KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2841 Haldusasi Menetlusosalised M. V.’ u (V

) § 108 lg 1 kohaselt teostab üldsuse kontrolli vangla üle selle juures tegutsev vanglakomisjon. Vanglakomisjoni koosseisu ei tohi kuuluda vanglaametnikud. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on vanglakomisjoni ülesanne aidata vanglal korraldada vangla tööd, sealhulgas abistada vanglat kinnipeetavate ja karistusjärgselt kinnipeetavate paigutamise, õppimise, töötamise, toitlustamise, meditsiinilise teeninduse, järelevalve ja teiste karistuse täideviimisega seotud küsimuste lahendamisel. Justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 57 „Vanglakomisjoni põhimäärus“ (edaspidi vanglakomisjoni põhimäärus) § 1 kohaselt on vanglakomisjoni ülesanne tagada üldsuse kontroll vangla üle ja aidata vangla juhtkonnal korraldada vangla tööd. Nimetatud määruse § 10 p-i 2 kohaselt on vanglakomisjonil õigus nõuda vangla juhtkonnalt oma ülesannete täitmiseks vajalikke dokumente ja andmeid, välja arvatud need, mis käsitlevad kinnipeetava suhtes toimetatavat kriminaalmenetlust, kinnipeetava tervist, psühholoogilist seisundit ning andmeid, mis sisaldavad riigisaladust. 7.

