KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1414 Haldusasi FIE T.J. kaebus Koeru

) § 233 lõikega 6 tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks maaüksuse kasutusvaldusesse andmiseks ühele taotlejatest. Taotlejad ei saavutanud määratud tähtajaks kokkulepet.

1. Koeru Vallavolikogu tegi
2. märtsi 2010 otsusega nr 21 Järva maavanemale ettepaneku anda Kaasiku maaüksus Abaja Farm OÜ kasutusvaldusesse. FIE T.J. vaidlustas nimetatud otsuse. Tallinna Halduskohtu
3. septembri 2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1010 rahuldati FIE T.J. kaebus, tunnistati Koeru Vallavolikogu
4. märtsi 2010 otsus nr 21 õigusvastaseks ja tehti ettekirjutus vaadata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) osas uuesti läbi.
5. Koeru Vallavolikogu viis läbi maakasutuse vaatluse
6. oktoobril 2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel ning
7. novembril 2010 Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel. Maaüksuste omanik on T.J..
8. Koeru Vallavolikogu
9. novembri 2010 otsusega nr 55 tehti Järva maavanemale ettepanek kinnitada Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saajaks Abaja Farm OÜ. FIE T.J. vaidlustas nimetatud otsuse. Tallinna Halduskohtu
10. juuni 2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3409 võttis kohus vastu kaebaja avalduse kaebusest loobumiseks taotluses tuvastada
11. novembril 2010 Koeru vallas Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel läbiviidud paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning lõpetas selles osas menetluse. Ülejäänud osas rahuldas kohus kaebuse osaliselt. Kohus jättis rahuldamata FIE T.J. kaebuse taotluses tuvastada
12. oktoobril 2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel läbiviidud paikvaatluse õigusvastasus. Kohus tunnistas õigusvastaseks Koeru Vallavolikogu
13. novembri 2010 otsuse nr 55 ning tegi Koeru Vallavolikogule ettekirjutuse vaadata Koeru vallas Abaja külas asuva maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamise avaldused uuesti läbi ja teha asjas uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu
14. detsembri 2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3409 jäeti Koeru Vallavolikogu ja Abaja Farm OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
15. juuni 2011 otsus haldusasjas nr 3-10-3409 muutmata. Riigikohtu halduskolleegium jättis
16. märtsi 2012 kohtumäärusega asjas nr 3-7-1-3-38-12 OÜ Abaja Farm kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
17. Koeru Vallavolikogu otsustas
18. mai 2012 otsusega nr 29 mitte teha Järva maavanemale ettepanekut anda T.J. kasutusvaldusesse vaba põllumajandusmaana Koeru vallas Abaja külas ligikaudu 18,5 ha suurust maatükki nr 3 (Kaasiku).
19. Koeru Vallavolikogu tegi
20. mai 2012 otsuse nr 30 milles leidis, et Abaja külas asuva ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud isikud ei vasta

§-s 233 lg 2 vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatele sätestatud tingimustele. Koeru Vallavolikogu otsustas lõpetada Koeru vallas Abaja külas asuva ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kui vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eeltoimingud.

2. juulil 2012 esitas FIE T.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu
3. mai 2012 otsuse nr 29 ja
4. mai 2012 otsuse nr 30 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
5. Koeru Vallavolikogu
6. mai 2012 otsused nr 29 ja nr 30 on seadusega vastuolus, mistõttu tuleb vastustajale teha ettekirjutus asja uuesti otsustamiseks. Vastustaja on 31.05.2012 otsuse nr 29 tegemisel väljunud seadusega sätestatud piiridest, kuna tal puudub pädevus teha otsustust kasutusvaldusesse saaja taotluse osas ettepanekust loobumise kohta ehk nn passiivset otsustust. Vastustajal oli üksnes õigus teha ettepanek ühe või teise maa kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks.
7. Otsuste andmisel ei ole viidatud õiguslikele alustele, mistõttu ei ole need kontrollitavad. Otsustes on viidatud küll

