3-13-1069/27

3-13-1069 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2013 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-13-1069 Haldusasi Agal Kinnisvarad OÜ ja AS Pärnu Autobaas (likvideerimisel) kaebus, milles kaebajad taotlevad: - tühistada Pärnu Linnavolikogu 18.04.2013 otsus nr
2. Asja läbivaatamise kuupäev
3. oktoober 2013 Menetlusosalised Kaebajad: Agal Kinnisvarad OÜ ja AS Pärnu Autobaas (likvideerimisel) – esindaja advokaat Ljudmila Tamar Vastustaja Pärnu linn RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata vastustaja taotlus kaebuse tagastamiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. Jätta rahuldamata Agal Kinnisvarad OÜ ja AS Pärnu Autobaas (likvideerimisel) kaebus haldusasjas nr 313-
4. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
5. oktoober
6. 1 3-13-1069 ASJAOLUD 24.12.2004 haldusasjas nr 3-04-321 tehtud kohtuotsusega jäeti rahuldamata AS Pärnu Autobaas kaebus, milles kaebaja taotles Pärnu Linnavalitsuse kohustamist registreerida ehitusregistris Pärnu linnas Riia mnt 233 a kinnistu ja Pärnu jõe vahel asuva sadevee kanalisatsioonitrass pikkusega 295 jm 2004 aasta geodeetiliste tööde aruannetes mõõdetud asukohas. 25.09.2007 haldusasja nr 3-06-1146 tehtud kohtuotsusega jäeti rahuldamata OÜ Agal Kinnisvarad kaebus Pärnu Linnavalitsuse 11.07.2005 kirjas sisalduvad otsustustele, mis tehti kaebaja taotluses registreerida riiklikus ehitisregistris osaühingule kuuluvad vee-ja kanalisatsioonitrassid, mis asuvad Riia mnt 231 krundil ja Pärnu jõe vahelisel maa-alal. 26.11.2011 tsiviilasjas nr 2-11-17328 kinnitati AS Pärnu Autobaas (likvideerimisel) ja Agal Kinnisvarad OÜ vaheline 15.09.2011 kompromissleping seoses sademevee kanalisatsiooni trassiga (tl 54-55). 02.11.2012 avaldati ajalehes „Pärnu Postimees“ ja väljaandes Ametlikud Teadaanded 06.11.2012 teade sademevee trassi peremehetu varana arvele võtmise kohta. Pärnu linna poolt võeti peremehetu varana arvele Pärnus sademevee kanalisatsiooni torustik kogupikkusega 247 meetrit, mis algab Pärnu linnas Riia mnt 231 kinnistu piirist ja suundub Pärnu jõkke ning mille koosseisu kuuluvad kaevud nr 14, 13, 12,11, 39, 34, 40,
7. 27.12.2012 esitas Agal Kinnisvarad OÜ Pärnu Linnavalitsusele vastuväited eelpool nimetatud trassi peremehetu varana arvele võtmise kohta. 17.01.2013 vastas Pärnu linn vastuväidetele. 01.02.2013 esitasid mõlemad kaebajad Pärnu linnale täiendavad vastuväited. 18.04.2013 Pärnu Linnavolikogu otsusega nr 37 tunnistati peremehetuks ehitiseks Pärnus sademevee kanalisatsiooni torustik kogupikkusega 247 meetrit, mis algab Pärnu linnas Riia mnt 231 kinnistu piirist ja suundub Pärnu jõkke ning mille koosseisu kuuluvad kaevud nr 14, 13, 12, 11, 39, 34, 40, 44 (tl 11-13). 20.05.2013 esitasid kaebajad kohtule kaebuse Pärnu Linnavolikogu 18.04.2013 otsuse nr 37 tühistamiseks (tl 6-8). 19.08.2013 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 41-43). 27.09.2013 esitasid kaebajad seisukohad ja tõendid (tl 64-65, 83-88). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad on seisukohal, et kaevatav otsus on õigusvastane, kuna tegemist ei ole peremehetu varaga. Kaebajate eesmärgiks on soov kaitsta enda omandiõigust trassile ja valdust ning jätkata selle kasutamist. Vaidlusaluse trassi omanikuks võib olla üks kaebajatest. Kaebajad esitasid vastustajale vastuväited trassi peremehetu varana arvele võtmise kohta, kuid vastustaja 2 3-13-1069 jättis need põhjendamatult arvesse võtmata. Vastustaja on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikkunud seaduslikkuse põhimõtet ja head haldustava – kohalik omavalitsus ei lähtunud asja menetlemisel uurimisprintsibist ega selgitanud välja asjas olulisi asjaolusid. Otsusega lõpetati alusetult kaebajate valdus trassile. Kaebajad väitsid 27.12.2012 esitatud vastuväidetes, et üks äriühingutest on trassi omanik ning viitasid Pärnu Maakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-11-
