Obsah (5)

§ 64§ 56§ 40§ 54§ 66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 29. oktoober 2013, Tallinn Haldusasi V.T. kaebus Anija Valla

§ 64

lõikest 1, § 66 lõikest 4, § 70 lõikest 1 ega kohanimeseaduse (KNS) § 9 lõikest 1 ja § 10 lõikest 1 sellise korralduse andmiseks alust ei tulene. Samuti leiab kaebaja, et vaidlustatud korralduse andmisel ei ole nõuetekohaselt teostatud kaalutlusõigust ega ole arvestanud kaebaja jaoks soodustava iseloomuga haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ega kaebaja usaldust

1. aasta korralduse kehtimajäämise vastu. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-54-
2. Kaebaja leiab, et kuna vaidlusalusel juhul puuduvad korralduses igasugused kaalutlused, on tegemist olulise kaalutlusveaga korralduse andmisel, millest tuleneb vääramatult korralduse õigusvastasus. Kaebajale jääb mõistmatuks, kuidas sai vaidlustatud haldusakti andmine võtta aega 6 aastat, eriti arvestades, et haldusaktis viidatud Maa-ameti kiri pärineb juba
3. aastast. Kaebaja leiab, et sellises olukorras oli tal õiguspärane ootus Anija Vallavalitsuse
4. septembri 2006 korralduse nr 638 kehtimajäämisele.
5. Kaebaja toob välja, et vaidlustatud korralduse andmisel on rikutud uurimispõhimõtet ning kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust enne korralduse andmist. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-23-06, leiab kaebaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine on sedavõrd oluline menetlusviga, mis toob alati kaasa haldusakti tühistamise.
6. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-47-12 leiab kaebaja, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kaalutlused ei saa üldjuhul sisalduda varasemates haldusaktides ning igal juhul peab haldusaktis teisele dokumendile viidates olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest. Kaebaja 2 väitel ei ole talle edastatud Maa-ameti
7. jaanuari 2007 kirja (tl. 52) ning isegi kui vastustaja oleks talle saatnud kohtule esitatud seletusele lisatud e-kirja (tl. 55), ei nähtu, et sellega oleks kaebajale edastatud mingisuguseid muid dokumente. Kaebaja vaidleb vastu vastustaja väitele, nagu oleks ta
8. aastal käinud vallavalitusse maakorraldaja vastuvõtul või saanud koopia Maa-ameti kirjast.
9. Kaebaja palub kohtul tähelepanuta jätta vastustaja väide, nagu oli vaidlusaluse korralduse andmine vajalik selleks, et korrigeerida varasemaid eksimusi. Kaebaja leiab, et sellist kaalutlust vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, ent kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti tagantjärele motiveerimine ei ole võimalik ega lubatav. VASTUSTAJA SEISUKOHT
10. Anija vald vaidleb V.T. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et pärast Maa-ameti keeldumist katastriüksuse registreerimisest tuli vallavalitsusel maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamisel Maa-ameti seisukohaga arvestada ning seetõttu tuligi korraldus 638 haldusmenetluse seaduse (

) § 64 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada.

1. Vastustaja selgitab, et kohe pärast Maa-ameti
2. jaanuari 2007 kirja saamist saatis Anija valla maakorraldaja V.T.le e-kirja (tl. 55), milles teavitas kaebajat Maa-ameti kirjast ning sellest, et tuleb moodustada uus katastriüksus. Seega leiab vastustaja, et kaebaja oli Maa-ameti kirjast teadlik, samuti käis kaebaja
3. aasta veebruaris maakorraldaja vastuvõtul, kus talle anti üle ka Maa-ameti kirja koopia, mille kohta kaebaja oli teatanud, et soovib selle vaidlustada. Eeltoodut arvestades leiab vastustaja, et Maa-ameti kirja näol on tegemist muu menetlusosalisele kättesaadava dokumendiga

§ 56lg 1 tähenduses.

1. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korralduse andmisel on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestatud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse korraldusega parandati
2. septembri 2006 korraldusega nr 638 tehtud viga ning vaidlusaluse korralduse andmisel arvestati asjaoluga, et MRS-is sätestatud nõuetele mittevastava katastriüksuse maakatastris registreerimisest keeldumine ei võimalda maa ostueesõigusega erastamise menetlust jätkata. Vastustaja hinnangul ei olnud tal kaalutlusruumi sellise otsuse tegemisel, kuna Maa-ameti kirjas viidatud eksimused maaüksuse piiride määramisel tuli parandada.
3. Vastustaja selgitab täiendavalt, et maa ostueesõigusega erastamise eeltingimuste raames antud korraldused ei pruugi isikule anda õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-78-
5. Vastustaja ei nõustu etteheitega uurimispõhimõtte rikkumise kohta, kuivõrd Maa-ameti
6. aasta kirjas esitatud selgitused olid sedavõrd selged, et ei nõudnud mingit täiendavat uurimist ega asjaolude selgitamist. Vastustaja lisab, et kaebaja ei ole ka välja toonud, millised olulised asjaolud tema hinnangul vastustajal enne asja otsustamist välja selgitamata jäid. Vastustaja hinnangul ei ole rikutud ka ärakuulamisõigust, kuna

§ 40

lg 3 punktide 3 ja 4 3 tulenevalt ei olnud käesoleval juhul kaebajale vajalik täiendavalt ärakuulamisõigust tagada. Vastustaja hinnangul ei toimunud korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamine kaebaja kahjuks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et V.T. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Anija Vallavalitsuse
2. mai 2013 korraldus nr 189 on ebapiisavalt põhjendatud ning selle andmise aluseks olevad asjaolud ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Vastustaja seisukoht, et kaebajale ei ole võimalik maad erastada maamõõtja poolt moodustatud Thorwalduri katastriüksuse piires, võib lõppkokkuvõttes olla isegi õige, ent vastustaja poolt antud haldusaktis või ka käesolevas kohtumenetluses esitatud põhjendused ning tõendid ei ole piisavad, et selles veenduda.
3. Maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 221 lg 2 kohaselt on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. MRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maa ostueesõigusega erastamise korda reguleerib üksikasjalikumalt Vabariigi Valitsuse
4. novembri 1996 määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ (edaspidi VVm 1996/267). Anija Vallavalitsuse
5. septembri 2006 korralduse nr 638 näol on tegemist VVm 1996/267 punktis 15 nimetatud otsusega, millega kohalik omavalitsus fikseerib maa erastamise seisukohalt olulised tingimused pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt. Sellisena on korraldus eelhaldusakt, mille suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (

) § 52 lõikest 2 tulenevalt haldusaktile kehtestatud nõudeid.

§ 56

kohaselt peab olema kirjalikult põhjendatud, kusjuures haldusakti põhjendus, mis tuleb esitada haldusaktis või haldusaktis viidatud ning menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, peab sisaldama haldusakti andmise faktilist ja õiguslikku alust, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul ka kaalutlusi, millest haldusorgan lähtus.

1. Vaidlusalune korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata ning seda sõltumata sellest, kas käsitada korralduses viidatud Maa-ameti kirjas välja toodud põhjendusi korralduse põhjendustena või mitte.
2. Esiteks jääb korraldusest ebaselgeks selle andmise õiguslik alus.

§-des 65 ja 66 sätestatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise tingimused sõltuvalt sellest, kas haldusakt tunnistatakse kehtetuks isiku kasuks või isiku kahjuks. Antud juhul tuleb Anija Vallavalitsuse

1. septembri 2006 korraldust pidada V.T. suhtes antud soodustavaks haldusaktiks. Sellise haldusakti kehtetuks tunnistamise korral on tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks. Seda, et põhimõtteliselt on haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalikuks kaugemaks tagajärjeks see, et konkreetne juhtum lahendatakse isikule kehtetuks tunnistatud haldusaktis määratuga võrreldes sama soodsalt või isegi veelgi soodsamal viisil, ei muuda tõdemust, et loomult soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist 4 tuleb käsitada kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Isiku suhtes soodustava iseloomuga haldusakti kehtetuks tunnistamisest isiku kasuks võiks rääkida, kui kehtetuks tunnistamine toimuks isiku taotlusel. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vastustaja seisukoht, et
2. aasta korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamine ei toimunud kaebaja kahjuks, on seega ekslik. 17.