§-le 233, kuid mitte sama sätte ühelegi lõikele 1-61, mistõttu ei ole 2 võimalik aru saada, millise konkreetse sätte alusel otsus on antud. Niisamuti on viide Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari 2005 määrusele nr 24 liiga üldine ning segadust tekitav, kuivõrd selles sisaldub kokku 24 paragrahvi. Seega on viidatud otsus õigusvastane juba ainuüksi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 56 lg 1 ja 2 haldusaktile ja kirjalikult vormistatud menetlustoimingule sätestatud kohustuslike vorminõuete rikkumise tõttu. Ka on otsustes märgitud kaalutlused õigusvastased ja need on viinud ebaõige järelduseni.
3. mai 2012 otsus nr 29 on õigusvastane ka seetõttu, et selle andmisel ei ole järgitud hea halduse tava, sh on otsus täis faktivigu, on kaalutlusvigadega ning olulises osas motiveerimata. Otsuses on küll õigesti märgitud kasutusvaldusse antavate maade registreerimislehe avalik väljapanek ning sellele järgnev käik, mille kohaselt esitasid Kaasiku maatüki kasutusvaldusse saamiseks taotlused kaks isikut - OÜ Abaja Farm ja kaebaja ning et neile anti võimalus kokkuleppe sõlmimiseks maa kasutamise osas, kuid ei ole märgitud millist eesmärki täidab otsuse neljas lõik sõnastuses: Siinkohal Koeru Vallavolikogu nendib, et vallavolikogu eelmine koosseis (kuni
4. a. KOV volikogude valimiseni) ja sellel ajal töötanud Koeru Vallavalitsus ei kontrollinud piisavalt nende isikute vastavust maareformiseaduses sätestatud nõuetele, kes esitasid avalduse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusse saamiseks. Varasema vallavolikogu mistahes otsustust ei saa pidada ebaõigeks ilma selle tühistamiseta ning seda ei ole seni ka tehtud. Jääb arusaamatuks, kust vastav põhjendus üldse pärineb, sest seda ei nähtu Koeru Vallavolikogu
5. mai 2012 protokollist.
6. Kaebaja on alates kasutusvalduse taotluse esitamisest esitanud vallavolikogule kõik tõendid enda põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta. Vastavaid tõendeid on kontrollitud kohtuvaidlustes ka kohtu poolt. Vastustaja on pidanud ebapiisavaks vastust Maksu- ja Tolliametilt selle kohta, et kaebaja tegeleb põllumajandussaaduste müügiga. Seega on kaebaja haldusorganile esitanud tõendid osas, mis puudutab
7. ja
8. a ning
9. a kevadet/suve ning sellega seotud põllumajandussaaduste tootmist, s.h on ka A. K. Tallinna Halduskohtu istungil tunnistajana kinnitanud, et paikvaatlusel oli näha kaebaja omandis oleval maal maasikapõldu ning looduslikud rohumaad maad olid hooldatud/niidetud.
10. aasta põllumajandussaaduste müügi kohta on kaebaja samuti tõendid haldusorganile esitanud, sest nähtuvalt
11. mai 2012 volikogu protokollist, teatas vallavolikogu liige A. Karon, et tema käes on kaebaja füüsilisest isikust ettevõtja tuludeklaratsioon, kus on näidatud põllumajandussaaduste võõrandamist 150 euro eest. Seega sai vallavolikogu teada kaebaja jätkuvast põllumajandussaaduste müügiga tegelemisest hiljemalt
12. mail
13. Vallavolikogu liikme teadmine mingist asjaolust saab omistada vallavolikogu, kui haldusorgani teadmiseks tulenevalt TsÜS § 133 lg
15. Vald esitas kaebajale küll
16. aprillil 2012 teate vajadusest tõendada põllumajanduslikku tootmist ning informeeris soovist läbi viia paikvaatlus
17. aprillil 2012 kell 15.00, teatades sellest ette vaid 2 päeva. Kaebaja esitas tähtaja pikendamises taotluse, kuid see jäeti üldse läbi vaatamata. Teate sai kaebaja kätte
18. aprillil 2012 ning esitas sellele ka kohe taotluse menetlustähtaja pikendamiseks koos teabenõudega.
19. aprillil sai kaebaja haldusorganilt vastuse, mille kohaselt plaaniti vaatlust teostada HMS § 38 ning

§ 233alusel Kaasiku maaüksuse (Maatükk nr 3) kasutusvaldusesse andmise menetlemiseks.

