KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kadriann Ikkonen, Tiina Pappel, Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsembril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number

§ 12lõike 3 punkti 5 alusel tagastamata (kd I, lk.

30-32). Taotlust põhjendati eeskätt järgmiste asjaoludega (kd I, lk. 30-32): • XVI sajandist päriv hoonetekompleks suure kultuuriajaloolise tähtsusega riiklik arhitektuurimälestis, kus toimub aastas ligikaudu 300 mitmesugust üritust ja hoone esinduslikud ruumid on järjepidevalt aktiivses avalikus kultuurisihtotstarbelises kasutuses. • hoone on vajalik kohaliku omavalitsuse ning tema asutuste (eelkõige Tallinna Filharmoonia) vajadusteks ja ülesannete täitmiseks. • Tallinna linn soovib jätkata hoonetekompleksi omanikuna hoonetekompleksiga seotud kultuurialaste traditsioonide hoidmist ja neid tulevikus aktiivselt iseseisvalt edasi arendada. • Mustpeade maja tagastamata jätmine ei oleks käsitatav Mustpeade Vennaskonna omandiõiguse puutumatuse õigusvastase riivena, kuna isiku tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks ei loo õiguslikku alust ja kohustust vara tagastamisele.

1. Vabariigi Valitsuse 11.07.2008 korraldusega nr 319 jäeti Tallinna Linnavolikogu ettepanek rahuldamata.Tallinna linn esitas nimetatud otsuse peale kaebuse halduskohtule. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 28.05.2010 otsusega Tallinna linna kaebuse rahuldada, ringkonnakohtu otsus jõustus.
2. Tallinna Linnavalitsus saatis 08.07.2011 Rahandusministeeriumile kirja nr. LV-1/2454, teavidates viimast sellest, et Tallinna Linnavolikogu ei ole muutnud oma 05.10.2006 otsuses nr. 300 tehtud ettepanekut jätta Mustpeade maja tagastamata (kd I, lk. 176 pöördel-177). Lisaks varasemas taotluses esitatud põhjendustele rõhutas Tallinna Linnavalitsus järgmisi asjaolusid: • riik on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et Mustpeade maja tuleb jätta tagastamata; • ehitise osalise tagastamise korral on oluliseks riskiks eraomaniku rahaline suutlikkus ning vara võõrandamisel täitemenetluse käigus kolmandatele isikutele ei laieneks neile linna ja eraomaniku vahel sõlmitud kokkulepped; • Mustpeade maja on riikliku kaitse all olev objekt. 2
3. Tallinna Linnavalitsus esitas 15.03.2012 kirjaga nr. Õ-1/17 järgnevad täiendavad ettepanekud Mustpeade maja hoonetekompleksi tagastamata jätmise taotluse juurde (kd I, lk. 78-79): • Mustpeade Vennaskonna õiguslik järjepidevus ei ole tõendatud ning isikul puudub seaduslik õigus taotleda Mustpeade Maja tagastamist; • Mustpeade maja hoonetekompleksi tagastamine Mustpeade Vennaskonnale ei taga linnaelanike püsivat kultuurialast teenindamist antud hoonetekompleksis ning vara säilimist kultuuriobjektina; riigi nõue tagada Mustpeade Maja avalik sihtotstarve ja kultuuriobjekti staatus eraomanikuga sõlmitava kasutuslepingu alusel rikub kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust; • Rahandusministeeriumi läbi viidud haldusmenetlus on erapoolik, kaalutlusvigadega ja vastuolus hea halduse põhimõttega; • vara tagastamise korral on riik tekitanud Tallinna linnale kahju.
4. Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korraldusega nr 288 jäeti Tallinna linna ettepanek Mustpeade Maja tasuta üleandmiseks Tallinna linnale rahuldamata. Korraldust põhjendatakse järgmiselt: • hoone tagastamata jätmine

§ 12

lõike 3 punkti 5 alusel on õigustatud vaid juhul, kui ühelgi teisel viisil ei ole võimalik sättega taotletavat eesmärki saavutada. Seetõttu tuleb kaaluda, kas hoone jätkuvat kasutamist avalikes huvides on võimalik saavutada Mustpeade Vennaskonna õigusi vähem riivates, kahjustamata samas ebaproportsionaalselt Tallinna linna huve. Avalikuks huviks on väärtusliku arhitektuurimälestise säilimine ja pikaajaline jätkusuutlik avalik kasutus kultuuriobjektina; • õigusaktidest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmiseks vajalik vara peab tingimata olema linna omandis. Kui Mustpeade maja senisel sihtotstarbel kasutamise jätkamine on saavutatav ka omandireformi õigustatud subjekti jaoks vähem koormavate vahenditega, ei ole vaja jätta seda tagastamata; • Mustpeade Vennaskond on kinnitanud 27.09.2011 kirjas Rahandusministeeriumile, et hoone tagastamine ei takista selle kasutamist avalikes huvides ja kultuuriobjektina ning esitanud ühepoolselt allkirjastatud kokkuleppe Tallinna linnaga, mis näeb ette Mustpeade maja senisel sihtotstarbel kasutamise jätkumise tähtajatult; • Tallinna Linnavalitsuse väited kaasomandist tulenevate kitsenduste kohta hoonetekompleksi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ei ole piisavad põhjused hoonete tagastamata jätmiseks. Kaasomanike koostöös on võimalik jätkata hoonete kasutamist avalikes huvides viimaseid kahjustamata, sest asjaõigusseadusel põhinev kaasomanike kokkulepe pakub täiendava tagatise seniste kasutusfunktsioonide jätkumiseks; • Mustpeade Vennaskond on ainus keskaegses Tallinnas sündinud ja püsima jäänud ühendus. Unikaalse kodanikuühenduse materiaalse sideme taastamine Tallinna linnaga aitab säilitada ja tugevdada Tallinna kui ajaloolise hansalinna kultuuriidentiteeti, tõstes samaaegselt ka Mustpeade maja kui ajaloolise hoone väärtust. Ajaloolise hoonetekompleksi tagastamine soodustab Vennaskonna tegevuse taastumist Tallinnas, mis omakorda on kooskõlas avaliku huviga; • Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai 2010 otsusest tulenevalt ei saa Vabariigi Valitsus kaalumisel välja selgitada ja arvesse võtta õigustatud subjekti rahalist suutlikkust, seda ei näe ette ka omandireformi õigusaktid. Muinsuskaitseseaduse § 27 lg 2 ja § 28 näevad ette tagatised Mustpeade maja kui arhitektuurimälestisena säilimiseks; • Vabariigi Valitsuse varasemate otsuste puhul oli valdavalt tegemist juhtumitega, kus vara tagastamise korral ei oleks selle kasutamise jätkamine senisel otstarbel lühemas või kaugemas perspektiivis olnud võimalik, ent käesoleval juhtumil on tagatud vara edaspidine kasutamine senisel sihtotstarbel; • Mustpeade Vennaskonna legitiimsus omandireformi õigustatud subjektina on Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 otsusega tsiviilasjas nr. 2/5/52-6943 tuvastatud ja seda ei saa antud menetluses kahtluse alla seada. 3
2. Tallinna linn esitas 26.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 28.06.2012 korralduse nr 288 tühistamise nõudes. KAEBAJA VÄITED
3. Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V.-l (edaspidi Bruderschaft) ei ole omandireformi õigustatud subjektiks, mistõttu ei võinud Vabariigi Valitsus otsuse tegemisel kaaluda tema huvisid ja õigusi. Muspeade Vennaskond (edaspidi Vennaskond)ja Bruderschaft on erinevad juriidilised isikud, millest esimene on asutatud
4. aastal ja Eesti vastavast registrist kustutatud
5. aastal ning teine on asutatud ja registreeritud Hamburgis
6. aastal, olles 23.11.1990 tehtud kande alusel registrist kustutatud, kuna teostatud uuringute alusel ühingut enam ei eksisteeri. Hiljem kanne taastati. Kuigi Eestis registreeritud Vennaskonnal ei olnud registrikandest ega ka põhikirjast nähtuvalt kasutusel saksakeelset paralleelnime, on Vennaskonna nimi tõlgitav saksa keelde kui Bruderschaft der Schwarzenhäupter zu Reval (mitte Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval). Käesoleva hetkeni ei ole Bruderschaft esitanud kohtuotsust enda omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, kuna Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 otsus tsiviilasjas nr 2/5/52-6943 selliseks on tehtud Vennaskonna, mitte tagastamist taotleva Bruderschafti kohta.
7. Vennaskond ega Bruderschaft ei ole ühiskondlikuks organisatsiooniks

§ 9tähenduses.

