest võib aru saada, et nimetatud asjaolude osas maksuhalduril otseselt pretensioone pole. Kaebaja esitas vaidemenetluses asja juurde ka dokumendi, mille maksuhaldur jättis vastu võtmata põhjendusega, et soetatud hobuse nimi on Labiouniks x e.i Pandur, kuid esitatud dokument puudutab hobust nimega Picos Pepina. Tegemist on sama hobusega. Nimi Labiouniks x e.i Pandur on sugupuudel põhinev tähistus(nt Labiouniks on isa nimi), mis viitab hobuse päritolule. Picos Pepina on nimi, mida kasutatakse igapäevaselt. Eeltoodu viitab sellele, et vaide lahendaja pole asja sisuliselt süvenenud. Vaidemenetluses esitatud dokumentidest nähtub, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mida lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Kaebaja tõi hobuse kusagilt Saksamaa-Hollandi piiri läheduses asuvast tallist Eestisse komisjonimüügile ilma looma eest midagi maksmata, koostati ainult paber selle kohta, millist hinda soovib hobuse omanik looma eest saada(tl 22). Hobusega sai kaebaja kaasa looma passi. Garantiiks, et kaebaja ei saa hobust omanikule maksmata kellelegi edasi müüa, oli see, et omanikutunnistus jäi omaniku kätte ning ilma selle dokumendita pole võimalik hobust edasi müüa. Hobune toodi Eestisse umbes kuu aega enne seda, kui kaebaja pakkus seda M.Veedlale müüs. Kaebaja on hobusetallide pidajana huvitatud erinevatele isikutele hobuste vahendamisest, edasimüügist ja muust tegevusest, mis tagab ka talliteenuse ostmise kaebajalt. Samas esineb juhtumeid, kus kliendid ei soovi ühel hetkel enam omada hobuseid ja loomad võõrandatakse. Siis on kaebaja üks võimalikest ostjatest, nagu ka praegusel juhul, kus kaebaja aitas OÜ-l „Astimek“ hobust osta, kuid kui OÜ „Astimek“ otsustas looma võõrandada, siis ostis kaebaja selle hobuse. Kuna hobused on kallid, pole kaebajal endal võimalik pidada hobuseid niisuguses mahus, mis täidaks talli ning seetõttu müüs kaebaja kõnealuse hobuse edasi, mille kohta on vastustajale esitatud tõend. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks maksuotsuses ja vaideotsuses toodule järgmised põhjendused. Kui kaebaja jättis 5.12.2011.a. maksuotsuse nr 12.2-3/3607-7 vaidlustamata, siis ta sisuliselt nõustus, et pole soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“. Kui kaebaja leiab, et maksuhaldur on määranud talle ebaseaduslikult tasumiseks käibemaksu, siis jääb arusaamatuks, miks saab selle vaidlustamata jätmist lugeda otstarbekaks ning miks peaks kaebaja võtma 5 endale rahalisi kohustusi, mida ta enda arvates kandma ei peaks. Selles osas vaidlust pole, et kaebaja on tasunud raha OÜ-le „Astimek“, kuid puuduvad tõendid, et kaebaja maksis hobuse eest. Seepärast ei loe vastustaja seda tasumiseks hobuse eest, vaid ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, mis kuulub maksustamisele tulumaksuga. Maksuhalduri arvates on see rahaülekanne fiktiivne. Vastustaja pole kontrollinud, kas kaebaja on Soomest raha saanud. Raha kui selline liikus hobuse eest, kuid ei OÜ "Astimek" ega kaebaja ole seda hobust 1.07.2011.a. OÜ "Astimek" poolt väljastatud arve nr 235(tl 86) alusel arvel näidatud summa eest ostnud. Kaebaja pole hobust OÜ-lt "Astimek" saanud, sest sellel firmal pole hobust kunagi olnud. Hobuse soetamise kohta pole ostumüügi lepinguid ega isegi mitte mingeid akte ning välismaalt tõi hobuse ära M.Lootus. OÜ "Astimek" suhtes pole maksukontrolli läbi viidud. Vastustaja ei sea kahtluse alla hobuse olemasolu, kuid tõenditest nähtuvalt pole selle hobuse eest keegi välismaale tasunud. Kaebaja pidi hobuse soetama, kuid kellelt ja mis summa eest, pole teada. Hobune võib olla kingitud või vahetuse teel saadud. Kaebaja ei selgita, kust ta tegelikult hobuse sai ja kui palju tema eest maksis. Kaebaja on koos vaide kaebusega esitanud kuupäevata dokumendi, mis väidetavalt kinnitab, et Saksamaa müüja hinnasoov on selles suurusjärgus, mille lõpuks tasus kaebaja hobuse eest. Dokument pole asjakohane. 1.07.2011.a. arvel nr 235 ja 30.07.2011.a. üleandmise-vastuvõtmise aktil on märgitud hobune nimega Labiouniks x e.i Pandur. Koos vaide ja kaebusega on esitatud dokument, mis puudutab aga hobust nimega Picos Pepina. Kaebaja väidab, et tegemist on sama hobusega. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kuna kaebaja seda väidet tõendanud pole, loeb vastustaja väite paljasõnaliseks ja dokumendi mitteasjakohaseks. Maksumenetluses kogutud tõenditest ei nähtu, kes on L. P. ja mis seos on tal käsitletava asjaga. Maksumenetluses ei teadnud ei M.Veedla ega ka M.Lootus kellelt hobune saadi ja kellele hobune varem kuulus. M.Lootus mäletab ainult, et hobuse andis üle hoopis keegi Miikael. Lisaks sisaldab dokument nime M.Lootus, kuid dokumendist ei nähtu, et see isik oleks tegutsenud OÜ „Seljametsa Tallid“ ja OÜ „Astimek“ nimel ja eest. Kaebaja soovib dokumendiga tõendada, et Saksamaa müüja hinnasoov hobuse eest on 18 000 eurot. Milline oli hobuse reaalne turuväärtus, ei oma asjas tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, kas maksuhaldur oleks pidanud hindamise läbi viima või mitte. Dokument seda kuidagi ei kinnita ega lükka ümber.
lg 1 p 2 järgi maksuotsust muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine polnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Juba 5.12.2011.a. maksuotsusest nähtus, millised kahtlused on maksuhalduril tekkinud ning seega oleks kaebaja pidanud kohe esitama tema käsutusse sattunud dokumendi. Arvestades asjaolu, et maksuotsus koostati 1.06.2012.a., dokumendi sai kaebaja aga väidetavalt kätte 2012.a. kevadel, oli kaebajal reaalne võimalus teavitada maksuhaldurit vastava dokumendi olemasolust enne maksuotsuse väljastamist. Kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumenti ega isegi ei viidanud sellise dokumendi olemasolule. KOHTU PÕHJENDUSED Kaevatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning nii õigulikult kui faktiliselt piisavalt motiveeritud, selle tühistamiseks puudub alus. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja, kui ta oli veendunud, et kaebaja ei ostnud ühtedel dokumentidel nimega i. Labiouniks x e.i Pandur(tl 86-87, 105) ja teistel nimega Picos Pepina(tl 22, 106) märgistatud hobust OÜ-lt „Astimek", oleks pidanud hindamise teel välja selgitama, kui palju pidi kaebaja maksma kõnealuse looma soetamise eest. Kaebaja väidab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-60-11 viidates, et vastustaja oli kohustatud niisugusel juhul hobuse maksumuse määrama hindamise teel, sest loom oli ju reaalselt olemas ning nii kalli kauba puhul ei saa eeldada selle tasuta saamist. Vastustaja kinnitab aga samale Riigikohtu lahendile tuginedes, et hindamiseks puudus vajadus, sest maksukohustuse aluseks olevad asjaolud(hobuse saamine tasuta) on tuvastatud muude tõenditega ning lisaks sellele välistab hindamise teel maksustamise kaasaaitamiskohustuse rikkumine kaebaja poolt. Vastustaja arvates pole ka tõendatud, et dokumendid, milles on kasutatud 6 kaht erinevat nimekuju i. Labiouniks x e.i Pandur ja Picos Pepina, on koostatud ühe ja sama hobuse kohta. Tulumaksu määramise õigusliku alusena on maksuotsuses viidatud TuMS §-le 51 lg 1 ja lg 2 p 3, mille kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, milleks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (näit. dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet). Maksuotsuses on selgitatud, et tulumaks on määratud sellepärast, et OÜ „Astimek“ poolt 1.07.2011.a. väljastatud arve nr 235 alusel tehtud väljamakseid tuleb käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Riigikohtu halduskolleegiumi väljakujunenud praktika kohaselt on maksustamise seisukohalt oluline, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, toob see kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus olenemata sellest, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Poolte viidatud otsuses nr 3-3-1-60-11 asus Riigikohus seisukohale, et kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis peab maksuhaldur hindamise teel välja selgitama, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing pole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga.
lg 2 kohaselt pole maksuhaldur maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel piiratud kontrollitava maksukohustuslase esitatud taotluste ja tõenditega.