Nimetatud vastuse sõnastus viitab sellele, et vaatlust plaaniti küll läbi viia, kuid sellest, et kõnealune vaatlus siiski ilma kaebaja osavõtuta läbi viidi, ei olnud sõnagi. Samas ei saanud haldusorganile olla viis päeva peale vaatluse toimumist teadmata, et vaatlus on juba ära toimunud. Asjaolule, et tegelikkuses ei toimunud paikvaatlust üldse, viitab ka vallalehel olev informatsioon, kus

1. aprilli puudutav osa on täiesti tühi. Kuna
2. aprilli 2012 kirjas täiendavat aega paikvaatluseks ei määratud ning selle teostamisest ning tulemustest kaebajat ei informeeritud, jäi kaebaja heauskselt ootama teadet paikvaatlusest, kus ta kohal viibides saab korraga anda ka selgitusi, esitada tõendeid senise põllumajandusega tegelemise ning ka edasiste plaanide kohta. Vastavat teadet haldusorganilt aga ei tulnudki. Haldusorgan ei vastanud ka kaebaja
3. aprilli 2012 teabenõudele anda teavet käimasolevast menetlusest ja selle tarbeks küsitud teabe ja dokumentide esitamise eesmärgi kohta. Kaebaja esitas teabenõude seetõttu, et varasemalt oli kohus juba kahes haldusasjad sõnaselgelt kirjutanud otsusesse, et seda kui palju kaebajal taotluse esitamise hetkel või 3 siis enne seda põllumajandusliku tootmisega tegeleb, ei olegi määrav, sest puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on kantud Kaasiku maatüki kasutusvaldusse taotlejate nimekirja. Kaebaja sai esimest korda teada väidetavast vaatlustoimingust alles valla veebilehelt
4. mai 2012 olevast volikogu istungi protokollist ja sellele järgnenud otsusest.
6. juunil 2012 esitas kaebaja väidetavalt
7. aprillis 2012 toimunud paikvaatluse kohta teabenõude, mille vastusena sai akti vaatluse kohta alles
8. juunil 2012, mis viitab sellele, et see on tagantjärgi vormistatud. Kuna kaebajal ei võimaldatud osaleda väidetaval vaatlustoimingul, rikuti jämedalt HMS § 40 lg 2 ärakuulamisõigust, st kaebaja õigust anda kohapeal põllumajandusega tegelemise kohta ütlusi ja esitada tõendeid. Vastustaja ei ole vaatluse läbiviimiseks tuginenud ühelegi HMS § 40 lg 3 sätestatud erandile. Kaebaja ei ole loobunud tõendite esitamisest nii nagu seda ekslikult on kajastatud vaidlusaluses otsuses, otse vastupidi - kaebaja soovis teada läbi teabenõude menetlustoimingute eesmärki ja saada aru millist menetlust haldusorgan nüüd läbi viimas on sest ainus menetlus, mille raames oli haldusorganil vajadus kontrollida põllumajandusvaldkonnas ettevõtlusega tegelemist, olnuks maa kasutusvaldusse saajate nimekirja kandmise menetlus.
9. Vastustajale pidid olema teada kaebaja põllumajandusega tegelemise kavatsus ja plaanid külvata esmalt ristik ning puhastada maa selliselt umbrohust ja mürkidest - tänu kaebaja haldusasjas nr 3-10-3409 kohtuistungil antud selgitustele. Kaebaja maatükid olid hooldatud sedavõrd, kui see seisuga
10. aprilli 2012 loodusest tulenevate tingimuste tõttu võimalik oli. Otsuses märgitud vaatluse tulemused on tegelikku olukorda moonutavad, kuna seisuga
11. aprill 2012 oli põllumaa veel keltsane ning seda ei saanuks sel ajal veel harida. Kaebaja kinnistul Kingsepa maaüksusel toimus
12. oktoobril 2011 suur tulekahju, mille tagajärjel põles kaebaja elamu ära. Kaebaja oli terve sügise, talve ning varakevade tegelenud põlenud maja varemete lammutamisega ning uue elamu projektide ja ehitusettevõtjatega läbirääkimiste pidamisega, mis oluliselt kahandas kaebaja aega ja võimalusi põldu harima asuda. Haldusorganile oli teada, et kaebaja kavandab uue elumaja ehitada ning on hõivatud lisaks töökohustustele veel seetõttu ka muude kohustustega. Olukorras, kus kaebaja astub aktiivseid samme oma kodu ja majapidamise taastamiseks, ei peaks tekkima kahtlust tema soovis just antud kohaliku omavalitsuse territooriumil põllumajandusega edasi tegeleda. Jääb selgusetuks, millist tähendust omab 2008 tuludeklaratsiooni esitamata jätmise fakt 2012 otsuse tegemisel.
13. Haldusorgan on saanud kaebajalt täiendava vastuse põllumajandusega tegelemise kohta
14. novembril
15. Samas on haldusorgan teadlikult esitanud valeväited selle kohta, justkui oleks haldusorgan küsinud teavet korduvalt. Asjaolu, et kaebaja tegeleb põllumajandusliku ettevõtlusega just antud kohaliku omavalitsuse territooriumil, on haldusorganile tegelikkuses olnud teada, sest on saanud vastavasisulise teabe osaliseks ka täiendava päringuvastuse Maksu- ja Tolliametilt. Selles, et kaebaja tegeles põllumajandusliku tootmisega haldusorgani territooriumil, on kontrollinud ka kohtud haldusasjades nr 3-10-1010 ning 3-10-3409 toimunud kohtuistungitel tõendite uurimise käigus. Kaebaja on esitanud küllaldaselt tõendeid põllumajandusliku tootmise kohta haldusorgani territooriumil ning vastupidised väited on ebaõiged.
16. Haldusorgan on järjekindlalt otsuses tuginenud ka varasemates otsustes esitatud põhjendustele, mille kohaselt on kaebaja avaldanud, et kavatseb põllumajandustehnika soetada Euroopa Liidu ja PRIA investeeringutoetusi kasutades ja mis justkui oleks ilmvõimatu. Haldusorgan on täielikult jätnud tähelepanuta kohtumenetluses nr 3-10-3409 kaebaja esitatud selgitused sellest, et isegi juhul kui ta ei saa investeeringutoetusi, on tal võimalus põllumajandustehnikat rentida. Mitte ükski