1. Kaebuse esitaja peab Tallinna Vangla väidet, et kinnipeetavad edastavad vanglakomisjonile adresseeritud kirjad/taotlused avatult või lahtises ümbrikus antud vaidluse puhul ebaoluliseks ning vastuolus olevaks teiste dokumentidega. Kaebuse esitaja selgitab, et vastuolu kinnitab fakt, et ta pöördus 07.07.2008 Tallinna Vangla poole teabenõudega, küsides vanglakomisjoni tegevuse ja selle liikmete kohta ning millele Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja R. K. vastas 16.07.2008 kirjas nr 1-14/21565-1, et hetkel Tallinna Vanglas vanglakomisjoni reaalselt ei tegutse. Kaebuse esitaja lisab, et 16.06.2009 Tallinna Vanglale esitatud teabenõudele, milles ta soovis saada koopiat Tallinna Vangla ja vanglakomisjoni vahelistest istungi protokollidest, vastas Tallinna Vangla direktor 26.06.2009 kirjas nr 1-14/32837-1, et vanglakomisjon ei ole veel pidanud ühtegi sisulist istungit, mida oleks protokollitud ning et toimunud on vaid nõupidamised, mida ei ole ametlikult protokollitud. 13.12.2007 toimunud vanglakomisjoni istungil, millest võtsid osa vanglakomisjoni liikmed L. A., M. K. ja A. T. ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja R. K. ja vanglakomisjoni kontaktisik Tallinna Vangla direktori asetäitja A. K. võeti vastu otsus, et kinnipeetavad 3 esitavad vanglakomisjonile oma taotlused avatult või lahtises ümbrikus (adresseerituna vanglakomisjonil). Tallinna Vangla võtab kõik taotlused vastu ning registreerib need üldise korra alusel. Vanglakomisjoni poole pöördumise eelduseks on see, et kinnipeetav on oma probleemiga juba eelnevalt vangla poole pöördunud. Tallinna Vangla lisab kinnipeetava taotlusele omapoolse kommentaari või kui on siis ka omapoolse vastuse koopia ning edastab kõik kirjad/taotlused vanglakomisjonile kokkulepitud sagedusega ning kohta. Seega nähtub eeltoodust, et vanglakomisjonile avatult või lahtises ümbrikus kirjade edastamine oli vanglakomisjoni otsus, mistõttu on tegemist antud asjas olulise asjaoluga. 7.
2. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et vangla poolt 16.07.2008 kirjas nr 1-14/21565-1 ja 26.06.2009 kirjas nr 1-14/32837-1 väidetu on omavahel vastuolus, selgitame järgnevat. Vanglakomisjoni põhimääruse § 18 lg 2 kohaselt on vanglakomisjon otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole komisjoni liikmetest. Kuna vanglakomisjoni 13.12.2007 toimunud istungist võttis osa 3 komisjoni liiget 6-st, siis ei olnud tegemist otsustusvõimelise komisjoniga. 02.07.2008 edastas Tallinna Vangla direktori asetäitja A. K., kes oli vanglakomisjoni kontaktisik, kirjaga nr 2-14/20126 Justiitsministeeriumile ettepaneku vanglakomisjoni liikmete volituste ennetähtaegseks lõpetamiseks. Oma ettepanekut selgitas A. K. sellega, et vanglakomisjonil on toimunud viis istungit, kuid ühelgi istungil ei ole osalenud selline arv komisjoni liikmeid, et oleks saanud valida komisjoni esimehe ja aseesimehe. Vanglakomisjon ei olnud kuni 02.07.2008 pidanud veel ühtegi sisulist istungit. Kuna vastuses nr 1-14/32837-1 antakse kaebuse eitajale teada, et Tallinna Vangla vanglakomisjonil ei ole toimunud ühtegi sisulist istungit, mida oleks juhatanud komisjoni esimees ja mida oleks protokollitud ning vastuses nr 1-14/21565-1 (mis on kronoloogiliselt hilisem vastus) antakse teada, et Tallinna Vanglas vanglakomisjon reaalselt ei toimi, siis ei ole tegemist vastuolulise infoga ning nendes toodud selgitused on õiged ja kajastasid tegelikku olukorda. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema 03.09.2008 ja 26.03.2009 esitatud pöördumised ei ole ikkagi jõudnud adressaadini ja et isegi kui jõudsid, siis tänu sellele, et ta ise tegi pingutusi, et need adressaadini jõuaksid. Kaebuse esitaja lisab, et fakt on see, et kirjad avati, toimus tsensuur ja kirjad peeti kinni ning neid ei edastatud adressaadile. Kaebuse esitaja hinnangul on antud juhul oluline, et kirjad edastati adressaadile 2 - 5 kuud hiljem ning et tema põhiõigusi ja -vabadusi rikuti. Selgitame, et kaebuse esitaja seisukoht, et tema 03.09.2008 ja 26.03.2009 esitatud pöördumised ei ole ikkagi adressaadini jõudnud on väär. 03.09.2008 esitatud pöördumise, milles kaebuse esitaja soovis saada vanglakomisjoni liikme vastuvõtule ja vanglakomisjoni liikmete kontaktandmeid, andis Tallinna Vangla vanglakomisjonile üle 28.01.2009 toimunud vanglakomisjoni istungil. Fakti, et vanglakomisjoni liikmed selle pöördumise kätte said, kinnitab ka vanglakomisjoni liikmete e-kirjavahetus, mille Tallinna Vangla edastas 15.02.2012 kohtunõude vastusega ka halduskohtule. Kaebuse esitaja 26.03.2009 vanglakomisjonile adresseeritud kirja edastas Tallinna Vangla adressaatidele e-kirjaga 20.05.
3. Seega on tõendatud, et vanglakomisjonile eelnimetatud kuupäevadel saadetud kirjad jõudsid adressaadini. Paraku peab Tallinna Vangla tunnistama, et need jõudsid adressaadini hilinemisega, kuid selle tingis asjaolu, et vanglale oli pandud küll kohustus edastada kinni peetavate isikute pöördumised vanglakomisjonile, kuid kuhu ja millise sagedusega, selles kokku lepitud ei olnud. Nimetatud fakt nähtub ka 13.12.2007 vanglakomisjoni istungi protokolli punkti II alapunktist C, milles märgitakse, et: „Tallinna Vangla lisab k/p taotlusele omapoolse kommentaari või kui on siis ka omapoolse vastuse koopia ning edastab kõik kirjad/taotlused Vanglakomisjonile kokkulepitud sagedusega ning kohta (siit ka järgmise istungi üks päevakorra punkt).“ 4 Kirjade hilinenult adressaadile edastamine võib tõepoolest rikkuda kaebuse esitaja põhiõigusi, kuid kuna käesoleval hetkel ei ole võimalik enam tuvastada, millise sagedusega ning kuhu Tallinna Vangla pidi vanglakomisjonile adresseeritud kirjad edastama, siis ei ole võimalik enam tuvastada, kui suure hilinemisega vangla kaebuse esitaja pöördumised adressaadile edastas ning mis selle asjaolu tingis. Vangla segadust vanglakomisjoni kirjadega kinnitab ka asjaolu, et nimetatud perioodil on vangla kaebuse esitajale korduvalt väljendanud seisukohta, et Tallinna Vangla vanglakomisjon reaalselt ei toimi ning et vanglakomisjoni sisulisi istungeid toimunud ei ole. Eeltooduga ei soovi vangla oma tegevust/tegevusetust õigustada vaid selgitada, et vangla ei tegutsenud pahatahtlikult. 7.
4. Kaebuse esitaja väidab, et vangla hinnangul ei ole inimväärikus vahistatu või kinnipeetava õiguseks, mida on võimalik ebaseaduslikult kirjade avamise, läbilugemise ja kirjade kinni hoidmise ja mitteedastamise teel riivata. Kaebuse esitaja lisab, et tema hinnangul rikkus vangla PS § 45 lg-t 2, kui teostas kaebuse esitaja kirjadele tsensuuri ning avas vanglakomisjonile edastatud kirjad. Antud juhul on tegemist kaebuse esitaja väära väitega, sest Tallinna Vangla ei ole kordagi väljendanud seisukohta, et vahistatutel ja kinnipeetavatel puudub inimväärikus, mida oleks võimalik ebaseaduslikult kirjade avamise, läbilugemise ja kirjade kinni hoidmise ja mitteedastamise teel riivata. Selgitame, et kuna kaebuse esitaja staatuseks, vanglakomisjonile kirjade saatmise ajal, oli vahistatu, siis reguleeris tema kirjavahetust

