Obsah (6)

§ 19§ 1§ 13§ 18§ 20§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2583 Haldusasi Ninametsa OÜ kaebus põl

) § 19 lg 6 alusel põhjust nende kalaliikide osas kutselist kalapüüki peatada. Praktiliselt igat liiki professionaalse kalapüügivarustuse ja iseäranis mõrdade kasutamise keelamisega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel oli aga vaidlustatava käskkirjaga kaebajalt sisuliselt ära võetud võimalus haldusakti kehtivuse perioodil ka neid kalaliike püüda, mille püügikvoot ei olnud selleks ajaks ammendunud. Seetõttu leiab kaebaja, et vaidlustatav käskkiri piiras alusetult kalurite ettevõtlusvabadust, kahjustas oluliselt nende majanduslikke huve ning puudusid

§ 19

lg-s 6 sätestatud piirangu kehtestamise eeldused kalaliikide osas, mille püügikvoodid ei olnud ammendunud. Selline ulatuslik piirang võinuks olla õigustatud üksnes juhul, kui see oleks olnud vältimatult vajalik kaaluka avaliku huvi kaitseks ning õigustatud avalikku huvi vähem koormava piiranguga ei oleks olnud võimalik kaitsta. Kaebaja arvates oli vähem koormav piirang võimalik. 5.

1. Kaebaja leiab, et mõrrapüügi keelamine ei ole vajalik abinõu ning käskkiri on kohaselt põhjendamata. Põllumajandusministri vaidlusaluses käskkirjas leitakse, et mõrraga püüdmise korral ei saa vältida haugi ja latika sattumist püünisesse, kuid sinna sattunud haugi, latikat ja mõõdulist koha on võimalik elusalt vabastada. Seega käskkirjast tuleneb ja kaebaja nõustub, et mõrraga on võimalik kalu püüda ilma haugi ja latika püügikvoote ületamata ja nende arvukust ohtu seadmata. Selleks, et vältida haugi ja latika ülepüüki (õiguspärane eesmärk), on kalapüügi üldine keelamine muidugi sobiv, kuid mitte vajalik abinõu. Alamõõduliste kalade elusalt 2 vabastamine on ka elukutseliste kalurite huvi, kuivõrd alamõõduliste kalade püük võiks kaasa tuua karmid trahvid ning populatsiooni hävitamine mõjuks kahjulikult järgmiste aastate püügivõimalustele. Alamõõduliste kalade püüdmise vältimiseks on kaebaja soetanud toetuste abil suurema selektiivsusega mõrrad ning kinnitab, et igasugune alamõõduline kala või keelatud liik on seni mõrrast elusalt vabastatud ja seda tehakse ka edaspidi. Seda asjaolu toetab ka Eesti Mereinstituudi teaduri ja Peipsi töörühma juhi Väino Vaino antud ekspertarvamus nende mõrdade kohta, mille ostmist kaebaja ekspertarvamuse andmise ajal kavandas ning mille on käesolevaks ajaks ostnud. Ekspertarvamuse kohaselt on suurema silmasuurusega mõrdade kasutamine positiivne nii saagi koosseisu, kalavarude ja veekogu kaitse kui ka püügiefektiivsuse suurendamise seisukohast. Kaebaja poolt kasutatavate mõrdade suunavate osade ja mõrrakere eesosa suurem silmasuurus välistab ekspertarvamuse kohaselt alamõõduliste kalade püüdmise tendentsi kas täielikult või vähemalt osaliselt. Vaidlustatava käskkirja kohaselt olevat Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlaste hinnangul küsitav
2. novembrist kehtiva püügiregulatsiooni kohaselt alamõõduliseks peetavate kohade eluvõimelisena vabastamine mõrrast. Kaebaja arvates ei saa üksnes selline kahtlus olla piisavalt mõjuv argument keelamaks mõrrapüüki sootuks ning ilma võimaluseta tõendada, et konkreetsete püügivahendite puhul on kahtlus alusetu. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 56 lg 1 teine lause sätestab, et haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kaebaja juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et käskkirja põhjendusena esitatud kahtluse allikat ei ole käskkirjast võimalik tuvastada: käskkirjas ei viidata ei konkreetse uurimuse autoritele ega ka väljaandele, kust uurimust leida võiks. Vaidlustatava käskkirjaga kehtestatud väga ulatuslik püügipiirang võis elukutselistele kaluritele tähendada sadades tuhandetes eurodes saamatajäänud tulu ning sedavõrd ulatuslikku majanduslikku kahju põhjustavat regulatsiooni ei saa rajada üksnes anonüümsete teadlaste kahtlustele. Lisaks tuleneb 08.11.2012 käskkirjast nr 193, et vähemalt 90% ulatuses on täitunud vaid latika ja haugi püügikvoodid, mistõttu pole ühtegi argumenti, mis kinnitaks haldusakti kehtivuse perioodil ohtu ala- või tavamõõdus kohade populatsioonile. 5.
3. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud püügipiirangud ei ole proportsionaalsed, sest eksisteerib vähem koormav abinõu. Püügipiiranguid Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvele kehtestas põllumajandusminister ka 18.10.
4. käskkirjadega nr 131 ja 132, kui latika ja koha aastane püügikvoot oli vähemalt 90% ulatuses ammendunud. Nende käskkirjadega keelati kalapüük nakke- või raamvõrgu, püüvõrgu, õngejada, põhjanooda, pöörinooda ja kaldanoodaga, kuid ei seatud piirangut mõrraga püügile. Võttes arvesse seda, et
5. aastal oli probleemiks just koha püügikvoodi vähemalt 90% ulatuses täitumine, ent kalapüük mõrraga jäi lubatuks, oli põhjendamatu keelata 2012 aastal ära ka kalapüük mõrraga, eriti kuna koha püügikvoodi täitumiseni oli haldusakti kehtestamise seisuga jäänud veel mitukümmend tonni ja vaidlustatavas käskkirjas viidatud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlaste hinnangul on võimalik haugi ja latikat mõrdadest eluvõimelisena vabastada. 5.
6. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Vastustaja leiab, et põllumajandusministri käskkiri nr 193 on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 3 6.
8. Vastustaja viitab

