) § 132 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema
lg-s 1 sätestatud seitsmeaastase tähtaja möödumisel, palub kaebaja tunnistada
regulatsioon Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmist sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Maksuvõla aegumist sätestavad normid on materiaalõiguslikud, mistõttu nende tagasiulatuv kohaldamine maksukohustuslast koormavalt on keelatud. 3 Kaebaja leiab, et käesolevas asjas esitatud kaebuse lahendamine nõuab ühtlase praktika kujundamist aegumisnormide õigusliku tähenduse küsimuses. Ringkonnakohtu 18.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-10-2747 viidatud varasemates lahendites on sisuliselt asutud seisukohale, et aegumist reguleerivad normid on menetlusnormid, mistõttu tulebki lähtuda kehtiva
lg-st 1, millega on kehtestatud rakendussäte enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla sissenõudmise menetluskorra osas. Kaebaja märgib, et vaidlusaluses küsimuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu ja tsiviilkolleegium, Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) Tallinna ringkonnakohtuga ühetähenduslikult ja selgesõnaliselt teistsugusel arvamusel. Ka Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) on Tallinna ringkonnakohtuga teistsugust seisukohta vaadanud. Kuigi halduskolleegium ei ole otseselt seda küsimust vaaginud, on halduskolleegium aegumise küsimuse vääral lahendamisel ja madalama astme kohtute otsuste tühistamisel sedastanud, et kohtud on materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kaebaja leiab, et maksuvõla aegumise normid on materiaalõiguslikud ja nende tagasiulatuv kohaldamine maksukohustuslast koormavalt ei ole lubatud. Kaebaja maksuvõla sundtäitmisega seotud vaidluses haldusasjas nr 3-08-262 asusid kohtud sisuliselt vastupidisele seisukohale, et avalikus õiguses aegumist sätestavatel normidel on menetlusõiguslik iseloom, ja isikut tagasiulatuvalt koormav kohtlemine on lubatud. Haldusasjas nr 3-08-262 omistasid kohtud maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsioonile (
ja § 132) menetlusõigusliku iseloomu, mis viis kaebaja suhtes aegumise tagasiulatuvalt koormavale kohaldamisele. Seega on tegemist ebaühtlase praktikaga kaebajat puudutavas küsimuses. Juhul kui kohus siiski peab võimalikuks anda
lg-le 1 tõlgenduse, mis võimaldab
sundtäitmise aegumise regulatsiooni tagasiulatuvalt raskendava kohaldamise enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõla suhtes, siis palub kaebaja kaebuse lahendamisel jätta
kohaldamata selle vastuolu tõttu PS §-st 10 ja 11 tulenevate õiguskindluse, õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Maksuvõla sundtäitmine ei tohi kesta tähtajatult.
lg 1 kehtestab maksusumma osas sundtäitmise aegumistähtaja, milleks on seitse aastat.
lg 3 sätestab ühetähenduslikult, et aegumisega lõppevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused.
lg 7 kohaselt maksuvõla sundtäitmine ei ole lubatud pärast sundtäitmise aegumistähtajatähtaja möödumist. Seega on aegumine maksuõiguses nõuet lõpetavaks sündmuseks. Ka RKHK praktikas on korduvalt rõhutatud sellele, et pärast
-s sätestatud tähtaegade möödumist lõpeb maksuhalduri nõue. Näiteks Riigikohtu 15.11.2006 otsuse nr 3-31-75-06 p-s 12 märgitakse järgnevat: „Riigikohtu halduskolleegium leiab, et õige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt sundtäitmise aegumine (vt
Kuigi see põhimõte sätestati esmakordselt
lg-tes 1 ja 3, oli see kohaldatav ka enne Maksukorralduse seaduse kehtimahakkamist
kehtestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise instituudi olemust selliselt, et maksuhaldur peab teostama maksuvõla sundtäitmise 7 aasta jooksul, alates sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise algusest, ja pärast seda tähtaega maksuvõlga enam sundtäita ei ole lubatud (
lg 1 esimene lause koostoimes
Teiste sõnadega tõlgendab kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumise instituuti (
lg 1) selliselt, et aegumistähtaja saabumisel on maksuhalduri sundtäitmise kohustust ja maksukohustuslase maksuvõla tasumise kohustust lõpetav tähtaeg. Eeltoodu tähendab, et kui maksuhaldur ei ole jõudnud realiseerida oma õigusi (maksuvõlga sundtäita) ettenähtud tähtaja jooksul, siis peab õiguse sundtäitmisele lugema lõppenuks. Kaebaja möönab, et käesolevas 4 asjas 18.11.2010 tehtud määruses asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et maksuvõla sundtäitmist võib läbi viia tähtajatult, kui enne
lg 1 esimeses lauses sätestatud tähtaja möödumist alustatakse maksuvõla sundtäitmisega. Ringkonnakohtu seisukohast võib aru saada selliselt, et kehtiva
regulatsioon justkui ei näe ette sundtäitmise aegumise instituuti, kuna täitemenetluse alustamine aegumistähtaja jooksul kui aegumise katkemist põhjustav asjaolu (
Kaebaja samuti möönab, et ringkonnakohtu seisukoht käesolevas asjas ja kohtute seisukoht haldusasjas nr 3-08-262 on tingitud Riigikohtu lahendist haldusasjas nr 3-3-1-11-06, millest saab järeldada (kuigi Riigikohus ei ole selgesõnaliselt öelnud, et
lg 1 esimeses lauses sätestatud 7aastane tähtaeg ei ole käsitletav sundtäitmise läbiviimise piirtähtajana), et sundtäitmise läbiviimise üldine lõpptähtaeg
-s puudub. Kuigi maksuhalduri poolt ja kohtupraktikas kajastamist leidnud tõlgendus
lg-s 1 sätestatud sundtäitmise aegumistähtaja arvestamise kohta tugineb Riigikohtu seisukohtadele (3-3-1-11-06), peab kaebaja kehtivat tõlgendust siiski vastuoluliseks ja kogumis (sh. puutumuses teiste õigusvaldkondadega) puudulikuks. Tõlgendus, mille kohaselt
võimaldab läbi viia maksuvõla sundtäitmine tähtajatult, ei vasta ega saagi vastata sundtäitmise aegumise ja eriti
-s sätestatud tähtaja katkemise instituudi olemusele ning
-s sätestatud tähtaja katkemise loogikale. Nimelt on sundtäitmise aegumise regulatsioon kehtestatud kehtivas seadusandluses kahel juhtumil -
§-s 132 ja täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-des 202 ja 207. Seega
§-s 132 kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudi tõlgendamisel võib arvestada ka TMS viidatud sätetega ja nende kohaldamise praktikaga. TMS § 202 kohaldamise küsimuses viitab kaebaja Riigikohtu 02.10.2008 lahendile asjas nr 3-1-1-51-08, kus kriminaalkolleegium on asunud järgmisele seisukohale: „TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahv ei olnud sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul (sama sätestas ka 1. jaanuarist 2006 kehtetuks tunnistatud vana TMS-i § 804). Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et väärteokaristuse täitmise aegumise tähtaeg ei hõlma mitte üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid täitmise protsessi tervikuna. Teisisõnu tuleb VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 valguses aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud.” TMS sundtäitmise aegumist sätestavates normides viidatud KarS § 82 kohaldamise küsimuses viitab kaebaja RKHK 16.02.2004 lahendile asjas nr 3-3-1-5-04, kus halduskolleegium leidis, et KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtuvõi kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul. Eeltoodust tuleneb, et TMS sundtäitmise aegumise regulatsioon näeb ette sundtäitmise aegumise lõpptähtaega, mille möödumise korral täitmata jäänud otsust rohkem ei täideta. Samuti tuleneb eeltoodust, et avalikus õiguses (kus sundtäitmise aegumise instituut on eraldi kehtestatud) peab sundtäitmine toimuma seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja kui seda tähtaega ei ole kehtestatud, siis mõistliku aja jooksul. Kaebaja leiab, et sundtäitmise aegumise instituut maksuõiguses on sarnane TMS §-des 202 ja 207 kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudiga ja selle eesmärgiks on tagada, et täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja jooksul ja maksukohustuslane oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui maksuhaldur ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada maksuvõla sundtäitmist. Sundtäitmise aegumise instituudi kaudu nii TMS kui
regulatsiooni puhul realiseerub muuhulgas ka (lisaks 5 aegumise instituudi materiaalõiguslikule sisule - õigusrahule ja õiguskindlusele) avalikule õigusele omane eesmärgipärasuse põhimõte, mille kohaselt menetlus (sh täitemenetlus) viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5,