§ 97

, mille lg 1 kohaselt vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Lõike 3 kohaselt on keelatud kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Vanglal oli komisjoniga kokkuleppel kohustus lisada kinni peetava isiku pöördumisele omapoolne kommentaar, vastus vms, siis oli vangla kohustatud tutvuma vanglakomisjonile edastatava pöördumise sisuga. Vastasel korral ei oleks vanglal olnud võimalust vanglakomisjoni otsust täita. 7.

1. Tallinna Vangla on seisukohal, et ei ole riivanud kaebuse esitaja PS § 45 lg-st 2 tulenevat õigust sellisel määral, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Tallinna Vangla avades kaebuse esitaja poolt vanglakomisjonile adresseeritud kirjad, tegutses tulenevalt kokkuleppest kirja adressaadi ehk vanglakomisjoniga ning vangla tegevuses puudus pahatahtlikkus või eesmärk koguda varjatult teavet. Kaebuse esitaja märgib, et tema arvates on vangla süüliselt ja korduvalt riivanud kaebuse esitaja põhiõigusi ja -vabadusi, rikkudes perekonna ja eraelu puutumatust, õigust sõnumisaladusele, õigust sellele, et tsensuuri ei ole ning rikutud on ka EIK art 8 õigust era- ja pereelu austusele, millega on alandatud tema inimväärikust. Tallinna Vangla möönab, et vangla ja vanglakomisjoni kokkuleppe kohaselt ei tagatud kaebuse esitaja poolt vanglakomisjonile edastatava korrespondentsi saladust ning see võis kaasa tuua sõnumisaladuse riive. Alates
2. aastast on selline praktika lõppenud. Samas leiab Tallinna Vangla, et kahe kirja avamine ja vanglakomisjonile hilinenult edastamine ei saanud kaebuse esitaja jaoks kaasa tuua sellist mittevaralist kahju, mille kompenseerimine on võimalik üksnes rahas. Ka Riigikohus on asjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuse punktis 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja 5 selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamist rahas, on kolleegiumi senises praktikas (
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12;
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

§ 4

¹ lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega.