Põhikirjade kohaselt on mõlemad organisatsioonid ühingu liikmete kesksed ning esiplaanil on ühingu liikmete kaubanduslike huvide edendamine. Põhikirjadest ei nähtu, et Vennaskonna või Bruderschafti tegevus oleks olnud suunatud ühiskondlikult kasulike mittemajanduslike eesmärkide saavutamisele. Ka see, et Vennaskonna põhikirjas oli ette nähtud, et likvideerimise korral langeb Vennaskonna vara Mustapeade Klubile, mitte ühiskondlike eesmärkide täitmise hüvanguks, kinnitab kaebaja väidet, et Vennaskonna tegevuses prevaleerisid tema liikmete majanduslikud huvid. 13. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et Vennaskonna põhikirjaline tegevus on jätkunud järjepidevalt kuni 1991. aastani. Kuna Vennaskonna põhikirja § 37 kohaselt tuli vähemalt kord aastas pidada peakoosolekuid, siis saaks

§ 9

lg 1 nõuetele vastavust jaatada vaid juhul, kui oleks tõendatud, et kord aastas Vennaskonna liikmed ka reaalselt põhikirjaliste eesmärkide realiseerimiseks kogunesid. Sellised tõendid puuduvad. Seda, et III Reichis kehtinud seaduste tõttu oli kuni

1. aastani kõikide ühiskondlike organisatsioonide tegevus keelatud, ei saa pidada järjepideva tegevuse tõendamisest vabastamise aluseks. Pigem peab eeldama, et sel ajal ei saanud Vennaskonna põhikirjaline tegevus olude sunnil jätkuda.
2. Kuna ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus puudutab kaasomandisse tagastamise küsimust, ei ole korralduse kaalutlused, mis lähtuvad Mustpeade maja osalisest tagastamisest ja kaasomandina kasutamisest, asjakohased. Kokkuleppega ei ole võimalik välistada seda, et Mustpeade maja võõrandatakse kolmandale isikule, kellel puudub igasugune soov varasemat kokkulepet täita. Ka ei laiene igasugused võlaõiguslikud kokkulepped tulevastele omanikele isegi juhul, kui vastavasisuline märkus kantakse tulevikus kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatusse kantava märkusega saab tagada vaid kaasomanike vahelisi kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavate kokkulepete järgmisele omanikule laienemist, mitte aga muude võlaõiguslike kokkulepete edasikestmist.

näeb ette küll võimaluse sõlmida tagastatava vara sihtotstarbelise kasutuse säilimise tagamiseks kuni viieks aastaks

§ 12lg 6 sätestatud leping, ent kokkuleppe näol ei ole sellise lepinguga tegemist.

Korralduses puudub viide sellele sättele ja ka faktiliselt ei oleks antud juhul vaid viieks aastaks 4 kultuurifunktsiooni säilitamine avalike huvidega kooskõlas. Korralduses ei ole tagastamise tingimuseks seatud

§ 12lg 6 sätestatud lepingu ega ka kokkuleppe sõlmimist.

Sihtotstarbelise kasutamise kokkuleppe sõlmimise kohustuse või eelduse seadmine riivab Põhiseaduse §-st 154 ja KOKS §-st 2 Tallinna linnale tulenevat enesekorraldusõigust.

1. Mustpeade Maja aja jooksul kohandatud just avaliku kultuurifunktsiooni täitmiseks ning linn on vara omanikuna sellesse investeerinud ligikaudu 200 000 eurot. Korralduse vastuvõtmisel on eeltoodud asjaolud jäetud põhjendamatult tähelepanuta. Korralduses ei ole analüüsitud olukorda, kui kokkulepet ei sõlmita, seda ei täideta või kui see lõpetatakse. Hetkel on Mustpeade maja Tallinna Filharmoonia kasutuses, kes on on esitanud eeltaotluse Mustpeade maja kui pealinna ühe olulisima kultuuri- ja turismiobjekti lülitamiseks 2014-2020 EL-i programmifondidesse. Muinsuskaitseseadusest (MuKS) tulenevad kaitseabinõud ei aita tagada avaliku huvi kaitset, eeskätt ei aita need abinõud kuidagi tagada kultuurifunktsiooni säilimist ning need saavad puudutada vaid Mustpeade maja arhitektuurimälestisena säilimise küsimust..
2. Brudesrshafti rahalise suutlikkuse väljaselgitamine on oluline, hindamaks, kas Mustpeade maja on otstarbekas jätta tagastamata või mitte. Puuduvad igasugused garantiid selles osas, et Brudesrshaft kui välisriigi ühing oleks üldse võimeline oma kohustusi Mustpeade maja senise funktsiooni säilitamiseks täitma ning seda ka pikemas perspektiivis, arvestades, et Mustpeade maja kui arhitektuuriline kultuurimälestis vajab koheselt märkimisväärseid investeeringuid renoveerimiseks ning senise funktsiooni tagamisel ei saa olla eesmärgiks tulu teenimine Mustpeade maja kaudu. Korralduses märgitud asjaolule, et MuKS-st tulenevalt on riigil kinnismälestise müügi korral ostu-eesõigus, on antud vaidluses asjakohatu viidata, kuna riigi ja linna huvid on Mustpeade Majaga seotud küsimuses arusaadavalt vastandlikud. Kui kinnistu võõrandatakse hinnaga, mille väljaostmiseks puuduvad riigil või linnal rahalised vahendid, ei ole võimalik ostueesõigust teostada.
3. Korralduse vastuvõtmisel on eiratud varasemat haldus- ja kohtupraktikat analoogsetes asjades ning võrdse kohtlemise põhimõtet. Nii on Vabariigi Valitsus andnud nõusoleku järgmiste hoonete tagastamata jätmiseks: on jätnud linna ettepanekul tagastamata): Nõmme Noortemaja (Nurme 40), Lastesõim Mõmmik (Metsa 38), Nõmme Kultuurimaja (Turu plats 2), Nõmme Polikliinik (Jaama tn 11), Linnamuuseum (Vene tn 17), Tammsaare muuseum (Koidula tn 12a), Linnateater (Aida tn 8), Pelgulinna Rahvamaja (Telliskivi 56), Tallinna Ülikool (Narva mnt 27). Ka nimetatud objektide puhul olid õigustatud subjektid valmis sõlmima kokkuleppeid vara senise kasutuse säilimise osas, ent seda ei pidanud Vabariigi Valitsus toona piisavaks. Lisaks taotles linn riigilt luba Raekoja plats 12 kinnistu võõrandamiseks, ent keskkonnaminister leidis 13.12.2011 käskkirjas nr 1776, et Raekoja plats 12 hoonel on avalik funktsioon, mistõttu tuleb see jätta Tallinna linna omandisse. Riik ei pidanud seejuures piisavaks MuKS-st tulenevaid abinõusid (sh ostueesõigust).
4. Vabariigi Valitsus on korralduse vastuvõtmisel ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud

§ 12

lg 3 p 5 ja lg 6 koosmõjus

§-ga 2 lg 2, §-ga 9 ja §-ga 12 lg 1, samuti Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi vara tagastamise kord) punkte 29 ja 31. Korralduse vastuvõtmisel ei ole arvestatud diskretsiooninormi eesmärgiga, kuna see ei taga alusnormi –

§ 12

lg 3 p 5 - eesmärgi saavutamist.

§ 12

lg 3 p 5 sätte mõttega ei ole kooskõlas korralduses sisalduv käsitlus, et hoone tagastamata jätmine on õigustatud vaid juhul, kui ühelgi teisel viisil ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

§ 12

lg 3 p 5 ja vara tagastamise korra p 31 seavad tagastamata jätmise otsustamisel rõhuasetuse just vara funktsioonile (oluline kultuuriobjekt, riikliku kaitse all olev objekt) ning küsimusele, kas tagastamine on otstarbekas või mitte. Küsimus 5 ei ole selles, kas tagastamise korral on senise funktsiooni säilitamine võimalik või välistatud ja/või kas tagastamise õigustatud subjekt on valmis võtma vastavaid kohustusi. Tagastamata jätmine võib olla õigustatud sellega, et tagastamata jätmise korral on senise funktsiooni säilitamine ning vara haldamine avalikkuse huve silmas pidades kindlam, otstarbekam ja tagatum. Tagastamata jätmise eelduseks ei ole olukord, kus senise funktsiooni säilitamine on kindlasti välistatud. Vastasel juhul kaotaks igasuguse sisu ja tähenduse Vara tagastamise korra punktis 31 nimetatud otstarbekuse klausel.