§-d 11 lg 1 ja 92 lg 3 panevad maksuhaldurile kohustuse võtta tasumisele kuuluva maksusumma määramisel arvesse kõiki maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Vastavalt
§-le 94 võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega pole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-60-11 selgitanud, et
lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel.
alusel teostab maksuhaldur kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.
lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Samas märkis Riigikohus, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasel on kasulik oma kohustusi eirata. Käsitletavas asjas on maksuhaldur nii maksumenetluses, vaidemenetluses kui ka kohtumenetluses olnud seisukohal, et OÜ "Astimek" arve nr 235 on fiktiivne, äriühing pole kunagi arvel märgitud hobust omanud ega saanud seetõttu ka seda looma kaebajale müüa. Vastustaja on maksuotsuses ja vaideotsuses hindamise vajalikkust kaalunud ja leidnud, et kuivõrd kaebaja on kõne7 aluse hobuse saanud tasuta ning pole võimalik tuvastada, kelle või mille eest maksti kaebaja kassast välja sularaha OÜ "Astimek" arve alusel, ei saa hindamise teel ega muul moel neid väljamakseid lugeda ettevõtlusega seotuks ning seega on õigustatud tulumaksu määramine väljamakse summalt. Halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja pole soetanud hobust OÜ-lt „Astimek“ ning maksumenetluses koguda õnnestunud tõendite alusel põhjendatult järeldanud, et kaebaja on vaidlusaluse hobuse saanud tasuta. Kohus nõustub maksuotsuses ja vaideotsuses selle seisukoha kinnitamiseks esitatud järeldustega, milleni vastustaja on jõudnud kaebaja juhatuse liikme M.Lootuse ja OÜ "Astimek" juhatuse liikme M.Veedla maksumenetluses antud seletuste ning kogutud dokumentide analüüsimise tulemusel, ega pea vajalikuks neid korrata. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes arve esitamine ja selle alusel raha maksmine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Kui tehingut tegelikult polegi toimunud või tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on tegemist näiliku tehinguga. Kohtumenetluses pole ilmnenud mingeid tõendeid, et OÜ "Astimek" ja kaebaja oleksid kokku leppinud tegelikult toimunud tehingu(te) varjamises ning et arve nr 235 alusel oleks kaebaja tasunud OÜ-le "Astimek" mingite muude kaupade või teenuste eest. Järelikult pole kaebaja ja OÜ „Astimek“ vahel mingit tehingut üldse toimunudki, M.Veedla poolt allkirjastatud arve nr 235 ning M.Veedla ja M.Lootuse allkirjadega 30.07.2011.a. kuupäevaga dateeritud hobuse üleandmise-vastuvõtmise akt(tl 86-87) on fiktiivsed paberid, koostatud eesmärgiga tõendada olematu tehingu toimumist ning sel viisil saavutada maksueelist, arvestades arve nr 235 alusel kaebaja poolt tehtud ettevõtlusega mitteseotud sularahaväljamaksed ettevõtlusega seotud kuluks. Kohtumenetluse käigus pole õnnestunud tuvastada, kellelt, millal ja mil viisil kaebaja vaidlusaluse hobuse tegelikult soetas. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M.Veedla väitis, et hobust nimega Labionics Pandur nägi ta kaebaja tallis, kus M.Lootus seda talle müüa pakkus. Hobuse omanik oli välismaal, kusagil Hollandi ja Saksamaaga piirneval alal ning tunnistaja käis 2011.a. suvel seal ja maksis hobuse eest sularahas 15 000 – 18 000 eurot inimesele, kelle nime ta ei mäleta ega tea, kas see oli hobuse omanik või mitte. Müüjalt sai tunnistaja omanikutunnistuse ja allkirja raha üleandmise kohta. Natuke raha, 2000-3000 eurot jäi hobuse hinnast maksmata, selle viis tunnistaja palvel müüjale hiljem ära M.Lootus, kui ta Saksamaale