§-st 66 tulenevalt sõltub isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise lubatavus sellest, kas tegemist on õigusvastase või õiguspärase haldusaktiga.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käesoleval juhul ei selgu Anija Vallavalitsuse

1. mai 2013 korraldusest nr 189 üheselt, kas vallavalitsuse hinnangul oli
2. septembri 2006 korraldus õiguspärane või õigusvastane. Vaidlusaluses korralduses viidatakse selle andmise õigusliku alusena

§ 66lõikele 4 ning märgitakse, et vallavalitsus on teinud kindlaks, et 5.

septembri 2006 korraldusega nr 638 määratud ostueesõigusega erastatava maa piirid ja maaüksuse nimi ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega.

§ 66

lõige 4 viitab omakorda

§ 64

lg 2 punktile 2, mille kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima.

§ 66

lõikes 4 sätestatakse täiendavalt, et

§ 66

lg 2 punktis 2 sätestatud juhul võib haldusakti kehtetuks tunnistada asjaolude muutumisest alates, kui isik, kelle kahjuks haldusakt kehtetuks tunnistatakse, on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest muutumisest. Vaidlustatud korralduses esitatud viide

§ 66

lõikele 4 peaks seega tähendama haldusakti andja arusaama, et kehtetuks tunnistatav haldusakt oli selle andmise ajal õiguspärane, ent selle kehtetuks tunnistamise vajadus on tingitud kas hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi tõttu. 18. Haldusakti kehtetuks tunnistamise korral

§ 66

lg 2 p 2 ning § 66 lg 4 alusel peab haldusorgan üheselt ära näitama, milline on see faktiline asjaolu või õigusnorm, mis haldusakt andmise ning selle kehtetuks tunnistamise vahelisel ajal muutunud on. Käesoleval juhul see vaidlustatud haldusaktist ei selgu. Vaidlusaluses korralduses ei ole viidatud mitte ühelegi maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevale faktilisele asjaolule, mis oleks

1. aasta korralduse andmise ajaga võrreldes muutnud, samuti ei nähtu, et muutunud oleksid asjassepuutuvad õigusnormid. See, et katastripidaja keeldus katastriüksuse registreerimisest ei ole maa ostueesõigusega erastamise aluseks olev faktiline asjaolu, mis vahepeal muutunud oleks.
2. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et katastripidaja poolne keeldumine katastriüksuse registreerimisest oli vallavalitsusele siduv. Vastustaja ei ole seda seisukohta kuidagi õiguslikult põhjendanud ega viidanud mistahes õigusnormile, millest selline siduvus tuleneb. Kui lähtuda vastustaja arusaamast, et katastripidaja otsus on vallale siduv ning see kohustas vallavalitsust oma
3. aasta korraldust nr 638 kehtetuks tunnistama, tähendaks see sisuliselt seda, et maakatastri pidaja otsustab maa ostueesõigusega erastamise üle. Katastripidaja roll maa ostueesõigusega erastamise protsessis on tehnilist laadi, katastripidajal ei ole ei MRS ega VVm 1996/267 kohaselt iseseisvat ning maa erastamise korraldaja ja maa erastamise eeltoiminguid 5 tegeva kohaliku omavalitsuse jaoks siduvat otsustusõigust selle üle, kas maa ostueesõigusega erastamine on võimalik või mitte. Maa ostueesõigusega erastamise toimingud teeb kohalik omavalitsus, kelle ülesanne on menetluse käigus kogutud tõendite põhjal maa ostueesõigusega erastamise seisukohast olulised asjaolud. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peaks kõhklemata nõustuma mingisuguste katastripidaja poolt tuvastatud asjaoludega. MRS § 38 lõikes 2 on küll Maa-ametile sätestatud õigus kontrollida maareformi läbiviimist ning teha kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimustes, samuti anda selgitusi maareformiga seotud õigusaktide rakendamisel, ent antud juhul ei nähtu, et Maa-amet oleks vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise menetluses MRS § 38 lõikes 2 sätestatud pädevust kasutanud. Maa-ameti
4. jaanuari 2007 kiri nr 12.1-5/1202 sisaldab endas maakatastriseaduse § 8 lg 2 p 1 alusel tehtud katastripidaja otsust, millel ei ole Maa-ameti MRS § 38 lõikest 2 tuleneva pädevusega mingit pistmist.
5. Erinevalt vaidlustatud korralduses esitatud viitest

§ 66lõikele 4, mis eeltoodud põhjustel viitab vallavalitusse arusaamale, et 2006.

