Obsah (6)

§ 44§ 4§ 5§ 45§ 121§ 104

3-13-2125 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 10.10. 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-2125 Haldusasi E.-N. K. kaebus Tallinna linna teavitus

§ 44

lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

1. Kaebaja väidab, et kõnealuste telereklaamide näitamine rikub tema subjektiivseid õigusi, kuna tema kandideerib Tallinna Linnavolikokku ning Tallinna linna rahadest finantseeritavate, kuid sisuliselt Eesti Keskerakonda propageerivate reklaamide näitamine, paneb tema halvemasse olukorda võrreldes Keskerakonna kandidaatidega. Kuna halduskohtusse ei saa pöörduda abstraktsetel kaalutlustel ja halduskohtu eraldi otsust ei ole vaja selleks, et isik saaks pöörduda oma õiguste kaitseks pädevasse organisse, siis kontrollis kohus, kas kaebajal on halduskohtusse pöördumise õigus.
2. Kaebaja viitab üldistele sätetele reklaamiseaduses (RekS), meediateenuste seaduses (MeeTS) ja erakonnaseaduses (EKS), täpsemalt RekS § 3 lg 4 p 1, § 4 lg 1, § 11 lg 2; MeeTS § 14, § 28 lg 1; EKS § 121 lg 2, § 123 lg
3. Viidatud sätete eesmärk aga on eelkõige kaitsta avalikke huve, mitte üksikisikute subjektiivseid õigusi. Viidatud sätetest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et keelataks Tallinna linna tegevust propageerivate reklaamide näitamine. Kaebaja väidab, et Tallinna linna avalik-õiguslike vahendite eest teostatakse faktiliselt reklaami EKE ja tema kandidaatidele ja et tegemist on poliitilise reklaamiga, mille eesmärk on mõjutada Tallinnas võimulolevate isikutele valimistulemustele soodsas 2 3-13-2125 suunas, rikub tema õigusi kohaliku omavalitsuste valimisel, kuna tekib ebavõrdne positsioon poliitilise konkurentsi olukorras. Selle tõttu leiab kaebaja, et Tallinna linna reaaltoimingute kaudu /reklaamide edastamise korraldamine/ mõjutab kaebaja passiivse subjektiivse valimisõiguse realiseerimist. Kaebaja esitab tuvastusnõude, kuna peale volikogu valimiste võib keelamisnõue kaotada aktuaalsuse. Kaebaja nimetab ära, et tal on põhjendatud huvi seoses hilisemate valimistulemusi puudutavate vaidlustega. Kaebaja nimetab küll veel, et Tallinna linn rikub head valimistava ja et kaebuse lahendamine on halduskohtu pädevuses (

§ 4

lg 1) ja halduskohtus saab keelata toimingu tegemise (

§ 5lg 1 p 3 ).

Kaebuses märgitakse, et reaaltoimingute õiguspärasust puudutavad vaidlused ei allu valimiskaebuste menetluskorrale, sellist pädevust ei ole valimiskomisjonidele antud.