1. Vaidlustatav korraldus on ka formaalselt õigusvastane, kuna selle andmisel üldisemaid haldusmenetluse nõudeid ning lähtutud ei ole hea halduse põhimõtetest. Ettepaneku menetlus tervikuna (sh varasema korralduse menetlus) on läbi viidud erapoolikult ja kallutatult ning lähtudes eesmärgist Mustpeade maja igal juhul tagastada. Sisuliselt ei erine korraldus oma motiveeringute poolest varasemast korraldusest, kuigi Riigikohus on juhistanud Vabariigi Valitsust läbi viima kohase ja kaalutletud haldusmenetluse. Tallinna linna ärakuulamine oli formaalne ja näiline, mis on vastuolus hea halduse põhimõtte ja HMS §-ga
2. Vabariigi Valitsus on jätnud täielikult tähelepanuta linna täiendavad vastuväited seoses õigusjärgluse ja omandireformi õigustatud subjekti staatuse puudumise küsimusega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
3. Vabariigi Valitsus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/5/52-6943 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V, mistõttu on korralduse vastuvõtmisel kaalutud õiguspäraselt tema huve. Kuigi kohtuotsuse resolutsioonis ei ole märgitud kolmanda isiku ametlikku saksakeelset nime, vaid on kasutatud selle tõlget eesti keelde, ilmneb kohtuotsust tervikuna lugedes, et silmas on peetud Saksamaal registreeritud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V-d, sest kohtuotsuse kirjeldavas osas on viidatud just nimelt Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V asutamisele, registreerimisele, õigusjärglusele ja asjaolule, et selle liikmeteks said Tallinna Mustpeade Vennaskonna liikmed. Kohus ei saanud subjektina kuidagi silmas pidada
4. aastal Eestis registreeritud Tallinna Mustpeade Vennaskonda, sest see oli registrist kustutatud
5. aastal. Tallinna Linnavalitsus on eelviidatud linnakohtu otsust aktsepteerinud, sest vastasel korral ei oleks olnud tarvidust Tallinna Linnavolikogu 05.10.2006 otsuse nr 300 vastuvõtmiseks.
6. Bruderschaft on Tallinna Mustpeade Vennaskonna õigusjärglane. Ajalooliselt on Tallinna Mustpeade Vennaskonna tähistamiseks olnud paralleelselt kasutusel väikeste erinevustega nimetused. Sellele on viidatud ka 23.12.1997 Tallinna Linnakohtule esitatud subjektiks tunnistamise avalduse esimeses lõigus.
7. aastal registreeritud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V nimi on praktiliselt identne
8. aastast kasutatava nimekujuga Tallinna Mustpeade Vennaskond, kuigi võrrelda seda kahes põhikirjas märgituga ei ole võimalik, sest 1938 aastal kinnitatud põhikiri ei sisaldanud ühingu nime saksakeelset tõlget. Bruderschaft, kes on käesolevasse kohtumenetlusse kaasatud kolmanda isikuna, eksisteeris tagastamisavalduse esitamise ajal
9. aastal kui ka käesoleval ajal ning esitas tagastamisavalduse ja tunnistati vara suhtes õigustatud subjektiks.
10. Vabariigi Valitsus oli õigustatud lähtuma

§ 12

lg 3 p 5 kohaldamisel ka

§ 12lg 6 reguleerimise eesmärgist.

Kuna

§ 12

lg 6 annab ka kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse sellise lepingu sõlmimise nõudmiseks enne vara tagastamist subjektile, siis arvestades kolmanda isiku ettepanekut tähtajatu kokkuleppe sõlmimiseks, ei oleks olnud otstarbekas hakata Vabariigi Valitsusel seadma tingimust 5-aastase tähtajaga kokkulepe sõlmimiseks enne 6 tagastamist. Korralduses märgitud kokkulepe sõlmimise kohustuse või eelduse seadmine ei riiva Tallinna linnale Põhiseaduse §-st 154 ja KOKS §-st 2 tulenevat enesekorraldusõigust. Kohalik omavalitsus saab realiseerida enesekorralduse õigust ainult koos teiste seadusest tulenevate kohustuste täitmisega. Tallinna linn korraldas vajalikul määral kultuurilist tegevust ka enne 27.02.2006, kui Eesti Vabariik andis Tallinna linnale üle Mustpeade maja omandi. Ei ole mõistlik eeldada, et kui peale selle tervikuna või osalist tagastamist ei oleks teoreetiliselt võimalik Mustpeade maja enam kasutada, ei saaks Tallinna linn enam vajalikul määral korraldada kultuurilist tegevust. Tallinna linna käsutuses on piisavalt teisi kultuuriobjekte, mille abil on võimalik täita KOKS § 6 lg 1 sätestatud ülesandeid.

1. Muinsuskaitseseadusest tulenevad abinõud aitavad tagada avaliku huvi kaitset. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2010 otsuses haldusasjas nr 3-08-1724 punktis 29 märgiti, et kolmanda isiku maksevõimetuse korral oleks võimalik tema rahaliste kohususte katteks Tallinna linna kui kaasomaniku ees Mustpeade maja võõrandamine, ei omanud korralduse vastuvõtmisel tähtsust, kuna vara tagastamise menetluse käesolevas etapis ei ole teada Mustpeade maja tagastamise ulatus. Seetõttu ei ole ka asjakohased kaebaja vastavad pretensioonid korralduse kaalutlemise osas. Kaebaja väited kolmanda isiku rahalise suutmatuse kohta on asjakohatud ja tuleb kõrvale jätta.
2. Korralduse vastuvõtmisel ei pidanud juhinduma varasemast kohtupraktikast. Kaebaja viidatud lahenditest ei nähtu, et õigustatud subjektid oleksid olnud valmis tähtajatult võimaldama tagastatavaid objekte endisel eesmärgil kasutada. Kolmas isik on väljendanud soovi jätkata Mustpeade Maja kasutamist kultuuriobjektina tähtajatult. Seega puudub käesolevas vaidluses vastuolu varasema haldus- ja kohtupraktikaga. Kuna

§ 12

lg 3 p 5 rakendamisel on Vabariigi Valitsusel lai diskretsiooniruum, siis ei ole ka põhjendatud selle piiramine üksikute varasemate otsustega, sest iga küsimuse otsustamisel on erinevad faktilised asjaolud ja kaalutlused. 25. Õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise otsus oleks vara tagastamise õigustatud subjekti õiguste kõige intensiivsem võimalik riive, mille teostamiseks peavad olema väga kaalukad põhjused. Puudub vastuolu

§-ga 9, kuna kohtuotsus on tõendiks, millest tuleb lähtuda

§ 12lg 3 p 5 menetluse läbiviimisel.

Kuna vara tagastamise korra punkt 29 asub peatükis „Vara tagastamise otsustamine“ ning punkti 23 kohaselt subjektile vara tagastamise otsustab vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus, siis ei ole punkt 29 üldse kohaldatav Vabariigi Valitsusele

§ 12lg 3 p 5 menetluse läbiviimisel.

Vara tagastamise korra punkt 31 ei sisalda juhiseid Vabariigi Valitsusele vara tagastamise küsimuse otsustamiseks

§ 12lg 3 p-s 5 ettenähtud menetluses.

Punkt 31 märgib küll seda, et kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan loeb vastava vara tagastamise ebaotstarbekaks, saab ta pöörduda volikogu poole seisukoha võtmiseks vara mittetagastamise osas. Otstarbekuse küsimust on korralduse punktis 2 d) ka piisava põhjalikkusega käsitletud.