säte ei kohusta põllumajandusega tegelevat FIE-t omama tehnikat. Otsuse viited väidetavatele päringutele PRIA-le ning Põllumajandusministeeriumile, mille kohaselt on EL poolt põllumajanduse jaoks ettenähtud investeeringutoetused kuni aastani 2013 ära kasutatud, on paljasõnalised. Nimelt ei nähtu volikogu

1. mai 2012 protokollist, et haldusorgan taolisi tõendeid valla volikogu liikmetele esitanuks. 4
2. Osas, mis puudutab aga
3. aprilli 2012 päringut kaebajale ning sellega soovitud teavet, on see haldusorganile olnud kättesaadav hiljemalt
4. mail 2012 toimunud istungil. Isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja pidanuks selle teabe esitama enne eelnõu volikogule esitamist, tulnuks haldusorganil A. Karonilt saadud teabe põhjal saadud teavet täiendavalt analüüsida, mida aga ei tehtud. Kaebaja märgib sedagi, et haldusorganile pidi läbi kohtumenetluse olema saanud teatavaks kaebaja soov võtta maid kasutusele kompleksselt (haldusasjas nr 3-10-3409 kaebaja selgitused). Vastav soov oli kaebajal olemas ka vaatamata
5. a toimunud suurele tulekahjule kus hävis kogu kaebaja taluhoone koos selles olnud varaga. Kuna kaebaja ei saanud oma teabepäringule vastust, ei ole õige süüdistada kaebajat ka põllumajandusega tegelemist kinnitavate dokumentide esitamata jätmises ja seda liiatigi olukorras, kus ainsat tõenduslikku dokumenti- s.o 2011 tuludeklaratsiooni ning selles deklareeritut - ei pidanud haldusorgan nagunii piisavaks tõendiks nagu nähtub volikogu protokollist sekretär Jaanika Aava märkustest.
6. Kaebaja valduses olevad maadel, s.o Vahuküla külas katastriüksus nr 31402:001:0187 suurusega 1,76 ha, sellest looduslik rohumaa 1,54 ha ning Vahuküla külas katastriüksus nr 31402:001:0188 suurusega 2.58 ha, sellest looduslik rohumaa 2.49 ha on kasutusel eesmärgipäraselt. Kaebaja on saanud nimetatud maade hooldamiseks PRIA-lt ühtse pindala toetust ning tingimustel, mida kontrollib ka PRIA, st Põllumajandusministri
7. veebruari 2010 määrusega nr 11 kinnitatud „Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse täitmise täpsem kord, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse üleandmise alused ja kord ning püsirohumaa säilitamiseks vajalike abinõude rakendamise täpsem kord“ kehtestatud nõudeid niitmise/hekseldamise osas. Viidatud määrustest tuleneb muuhulgas, et kaebaja ei saanud/pidanudki viidatud kinnistutel muuga peale niitmise põllumajandustegevuse mõttes tegelema, mis aga omakorda tähendab seda, et
8. aprilli 2012 seisuga polnud nende maaüksuste vaatlusega hindamine seal tehtu või kunagi tehtava kohta üldse asjakohane.
9. Jääb arusaamatuks ja asjakohatuks otsuse nr 29 lk 3
10. lõigus toodud motivatsioon, sest selles viidatud sätted annavad aluse haldusorgani poolt tehtu ettepaneku heaks kiitmiseks või tagasi lükkamiseks. Viidatud Korra § 14 lg 1 ja § 13 lg 2 viited ning selles märgitu, ei ole haldusorgani otsustuspädevuses. Viidatud sätete alusel otsustuse tegemisel on haldusorgan ületanud temale seadusega antud volitusi asudes teostama sisuliselt täitevvõimu osas, milles seda saab teha vaid maavanem. Ka nimetatud õiguslikele alustele tuginedes on otsus õigusvastane, kuivõrd viidatud sätete alusel ei ole see välja antud selleks pädeva haldusorgani poolt. Ebaselgeks jääb vaidlusaluse otsuse lk 3 alt viimane lõik, kus haldusorgan on asunud täitma selgituskohustust osas, mis ei lähe otsuse resolutsiooniga absoluutselt kokku. Nimelt on haldusorgan otsuse selles lõigus asunud manitsema kaebajat tagajärgede eest, mis ei ole siduvad ehkki vastavat nn sidusolukorda otsuse tagajärjel kaebajale tekkida ei saagi.