TMS §-des 202, 207 ja
§-s 132 kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudi sarnasus väljendub mitte ainult oma eesmärkides, vaid ka väljendusvormis. Siinkohal tugineb kaebaja viidatud normide grammatilisele tõlgendamisele. Sarnasus väljendub nii normide pealkirjade sisus (aegumist sätestatakse mitte lihtsalt kohustuse täitmise suhtes, vaid menetluse läbiviimise suhtes) ning normide sõnastuses (kehtestatakse sundtäitmise tähtaeg -
lg 1 esimene lause, tähtaja arvutamise reeglid -
lg 1 teine, kolmas ja neljas lause ja rõhutatakse, et pärast tähtaja möödumist sundtäitmist ei toimu –
Kaebaja peab siinkohal vajalikuks rõhutada just
lg 7 sõnastust Riigikohtu seisukohtade (3-3-1-11-06) valguses, mille kohaselt tuleb
Kui see oleks nii, siis ka
lg 7 peaks olema sõnastatud selliselt, et sundtäitmise algatamine ei ole lubatud pärast tähtaja möödumist. Kehtiva normi sõnastus viitab aga üheselt sellele, et seadusandja on pidanud silmas menetlust (protsessi) kui sellist ja on seadnud sellele lõpptähtaja. Viimast järeldust toetab ka
4) sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise instituut. Kui sundtäitmine tuleb üksnes 7 aasta jooksul algatada, siis puudub igasugune loogika ja vajadus tähtaja katkemise instituudile, kuna piisab ainult täitemenetluse algatamisest, kui sundtäitmine võib kesta igavesti lõpptähtaja puudumise tõttu. Kaebaja leiab, et
ja TMS § 202 ja 207 regulatsioon on sarnane ja selle kaudu on sundtäitmise aegumine määratletud kui avalikule õigusele omane instituut, mis teenib aegumise materiaalõiguslikke eesmärke (õigusrahu ja õiguskindlus) ja puhtmenetluslikke eesmärke (eesmärgipärasuse printsiip). Nii TMS kui
sundtäitmise aegumise kohaldamisel tuleb arvestada ka objektiivsete alustega, mis mõjutavad sundtäitmise efektiivsust ja sätestatakse sundtäitmise aegumise regulatsioonis aegumise peatamise ja katkemise alustena. Nende aluste kohaldamises seisnebki erinevus kaebaja ja kohtupraktikas kajastamist leidnud
Käsitlus, mille kohaselt
lg 1 esimeses lauses sätestatud 7-aastane tähtaeg ei ole käsitletav sundtäitmise läbiviimise piirtähtajana ja selle tähtaja jooksul tuleb vaid alustada maksuvõla sundtäitmisega, tugineb Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-11-06. Kaebaja leiab, et selline käsitlus põhineb
lg 4 p-le 4, mille kohaselt aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Kaebaja leiab, et
lg 4 p 4 aegumise katkemise alusena on sundtäitmise aegumise instituudile võõras. Samuti on ebaselged selle normi eesmärgid. Kaebaja rõhutab, et sundtäitmise aegumise regulatsioon sätestab aegumise peatamise või katkemise alustena asjaolud, mis objektiivsetel põhjustel lükkavad edasi, raskendavad või takistavad sundtäitmise efektiivset teostamist või muul objektiivsel alusele põhjustavad aegumistähtaja pikendamise vajadust (Vt
S § 82 lg 2). Sellisteks asjaoludeks on näiteks maksuvõla/karistuse täitmise ajatamine, täitemenetlusest kõrvalehoidumine jne, s.o asjaolud, mis on põhjustatud isiku tahtliku tegevusega (menetluses tahtlik mitteosalemine, ajatamistaotluse esitamine).
lg 4 p 4 sätestab sundtäitmise aegumise katkemise alusena täitemenetluse alustamise. Teiste sõnadega on täitemenetluse edasilükkamisest, raskendamisest või takistamisest tingitud aegumistähtaja pikendamise vajadus seostatud viidatud normis täitemenetluse alustamisega. Kaebaja leiab, et täitemenetluse alustamine iseenesest ei ole sundtäitmist edasilükkav, raskendav või takistav asjaolu, mis oleks põhjustatud isikuga seotud objektiivsete asjaoludega (isiku kõrvalehoidumine sundtäitmisest või soov ajatada maksuvõla tasumine). Seega ei ole selge, missuguseid eesmärke teenib
Kaebaja leiab, et
lg 4 p 4 ei soodusta sundtäitmise aegumise instituudi eesmärgide saavutamist ja selle rakendamisega maksuvõla tähtajatu sundtäitmise kontekstis on 6 seatud ohtu nii aegumise materiaalõigusliku (õigusrahu ja õiguskindlus) kui ka menetluslik sisu (eesmärgipärasus) sisu realiseerimine. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukoht - aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist ja teistsugune seisukoht tähendaks, et ka siis, kui maksuhalduri alustatud täitemenetlust jätkatakse kohtutäituri poolt (vt
lg 2), peab selline 2-etapiline menetlus lõppema aegumistähtaja jooksul, mis oleks halduskolleegiumi arvates maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga ka praktiliselt võimatu – võib olla tingitud sellest, et teatud aegumistähtaja jooksul (nt
lg 2 – maksuintressi sundtäitmise 1- aastase aegumistähtaja jooksul) ei pruugi maksuvõla sundtäitmine olla võimalik arvestades täitemenetluse alustamisest. Samas on kaebaja seisukohal, et tuginedes
lg 4 p-s 4 sätestatud alusele, ei saa järeldada, et täiemenetlus vajaks tähtaja pikendamist, veel enam lõpptähtaja puudumist. Tähtaja pikendamist vajaks tähtaeg näiteks siis, kui sundtäitmise eesmärkide saavutamine oleks ohustatud maksukohustusase sundtäitmisest kõrvalehoidumise tõttu, mitte pelgalt sundtäitmise enda alustamise tõttu. Pöördudes selles küsimuses analoogilise TMS regulatsiooni poole sundtäitmise aegumise peatamise/katkemise küsimuses (TMS § 202 ja 207 viitab KarS §-le 82), viitab kaebaja RKHK 16.02.2004 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-5-04, kus halduskolleegium leidis, et vastavalt KarS § 82 lg 2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril Täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutuses otsust täita. Kaebaja märgib, et tõmmates paralleeli eeltoodud RKHK seisukoha ja käesolevas asjas tõstatatud küsimuse vahel, tuleks asuda seisukohale, et pelgalt rahaliste vahendite puudumine maksukohustuslasel, mis ei võimalda maksuhalduril või kohtutäituril sundtäita maksuvõlga
lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, ei tähenda veel seda, et täitemenetluse eesmärkide saavutamine on raskendatud või takistatud maksukohustuslase poolt põhjustatud asjaoludel (menetlusest kõrvalehoidumine, maksuvõla ajatamine või muu maksukohustuslasega seotud menetluse edasilükkamine) ja vajaks seetõttu aegumistähtaja pikendamist või lõpptähtaja puudumist. Seda eelkõige kahel põhjusel: esiteks ei mõjuta aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu maksukohustuslast maksuvõla kustutama, ja teiseks ei too aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu lähemale maksuvõla sundtäitmist. Kaebaja möönab, et aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu
lg 4 p 4 alusel annab maksuhaldurile lootust, et juhul, kui isikul ilmub vahendeid, mille arvelt saaks maksuvõlga sundtäita, siis selleks ajaks ei ole maksuvõlg veel aegunud. Samas, erinevalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-11-06 asjaoludest (Riigikohtu seisukoht maksuvõla sundtäitmise aegumise osas puudutas
intressi sissenõudmist ühe aasta jooksul), ei ole aegumistähtaja pikendamine selle katkemise tõttu põhjendatud
Kaebaja leiab, et 7-aastane aegumistähtaeg (
), millele eelneb kas 3-aastane või 6-aastane maksukohustuse määramise tähtaeg (ehk tähtaja kulgemise alguse pea üheaastase edasilükkamise võimalusega vastavalt maksuotsuse tegemise konkreetsest päevast kokku kuni pea 14 aastat) on piisav selleks, et maksuhaldur saaks täita oma seadusest tulenevad kohustused või tunnistada maksuvõlg lootusetuks. Kaebaja märgib, et põhisumma sundtäitmise 7-aastane aegumistähtaeg on piisav selleks, et jõuda selgusele, kas isiku vara arvelt on maksuvõla sundtäitmine üldse võimalik (ka tulevikus). Selle aegumistähtaja jooksul võib maksuhaldur jõuda selgusele nii vara olemasolu küsimuses, kui ka selle tekkimise võimaluste küsimuses. Juhul, kui maksuhaldur tegeleb sundtäitmisega aktiivselt, siis 7-aastane tähtaeg on piisav ka selleks, et analüüsida isiku vara (sh sissetuleku) juurdekasvu dünaamikat ja prognoosida maksuvõla sundtäitmise perspektiivi tulevikus. Riigikohtu lahendil nr 3-3-1-11-06 põhinev
lg 1 tõlgendus, mille kohaselt 7 aasta 7 jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmisega, annab maksuhaldurile küll piiramatult aega sundtäitmise läbiviimiseks, kuid ei mõjuta maksuhaldurit tegutsema aktiivselt ja eesmärgipäraselt. Täitemenetluse kulgemisega seotud aegumistähtaja katkemine võib olla põhjendatud näiteks siis, kui maksukohustuslane tahtlikult hoidub kõrvale sundtäitmisest ja isegi maksuhalduri aktiivne käitumine maksuvõla sundtäitmisel ei soodusta menetluse efektiivsust. Pelgalt sundtäitmise alustamine ei ole selle olukorraga võrdsustatav. Seega on kaebaja seisukohal, et