1. Vaidlusaluse korralduse andmisel eelnenud menetlus oli põhjalik, kõik pooled on saanud esitada korduvalt seisukohti. Kaebaja väide nagu oleks korralduses jäetud tähelepanuta omandireformi õigustatud subjekti staatuse puudumisega seotud küsimused, on ebaõiged. Nimelt on korralduse punktis 2d) viimases lõigus märgitud, et Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/5/52-6943, millega on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Tallinna Mustpeade Vennaskond. 7 KOLMANDA ISIKU VASTUVÄITED
2. 23.12.1997 esitatud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise avaldusest, Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 kohtuotsuse motiveerivast osast ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt on üheselt selge, et Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V on Tallinna Mustpeade Vennaskonna õigusjärglane ning et vennaskonna tegevus ei ole katkenud. Kuivõrd 1961 registreeriti Saksamaal Hamburgis mittetulundusühinguna Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V, siis on selge, et Tallinna Mustpeade Vennaskonna all pidas Tallinna Linnakohus kohtuotsuse motiveerivas osas silmas Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V-d. Eelnevat tõendab ka Hamburgi mittetulundusühingute registri ärakiri. Tõendid, millele Tallinna Linnakohus 04.05.1999 otsuses tugines ja mille alusel pidas tuvastatuks, et Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V on omandireformi õigustatud subjekt, kinnitavad, et Tallinna Mustpeade Vennaskonna tegevus ei ole katkenud.
3. Ajalooliselt on Mustpeade Vennaskonna tähistamiseks olnud paralleelselt kasutusel väikeste erinevustega nimetused, nagu nähtub ka 23.12.1997 Tallinna Linnakohtule advokaadibüroo Väino R. Villik esitatud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise avaldusest.
4. aastal registreeritud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V (tõlkes „Tallinnast pärit Mustpeade Vennaskond“) nimevaliku põhjuseks oli eelkõige vajadus kinnitada seost Tallinnaga ning valitud nimi tõendab, et tegemist on
5. aastal Tallinnast lahkuma sunnitud Mustpeade Vennaskonnaga.
6. Vaidlustatud korralduses on õigesti leitud, et hoone tagastamata jätmine

§ 12

lõike 3 punkti 5 alusel on õigustatud vaid juhul, kui ühelgi teisel viisil ei ole võimalik sättega taotletavat eesmärki saavutada. Vabariigi Valitsus on kaalumisel õigesti arvesse võtnud Mustpeade Vennaskonna pakutud sihtotstarbelise kasutamise kokkuleppe. Kuivõrd Mustpeade Vennaskonna pakutud vara senisel sihtotstarbel kasutamise kokkulepe näeb ette, et Mustpeade Vennaskond võtab endale siduva ja tähtajatu kohustuse tagada Mustpeade maja edasine kasutamine senisel sihtotstarbel, st avalikes huvides ja kultuuriobjektina, puudub mistahes alus jätta Mustpeade maja kolmandale isikule tagastamata, sest ka tagastamise korral on tagatud Mustpeade maja kasutamine avalikes huvides. Kuivõrd Tallinna linn ei ole soostunud kolmanda isikuga läbi rääkima ega teinud kokkuleppesse ühtegi muudatusettepanekut, siis on ta kaotanud õiguse tugineda väitele, justkui ei kaitseks Mustpeade maja sihtotstarbelise kasutamise kokkulepe linna huve piisavalt.

1. Vabariigi Valitsus on kaalutlusena õigesti arvesse võtnud, et just Mustpeade Vennaskond on organisatsioon, kes on loonud Mustpeade majale selle täna omistatava ajaloolise, kultuurilise ja arhitektuurse väärtuse ning seega soodustab ajaloolise hoonetekompleksi tagastamine vennaskonna tegevuse taastumist Tallinnas, mis omakorda on kooskõlas avaliku huviga. Vabariigi Valitsus on õigesti järeldanud korralduse leheküljel 12, et kaalumisel ei saa välja selgitada ja arvesse võtta õigustatud subjekti rahalist suutlikkust ning sellekohased kaebaja väited on esiteks asjakohatud ja teiseks sisuliselt väärad. Kaebaja viited varasemale haldus- ja kohtupraktikale, on ainetud. Vabariigi Valitsus on põhjendanud vaidlustatud korralduse leheküljel 13, et Mustpeade maja tagastamise vaidlus erineb varasemas praktikas esinenud vaidlustest, sest varasemates vaidlustes ei olnud vara tagastamise korral selle kasutamise jätkamine senisel otstarbel võimalik, kuid Mustpeade maja puhul on tagatud edasine kasutamine senisel sihtotstarbel. Kolmas isik taotleb, jätta kaebus rahuldamata. 8 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebaja väited võib tinglikult liigitada kahte gruppi: esimesse kuuluvad väited, mis seavad kahtluse alla Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V (edaspidi ka Bruderschaft) võime osaleda õigustatud subjektina Mustpeade maja tagastamise menetluses. Nii väidab kaebaja, et Vabariigi Valitsus ei oleks tohtinud vaidlustatud korralduses Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V (edaspidi ka Bruderschaft) huve kaaluda, kuna viimast ei ole kohtuotsusega õigustatud subjektiks tunnistatud. Ka ei vasta Bruderschaft ega Tallinna Linnakohtu 04.05.
3. a otsusega õigustatud subjektiks tunnistatud Tallinna Mustpeade Vennaskond (edaspidi ka Vennaskond) kaebaja arvates

§ 9

lõikes 3 märgitud ühiskondliku organisatsiooni omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kriteeriumitele, kuna organisatsioonid on liikmete kesksed ning puuduvad tõendid Bruderschafti seotuse kohta

1. a. asutatud Vennaskonnaga õigusjärgluse kaudu ja / või Vennaskonna põhikirjalise tegevuse katkematuse kohta. Nimetatud väidetega seab kaebaja sisuliselt kahtluse alla nii Tallinna Linnakohtu 04.05.
2. a otsuse kui ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsuse õigsuse. Kaebaja ülejäänud, tinglikult teise gruppi liigituvad vastuväited puudutavad korralduse kui kaalutlusotsuse sisulist õiguspärasust ning on esitatud seoses Vabariigi Valitsuse poolt

§ 12

lg 3 p 5 koosmõjus teiste normidega väära tõlgendamise ning kaalutlusõiguse väära kohaldamisega. Ühtlasi leiab kaebaja, et vastustaja on korralduse andmisel rikkunud haldusmenetluse nõudeid. Seoses kaebaja esimesse gruppi kuuluvatele väidetele hinnangu andmisega peab kohus vajalikuks selgitada, milline on Vabariigi Valitsuse otsustusruum kaebaja taotluse lahendamisel ning kas Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel huvide kaalumisel lähtunud õigetest puudutatud isikutest (I). Kaebaja teise gruppi kuuluvate väidetega seonduvalt uurib kohus, kas Vabariigi Valitsus on

§ 12lg 3 p 5 tõlgendamisel ja huvide kaalumisel eksinud.

Kui kohus vastustaja kaalutlusotsuse ebaõigsust ei tuvasta, uurib kohus ka seda, kas haldusmenetluse reegleid on järgitud (II). Viimaks lahendab kohus kaebaja nõuded ning jaotab menetluskulud (III). I Vabariigi Valitsuse otsustusruum Tallinna Linnavolikogu taotluse lahendamisel ning

§ 12lg 3 p 5 kohasest otsusest puudutatud isikud 32.

Tallinna Linnavolikogu tegi 05.10.2006 otsusega nr. 300 Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta Mustpeade Maja

§ 12

lõike 3 punkti 5 alusel tagastamata.

§ 12

lg 3 p 5 sätestab: „Omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone.“ Pooled ei vaidle selle üle, et taotluse Mustpeade Maja tagastamiseks esitas 11.12.1991 Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V (vara tagastamise toimik I, lk. 154-155). Pooled ei vaidle ka selle üle, et Tallinna Linnakohus tunnistas 04.05.1999 otsusega tsiviilasjas nr. 2/5/52-6943 Mustpeade maja osas omandireformi õigustatud subjektiks Tallinna Mustpeade Vennaskonna (kd I, lk. 33-34) ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tunnistas 14.05.2001 otsusega nr. 12120 Mustpeade maja osas õigustatud subjektiks Mustpeade Vennaskonna (vara tagastamise toimik I, lk. 101). Kohus leiab, et

§ 12

lg 3 p 5 pani Vabariigi Valitsusele kohustuse, kaaluda õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud isiku subjektiivset huvi vara tagastamiseks ning kohaliku omavalitsuse huvi vara tagastamata jätmiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et üheks puudutatud isikuks, kelle huve pidi Vabariigi Valitsus kaaluma, on Tallinna linn. Kohus on seisukohal, et teise huvitatud isiku kindlakstegemisel pidi Vabariigi Valitsus lähtuma ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsusest.