aasta korraldus nr 638 oli õiguspärane, viitavad samas korralduses esitatud faktiline põhjendus ning vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohad justkui tõdemusele, et see siiski nii ei olnud. Vaidlustatud korralduses märgitakse „[…] alusel tehes kindlaks, et Anija Vallavalitsuse 05.09.2006 korraldusega nr 638 „Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest“ moodustatud Thorwalduri katastriüksuse hulka on ekslikult arvatud osa Soodla veehoidlast, mis on rajatis maareformi seaduse tähenduses ning ei kuulu V.T.le,“ võib aru saada nõnda, et Anija Vallavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel tuvastanud, et Soodla veehoidla näol on tegemist rajatisega MRS tähenduses ning see välistab veehoidla alla jääva maa erastamise kaebajale. Kuna korraldusest ei nähtu, et

1. aasta korralduse nr 638 andmise ajal ei oleks seda veehoidlat seal olnud või et veehoidla õiguslik staatus oleks vahepealselt ajal muutunud, siis tuleb järeldada, et kaebajale maa erastamist takistav veehoidla asus sama koha peal ka
2. aastal, millest saab teha järelduse, et vallavalitsus on siiski leidnud, et
3. aastal antud korraldus nr 638 ei olnud selle andmise ajal kooskõlas kehtiva õigusega. Seda arusaama kinnitab ka kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukoht, et
4. aasta korralduse nr 638 andmisel tehti viga, mis vaidlusaluse korraldusega parandati. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud korralduse põhjendused vastuolulised ning neist ei ole võimalik üheselt aru saada. Olukorras, kus vaidlustatud korraldusest ei nähtu üheselt, kas kehtetuks tunnistatud korraldus oli vallavalitusse hinnangul selle andmise ajal õiguspärane või õigusvastane, ei saa rääkida haldusakti nõuetekohasest põhjendamisest.
5. Kõige rängem viga, mille vallavalitsus vaidlusaluse korralduse andmisel teinud on, on aga hoopis see, et faktiline asjaolu, millele tuginedes on
6. aasta korraldus nr 638 kehtetuks tunnistatud, on tõendamata. Kui vastustaja leidis vaidlusaluse korralduse andmisel, et
7. aasta korraldus nr 638 oli õigusvastane, st. vastuolus selle korralduse andmise ajal kehtinud seadusega, siis oleks võinud kõne alla tulla selle kehtetuks tunnistamine

§ 66lg 1 alusel.

Sellisel juhul tulnuks aga haldusakti kehtetuks tunnistamisel põhjendada, milles seisneb selle õigusvastasus ja kuidas (milliste asjaolude ja tõendite põhjal) on see tuvastatud.