1. Kaebaja viitab ise Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 08.06.07 otsusele nr 3-4-1-13-07 ja nimetab, et valimiskaebemenetluses saab vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid ja toiminguid. Kohus siiski ei nõustu kaebaja järeldustega ja kui kaebaja on nimetanud, et õigusi rikkuvaks toiminguks on Tallinna linna valimisreklaamidest tulenev õigusvastane mõju kaebaja tulevasele valimistulemusele ja passiivsele valimisõigusele, siis on seadus ette näinud võimalused, kuidas kaebaja saab oma õigusi kaitsta ebasoodsate valimistulemuste vastu. Kaebaja ei nimeta enam täpsemalt, missugune on keelamiskaebust põhistav osa ja missugune tuvastuskaebust põhistav osa, kuigi ta nimetab, et tuleks keelata Tallinna linnala ja Eesti televisiooniteenuseid osutavatel äriühingutel kõik toimingud, millega kuni 20 okstoobrini 2013.a. televisiooniteenuse edastajate kaudu ei edastataks „Tallinna linna poolt avaliku võimu teostamise seotud teavet“. Teavituskampaaniat saab ta jätkata peale valimisi. Seega kaebuse nõuete osas ei ole selget nõuet tuvastatava asjaolu kohta, kui EÕK osas see muutub laiemaks. Kaebaja nimetab, et tuvastada tuleks, et Tallinna linn on õigusvastaselt telereklaamidega reklaaminud Keskerakonda ja selle liikmeid.
2. Kaebaja ei ole suutnud ise täpsemalt jääda ühegi selge väite juurde, millise seaduse mõistes ta videoklippe määratleb kas siis sotsiaalreklaamiks, poliitiliseks reklaamiks või nt valimisreklaamiks, mis peaksid olema keelatud ja miks ta ei saa pöörduda rikkumise tuvastamiseks kohtuvälise menetleja poole. Kohus märgib, et seadustes tõepoolest ei ole täpselt ka määratletud ja eristatud reklaame nii, et neid saaks selgelt eristada kui poliitilist-, valmis- ja sotsiaalreklaami. Sotsiaalreklaam peaks erinevate seaduste kontekstist tulenevalt kohtu arvates seonduma eesmärgiga edendada ühiskondlikke huvisid. Poliitiline reklaam taotleb erakondade huvide ja ideede rakendamist, seda teeb ka valimisreklaam, mis aitab konkreetsete eesmärkide saavutamist, so valimistulemuste mõjutamiseks. Valmisseadused nimetavad mõisteid „poliitiline välireklaam“ ja „valimisagitatsioon“, defineerimata neid mõisteid täpsemini. Kohtule nähtub, et kuivõrd kaebaja viidatud seadustest tulenevalt ei ole kaebaja ise soovinud taotleda pädevate kohtuväliste organite juures algatada ühtegi rikkumismenetlust, et videoklipid või nn reklaam keelata, siis see veel ei tähenda, et kaebajal puuduksid tema nimetatud seadustest tulenevalt võimalused rikkumismenetluse algatamiseks, kui esineksid sellised alused. Nii nt juhul, kui reklaam on vastuolus heade kommete ja tavadega või see petab isikuid, on kaebajal igal juhul võimalik paluda reklaami keelustamist väljapool kohtulikku menetlust, sest sõltumata sellest, kas reklaam on poliitilise, sotsiaalse või valimisreklaami sisuga, ei 3 3-13-2125 tohi ta ikkagi olla vastuolus heade kommete ja tavadega jms nõuetega, mille sätestab nt Reklaamiseadus. Kaebaja viitab ka MeeTS § 14 ja leiab, et tuleb tagada poliitiline tasakaalustatus aktiivse valmisagitatsiooni ajal ja äriteate vormina saab mõista ka teleja raadioreklaami, veel viitab kaebaja EKS §
3. 1 lg 2, milles nimetatakse, millistest allikatest erakond võib tulu saada. Kaebaja järeldab, et EKS tulenevalt ei ole lubatav erakonna toetamine kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ja erakond saab keelatud toetust oma tegevusele, siis kaebaja järeldab, et Tallinna linna poolt EKE huvides telereklaamide finantseerimine on lubamatu. Samas nähtub, et kaebaja ei ole esitanud keelamiskaebust väidetud õigusvastasel telereklaamide finantseerimisel.
4. Kuivõrd Reklaamiseaduse eesmärkide küsimuses on avaldatud, et selle seaduse eesmärk ei olnud selle laiendamine poliitilisele reklaamile, siis juhul, kui kaebaja jääks selgelt seisukohale, et tegemist on poliitilise reklaamiga, nähtub kohtule, et hetkel kehtiva õiguslikus olukorras on jäänud sellise hinnangu andmise ja tuvastamise küsimus valimisseadusega seotud küsimuste valdkonda. Nii nähtub kohtule, et juhul, kui valimiste käigus avastatakse rikkumine, siis saab selle vaidlustada valimiskomisjoni ees ning rikkumise kindlakstegemisel on võimalik teostada kontroll ka selle üle, kuidas kujunesid valimistulemused ning kas üks või teine rikkumisena viidatud asjaolu on leidnud tuvastamist ning kas see võis ka reaalselt mõjutada valimistulemusi. Kaebajal on selline lõppeesmärk. Kohtule ei nähtu, et kaebajal /kandidaadina või siis valijana/ puuduksid võimalused vaidlustada hääletamistulemused, kui ta algatab valimisseadusest tulenevalt rikkumise menetluse ning seadus ei välista, et rikkumise korral kaalutakse ka selle tõsidust lõpptulemustesse. Hetkel ei ole kaebajal kellegi suhtes algatatud õigusvaidlust, mida peaks kohus lahendama. Kohus algatab aga menetluse seotult õigusvaidlusega. Seadus tagab hääletamise lõpptulemuse kehtetuks tunnistamise ja selleks on ette nähtud vastav kord valimisseaduse kaudu. Seega nähtub kohtule, et küsimuses, kas konkreetne reklaam mõjutas või võis mõjutada valmistulemusi, on võimalik lahendada „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse“ alusel. Sellest aspektist vaadatuna on kaebaja kohtusse pöördumine ennatlik ja nn tuvastamisnõue ei täidaks ühtegi eesmärki. Kohus selgitab, et