8. Vastustaja ei selgitanud välja trassi täpset asukohta. Jääb arusaamatuks, kelle omandiks jääb trassilõik, mis ühendab trassi Riia mnt 231a kinnistul asuva trassiga. Ei saa hõivata trassi, millel ei ole kaevu. Vastustaja on rikkunud kaebajate ärakuulamisõigust, kuna ei ole küsinud kaebajatelt teavet trassi omandiõiguse ega valduse osas. Vastustaja küsis kinnistu omaniku Hõbevara AS arvamust, kuid jättis arvestamata arvamuses esitatud väite selle kohta, et trass on äriühingu poolt kasutuses, mis viitas trassi võimalikule valdusele. Vastustaja ei tuvastanud trassi viimast omanikku. Arusaamatu on otsuses toodud seisukoht kaevu nr 38 likvideerimise kohta, sellest ei selgu millal ja kelle poolt kaev likvideeriti. Otsuses viidatakse Autobaasi seisukohtadele, kuid Autobaas OÜ ei ole vastuväidete esitajaks. Kaebajate täiendavatele vastuväidetele ei ole vastustaja vastanud. Mõlemad kaebajad esitasid tähtaegselt, 01.02.2013 vastuväited 02.11.2012 otsusele. Ebaõige on vastustaja väide selle kohta, et trassi kasutamisega ei muutu kasutaja trassi omanikuks. Kaebajatel puudub vajadus ühiskanalisatsiooniga liitumiseks, kuna neil on kanalisatsioon olemas. Kaevatava haldusakti andmiseks ei ole läbiviidud nõuetekohast menetlust. Kaebajatel on õigus osaleda peremehetu ehitise hõivamise menetluses. Vastustaja on vähemalt alates 2004 aastast teadlik, et vaidlusalune trass on kaebaja ja AS Hõbevara valduses. Vastustaja ei ole väljaselgitanud, kellelt need isikud trassi valduse said. AS-l Pärnu Autobaas oli kogu aeg vee erikasutusluba, mis alates 2006 aastast vormistati Agal Kinnisvarad OÜ nimele. Trassi algus on Riia mnt 231 a kinnistul asuvas trassilõigus, mis on kantud ehitusregistrisse ning ilma milleta ei saa juhtida sademevett vaidlusalusesse trassi. Vastustajal tuli välja selgitada trassi viimane omanik – selles osas on haldusmenetlus läbiviimata. Ehitise tegelikku peremehetust ei ole tuvastatud. Vastustaja Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja hinnangul esinevad alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Vaidlusaluse trassiga seonduvalt on mitmetes kohtuvaidlustes kohtud tuvastanud, et kaebajad ei ole trassi omanikuks kunagi olnud. Trassi peremehetuks tunnistamise menetluses ei ole kaebajad esitanud ka uusi tõendeid, mis kinnitaksid trassi omandiõigust. Kaebajate valdus trasside üle ei rajane õiguslikul alusel. Kaebajad ei ole trassi omanikud ning neile ei ole trassi valdust lepinguga üle antud. Kui trassid oleksid kaebajate valduses ei saaks otsus nr 37 kaebajate õigusi rikkuda. Otsusega nr 37 fikseeritakse trasside peremehetus ja need antakse linna valdusesse. Valdusesse andmise akt on aluseks riiklikusse ehitisregistrisse 3 3-13-1069 omaniku kande tegemiseks. Kuna tegemist on varaga, mille suhtes valdamiseks ruumilise suhte loomist ei toimu, siis peremehetuks tunnistamise ja valdusesse andmisega kaebaja väidetavat valdust trassidele faktiliselt ei muudeta. Seega ei saa peremehetuks tunnistamine rikkuda kaebaja valdust trassidele. Kuna kaevatav otsus ei sea kaebajatele mingeid kohustusi ega võta ära õigusi, puudub kaebajatel kaebeõigus. Vastustaja ei ole tunnistanud kaebajate valdust vaidlusalusele trassile, kuna kaebajad ei ole kuni kohtule kaebuse esitamiseni kordagi väitnud valduse/kasutamise olemasolu. Vastustaja ei nõustu väitega, et hõivata ei saa asja, mis on teise isiku valduses. Ehitise kui vallasasja hõivamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Olukorras, kus trassidel puudus teadaolevalt omanik, oli vastustaja kohustatud läbi viima peremehetu ehitise hõivamise protseduuri. Õigusaktid ei sea hõivamise takistuseks kellegi isiku võimalikku valdust asjale. Pärnu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-11-17328 ei oma tähtsust trassi omaniku välja selgitamisel, kuna nimetatud kohtumäärusest ei nähtu uusi asjaolusid trassi omandiõiguse osas. Kohtumäärusega on kinnitatud poolte kokkulepe menetluse lõpetamiseks AS Pärnu AB hagis Agal Kinnisvara OÜ vastu lepingust taganemise avalduse tühistamise tunnustamise nõudes. Trassi asukoha tuvastamisel lähtus vastustaja ametlikest kommunikatsioonide ja kaevude infosüsteemis avaldatust, mis on ametlikuks andmebaasiks. Kaebaja poolt nimetatud