-is sellise üldklausli sätestamine tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust, samas aga juhib tähelepanu sellele, et iga ebameeldivustunne, mida inimene kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Ilmselgelt on inimväärikuse austamine demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mistahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Kuigi vanglakomisjonile edastatud kirjade avamisega võis kaasneda eraelu puutumatus, oli sellise olukorra tekkimine tingitud vangla ja vanglakomisjoni kokkuleppest ning ka sellest, et vangla soovis kaebuse esitaja pöördumiste lahendamisele kaasa aidata. Eeltoodud põhjusel leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja õigusi ei riivatud nii intensiivselt, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

1. Justiitsministeerium esitas kaasatud haldusorganina asja arvamuse. 8.
2. PS § 46 annab igaühele õiguse pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vanglakomisjon aga ei kuulu ühegi eeltoodud liigi alla, tegemist ei ole riigiasutusega ega muu avalik-õigusliku isikuga, mistõttu ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus ei kohaldu. Kinnipeetava õigus pöörduda vanglakomisjoni poole tuleneb üksnes põhimääruse § 9 lõikest
3. Komisjon lahendab kinnipeetava pöördumisi põhimääruses toodud ulatuses ja viisil. Kinnipeetavale tagasiside andmise aega kehtestatud ei ole. Vanglakomisjon on oma töökorralduses ja avalduste läbivaatamisel vaba, kui põhimäärus ei näe ette täpsemat korda. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda vanglakomisjonilt vastust. Vangistusseadus ega põhimäärus ei anna justiitsministrile õigust sekkuda vanglakomisjoni töösse. Vanglakomisjon peab küll esitama justiitsministrile kord aastas tegevuse kohta aruande ja nõudmisel tegevusest aru andma, kuid see ei anna õigust sekkuda komisjoni tegevusse muul moel. Õigusaktid ei näe ette teenistuslikku järelevalvet komisjoni tegevuse üle. See vajadus ka puudub, kuna komisjonil ei ole pädevust anda haldusakte või teha kinnipeetava suhtes toiminguid, mis on omased vanglale kui täidesaatva võimu asutusele. 8.
4. Justiitsministeerium on seisukohal, et Tallinna Vangla käitus valesti, kui ei edastanud kohe M. V. kirju, mille adressaadiks oli vanglakomisjon, vanglakomisjoni liikmetele ja 6 viivitas kirjade edastamisega põhjendamatult. Seda seisukohta kajastab ka haldusasja materjalides sisalduv Justiitsministeeriumi 23.12.2008 vaideotsus nr 11-7/
5. Vangla väide, et kirju ei jäetud edastamata, võib õige olla vaid osaliselt, st kui kirjad jõudsid lõpuks õige adressaadini, siis faktiliselt nende edastamine toimus. Asja materjalidest ei selgu aga ühtegi põhjust, miks vangla viivitas edastamisega sedavõrd kaua. 8.
6. Vangla on kohustatud vanglakomisjonile adresseeritud kirjad komisjonile edastama. Vanglal ei ole õigust otsustada, milliseid kirju edastada ja milliseid mitte. Samuti ei saa vangla vastata vanglakomisjoni eest ilma, et vanglakomisjon oleks kirja edastanud vanglale vastamiseks. Vanglakomisjonide administratiivse töö sujuvamaks korraldamiseks on vanglakomisjonidele jäetud õigus ise korraldada enda asjaajamist, sh abistab vanglakomisjoni soovil neid vangla töötaja (kogub teavet, korraldab paberimajandust jms). Vanglakomisjon võib leppida vanglaga kokku, et konkreetne vanglateenistuja kogub kokku komisjonile adresseeritud kirjad ja registreerib need. Samuti võib vangla töötaja olla vanglakomisjoni ja vangla vaheliseks kontaktisikuks, kui komisjon soovib selgitusi kas vangla töökorralduse vms kohta. 8.
7. Vanglakomisjon ei ole isik ega asutus, kellele saadetavaid kirju ei võiks vangla kontrollida. Samas tuleb vanglal kontrolli teostamisel lähtuda seadusest.

