kohaselt halduskohtu pädevuses tuvastada selliseid faktilisi asjaolusid, mis omavad tähtsust isiku ning avaliku võimu kandjate vahelistes avalik-õiguslikes suhetes nähtub, et kaebaja ei ole seeläbi, et ta esitas taotlusi seaduse tõlgendamiseks või siis deklaratsiooni muutmiseks KKA-ile, avalik-õiguslikus suhtes KKA-ga nii, et lahendataks küsimust loodushoiutoetuse saamiseks ja tasumiseks ning kaebaja ka ise ei esitanud andmeid, et KKA oleks antud juhul olnud isikuks, kes saaks loodushoiutoetust või sihtfinantseerimise toetust üldse jagada ning selle läbi määrata või muuta õigussuhteid. Kohus märkis, et isik, kes esitab projekti finantseerimise taotluse Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskusele, selle suhtes HMS § 14 kohaselt käivitub haldusmenetlus. Projekti rahastamist oli antud juhul taotlenud aga Looduskaitsekeskus, kes oli esitanud rahastamise taotluse KIK-ile. Kaebaja selleks isikuks ei ole, kes oleks selliselt haldusõigussuhetest tulenevaks pooleks. Kaebajat ei viiks soovitud eesmärgile ka pelgalt deklaratsiooni muutmise nõude arutamine halduskohtus ning KKA-le ei saaks panna kohustust muuta peale töötasu väljamaksmist makstud tasu tulu liigi koodi (kaebaja soov muuta kood 15 asemel see koodiks 06). Nagu kohus juba märkis, on KKA 08.12.11.a. vastanud kaebajale selgitustaotlusena, mitte aga andnud välja haldusakti, millega ta oleks otsustanud kaebajale kas toetuse määramise taotlust või sihtfinantseerimise alusel programmi rahastamist, niisamuti ei ole KKA pädevaks isikuks, kes saaks saadud toetust ümber jagada või lubada selle kasutamist muudmoodi, kui see on seadusega ette nähtud ja teha toetuse andmiseks otsust. Lisaks eelnevale on kohus välja selgitanud internetis ja lisatud lepingutes leiduvatele andmetele tuginedes, et antud juhul KKA õiguseellane oli taotlenud sihtfinantseerimise korras toetust, KKA on sihtfinantseerimise korras saadud toetuste kasutamise kohta andnud aru SA Keskkonnainvesteeringute 7 Keskusele konkreetse keskkonnaprogrammi (2008 a looduskaitseprogramm) projekti täitmisest ja töö rahastamisel on tellija ja KIK vahel teostatud rida toiminguid, et programmi rahadega vajalikud tööd saaksid tehtud. Kaebuse esitaja ei taotlenud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu riigieelarveliste vahendite eraldamist ning ta ei esitanud vastavat programmi, mis annab õiguse saada toetust ja teostada tööd ning saavutada teistsugune deklaratsioon. Kaebajale esitatud vastusest võib aru saada, et kaebaja oli teadlik või vähemalt oli tal võimalus kontrollida viidet tema töölepingus (p 4 tlk 10 kaebuse lisa nr 1), mil selgitati, millise projekti raames tellija töö kaebajalt tellib ja kuidas ta selle eest tasub. Lisaks selgitab kohus, et looduskaitseprogrammide koostamisel esitavad isikud KIK vahendite kasutamiseks taotlused, looduskaitseprogramme rahastatakse riigieelarvest ja lepingutega tagatakse nende vahendite sihtotstarbeline kasutamine taotleja nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Projektitaotlus, mis rahastati, oli antud juhul heaks kiidetud ja rahastatud eelmärgitud viisil, seega täideti deklaratsioon vastavuses faktilisele olukorrale. Lepingu keskkonnakaitse valdkonnas rahastamiseks esitatud projektitaotluse saamiseks sõlmisid teised isikud. Sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel toetuse saajaks ei ole seaduse kohaselt kaebaja, õigus KIK-ist saadavat toetust kasutada edasi töövõtu-või müügi –vms lepingu alusel tehtud töö eest tasumiseks tähendab, et töö tegemisel ei muutunud isik toetuse saajaks. Vastavalt ongi kaebaja lepingus seatud, et kaebaja teeb selle konkreetse projekti raames töövõtulepingu alusel programmi raames vajaliku töö, samas oli võimalus, et ka KIK ise võib teha lepingus märgitud töö täitmisel töö teostajale väljamakse. Vaatamata eeltoodule on ikkagi