§-ga 146 lg 2, seda tulenevalt alljärgnevast: 6.2.1. MKS § 128 lg 1 sätestab, et maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Ühelt poolt tähendab see, et maksuhaldur võib pankrotimenetluse ajal tekkinud maksuvõla (kui massikohustuse) sundtäitmist nõuda võlgnikult pankrotimenetluse kestel üldises (maksuvõlgade sissenõudmiseks ettenähtud) korras vastavalt
Teisalt tähendab see aga ka seda, et massikohustusena käsitletava maksuvõla sissenõudmisel tuleb arvestada ka muid pankrotiseaduse sätteid, eelkõige
§-s 146 sätestatut, mis reguleerib pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemise korda. 6.2.2.
lg 1 sätestab, et enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Sama paragrahvi 2.lõike kohaselt, kui jaotamisele kuuluvast varast ei jätku kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate nõuete rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega. 6.2.3. Eelnevast tuleneb, et enne massikohustuste (mille hulka kuuluvad ka pankrotimenetluse ajal tekkinud maksukohustused) täitmist tuleb pankrotivara arvel rahuldada vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded ning maksta võlgnikule ja tema ülalpeetavatele elatist. Alles seejärel lubab
teha pankrotivarast väljamakseid massikohustuste rahuldamiseks, kusjuures juhul, kui pankrotivarast ei piisa nende täielikuks rahuldamiseks, tuleb massikohustused rahuldada võrdeliselt nende suurusega. Järelikult sõltub pankrotimenetluse kestel tekkinud maksukohustuste täitmine ja täitmise ulatus
järgi sellest, kas pankrotivaras on piisavalt vahendeid vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevate nõuete rahuldamiseks, elatise maksmiseks ning kõikide massikohustuste täitmiseks. 6.2.4 Asjaolu, kas pankrotivarast piisab kõigi massikohustuste täitmiseks täies ulatuses või mitte, selgub lõplikult alles pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohtu poolt (täpsemalt – lõpparuande kinnitamise kohta tehtud kohtumääruse jõustumisel, kuivõrd selline määrus on
järgi vaidlustatav).
lg 2 p 2 järgi tuleb lõpparuandes märkida andmed sama seaduse §-s 146 nimetatud väljamaksete kohta. Vastavalt
§-le 66 lg 3 kontrollib kohus lõpparuande kinnitamisel halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse, kusjuures ka sellised kulutused on massikohustusteks
§-de 146 lg 1 p 3 ja 148 lg 1 p 1 3 järgi (
lg 1 p.1 järgi on massikohustusteks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused) 6.2.5 Seega selgub alles lõpparuande kinnitamisel, kas ja millises ulatuses kuulub pankrotimenetluse ajal tekkinud maksukohustus
Seetõttu ei või maksuhaldur kaebaja arvates rakendada ka MKS § 131 lg 1 sätestatud abinõusid pankrotimenetluse ajal tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks enne lõpparuande kinnitamist. Maksuvõla sundtäitmine enne lõpparuande kinnitamist võib kahjustada neid võlausaldajaid, kellel on õigus esitada
lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõudeid, kuivõrd maksuvõla sundkorras sissenõudmine võib muuta selliste nõuete rahuldamise võimatuks ja see oleks vastuolus
§-s 146 lg 1 sätestatud väljamaksete tegemise järjekorraga. Samuti võib see kahjustada ülejäänud massikohustuste võlausaldajate õigusi, kui selle tulemusena muutub võimatuks massikohustuste proportsionaalne rahuldamine, nagu nõuab
6.2.6. BEIG pankrotimenetluses kaebuse esitamise seisuga lõpparuannet kinnitatud ei ole ning seega ei ole hetkel lõplikult selge, millises ulatuses kuulub pankrotimenetluse ajal tekkinud maamaksukohustus täitmisele. Arvestades ühelt poolt BEIG pankrotivara suurust ning teiselt poolt juba käesolevaks hetkeks tekkinud massikohustuste suurust, on aga juba käesolevaks ajaks ilmselge, et korraldus on vastuolus
lg 2, kuna selle kohaselt täidetakse BEIG-l pankrotimenetluse ajal tekkinud maamaksukohustust ebaproportsionaalselt suures ulatuses võrreldes teiste massikohustuste täitmisega. 6.2.7. Nagu eespool märgitud, puudub BEIG-l muu pankrotivara peale hoonestusõiguse, mis müüdi kaebaja poolt 10.07.2012 läbiviidud kordusenampakkumisel hinnaga 106 000 € (millele lisandub käibemaks). Samas on BEIG pankrotimenetluses pandiga tagatud nõudena tunnustatud AS Tallinna Sadam nõuet summas 981 217,99 €, seda tulenevalt samale hoonestusõigusele AS-i Tallinna Sadam kasuks seatud reaalkoormatisest hoonestusõiguse tasu maksmise tagamiseks (tl 23-24). Seda, et reaalkoormatisega tagatud hoonestusõiguse tasu maksmise nõue on võrdsustatud pandiga tagatud nõudega, on kinnitanud ka Riigikohus (12.06.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-59-12 p 11). 6.2.8.
lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed (pankrotimenetlusega seotud väljamaksed) võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Järelikult tuleb AS-le Tallinna Sadam tema pandiga tagatud nõude rahuldamiseks maksta välja minimaalselt 85 % hoonestusõiguse müügihinnast, so 90 100 eurot. 6.2.9. Tulenevalt eeltoodust on BEIG pankrotivara suuruseks, mille arvel on võimalik teha
§-s 146 sätestatud väljamakseid, hinnanguliselt ca 15 900 eurot (hoonestusõiguse müügist laekunud 106 000 eurot miinus pandiga tagatud nõude rahuldamiseks minimaalselt väljamaksmisele kuuluv 90 100 eurot). Kuna
lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud väljamakseid BEIG pankrotimenetluses teha ei tule, on eeltoodud summa ulatuses võimalik täita pankrotimenetluse ajal tekkinud massikohustusi (sh maamaksukohustust). Viidatud summa on aga oluliselt väiksem juba käesolevaks hetkeks tekkinud massikohustuste suurusest. 6.2.10. Kõik hoonestusõigusega seoses tekkinud kohustused alates BEIG pankroti väljakuulutamisest kuni hoonestusõiguse võõrandamiseni on käsitletavad massikohustustena ja tuleb kanda pankrotivara arvel vastavalt
§-le
järgi samasugune massikohustus nagu pankrotimenetluse ajal tekkinud maamaksu tasumise kohustus. 6.2.12. Seega ainuüksi eelnimetatud kahe massikohustuse (maamaks ja hoonestusõiguse tasu) suurus on kokku 179 430,70 eurot, millest maamaksukohustus (22 534 eurot) moodustab ca 12,55 %. Kuivõrd BEIG pankrotivara suuruseks, mille arvel on võimalik teha
§-s 146 sätestatud väljamakseid, on hinnanguliselt vaid 15 900 eurot, on ilmne, et pankrotivarast kõigi massikohustuste täitmiseks ei piisa ja
Isegi kui lähtuda ebatõenäolisest eeldusest, et rohkem massikohustusi BEIG pankrotimenetluses ei tekigi, ei saaks maamaksukohustust
Seega on korraldus BEIG pangakonto arestimiseks ja võlgniku kontolt raha ülekandmiseks MTA kontole sissenõutavaks muutunud maamaksuvõla 11 267 € ulatuses ilmselgelt vastuolus
§-ga 146 lg
MTA väidetel ei rakendu nimetatud sättes ettenähtud nõuete proportsionaalse rahuldamise põhimõte massikohustuste väljamaksmisele. MTA selline seisukoht on täiesti põhjendamata ja kaebajale arusaamatu.