§ 29

lõige 1 annab vanglale õiguse kontrollida kirja sisu, st veenduda, et kirjas ei oleks keelatud esemeid. Kirja kontrollimise õigusest ei tulene vanglale õigust tutvuda kirja sisuga. Väljasaadetava kirja puhul peab vanglaametnik kirja vastuvõtmisel lähtuma justiitsministri 30.11.

1. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 48 lõigetes 1 ja 2 sätestatust. Kinnipeetav peab andma kirja üle avatud ümbrikus, vanglaametnik peab veenduma keelatud esemete puudumises, pärast mida kleebib kinnipeetav kirja vanglaametniku juuresolekul kinni. Kinnipeetava juuresolekuta ei ole lubatud kirja kontrolliks avada, va seaduses ettenähtud alustel ja korras. Juhul kui vangla eesmärk oleks olnud kirja kontrollimine ja sellel eesmärgil oleks kiri avatud, siis tuleks pidada vangla tegevust õigusaktidega kooskõlas mitteolevaks. Haldusasjas edastatud materjalidest aga nähtub, et vanglakomisjon oli oma töö korraldanud selliselt, et komisjon oli soovinud, et vangla kirjad registreeriks ja edastaks need vanglakomisjonile koos omapoolse seisukohaga. Pöördumise edastamist koos haldusorgani seisukohaga võiks kaudselt võrrelda vaidemenetlusega, kus vaie esitatakse haldusakti või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu vaiet läbivaatavale haldusorganile. Juhul, kui vanglakomisjon ei oleks olnud eelnevalt vanglaga kokku leppinud kirjade sellisel viisil edastamises, siis puudunuks vanglal õigus kirju avada ja kirjad tulnuks edastada suletud ümbrikus. Õigusaktid aga ei takista vanglakomisjonil selliselt oma töö korraldamist. Seega ei saa pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks ainuüksi seetõttu, et vanglakomisjonile edastamiseks mõeldud kirja avas konkreetne vanglateenistuja selle tegevuse raames, milles vanglakomisjoniga oli töökorralduslikult kokku lepitud. Mõistetavalt ei olnud kirja avamise õigust igal vanglaametnikul suvalisel ajahetkel, vaid üksnes vanglateenistujal, kes kokkuleppel vanglakomisjoniga täitis kokkulepitud funktsiooni. 8.
2. Käesoleva kaebuse puhul on oluline vangla poolt kirjade edastamisega viivitamise puhul hinnata nii kaebaja kirjade sisu kui vangla võimalusi kirjade edastamiseks. Kui vanglakomisjonile adresseeritud kirjas esitatud küsimused olid suunatud vanglakomisjoni tegevuse osas selgituste saamisele ja ei seondunud kuidagi vangla tegevusega, mille osas oleks vangla saanud komisjonile edastatava kirja kaaskirjas oma arvamust väljendada, siis tulnuks vanglal kirjad kohe edastada. Edastamisega viivitamine oleks olnud põhjendatud, kui 7 vanglakomisjoni ei oleks olnud moodustatud või kui vanglal oleksid puudunud komisjoni kontaktandmed ja neid oleks olnud võimalik mõistlikult saada. Sellisel juhul oleks kirjad pidanud edastama esimesel võimalusel. Juhul aga, kui kirja sisu seondus vangla tegevusega, siis tuli vanglal edastada kiri koos selgitustega vanglakomisjonile mõistliku aja jooksul. Kirja edastamata jätmine ei ole lubatav. Selgitame, et aegajalt ei ole vanglakomisjonid aktiivselt tegutsenud. Sellele vaatamata ei takistanud vanglakomisjoni väheaktiivne tegevus vanglal kinnipeetava kirja komisjonile edastamist. Vangla oli teadlik komisjoni nimetatud liikmetest ja Tallinna Vangla poolt asjas esitatud tõenditest nähtuvalt olid vanglale teada ka vanglakomisjoni liikmete kontaktandmed. 8.
3. Kaebuse esitaja väidab, et vangla alandas oma tegevusega tema inimväärikus. Justiitsministeerium peab siinkohal vajalikuks märkida, et inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Ilmselgelt tekitab vanglas viibimine juba iseenesest ebamugavust ja kannatusi, mida suurendavad sellised olukorrad nagu läbiotsimised või vanglateenistujate korralduste täitmine. Eeltoodu on aga vanglatingimuste paratamatu ja lahutamatu osa. EIK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIÕK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIÕK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et sellist teguviisi tsiviliseeritud ühiskonnas ei aktsepteerita ning käsitletakse inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebaja viidatud võimalik inimväärikuse alandamine on selgelt liialdatud. Justiitsministeerium leiab, et kui vanglakomisjon oli vanglaga leppinud töökorralduslikult kokku selle, et vangla edastab kinnipeetava kirja koos vangla selgitustega, siis ei ole rikutud 8 kinnipeetava õigust kirjavahetuse saladusele. Seega ei ole kirja avamisega vangla poolt rikutud kaebaja õigusi. Küll aga võib kõne alla tulla mittevaralise kahju tekkimine vangla poolt kirja edastamisega viivitamise korral, kui kaebaja pidi ise korduvalt tundma huvi, kas vangla on tema kirja vanglakomisjonile edastanud. KOHTU PÕHJENDUSED
4. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; 5) kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
5. Kohtu hinnangul kaebaja poolt vanglakomisjonile adresseeritud kirjade mitteedastamine tõendatud ei ole, seega ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimist võimalik seostada sellise tegevusetusega. 03.09.2008 esitatud pöördumise, milles kaebuse esitaja soovis saada vanglakomisjoni liikme vastuvõtule ja vanglakomisjoni liikmete kontaktandmeid, andis Tallinna Vangla vanglakomisjonile üle 28.01.2009 toimunud vanglakomisjoni istungil. Asjaolu kinnitab vanglakomisjoni liikmete e-kirjavahetus (tlk 41 pöördel) ja A.K. 22.09.2008 kirjalik kinnitus (tlk 86). 26.03.2009 vanglakomisjonile adresseeritud kirja edastas Tallinna Vangla adressaatidele ekirjaga 20.05.
6. (tlk 39 pöördel)
7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastustaja ei edastanud kaebaja pöördumisi vanglakomisjonile viivitamatult ning mingeid objektiivseid takistusi edastamiseks ei olnud. Kirjade edastamisega viivitamine ei saanud aga ilmselgelt tekitada rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Viidatud normi kohaselt saab nõuda mittevaralist kahju tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Kirjade edastamise tähtaega ega edastamise korda ei ole õigusaktidega reguleeritud ning adressaat, kellele need tulnuks tähtaja puudumise tõttu edastada mõistliku aja jooksul oli küll olemas aga reaalselt ei tegutsenud. Seega ei oleks kirjade viivitamatu edastamine aidanud kuidagi kaasa kaebaja avaldustele reageerimisele, mistõttu faktilisi tagajärgi viivitusel ei olnud. Lisaks selgitas vastustaja kaebajale, millistel põhjustel edastamine viibib, st kaebaja ei olnud ka teadmatuses. Ilmselgelt ei ole viivituse näol tegemist inimväärikuse alandamise juhtumiga, kuna kaebaja poolt esile toodud vastustaja eksimused ja nende tagajärjed ei ületa koosmõjus sellist 9 minimaalset raskusastet, mida EIÕK praktikat arvestades võiks pidada inimväärikust alandavaks käitumiseks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et asjaolu eest, et vanglakomisjon ei tegutsenud ega suvatsenud kaebaja pöördumistele vastata, ei vastuta vangla.
8. Seega analüüsib kohus, kas kaebuse esitajale on tekitatud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju seoses kaebuse esitaja kirjade avamisega ilma kaebaja juuresolekuta ja läbi lugemisega ehk sõnumisaladuse rikkumisega. Vaidlus märgitud asjaolude üle puudub. Kuna PS § 43 kaitseb spetsiifiliselt sõnumi saladust, mis on üks eraelu valdkond (eraelu kaitse toimub eriõiguse puudumisel PS § 26 alusel), siis hindab kohus selle eriõiguse ehk PS § 43 sätestatud õiguse rikkumist. Sõnumisaladuse rikkumisega kahju tekitamist on võimalik nõuda tulenevalt RVastS § 9 lg-st
9. Kirjade avamine ilma kaebaja juuresolekuta ja nende läbilugemine oli süüline tegevus (ei toimunud kogemata). PS § 43 esimese lause kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema korrespondentsi saladust. Isikuliselt on PS §-s 43 sätestatud õigus sõnumite saladusele igaüheõigus. (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-43-11) Kohtu arvates tuleb kinnipidamisasutuse spetsiifikat arvestades lugeda seal üldkasutatavaks sõnumi edastamise viisiks ka vangla vahendusel sõnumi (avalduse) edastamist, kuna vastasel juhul ei oleks võimalik tagada vahistatule/kinnipeetavale selle põhiõiguse tõhusat kaitset. Vahi all viibiv isik omab nii põhiseaduse kui konventsiooni järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui isik, kelle vabadust pole piiratud. Õigusele võib seada piiranguid, kui selleks peab olema seaduslik eesmärk. Piirangute tegemine on sekkumine sõnumite saladusse. Põhiseaduse kohaselt võib isiku põhiõigusi ja vabadusi piirata ainult seadusega. PS § 43 sätestatud õiguse piirangud on lubatud kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks ning seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Antud juhul ei olnud tegemist lubatud piiranguga.