tegemist KIK väljamaksega toetuse saaja ees, st projekti taotleja ees, mis tähendab omakorda, et ka eeltoodud võimalus ei too kaasa õigussuhte tekkimist KIK ja töö teostaja vahel. Seega ei aitaks kaebuse menetlemisele kaasa ka vastustaja vahetamine, kui kaebajal oleks soov esitada nõudeid nt KIK vastu. Kaebaja ei ole ka KIK poole pöördunud, et võiks selle organi tegevuse suhtes leida etteheiteid. Kaebajal puudub selliselt võimalus olla haldusõigussuhte pooleks ja projekti või selle etapi teostamiseks on toetuse saaja sõlminud ise lepingu tegeliku töö teostajaga, kelleks võib olla iga isik, kes soovib töövõtulepingu alusel tööd teha ja saada tasu. Isegi juhul, kui antud olukorras vastustaja teeks nn deklaratsiooni paranduse, ei pädeks see ei maksuhalduri juures ega ka Töötukassas. Kohus juba märkis, et EML-le esitatud selgitused ja vastused kaebaja õigusi ei mõjuta, kuid nagu nähtub, on KKA 31.12.10 a kirjas juba selgitatud, et kui toetuse maksmise aluseks on LKS § 18, siis kvalifitseeritakse vastav tasu TuMS § 19 lg 3 p 3 alusel makstavaks tasuks, kuid on olemas ka muud vajalikud tegevused LKS § 4 lg 1 p 1, 2, 4, 5 alusel väljaspool poollooduslike koosluste esinemise alasid, mil vajalikud tööd ostetakse sisse ja teostatakse töölepingu alusel, kuid maksustatakse TuMS § 13 lg 1.1 alusel palgatuluna. 14.08.09 võetud töökohustuste raames kaebaja ei olnud seotud toetuse saamisega, selliselt ei saanud kaebajale esitatud 08.12.11.a. vastus kaebaja õigusi ka rikkuda ja kohus ei saaks panna vastavat kohustust muuta andmed tegelikkusele mittevastavaks, kuna seadus seda ei võimaldaks. Kohtule ei nähtu, et seadusandluses oleks tegemist lüngaga, kuna loodusobjekti kaitset organiseeritakse erinevalt ja käesolevalt see ka niimoodi realiseerus, vastavalt on reguleeritud menetlused loodushoiutoetuste saamiseks, vastavalt reguleeritakse ka töö tegemine. Toetuse saaja ise ei saa toetust jagada, ta saab tellida projekti raames vajaliku töö tegemise ja antud juhul telliti see kaebajalt. Kokkuvõttes nähtub, et 08.12.11.a. vastus ei ole selles mõttes haldusakt, mis saaks rikkuda kaebaja õigusi ja mida saaks tühistada, kuid KKA ei saa rikkuda kaebaja õigusi ka siis, kui ta keeldus deklaratsiooni muutmast. 8 Vastavalt on kaebaja lisanud oma kaebusele andmed ja lepingu tlk 10 14.08.09.a., mille p 4 märgib, et töö rahastamine toimubki tellija ja KIK vahel KIK nõukogu 26.02.08 otsusega kinnitatud KIK 2008 a looduskaitse programmi projekti nr 35 „Lagealade taastamine ja hooldamine Põlva- Valga-Võru regioonis“ alusel. P 4.2 kohaselt pidi töövõtja T.J. kinnitama lepingu allkirjastamisega, et ta on tutvunud KIK nõukogu poolt 10.03.09.a. kinnitatud „keskkonnaprojektide finantseerimise korraga „ (http:www.kik.ee) ja talle ei ole selles toodud tingimuste nõuete ja tähtaegade suhtes pretensioone. Kaebajast võib aru saada, et ta sai töövõtjana töötasu oma arveldusarvele (lepingu p 5.1); tasu võis välja maksta tellija eest ka KIK (lepingu p 5.3). Kaebajaga sõlmitud tööleping jõustus sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel (lepingu p 7.1), mis tähendab, et kaebajaga sõlmitav leping ei ole sihtfinantseerimise leping ning tellija leping kaebajaga töö tegemiseks enne ei jõustunud. Kaebaja täitis temale pandud lepingulised kohustused ja seda ei ole lõpetatud lepingus märgitud p 7.4.5 või nt 7.4.2 alusel. Kuna tellijapoolse lepingu täitmist korraldas KKA PõlvaValga-Võru regioonis, siis sai sellise lepingu sõlmida T.J.iga KKA (p 8.2). Nähtub üheselt, et kasutusel olid sihtfinantseerimise lepingu alusel eraldatud rahalised vahendid ja 07.11.11.a. avalduse esitamisel ei esitanud kaebaja toetuse saamise avaldust (tlk 21) ja kaebaja suhtes ei tehtud haldusotsust, millega oleks saanud määrata kaebajale toetust või lahendada toetuse saamise küsimust, mis võinuks kaebaja õigusi