reguleerib kõigi pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist, mis tuleb teha enne pankrotivõlausaldajatele jaotise alusel väljamaksete tegemist. Lg 1 sätestab selliste väljamaksete tegemiseks kindla järjekorra (4 järku) ning lg 2 sätestab üheselt, et kui jaotamisele kuuluvast varast ei jätku kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate nõuete rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega. Puudub mistahes alus tõlgendada
selliselt, et lg 2 sätestatud nõuete proportsionaalse rahuldamise põhimõte laieneb üksnes lg 1 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud väljamaksetele (vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, elatisenõuded ja pankrotimenetluse kulud), kuid mitte lg 1 punktis 3 nimetatud väljamaksetele (massikohustused). Samuti ei saa kuidagi asuda seisukohale, et lg 2 ei reguleeri mitte pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist (sh massikohustuste täitmist), vaid hoopis pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Sellise tõlgenduse välistab nii sätte paiknemine §-s 146 (mis reguleerib üheselt just pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist) kui ka asjaolu, et pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise põhimõtted on sätestatud hoopis
§-s 153 (kusjuures analoogne proportsionaalse rahuldamise põhimõte on pankrotivõlausaldajate nõuete osas sätestatud viidatud paragrahvi lg-s 6). Seega on MTA käsitlus, mille kohaselt ei laine
6.2.14. MTA on 19.09.2012 vaideotsuse viidanud ka
lg 1 sätestatule, mille kohaselt võib massikohustuse täitmist nõuda võlgnikult pankrotimenetluse ajal üldkorras. 5 Kaebaja arvates on ilmne, et
Kui lähtuda käsitlusest, et iga massikohustuse võlausaldaja võib nõuda võlgnikult
lg 1 alusel kohustuse täitmist tema ees täies ulatuses sõltumata sellest, kas võlgniku pankrotivarast piisab kõigi massikohustuste täitmiseks, tähendaks see sisuliselt seda, et massikohustused täidetakse vastavalt ajalisele paremusele, st vastavalt sellele, millised võlausaldajad suudavad oma massikohustuste nõuded võlgniku vastu kõige kiiremini maksma panna. Nimetatu oleks ilmselgelt vastuolus
6.3. Eeltoodud väidete täpsustamiseks ja tõendamiseks esitab kaebaja täiendavalt Harju Maakohtu 18.12.2012 määruse tsiviilasjas nr 2-11-30254, millega kinnitati jaotusettepanek BEIG pankrotimenetluses (tl 65-66 pöördel). Viidatud määrusest nähtuvad järgmised asjaolud: (i) BEIG pankrotivara suuruseks on kokku 107 089 eurot, millest 1089 eurot oli BEIG pangakontol tema pankroti väljakuulutamise hetkel ning 106 000 eurot laekus pankrotivara müügist, kusjuures viimatinimetatud summa arvel tuleb 90 100 euro ulatuses rahuldada AS-i Tallinna Sadam eesõigusnõuet ning 15 900 euro ulatuses on võimalik teha pankrotimenetlusega seotud väljamakseid (määruse p.1, 2.2, 3.1 ja 4). Seega pankrotivara suuruseks, mille arvel on võimalik teha
nimetatud väljamakseid, on maksimaalselt 16 989 eurot; (ii) BEIG pankrotimenetluses praeguseks teadaolevate massikohustuste suuruseks on 181 760,93 eurot, millest 2012 a maamaksukohustus 22 534 eurot moodustab ca 12,4 % (määruse p.2.1). Arvestades
§-s 146 lg 2 sätestatut on maamaksukohustust võimalik täita maksimaalselt seega 2 106,63 euro ulatuses (16989 × 12,55 %). 6.4. MTA 16.10.2012 vastuses esitatud käsitlus, mille kohaselt ei ole
§-st 146 lg 2 tulenev väljamaksete proportsionaalsuse põhimõte rakendatav massikohustuste (sh maksukohustuste) suhtes, on ebaõige, nagu on põhjendatud juba esialgse kaebuse punktis 3.13. Kaebaja jääb kõigi varemesitatud põhjenduste juurde ning leiab, et siinkohal ei ole mingit tähtsust asjaolul, kas maamaksu tasumise kohustus ja selle suurus oli kaebajale teada või mitte. Kaebaja osundab, et samuti oli juba pankroti väljakuulutamise hetkel teada BEIG kohustus tasuda AS-le Tallinna Sadam hoonestusõiguse aastatasu, mis on oma olemuselt samasugune massikohustus (
Seega vastustaja käsitluse järgi oleks kaebaja võinud kogu BEIG pankrotivara arvel, mida on võimalik kasutada pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemiseks, täita üksnes BEIG massikohustust AS-i Tallinna Sadam ees, jättes maamaksukohustuse täies ulatuses täitmata. Vaevalt vastustaja sellise kaebaja tegevusega nõustunud oleks. 6.