11. Kuna vaidlusaluses otsusest ei nähtu teise kasutusvaldusse taotleja hindamist kasutusvaldusse saamise õiguslikust aspektist, ja teostatud menetlus ei ole Vabariigi Valitsuse määrus nr 2005/24 § 10 lõikest 1 tuleneva otsustuse tarbeks ega selliselt kaebaja jaoks ka lõppenud, saab ülalviidatud motivatsioonile tuginedes siiski teha järelduse, et Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse nõuetekohaseks taotlejaks peab haldusorgan otsuse tegemise arutelu ajal vaid kaebajat. Otsuse õigusvastasuse tuvastamise järgselt võiks seega tekkida ka olukord, kus Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse andmist ei olegi vaja enam täiendavalt otsustamiseks haldusorganile uueks menetlemiseks saata, sest isikud, kelle vahel valida, puuduvad (alles on jäänud vaid üks taotleja). Kaebaja palub kaebust ning selle aluseks olnud otsuse tühistamise tagajärgi analüüsida ka nimetatud aspektist tulenevalt. Otsuses ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, mis annaks alust haldusorgani põhjendustele, mille kohaselt Koeru vallavalitsus leiab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamiseks avalduse esitanud isik peab maa kasutusvaldusse saamise õiguse säilimiseks üldjuhul kogu kasutusvaldusse andmise eeltoimingute vältamise kestel vastama

§-s 233 lg 2 sätestatud tingimustele. 5 VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Kaebus on põhjendamatu ning puudub alus Koeru Vallavolikogu
2. mai 2012 otsuste 29 ja 30 õigusvastaseks tunnistamiseks ning asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja ei ole
3. mai 2012 otsuse nr 29 tegemisel väljunud seadusega sätestatud piiridest. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud isik peab maa kasutusvaldusesse saamise õiguse säilimiseks üldjuhul kogu kasutusvaldusesse andmise eeltoimingute vältamise kestel vastama maareformi seaduse (

) §-s 233 lg 2 sätestatud tingimustele. Kuna

1. mail 2012 ei vastanud kumbki isikutest, kellele vastustaja
2. mai 2009 otsusega nr 23 tehti ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saamise kohta,

§-s 233 lg 2 sätestatud nõuetele, ei olnud vastustajal võimalik ka

§-s 233 lg 6 nimetatud ettepanekut maavanemale teha. 25. Nimetatud otsuses on viidatud

§ 233

lg-le 5 ja selgitatud, et

§-st 233 lg 5 ja

§-st 233 lg 6 lähtuvad vallavolikogu otsused ei ole oma õigusliku olemuse, eelduste ega tagajärgede poolest samaväärsed. Kui

§-s 233 lg 5 sätestatud nimekirja kinnitamisel saab väita, et maa kasutusvaldusesse saaja on selgunud, siis

§-s 233 lg 6 nimetatud vallavolikogu ettepaneku tegemisel maavanemale ei ole maa kasutusvaldusesse saaja veel selgunud. Seega ka isikul, kellele vallavolikogu on teinud ettepaneku kasutusvaldusesse antava maa suhtes kokkuleppe saavutamiseks, ei teki sellest subjektiivset õigust nõuda, et temaga sõlmitaks hiljem vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise leping ka siis, kui teised taotlejad on ära langenud.