§ 12

lg 3 p-s 5 märgitud otsuse tegemisel ei olnud Vabariigi Valitsuse pädevuses anda hinnangut ÕVVTK Tallinna 9 linnakomisjoni ega sellele eelnenud Tallinna Linnakohtu otsuse seaduslikkusele ega neid võimaliku õigusvastasuse argumendiga kõrvale jätta. 33. Kohtu eeltoodud seisukoht tuleneb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra formaliseeritusest. Nii sätestab Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi vara tagastamise kord) p 7, et vara tagastamise menetlus koosneb järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Sellest järeldub, et õigustatud subjektide kindlaksmääramine toimub vara tagastamist ettevalmistavas, mitte vara tagastamise otsuse vastuvõtmise etapis. Ühiskondlikul organisatsioonil tuleb juba vara tagastamist ettevalmistavas etapis esitada avalduse vastuvõtjale jõustunud kohtuotsus enda õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, vastasel juhul vara tagastamise avalduse läbivaatamisega ei alustata. Nii sätestab vara tagastamise korra p 161, et kui vara tagastamist taotleb ühiskondlik organisatsioon, tuleb tal esitada kohtu otsus, millega on vastavalt

§ 9lõikele 2 tunnistatud tema õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks.

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi avalduste läbivaatamise kord) p 27 sätestab: „Ühiskondlikelt organisatsioonidelt, kes esitavad avalduse vara tagastamise või kompenseerimise kohta, tuleb vastavalt „Omandireformi alustele“ see vastu võtta, kuid avalduse läbivaatamist alustatakse alles pärast seda, kui taotleja on esitanud kohtuotsuse, millega ta on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Nimetatud organisatsioonid esitavad avalduse organisatsiooni juriidilise aadressi (seisuga

1. juuni 1940) järgsele kohtule (käesoleval ajal kehtiva haldusterritoriaalse jaotuse alusel)“.
2. Avalduste läbivaatamise korra p 34 sätestab, et kui pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist loeb avalduse vastuvõtja taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Vara tagastamise korra p-st 19 nähtub, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni pädevuses oli määrata oma otsuses kindlaks: 1) vara võõrandamise õigusvastasus; 2) vara endine (õigusjärgne) omanik; 3) vara koosseis ning 4) õigustatud subjektid ja igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast. Avalduste läbivaatamise korra p 34 kohaselt oli kohaliku komisjoni pädevuses otsustada ka see, et avalduse vastuvõtja peab koguma täiendavaid tõendeid ning otsustada tõendite ebapiisavuse ja täiendavate tõendite kogumise võimatuse korral endiste omanike ja vara registrisse mittekandmine. Vara tagastamise korra p 20 kohaselt jätab kohalik komisjon (alates 10.09.2010 maakonnakomisjon) esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida. Eeltoodust järeldub, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil oli võimalik nõuda vara tagastamise taotlejalt tõendite ebapiisavuse või kohtuotsuse resolutsiooni ebaselguse korral täiendavate tõendite esitamist või taotlus rahuldamata jätta. Vara tagastamise toimikust ei nähtu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oleks seda teinud, vaid on selle asemel lugenud 14.05.2001 otsusega Mustpeade maja osas omandireformi õigustatud subjektiks Mustpeade Vennaskonna. Kohus märgib, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemisega lõpeb ka vara tagastamist ettevalmistav etapp vara tagastamise menetluses ning algab vara tagastamise otsuse vastuvõtmise etapp.
3. Vastavalt vara tagastamise korra p-dele 23 ja 24, otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise reeglina vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus, kusjuures vara tagastamine 10 otsustatakse kohaliku komisjoni (alates 10.09.2010 maakonnakomisjoni) otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla- või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Seega on kohaliku komisjoni otsus sisuliselt eelhaldusaktiks, mille olemasolu eeldusel on võimalik asuda järgmise vara tagastamise menetluse etapi küsimuste lahendamisele. Küsimused, mida tuleb vara tagastamise menetluse teises etapis lahendada, on toodud vara tagastamise korra p-des 23-
4. Vara tagastamise korra p 31 sätestab ka üksikasjaliku regulatsiooni

§ 12lg 3 p-s 5 märgitud vara tagastamise küsimuse lahendamiseks.

Eeltoodu kinnitab seda, et

§ 12

lg 3 p-st 5 tuleneva Vabariigi Valitsuse otsuse alusel vara tagastamata jätmise küsimus lahendatakse vara tagastamise otsustamise etapis, ning nimetatud etapis otsuste tegemise eelduseks on kohaliku komisjoni või maakonnakomisjoni otsusega kindlaks määratud asjaolud. Vara tagastamise korra p-st 31 nähtub, et Vabariigi Valitsusele esitatav ettepanek peab sisaldama andmeid vara kohta, valla- või linnavalitsuse seisukohta, õigustatud subjekti vastuväiteid ja vara tagastamata jätmise põhjendust. Vaid nimetatud andmete esitamisel on Vabariigi Valitsusel võimalik kaaluda nii vara tagastamata jätmist taotleva linnavalitsuse kui ka õigustatud subjekti põhjendatud huve. 36.

§ 12

lg 1 esimese lause kohaselt on isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama, kui omandireformi aluste seadusest ei tulene teisiti. Õigustatud subjekti puudumise või ebaselguse olukorras ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik

§ 12

lg 3 p-s 5 märgitud kaalumismenetlust läbi viia ega otsustada vara õigustatud subjektile tagastamata jätmist, mis HMS §-st 15 ning § 43 lg 1 p-st 3 koosmõjus võib kaasa tuua Vabariigi Valitsusele esitatud taotluse läbi vaatamata jätmise. Kohtule ei nähtu, et Vabariigi Valitsusel puudunuks käesoleval juhul võimalus

§ 12lg 3 p 5 kohase otsuse tegemiseks.

Vabariigi Valitsusele olid otsuse tegemisel teada nii Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 otsus kui ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsus. Kuna Vabariigi Valitsusel puudus korralduse andmisel õiguslik alus eeltoodud otsuste kõrvalejätmiseks ning Tallinna Linnakohtu otsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks, on kaebaja väited Tallinna Linnakohtu või ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuses tuvastatud asjaolude ebaõigsuse kohta ainetud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks neid väiteid täiendavalt uurida. Küll aga tuleb kohtul käesolevas vaidluses kindlaks teha, kas Tallinna Linnakohus ning viimase otsusest tulenevalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjon pidasid vastavalt Tallinna Mustpeade Vennaskonna ning Mustpeade Vennaskonna all silmas Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V-d. Kuigi ka Vabariigi Valitsuse korralduses räägitakse sarnaselt Tallinna Linnakohtu otsusele Tallinna Mustpeade Vennaskonnast ning sarnaselt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele ka Mustpeade Vennaskonnast või lihtsalt Vennaskonnast ning korralduse esilehel on tehtud viited Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 otsusele ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsusele (kd I, lk. 23), ilmneb vastustaja ja kolmanda isiku vastustest kohtunõudele, et Vabariigi Valitsus pidas korralduses Tallinna Mustpeade Vennaskonna, Mustpeade Vennaskonna või Vennaskonna all silmas faktiliselt silmas Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V-d (vt. kohtunõue kd I, lk. 107 ning vastustaja ja kolmanda isiku vastused sellele lk. 113 ja lk. 116).

1. Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr. 2/5/52-6943/97 toimikus asuvast
2. detsembri
3. a. avaldusest Tallinna Mustpeade Vennaskonna põhikirjalise tegevuse järjepidevuse kindlakstegemiseks EV omandireformi aluste seaduse § 9 mõttes ilmneb, et avaldajaks on Tallinna Mustpeade Vennaskond, asukohaga Rembrandstr. 1, D-63755, Alzenau, Deutschland. Avalduses märgitakse: „Tallinna Mustpeade Vennaskond (vanemas keelepruugis ka Mustpeade Vennaskond Tallinnast; kasutatud ka Mustpea Vennaste selts, saksa keeles – Brunderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval) asutati Tallinnas 1399 aastal ning on vanim käesoleva ajani tegutsev mittetulundusliku iseloomuga ilmalik organisatsioon Eestis“ (tsiviilasja toimiku lk. 4-5). 11 Ühtlasi selgitab avaldaja: „Et oma tegevust legaalselt korraldada ning mitte sattuda vastuollu Saksa maksuametiga (liikmemaksud), võttis Tallinna Mustpeade Vennaskond
4. mail
5. a end arvele Hamburgi linnakohtus“ (tsiviilasja toimiku lk. 6). Eeltoodud väite tõendamiseks esitas avaldaja Tallinna Linnakohtule avalduse lisana 10 koopia Hamburgi kohtu registreerimisdokumendist 23.05.
6. Nimetatud dokumendist nähtub, et Hamburgi mittetulundusühingute registrisse tehti
7. mail
8. a sissekanne: „Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V“ (tsiviilasja toimiku lk. 13). Kohus peab vajalikuks osundada, et Eestis asuv OÜ Online Tõlkebüroo on teinud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V registreerimisdokumendist ka tõlke, tõlkides Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V. kui mittetulundusühing Tallinna Mustpeade Vennaskond (tsiviilasja toimiku lk. 14). Asjaolu, et avalduse esitas Tallinna Linnakohtule Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V., nähtub ka ühingu volikirjast teda Eestis esindama pidanud advokaadile (tsiviilasja toimiku lk. 9). Ka teistes saksakeelsetes tõendites kasutusel olev nimi Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval on OÜ Online Tõlkebüroo poolt kohtule esitatud tõlgetes tõlgitud nimena Tallinna Mustpeade Vennaskond (tsiviilasja toimiku lk. 18 vrdl lk. 19-22; lk 23 vrdl. lk 24; lk. 27 vrdl lk. 28; lk. 79 vrdl lk. 83). Eraldi väärib märkimist, et Tallinna Linnakohtule esitati tsiviilasjas Hamburgi Linnakohtu ühinguregistrist saadud dokumentide koopiad (tsiviilasja toimiku lk. 104-117) ning notariaalne tõlge Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval saksakeelsest põhikirjast, milles on ühingu nime tõlgitud järgmiselt: „Tallinna Mustpeade Vennaskond („Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval“)“ (tsiviilasja toimiku lk. 118). Seega võib järeldada, et nimetust Tallinna Mustpeade Vennaskond on nii avaldaja kui ka Tallinna Linnakohus kasutanud tulenevalt kohtule esitatud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V. nime ametlikust tõlkest eesti keelde.
9. Pikk tn. 24/26 hoonete ja krundi tagastamise toimikust ilmneb, et avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitas Tallinna Linnavarade Ametile Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V (vara tagastamise toimiku kd I, lk. 154). Tallinna Linnavarade Amet registreeris avalduse nr all 1507, märkides nii vara endiseks omanikuks kui ka taotlejaks „Mustpeade Vennaskond“ (vara tagastamise toimiku kd I, lk. 152). 20.10.99 kirjas Tallinna Omandireformi Ametile viitab Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval resideeriv esimeesvanem Reinhard Hähnel, et vara tagastamise taotluse esitas Tallinna Mustpeade Vennaskond ning esitab Tallinna Linnakohtu
10. mai
11. a otsuse Tallinna Mustpeade Vennaskonna omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta (vara tagastamise toimiku kd I, lk. 135). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
12. mai 2001 otsuses tuvastatu kohaselt taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist Mustpeade Vennaskond (vara tagastamise toimiku lk. 101). Tallinna Maa-ameti 29.06.2001 kirjas Haridusministeeriumile informeeritakse viimast sellest, et vastavalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsusele nr. 12120 on Tallinna Maa-ametis ettevalmistamisel Tallinnas, Pikk tänav 26 asuvate hoonete tagastamise korralduse projekt ning õigustatud subjektiks ehitiste ja krundi osas on Mustpeade Vennaskond (aadress: Am Schwarzen Berg 33A, 22955 Hoisdorf, Saksamaa; esindajaks hr Reinhard Hähnel), kes on Tallinna Linnakohtu 04.05.1999 kohtuotsusega loetud 14.08.
13. a Sisekaitse ülema poolt suletud Mustpeade Vennaskonna õigusjärglaseks (vara tagastamise toimiku lk. 95). Viidatud tõenditest koosmõjus nähtub selgelt, et ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.05.2001 otsuses peetakse Mustpeade Vennaskonna all silmas Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V-d. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on vaidlustatud korralduses õigesti välja selgitanud haldusmenetlusest puudutatud isikuna Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V. 12 II

§ 12lg 3 p 5 tõlgendamine ning huvide kaalumine 39.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). 40. Korralduses on kaalumise lähtepunktiks seisukoht, mille järgi saab õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi õigustatud subjektile tagastamata jätmist õigustada vaid ülekaalukas avalik huvi, mistõttu on vaidlusaluse hoone tagastamata jätmine

§ 12

lõike 3 punkti 5 alusel õigustatud vaid juhul, kui ühelgi teisel viisil ei ole võimalik sättega taotletavat eesmärki saavutada. Sättega taotletava eesmärgina on Vabariigi Valitsus sõnastanud hoone jätkuva kasutamise avalikes huvides. Kohus nõustub kaebajaga selles, et

§ 12lõike 3 punkti 5 selline tõlgendus on väär.

Vara tagastamise korra p 29 kohaselt tuleb vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis

§ 12

lõike 3 punktide 3-5, 7 ja 8 ning lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist. Vara tagastamise välistab ka asjaolu, kui Vabariigi Valitsus otsustab rahuldada

§ 12

lg 3 p 5 alusel tehtud kohaliku omavalitsuse ettepaneku, õigusvastaselt võõrandatud vara mitte tagastada. Kohaliku omavalitsuse sellise ettepaneku tegemise menetlust reguleerib vara tagastamise korra punkt 31, mis sätestab: „Kui taotletakse vara tagastamist, milleks on omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punktis 5 esitatud loetelusse kuuluv objekt või haldushoone ning valla- või linnavalitsus loeb selle tagastamise ebaotstarbekaks, esitab ta küsimuse kohaliku omavalitsuse volikogule seisukoha võtmiseks ning teatab sellest õigustatud subjektile. Õigustatud subjektil on õigus esitada volikogule oma vastuväited ühe kuu jooksul valla- või linnavalitsuse teate saamise päevast. Kui õigustatud subjekt ühe kuu jooksul teate kättesaamise päevast ei ole kirjalikult oma vastuväiteid esitanud, loetakse, et tal neid ei ole. Kui volikogu ei poolda vara tagastamist, teeb ta Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta vara tagastamata.“ Ebaõige on vastustaja seisukoht, mille järgi annab vara tagastamise korra p 31 küll ettepaneku tegemise kriteeriumid kohalikule omavalitsusele, kuid sellest ei tulene kaalutlusõiguse piire Vabariigi Valitsusele. Vara tagastamise korra p 31 selline tõlgendus moonutaks

§ 12lg 3 p 5 eesmärki.

1. Kaebaja leiab õigesti, et vara tagastamise korra p 31 järgi on vara tagastamata jätmisel olulised kaks aspekti: vara funktsioon ning tagastamise otstarbekus. Kuna Mustpeade maja funktsiooni olulise kultuuri- ning riikliku kaitse all oleva objektina ei ole vaidlustatud korralduses kahtluse alla seatud, pidi Vabariigi Valitsus korralduse andmisel kontrollima tagastamise otstarbekust. Tagastamise otstarbekust ei saa käesoleval juhul hinnata pelgalt selle alusel, kas hoone tagastamisel kolmandale isikule on selle jätkuv avalik kasutus võimalik, vaid hinnata tuleb ka seda, kas hoone tagastamine võib halvendada kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist. Tallinna Ringkonnakohus asus
2. mai
3. a otsuses haldusasjas 3-08-1724 seisukohale, et

§ 12

lg 3 p 5 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksuse huve, kuna on kehtestatud kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise paremaks tagamiseks, võimaldades tema omandisse anda või jätta vara, sealhulgas kultuuriobjekti (otsuse p 20, vara tagastamise toimik II, lk. 44).

§ 12

lg 3 p 5 loob erandi

§ 2

lõikes 2 toodud üldreeglist, mille kohaselt on omandireformi eesmärgiks vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele.