§ 1

ja § 4 ning põhiseaduse (PS) § 5 ning märgib, et kalavaru on loodusressurss ehk rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Ka ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) kohuseteadliku kalanduse koodeksi (http://www.fao.org/docrep/005/v9878o/v9878ee00.htm) §-st 6 tuleneb muu hulgas, et riigid ja vee elusressursside kasutajad peavad kaitsma veeökosüsteeme. Õigus püüda kala sisaldab kohustust teha seda mõistlikult, tagades vee elusressursside efektiivne kaitse ja korraldus. Kalanduse korraldamine peaks tagama kalavarude kvaliteedi, mitmekesisuse ja vajalikes kogustes kättesaadavuse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, et tagada toiduga varustamine, vaesuse leevendamine ja säästlik areng. Vastustaja leiab, et vee elusressursi kaitsmise ja mõistliku kasutamise vajadus on selgelt teadvustunud nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasandil ning leidnud reguleerimist erinevates õigusaktides ja kokkulepetes. Muu hulgas sätestab

§ 19

kalapüügi kitsendamise alused, et tagada kalavaru säästlik kasutamine ja eelkirjeldatud põhimõtete järgimine.

§ 19

lg 2 kohaselt on kalapüügikitsenduste aluseks teadusuuringud ja kalapüügi statistilised andmed.

§ 19

lg 6 sätestab, et kui veeala kohta kehtestatud kutselise kalapüügi võimalused või käesoleva seaduse § 134 lõigete 32 ja 33 alusel kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud 90 protsendi ulatuses, peatab põllumajandusminister sellel veealal kutselise kalapüügi. Kutselise kalapüügi võib peatada ühe või mitme maakonna, püsiasustusega väikesaare, püügivahendi, kalaliigi ja

§ 13

lõikes 3 nimetatud kalapüügiloa osas.

§ 18

lg 1 alusel esitatud andmete kohaselt oli 08.11.2012 erinevate kalaliikide lubatud saagid täitunud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel järgmises ulatuses: latikas 92,1%, haug 90,8%, koha 89,4%, ahven 75,7%, särg 68,8%, ja luts 40,9% ning kõikide kalaliikide lubatud saak oli täitunud 73,2% ulatuses. Sellest tulenevalt peatas põllumajandusminister 08.11.2012 oma käskkirjaga nr 193 Peipsi, Lämmija Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuva haugi- ja latikapüügi ning kalapüügi nakke-, raam- ja püüvõrguga, mõrraga, 100 õngekonksuga õngejadaga, pöörinoodaga ja kaldanoodaga tiibade kogupikkusega 50 m alates 12.11.2012 kuni 31.12.

1. Püügivahendiga kalapüügi peatamise võimaluse on seadusandja peamiselt ette näinud just seetõttu, et ühe ja sama püügivahendiga püüdes ei saa vältida erinevat liiki kalade püünisesse sattumist, sealhulgas selliste kalade, kelle püük on keelatud.
2. aasta sügisel olid mõrrapüügi tähtsamad püügiobjektid latikas 46% ja koha 27% ulatuses ning haug moodustas keskmiselt 4% mõrra kogusaagist (tl 51-52).
3. aasta sügisel, kui latika ja haugi lubatud saak Peipsi, Lämmija Pihkva järvel ammendus 90% ulatuses, moodustasid need kaks liiki vähemalt 50% mõrra kogusaagist. TÜ Eesti Mereinstituudi (Mereinstituut) teadlased juhtisid tähelepanu ka sellele, et kohasaak koosnes peaaegu 100% ulatuses sellise suurusega isenditest, kes alates
4. aasta
5. novembrist osutusid alamõõdulisteks.