lg 1 aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda RKHK 16.02.2004 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-5-04 väljendatud seisukohast analoogilise olukorra kohta ja lubada maksuvõla sundtäitmise aegumistähtajal pikeneda aegumise katkemise tõttu ainult juhul, kui maksukohustuslane aktiivselt takistab sundtäitmist, mis teeb võimatuks maksuhalduril maksuvõlga sundtäita. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukoht
lg 2 kohaldamise kohta ei tohi olla kohaldatav
Juhul, kui kohus siiski leiab, et
ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema
lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumisel, palub kaebaja tunnistada
regulatsioon PS §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmist sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Õigusriigis ei ole aktsepteeritav olukord, kus mingi menetlus kestab piiramatu tähtaja jooksul. Vältimaks omavoli ja ebaühtlast praktikat selles küsimuses, peab seadus sätestama tähtaja, mille jooksul peab sundtäitmine olema lõpetatud. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 31.01.2007 otsuses kohtuasjas nr. 3-4-1-14-06 (p. 21) sedastanud, et regulatsiooni puudumise põhiseadusevastasuse korral on võimalik tunnistada põhiseadusevastaseks ka vaidlustatud seadus. Maksuvõla sundtäitmise aegumise regulatsiooni kohaldamise puhul tuleb vältimatult arvestada piirangutega, millised on seatud inimõigustega. EIK kohtupraktikast tulenevalt peavad maksude maksmise tagamiseks kasutatavad meetmed vastama konventsioonis sätestatud põhiõiguste standarditele (vt otsused kohtuasjades Agosi v. the United Kingdom; Gasus Dosierund Fördertechnik GmbH v. The Netherlands). Juhul, kui tõlgendada seadust selliselt, et füüsilise isiku puhul saab maksuvõla sundtäitmine kesta igavesti, siis avaliku huvi ja kaebaja põhiõiguste kaitse vahel puudub tasakaal. Maksude laekumise tagamiseks ei saa olla õigustatud meetmete kasutusele võtmine, mis toovad kaasa selle, et füüsiline isik peab terve oma ülejäänud elu võlgades elama. Vastasel korral oleks kasutatav vahend ebaproportsionaalne ja füüsilisest isikust maksuvõlgniku suhtes ülemäära koormav. Inimõigustega arvestava regulatsiooni puudus tähendab seda, et sundtäitmise kestus võlgniku suhtes sõltub maksuhalduri või kohtutäituri suvast. Võlgniku jaoks ei ole selge ega ettenähtav, kui kaua tema vara suhtes sundtäitmine toimub. Õigus menetlusele mõistliku aja jooksul on leidnud laiemat käsitlust EIK praktikas. EIK selgitas, et jõustunud kohtuotsuse täitmine on konventsiooni kaitsealas ning täitmise viivituste hindamisel tuleb analüüsida neidsamu aspekte, mis on aluseks menetluse kestuse hindamisel – täitemenetluse keerukus, avaldaja ning võimuesindajate käitumine ning hüvitise olemus (vt. Rybakova and others v. Russia). Kohtuotsuse täitmise viivitusele hinnangu andmisel leidis EIK oma praktikas, et konventsiooni on rikutud olukorras, kus peaaegu 5 aasta ja 2 kuu vältel ei võtnud riik kasutusele vajalikke meetmeid, et kohtuotsust täita (vt. Bakay and Others v. Ukraine). EIK oma otsuses Pakom Slobodan Dooel v. The Former Yugoslav Republic of Macedonia leidis, et täitemenetluse õiguspärase kestuse hindamisel tuleb küll võtta arvesse asja keerukust, osapoolte käitumist jms, kuid täitemenetlus, mis kestab 9 aastat ja 17 päeva on selgelt vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetega. EIK praktikas on seonduvalt õigusega menetlusele mõistliku aja jooksul käsitletud ka muid kohtuotsuse täitmisest erinevaid täitemenetlusega seotuid aspekte. Asjas Estima Jorge v. Portugal märkis EIK, et käesolev kaasus on erinev varem kohtu poolt lahendatutest, kuna 8 täitedokumendiks ei olnud mitte kohtuotsus, vaid notariaalne leping. EIK leidis, et pädevad ametiasutused olid vastutavad viivituse eest ning 13-aastane periood selleks, et saada täitemenetluse läbiviimiseks lõplik otsus ametivõimudelt, ei saanud olla mõistlik. Asjas Luordo v. Italy oli vaidluse all küsimus, kas füüsilise isiku suhtes läbiviidava pankrotimenetluse kestus 14 aastat ja 8 kuud on kooskõlas konventsiooni protokoll 1 artiklis 1 sätestatuga. EIK leidis, et niivõrd pika aja vältel segamatu omandi kasutamise õiguse piiramine ei olnud proportsionaalne soovitud eesmärgiga (võlausaldajate nõuete rahuldamine) ja seetõttu oli tegemist protokoll 1 artikli 1 rikkumisega. Kuna pankrotimenetlus on võla täitmisele suunatud menetlus, siis eeltoodud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Kaebaja leiab, et maksuvõla sundtäitmisel ja selle üle kohtuliku kontrolli teostamisel, samuti ka maksuõiguse normide kehtestamisel peab riik austama inimõigusi, arvestades vastava EIK praktikaga. Sundtäitmise puhul on kohaldatavad mõistlikud ajalised piirangud. Maksuvõla sundtäitmine on kaebaja suhtes kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega. Kaebaja on eelnevalt leidnud, et sundtäitmise aegumise instituut maksuõiguses on kehtestatud selleks, et täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja jooksul ja maksukohustuslane oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui maksuhaldur ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada maksuvõla sundtäitmist. Sundtäitmise aegumise instituudi kaudu
regulatsiooni puhul realiseerub muuhulgas ka avalikule õigusele omane eesmärgipärasuse põhimõte, mille kohaselt menetlus (sh täitemenetlus) viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5,
Viidatud sätete eesmärgiks on kaitsta maksukohustuslast just sellise olukorra eest, mis antud juhul on kaebaja suhtes tekkinud. Asja lahendamisel omab tähendust asjaolu, et maksuhaldur ei ole sisuliselt täitetoiminguid teinud (täitemenetlust läbi viinud), vaid tegemist on formaalse tegevusega enne kohtutäituri poole pöördumist. Eelnev tähendab aga seda, et kohtutäituri poole pöördumise ajaks oli sundtäitmise tähtaeg möödunud, kuna enne
sundtäitmise aegumise regulatsiooniga ja Riigikohtu ja EIK praktikaga. Ebaproportsionaalselt kaua kestnud sundtäitmine rikub kaebaja põhiõigusi, eelkõige õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, samuti ka õigust töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida sissetulek (PS § 29), ettevõtlusvabadust (PS § 31), õigust tervisekaitsele ja sotsiaalkindlustusele (PS § 28), õigust perekonnaelule (PS §-d 26 ja 27), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19) ja õigust omandile (PS § 32). Kaebaja suhtes kohaldatud piirangud (pangakontode ja võimaliku palgatulu arestimine) on ammu väljunud proportsionaalsuse piiridest. Proportsionaalsuse kriteerium ei väljendu ainult piirangute ulatuses, vaid ka nende piirangute ajalises kehtivuses. Antud juhul on kaebaja pidanud taluma otseseid piiranguid juba aastast 2004, st 8 aastat, rääkimata sellest, et sundtäitmise kui sellise (võla olemasolu) talumine on kestnud pea 16 aastat. Negatiivsed mõjud kaebaja elukorraldusele on seotud eelkõige võimatusega leida kaebaja erialale vastav töökoht. Kaebaja on kõrgema haridusega professionaalne raamatupidaja (lõpetas
kohaldamise korral arvestatakse maksuvõla aegumistähtaeg
Halduskohtu poolt viidatud varasemates kohtuasjades ei ole kohtud analüüsinud kaebaja maksuvõla aegumistähtaja algust iga maksustamisperioodi lõikes eraldi ega ole lahendanud kaebaja maksuvõla aegumistähtaja alguse küsimust, keskendudes maksuvõlale kohaldatava seaduse küsimusele. Kehtiv
lg 1 teine ja kolmas lause sätestab, et aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta
Samal ajal asusid kohtud seisukohale, et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumise kulgemise algust tuleb arvestada
maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
lg 1 kolmanda lause kohaldamine tuleb kõne alla siis, kui maksusumma pööratakse sundtäitmisele maksuotsuse alusel. Ettekirjutuse alusel nõutakse sisse tulumaksu maksustamisperioodi 1995, 1996, 1997, 1998, 1999 eest, mille tasumise tähtaeg on vastavalt 01.07.1996, 01.07.1997, 01.7.1998, 01.07.1999 ja 01.07.
Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-262, p 3 c)), siis sundtäitmise alustamiseks olid maksuvõlad aegunud järgmiselt: 1995. a maksuvõlg (kohustuse täitmise tähtaeg - 01.07.1996, aegumistähtaja algus
a maksuvõlg (kohustuse täitmise tähtaeg - 01.07.1998, aegumistähtaja algus
lg 1 teise lause alusel – 01.01.1999, aegumine saabuks 01.01.2006) ja 1998.a maksuvõlg (kohustuse täitmise tähtaeg - 01.07.1999, aegumistähtaja algus
Seega isegi kui lähtuda haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt tehtud järeldustest kohaldatava aegumise regulatsiooni kohta, siis ka
lg 1 kohaldamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebaja maksuvõlg on suures osas aegunud (7-aastane aegumistähtaeg on möödunud enne aegumise katkemise asjaolu aset leidmist). Haldusasjas nr 3-08-262 jõustunud otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei kohaldanud kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja suhtes
lg 1 teist lauset, vaid arvestas aegumistähtaja sama lõike kolmanda lause alusel olukorras, kus kaebaja 1995, 1997 ja 1998 maksustamisperioodi maksuvõlad olid aegunud enne seda, kui maksuhaldur hakkas sisse nõudma maksuvõlga Ettekirjutuse alusel.
ja § 132) menetlusõigusliku iseloomu, mis viis kaebaja suhtes aegumise tagasiulatuvalt koormavale kohaldamisele. Tagasiulatuva koormava kohaldamise all maksuvõla sundtäitmise aegumise puhul peab kaebaja silmas olukorda, kus uue seadusega vana seaduse kehtivuse ajal alanud aegumisele kohaldatakse pikemat aegumistähtaega, aegumistähtaja algus paigatakse, nagu kohtud seda asjas nr. 3-08-262 on leidlikult sõnastanud, tagasiulatuvalt hilisemale ajahetkele, või tänu muudatustele aegumise peatamise või katkemise alustes maksuvõlga faktiliselt lubatakse sundtäita tähtajatult. Õiguslikult ei ole ega saa olla aktsepteeritav seisukoht (vt. haldusasjas nr 3-08-262 jõustunud otsus), et aegumise kohaldamise seisukohast ei ole oluline mitte see, millisele ajahetkele langes aegumistähtaja kulgemise algus varem kehtinud seaduse kohaselt, vaid see, millisele ajahetkele 13 paigutab aegumistähtaja alguse seadus, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvutada selle arvutamise vajaduse ehk aegumise kohaldamise vajaduse ajal. Vastuvõetamatu on ka seisukoht, mille kohaselt varem kehtinud
lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumine uue seaduse valguses maksukohustust iseenesest ei lõpeta ning aegumistähtaja arvestust võib jätkata kehtiva
sätete kohaselt, olenemata sellest, et see raskendab oluliselt maksumaksja olukorda. Selline kohtute praktika, mis on tingitud aegumisele protsessiõigusliku tähenduse omistamisest avalik-õiguslikes suhetes, ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ja viib olukorrani, kus vana seaduse alusel juba aegunud maksuvõlga saab nn. ellu äratada aegumist sätestava seaduse muudatuse tagasiulatuva kohaldamisega isiku suhtes, mille alusel aegumistähtaeg on paigutatud hilisemale ajahetkele. Aegumise tagasiulatuvalt koormav kohaldamine kaebaja suhtes näeb välja järgmine. Kaebaja maksuvõlg on tekkinud ajal, mil kehtis vana
lg 2, mille kohaselt kaebaja maksuvõlga oli võimalik sisse nõuda seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda. Seega algas maksuvõla sundtäitmise aegumine vana
lg 1 alusel iga maksustamisperioodi maksuvõla osas enne, kui oli tehtud Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutus nr 4-04/E-55 ja jõustus (01.07.2002) kehtiv
. Asjaolu, et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumine hakkas kulgema vana
lg 1 kehtivuse ajal on faktiline asjaolu, ja selle tagasiulatuv muutmine kas hilisema seaduse muutmisega või seadusemuudatusele antud tõlgendusega ei saa olla kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ja seeläbi PS-ga. Aegumistähtaja alguse ajahetke tagasiulatuv muutmine maksukohustuslase kahjuks (nt. vana seadus „paigutas“ aegumistähtaja alguse maksukohustuse täitmise ajahetkele ja uus seadus paigutab selle maksukohustuse täitmise tähtpäeva/maksuotsuse kättetoimetamise tähtpäeva aasta järgneva aasta 1. jaanuarile) võib viia selleni, et tagasiulatuvalt loetakse mitteaegunuks vana seaduse alusel juba aegunud maksuvõlg. Õigussuhetes arvestavad õigussubjektid aegumistähtaja kulgemisega kogu aeg selle kulgemise vältel. Aegumise arvestamine kohtu poolt toimub tagantjärgi, s.o. vaidluse tekkimise korral, kui keegi menetlusosalistest tugineb aegumisele. Kaebaja leiab, et haldusasjas nr 3-08-262 on kohtud ebaõigesti lahendanud aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, omistades sundtäitmise aegumise regulatsioonile menetlusõigusliku iseloomu ja kohaldades vastavalt ka kehtiva
rakendussätteid vastuolus nende tegeliku eesmärgiga. Seega aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda mitte Tallinna Halduskohtu seisukohast haldusasjas nr 3-08-262, mille kohaselt aegumistähtaja alguse arvestamisel väidetavalt lähtutakse sellest, millisele ajahetkele paigutab aegumistähtaja alguse seadus, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvutada selle arvutamise vajaduse ehk aegumise kohaldamise vajaduse ajal (ehk aegumise kohaldamise ajal), vaid aegumise alguse faktilistest asjaoludest. Selle seisukoha õigsuse kinnitas RKHK 15.11.
analüüsimise järel, et eeskätt aegumist reguleeriva materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistab Riigikohus ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused. Ka erialakirjanduses on asutud seisukohale, et aegumise kui üldise õigusmõiste lähtekoht on õigusrahu ja õiguskindlus. Reaalse väljenduse leiab aegumine aga oma materiaalõiguslikus sisus ning see on igas õigusvaldkonnas erinev. Selles mõttes on aegumine olemuslikult materiaalõiguslik instituut (vt Hansen, V., Sootak, J. Süüteo ja otsuse täitmise aegumine. Juridica V/2008, lk 295-296). Ka L. Lehis on õigustatult väitnud, et maksukorralduse seaduses võib sisalduda ka materiaalõiguse norme, näiteks maksunõuete ja –kohustuste ülemineku ja 14 aegumisega seonduvad sätted. Materiaalõiguse hulka kuuluvad ka näiteks maksusumma määramise ja sissenõudmise aegumistähtajad (vt Lehis, L. Maksuõigus. Tartu 2006, lk 31). Aegumise materiaalõigusliku iseloomu ja tagasiulatuvalt koormava rakendamise küsimuses viitab kaebaja 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 9, mis sätestab rakendussätteid aegumise instituudi kohaldamiseks pärast uue regulatsiooni jõustumist. VÕSRS § 9 lg-test 2 ja 3 järeldub, et ühelgi juhul ei saa aegumistähtaeg olla pärast 01.07.2002 pikenenud, st varem aegumata nõuete maksimaalne aegumistähtaeg saab olla vaid sama pikk, kui see oleks olnud alates 01.07.2002 jõustunud seadusemuudatusteta. Nimelt sätestavad VÕSRS § 9 lg-d 2 ja 3, et kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.
