KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-941 Haldusasi Asja läbivaatamise vorm A.K.

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.02.2013 kell 21.20 koostati AS Ühisteenused parkimiskontrolöri poolt aadressil VanaViru tn 6 viivistasu otsus nr 0058006416 mootorsõidukile Volvo registreerimismärgiga xxx xxx
2. A.K. esitas 05.03.2013 mootorsõiduki vastutava kasutajana vaide AS Ühisteenused 28.02.2013 viivistasu otsuse nr 0058006416 tühistamiseks, mille Tallinna Transpordiamet jättis 01.04.2013 käskkirjaga nr 77995 rahuldamata. 1
3. A.K. esitas 02.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse AS Ühisteenused 28.02.2013 viivistasu otsuse nr 0058006416 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 30.05.2013 määrusega kaebuse menetlusse ning määras vastutajaks AS Ühisteenused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Kaebaja taotleb AS Ühisteenused 28.02.2013 viivistasu otsuse nr 0058006416 tühistamist alljärgnevatel põhjustel. 4.1 Antud juhul asus sõiduk Volvo xxx xxx kohalikule omavalitsusele kuuluval alal, kus on kehtestatud tasuline parkimisala. Samas sõiduki asendist tulenevalt ei olnud parkimisjärelevalve ametiisikul õigust viivistasu otsust määrata. Asula sõiduteel sõiduki parkimise viisi sätestab liiklusseaduse (LS) § 20 lg
5. Seega peab üldreegli järgi asulas sõiduk olema sõidutee suhtes pargitud paralleelselt mõlema telje suhtes vähemalt 0,2 m sõiduteeäärest. Viivistasu otsuse määramisel tehtud fotodest nähtub, et sõiduk oli pargitud kerge nurga all ja sõiduki esirattaga kõnniteel. Antud juhul ei asunud kõnealune sõiduk kohas, kus oleks sellisel viisil parkimine lubatud olnud. Seal ei luba nurgi parkimist liikluskorraldusvahend ning seal puudub sõiduteelaiend; samuti puudub seal liikluskorraldusvahend, mis võimaldaks parkida osaliselt kõnniteel (LS § 20 lg 4 p-d 1 ja 3). Seega kõnealusel aadressil ja kohas tuleb sõiduk parkida paralleelselt sõidutee äärega, milliselt sõiduk antud juhul pargitud ei olnud. Kuna LS sätestab viisi ja eeldused, kuidas parkimine nurgi sõiduteel on lubatud, siis ilma vastavate eeldusteta ei ole sõiduki parkimine selliselt lubatud. Seega oli nimetatud sõiduk pargitud viisil, mis ei vasta LS-le, mis ühtlasi tähendab, et sellisel viisil on parkimine LS järgi on keelatud – seetõttu puudus järelevalvet teostaval ametiisikul pädevus määrata vaidlusalune viivistasu otsus. 4.2 Riigikohus on 16.03.2005 kohtulahendis 3-3-1-8-05 sedastanud, et parkimistasu või viivistasu parkimise eest ei tohi tasulisel parkimisala võtta ka parkimise eest selleks keelatud kohas. Antud lahendi p-s 12 on Riigikohus asunud seisukohale, et „Kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Keegi ei saa parkimistasu maksmisega osta õigust parkida selleks keelatud kohas. Seetõttu ei saa parkimistasu maksmata jätmise korral määrata ka viivistasu.” Antud juhul tuleb erinevalt vastustaja vaide rahuldamata jätmise otsuses märgitud grammatilisele tõlgendamisele lähtuda teleoloogilisest tõlgendamisest – Riigikohtu seisukohtade eesmärgist. Analoogia kohaldamisest tulenevalt on põhirõhk sellel, et keegi ei saa omandada tasu ees õigust rikkuda parkides liiklusseadust (endisi liikluseeskirju) või liikluskorraldusvahendiga määratud liikluskorda – näiteks parkida sõiduk tänaval keset sõiduteed (ka tasulisel parkimise alal, kus sõidutee äärde parkimine on lubatud). Kokkuvõtvalt on Riigikohus nentinud, et valeparkimise korral on ettenähtud vastav süüteomenetluslik tagajärg ning parkimistasu maksmata jätmisel puudub õiguslik alus viivistasu otsuse määramiseks. Seega antud juhul oli tegemist väärteoga kui muu rikkumisega, mis prevaleerib õiguslikult tasulise parkimiskorra institutsiooni üle. 2 4.3 Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.