puudutada. Kaebaja ei ole KKA ees püstitanud küsimust, et vaidlustada seda, miks tema kinnistu jäeti pool-looduslikest kooslustest välja, mis varem oli toetuskõlbulik ja nüüd enam ei ole. KKA oma otsusega ei saaks eeltoodud olukorda muuta, kuna sihtfinantseerimise leping on jõustunud, realiseeritud ja selle muutmine pole KKA pädevuses. Kohus küll nõustub, et kui isikul tekib deklaratsiooni parandamise kohustus, siis tuleb seda teha, kuid maksudeklaratsiooni parandamine ei ole samuti haldusakti andmine, seega ei tehta seda haldusotsusega, mida kohus saaks tühistada. Kohus järeldab seda sellest, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-91-08 selgitanud, et maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksukohustuse osas saab kaebaja ise esitada oma seiskohad maksuametile või siis vaidlustada Eesti Töötukassa otsused, kaebajal olid need võimalused olemas ja ta sai oma samasugused seisukohad maksustamise otsuste tegemisel esitada, kui ta leiab, et maks määrati valesti või kui saabusid muud õiguslikud tagajärjed nt Töötukassas. Lisaks märgib kohus, et maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksukohustus määratakse kindlaks maksuotsusega. Pealegi nähtub, et MKS § 85 lg 2 nõuab deklaratsioonile dokumentide lisamist, mis tähendab, et maksuhaldur kontrollib üle deklaratsiooni esitaja esitatud andmed ja kui deklaratsiooni esitaja esitaks tegelikkusele mittevastavaid andmeid, ei tagaks see kaebajale maksukohustuse mittetekkimist, kui faktilised andmed kinnitavad, et deklaratsiooni andmed vastavad tegelikkusele (lg 4). MKS § 89 lg 1 võimaldab pöörduda maksuhalduri poole isikul, kui ta avastab deklaratsioonis vead. Samamoodi on kaebajal ilma KKA seisukohata võimalik vaidlustada tulumaksu, sotsiaalmaksu toetuste maksmise ja määramise otsust, mis teda ei rahulda, või siis vajadusel ka töötuskindlustuse maksete määramist või sellest keeldumist. Kuna nähtus, et kaebaja esitatud tühistamisnõue ei puuduta ühtegi haldusakti ja et ka õiguslikke tagajärgi maksuameti või Eesti Töötukassa ees ei ole saanud põhjustada KKA tegevus ning 08.12.11.a. koostatud KKA vastuskiri või deklaratsiooni parandamata jätmine. KKA peab lähtuma deklaratsiooni andmeid kinnitades tegelikest faktilistest asjaoludest ja valitsenud õigussuhetest. Isegi kui kaebuses soovitakse panna KKA kohustust deklaratsiooni muutmiseks, siis neil asjaoludel ei saaks seda KKA-ilt 9 nõuda ja pelgalt muutuse tegemine deklaratsiooni vormil ei tooks kaasa kaebaja soovitud õiguslikke tagajärgi ning kohtuotsusega antud juhul seda olukorda muuta ei saaks. KKA ei saaks muuta fakti, et tööde rahastamisel oli taotletud toetust struktuurifondidest, maksuotsuste tegemisel tuleb lähtuda eeltoodust asjaolust ning isegi kui oletada, et KKA ise annaks välja mingi muu seletuse, siis asjaoludest, et toetuse saajaks ei ole kaebaja ning toetust temale määrata keegi ei saanud, saabuvad ikkagi maksuõiguslikud tagajärjed maksuotsusega nii nagu tegelik faktiline ja õiguslik olustik seda ette näeb. Seda olukorda ei saaks muuta ka asja kohtuliku arutamisega. 13) Kehtiva
lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt kontrollib kohus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks, ning kohus teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Kohus on kaebajale selgitanud, miks kaebuse andmed ei kinnitanud ega selgitanud kaebaja formuleeritud nõudeid ja kohus palus korduvalt kaebuse tausta ja faktilisi asjaolusid. Kohtule kättesaadavad andmed ja ulatuslik seadusandlik taust sihtfinantseerimise korraldusest ja kaebaja esitatud andmetest kinnitab, et kuigi algselt kaebust puudutav tegevus seondub teabenõude ja selgitustaotluste saamise küsimustega, ei ole kaebaja eesmärgiks saada uut vastust vaid kaebaja sooviks on saavutada eesmärk, mida ei ole võimalik KKA vastu vaidluse algatamisega saavutada.
lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Varasemalt reguleeris küsimust
lg 31 p 5.
lg 2 p 1 on kohaldatav olukorras, kus kaebus on ka kaebaja faktiväidete õigsust eeldades ilmselgelt perspektiivitu. Riigikohus selgitas 30.10.08.a. lahendis nr 3-3-1-45-08, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kohus leiab, et antud juhul tuleb kaebus tagastada, kuna halduskohus saab tagastada kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. See säte laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Ilmselgelt perspektiivituks saab kaebuse lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine kaebuse abil ei ole võimalik. Antud juhul nähtus, et KKA vastus ei ole haldusakt, sest see ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi ega kohustusi (HMS § 51 lg 1) ning vastustajaks märgitud isikust ei sõltu deklaratsiooni andmete teistsugune esitamine ning kaebuse esitajal kujunesid vahetud suhted toetuse saajaga. Eelnevalt märgitud asjaoludel ei sõltu maksuhalduri kohustus oma otsusega teha kindlaks tegelikud asjaolud või siis hoopiski Töötuskassa otsuse vaidlustamise võimalused käesolevast kaebusest. Kuigi kaebaja esindaja lõppeks täpsustas, et tal pole soovi saada vastus KKA, lisab kohus, et ainult soov saada KKA selgitus või tõlgendus seadusele kaebuse esitamist
ette ei näe ja kaebajal on võimalik oma seisukohad toetuste olemuse kohta esitada põhivaidluses, so haldusakti või toimingu vaidlustamisel kas maksuhalduri juures või siis Töötukassas, sõltuvalt, millist maksu või tööturuteenuse seadusega ettenähtud õigust ta soovib kaitsta. Ka sõltuvalt Riigivastutuse seaduse (RVS) § 6 lg 3 tuleb taotlus toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule. Kui kaebaja leidis, et Töötukassa tegi vale otsuse ja see rikkus kaebaja õigusi, on kaebajal võimalik selle isiku vastu esitada toiminguks kohustamise või tagajärgede kõrvaldamise nõue või muu soovitud nõue, kuna haldusakti tühistamiseks esitatud 10 kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi, mida kohus saanuks kontrollida. KKA ei ole andnud välja haldusakti toetuste määramiseks ja ta neil asjaoludel ei saanud seda ka teha, mis puudutab sihtfinantseerimise alusel programmide rahastamist. Kuigi kohtul tuli läbi töötada ulatuslik materjal sihtfinantseeringute kohta, nähtub, et kaebaja esitatud andmed kinnitavad, et ta pole loodushoiutoetuse saajaks ega taotlejaks, mistõttu KKA kaebaja subjektiivseid õigusi töö teostamisel ja selle andmete kandmisel deklaratsiooni sihtfinantseerimise lepingu raames ei saanud rikkuda. Eeltoodu alusel jääb kohus seisukohale, et kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, seega võib kohus kaebuse
Kui kohus ei saa lahendada juba esmast nõuet (tühistamine), siis ei teki loogiliselt võimalust esitada selle pinnalt kohustamisnõuet. Ka ei ole võimalik antud juhul nn populaarkaebuse vormis KKA tegevust/vastust vaidlustada, et teiste isikute jaoks selgitada LKS § 18 tähendus. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa. Kaebusest ei nähtu, et KKA poolt kaebaja pöördumisele vastamine oleks kaebajale toonud kaasa õiguslikult siduvaid tagajärgi. Antud juhul on kaebaja kaebeõigus välistatud, kuivõrd kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral ning kaebus jääks ka selle muutmisel perspektiivituks arvestades kaebaja poolt nimetatud asjaolusid ja eesmärki. 14)
lg 1 kohaselt enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kaebuselt on tasutud riigilõivu kahel korral. Maksekorraldusega nr 17 06.01.12 kuulus tasumisele kaebuselt 15,97 eurot ja tulenevalt
Kaebuse esitaja poolt maksekorraldusega nr 95 22.02.12 tasutud riigilõiv summas 31,94 eurot kuulub tagastamisele
Kohus selgitab, et käesoleval juhul on kaebajal õigus tagasi saada kaebuse esitamisel enamtasutud riigilõivusumma ja kohus tagastab riigilõivu määrusega, kui kaebaja esitab sellekohase taotluse, näidates selles ära, kellele ja millisele arveldusarvele ta riigilõivu tagastamist soovib. Karin Kalmiste Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.