Ka siin on seadusandja tahtnud öelda, et aegumise peatumise ja katkemise suhtes sätestatut kohaldatakse enne seaduse kulgema hakanud aegumise suhtes siis, kui peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekib pärast seaduse jõustumist (st. 01.07.2002). Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-75-06 seda põhimõtet järginud. Kuigi eelnimetatud sättes on toodud kaks olulist põhimõtet (vana seaduse alusel alanud tähtaja kulg jätkub) ja tähtaja katkemiseks või peatumiseks peab sündmus aset leidma pärast 01.07.2002, on kohtud kohtuasjas nr. 3-08-262 sellest mööda läinud konstruktsiooniga, mille kohaselt vana seaduse alusel kulgenud tähtajal ei ole alates 01.07.2002 mingit tähendust ning ka uue seaduse rakendamiseks võib sündmus (maksuettekirjutus 08.06.2001) leida aset enne seaduse jõustumist. Ehk nagu ringkonnakohus on tabavalt selgitanud, paigutus uue seaduse mõju enne seaduse jõustumist aset leidnud sündmuste tulemusel enne seaduse jõustumise eelsesse perioodi. Kohtuasjas Di Belmonte v. Italy käsitles EIK sarnast küsimust. Avaldajalt sundvõõrandati maa, siseriikliku kohtu otsusega määrati talle ka kompensatsioon. Itaalia riik viivitas hüvitise väljamaksmisega ning vahepeal jõustus seadus, mis kohustas avaldajat maksma 20% kompensatsioonist riigile maksuna tagasi. Seadus, mis sellise kohustuse kaebajale pani, jõustus hüvitise määramise ja selle väljamaksmise vahel oleval ajaperioodil. EIK leidis, et maksustamise küsimustes ei keela protokoll 1 artikkel 1 iseenesest seaduse tagasiulatuva jõu rakendamist, kuid antud juhul pani see muudatus kaebajale ülemäärase koorma. EIK leidis, et konventsiooni protokoll 1 artikli 1 oli rikutud, kuna maksukohustust sätestav seadus jõustus rohkem kui 7 kuud pärast kompensatsiooni määramist kohtu poolt ja avaldaja jaoks oli ametiasutuste viivitusel kohtuotsuse täitmisega otsustav mõju, kuna kui hüvitis oleks välja makstud korralikult ja täpselt, ei oleks avaldajal maksu maksmise kohustust tekkinud. Seadusest tuleneva aegumistähtaja regulatsiooni tagasiulatuva (vaidluse ajal) muutmise küsimust käsitles EIK asjas Althoff and Others v. Germany. Kohtuotsuses toodud Saksamaa (ka Eesti
i juured ulatuvad Saksa õigusesse) siseriikliku kohtupraktika kirjelduses ütles Saksa Föderaalne Halduskohus, et aegumine on materiaalõiguslik küsimus. EIK märkis, et proportsionaalsuse nõuet hinnates on oluline silmas pidada kaebajatele selle seadusemuudatusega pandud koormat. Kuigi antud juhul oli seaduses ettenähtud taoliseks olukorraks teatav rahaline kompensatsioon, siis see summa ei tundunud EIK-le piisav arvestades õiguse rikkumise tõsisust: rikkumine toimus tagasiulatuva jõuga seadusemuudatuse abil, mis oli riigile kasulik ja kaebajatele kahjulik. Kohus leidis, et tagasiulatuva jõuga seaduse muudatus rikkus nõutavat/õiglast tasakaalu, mis peab olema tagatud üksikisiku vara kaitse ja avalike huvide kaitse vahel. Haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt
aegumist reguleeritavatele rakendussätetele antud tõlgendus ei vasta aegumise instituudi iseloomule ja on vastuolus aegumise tagasiulatuva raskendava jõu keelus väljendatud õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja leiab, et seonduvalt kaebaja maksuvõla aegumisega, oleks õige tõlgendada
Kohtud leidsid haldusasjas nr 3-08-262, et
§-s 165 ei reguleerita maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, vaid pelgalt aegumistähtaja katkemisega seotud asjaolusid (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 308-262, p 3 f)). Samas leidsid kohtud, et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda
lg-st 1 ja kohaldada aegumistähtaja algusele
Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et
lg 1 samuti ei reguleeri maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi. Sellele viitavad eelkõige
ja § 165 pealkirjad (rakendussätted aegumise sätete kohaldamise kohta on kehtestatud just
§-s 165, samas kui
Kui üldse rakendussätetes vana seaduse alusel alanud tähtaja kulgemisest midagi kirjutatakse, siis on see just § 165 lg 1, mis aegumise katkemise ja peatumise kontekstis ütleb selgelt, et vana seaduse alusel alanud tähtaeg kulgeb edasi. Kaebaja 16 on seisukohal, et tsiviilõiguslik vastand
§-le 165 on VÕSRS § 9 lg 1, mis sätestab, et TsÜS ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
lg 1 ja VÕSRS § 9 lg 1, selle erinevusega, et
-s puudub aegumise algust reguleeriv rakendussäte. Kaebaja leiab, et see regulatsiooni puudus on samuti ületatav VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamisega analoogia korras. VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamine analoogia korras aitaks vältida ka
ekslikku tõlgendust, mille kohaselt 01.07.2002 jõustunud
lg 1 kohaldatakse enne muudatuste jõustumist tekkinud ja muudatuse jõustumiseks veel aegumata maksuvõla sundtäitmisele, mis toob kaasa isiku suhtes aegumise regulatsiooni tagasiulatuva ja raskendatava kohaldamise – aegumistähtaja alguse ümberpaigaldamist hilisemale ajahetkele juba alanud aegumise puhul. VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamine analoogia korras
rakendamisel annaks aluse kohaldada kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusele vana
Kaebaja on seisukohal, et kohtupraktika, mille kohaselt
lg 1 regulatiivset toimet laiendatakse sundtäitmise korrast (menetluslik aspekt) ka aegumise arvutamise ja tähtaja regulatsioonile (materiaalõiguslik aspekt), mis viib selleni, et vana
lg 2 alusel aeguma hakanud maksuvõlale kohaldatakse tagasiulatuvalt isikut koormavat
regulatsiooni, on vastuolus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega.
sellise rakendamise kaudu antakse ka
§-le 132 ebaõige tõlgendus (materiaalõigusliku sisuga sundtäitmise aegumise instituudile omistatakse menetlusõiguslik tähendus), mis ei ole kooskõlas õiguskorra ühtsuse põhimõttega aegumise instituudi tähenduses. Teadaolevalt kasutab haldusõigus (s.h. maksuõigus) aegumise instituudi samas tähenduses, mis on sellele omistatud tsiviilõiguses (vt. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-52-09, kus on rõhutatud aegumise materiaalõiguslikule tähendusele) ja karistusõiguses (vt. Riigikohtu lahend nr 3-1-160-07). Kaebaja rõhutab, et TsÜS, VÕSRS ja
jõustusid 01.07.2002, mis samuti kinnitab seadusandja soovi reguleerida aegumise alguse, peatamise ja katkemise küsimusi nimetatud õigusharudes ühtemoodi. Vähemalt üheski eelnõuga seotud dokumendist ei nähtu, et maksuõigussuhtes peaks aegumise regulatsioon olema olemuslikult teistsugune ja maksumaksjaid tagasiulatuvalt koormav. Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutus nr 4-04/E-55 ei ole käsitletav täitedokumendina. Maksuotsus on maksuhalduri haldusakt, millega määratakse tasumisele kuuluv summa. Tegemist on maksuõigussuhet tuvastava haldusaktiga (samale seisukohale jõudsid kohtud maksuhalduri ettekirjutuse nr 4-04/E-55 suhtes haldusasjas nr 3-08-262). Maksuotsus võib olla ka maksuvõla sissenõudmise aluseks, kuid selleks peab maksuhalduri haldusakt sisaldama hoiatust maksuvõla sundtäitmise kohta. Kaebaja leiab, et Ettekirjutus ei vasta täitedokumendi kriteeriumitele, kuna selles puudub hoiatus sundtäitmise kohta ja tegemist on tuvastava haldusaktiga, mitte aga maksuhalduri haldusaktiga maksukohustuse sundtäitmise kohta TMS § 2 p 12 tähenduses. Vastavalt TMS § 2 p-le 12 on täitedokumendiks maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta. Käesolevas asjas 18.11.2011 tehtud määruses märkis ringkonnakohus, et kaebaja argument maksuhalduri 08.06.2001 ettekirjutuse kohta on otsitud ja põhjendamatu. Ringkonnakohtu põhjenduste järgi hoiatus võib, kuid ei pea sisalduma täidetavas maksuotsuses. Hoiatus võib olla vormistatud iseseisva korraldusena. Maksuhaldur annab maksuvõla sissenõudmise kohtutäituri menetlusse pärast seda, kui maksuhalduri poolt sooritatud täitetoimingud ei ole andnud tulemusi, ning kohtutäitur jätkab maksuhalduri alustatud täitemenetlust. Maksuvõla sundtäitmisele asumisel võlgnikule juba tehtud hoiatust täitemenetluse jätkamisel ei korrata. 17 Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et hoiatuse puudumine Ettekirjutuses on käesolevas asjas tähendust omav asjaolu ja asja õigeks lahendamiseks peab kohus tuvastama, millal ja missuguse maksuvõla osa suhtes oli kaebajale tehtud sundtäitmise hoiatus. Ringkonnakohtu eeltoodud põhjendustest järeldub, et kuna Ettekirjutus ei sisalda sundtäitmise hoiatust, siis pidi hoiatus olema kaebajale tehtud eraldi korraldusega. Kaebaja märgib, et haldusasjas nr 3-08-262 on tuvastatud, et 18.10.2007.a pangakonto arestimise korraldused ei olnud kaebajale kätte toimetatud. Arvestades sellega, et ka Ettekirjutus ei sisalda sundtäitmise korraldust, võimaldab põhjendatult väita, et vastustaja 02.03.2011 vastuses nimetatud 18.10.2007. a täitetoimingud ei olnud tehtud kooskõlas
TMS 55 p 2 kohaselt arestimine on tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi, kui võlgnikule ei ole kätte toimetatud täitmisteadet. Käesoleva vaidluse kontekstis on sundtäitmist sisaldav korraldus täitmisteatega võrdse tähendusega. Seega ei teinud vastustaja kaebajale sundtäitmise hoiatust enne kohtutäituri poole pöördumist. Kaebaja leiab, et sundtäitmise hoiatus ei ole kaebaja suhtes kehtivalt tehtud ja seega kaebaja maksuvõla aegumistähtaja arvestamise puhul ei tohi arvestada vastustaja 18.10.2007. a täitetoimingutega. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et Ettekirjutusega määratud maksuvõla osas puudub kaebaja ja maksuhalduri vahel maksuõigussuhe (maksuvõlg), kuna tegemist on maksuvõlaga, mille sundtäitmine on seadusega keelatud aegumise tõttu ja seega õigusvastane. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus on seisukohal, et E.V. kaebus on põhjendamatu ja Ettekirjutuse alusel maksuvõla sundtäitmine pole aegunud, sundtäitmine on õiguspärane ja kooskõlas seadusega. Vastustaja leiab, et maksuvõla sundtäitmine käesolevas asjas on kooskõlas
§-ga 132 ja selle sätte tõlgendusega kohtupraktikas. 1. juulist 2002. a jõustunud
lg 1 sätestab, et maksuotsuse või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
Samas lahendis lisas halduskolleegium, et teistsugune seisukoht tähendaks, et ka siis, kui maksuhalduri alustatud täitemenetlust jätkatakse kohtutäituri poolt (vt
lg 2), peab selline 2-etapiline menetlus lõppema aegumistähtaja jooksul, mis oleks halduskolleegiumi arvates maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga ka praktiliselt võimatu. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht tuleneb ka aegumise katkemise regulatsioonist maksukorralduse seaduses.