§ 20

lg 2 keelab püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust, välja arvatud kaaspüük kalapüügieeskirjas sätestatud tingimustel. Vabariigi Valitsuse 9.05.2004 määruse nr 144 “Kalapüügieeskiri” § 44 lg 1 p 4 kohaselt võib püüda alamõõdulist koha kaaspüügina kuni 5% arvuliselt kohasaagist. Kohasaak, mis koosneb pea 100% ulatuses alamõõdulistest isenditest ei ole käsitatav lubatud kaaspüügina kalapüügieeskirja tähenduses. 4 08.11.2012, kui põllumajandusminister andis käskkirja, millega keelati Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel latika ja haugi püük ning muu hulgas ka mõrraga kalapüük, koosnes mõrra kogusaak vähemalt 77% ulatuses kalaliikidest, kelle lubatud saak oli 90% ulatuses ammendunud, ning alamõõdulisest kohast. Arvestades kalavaru säästliku ja jätkusuutliku kasutamise põhimõtteid, oleks mõrraga kalapüügi jätkamine olnud ebamõistlik, sest saagist oleks püüda lubatud kala moodustanud üksnes 23%. Seejuures märgib vastustaja täiendavalt, et teadlaste hinnangul on kohavaru Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves vähenemas ning kogu mõrrasaagist ca 27% moodustavad just koha noorjärgud, kelle suremus vette tagasiheitmisel on teadlaste uuringute andmetel suur. Kalavaru säästliku ja jätkusuutliku kasutamise seisukohalt ei ole põhjendatud püüda ja vette tagasi visata kalu, kes seetõttu saavad vigastusi, mille tagajärjel nad varem või hiljem ikkagi surevad. Eluvõimetu kala tagasi viskamine (kalade noorjärgud) ei ole kalavarude kasutamisel ka majanduslikult põhjendatud, kuna sellega hävitatakse asjatult kalavarusid, kes suuremaks kasvades saaksid anda järglasi, suurendades sellega kalavarusid ja hilisemaid saake ning seeläbi ka kalapüügiga tegelevate isikute sissetulekuid. Ka FAO kohuseteadliku kalanduse koodeksi põhimõtted näevad ette vajadust rakendada meetmeid, et vähendada jäätmeid ja püütud kala vette tagasi heitmist. Arvesse võeti ka seda, et

§ 4

kohaselt tuleb kalapüügil ja veetaimede kogumisel säilitada nende varude taastumisvõime ja veekogude tootlikkus ning vältida ebasoovitavaid muutusi veekogude ökosüsteemis, mida kalade vette tagasi viskamine paratamatult põhjustab. Vastustaja juhib tähelepanu, et Mereinstituudi poolt

1. aastal läbi viidud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude uuringute aruandest (TÜ Eesti Mereinstituut. Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves – Tallinn, 2012, lk 29 kättesaadav: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1188915/Peipsi%2Bkalavarude%2Buu ring%2B2011.pdf) selgub, et kalapüügieeskirjaga Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves kehtestatud koha alammõõdu (40/46 cm) juures peab mõrrapära (mõrrakere) silmasuurus olema vähemalt 100 mm, mis võimaldaks enamusel alammõõdulisel kohal püünisest väljuda, alla seda silmasuurust mõrdadega püügil sh mõrdadega, mille silmasuurus mõrrapäras on 70 mm on enamus kohast alammõõduline ja tuleb vette tagasi lasta. Tuginedes Mereinstituudi
2. aasta uuringute andmetele asub vastustaja seisukohale, et kaebaja poolt ostetud uued mõrrad, mille silmasuurus mõrrakeres on 44 mm ning karja- ja juhtaias 60 mm, on selektiivsemad töönduslikku tähtsust mitte omava kiisa ja väheväärtusliku väikse ahvena ja särje suhtes, millele on ka eksperthinnangus viidatud, kuid alammõõdulise koha kaaspüüki selline silmasuurus ei väldi. Teadusuuringu andmetele tuginedes on ka nende mõrdadega püütud koha järelikult enamasti alammõõduline, kelle surevus vette tagasi viskamisel on suur. Vastustaja rõhutab, et kalapüügi peatamine püügivõimaluste või lubatud saagi ammendumise korral 90% ulatuses ei tähenda seda, et ettevõtjatel jääks umbes 10% püügivõimalusest üldse kasutamata. Pärast

§ 18

lg 1 kohaselt esitatud püügiandmete laekumist ja väljapüütud kalakoguse selgumist võib põllumajandusminister kutselise kalapüügi uuesti avada, kui andmete kohaselt ei ole lubatud saak 100% ulatuses ammendunud. Kalapüügiandmete laekumisel käesoleval juhul selguski, et Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalaliikide lubatud saagid ei olnud veel 100% ulatuses ammendunud, mistõttu põllumajandusminister avas oma 13.12.2012 käskkirjaga nr 213 “