1. Antud juhul on vallavalitsus
2. aasta korralduse nr 638 kehtetuks tunnistanud sisuliselt seetõttu, et selle korraldusega määratud erastatav maa jääb osaliselt Soodla veehoidla alla. 6 Seejuures on vallavalitsus tuvastanud, et Soodla veehoidla on rajatis, mis ei ole kaebaja omandis. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hooneks või rajatiseks MRS tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. MRS § 6 lõikes 31 sätestatakse aga, et tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Ehitusseaduse § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi
3. lõike kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning lõikes 3 sätestatakse, et rajatis on mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi võib käsitleda käesoleva seaduse tähenduses ühe rajatisena ning rajatiseks on muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanal, seikluspark, mänguväljak.
4. Kohtupraktikas on varem asutud seisukohale, et veekogu võib olla rajatiseks ehitusseaduse mõttes (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-09-1431). Viidatud lahendites omistati rajatise (ja seejuures mitte MRS § 6 lõikes 31 nimetatud tehnorajatise) iseloom Mõigu poldritiigile. Seejuures hinnati nii esimese kui teise astme kohtus erinevaid tõendeid, mis kinnitasid eelnimetatud poldritiigi inimtekkelist päritolu (projekteerimise ja ehitamisega seotud otsesed ja kaudsed tõendid, ekspertide arvamused).
5. Käesoleval juhul ei nähtu ühegi sellise tõendi olemasolu, mille põhjal saaks teha järelduse, et Soodla veehoidla on rajatis. Ainuüksi Maa-ameti sellekohane seisukoht ise ei ole tõendiks. Maa-ameti
6. jaanuari 2007 kirjas ei ole aga ühelegi tõendile viidatud, vaid paljasõnaliselt märgitud, et Soodla veehoidla rajati 1975-80, mil ehitati 17 km kaugusele jõesuudmest pais. Seega on Anija Vallavalitsus vaidlusaluse korralduse andmist ning
7. aasta korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamist põhjendanud asjaoluga, mille kohta ei ole ta menetluse käigus kogunud ühtki adekvaatset tõendit. Juba ainuüksi see tingib korralduse tühistamise. Väitmaks, et veehoidla näol on tegemist rajatisega, tuleb uurida seda objekti ja selle tekkimise asjaolusid kinnitavaid tõendeid. Kui tegemist on tõepoolest jõele paisu rajamise tekkinud veekoguga (mille kohta samuti ühtki tõendit esitatud ei ole), võib tähtsust omada ka see, kas see veekogu on tekkinud looduslikku sängi või on seda kujundatud inimtegevuse tulemusena. Samuti tuleks välja selgitada selle rajatise piirid, sealhulgas võib tähtsust omada ka näiteks see, kas saar, mis kehtetuks tunnistatud korraldusega kaebajale erastatava maa hulka määrati, on samuti osa sellest rajatisest. Maa-ameti geoinfoportaali kaartidelt (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) nähtub seejuures, et Soodla veehoidla laiub üle erinevate katastriüksuste, katastriüksuste nr 14001:002:0313 ning 14001:003:0171 esemeks olev maa on seejuures kantud ka kinnistusraamatusse ning neil maatükkidel on erinevad omanikud. Viimatinimetatud maatükk asub seejuures risti keset veehoidlat ulatudes ühelt vastaskaldalt teisele. Selle kinnistu tekkimise asjaolud ei ole teada ega ole ka käesoleva vaidlusega otseselt seotud, küll aga tekitab see kahtluse selles, et Soodla veehoidla näol on tegemist ühe tervikliku rajatisega.
8. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja ilmselgelt rikkunud uurimispõhimõtet. Väär on vastustaja seisukoht, et Maa-ameti kirjas oli piisavalt selgelt väljendatud, et Soodla veehoidla 7 on ehitis. Maa-ameti seisukohal, mille kohta ei olnud seejuures esitatud mitte ühtegi tõendit ega viidatud ühelegi allikale, mille põhjal selline seisukoht kujundati, ei ole iseseisvat tõendusväärtust kaebajale maa ostueesõigusega erastamise seisukohast oluliste asjaolude tuvastamisel.
9. Mis puudutab vaidlusaluses korralduses esitatud põhjendusi moodustatud katastriüksuse nime mittevastavuse kohta nimeseaduse nõuetele, siis on ilme, et katastriüksuse nime seaduse nõuetele mittevastavuse korral ei olnuks vajalik
10. aasta korraldust nr 638 tervikuna kehtetuks tunnistada.
11. Põhjendatuks pean ka kaebaja etteheidet, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust. Vastustaja seisukoht, et ärakuulamisõigust ei pidanudki

§ 40lg 3 punktide 3 ja 4 kohaselt tagama, on väär.

Eelpool põhjendasin, miks tuleb lugeda, et haldusakt tunnistati kehtetuks kaebaja kahjuks, seetõttu ei tule kõne alla

§ 40lg 3 p 3 kohaldamine.

Sama lõike punkti 4 kohaldamine oleks võimalik, kui adressaadi eest on haldusakti andmise kavatsust vaja varjata selleks, et adressaat ei saaks enne haldusakti andmist teha toiminguid, mis haldusakti soovitud mõju välistaksid. Ka selle olukorraga antud juhul tegu ei ole. Liiatigi oleks kaebajale ärakuulamisõiguse tagamine suure tõenäosusega aidanud kaasa asja õigele lahendamisele, kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha küsimuses, kas Soodla veehoidla on rajatis või mitte ning see oleks vastustajat ajendanud ilmselt koguma asjassepuutuvaid tõendeid. Samuti ei saa tähelepanuta jätta seda, et Maa-amet keeldus katastriüksuse registreerimisest