lg 4 p 4 alusel katkeb aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Riigikohtu tsiviilkolleegium on sedastanud täiteasja nr 3-2-1-71-06 p-s 10, et Riigikohtu halduskolleegium on 18. mai 2006. a lahendis nr 3-3-1-11-06
lg-t 2 tõlgendanud selliselt, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Kolleegium leiab, et see reegel kohaldub ka lõikes 1 nimetatud maksuvõla sundtäitmise aegumisele. Kolleegium nõustub halduskolleegiumi seisukohaga, et
See tähendab, et 7 aasta jooksul peab olema alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Maksuameti ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud
lg 2 kohaselt võis maksuvõlga sisse nõuda seitsme aasta jooksul tasumise kohustuse tekkimisest. See aga ei tähenda seda, et 7 aasta möödumisel peaks maksukohustus igal juhul lõppema. 18 Vastustaja nõustub täielikult eeltoodud Riigikohtu põhjendustega, et 2-etapilise menetluse lõpetamine aegumistähtaja jooksul oleks maksuhaldurile ja kohtutäituritele liialt koormav, mõnel juhul aga ka praktiliselt võimatu. Seda eriti sellistes asjades (nagu ka käesolev asi), kus isiku võlg on märkimisväärselt suur ja isik põhjustab ise oma tegevusega sundtäitmise venimist. Oluline on rõhutada, et käesolevas asjas on kaebaja maksuvõla suurus üle 7 miljoni krooni. Kaebaja venitamise taktika seisneb kõikide Ettekirjutuse kehtivusega ja selle täitmisega seotud toimingu ja dokumentide vaidlustamises: Ettekirjutusega seotud halduskohtuvaidlused nr 3-01-4 ja 3-08-262, ning ettekirjutuse täitemenetluse vaidlustamine tsiviilasjas nr 2-
regulatsiooni puudulikkusele sundtäitmise aegumise osas on alusetud. Lisaks on karistusõiguslikud karistused juba oma olemuselt sellised mõjutusvahendid, mille rakendamine, erinevalt haldusõiguslikest meetmetest, on oluliselt piiratud. Seda eelkõige põhjusel, et karistuse täideviimine on kõige intensiivsem isiku põhiõiguste riive vorm üleüldse. Seega kaebaja poolt paralleeli tõmbamine karistusõiguslike mõjutusvahendite aegumise regulatsiooniga on selgelt otsitud ega tugine kehtivale õigusele. Vastustaja on veendunud, et maksuvõlgade sissenõudmise menetluse kestvuse piiramine (nagu seda taotleb kaebaja) kahjustaks paljudel juhtudel põhjendamatult heatahtlike võlgnike huve. Nimelt heatahtlik võlgnik, kes kavatseb oma võlad ära maksta, võib tihti olla huvitatud sellest, et kohustuste täitmine toimuks pikema aja jooksul. Seda eriti suuremahuliste võlgade puhul. Kaebaja seisukoha aktsepteerimise korral aga sattuksid soodsamasse olukorda hoopis pahatahtlikud võlgnikud, kes ei soovi oma kohustusi täita ning kes kavatsetult venitavad maksuvõla sissenõudmist. Sellise venitamise läbi saaksid pahatahtlikud võlgnikud vabaneda oma kohustustest. Seevastu aga heatahtliku võlgniku suhtes, kes üritab reaalselt võla ära maksta, muutuks sissenõudmise menetlus põhjendamatult agressiivseks ja vähem paindlikumaks. Seega on vastustaja erinevalt kaebajast seisukohal, et maksuvõlgade sissenõudmise menetlus ei ole see menetlus, kus maksuhaldur või kohtutäitur tagavad võlgade tasumist võimalikult lühikese aja jooksul. Seda eelkõige põhjusel, et erinevalt kriminaal- või väärteokaristustest pole maksuvõla sissenõudmise menetlus karistatava iseloomuga, mistõttu sissenõudmise protsess ei tohi muutuda liiga agressiivseks ehk sisuliselt karistuseks. Samas on vastustaja arvamusel, et seaduse tõlgendamisel ei tohi isik sattuda soodsamasse olukorda täna oma pahatahtlikule käitumisele ja seda eelkõige sundtäitmise menetluse takistamise ja venitamise kaudu. Kaebaja üritab põhjendada täpsustatud kaebuses, et sundtäitmise menetluse kestvus käesolevas asjas rikub tema põhiõigusi ebaproportsionaalselt ja on seetõttu õigusvastane, tuues kaebuses näiteid väidetavate õiguste rikkumiste kohta. 20 Vastustaja leiab, et kaebaja süüdistus maksuhalduri vastu väidetavas isiku maine kahjustamise osas on alusetu. Nimelt kaebaja põhjustas ise enda maine kahjustamise maksuvõla tasumata jätmisega. Samas, kui kaebaja jaoks on tõepoolest nii oluline maksuvõlglase staatuse lõppemine, siis ta võis mahukate kohtuvaidluste pidamise asemel võtta ette reaalseid samme maksuvõla tasumiseks. Samuti on vastustaja arvates kohatu rääkida isiku kui raamatupidaja maine kahjustamisest, kui E.V. kohta on arvutivõrgus avalikult kättesaadav
lg 1 kohaldamise osas leiab vastustaja, et kaebaja maksuvõla aegumise küsimuses tuleb kohaldada 01.07.2002. a jõustunud
, ja mitte varasema
redaktsiooni nagu seda soovib kaebaja. Seda põhjusel, et
Selles küsimuses toetub vastustaja E.V. suhtes haldusasjas nr 3-08-262 Tallinna Ringkonnakohtu
ei sätesta maksuvõla sundtäitmise piirtähtaega ning aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Kuigi kaebaja on seisukohal, et taoline
tõlgendus on temale ülemäära koormav, taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv, ei jaga vastustaja sellist arvamust. Vastustaja on seisukohal, et taoline
tõlgendus ei ole kaebajale ülemäära koormav ega ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes järgmistel põhjustel. Olemuselt on ekslik kaebaja seisukoht, et kuna tema asjas ei ole maksuvõla sissenõudmise kestus otsesõnaliselt seadusega ajaliselt piiratud, siis ainuüksi juba sellega on ebaproportsionaalselt rikutud tema põhiõigused jne. Vastutaja rõhutab, et käesolevas asjas keskendub kaebaja esindaja ülemäära E.V. kui „riigi ohvri“ pildi loomisele, jättes seejuures tähelepanuta mitmeid olulisi aspekte maksuvõla sissenõudmise regulatsiooni juures. Tegelikkuses ei ole E.V. olukord nii lootusetu ja ülemäära koormav, nagu seda üritab näidata kaebaja esindaja. Kaebaja olukorra leevendamiseks ja ebaproportsionaalsuse vältimiseks on seadusandja näinud ette mitmed võimalused, mis kaebaja on käesolevas asjas jätnud kasutamata. Vastustaja on seisukohal, et seni, kuni isik jätab realiseerimata seadusega antud võimalused maksuvõla sundtäitmise menetluse mõjutamiseks, ei ole alust rääkida regulatsiooni puudulikkusest ega ebaproportsionaalsusest. Need võimalused on järgmised: Esiteks on kaebajal arusaadavalt võimalus maksuvõla sissenõudmise menetluse lõpetamiseks läbi maksuvõla tasumise. Seejuures maksuvõla reaalse tasumise korral oleks kaebajal võimalik parandada oma elukvaliteeti läbi maksuvõla tasumise ajatamise taotlemise
Käesolevas asjas ei ole kaebaja maksuvõla tasumise ajatamise võimalust kasutanud. Veelgi enam, vaidlusalune ettekirjutus nr 4-04/E-55, millega kaebajale määrati tulumaksu 7 362 161 kr, on tehtud juba
lg 2 sätestab, et maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta on esitanud pankrotiavalduse vms. Ühtlasi on kaebaja hoopis süüdistanud maksuhaldurit selles, et maksuhaldur pole esitanud E.V. suhtes pankrotiavaldust. Samas ei ole kaebaja täpsustanud, miks peaks maksuhaldur algatama E.V. suhtes pankrotimenetluse ja kulutama selle peale maksumaksjate raha olukorras, kus maksuhaldurile on niigi teada, et pankrotimenetluse tulemusel ei laeku riigile täiendavat raha. Maksuhalduril on olemas kaaltulusõigus (
) otsustamaks, missuguseid meetmeid rakendada maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus maksuvõlgnikuks olemine on kaebajale väidetavalt ülemääraselt koormav, peaks kaebaja olema ise huvitatud pankrotimenetluse algatamisest. Seega on kaebaja jätnud kasutamata nimetatud võimaluse sundtäitmise menetluse kestuse ja maksuvõla suuruse mõjutamiseks. 22 Kolmandaks kehtib alates
lg 1 kohaselt
-s sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras. See tähendab, et seadusandja on pidanud vajalikuks eraldi sätestada
-s, et füüsilistest isikutest maksuvõlgnikel on olemas võimalus maksuvõlast vabanemiseks või oma olukorra parandamiseks võlgade ümberkujundamise seaduses sätestatud korras (ja ka PankrS-s sätestatud korras). Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta on üritanud kasutada võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses nimetud õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks. Neljandaks näeb
võimaluse maksuvõla mahakandmiseks või kustutamiseks.
