Haldusasi nr 3-13-1668 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 06.11.2013.a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1668 Haldusasi K.P.i kaebus Tallinna Li

) § 7 lg-s 1 nõutav avaliku võimu kandja õigusvastane tegu, millega talle kaebuses märgitud kahju tekitati; 2) millist kaebaja

§ 9

lg-s 1 nimetatud õigust on Tallinna Linnaplaneerimise Amet oma õigusvastaste haldusaktide või toimingutega rikkunud ning milles täpselt seisneb kaebajale sellise õiguse rikkumise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju ning 3) kuidas on arvestatud nõude esemeks oleva kahjusumma (14 917,13 eurot) suurus.

1. K.P. esitas 02.10.2013.a kohtule avalduse kohtunik I. Paukštyse taandamiseks haldusasja nr 3-131668 menetlusest tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 p 7 alusel.
2. Kohus pidas 09.10.2013.a määruses K. P. avaldust kohtuniku taandamiseks alusetuks ja jättis ennast taandamata. Kohtu esimees jättis 09.10.2013.a määrusega K. P. avalduse kohtunik I. Paukštyse taandamiseks rahuldamata.
3. K. P. esitas 14.10.2013.a kohtule vastuväite kohtu tegevusele ning avalduse kohtuniku taandamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kohus peab asja menetlusse võtma, kõik haldusaktid vastustajalt välja nõudma või juba jõustunud kohtuotsustes haldusakte käsitlema. Kaebaja küsib kohtult, kas ebaseaduslik karistamine ei ole kohtu arvates süüliselt väärikuse alandamine ja ka au või hea nime teotamine, seda enam, et kohus on eelnevalt olnud selles veendunud ning ebaseaduslikult määratud karistused kehtetuks tunnistanud. Kaebaja leiab, et kohus saab kaaluda ka kohtumenetluse käigus välja selgitatud faktide ja vastuväidete põhjal mittevaralise kahju suurust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus leiab, et K. P. korduv avaldus asja menetleva kohtuniku taandamiseks, tuleb jätta HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
5. HKMS § 90 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kohus leiab, et kaebaja vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus jääb käesolevas haldusasjas 02.10.2013.a tehtud määruses võetud seisukoha ja põhjenduste juurde ega hakka neid siinkohal kordama.
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 2 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas kaebeõigus. 8.1 Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 14 917,13 eurot, mis tekitati talle: 1) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 21.10.2010.a käskkirjaga nr 1-7/6; 2) TLPA 18.02.2013.a käskkirjaga nr 2-1/6; 3) TLPA keeldumisega parandada kaebaja 2010.a maksudeklaratsiooni sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude osas; 4) TLPA 21.10.2010.a käskkirjaga nr 1-7/65 kaebaja ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tagajärjel makstud oodatust väiksema rasedus- ja sünnitushüvitisega ning 5) 07.05.2013.a kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusega. 8.2 Tallinna Ringkonnakohus on 23.09.2013.a määruse p-s 16 selgitanud, et kaebeõiguse ilmselge puudumisega HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses on tegemist olukorras, kus kaebuses vaidlustatud haldusakt või toiming ei saanud objektiivselt kaebaja õigusi rikkuda. Haldusorgani tegevuse peale esitatud hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu

§ 7

lg-st 1 tulenevalt eitada juhul, kui kahju hüvitamise nõude eelduste puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge (näiteks pole tegemist avaliku võimu kandja tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, avaliku võimu kandja tegevus ei saanud rikkuda nõude esitaja õigusi, puudub kahju või ei saa esineda põhjuslikku seost vaidlusaluse tegevuse ja kahju tekkimise vahel).

§ 7

lg 1 kohaselt saab kahju hüvitamise nõude esitada üksnes isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud.

§ 7

lg 1 ei piira kahju hüvitamise nõudeõigust iseenesest sellega, kas vaidlusalune tegevus on tehtud otseselt tema suhtes, vaid oluline on vaidlusaluse tegevusega isiku õiguste rikkumise võimalikkus. Isiku subjektiivsete õiguste rikkumise 2 võimalikkust tuleb hinnata üldnormide alusel (see tuleneb juba kahju hüvitamise nõude sekundaarsest iseloomust), mistõttu juhul, kui isik ei saaks vaidlusaluse tegevuse suhtes pöörduda halduskohtusse ühegi primaarnõudega (

§-d 3-6), siis ei saa tal sama tegevusega seonduvalt esineda ka kahju hüvitamise nõudeõigust

§ 7lg 1 järgi.