§ 29

lg 1 annab vanglale õiguse kontrollida kirja, st veenduda, et kirjas ei oleks keelatud esemeid. Kirja kontrollimise õigusest ei tulene vanglale õigust tutvuda kirja sisuga (selles sisalduva sõnumiga).

§ 97

lg 1 kohaselt vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Lõike 3 kohaselt on keelatud kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Viidatud norm ei välista PS § 43 kaitset muule kirjavahetusele. Tallinna Vangla on seisukohal, et ei ole riivanud kaebuse esitaja õigust sellisel määral, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Tallinna Vangla avades kaebuse esitaja poolt vanglakomisjonile adresseeritud kirjad, tegutses tulenevalt kokkuleppest kirja adressaadi ehk vanglakomisjoniga ning vangla tegevuses puudus pahatahtlikkus või eesmärk koguda varjatult teavet. Kaebaja avalduste sisu ei olnud isiklikku laadi, mis oleks sõnumisaladuse riivega kaasa toonud delikaatsete andmete, mõtete teatavaks saamise vanglale. 10 Kuigi vanglakomisjonile edastatud kirjade avamisega võis kaasneda eraelu puutumatus, oli sellise olukorra tekkimine tingitud vangla ja vanglakomisjoni kokkuleppest ning ka sellest, et vangla soovis kaebuse esitaja pöördumiste lahendamisele kaasa aidata. Eeltoodud põhjusel leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitaja õigusi ei riivatud nii intensiivselt, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja kirjade avamine ilma tema juuresolekuta ja nende sisuga tutvumine oli sõnumisaladuse rikkumine, mille eest kaitseb PS §