1. aasta nakkevõrgu püügi avamine Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel” kaluri kalapüügiloa alusel toimuva kalapüügi nakkevõi raam-võrguga Peipsi järvel kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järvel kaldast kaugemal kui 500 m alates
2. detsembrist kuni
3. detsembrini
4. 5 Püügi avamisel arvestati muuhulgas Mereinstituudi seisukohaga, et kui kalapüük peaks taas avatama (kalavarude seisust lähtuvalt teadlased püüki taasalustada üldse ei soovitanud), siis on selleks väga piiratud võimalused suuresilmaliste nakkevõrkude näol olemas (TÜ Eesti Mereinstituut. Kalavarude uuring ja haldamise soovitused Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järves.
5. a II vahearuanne, lk 7 tl 39). Nakkevõrk on kõrge selektiivsusega alamõõdulise kala suhtes, kuhu alamõõdust väiksem haug, latikas ja koha massiliselt ei takerdu. Mõrraga kalapüük jäi eelkirjeldatud põhjustel endiselt suletuks. Hoolimata sellest, et alates 12.11.2012 Peipsi, Lämmija Pihkva järvel enam mõrraga kala püüda ei tohtinud, näitavad kalapüügiandmed
6. aasta osas üldiselt märgatavat kasvu. Võrreldes
7. aastaga, kui mõrraga püük oli aasta lõpus ka lubatud, on
8. aastal Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest kutseliste kalurite poolt kala püütud 298 tonni ehk 12.6% rohkem. Samuti püüdis kaebaja
9. aastal 222 kg ehk 1,6% kala rohkem kui
10. aastal. Eelkirjeldatud põhjustel on vastustaja seisukohal, et mõrrapüügi keelamine käskkirjaga nr 193 oli proportsionaalne abinõu ega ei toonud kaasa seaduses lubatust laiemat püügipiirangut. 6.
11. Vastustaja leiab, et käskkirjas nr 193 on esitatud käskkirja andmise õiguslik ja faktiline alus ning toodud kaalutlused, millest tulenevalt otsustati peatada kalapüük selles loetletud püügivahendite, sealhulgas mõrra osas. Käskkirjas nr 193 sisalduv viide Mereinstituudi teadlaste hinnangule on tehtud eelkõige seetõttu, et haldusakti andmisel arvestati muuhulgas teadlaste arvamusega, mitte aga selleks, et viidata teadlaste seisukohale kui haldusaktile lisatud dokumendile. Vastustaja märgib, et Mereinstituudi teadlaste kirjas sisaldub ka sellist teavet, mis käskkirja nr 193 osas oli teisejärguline ning mille esitamiseks polnud põhjust. Samas on kõik olulised kaalutlused toodud käskkirja nr 193 tekstis endas. Ka Riigikohus on nentinud, et menetluse efektiivsuse nõue, kui üks haldusõiguse, täpsemalt haldusmenetluse nõue, seab piirid haldusakti motivatsiooni põhjalikkusele, kuigi see ei saa kindlasti õigustada täielikku loobumist motiveerimisest. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. Diskretsiooniotsuse põhikaalutlused, miks eelistati üht lahendust teisele, ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne (RKHK 3-3-154-03, p 36). Vastustaja märgib, et kui kaebajal tekkis kahtlusi käskkirjas nr 193 toodud põhjenduste kohta ning ta soovis põhjendusi täiendavalt kontrollida vahetult Mereinstituudi teadlaste kirjapandu alusel, siis oleks teadlaste seisukoht talle edastatud koheselt, kui vastustaja oleks sellisest huvist teada saanud. Lisaks oli kaebajal võimalik saada nimetatud seisukoht vastustaja poole eraldi pöördumata, Põllumajandusministeeriumi dokumendiregistri kaudu, kus kõik avalikud dokumendid on avalikkusele kättesaadavad. Kui kaebaja esitas 13.11.2012 käskkirja nr 193 peale vaide, edastas vastustaja oma 22.11.2012 kirjaga nr 10.4-2/10062-1 (tl 49), milles selgitati vaide esitamise korda ja mõrrapüügi peatamise asjaolusid, kaebajale teadmiseks ka Mereinstituudi kõnealuse kirja. Eelkirjeldatud põhjustel on vastustaja seisukohal, et käskkiri nr 193 on nõuetekohaselt põhjendatud. 6.
12. Vastustaja palub jätta Ninametsa OÜ kaebus rahuldamata ning jätta kaebaja menetluskulud tema kanda. 6 KOHTU PÕHJENDUSED
13. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 7.
14. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Põllumajandusministri 08.11.2012 käskkirjaga nr 193 otsustati: peatada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuv haugi- ja latikapüük (p 1); peatada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuv kalapüük nakke-, raam- ja püüvõrguga, mõrraga, 100 õngekonksuga õngejadaga, pöörinoodaga ja kaldanoodaga tiibade kogupikkusega 50 m (p 2); käskkiri kehtib Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel kala püüdvate isikute suhtes 12.11.2012 kuni 31.12.2012 (p 3). Käskkirja kohaselt kehtestati käskkiri kalapüügiseaduse (

) § 19 lg 6 alusel. Käskkirjas märgitakse, et Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 määruse nr 135 "Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saak

1. aastaks” § 14 lg 1 punktide 4, 5 ja 6 kohaselt on "Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmija Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe” alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak haugi kohta 160 tonni ja latika kohta 614 tonni. Vabariigi Valitsuse 31.03.2003 määrusega nr 104 "Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord” ettenähtud korras esitatud andmete kohaselt oli
2. aastal Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püütud vähemalt 144 tonni haugi ja 552,7 tonni latikat. Sellega on Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 määruse nr 135 "Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saak
3. aastaks” § 14 lg 1 punktidega 4 ja 6 kehtestatud aastane lubatud saak ammendunud vähemalt 90 protsendi ulatuses. Nende faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole.

§ 19

lg 6 kohustab põllumajandusministrit peatama veealal kutselise kalapüügi, kui selle veeala kohta kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud vähemalt 90 protsendi ulatuses. Kutselise kalapüügi võib peatada ühe või mitme maakonna, püsiasustusega väikesaare, püügivahendi, kalaliigi ja

§ 13lõikes 3 nimetatud kalapüügiloa osas.