8.3 Kohus leiab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tagajärjel kaebajale vähem makstud rasedus- ja sünnitushüvitise näol on tegemist TLPA 21.10.2010.a käskkirja nr 1-7/65 tagajärjel tekkinud varalise kahjuga, mitte

§ 7

lg-s 1 nõutava avaliku võimu kandja õigusvastase teoga, millega kaebajale võidi kahju tekitada. Seega ei saa kaebajal olla kahju hüvitamise nõudeõigust seonduvalt asjaoluga, et ta oli sunnitud pöörduma kohtusse kaebusega materiaalse kahju hüvitamise nõudes, mille tingis teenistusest ebaseaduslik vabastamine ning selle tõttu oodatust väiksem rasedus- ja sünnitushüvitis. 8.4 TLPA keeldumine parandada tagantjärele kaebaja 2010.a maksudeklaratsiooni, et kaebajale teenistusest sunnitult puudutud tasu kajastuks tagasiulatuvalt 2010.a tuluna, mis mõjutaks kaebaja rasedus- ja sünnitushüvitist, olla

§ 7

lg-s 1 nõutavaks avaliku võimu kandja õigusvastaseks teoks, millega kaebajale kahju tekitati. Esiteks mõjutas kaebaja rasedus- ja sünnitushüvitist tema ebaseaduslik teenistusest vabastamine TLPA 21.10.2010.a käskkirjaga nr 1-7/65, mitte võimatus muuta tagantjärele maksudeklaratsiooni andmeid. Teiseks on Tallinna Ringkonnakohus on 01.11.2013.a haldusasjas nr 3-12-53 p-s 10 selgitanud, et olukorras, kus maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt (vt Riigikohtu 05.03.2009 otsus nr 3-3-1-91-08, p 12), ei ole haldusaktiks ka maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumine. Veelgi enam, maksudeklaratsiooni parandamist ei saa pidada ka toiminguks HMS § 106 lg 1, sest kuigi maksudeklaratsiooni esitamine või parandamine on iseenesest maksukohustuslasele pandud avalik-õiguslik kohustus, ei ole isegi valitsusasutus kui maksudeklaratsiooni esitaja/parandaja maksuõigussuhtes sellele vaatamata haldusorganiks HMS § 8 lg 1 järgi, kuna maksudeklaratsiooni esitamise või parandamisega ei teostata avalikku võimu, vaid sellega esitatakse üksnes maksuhaldurile seadusest tulenev maksu arvutamise dokument (maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg 1). Toiming haldusmenetluses on aga üksnes haldusorgani tegevus, kelleks maksuõigussuhtes on maksuhaldur (MKS § 5), mitte maksukohustuslane (MKS § 6). HKMS § 6 lg 2 järgi loetakse halduskohtumenetluses toiminguks igasugust haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Ka nimetatud sättest tulenevalt saab halduskohtus vaidlustatavaks toiminguks olla üksnes haldusorgani poolt ja haldusmenetluse raames tehtud menetlustoiming. Eeltoodust lähtuvalt ei ole TLPA-d võimalik lugeda kaebaja maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumisel haldusorganiks, mistõttu ei ole maksudeklaratsiooni parandamisest keeldumine eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustatav. Kuivõrd kaebaja ei saa vaidlusaluse tegevuse suhtes pöörduda halduskohtusse ühegi primaarnõudega (Tallinna Halduskohtu 24.08.2011.a määrusega haldusasjas nr 3-11-1707 tagastati K. P. vastavasisuline kaebus), ei saa kaebajal esineda sellise toiminguga seonduvalt ka kahju hüvitamise nõudeõigust

§ 7lg 1 järgi.

8.5 Kohus leiab, et kaebajal ei ole kaebeõigust ka TLPA 21.10.2010.a käskkirjaga nr 1-7/65, millega kaebaja vabastati teenistusest ega TLPA 18.02.2013.a käskkirjaga nr 2-1/6, millega määrati kaebajale kolme distsiplinaarsüüteo toime panemise eest karistuseks noomitus, tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 20.01.2011.a otsuse nr 3-3-1-74-10 asunud seisukohale, et „avaliku teenistuse seaduses on kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse, mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuetest. 3 Teenistusvaidluste lahendamiseks eraldi tuvastamiskaebuse esitamise võimaldamist ei pea kolleegium käesolevas asjas ka vajalikuks. Kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud ebaseadusliku teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on ATS § 135 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav. Nii on ATS § 135 lg-s 1 märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi 2. lõikes märgitud teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena. Rehabiliteeriv eesmärk on omakorda kaitstav teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või vabastamise aluse muutmise kaudu.“ Seega tuli kaebaja teenistusest vabastamise ja distsiplinaarsüüteo eest noomituse vaidlustamisel lähtuda kuni 01.04.2013.a kehtinud ATS § 135 ja § 160 sätestatud tingimustest, mida kaebaja on haldusasjade nr 3-10-2992 ning 3-13-528 raames ka teinud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude täiendavaks esitamiseks puudub õiguslik alus. 8.6 Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus kahjunõude esitamiseks ka seoses tema suhtes distsiplinaarjuurdluse algatamisega, kuivõrd tegemist on menetlustoiminguga, mille iseseisev vaidlustamine ei ole väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002.a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Seega ei saa kaebajal esineda sellise toiminguga seonduvalt ka kahju hüvitamise nõudeõigust

§ 7lg 1 järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Paukštys Kohtunik 4