§ 12

lg 3 p 5 tõlgendamise lähtepunktiks saab seega olla vaid seisukoht, mille järgi õigustavad

§ 12

lõike 3 punktis 5 toodud funktsioonile vastava ning kohaliku omavalitsuse seisukohast 13 tagastamiseks mitteotstarbeka hoone õigustatud subjektile tagastamist vaid sellised mõjuvad asjaolud, millest selgelt ilmneb, et hoone tagastamine ei saa halvendada kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist. Eeltoodust tulenevalt ei saa

§ 12

lg 3 p 5 kohase kaalutlusotsuse tegemisel asjakohaseks pidada küsimust sellest, kas Tallinna linn saaks oma kultuurilist tegevust korraldada ja teostada ka muudes hoonetes kui seda on Mustpeade maja. Kuigi ainuüksi

§ 12

lg 3 p 5 koosmõjus vara tagastamise korra p-ga 31 väär tõlgendamine ning sellest tulenevalt ebaõige kaalumise lähtepunkt toob kaasa vaidlustatud korralduse tühistamise, peab kohus siiski vajalikuks peatuda ka teistel, korraldusest nähtuvatel Vabariigi Valitsuse probleemsetel seisukohtadel.

1. Kuigi kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et osapoolte kokkulepped tagastamisele kuuluva vara jätkuva kasutamise kohta senisel sihtotstarbel võivad reeglina olla oluline indikatsioon selle kohta, kas hoone tagastamise korral võiks kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmine senisel kujul jätkuda, tuleb märkida, et käesoleval juhul sellised kokkulepped puuduvad. Vabariigi Valitsus on vaidlustatud korralduses hinnanud Bruderschaft der Schwarzenhäupter aus Reval e.V.
2. märtsil 2011 allkirjastatud Mustpeade maja senisel sihtotstarbel kasutamise kokkulepet (edaspidi ka kokkulepe, kd I, lk. 85 pöördel, lk. 86) ning leidnud, et sellise kokkuleppe sõlmimine tagab võimaluse kasutada Mustpeade maja senisel sihtotstarbel, mistõttu puudub alus jätta hoone õigustatud subjektile tagastamata. Kohus ei nõustu Vabariigi Valitsuse hinnanguga kolmanda isiku poolt väljapakutud kokkuleppe piisavuse kohta kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise tagamiseks. Vabariigi Valitsusel puudus õiguslik alus arvestada poolte huvide kaalumisel kokkulepet, mida Tallinna Kesklinna Valitsus ei olnud kaalutlusotsuse tegemise ajaks allkirjastanud ning mille sõlmimine kokkuleppes väljendatud tingimustel ei olnud ilmselge. Kokkuleppe p 10 kohaselt teeb Mustpeade Vennaskond lepingu allkirjastamisega linnaosavalitsusele pakkumuse lepingu sõlmimiseks ning annab linnaosa valitsusele tähtaja pakkumuse aktsepteerimiseks. Kui linnaosavalitsus ei ole lepingut allkirjastanud hiljemalt 30 päeva jooksul alates Vabariigi Valitsuse poolt otsuse tegemisest Tallinna Linnavolikogu ettepaneku kohta, jätta tagastamata õigusvastaselt võõrandatud Mustpeade maja, on Mustpeade Vennaskonna pakkumus lepingu sõlmimiseks lõppenud ja lepingust Mustpeade Vennaskonnale tulenevad mistahes kohustused ei ole kehtivad ega Mustpeade Vennaskonnale siduvad. Kuna Tallinna Kesklinna Valitsus kokkulepet ei allkirjastanud, kaotas kolmanda isiku pakkumus TsÜS § 136 lg-st 8 tulenevalt
3. juulil 2012 kehtivuse. Ka jätab kokkulepe lahtiseks Mustpeade maja kultuurialase kasutamise täpsemad tingimused (vt kokkuleppe p 4), mis tähendab seda, et isegi kui lugeda kokkulepe poolte vahel sõlmituks, on selle tingimused sedavõrd üldised, et ei võimalda hinnata hoone tagastamise või tagastamata jätmise otstarbekust. Eeltooduga analoogilisel põhjusel ei saa oluliseks argumendiks, mis õigustab Tallinna Linnavolikogu taotluse rahuldamata jätmist, pidada ka kolmanda isiku lepinguliste esindajate Rahandusministeeriumile 27.09.2011 saadetud kirja osas, milles antakse edasi Mustpeade Vennaskonna kavatsus, kasutada Mustpeade maja kultuurilistel eesmärkidel ka siis, kui Tallinna linn kokkulepet ei allkirjasta (kd I, lk. 83-85). Kohus märgib, et kuivõrd kolmanda isiku lepinguliste esindajate väide on üldsõnaline ning selles märgitud asjaolude realiseerumist ei ole võimalik kontrollida, ei saa ka selle põhjal asuda seisukohale, nagu oleks hoone tagastamise korral kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise jätkumine senisel kujul võimalik.
4. Ühtlasi ei saanud Vabariigi Valitsus mistahes kaasomanike kokkulepet puudutavaid argumente ning kaasomandit puudutavat õiguslikku regulatsiooni kaalumisel arvesse võtta. Nimelt asus Riigikohus 27.01.2011 otsuses asjas nr. 3-3-1-81-10 seisukohale, et Mustpeade maja mittetagastamise ettepaneku esitamine ja selle ettepaneku lahendamine Vabariigi Valitsuse poolt ei sõltu selle maja säilimisest endisel individualiseeritaval kujul, mistõttu ei saa Vabariigi Valitsus oma korralduses põhjendada linnavolikogu ettepaneku rahuldamata jätmist AS Ristart 14 eksperthinnanguga (otsuse p 22). Eeltoodu tähendab ühtlasi, et asjaosaliste huvide kaalumisel ei saanud Vabariigi Valitsus lähtuda võimalusest, et Mustpeade maja kuuluks Bruderschaftile tagastamise korral Tallinna linna ja Bruderschafti kaasomandisse. Vaidlustatavas korralduses on Vabariigi Valitsus Tallinna linna ja kolmanda isiku Mustpeade maja kui kaasomandi valdamisest, kasutamisest ja käsutamisest tulenevaid küsimusi siiski käsitlenud, leides, et kaasomanike lahknevatest huvidest tulenevad kitsendused ei saa olla piisavaks põhjuseks hoonete tagastamata jätmiseks ning kaasomanike koostöös on võimalik jätkata hoonete kasutamist avalikes huvides viimaseid kahjustamata (korralduse lk. 12). Kohtumenetluses selgitasid vastustaja ja kolmas isik, et Mustpeade maja tagastamist tulenevalt selle säilivushinnangust käsitleti korralduses vaid seoses Tallinna Linnavolikogu põhjendustega vara tagastamata jätmise ettepaneku esitamisel. Kohus märgib, et Vabariigi Valitsusel oleks tulnud Tallinna Linnavolikogu ettepaneku vastav põhjendus kui mitteasjakohane tähelepanuta ning sisuliselt analüüsimata jätta. Ettepanekut sisuliselt analüüsides oleks korraldusest pidanud ka selguma, et vastava õigusvastase kaalutlusega otsuse tegemisel ei arvestatud. Kuna see käesoleval juhul korraldusest selgelt ei nähtu, ei saa kohus vastustaja ja kolmanda isiku kohtumenetluses esitatud väiteid ka arvesse võtta, kuna puudub kindlus selles, et viidatud ebaõige kaalutlus ei olnud Tallinna Linnavolikogu ettepaneku rahuldamata jätmise üheks aluseks. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07, p 18).
5. Vaidlustatud korralduses on Vabariigi Valitsus viidanud ka