lg 3 kohaselt võib maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. Käesolevas asjas ei ole kaebaja pöördunud vastustaja poole vastavasisulise taotlusega. Seetõttu on kaebaja jätnud realiseerimata ka sellise õiguskaitsevahendi oma õiguste kaitseks. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis on vastustaja seisukohal, et
sundtäitmise regulatsiooni tõlgendus (sh § 132 osas), et
ei sätesta maksuvõla sundtäitmise piirtähtaega, ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega riiva ülemääraselt kaebaja õigusi.
sundtäitmise regulatsioon on vastavuses seadusandja eesmärgiga tagada tõhus maksuvõlgade sissenõudmine, kuna seadusandja on näinud ette mitmed võimalused maksuvõlgniku olukorra leevendamiseks ja ebaproportsionaalsuse vältimiseks. Vastustaja tõlgendust, et
lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul tuleb sundtäitmine üksnes alustada, toetab ka RKHK kohtupraktika. Käesolevas asjas pole rikutud mõistliku tähtaja printsiip. Juhul kui Tallinna Halduskohus peaks siiski asuma seisukohale, et
tuleb tõlgendada nn mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt, s.t maksuvõla sissenõudmise kestus
alusel on igal juhul piiratud nn mõistliku tähtajaga, siis ka sellisel juhul ei näe vastustaja alust kaebuse rahuldamiseks. Seda põhjusel, et mõistliku tähtaja hindamisel tuleb arvestada isiku enda käitumisega ja selle mõjuga menetluse kestusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
lg 1 on vastuolus õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega (vastavalt PS § 10 ja § 11), kuid ei ole toonud mitte ühtki sisulist ja uut põhjendust, miks see nii on. Kaebaja vaid selgitab enda tõlgendust nimetatud sättest ja puhtteoreetiliselt nimetab vaieldavat sätet PS-ga vastuolus olevaks, viidates Riigikohtu praktikale seoses õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
lg 1 vastuolu puudumist PS-ga on kohtud juba varasemalt põhjalikult käsitlenud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009. a otsus asjas nr 3-08-262) ja seetõttu ei pea vastustaja otstarbekaks seda küsimust dubleerida. Haldusasjas nr 3-08-262 taotles E.V. uue aegumise regulatsiooni kohaldamata jätmist ja
23 Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus aga ei nõustunud kaebajaga ning ka RKHK ei võtnud E.V. kassatsioonkaebuse menetlusse. Riigikohtu kohtupraktika kohaselt, kui Riigikohus jätab kassatsiooni menetlusse võtmata, annab ta sellega oma hinnangu, et kassatsioon on alusetu - sellest nähtuvalt ei ole menetluses aset leidnud menetlusõiguse normide rikkumisi või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tingiks madalama astme kohtute antud õiguslike hinnangute muutmist. Maksuhaldur nõustub täielikult ringkonnakohtu lõpliku seisukohaga nimetatud otsuse p-s 8, et: „Maksukohustuslase õiguspärane ootus maksuvõla aegumise tähtaja lõppemise kohta olukorras, kus maksuvõla aegumiseni on jäänud mitu aastat, nagu käesoleval juhul, ning kui maksuhalduril on võimalik asuda maksuvõlga sisse nõudma, ei ole sedavõrd tugev, et välistaks avalikes huvides – nt maksuvõla sissenõudmise võimaluste loomine olukordadeks, kus käib vaidlus maksuvõla aegumise üle – tähtaja pikendamise /…/ Menetlusnormide muutmine, mis võivad mõjutada maksuvõla sissenõudmise kiirust ja efektiivsust, võib kaasa tuua ka iseenesest vajaduse aegumistähtaja regulatsiooni muutmiseks“. Praeguses kohtuvaidluses ei ole kaebaja oma mittenõustumist
lg 1 PS-ga kooskõlas olemise küsimuses uute argumentidega isegi toetama asunud, vaid otsinud uusi argumente üksnes
PS-ga vastuolus oleku kohta.
ei ole PS-le vastavuse hindamisel asjassepuutuv, samuti ei ole asjassepuutuv regulatsiooni andmata jätmine. Kaebaja on kahtleval positsioonil, kas vaidlusalune säte puutub asjasse või puutub asjasse see, et regulatsioon puudub.
reguleerib vastustaja arvates sundtäitmise aegumistähtaega, mis on selgelt 7 aastat ja lõige 4 reguleerib aegumise katkemist. Sellest ei tulene, et oleks mingi konkreetne tähtaeg, mis võiks lõpetada sundtäitmise, järelikult
Mis puudutab regulatsiooni puudumise asjassepuutuvust, siis tuleb tuvastada, kas on olemas piiritletud tehiolud, mida on võimalik seadusandjal normiga reguleerida. Selliseid piiritletud tehiolusid ei ole praegusel juhul olemas, mida oleks võimalik normiga reguleerida. Seadusandjal ei olegi võimalik ega ka mõistlik maksimaalselt tähtaega, mille jooksul sundtäitmine lõpetada, sätestada. Ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise korral ei ole ette teada, kui pikk on kaitse kestvus, sest ei ole võimalik ette näha kohtumenetluse kestvust. Sarnaselt sellega ei ole ka sundtäitmise korral ette teada, kuidas käitub maksukohustuslane sellises olukorras – kas ta teeb vabatahtlikult koostööd ja milliseks osutub sundtäitmisel maksuhalduri ja täitetoiminguid teostava halduri koostöö.
oleks asjassepuutuv, kui see reguleeriks tähtaega, mille jooksul tuleb täitemenetlus lõpule viia või lõpetada. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et
regulatsioon on vastuolus PS §-dega 11 ja 13, jättes täielikult selgitamata, milline on täitemenetluse lõpptähtaja sätestamata jätmise eesmärk ja milles seisneb selle sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kitsamas tähenduses ehk mõõdukuse puudumine. Samuti ei ole põhjendatud viide õigusselguse põhimõtte rikkumisele, sest nagu vastustaja on selgitanud, on seadusandja selge tahe jätta seadusega täitemenetluse piirtähtaeg reguleerimata, sest seda ei olegi võimalik teha. Vastupidine tekitaks õiguspäratu olukorra, andes pahatahtlikele isikutele võimaluse menetluse venitamisega saavutada mittemaksmise õiguspärane võimalus. Kaebaja põhiseadusevastasuse väide on selgelt otsitud, sest puudub selgelt jälgitav argumenteerimine. Usutavalt saaks nii otsustavat taotlust põhjendada aga ainult süvenenud ja põhjaliku argumenteerimisega. Viimaks, õigusselguse põhimõte ei tähenda seda, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte õigusnormi. Seadusandja ei peagi sarnaselt esialgse õiguskaitse instituudile õiguskorras konkreetselt sätestama, et täitemenetlus ei aegu. Vastustaja ei jaga kaebaja arvamust, et Ettekirjutuse alusel ei tohtinud sooritada täitetoiminguid, kuna Ettekirjutuses puudub sundtäitmise hoiatus, ja nõustub siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010. a kohtumääruse p 15 põhjendustega, et maksuotsuses võib, kuid ei pea sisalduma hoiatus sundtäitmise kohta. Kaebaja osundatud
lg-st 3 ega § 130 lg-st 2 ei tulene, et maksuotsuses peab sisalduma sundtäitmise hoiatus. Samuti ei tulene 24 viidatud sätetest seda, et juhul kui maksuotsuses puudub hoiatus, siis vastav hoiatus justkui peaks olema vormistatud eraldi korraldusena. Niimoodi
lg 3 kohaldub eelkõige juhtumitel, kui maksuhaldur vormistab maksukohustuslasele korralduse isiku enda poolt deklareeritud maksusumma tasumiseks, ja mitte maksuotsusega määratud maksusumma sissenõudmiseks. Kaebaja seisukohti ei toeta ka
lg 2, mille kohaselt võib maksuhaldur pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole, kui maksuhalduri poolt sooritatud täitetoimingud ei ole andnud tulemusi. Samas rõhutab vastustaja, et HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele. Seetõttu on vastustaja arvates kohatu rääkida praeguses menetlusstaadiumis sellest, et ettekirjutuse alusel täitoimingute rakendamine oli õigusvastane jms. Kaebaja viidatud maksuhalduri
Maksuhalduri Ettekirjutus ei ole käsitletav täitedokumendina ja kuna Ettekirjutuse alusel 18.10.2007 tehtud täitetoimingud olid puudustega, ei mõjutanud need aegumistähtaja kulgemist. Et
lg 3 kohaselt aegumisega lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused, taotleb kaebaja, et kohus tunnistaks maksuõigussuhete puudumise fakti seoses Ettekirjutusega määratud maksuvõlaga; tunnistaks õigusvastaseks ning ühtlasi keelaks maksuhalduril Ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmise. Kaebaja palub juhul, kui kohus leiab, et
ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema
lg-s 1 sätestatud seitsme-aastase tähtaja möödumisel, tunnistada
regulatsioon PS §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmine sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Kaebaja on samuti seisukohal, et maksuvõla sundtäitmise aegumist sätestavad normid on materiaalõigusliku toimega normid ja nende tagasiulatuv kohaldamine maksukohustuslast koormavalt ei ole lubatud. Seetõttu taotleb ta jätta käesolevas asjas kohaldamata ka
lg 1 selle vastuolu tõttu PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja § 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Ebamõistlikult ja proportsionaalsuse põhimõtet eirates toimunud sundtäitmise menetlus rikub kaebaja õigusi. Vastustaja ei nõustu E.V. väidete ja maksuhalduri aadressil tehtud etteheidetega ning vaidleb kaebusele tervikuna vastu. Kohus, hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et E.V. kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele ühegi nõude ega taotluse osas. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja põhjaliku argumentatsiooniga, mida selle mahukuse tõttu ei pea vajalikuks üle korrata. Kohus rõhutab eelkõige järgmist. 2. Käesoleva asja lahendamisel on määrava tähtsusega kaks
paragrahvi - §-d 132 ja 164, mille põhiseaduspärasuses kaebaja kahtleb. Kõigepealt peab kohus aga oluliseks rõhutada, et kohus ei saa kuidagi nõustuda kaebaja väitega, et Ettekirjutuse alusel 18.10.2007 tehtud täitetoimingud olid puudustega ja seetõttu need ei mõjutanud aegumistähtaja kulgemist. 25 Haldusasjas nr 3-08-262 leidis kaebaja, et PMTK 18.10.2007 korraldus nr 13-2.2/23026 ja Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E55 määratud maksuvõla sundtäitmine ei ole seaduslikud, kuna maksuvõlad on aegunud ja täitemenetluses on rikutud kaebaja õigusi, mistõttu ta taotles korralduse tühistamist ja maksuvõlgade sundtäitmise keelamist. Tallinna halduskohus oma 23.12.2008 otsusega jättis E.V. kaebuse rahuldamata. Sama tegi ka Tallinna ringkonnakohus oma 18.11.2009 otsusega ja kuivõrd Riigikohus asja menetlusse ei võtnud, siis sellega on tõendatud, esiteks, et 2007. a toimus Ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine ja, teiseks, et maksuhalduri tegevus maksuvõlgade sundtäitmisel ei olnud ebaseaduslik, sh maksuvõlad ei olnud aegunud. Eelnimetatud faktid nagu ka muu nimetatud jõustunud kohtulahendites märgitu/tuvastatu omavad praeguse kaebuse lahendamisel suurt tähtsust, kuna kaebaja tugineb käesolevas haldusasjas suures ulatuses samadele väidetele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja maksuvõlg tekkis enne
jõustumist 01.07.2002.
lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras. Seega tuleneb nimetatud sättest üheselt, et kaebaja maksuvõla sissenõudmisel/sundtäitmisel ei kohaldata mitte varem kehtinud seadust, vaid praegu kehtivat
-t ja seega arvutatakse ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega lähtudes kehtiva
§-st 132. Kaebaja taotlus tunnistada
lg 1 PS-ga vastuolus olevaks ning arutlused selle üle, kas tegemist on materiaalõigusliku või menetlusnormiga, on asjakohatud. Nimelt esitas kaebaja sellekohase taotluse (väidetav vastuolu õiguskindluse põhimõttega) ja väited juba ka haldusasjas nr 3-08262 ning kohtud on seega kõnealuse normi põhiseaduspärasust kontrollinud, arvestades kõnealuse sätte tõlgendamisel muu hulgas ka seadusandja ilmselge tahtega (maksukorralduse seaduse eelnõu nr 886 SE seletuskirjas on peetud aegumistähtaega menetlustähtajaks). Halduskohus on seejuures viidanud ka samas küsimuses Tallinna ringkonnakohtu 11.10.2007 otsusele haldusasjas nr 3-07-353, samuti on hinnatud kõnealuse normi põhiseadusele vastavust proportsionaalsuse aspektist. Käesolevas asjas ei ole kaebaja täiendavalt suutnud veenvalt põhjendada, milles seisneb
Halduskohus niisugust vastuolu ei näe, kuid möönab, et sundtäitmise aegumist reguleerivate normide kohaldamine, st maksusumma sundtäitmine võib teatud juhtudel osutuda vastuolus olevaks mainitud põhimõttega. 3.
lg-s 1 sätestatud seitse aastat maksusumma sundtäitmise lõplik aegumistähtaeg ning tulenevalt sama paragrahvi lõigetest 3 ja 7 on maksuhalduril kohustus seitsme aasta möödumisel täitemenetlus lõpetada. E.V. heidab vastustajale ette, et viimane on põhjendamatult jätnud tähelepanuta
Juhuks, kui kohus leiab, et
§-st 132 tulenevalt ei tule täitemenetlus lõpetada seitsme aasta möödumisel aegumistähtaja kulgemisest, on kaebaja taotlenud tunnistada
§-s 132 täitemenetluse lõpptähtaja sätestamata jätmise tõttu PS-ga vastuolus olevaks. 4. Kohus antud juhul ei jaga ei kaebaja eelmärgitud põhiseisukohta ega nn alternatiivseisukohta vaidlusaluse paragrahvi põhiseadusevastasusest (väidetav vastuolu õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõttega). Kaebaja on ise väitnud, et õigusakti andmata jätmise asjassepuutuvuse hindamisel tuleb leida vastus küsimusele, kas on olemas piisav norm või normid, mis reguleeriks vaidluse esemeks olevat olukorda, vajadusel kõne alla tulevat asjakohast normi põhiseaduspäraselt tõlgendades. Kohus leiab, et tegemist ei ole ebaselge sättega, vaid sellest, nagu ka asjakohasest kohtupraktikast ilmneb üheselt, et
See tähendab, et seadusandja selge tahe on olnud jätta sundtäitmise lõpptähtaeg määramata, ning 7 aasta jooksul peab olema üksnes alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Seadusandja tahte kinnituseks on
Just kaebaja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta
lõike 4, sh p 4, mille kohaselt maksusumma sundtäitmise aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral, samuti lõike 5, mille järgi uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Vrdl kontseptuaalset erinevust
§-des 98 ja 99 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja ja maksusumma määramise aegumise peatumise regulatsiooniga. Kohtu arvates on seega
§-s 132 maksuvõla sundtäitmise lõpptähtaja sätestamata jätmine ilmselgelt taotluslik, kordamata siinjuures juba vastustaja esitatud argumente. Ka
Järelikult maksuvõla täitemenetluse kestel ei ole maksusumma sundtäitmise aegumine võimalik. E.V. väidab, et tema suhtes tähtajatult sundtäitmise läbiviimine on temale ülemäära koormav, taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv. Kohus märgib sellega seoses, et eeltoodust ei tulene siiski, et maksuvõla sundtäitmine võiks toimuda tähtajatult.
põhiseaduspärane tõlgendamine on võimalik ning antud juhul tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest ja nn mõistlikust tähtajast. Kuivõrd viimane on määratlemata õigusmõiste, vajab see igakordselt kaalutlusõiguse alusel sisustamist (sellel peatub kohus edaspidi täpsemalt). Samas on sätestatud ka mitmed seaduslikud alused vastava otsustuse tegemiseks. Nii näeb
lg 2 ette, et maksuhalduril on õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks.
§-s 114 on sätestatud võimalus maksuvõla mahakandmiseks ja kustutamiseks, §-s 1141 aga maksuvõla ümberkujundamiseks ja maksuvõlast vabastamiseks. 27 5. Kaebaja leiab, et 7-aastane aegumistähtaeg (
), millele eelneb kas 3-aastane või 6-aastane maksukohustuse määramise tähtaeg (ehk tähtaja kulgemise alguse pea üheaastase edasilükkamise võimalusega vastavalt maksuotsuse tegemise konkreetsest päevast kokku kuni pea 14 aastat) on piisav selleks, et maksuhaldur saaks täita oma seadusest tulenevad kohustused või tunnistada maksuvõlg lootusetuks. Lõpuks kohus annabki hinnangu kaebaja väitele, et maksuvõla pikaajaline sundtäitmine on antud juhul temale ülemäära koormav, taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv. Enne nimetatud küsimuse sisulist lahendamist peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist. E.V. on teinud oma kaebuses palju kriitikat haldusasjas nr 3-08-262 tehtud kohtute otsuste suhtes. Kohtu arvates on asjakohatud kaebaja püüded tõstatada käesolevas asjas uuesti küsimusi, mis on leidnud lahenduse juba tema kaebuste suhtes tehtud jõustunud kohtulahenditega. Halduskohtu pädevuses ei ole jõustunud kohtuotsuste revideerimine, kohus saab neid teatud juhtudel tõendina arvesse võtta (HKMS § 61 lg 4), teatud juhtudel on need kohtule juhindumiseks aga lausa kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2, § 233 lg 1). Seetõttu eeltoodut arvestades saab kohus lähtuda sellest, et haldusasjas nr 3-08-262 ei leidnud kinnitust kaebaja väited, et enne
S-s, võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses ettenähtud) võimalused sundtäitmise menetluse kestuse ja maksuvõla suuruse mõjutamiseks ning seeläbi oma olukorra leevendamiseks. Järelikult neil asjaoludel puudub alus rääkida sundtäitmisega kaasnevatest liigselt koormavatest piirangutest kaebaja elukorraldusele. Toodud asjaoludel jäävad arusaamatuks ka süüdistused vastustaja aadressil, et maksuhaldur on sundtäitmist läbi viinud ebaefektiivselt ja sellega venitanud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.