1. aasta jaanuaris, Anija Vallavalitsus andis vaidlusaluse korralduse alles
2. aasta mais ehk enam kui kuus aastat hiljem. Varasema haldusakti muutmine sedavõrd pika aja järel nõudnuks samuti tingimata kaebaja ärakuulamist. Nõustun kaebajaga selles, et ärakuulamisõiguse rikkumise näol ei ole antud juhul tegemist vormiveaga, mis asja lahendamist ei mõjutanud. Just isikule ärakuulamisõiguse tagamata jätmine tõi suure tõenäosusega kaasa selle, et vallavalitsus ei tuvastanud nõuetekohaselt asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega asunud kaaluma erinevate vaidlusaluse maatükiga seotud võimalike isikute huve ja õigusi.
3. Käesolevas kohtuotsuses ei ole põhjust pikemalt peatuda küsimustel, mis puudutavad haldusakti põhjenduste esitamist muus dokumendis ning kaalutlusõiguse teostamist, kuna korraldus tuleb tühistada sõltumata sellest, mida eelpooltoodud küsimuste kohta arvata. Märgin siiski, et üldjuhul peavad haldusakti põhjendused sisalduma haldusaktis endas ning üksnes erandlikel juhtudel, kui põhjendused on eriti mahukad või sisaldavad näiteks mingisuguseid jooniseid või muid graafilisi elemente, mida on puhttehniliselt keeruline haldusakti teksti lisada, on õigustatud põhjenduste esitamine muus dokumendis. Käesoleval juhul ühtki sellist mõistlikku põhjust esinevat ei näi. samuti on oluline, et kõnealune muu dokument peab olema haldusakti adressaadile kättesaadav. Adressaadile kättesaadavaks saab nimetada dokumenti, mis on talle kas teatavaks tehtud või mis on avaldatud selliselt, et adressaat sellega ilma eriliste pingutusteta tutvuda saab. Käesoleval juhul ei ole ühtki usaldusväärset tõendit selle kohta, et Maa-ameti
4. jaanuari 2007 kiri oleks V.T.le teatavaks tehtud. Jään selles osas juba käesolevas asjas
5. septembril 2013 tehtud määruses võetud seisukohale, et vallaametnikust tunnistaja ütlustega dokumendi isikute teatavakstegemist usaldusväärselt tõendada võimalik ei ole. 8
6. See, kui avar oli vastustaja kaalutlusruum
7. aasta korralduse nr 638 kehtetuks tunnistamisel, sõltub suuresti sellest, kas Soodla veehoidla näol on tegemist teisele isikule kuuluva rajatisega, mille aluse maa erastamine kaebajale ei ole seaduse kohaselt lubatav või mitte. Kui kehtetuks tunnistatud korraldusega määratud ostueesõigusega erastavata maa hulka on loetud maa, mille ostueesõigusega erastamine ei ole põhimõtteliselt õiguslikult võimalik (st. maa erastamise korraldajal ei oleks võimalik anda õiguspärast haldusakti, millega maa sellistes piirides kaebajale erastataks), on tegemist sisuliselt

§ 64lg 2 mõistes olukorraga, kus seadus kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama.

Sellisel juhul ei ole vallavalitsusel tõepoolest erilist kaalutlusruumi ning võimalik pole arvestada ka kaebaja usaldusega kehtetuks tunnistatava haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kui aga ilmneb, et tegelikku takistust selle maa erastamiseks ei ole või need takistused oleksid haldusmenetluses või muul moel siiski kõrvaldatavad, tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamine otsustada kaalutlusõiguse alusel. Seejuures on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-78-06 tehtud otsuses leidnud, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel ning põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest peab nähtuma, millistest kaalutlustest otsuse tegemisel lähtutud on. Kohtupraktikas aktsepteeritakse haldusorgani õigus kohtumenetluses haldusaktis esitatud põhjendusi teatud määral korrigeerida või täiendada, kui on usutav, et neist põhjendustest tegelikult otsuse tegemisel lähtuti ning need on ekslikult lihtsalt haldusakti põhjendustes välja toomata jäänud. Seevastu kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kaalutluste täiendamise võimalus kohtumenetluses on äärmiselt piiratud või lausa välistatud. 30. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud Anija Vallavalitsuse kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse 565 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks. Menetluskulu koosneb 30 euro suurusest riigilõivust ning 535 euro suurusest õigusabikulust. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldustega (tl.18 ja 27), õigusabikulude kandmise kohta on esitatud arved ja nende tasumist tõendavad maksekorraldused (tl.78-83). Leian, et menetluskulud tuleb lugeda kantuks. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Leian, et kaebaja menetluskulud on põhjendatud, riigilõivu tasumine oli vajalik kaebuse ja samuti rahuldatud esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, õigusabikulu suurus ei ole vaidluse mahtu ning õigusabi tavapärast maksumust arvestades ülemäärane. Seetõttu tuleb menetluskulus täies ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 9