1. Asjaolu, et vanglal oli vanglakomisjoniga kokkulepe, et avaldused avatakse ja tutvutakse nende sisuga, et selgitada välja vajadus lisada omapoolne seisukoht, ei tähenda, et sõnumisaladuse rikkumist poleks toimunud. Vanglakomisjoni ja vangla kokkulepe ei ole käsitletav põhiõiguse piiramise lubatud alusena. Vangla kohustuseks on põhiõiguste järgimine ja sellest tulenevalt tulnuks kokkuleppe, mis riivab isiku põhiõigust, sõlmimisest hoiduda. Asjaolu, et üks kirjavahetuse pool andis nõusoleku temale adresseeritud kirjad avada, ei muuda samuti rikkumist olematuks, seda ainuüksi põhjusel, et kaebaja ei olnud sellisest nõusolekust eelnevalt teadlik ega saanud sellega arvestada. Seega rikuti kaebaja põhiõigust sõnumi saladusele. Kaebaja leiab, et kahju tuleb rahas hüvitada tuginedes PS §-le 25; EIK artiklile 41 ja Harta artiklile 47 ja 41 lg-le
2. Samuti arvestades kohtupraktikat analoogsetes asjades (Slavgorodski vs Eesti; Winkler vs Slovakkia; RKTsK asi nr 3-2-1-78-98). Kaebaja leiab, et põhiõiguste rikkumise korral tuleb kahju tekitamist eeldada ning ametivõimudel on kohustus tagada kohane hüvitis. Kaebajale tekitati hingelist valu, kannatusi, nördimust, frustratsiooni, üleelamisi, ebakindlust, alandust jmt. Kohus on seisukohal, et juhtumi asjaolusid arvestades, ei ole kaebajale sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Vanglakomisjon ise soovis, et pöördumised edastataks koos vangla selgitustega, milline praktika ei ole õiguspärane, kuid näitab siiski seda, et vangla ei käitunud omavoliliselt kantuna eesmärgist saada kirjadest enda jaoks teavet, kontrollida kirjavahetust oma huvidest lähtuvalt ning kaebajat kahjustaval eesmärgil. Kaebaja pöördumised ei sisaldanud eraelulist või muud delikaatset teavet. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-43-11 (millele viitas ka ringkonnakohus oma 07.06.2012 määruses) tehtud lahendi punktis 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (
3. detsembri 2009 otsus asjas nr 3-3-1-80-09, p 12;
4. oktoobri 2006 otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine. Alates
5. jaanuarist 2012 kehtiv HKMS § 41 lg 5 näeb õigusvastasuse tuvastamisega kahju hüvitatuks lugemise võimaluse sõnaselgelt ette. Ka EIK praktikas on peetud rikkumise hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamist (nt 19.05.2002 Stojanovic vs Serbia; 05.10.2010 Jovančic vs Serbia, millistes asjades oli vaidlusaluseks sündmuseks kohtule adresseeritud kirjade avamine, mis on selgelt intensiivsem riive). Kaebaja viidatud Slavgorodski vs Eesti asjas (kus sõlmiti 12.09.2000 sõbralik kokkulepe) oli samuti tegemist kohtuga peetud kirjavahetuse saladuse rikkumisega, milline riive ei ole võrreldav käesolevas asjas toimunuga. 11 Winkler vs Slovakkia kohtuasi puudutas aga hoopis EIK artikkel 5 lg 1 rikkumist.
6. Tsensuuri keelu rikkumisega ei olnud antud juhul tegemist, kuna kaebaja väljendusvabadust ei ole tsenseeritud. Kaebaja avaldused ei sisaldanud üldse mingit arvamust või veendumust.
7. HKMS § 41 lg 5 kohaselt võib kahju väljamõistmata jätmise korral, siiski kaebuse rahuldada selliselt, et kohus tuvastab toimingu õigusvastasuse. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-11-1419 leidnud, et selline tuvastus kohtuotsuse resolutsioonis ei ole eesmärgipärane kui vastustaja on oma tegevuse õigusvastasust ise tunnistanud ja kaebaja eest vabandanud. Vastustaja poolt 27.11.2012 kirjalikus avalduses kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise (mida vastustaja tegi ka varasemates menetlusdokumentides) ning tema ees vabandamisega on kohtu arvates kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Kuna vastustaja on oma tegevuse õigusvastasust ise tunnistanud ja kaebuse esitaja eest vabandanud, ei pea kohus käesolevas asjas eesmärgipäraseks HKMS § 41 lg 5 alusel õigusvastasust veel ka kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
8. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu jääb see kulu riigi kanda. Kristina Maimann kohtunik 12