Kaluri kalapüügiloa alusel toimuva püügi puhul on peamisteks koha, haugi- ja latika püügivahenditeks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel nakke- või raamvõrk, mõrd ja põhjanoot ehk mutnik, vähemal määral püüvõrk. Nimetatud püügivahenditest on nakke-, raam- ja püüvõrk ning põhjanoot väheselektiivsed ja nendega püüdmise korral ei saa vältida koha, haugi ja latika sattumist püünistesse. Nakke- ja raamvõrgust ei ole püütud kala reeglina võimalik eluvõimelisena vabastada. Põhjanoodast on väikeste saakide korral võimalik eluvõimelisena vabastada haugi ja latikat, kuid koha vabastamine põhjanoodast eluvõimelisena ei ole reeglina võimalik. Keskkonnaministri 22.12.2011 määruse nr 71 "Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel

1. aastal” § 3 lg 1 punkti 2 kohaselt on Peipsi järvel keelatud põhjanooda ehk mutnikuga kalapüük
2. novembrist
3. detsembrini
4. a. Püüvõrguga püügil on võimalik küll kala üldjuhul eluvõimelisena vabastada, kuid 99% püüvõrgu saagist moodustavad haug, koha ja latikas. Mõrraga püüdmise korral ei saa samuti vältida haugi ja latika sattumist püünisesse, kuid sinna sattunud haugi, latikat ja mõõdulist koha on võimalik elusalt vabastada. Samas koosneb mõrdade saak kaaluliselt ligikaudu 80% ulatuses sellise suurusega kohadest, kes
5. novembrist kehtiva püügiregulatsiooni kohaselt on alamõõdulised ning kelle vabastamine püünisest eluvõimelisena on Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarusid uurivate Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlaste hinnangul küsitav. Muudest püügivahenditest on Peipsi, Lämmi- ja 7 Pihkva järvel lubatud kasutada kaldanoota tiibade kogupikkusega 50 m ja pöörinoota ning 100 õngekonksuga õngejada, nendega püügil ei ole samuti võimalik üldjuhul kala eluvõimelisena vabastada. Kohus leiab, et eeltoodu õigustab selgesti vajadust peatada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalapüük nakke-, raam- ja püüvõrguga, mõrraga, kalda- ja pöörinoodaga ning õngejadaga. (tl 15-16). 7.
6. Käskkirjas nr 193 on märgitud, et käskkiri kehtestatakse

§ 19lg 6 alusel.

Viidatud sätte kohaselt peatab põllumajandusminister veealal kutselise kalapüügi, kui selle veeala kohta kehtestatud kutselise kalapüügi võimalused või käesoleva seaduse §134 lõigete 32 ja 33 alusel kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud 90 protsendi ulatuses. Käskkirjas nr 193 on selgelt märgitud, et haugi ja latika aastased lubatud saagid Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on ammendunud vähemalt 90% ulatuses. Kaebuse esitaja neid asjaolusid ei vaidlusta. Küll aga leiab kaebuse esitaja, et püügipiirang ei ole proportsionaalne mõrra osas, kuna mõrraga püügi keelamisel ei ole võimalik püüda neid kalu, kelle osas ei ole aastane lubatud saak ammendunud. Kaebaja andmetel ei olnud piirangu kehtestamise ajaks ammendunud aastane lubatud saak lutsu, koha, särje ega ahvena osas. Ka nendes kogustes ja liikides menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel ka selles, et vaidlustatavas käskkirjas viidatud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlaste hinnangul on võimalik haugi ja latikat mõrdadest eluvõimelisena vabastada. 7.

1. Põhiseaduse (PS) § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kuna kaebuse esitaja ei nõustunud püügi peatamisega ainult mõrra osas, siis kohus saab analüüsida üksnes seda, kas mõrraga kalapüügi peatamine oli proportsionaalne (vt HKMS § 41 lg 1). 7.3.
2. Piirangu proportsionaalsust kontrollides tuleb esiteks analüüsida meetme kohasust. Haldusotsus peab olema oluline mingi eesmärgi saavutamiseks, samuti peab olema vastav eesmärk legitiimne. Antud juhul on piirangu eesmärgiks tagada kalavaru säästlik kasutamine ning haugi ja latika aastase püügikvoodi (vt ka Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 määruse nr 135 “Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saaks
3. aastaks“ § 14) ületamise vältimine. Eeltoodu nähtub selgelt käskkirja aluseks olevast

§ 19lg 6.

Kalavaru säästliku kasutamise põhimõte, millele vastustaja viitab, nähtub ka

§ 1

ning

§ 4

ja veidi üldisemal kujul PS § 5.

§ 19

sätestab kalapüügi kitsendamise alused, et tagada kalavaru säästlik kasutamine ja eelmärgitud põhimõtete järgimine.