sõitis. Hobuse ostis tegelikult tunnistajale kuuluv OÜ „Astimek“, ostu-müügi lepingut ei sõlmitud, ainsaks tõendiks selle tehingu toimumise kohta on OÜ „Astimek“ raamatupidamises olev kassa väljamineku order. Kohus ei pea tunnistaja ütlusi tõesteks. Ütlused on vastuolus M.Veedla poolt maksumenetluses 23.09.2011.a. antud seletusega, kus M.Veedla väitis, et hobune osteti hollandlasest eraisikult, kellele on siiani (23.09.2011.a.) maksmata. Kohtuistungil kinnitas Veedla aga, et maksis hobuse eest isiklikult sularahas 15 000 – 18 000 eurot ning põhjendas vastuolu varasema seletusega sellega, et väike osa hobuse hinnast jäi esimesel korral tema poolt maksmata. Kohtu arvates ei vasta see põhjendus tegelikkusele ning õige on M.Veedla varasem selgitus(tl 54-55), et tema hobuse eest midagi ei maksnud. Kohus ei pea usutavaks, et väidetavalt ostetava hobuse eest suurt sularahasummat kohapeal ise maksmas käinud tunnistaja ei tea ei koha nime, kus hobusetall asus ega looma omaniku nime ja kontaktandmeid ning ei tundnud üldse huvi, kas see on ikka hobuse omanik, kellele ta nii suure rahasumma üle annab või kas sel isikul on omaniku volitus raha vastu võtta. Allkirja raha üleandmise kohta pole kohtule esitatud. Samuti ei pea kohus usutavaks, et M.Lootus, kes väidetavalt käis Hollandi-Saksamaa piiri äärest hobust 2011.a. mais-juunis ära toomas ning hiljem viis sinna ära M.Veedla võlga, ei mäleta ei selle koha nime ega ka hobuseomaniku nime ja kontaktandmeid. M.Lootus ei rääkinud 27.10.2011.a. seletuses(tl 84), et käis seal veel teist korda M.Veedla raha ära viimas ega mäletanud, kui palju omanik tahtis hobuse eest raha saada. Kaebaja 8 poolt 2.07.2012.a. vastustajale koos vaidega esitatud ilma kuupäevata M.Lootuse ja kellegi L. P. allkirjadega saksa-inglise segakeeles koostatud paber, kus on kirjas, et L.P. soovib oma hobuse Picos Pepina eest saada vähemalt 18 000 eurot(tl 19-22), pole käsitatav tõendina. Kuivõrd nii kaebaja kui ka OÜ "Astimek" seaduslikud esindajad M.Lootus ja M.Veedla on järjepidevalt kinnitanud, et ei mäleta/ei tea hobuse välismaise omaniku nime ega kontaktandmeid, siis jääb kohtu jaoks arusaamatuks, mis seos võiks L.P. olla käsitletava kohtuvaidlusega. Seda enam, et kõnealusel kirjal puudub kuupäev, mistõttu pole võimalik ligilähedaseltki tuvastada, millal see kiri koostatud on. Fakt, et M.Lootus 27.10.2011.a. seletuses kirjast üldse ei rääkinud, tõendab, et seda kirja siis veel polnudki ning kiri tehti alles peale kaevatud maksuotsuse koostamist, eesmärgiga anda kaebaja vaidemenetluses esitatud väidetele suuremat usutavust. Oluline on märkida, et kui vastab tõele kaebaja väide, et hobuse tõi M.Lootus välismaalt Eestisse looma eest üldse midagi maksmata ning hobuse ostuhind tasuti omanikule alles mitu kuud hiljem, siis taoline asjade käik eeldab erakordselt usalduslikke suhteid asjaomaste äriühingute/ inimeste vahel, mis saavad välja kujuneda ikkagi ainult varasemate positiivsete ärikontaktide baasil. Niisugugusel juhul aga teab kaebaja kindlasti nii talli asukohta, kust ta hobuse oma talli tõi, kui ka looma omaniku nime ja kontaktandmeid. Seda teavet maksuhaldurile ja kohtule järjekindlalt avaldamast keeldudes on kaebaja keeldunud tegelike tehingute kindlakstegemisele kaasaaitamisest. 12.12.2012.a. otsuses nr 3-3-1-23-12 sedastas Riigikohus, et olukorras, kus kaebaja pole aidanud kaasa tegelike tehingute kindlakstegemisele, ei saa maksuhaldurile ja kohtutele panna kohustust tuvastada, millised tehingud ja kas üldse kaebaja esindatav äriühing tegelikult tegi. Kohtunik: D.Maastik (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.