) § 148 lg 1 mõistes. 7.2. Vastustaja märgib, et kaebuse keskseks küsimuseks on, kas vastustajal on õigus massikohustuse rahuldamiseks teha pankrotimenetluse kestel täitetoiminguid? Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune korraldus on vastuolus
lg 2, mille kohaselt kui jaotamisele kuuluvast varast ei jagu kõigi samas järjekorras rahuldamisele kuuluvate nõuete rahuldamiseks, tehakse väljamaksed võrdeliselt vastavate nõuete suurusega.
lg 2 reguleerib olukorda, kus „jaotamisele kuuluv vara“ all peetakse silmas kogu pankrotivara, mis kuulub jaotamisele, mitte kitsalt massikohustuste samas järjekorras olevaid väljamakseid. Sellele viitab lg-s 1 nimetatu: „enne jaotise alusel raha väljamõistmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed“.
sätestab, et jaotis on suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal õigus vastavas rahuldamisjärgus tunnustatud nõude alusel. Nõuete rahuldamisjärgud on toodud §-s 153.
lg 1 kohaselt võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda massikohustuse täitmist üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et massikohustuste puhul ei ole rakendatav väljamaksete võrdelisus nagu seda mõistab kaebaja. Pealegi nõuaks kaebaja käsitlus massikohustuste täitmiseks lõpparuande koostamist, mis omakorda oleks vastuolus
Samuti oleks loogikavastane olukord, kus näiteks elektrienergia või sideoperaatoriga sõlmitud lepingu eest tasutakse mitte jooksvalt, vaid alles lõpparuande koostamise järgselt. Sarnaselt kestvuslepingutele oli ka maamaksu tasumise kohustus ja suurus kaebajale varasemalt juba ette teada. 7.
) § -de 149 lg 1 ja § 146 lg 2 tõlgendamine koosmõjus maksukorralduse seadusega – täpsemalt, kas maksuhalduril on õigus teha täitetoiminguid pankrotimenetluse ajal ning sellest lähtuvalt tuleb võtta seisukoht, kas vaidlustatud korraldus oli õiguspärane või mitte. 8.2. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et vaidlustatud korralduse aluseks oli maamaksust tekkinud maksuvõlg, mis on pankrotiseaduse kohaselt käsitletav massikohustusena
Kohus märgib siinkohal ära, et käesolevat vaidlust silmas pidades omab olulist tähtsust asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustanud talle 17.04.2012 edastatud maamaksuteadet nr 469331 2012.a. maamaksu kohta. Nimetatud teates oli toodud nii tasumisele kuuluv maamaksu summa kui ka maamaksu erinevate osade tasumise tähtaeg. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et kaebaja jättis tähtajaks maamaksu tasumata ega pöördunud maksuhalduri poole selle ajatamiseks vms. taotlustega. Samuti ei vaidlustanud kaebaja MTA 28.06.2012 korraldust nr 13-11/5434 maksuvõla tasumiseks ega täitnud seda. 8.3. Kohus leiab, et lähtudes maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 1 kolmandast lausest rahuldatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Samas eristab pankrotiseadus vähemalt olemuslikult kahte sorti maksuvõlgasid – ühed, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ja mille rahuldamine toimub koos kõigi teiste nõuetega jaotusettepaneku alusel pankrotivara arvel (vt. ka
Teise osa maksuvõlgadest moodustavad massikohustusena (
) käsitletavad maksuvõlad, mis tekkivad peale pankroti väljakuulutamist ja mis on seotud võlgniku majandustegevuse jätkamisega (
Nende kohustuste täitmiseks näeb pankrotiseadus ette erikorra (
8.4. Käesolevat vaidlust silmas pidades leiab kohus kõigepealt, et tulenevalt MKS § 128 lg 1 viimasest lausest ja
lg 1-st nende koostoimes, on käesoleval juhul maksuhalduril võimalik läbi viia pankrotimenetluse jooksul tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetlus pankrotivara suhtes kasutades muuhulgas MKS