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesolevalt on kaebajal võimalus esitada rikkumismenetlus vastavalt eriseadustele.

1. Kohus märgib, et kuivõrd kaebaja on veel viidanud, et viidatud videoklipid on rahastatud kohaliku omavalitsuse rahadest, siis ise-enesest ei viita see veel ühelegi rikkumisele. Kui lähtuda RekS § 2 lg 1 p 5, siis reklaami tellija on isik, kes reklaami vahetult tellib või kelle huvides reklaam avalikustatakse. Seega omaks antud juhul tähtsust, kas reklaami tellis erakond või mitte. Kaebaja ei väida, et selle tellis konkreetselt mingi erakond ja kaebajal ei ole selle kohta esitanud ei selget väidet ega tõendeid. Loogiliselt on eeldatav, et erakonna tellitud või tema huvides levitatud reklaam on nii poliitiline kui ka valimisreklaam. Seega, kui ei ole neid reklaame võimalik selgelt eristada kindlate tunnuste või seadusenormide alusel ja ka kaebaja ei ole ise väitnud, et reklaam on tellitud erakonna poolt ja erakonna rahadega, siis on kaebaja kardetav lõpptulemus sõltuv juhtumi põhistest asjaoludest. See selgitatakse aga välja läbi valimisseaduse. Kaebajast võib aru saada nii, et kui poliitiline jõud/võim on ühe erakonna käes, siis saab järeldada, et reklaam teenib erakonna huve. Kohus saab siit teha järelduse, et 4 3-13-2125 isegi kui see niimoodi näib, tuleks rangelt seadust aluseks võttes lähtuda tellija isikust, kaebaja ei ole esitanud andmeid, et tellijaks on erakond. Kaebaja väidab üldistatult, et klipid on tasutud maksumaksja rahadest, kuid ka selle kohta ei ole kaebaja esitanud lähemaid andmeid, ent seaduse mõttes omavalitsuse finantsvahenditest klippide/reklaami tellimine viitab eelkõige sotsiaalreklaami tunnustele. Ka ei nähtu, et reklaami iseloomust tulenevalt saaks kaebaja kindlalt väita, et see ei peegeldaks Tallinna linnas teostatud töid või ei edastaks sotsiaalse sisuga sõnumeid. Kohus möönab, et erinevate reklaami liikide vahel on keeruline piiritleda neid ka sõnumi sisu alusel, kuivõrd reklaamid võivad sisaldada selgeid sõnumeid ning ka varjatud sõnumeid. Antud juhul viitab kaebaja, et neid reklaame või klippe edastatakse TV erakanalite kaudu, kuid ka see viide ise-enesest ei saa viia järelduseni, et reklaam ise on algselt tellitud konkreetse erakonna poolt, mis oleks kindel viide kahtlustamaks et reklaam on erakonna valimisreklaam. Kui see nii oleks, siis kaebajal on võimalus algatada rikkumismenetlus vastavalt rikkumise olemusele, kui ta sooviks on keelata ja takistada omavalitsuse teatud finantsvahendite kasutamist. Kaebaja soovib aga väidetult kaitsta tulevast valimistulemust, mis tähendab, et kohus ei hakka arutama omavalitsuse rahakasutust või erakonna rahastamist. Välistada ei saa, et poliitilise jõuna on esindatud kohalikus omavalitsuses EKE, kuid kohtule ei ole esitatud andmeid, mis täpsemalt nendes klippides sisaldub, mida on reklaamitud, sh ka neid fakte, et reklaamis on esindatud vaid EKE liikmed. Kui kaebajal on olemas selged teadmised ja andmed, mis mõjutavad valmistulemusi, siis saab kaebaja algatada vaidluse tulenevalt valimisseadusest. Reklaami tellijatel on erinevad ressursid, kuid absoluutset võrdsust valimiskampaanias ei saagi praktikas eeldada. Valimissaated ja teledebatid ERR kaudu aitavad kaasa, et erinevate ressurssidega poliitilised jõud saavad kasutada oma võimalusi reklaamida oma vaateid, selles osas kaebaja ei väida piirangute esinemist. Kuivõrd kaebus ei ole esitatud eesmärgil kaevata Tallinna linn kohtusse omavalitsuse poolt finantsdistsipliini ja ressursside kasutamise küsimuses või seaduserikkumise tuvastamises rahakasutuses, siis ei ole kaebaja arutluskäik asjakohane. Kohus