§ 12

lõikes 6 märgitud Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu võimalusele, seada otsusega enne vara tagastamist õigustatud subjektile vara tagastamise eeltingimuseks vara senise valdaja või riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse asutusega tagastatud vara senisel sihtotstarbel kasutamise lepingu sõlmimine tähtajaga kuni viis aastat. Olenemata korralduses sisalduvast viitest, ei nähtu korraldusest, et Vabariigi Valitsus oleks nimetatud normi rakendamise tegelikku mõju kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisele sisulisemalt kaalunud ning hinnanud selle võrreldavust olukorraga, kus hoone jääks kultuuriobjektina tervikuna kohalikule omavalitsusele. Kuigi korralduses märgitakse, et viidatud norm ei piira osapoolte õigust sõlmida leping ka pikema tähtajaga või tähtajatult, ei ole Vabariigi Valitsus selgitanud ega kaalunud, millised on viidatud normist lähtudes vara senisel otstarbel kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise huvides kasutamise võimalused viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest ning kas ja millistel tingimustel oleksid pooled valmis taolist lepingut seaduses sätestatust pikemaks perioodiks sõlmima. Kohus märgib, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara vajab säilimiseks ja senise kasutusfunktsiooni tagamiseks suuremahulisi investeeringuid ning kohalikul omavalitsusel puudub kindlus vara senises mahus ja tingimustel sihtotstarbelise kasutuse jätkuvuses pärast omandireformi õigustatud subjektiga sõlmitava tähtajalise lepingu lõppemist, ei pruugi vara sihtotstarbelise kasutuse tähtajaline leping tagada kohaliku omavalitsuse huvi varasse senises mahus investeerida, mistõttu võib seeläbi kannatada ka vara säilimisele ning edasiarendamisele suunatud avalik huvi. Vabariigi Valitsuse seisukoht, nagu aitaks Mustpeade maja suhtes täpsustamata tingimustega pooltevahelise kokkuleppe tulevikku suunatud sõlmimine tagada Mustpeade maja kasutusega seotud avalikke huve, on põhjalikuma analüüsi puudumise tõttu ebaveenev. 45. Vaidlustatud korralduses toob Vabariigi Valitsus Tallinna linna ettepaneku rahuldamata jätmise argumendina esile ka selle, et Mustpeade Vennaskond on ainus keskaegses Tallinnas sündinud ja püsima jäänud ühendus ning ajaloolise hoonetekompleksi tagastamine soodustab Vennaskonna tegevuse taastumist Tallinnas, mis on omakorda kooskõlas avaliku huviga. Tunnistusena organisatsiooni tahtest siduda oma tegevus üha rohkem Tallinnaga, toob Vabariigi 15 Valitsus korralduses ära 14. mail 2010 MTÜ Tallinna Mustpeade Vennaskonna asutamise, mille eesmärgiks on Mustpeade ajaloolise pärandi ning traditsioonide alalhoidmine, kultuuri-, sotsiaal-, majandus- ja hariduselu edendamine Tallinnas, Tallinna ajaloolises arengus Mustpeade rolli teadvustamine ning Tallinna ja Saksa hansalinnade omavahelise suhtluse arendamine. Vabariigi Valitsus leiab, et ajaloolise hoonetekompleksi tagastamine soodustab Vennaskonna tegevuse taastumist Tallinnas, mis omakorda on kooskõlas avaliku huviga. Kohus leiab, et

§ 12

lg 3 p 5 kohase kaalutlusotsuse tegemisel on vara tagastamist taotleva organisatsiooni tegevuse jätkusuutlikkus või elujõulisus vara tagastamise või mittetagastamise korral teisejärguline küsimus. Asjaolu, et hoone tagastamine soodustab ühiskondliku organisatsiooni tegevust või selle taastamist ei saa üles kaaluda kohaliku omavalitsuse huvi selle vastu, et kultuuriobjektina avalikus kasutuses olev hoone säilitaks varasemaga võrdväärselt oma senise funktsiooni. Nagu kohus eelnevalt märkis, kaitseb

§ 12

lg 3 p 5 kohaliku omavalitsuse üksuse huve, kuna on kehtestatud kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise paremaks tagamiseks.

§ 12

lõike 3 punktis 5 toodud funktsioonile vastava ning kohaliku omavalitsuse seisukohast tagastamiseks mitteotstarbeka hoone õigustatud subjektile tagastamist õigustavad vaid sellised mõjuvad asjaolud, millest selgelt ilmneb, et hoone tagastamine ei saa halvendada kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist. Seega ei saa kaalutlusotsuse tegemisel seada esiplaanile küsimust sellest, kas ajaloolise hoonetekompleksi tagastamine aitaks Vennaskonna tegevust Tallinnas taastada.

1. Ent isegi kui asuda vastupidisele seisukohale ning möönda, et ühiskondliku organisatsiooni eesmärkidest ja tegevusest lähtuv huvi hoone enda omandisse saamise vastu oleks vaidlusaluse otsuse tegemisel olulise kaaluga, tuleks tõdeda, et vaidlusalune otsus on selles küsimuses ebapiisavalt põhjendatud. Väide, et ühiskondliku organisatsiooni huvi hoone enda omandisse saamise vastu on iseäranis kaalukas, saaks tugineda selle organisatsiooni olemuse ja senise tegevuse põhjalikule analüüsile, millest peaks nähtuma, et konkreetne hoone on organisatsiooni eksisteerimise ja põhikirjaliste eesmärkide täitmise seisukohast oluline. Sellist analüüsi valitsuse korraldus ei sisalda, piirdudes pelgalt tõdemusega, et hoone tagastamine soodustaks organisatsiooni tegevuse taastamist. Mustpeade Vennaskond oli korporatiivne organisatsioon, mille tegevus ja eesmärgid olid seotud eeskätt liikmete ühiste huvide edendamise ja kaitsmisega. Asjaolu, et organisatsioon on aastasadu koos käinud ühes konkreetses hoones, olles selle hoone omanik, ei anna siiski alust väita, et selle hoone omandiõigus olekski sellise organisatsiooni eksisteerimise ainsaks õigustuseks või et ilma hoone omandiõiguseta ei oleks organisatsiooni tegevus võimalik. Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu ka sellele, et tõendid organisatsiooni aktiivsest tegevusest Tallinnas alates tagastamise avalduse esitamisest praktiliselt puuduvad. Tuleb nõustuda, et okupatsiooniperioodil ei olnuks Mustpeade Vennaskonna tegevus Tallinnas võimalik, kuid okupatsiooni lõppemisest on käesolevaks ajaks möödunud enam kui 20 aastat, ent selle aja jooksul ei ole Mustpeade Vennaskond viljelenud Tallinnas tegevust, mille põhjal saaks väita, et sellise tegevuse jätkamiseks ja soovitud suunas edasi arendamiseks on organisatsioonil ülekaalukas vajadus Mustpeade maja tagastamise järele. Nimetatud asjaolu võib, võrrelduna Tallinna Linnavolikogu
2. a. ettepanekus esitatuga, milles ei ole kohtul alust kahelda ning mille kohaselt toimub Mustpeade majas aastas ligikaudu 300 mitmesugust üritust, ruumid on järjepidevas aktiivses avalikus kultuurisihtotstarbelises kasutuses (vt Tallinna Linnavolikogu
3. a. otsuse eelnõu seletuskiri, vara tagastamise toimik II, lk. 158), tekitada kahtluse hoone tagastamise korral Mustpeade maja senise kultuuriotstarbelise kasutuse jätkuvuses. Käesolevat vaidlust puudutanud varasemas kohtulahendis asus Riigikohus seisukohale, et kaalumisel ei tohtinud arvesse võtta Mustpeade Vennaskonna rahalist võimekust Mustpeade maja senises funktsioonis kasutamise jätkamiseks. Jättes seetõttu rahalise võimekuse küsimuse kõrvale, ei saaks ilma põhjalikuma analüüsita eeldada, et Mustpeade Vennaskonnal on organisatsiooniline suutlikkus ning tahe Mustpeade maja omanikuna selles hoones kultuuritegevust senisega võrreldavas mahus ja tingimustel edendada. 16
4. Kuna kaalutlusvigadega antud korraldus on HKMS § 54 kohaselt õigusvastane ning kuulub tühistamisele, ei oma kaebaja täiendavad väited vastustaja poolt haldusmenetluse nõuete rikkumise kohta tähtsust, mistõttu ei pea kohus vajalikuks kaebaja vastavasisulisi väiteid täiendavalt analüüsida. III Kaebaja nõuete lahendamine
5. Kohus rahuldab kaebuse ning tühistab HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel Vabariigi Valitsuse
6. juuni
7. a korralduse nr.
8. Kaebaja taotleb enda kasuks Vabariigi Valitsuselt menetluskulude, summas 19 316 eurot ja 64 senti, väljamõistmist. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades varasemat kohtupraktikat Vabariigi Valitsuse
9. juuli
10. a korralduse nr. 319 tühistamise nõudes, millest nähtuvalt pidas Tallinna Ringkonnakohus võimalikuks Tallinna linnale haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuluna 60 000 krooni ning Riigikohus kassatsiooniastmes kantud menetluskuluna (õigusabikulud) 23 000 krooni (1469 eurot ja 97 senti) väljamõistmist, kuulub kaebaja taotlus rahuldamisele. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et kaebaja menetluskulusid tuleb haldusasja mahtu ning varasemat analoogilist kohtuvaidlust arvestades oluliselt vähendada. Kohus peab võimalikuks käesolevas vaidluses kaebajale välja mõista menetluskulu summas 4500 eurot. Kadriann Ikkonen Tiina Pappel Kristjan Siigur 17