Kaebaja arvates on ilmselge, et
Kaebaja on seisukohal, et kui lähtuda käsitlusest, et iga massikohustuse võlausaldaja võib nõuda võlgnikult
lg 1 alusel kohustuse täitmist tema ees täies ulatuses sõltumata sellest, kas võlgniku pankrotivarast piisab kõigi massikohustuste täitmiseks, tähendaks see sisuliselt seda, et massikohustused täidetakse vastavalt ajalisele paremusele, st vastavalt sellele, millised võlausaldajad suudavad oma massikohustuste nõuded võlgniku vastu kõige kiiremini maksma panna. Nimetatu oleks kaebaja arvates ilmselgelt vastuolus
8.7. Kohus kaebaja eelmises punktis toodud käsitlusega ei nõustu. Kõigepealt märgib kohus, et
lg 1 toodud massikohustused on kohustused, mille tekkimine ja kestmine sõltub suures ulatuses halduri tegevusest. Seega on nende täitmine suures ulatuses halduri kontrolli all. Kohus on seisukohal, et halduri kontrollist tulenevalt omab
lg 2 ja 149 lg 1 suhte õigeks hindamiseks erilist tähtsust
Nimetatud sättest nähtub selgelt, et olukorras, kus pankrotivarast ei jätku massikohustuste täitmiseks, tuleb halduril sellest teatada massikohustuse võlausaldajale. Juhul kui haldur jätab nimetatud kohustuse täitmata, tuleb tal endal hüvitada selle tõttu võlausaldajatele tekitatud kahju (vt. ka
). Eeltoodust järeldub, et juhul, kui halduril on teada massikohustuse olemasolu, peab ta hindama, kas seda on võimalik täita pankrotivara arvel ja kui ei ole, teavitama sellest 9 võlausaldajaid, kelle nõuded sel juhul rahuldatakse arvestades muuhulgas
Juhul, kui haldur seda ei tee, siis rahuldatakse massikohustuse nõuded selleks seaduslikult kättesaadava (lubatud) pankrotivara arvel lõplikult jaotusettepaneku alusel vastavalt
lg 2, kuid lisaks tekib võlausaldajatel
Seega on halduril otsene kohustus jälgida, et erineval ajal tekkivad massikohustused oleks täidetavad ja juhul, kui need seda ei ole massikohustuste täitmiseks kõlbuliku pankrotivara vähesuse tõttu, tuleb tal nende täitmine peatada kasutades selleks kõiki tema käes olevaid õiguslikke vahendeid. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et haldur teadis maamaksukohustuse olemasolust. Veelgi enam – nähtuvalt 15.08.2012 esitatud vaidest, oli haldurile selge, et tal puuduvad vahendid maamaksukohustuse täitmiseks (tl 19). Samas ei ole ta aga sellele teadmisele vaatamata esitanud seaduses ettenähtud teateid massikohustuste täitmise võimatuse kohta. 8.8. Eelpooltoodud kohtu käsitlust toetab täiendavalt
, mille lg 1 näeb samuti ette pankrotihalduri kohustuse viivitamatult teatada võlausaldajatele olukorrast, kus pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Sama §-i teine lõige näeb ette, et sellisel juhul tehakse pankrotivarast väljamaksed vastavalt § 146 ja et massivõlausaldajatel ei ole käesoleva seaduse § 149 nimetatud õigusi ehk õigust teostada täitemenetlust üldkorras. Kohus märgib siinkohal täpsustavalt, et ta ei nõustu vastustaja seisukohaga, et massikohustuste täitmiseks on kõlbulik kogu pankrotivara. Kohus on siin kaebajaga sarnasel seisukohal, et pankrotivara, mille kasutamise massikohustuste täitmiseks pankrotiseadus välistab – näiteks
lg 2 toodud ulatuses – ei saa arvestada massikohustuse täitmiseks lubatava vara hulka. See aga ei tähenda, et massikohustuse sissenõudjal lasub kohustus kontrollida, kas tema nõuet täidetakse seaduses lubatud vahendite arvelt. Kohus leiab, et nähtuvalt käesolevas asjas esitatud tõenditest, pidi haldurile hiljemalt 10.07.2012 toiminud enampakkumise lõppemise hetkeks selge olema, et tal ei jätku vahendeid massikohustuste täitmiseks. 8.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.