küll nõustub, et poliitiline ja valimisreklaam on kandidaatide ja valijate vaheliseks oluliseks suhtlemiskeeleks, kuid kaebaja ei saa veel väita, et tema enda valitud vahendid ei tagaks talle vajaliku reklaami tegemist. Poliitiline ja valimisreklaam võivad küll mõjutada hääletamise tulemusi, kuid kaebajal ei ole andmeid, mis viitaksid usutavalt, et hääleõiguslike kodanikel puuduks antud tingimustes võimalus saada valimisotsuste kujundamiseks vajalikku teavet. Kaebaja ei väida, et ta valijana ei omaks piisavat informatsiooni, et realiseerida valimisõigus või et teda võiks eksitada ühe või teise poliitilise jõu tegevus oma vaadete kujundamisel, et valida või olla valitud. Seadustega on tagatud vaba ja teadliku valimisotsuse tegemine ja see on riigi põhiülesanne, samas kui valimiste perioodil rikutakse valijate hääletamisõigust, siis on seaduses tagatised, et ei saabuks kaebaja kardetud lõppeesmärki. Kaebajat saaks isiklikult puudutada tegevus, mis seonduks kandideerimisõigustega, hääletamisõigusega, kandidaatide seadmise õigusega, ta on saanud valijate häälte püüdmiseks valida vahendeid, ise valida reklaami tegemise viise ja mooduseid. Kahtlemata võib erakonnal või kandidaadil esineda erinevaid võimalusi tegevusvabaduse raames koguda rahalisi vahendeid ja need on kandideerijatel enamasti ka erinevad. Antud juhul püstitatud küsimustest võis olla asjakohane, kas poliitiline reklaam või valimisreklaam, kui need üldse on poliitilised ja valimisreklaami sisuga, on tellitud erakonna poolt, st on reklaami piirangutega. Kuivõrd kaebus jääb kohtu arvates konkreetse juhtumi ja sündmuse mõttes abstraktseks, on suunatud võimalusele valmistulemuste vaidlustamiseks, mida ei ole 5 3-13-2125 kaebajalt ära võetud, siis märgib kohus, et selles olukorras tuleks EÕK silmas pidades kaebaja sõnastuses sekkuda veel lisaks ka asjakohatult eraõiguslike isikute tegevuse sfääri. Kohtule ei ole teada ja kaebusest ei nähtu andmeid, et eraõiguslikud telekanalid rikuks mingit seadusenormi või et kaebaja on taotlenud rikkumismenetluse alustamist. Viimased on juriidilised isikud, kes on saadete, meediateenuste osutamisel sõltumatud ja tegutsevad seadus piires, kaebaja nende osas rikkumisi ei ole väitnud. Kohtul ei ole andmeid sellest, kas kaebaja ise soovib kasutada alternatiivseid kanaleid lisaks ERRile, kuid asjaolu, et viidatud klippe levitatakse erakanaleid pidi ja eeldatult tasu eest, ei vii samuti veel järelduseni, et tegemist oleks keelatud tegevusega, mida saaks ja tuleks vaidlustada vaid halduskohtus. Kuna mõisted poliitiline reklaam ja valimisreklaam ei ole seaduses nimetatud konkreetsed mõisted, vaid tavakeeles välja kujunenud mõisteaparatuurid, siis ei ole kaebuse alusel ka jälgitav, kas kaebaja peab silmas valimisseaduses nimetatud „poliitilist välireklaami“ või hoopiski „agitatsiooni“. Kohus märgib, et kaebusest tuleneb, et telereklaamides reklaamitakse Tallinna linna erinevaid tegevusi ja kui kaebajal on nende edastajate vastu nõudeid seotult reklaami vastavusega heale tavale või reklaam tuleks keelata, siis annab piisava regulatsiooni õiguste kaitseks Reklaamiseadus. Kui kaebaja sooviks on arutada EKS alusel KEK rahastamise küsimusi, siis tuleb esitada vastav kaebus. Seadus reguleerib ka järelevalve korralduse ja vastutuse seaduste rikkumise eest. Nt Reklaamiseaduse alusel saab kaebaja kohtuvälise menetleja poole pöördumisega kontrollida, kas tema viide, et reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommete ja tavadega, on õige. Kohus selgitab, et ükski reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommetega ja kui nad on , siis peab