6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja viimase poolt kantud õigusabi kulud. 5.1 Käesolevas asjas on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et kaebaja mootorsõiduk oli pargitud avalikul tasulisel parkimisalal ja selle eest ei olnud tasutud parkimistasu. Sellest tulenevalt esinesid LS-s sätestatud alused viivistasu määramiseks. Üksnes asjaolu, et sõiduk on pargitud avalikul tasulisel parkimisalal parkimiskorra nõudeid eirates ja sellega on toime pandud väärtegu, ei välista viivistasu määramist. LS §-st 188 ega ka teistest asjakohastest viidetest ei nähtu, et viivistasu määramine on välistatud juhul, kui sõiduk on pargitud parkimiskorralduse nõudeid eirates. 5.2 Riigikohtu halduskolleegium on oma 16.03.2005 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-05 asunud seisukohale, et parkimistasu määramine on välistatud siis, kui nimetatud kohas ei tohi üldse parkida, sest sellises kohas parkimise eest ei saa nõuda parkimistasu ja sellest tulenevalt on välistatud ka viivistasu määramine. Käesoleva vaidluse tinginud asjaoludel puudub poolte vahel vaidlus küsimuses, et kaebaja mootorsõiduk oli pargitud avalikul tasulisel parkimisalal kohas, kus iseenesest oli lubatud parkida. Asjaolu, et mootorsõiduk oli pargitud sellisel kombel, et see oli vastuolus liikluskorraldusvahendite nõuetega, ei välista viivistasu määramist. Siinkohal on hoopis oluline asjaolu, et kohas, kus mootorsõiduk oli pargitud, oli parkimine iseenesest lubatud. Sellest tulenevalt oleks kaebaja pidanud tasuma ka parkimistasu ja selle tasumata jätmisel kuulus määramisele LS § 188 lg 1 p-st 1 tulenevalt viivistasu. 5.3 Kaebuses toodud seisukohtade aktsepteerimine tooks kaasa parkimiskorralduses segaduse, kuivõrd parkimisjärelevalvet teostav isik peaks ühtlasi ka hindama, kas sõiduki parkimisel on järgitud liikluskorralduse nõudeid. KOHTU PÕHJENDUSED:
7. Kohus, hinnanud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Käesoleval juhul ei ole asjas vaidlust selle üle, et A. K. kasutatav sõiduk Volvo, registreerimismärgiga xxx xxx, parkis 28.02.2013 kell 21.20 Vana-Viru tn 6 aadressil Tallinna linnas tasulise parkimise piirkonnas (vanalinna parkimistsoonis) ja parkimistasu oli maksmata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kõnealune sõiduk oli viivistasu otsuse tegemise ajal pargitud antud asukohas liiklusseaduse nõudeid eirates (auto paiknes kõnnitee ääres selliselt, et sõiduki juhipoolne esiratas asus kõnnitee serva peal). Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas AS-l Ühisteenused oli õigus teha viivistasu otsus, arvestades, et sõiduk oli pargitud viisil, mida liiklusseadus ei lubanud (vt LS § 20 lg 3 ja 4). 6.2 Arvestades Riigikohtu 16.03.2005 kohtulahendis nr 3-3-1-8-05 p-s 12 toodud seisukohta, ei saa kohalik omavalitsus lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Seega tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist saab tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel tuleb maksta 3 parkimistasu, hõlmata vaid neid kohti, kus parkimine on lubatud. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist täpselt samasuguse olukorraga nagu eelnimetatud Riigikohtu lahendis. Käesoleval juhul tunnistab kaebaja seda, et auto oli pargitud ebaõigel viisil. Asjas tõendina esitatud fotode põhjal võib järeldada, et kaebaja auto oli pargitud juhipoolse esirattaga kõnnitee servale, kuid fotodest nähtuvalt ei asunud kaebaja auto tervikuna parkimiskeelu alal. Kohus on seisukoha, et kui sõiduk asub kasvõi osaliselt alal, kus parkimine on lubatud aga parkimistasu eest, siis Riigikohtu viidatud lahend järgitav ei ole. Parkimistasu ei ole antud juhul nõutud parkimise eest kohas, kus parkimine oleks keelatud, kuna sõiduk asus esirattaga vaid pisut alas, kus parkida ei tohtinud. Seega on ka väär kaebaja seisukoht, et viivistasu ei tule maksta sõidukijuhil, kes pargib oma sõiduki tasulise parkimise alas järgimata liikluskorraldusvahendi ja/või liiklusseadusega ettenähtud viisi. Tulenevalt LS § 187 lg-st 1 peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu parkimisel tasulise parkimise ala piires ning sama paragrahvi lõike 2 punkti 3 kohaselt kehtestab parkimistasu soodustused ja -vabastused kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega. Tallinna Linnavolikogu ei ole eelpool kirjeldatud olukorras parkimistasu vabastust ette näinud. 6.3 Kohus ei nõustu seega kaebaja seisukohaga, et kuna tegemist võis olla väärteoga, siis tuleb seda eelistada viivistasu määramisele. Kaebaja seisukoht ei ole õiguslikult põhjendatud ning tugineb Riigikohtu käsitletud lahendi ebaõigel tõlgendamisel. Samas kohus märgib, et viivistasu määramise tõttu ei teki kaebajal ootust selle suhtes, et trahv jäetakse määramata. 6.4 Kuivõrd käesoleval juhul parkis kaebaja tasulisel parkimisalal, kus on parkimine lubatud ning parkimise eest oli tasumata parkimistasu, oli AS-l Ühisteenused õigus vastavalt LS § 188 lg 1 p-le 1 määrata kaebajale viivistasu. 6.5 Täiendavalt lisab kohus, et parkimisjärelevalvet teostav isik peab viivistasu määramisel muude oluliste asjaolude hulgas välja selgitama, kas tegemist on parkimiseks lubatud kohaga või mitte, sest vastasel juhul ei ole tal võimalik langetada õiguspärast otsust. Riigikohtu käsitletud lahendi kohaselt ei hõlma liiklusseaduse mõttes tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu, kohti, kus parkimine on keelatud. 7.

§ 108lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude välja mõistmiseks vajalikke dokumente kohtule esitanud (tähtaeg selleks möödus 27.09.2013) ja menetluskulud jäävad seega menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 4