kaev nr 2 asub Riia mnt 231 kinnistul ja ei ole trassi osa. Kui selgub, et peremehetu on ka kaebajate poolt viidatud trassilõik alates kaevust nr 2, viiakse selles osas läbi eraldi hõivamise menetlus. Otsuses on selgitatud, millistel põhjustel ei oma tähendust kaebajate poolt vastulauses nimetatud kaevud. Mitteeksisteerivad kaevud ei muuda trassi pikkust. Kaebaja poolt väidetav trassi pikkus ei ole vastustajale teada ning ei ole ka kooskõlas infosüsteemi andmebaasiga. Ka juhul, kui otsusest oleks jäänud välja kaebajate poolt viidatav trassilõik, ei muuda see otsuse õiguspärasust. Teade trasside arvelevõtmise kohta avaldati nõuetekohaselt ning kõigil oli võimalus esitada oma seisukohti, mida kaebajad ka tegid ning seega kuulati kaebajad ära. Asjaolu, et AS Hõbevara teatas trassi kasutamisest, ei takista hõivamist. Hõivamise eesmärk on tuvastada vara omanik, mitte kasutajad. Õigusaktid ei kohusta vastustajat tuvastama trassi viimast omanikku. Vastava menetluse algatamise põhjuseks ongi asjaolu, et omanikud ei ole teda. Omaniku valdus lõpeb ka juhul, kui omanik vabatahtlikult loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab valduse muul viisil. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, millistel asjaoludel kaev nr 38 likvideeriti ning millistel põhjustel puuduvad infosüsteemis andmed kaevude nr 35-37 kohta. Nimetatud asjaolud ei mõjuta hõivatava trassi pikkust ega koosseisu. Kui ilmnevad uued asjaolud viidatud kaevude ja nende peremehetuse kohta, algatatakse vastav menetlus. Otsuses viidatakse vastusväiteid esitanud isikule Pärnu Autobaas AS. Olenemata sellest, et otsuses on leitud, et vastuväited on esitatud hilinenult, on neile vastatud. Trassi kasutamisega ei muutu kasutaja trassi omanikuks. Tegemist on rajatisega, mille hõivamist reguleerib AÕS § 13 lg
9. Vallasomand tekib küll 4 3-13-1069 hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks, kuid vallasasjast ehitise hõivamiseks tuleb läbi viia nõuetekohane menetlus. KOHTU PÕHJENDUSED Vastustaja väidetel ei pane kaevatav otsus kaebajatele mingeid kohustusi ega võta ära õigusi, mistõttu puudub kaebajatel kaebeõigus ning kaebus tuleb jätta läbivaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. HKMS § 151 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Lähtudes HKMS § 121 lg 2 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Tulenevalt viidatud sätetest puudub halduskohtul käesoleval juhul võimalus esitatud kaebust kaebeõiguse puudumise alusel tagastada, kuna selleks tuleb eeldada, et kaebajad on vaidlusaluse ehitise omanikud. Sellisel juhul ei oleks aga võimalik kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist välistada. Seega puudub käesoleval juhul alus kaebuse tagastamiseks HKMS 151 lg 2 p 1 alusel. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et haldusasjades nr 3-04-321, nr 3-06-1146, tsiviilasjas nr 2-11-17328 ning käesolevas haldusasjas vaidlustatud asjaolud on seotud ühe ja sama sademevee kanalisatsiooni trassiga. Õige on kaebaja väide selle kohta, et omavalitsusüksus peab ehitise hõivamisel lähtuma uurimisprintsiibist, et ei loetaks ehitist kontrollimatult peremehetuks ega kahjustataks ehitise võimaliku omaniku huve. Peremehetute ehitiste hõivamise menetlus on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 8 augusti 1996 aasta määrusega nr 211 kinnitatud peremehetu ehitise hõivamise korraga (edaspidi „kord“ vastavas käändes). Korra p 5 kohaselt eeldatakse ehitise omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada. Viidatud punktist tulenevalt võib eeldada ehitise omandist loobumise tahte olemasolu ja ehitise peremehetust ka sellisel juhul, kui ehitise omanik ei ole teada. Haldusorgan ei ole kohustatud uurimispõhimõtte järgimiseks välja selgitama selliseid asjaolusid ja koguma selliseid tõendeid, mille olemasolu kohta tal andmed puuduvad. Seega ei pidanud vastustaja ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses igal juhul tuvastama, kes oli trassi omanik. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Ehitise võimaliku omaniku huvide kaitseks näeb kord 5 3-13-1069 ette hõivamise kavatsusest teatamise kohustuse, vastuväidete esitamise võimaluse ja küsimusele hinnangu andmise omavalitsusüksuse esinduskogu poolt. Ehitise hõivamine on lubatud volikogu otsustusega. Asjas esitatud tõendite kohaselt on korras nõutud toimingud sooritatud ja vastav otsus vastuvõetud. Seega on menetlus läbiviidud korras sätestatud nõuetekohaselt. Lähtudes HKMS § 44 lg 1 peab halduskohtus vaidlustatav haldusakt rikkuma kaebaja õigusi. Antud asjas leiavad kaebajad, et hõivamine rikub nende õigusi, sest nad (üks nendest) on hõivatava trassi omanikud ning kasutavad seda. Seega tuleb enne kaevatava otsuse õiguspärasuse hindamist kindlaks teha, kas see väide on tõene. Kui kaebajad on hõivatava ehitise omanikud, siis on otsus sisuliselt õigusvastane, sest omanikule kuuluv asi ei saa olla peremehetu. Haldusasjas nr 3-208/2004 tehtud kohtuotsusega hinnati vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi osas esitatud omandiõiguse dokumente ning jõuti järeldusele, et AS-l Pärnu Autobaas puuduvad trassi omandiõigust kinnitavad alusdokumendid (tl 45-47). Haldusasjas nr 3-06-1146 tehtud kohtuotsusega tuvastati, et Agal Kinnisvara OÜ poolt esitatud tõendid ei ole piisavad tema omandiõiguse tõendamiseks (tl 48-50). Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et eelpool nimetatud haldusasjades käsitletud tehingute pooled või mõni teine isik oleks esitanud hagi nimetatud rajatiste omandiõiguse tunnustamiseks. Sellises olukorras pole alust arvata, et vaidlusalused rajatised said/saavad olla kaebajate vaheliste tehingute objektideks. Kaebajate omavahelised kokkulepped ei muuda ehitise omandiõigust, kui puuduvad algdokumendid, mis kinnitaksid trassi omandamist. Pärnu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-11-17328 ei hinnatud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid trasside omandiõiguse kohta ega võetud seisukohta trasside omandiõiguse osas, vaid kinnitati menetlustoiminguga poolte kompromiss ning lõpetati asjas menetlus (tl 5455). Tulenevalt eeltoodust ei ole alust ümberhinnata eelpool nimetatud haldusasjades tehtud kohtuotsustes tuvastatud asjaolusid. Kaebaja väidetel on ebaõige vastustaja järeldus selle kohta, et trassi kasutamisega ei muutu kasutaja trassi omanikuks. AÕS § 96 lg 1, lg 3 sätestab, et vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Lähtudes eeltoodust on asja hõivamine üks omandi tekkimise viise. Tegemist on tsiviilõigusliku toiminguga, mis muudab tsiviilõiguslikke suhteid. Kuid peremehetute ehitiste hõivamiseks kehtib tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 2 lisaks 6 3-13-1069 eeltoodud sätetele ka riigi ja kohalike omavalitsuste kohustus ehitis hõivata. Tegemist on riigi ja kohaliku omavalitsuse eriõigusega, mis kujutab endast avalikku ülesannet ning seetõttu ei piisa ehitiste üle omandi tekkimiseks üksnes tsiviilõiguslikust toimingust. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega täitis vastustaja talle seadusega pandud kohustuse: otsustas ehitise hõivata ja anda trassi linna valdusesse. Lähtudes eeltoodust ei ole tõendamist leidnud kaebajate väited selle kohta, et nemad (või üks nendest) olid/on vaidlusaluse trassi omanikud. Samuti ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et trassi valdus on seaduslikult, s.o kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg-ga 2 (valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle) kaebajatele üle läinud. Tulenevalt eeltoodust ei saa kaevatav otsus rikkuda kaebajate õigusi kaebuses toodud asjaoludel. Sõltumata sellest, kas trassid olid peremehetud või mitte, saab kohus nende peremehetuks tunnistamise otsuse tühistada vaid sellise isiku kaebuse alusel, kelle õigusi hõivamine rikub. Arvestades eeltoodut ei ole kaebus põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist (tl 83, 85-88). Vastustaja menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud ei ole. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes eeltoodust jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Annika Vendik Kohtunik 7