kaaluma, kas kaebaja pädeva organi kaudu taotleb nende keelustamist. Vastavalt Reklaamiseadusele nt § 3 lg 4 p 1 on selline keeld sätestatud ning vastutuse rikkumise korral näeb ette järelvalvetegevuse, kelle pädevuses on kontrollida isikute kaebuse alusel, kas tegevus reklaami edastamisel vastab seaduse nõuetele. Vastutusele võtmiseks rikkumise tuvastamise kaudu on sätestatud ptk.6 ja nimetatakse ära ka menetlejad. Reklaamiseadus võimaldab kaebajal teha pöördumisi ja taotleda keelatud reklaami, sj heade kommetega vastuolus oleva reklaami avaldamise ja seda ka televisiooniteenuste osutajate suhtes, sõltumata, ka tegemist on poliitilise reklaamiga või muu reklaami ja agitatsiooniga. Isegi juhul kui varjatult on tegemist Eesti Keskerakonna valimisreklaamiga, saab kaebaja oma õigusi kaitsta, kui rikutakse valimisseaduse sätteid, kuna väidetult valimistulemused saavutatakse õigusvastaste vahenditega. Kui kaebajal on kahtlus rahalise ressursi õigusvastaselt kasutamisele, tuleb algatada rikkumismenetlus vastavalt missugust väär-või kuriteo koosseisu kaebaja arvab linna tegevuses olevat. Kaebajale ei tulene halduskohtus kaebeõigust ka asjaolust, et kõnealuste telereklaamidega võidakse rikkuda head valimistava.
2. Sisuliselt on kaebaja esitanud kaebuse eesmärgiga ennetada olukorda, kus võidakse mõjutada valimistulemusi. Vastavalt nähtub, et kaebaja toetub M.R. arvamusele, kuid kaebaja püüab vältida olukorda, mil Tallinna linna tegevusega võidakse avaldada reaalset mõju valimistulemustele ja nende vaidlustamine valimiskomisjoni kaudu võib viia vajaduseni korraldada Tallinna valimisringkonnas uued häälestused. Kohus on seisukohal, et valimistulemuste kaitseks ei saa sellisel moel ennetavat kaebust esitada, sest kui valimistel on seadust rikutud, siis tuleb esitada valimiskomisjonile kaebus, kes kontrollib, kas nn poliitiline reklaam ületab agitatsiooni, poliitilise reklaami jne seatud eeskirju ja kui on tegemist rikkumisega, siis kontrollitakse valimise korralduse aluste rikkumist, kas see võiks mõjutada või mõjutas valimiste kulgu ja hiliseid valimistulemusi. 6 3-13-2125 Valimiskomisjonide pädevuses on tuvastada kaebuste alusel, kas esitatud andmetel on tegemist keelatud agitatsiooni või reklaamiga ja võtta seisukoht, kas rikkumine mõjub või mõjutas hääletustulemusi. Kaebajat ilmselt ei huvita pelgalt küsimuste püstitamine ja vastuste saamine väljapool valimistega seotud tulemusi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et KOVVS ei anna õigusi vaidlustada valimistulemusi. Valimiskomisjonide pädevuses on justnimelt tuvastada kaebuste alusel, kas esitatud andmetel on tegemist keelatud agitatsiooni ja reklaamiga, võtta seisukoht, kas rikkumine esineb ja kas see mõjutab või võis mõjutada hääletustulemusi. Valimiskaebuste menetlus valimiskomisjonidele esitatuna annavad lahenduse, kas valimistel osalenud isikute õigused on kaitstud ja kaebaja kaebeõigust ei piira selliselt ei tegutsemine kandidaadina ega valijana. Valimistega seotult on seadusega tagatud isikute tõhus kaitse, see tagab valimiste ja selle tulemuste seaduslikkuse kontrolli. Kohtule ei nähtu, et valimiskomisjonide tegevus ei pea aitama välja selgitada asjakohases menetluses olulise tähtsusega asjaolusid. Kui keelatud tegu puudutab valimisi ja nende korraldust, läbiviimise tulemusi, siis ei ole vajalik eelnev halduskohtu tuvastus, kas Tallinna linn on tegutsenud õigusvastaselt valimisreklaamide tellimisel või edastamisel. Kohus leiab, et avalik-õiguslikes suhtes sekkub halduskohus alles siis, kui selleks ei ole teistsugust menetluskorda, seega ei nõustu kohus, et esineb alus pöörduda kohtusse