1. Vaidlusalustest otsustest nähtuvad nende õiguslikud alused ja need on kontrollitavad. Järva Maavanema teostatud järelevalve käigus ei tuvastatud Koeru Vallavolikogu
2. mai 2012 otsuste nr 29 ja 30 vastuolu maareformi seadusega, selle alusel antud õigusaktidega ega haldusmenetluse seadusega. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga nagu oleks
3. mai 2012 otsus nr 29 on õigusvastane, sest selle andmisel ei ole järgitud hea halduse tava, sh on otsus täis faktivigu ning kokkuvõtvalt ka kaalutlusvigadega ning olulises osas motiveerimata.
4. Kuigi kaebaja väidab, et vastustaja on rikkunud HMS § 54 ning 56 lg 1 ja 2 sätestatud nõudeid, ei ole see takistanud kaebajat kaebuse esitamisel otsuse peale nr
5. Andes
6. aprillil 2009 avalduse Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saamiseks, pidi kaebaja aru saama, et tema avalduse edasine menetlus kulgeb kehtivate vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist reguleerivate õigusnormide alusel, millistele vastustaja on ka otsuses nr 29 viidanud.
7. Otsuses nr 29 vastustaja tõesti nentis, et vallavolikogu eelmine koosseis, so kuni
8. a KOV volikogude valimiseni ja sellel ajal töötanud Koeru Vallavalitsus ei kontrollinud piisavalt nende isikute vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele, kes esitasid avalduse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. Kui eelmine vallavolikogu oleks vajalikul määral rakendanud uurimisprintsiipi kaebaja vastavuse suhtes

§-s 233 lg 2 sätestatud nõuetele, ei oleks kaebajal järgnevalt olnud võimalik kuni käesoleva ajani kohtutes manipuleerida teemal, et ta tegeleb põllumajandusliku tootmisega Koeru valla haldusterritooriumil.

1. Kaebaja väited, et ta on alates kasutusvalduse taotluse esitamisest esitanud vastustajale kõik tõendid enda põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta, on ebaõiged. Kaebaja on esitanud tõendeid põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta hiljem kohtumenetluses, aga mitte vastustajale vahetult. Negatiivse otsuse tegemine on tingitud kaebaja enda käitumisest. Pärast kaebaja jaoks negatiivse otsuse tegemist, on kaebaja alati aktiviseerunud, püüdes tõestada, et otsus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, vaatamata asjaolule, et HMS §-st 38 lg 3 kohaselt menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.
2. Vastustaja ei ole jätnud taotlust läbi vaatamata, vaid on seda korduvalt teinud, kuid pidanud ka korduvalt tõdema, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema tegeleb põllumajandusliku tootmisega 6 Koeru valla haldusterritooriumil. Ka uurimisprintsiibi rakendamise tulemusel vastustaja kogutud tõendid ei ole vastustajat veennud, et kaebaja vastab

§-s 233 lg 2 sätestatud nõuetele. Kaebaja poolt täitmata kohustusele on juhtinud tähelepanu ka Järva maavanem. Maavanema arvamuse kohaselt kui volikogu ei ole veendunud, et maa kasutusvaldusesse taotleja vastab seaduses sätestatud nõuetele põllumajandusliku tootmisega tegelemise osas, ei saa volikogu teha maavanemale ettepanekut taotlejale maa kasutusvaldusesse andmiseks.