§ 19

lg 2 kohaselt on kalapüügikitsenduste aluseks teadusuuringud ja kalapüügi statistilised andmed. Kohus leiab, et kalavaru säästlik kasutamine on legitiimne eesmärk. 8 Lisaks eeltoodule peab meetme ja eesmärgi saavutamise vahel olema põhjuslik seos. Vaidlustatud käskkirja eesmärgiks oli kalavaru säästlik kasutamine ning ülepüügi vältimine haugi ja latika osas. Püügipiirangute kehtimise perioodil 12.11.2012-31.12.2012 vaidlustatud käskkirjas märgitud vahenditega kala püüda ei tohtinud. Selle tulemusel ei saanud püüda kalu, kelle püügikvoot oli täis. Samuti saab tulevikus kasutada välja püüdmata jäänud kalavarusid efektiivselt ja säästlikult. Sellest tulenevalt leiab kohus, et meetme ja eesmärgi saavutamise vahel esineb vajalik põhjuslik seos. Kuivõrd Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuva kalapüügi peatamisel nakke-, raam- ja püüvõrguga, mõrraga, 100 õngekonksuga õngejadaga, pöörinoodaga ja kaldanoodaga tiibade kogupikkusega 50 m ei saa kala püüda praktiliselt ühegi professionaalse kalapüügivahendiga, sh kalu, mille osas on püügimahud täitunud 90% ulatuses (haug ja latikas) ning vastustaja poolt on ära näidatud, et ka mõrraga püüdmise korral ei saa vältida haugi ja latika sattumist püünisesse, leiab kohus, et tegemist on kohase meetmega tagamaks kalavaru säästlik kasutamine. 7.3.

1. Järgmiseks tuleb kontrollida meetme vajalikkust. Nii õiguskirjandusest kui kohtupraktikast tuleneb põhimõte, et isiku suhtes piiravaid meetmeid ei tohi kasutada, kui eemärk on võimalik saavutada isiku jaoks leebemate vahenditega. Järelikult tuleb kohtul kontrollida, kas rakendatud vahendit on võimalik asendada mõne teise vahendiga, mis on leebem, aga sama efektiivne eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab leebem vahend olema ilma kahtlusteta eesmärgi saavutamiseks sama kohane ega tohi kahjustada kolmandaid isikuid ega üldsust. 7.3.2.
2. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et mõrda sattunud haugi, latikat ja mõõdulist koha on võimalik elusalt vabastada, ei tähenda veel automaatselt seda, et meede ei oleks vajalik. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole ümber lükanud vastustaja seisukohti selles, et teatud püügivahendi(te)ga kalapüügi peatamise võimalus on seadusandja poolt ette nähtud just seetõttu, et ühe ja sama püügivahendiga püüdes ei saa vältida erinevat liiki kalade püünisesse sattumist, sh selliste kalade, kelle püük on keelatud. Samuti ei ole kaebaja lükanud ümber, et mõrra kogusaagist moodustasid 2012 aastal 45% ulatuses latikas ja 4 % haug, kelle püük oli keelatud ning millises osas kaebaja käskkirja ei vaidlustanud. Kaebuse esitaja ei vaielnud vastu ka vastustaja väitele, et 27% ulatuses moodustas 2012 aastal mõrra kogusaagist koha, kes on alamõõduline (vt ka tl 51-52). Alamõõdulise kala välja püüdmine ei ole vastavalt

§ 20lg 2 lubatud.

Lubatud on alamõõdulise kala kaaspüük koha osas – kuni 5%, võrgupüügil kuni 8%, Peipsi järvel põhjanoodapüügil – kuni 15% arvuliselt (vt kalapüügieeskirja § 44 lg 1 p 4). Kaebaja möönab siinkohal, et mõrda satub ka kalu, kelle püük on keelatud. Samas märgib kaebaja, et vabastab sellised kalad mõrrast ning laseb tagasi vette, kuna ka kaebaja huvides on, et alamõõdulisi kalu ning kalu, kelle osas on aasta püügikvoot täis välja ei püütaks. Kohus leiab, et kui umbes 77 % saagist tuleb vabastada selle vette tagasilaskmise teel, siis ei saa öelda, et piirang ei oleks vajalik. Asjaolu, et kala on võimalik elusalt mõrrast vabastada ei tähenda veel, et see kala jääb kindlasti ka ellu, kuna toimub varjatud kalastussuremus. 7.3.2.

1. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja on toetuste abil soetanud suurema selektiivsusega mõrrad, et vältida alamõõdulise kala sattumist mõrda, ei muuda see vaidlusalust püügipiirangut ebavajalikuks, kuna see ei muuda fakti, et 50% saagist ehk kala, mille suhtes on püügikvoot täis tuleks mõrrast vabastada ning mille osas ei ole kindel, et vabastatud kalad jäävad ellu. Kohus märgib ka, et vastustaja on selgitanud, et kaebaja soetatud 60 mm silmaga võrgud ei välista kahju kohapopulatsioonile, sest vastavalt teadlaste arvamusele peab võrgusilm selleks olema vähemalt 9 100 mm. Kohus märgib lisaks, et vaidlusalune piirang piirand kehtestati mitte ainult kaebaja suhtes, vaid kõigi kalurite suhtes, kellel on vastavad kalapüügiload. Kaebuse esitaja ei ole ka väitnud, et vähem piiravaks abinõuks võiks olla mingi konkreetse silma suurusega mõrdade kasutamise keelamine. Kaebaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamusest nähtub, et alamõõduliste kalade püüdmise tendentsi saab vältida või vähendada kui kasutada mõrrakere eesosas suuremat silmasuurust. Kuid tähele tuleb panna ka ekspertarvamuses avaldatut, et peenesilmalistes mõrdades on palju väärtuslike kalade (eelkõige koha) alamõõdulisi isendeid ja väheväärtuslike soovimatute kalade (eelkõige kiisk, väike ahven, särg) isendeid. Järelikult tuleb antud juhul eraldi kontrollida, milliste kalade osas kaebaja poolt soetatud mõrrad alamõõduliste või soovimatute kalade saagi hulka sattumist väldivad. Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et tuginedes Mereinstituudi
2. aasta uuringute andmetele (vt TÜ Eesti Mereinstituut. Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves – Tallinn, 2012, lk 29 kättesaadav: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1188915/Peipsi%2Bkalavarude%2Buu ring%2B2011.pdf ) saab asuda seisukohale, et kaebaja poolt ostetud uued mõrrad, mille silmasuurus mõrrakeres on 44 mm ning karja- ja juhtaias on 60 mm, on selektiivsemad töönduslikke tähtsust mitte omava kiisa ja väheväärtusliku väikse ahvena ja särje suhtes, millele on ka eksperthinnangus viidatud, kuid alammõõdulise koha kaaspüüki selline silmasuurus ei väldi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna püügipiirangu laiem eesmärk on kalavaru säästlik ja jätkusuutlik kasutamine, siis ei saa pidada põhjendatuks kaebuse esitaja seisukohta selles, et mõrraga püügi keelamine ei ole vajalik abinõu. 7.3.2.
3. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka selles, et käskkirjas viidatud seisukoht, mille kohaselt on kahtluse all alamõõduliseks peetavate kohade eluvõimelisena vabastamine mõrrast, ei ole mõjuvaks argumendiks keelamaks kalapüüki mõrraga. Samuti tuleb arvestada sellega, et koha osas ei olnud püügikvoot üldse täitunud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole vastustaja poolt nimetatud kahtlust kalade varjatud suremuse osas ümber lükanud ühegi tõendiga. Samas nähtub vastustaja poolt kohtule esitatud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi 2012 II vahearuandest „Kalavarude uuring ja haldamise soovitused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves,“ et järve kohakarja arvukust (ja biomassi) kahandab jätkuvalt mitte ainult töönduslik püük, vaid ka väga suur looduslik suremus koos varjatud kalastussuremusega. Ülalmainitud 2009 aasta kohapõlvkonna arvukused 2011 ja 2012 aastal on selle selgeks tõestuseks. Aasta jooksul vähenes selle põlvkonna arvukus 5,8 miljoni isendi võrra. Ametliku püügiga (sügisel 2 kuu jooksul vähendatud alamõõdu tingimustes) on seletatav vaid 1,3 milj. isendi kadumine (tabel 11, 12), ülejäänud 4,5 milj. isendi staatus on paljuski ebaselge. Loodusliku suremuse arvele saaks sellest vahearuandes toodu alusel kirjutada ehk poole. Analoogne olukord valitses järvel 2011 aastal (vt tl 40-41 pöördel). Sisuliselt sama kinnitab ka kaebaja enda poolt kohtule esitatud Eesti Mereinstituudi teaduri ja Peipsi töörühma juhi Väino Vaino ekspertarvamus, millest nähtub, et peenesilmaliste mõrdade kasutamisel sisaldab saak suurel hulgal soovimatut kala, mida on vaja vette tagasi lasta või välja sorteerida, millega kaasneb kalade suremine (nn varjatud kalasuremus), kas juba siis saagi sorteerimise ajal või peale vette tagasi laskmist (tl 5-8). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegemist ei ole, mitte üksnes kahtlusega, vaid tegemist on uuringu andmetega, mille tulemusi arvestades saab pidada vajalikuks vaidlusaluse piirangu kehtestamist ka mõrra osas. Kohus rõhutab, et seejuures ei ole ka kaebaja ise ära märkinud ühtegi leebemat meedet, millega oleks võimalik paremini või vähemalt sama edukalt täita kehtestatud 10 püügipiirangu laiemat eemärki. Kaebaja ettepanek jätta keeld mõrra osas üldse kehtestama sellist eesmärki ilmselgelt ei täida. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga väitega selles, et kuna koha osas ei olnud käskkirja andmise ajal püügikvoot üldse täitunud, siis sellest tulenevalt ei oleks tohtinud vastavaid põhjendusi

§ 19lg 6 alusel kehtestatud piirangu puhul arvesse üldse võtta.

Kohus leiab, et kuivõrd püügipiirangu kehtestamisel tuli arvestada põhjenduste esitamisel ka sellega, milliseid kalu konkreetsete püügivahenditega veel püütakse ning kas konkreetse püügivahendi keelamine on vajalik, siis tuli vastava otsuse tegemisel arvestada kõikide teadaolevate faktiliste asjaoludega. Üheks selliseks faktiliseks asjaoluks oli käskkirjast nähtuvalt see, et mõrra saagist moodustab suure osa alamõõduline koha, kelle suremus mõrrast vabastamisel on suur. Järelikult oli kohane ka vastavate põhjenduste käskkirjas esitamine lähtudes püügipiirangu laiemast eesmärgist ehk kalavaru jätkusuutlikust ja säästlikust kasutamisest. 7.3.2.

1. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kuivõrd 2011 aastal, mil latika ja koha aastane püügikvoot oli vähemalt 90% ulatuses ammendunud ja sellele vaatamata mõrraga püüki ei keelatud, siis ei oleks tohtinud keelata mõrraga püüki ka aastal 2012 arvestades, et 2012 aastal ei olnud koha püügikvoot üldse täis. Kohus on seisukohal, et varasemate aastate käskkirjadega ei saa tõendada püügi piirangu mittevajalikkust hilisematel aastatel . Iga konkreetse haldusakti andmisel tuleb arvestada haldusakti andmise ajal teadaolevate andmetega. Käesolevas asjas on kohtu arvates seda tehtud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kehtestatud piirang on vajalik meede säilitamaks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalavarude jätkusuutlik kasutamine, mis on oluline avalik huvi ning põhiseaduse alusel kaitstav väärtus. 7.3.
2. Viimaseks proportsionaalsuse kontrolli hindamise kriteeriumiks on meetme mõõdukus. Isegi kui meede on kohane ja vajalik, ei tohi teda kohaldada, kui kahju või muu koormav tagajärg, mida isikule põhjustatakse, on tunduvalt suurem, kui meetmega saavutatavad positiivsed tulemused. Kohus nõustub kaebajaga selles, et käskkirja andmise ajaks ei olnud ammendunud püügikvoodid lutsu, koha, särje ega ahvena osas. Samuti nõustub kohus kaebajaga selles, et vaidlusaluse haldusakti tagajärjel võisid saada konkreetsel aastal osaliselt kahjustada kaebaja majanduslikud huvid. Samas leiab kohus, et kaebaja huvi teenida kasumit ei kaalu üles avalikku huvi tagada haugi ja latika püügikvootide mitteületamine ning kalavarude jätkusuutlik ning säästev kasutamine, mis on oluline põhiseadusest otseselt tulenev avalik huvi. Nagu ka kaebaja ise märgib, mõjuks populatsiooni hävitamine kahjulikult järgmiste aastate püügivõimalustele. Keskkonnaõiguses tuleb lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist ehk juhul, kui keskkonnakahju on olemasolevate teadmiste pinnalt ka teoreetiliselt võimalik, tuleb rakendada vajalikke meetmeid selle vältimiseks. Seda Sellest tulenevalt leiab kohus, et püügipiirangu kehtestamine sh mõrdade osas on mõõdukas meede. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirja osas sätestatud püügipiirangud on proportsionaalsed. 7.
3. Kohus leiab, et käskkiri on piisavalt motiveeritud. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et käskkirja nr 193 preambulis viidatud

§ 19

lg 6 teise lause kohaselt võib kutselise kalapüügi peatada ühe või mitme maakonna, püsiasustusega väikesaare, püügivahendi, kalaliigi ja

§ 1311 lõikes 3 nimetatud kalapüügiloa osas.

Käskkirjas nr 193 on märgitud, et peamisteks haugi, latika ja koha püügivahenditeks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on nakke- ja raamvõrgud, mõrrad ning mutnikud. Samuti on välja toodud põhjendused, miks on mõrraga kalapüügi peatamine vajalik. Kohtu arvates on käskkirjas nr 193 esitatud selgelt ja arusaadavalt käskkirja andmise õiguslik ja faktiline alus ning toodud kaalutlused, millest tulenevalt otsustati peatada kalapüük ka püügivahendite, sealhulgas mõrra osas. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, millises osas oleks tulnud käskkirja täiendavalt põhjendada või millised vajalikud huvid on jäetud kaalumata. 7.

1. HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi (vt Riigikohtu 11.02.2009 kohtuotsused nr 3-3-1-80-08 ja 3-3-1-81-08 ning 18.05.2011 kohtuotsus nr 3-3-1-13-11). Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et käskkirjas on rikutud HMS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevat kohustust, sest käskkirjast ei nähtu käskkirja ühe põhjendusena esitatud allikat käskkirjas ei viidata ei konkreetse uurimuse autoritele ega ka väljaandele, kust uurimust leida võiks. Kohus leiab, et juhul, kui haldusorgani kaalutlused tuginevad mingile konkreetsele uurimisele, tuleb vastavad andmed ka haldusaktis korrektselt välja tuua. Käskkirjast nähtub, et kaalumisel on arvestatud teadlaste arvamusega, kuid millise uurimustöö alusel seda tehakse käskkirjast ei nähtu. Kohus nõustub kaebajaga, et vastavad andmed oleks tulnud käskkirjas esitada. Samas märgib kohus, et HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtule ei nähtu, et antud juhul oleks eelpool viidatud rikkumine võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest käskkirjast endast. Kaebaja ei vaidle sisuliselt vastu mitte nendele kaalutlustele, vaid sellele, et ta ei saanud ise koheselt veenduda vastava uuringu olemasolus ja selles toodud andmete õiges kasutamises haldusorgani poolt. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja esitas mereinstituudi teadlaste seisukoha kaebajale pärast viimase poolt vaide esitamist käskkirjale. Samuti ei ole vaidlust, et nimetatud seisukohta oli võimalik saada ka kaebaja avalikus kasutuses olevast dokumendiregistrist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et eelpool märgitud rikkumine ei olnud nii oluline, et see tooks kaasa haldusakti õigusvastasuse. 7.
2. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodust tulenevalt tuleb käskirja õiguspärasuse hindamisel jätta tähelepanuta vastustaja väited kutselise kalapüügi uuesti avamisest 2012 aastal põllumajandusministri 13.12.2012 käskkirjaga nr
3. 12 7.
4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Seega on põllumajandusministri 08.11.2012 käskkirja nr 193 p 2, millega peatati Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuv kalapüük mõrraga õiguspärane ja kaebus jääb rahuldamata.
5. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 13