§ 4lg 1 alusel ja et kohus saab käesolevalt keelata toimingu.

Nii valimiste eelselt kui ka järgselt on avalduse lahendanud haldusekandja otsus vaidlustatav kohtus. Valimisjaoskonna tegevusse kuuluva avalduse lahendamisel ei saa olla halduse kandja tegevusetu, vastavalt KOVVS § 62 saab kaebaja esitada võrdselt teistega kaebuse, mille nõuded sätestab §

1. Selle seaduse ptk 11 reguleerib kaebuste lahendamise alused ja korra. Kuna kaebajast võib aru saada nii, et linna suhtes nimetatud reklaami näol võiks olla kaebaja arvates tegemist valimiseelse poliitilise keelatud reklaamiga ning tal esineb kahtlus, et see võiks mõjutada valimiste tulemusi ja ta peaks hiljem paluma valimiskomisjonilt hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, siis nähtubki, et iga erakond, kes võtab endale riski rikkuda seadusega temale antud õigusi ja kohustusi, peab arvestama, et seadus tagab tegevuse kontrolli ning valimiste tulemusi saab tunnistada kehtetuks koos sellest tulenevate tagajärgedega. Ennetavalt ei saa keegi abstraktsel tasandil ära otsustada, kas juba saabuvad tulemused, mis tuleb hiljem tunnistada kehtetuks. Valimistulemuste kehtetuse vajaduse otsustab avalduse alusel isik, kes on seda pädev menetlema. Kohus põhimõtteliselt nõustub kaebajaga, et valijat võib mõjutada valimiskampaania käigus aset leidnud rikkumine ja valijat võib mõjutada seaduse kohaselt üksnes lubatud vahenditega. Ebaseaduslik agitatsioon on keelatud ja valimisseadus reguleerib selle tegevusega seotud õiguste rikkumise. Kokkuvõtteks leiab kohus, et kaebaja ise siiski märgib, et tema subjektiivsete õiguste rikkuvaks toiminguks on Tallinna linna valimisreklaamist lähtuv õigusvastane mõju kaebaja tulevasele valimistulemusele ja passiivsele valimisõigusele, siis ei vaja kaebaja kohtulikku eelnevat hinnangut Tallinna Linna teavituskampaaniale. Kui Tallinna linna õigusvastane tegevus on valimistulemusi mõjutanud, on võimalik pöörduda selleks pädeva asutuse poole ja seadus näebki ette tagatisena, et hääletustulemused, mis on saadud rikkumisega, ei jää kehtima, see ei ole pöördumatu tagajärg ja asjaolu, et kaebaja peaks hiljem valimiskomisjoni pöörduma, ei tingi halduskohtulikku menetlust. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 64 lg 1 annab üksikisikule, kandidaadile, erakonnale ja valimisliidule võimaluse vaidlustada 7 3-13-2125 valimiste jaoskonnakomisjoni otsust või toimingut, sh tegevusetust, mis rikub tema õigusi. Vaidlustatav akt või toiming võib mõnel juhul rikkuda kaebuse esitaja õigusi sellest hoolimata, et akti andja või toimingu sooritaja seadust ei riku. Selline olukord võib tekkida, kui valimiste jaoskonnakomisjon on vastavalt KOVVS §-le 54 kindlaks teinud hääletamistulemused, kuid valimised on toimunud tingimustes, mis pole seadusega kooskõlas (RKPK 04.11.2013 otsus nr 3-4-1-18-05, p 8). Seega on kokkuvõtteks antud juhul volikokku kandideerival isikul võimalik vaidlustada valimistulemusi, kui ta leiab, et keegi mõjutas valimistulemusi õigusvastaselt, näiteks rikkus poliitilise valimisreklaami keeldu (KOVVS § 61). Sellisel juhul kannab selgelt riski valimistulemusi seadust rikkudes mõjutada püüdnud isik või isikute ühendus, kuna valimistulemused võidakse tühistada. Isegi juhul kui kohus tuvastaks, et Tallinna linna telereklaamid on suunatud Eesti Keskerakonna valimistulemuste parandamisele, ei ole alust asuda ennetavalt seisukohale, et need valimisreklaamid võiksid olulisel määral negatiivselt mõjutada kaebajale antavate häälte arvu, selle ette ennustamine ei viiks ühelegi mõistlikule ja seaduslikule tulemusele. Kohus ei nõustu seega, et kaebajal puuduvad võimalused teha pöördumisi oma õiguste kaitseks.
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada

§ 121

lg 2 p 1 ja p 2 alusel, kuna kaebusega ei saavuta kaebaja soovitud eesmärke ja tal puudub kaebeõigus. Kui kaebus kuulub tagastamisele, tuleb rahuldamata jätta ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus. 12. Kohus märgib täiendavalt veel järgmist. Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse telereklaamide näitamise keelamiseks koos tuvastamiskaebusega. Kuna küsimuse all on telereklaamide näitamise keelamine kuni kohalike omavalitsuste volikogude valimiste päevani, s.o 20.10.2013, on ilmne, et isegi kui kohus võtaks kaebuse menetlusse, siis keelamiskaebuse osas ei jõuaks asi lõpliku lahendini enne nimetatud kuupäeva. Esialgse õiguskaitse eesmärk on välistada olukord, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega võib osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei saa kohus sisuliselt kaebust rahuldada. Käesoleval juhul aga tekiks just niisugune olukord, kuna kohtule arusaadavalt on kaebaja eesmärk kõnealuste telereklaamide näitamise keelamine enne valimisi. Kui kohus rahuldaks kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, saavutaks kaebaja sisuliselt juba oma keelamiskaebuse eesmärgi. Pärast valimisi oleks asjakohane menetleda eelkõige tuvastamiskaebust. Tuvastamiskaebuse puhul aga on esialgse õiguskaitse kohaldamine üldjuhul välistatud, kuna kaebaja õiguste edasist rikkumist kohtumenetluse ajal ei toimu. Kaebaja ei ole ära näidanud ning ka kohtule ei nähtu, et kaebaja olukord võiks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kohtumenetluse ajal halveneda võrreldes praeguse olukorraga. Igasugune rikkumine häälte saamiseks toob kaasa tulemuste kehtetuks tunnistamise, sellele on viidanud ka kaebaja ise, seega ei esine sellest aspektist lähtudes tagasipöördumatut olukorda. Sellest tulenevalt ei kuuluks kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamisele isegi sellisel juhul, kui kohus võtaks kaebuse menetlusse. 13.

§ 104

lg 5 p 1 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Kaebaja on tasunud riigilõivu kokku 45 eurot, sh 30 eurot kaebuselt ja 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt. 8 3-13-2125 Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 1 sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot.

§ 104

lg-st 1 tuleneb, et kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Nimetatud sättest tuleneb, et kaebaja ei pea tasuma iga nõude eest eraldi riigilõivu summat, vaid tasuda tuleb üks summa nõude eest, millelt on ette nähtud kõrgeim riigilõiv. Kaebaja on esitanud tuvastusnõude ja keelamisnõude, seega oleks kaebaja pidanud kaebuselt tasuma riigilõivu 15 eurot, mitte 30 eurot. Sellest tulenevalt kuulub kaebajale tagastamisele 15 eurot enamtasutud riigilõivu. Kaebajal tuleb kohtule esitada taotlus andmetega, millisele kontole riigilõiv tagasi tuleb kanda.

§ 104

lg 5 p-st 2 tulenevalt ei tagasta kohus riigilõivu, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, ei kuulu kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot tagastamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik 9