1. Kaebuses väidetust jääb vastustajale arusaamatuks, miks annab kaebaja oma tuludeklaratsiooni Koeru Vallavolikogu ühe liikme A.Karon’i kätte ega esita seda ettenähtud korras tõendina vastustajale. Vastustaja leiab, et täiesti asjakohatu on kaebaja viide TsÜS §-le 133 lg 1, millega koos väidetakse, et vallavolikogu liikme teadmist mingist asjaolust saab omistada tervele vallavolikogule.
2. Paikvaatlus teostati vastavalt eesmärgile ja sellega ei rikutud mingeid kaebaja õigusi, kuna paikvaatlust teostati kaebaja maaomandi piiri tagant. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kuna kaebaja ei viibinud etteteatatud vaatlustoimingul, siis sellega on rikutud jämedalt kaebaja HMS §-s 40 lg sätestatud ärakuulamisõigust. Vastustaja esitas kaebajale
3. aprillil 2012 päringu nr 5-4/307, millele kaebaja ei vastanud. Hakata välitingimustes korraldama kaebaja tõendite esitamist ja tema ütlusi kuulama (protokollima), on ilmselgelt vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega (HMS § 5).
4. Otsuse nr 29 tegemisel tuli Koeru Vallavolikogul arvestada ka avaliku arvamusega vallaelanike poolt. Kui kohapeal elavad inimesed igapäevaselt näevad ja teavad, et kaebaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega Koeru valla territooriumil, siis ei ole vallavolikogul kuidagi võimalik otsustada, et kaebaja seal põllumajandusliku tootmisega tegeleb.
5. mai 2012 otsuses nr 30 on viidatud õiguslikule alusele, see on kontrollitav, piisavalt motiveeritud ja kaalutletud. Ei saa nõustuda väitega nagu oleks otsustuse aluseks tegelikkusele mittevastavad faktiväited. Seega on otsus nr 30 on põhjendatud ja seaduslik. Ka Järva maavanem ei ole tuvastanud otsuse nr 30 vastuolu maareformi seadusega, selle alusel antud õigusaktidega ega ka haldusmenetluse seadusega. Vastustaja andis otsuse nr 30 tegemisega Järva maavanemale teada, et kasutusvaldusesse andmise eeltoimingud Koeru valla poolt on Kaasiku maaüksuse suhtes lõpetatud ning maavanem võib alustada toimingutega Koeru vallas Abaja külas asuva ligikaudu 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) erastamiseks enampakkumisel. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on järgmised.
7. Vaba põllumajandusmaad taotlesid enda kasutusvaldusse FIE T.J. ja Abaja Farm OÜ. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud haldusaktide andmise hetkeks oli Abaja Farm OÜ maakasutusõigus lõppenud, mistõttu tema enam

§ 233

lg 2 alusel maa taotlejaks sisuliselt ei kvalifitseerunud.

§ 233

lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud nõuetele. Lõike 2 kohaselt esitab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku 7 kasutamist õiguslikul alusel.

defineerib seega põllumajandusliku tootmise mõiste maa kasutusvaldusse andmise tähenduses. Kohtu hinnangul mõistetakse siinkohal põllumajanduslikku tootmist selle tavatähendusest oluliselt kitsamalt.

§ 233

lg 2 definitsiooni järgi on põllumajanduslik tootja (kes kvalifitseerub maa kasutusvalduse taotlejaks) isik, kes 1) saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning 2) omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Eelnevalt on lõikes kaks esitatud ka nõue, et tulu peab olema saadud sama või külgneva omavalitsuse territooriumilt (eeldusel, et tegemist on taotletava maatükiga piirneva maatükiga, so maatükk peab asetsema naaberomavalitsuse piiril). Kaebaja 2009 aasta tuludeklaratsiooni ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) 01.10.2010 kirja nr 7.1-4/9290 kohaselt on kaebaja saanud 2009 aastal tulu omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste müügist 2009 aastal ning täiendavalt ka renditulu. Ka istungil 11.01. kinnitas T.J., et on varasemalt saanud tulu kartulite müügist Läänemaal, kuid 2011 aastal vaid maasikamüügist Koeru vallas oma Kingsepa maatükilt. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et kaebaja on saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist Koeru vallas. Kohus märgib, et tavakeeles mõistetakse põllumajandusliku tootmise all küll märksa laiapõhjalisemat majandustegevust – farmi või põllumajandustoode tootmisest ja müügist elatuvat talu - kuid

§ 233

lg 2 sätestab mõiste sootuks kitsamalt ja seab kriteeriumiks vaid selle, et kaebaja saab omatoodetud põllumajandussaadustelt tulu, seadmata tootmise mahule mingeid miinimummäärasid. Selles vaidlust ei ole, et T.J. omab tootmiseks vajalikku maad, mis piirneb kasutusvaldusesse taotletava maaga. Samuti oli T.J. esitanud

§ 233lg 2 kohase taotluse vaidlusaluse maa kasutusvaldusse saamiseks.

Seega puudusid alusel FIE T.J.

§ 233lg 2 alusel diskvalifitseerimiseks.

1. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaebaja oleks saanud oluliselt paremini tõendada ja selgitada põllumajandusest tulu saamist kui tal oleks võimaldatud viibida tema maatüki vaatlemisel. Vaatluse läbiviimine ilma kaebaja kohalolekuta olukorras, kus see vaatlus ei olnud kiireloomuline (puudus takistus selle teostamiseks nt järgnevatel nädalatel), kaebajale teatati vaatlusest ette vaid 2 päeva ja vaatlus leidis aset keset eeldatavat kaebaja tööpäeva ja kaebaja oli esitanud vaatluse edasilükkamise taotluse, on kahtlemata hea haldustava vastane ja ka arusaamatu. Kohalik omavalitsus raskendas nii ju iseenda uurimispõhimõtte rakendumist, mis võiski viia vale otsuseni st järelduseni, et kaebaja põllumajanduselt tulu ei teeni.
2. Kohus märgib, et vastustaja viited „eelmise volikogu koosseisu“ poolt tehtud otsustustele ja vastu võetud haldusaktidele on ilmselgelt asjakohatud. Uue volikogu koosseisu ametisseastumisel on eelmise koosseisu tehtud otsustused, menetlustoimingud ja välja antud haldusaktid edasi kehtivad ning vastavatel eeldustel on uuel koosseisul võimalik neid muuta või tühistada, ent viide sellele, justkui eelmise koosseisu tehtud otsustused ei oleks järgmisele koosseisule kehtivad, on ebaõige.
3. Kohus märgib ka, et samade poolte vahel toimunud haldusvaidlustes (haldusasja nr 3-101010 otsus 07.09.2010 ja haldusasjas nr 3-10-3409 otsus nr 30.06.2011) ei ole jõutud otsustes järeldustele justkui ei kvalifitseeruks T.J.

§ 233lg 2 kohaselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldussesse saajaks.

Seetõttu on vastustaja sellekohane viide otsuses nr 30 ebaõige. 39. Seega on 31.05.2012 otsus nr 29 selle kohta, et kaebaja ei vasta

§ 233lg 2 nõuetele, õigusvastane.

31.05.2012 otsus on aga õigusvastane seetõttu, et tugineb oma faktilistes eeldustes otsusele nr 29. Kuna kohus leidis, et T.J. siiski vastas

§ 233

lg 2 nõuetele, oli õigusvastane lõpetada maa kasutusvaldusse andmsie eeltoimingud

§ 233lg 2 nõuetele vastavate taotlejate puudumise tõttu.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada. 8

1. Kaebja taotlus menetluskulude hüvitamsieks tuleb rahudlada aga vaid osaliselt. Vastustajalt tuleb mõista välja menetluskulud ning esindaja sõidukulud. Kaebaja taotluse kohaselt on esindaja kohtuistungil osalemisega seotud kulu 100 eurot, millest 20 eurot on transpordikulu Pärnust Tallinnasse kohtuistungile tulekuks. Kohus peab nimetatud transpordikulu põhjendatuks. Ülejäänud osas ei ole aga üheselt aru saadav, mille alusel esindustasu 80 eurot on kujunenud. Esindaja ei ole esitanud kaebajale arvet ega tasu arvestust. Halduskohtu praktikas eeldatakse, et õigusabikulude arvestus on piisavalt detailne võimaldamaks anda hinnangut ajakulu otstarbekusele. Kohus leiab, et ehkki esitatud maksekorrldusest nähtuvalt on kaebaja oma esindajale 100 eurot tasunud, ei ole esindustasu HKMS nõuete kohaselt tõendatud ja kohus ei saa seda vastustajalt välja mõista. Ka ei saa rahuldada kohus kaebaja taotlust tema ühe päeva töötasu hüvitamiseks. Kohtuistung algas 11.01.2013 (reedel) kell 14.00 ka lõppes kell 16.
2. Kaebaja töökoht SA Erametsakeskus veebilehe andmetel (www.eramets.ee) on kontor reedeti avatud kuni 15.45 ning see asub Tallinnas, Mustamäe tee
3. Seega pidi kaebaja puuduma töölt maksimaalselt 3 tundi: kell 13.00-16.
4. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta võttis selleks tarbeks puhkuse, esitades vaid raamatupidaja tõendi oma jaanuarikuu ühe päeva töötasu kohta (kohus märgib, et puhkusetasu arvestatakse lisaks mitte töö- vaid kalendripäevades). Seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadriann Ikkonen kohtunik 9