KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-950 Haldusasi Menetlusosalised K.A.u kaebus

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.A. esitas 09.02.2012 Viimsi Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu koostamise algatamiseks Rohuneeme tee 68 kinnistule (Kinnistu), eesmärgiga muuta Kinnistu senine kasutamise sihtotstarve tootmismaast elamumaaks ja seada ehitusõigus üksikelamu rajamiseks. 1
2. Viimsi abivallavanem teatas 09.04.2012 kirjaga nr 10-10/582-1, et Viimsi vald ei pea kaebaja poolt taotletud detailplaneeringu algatamist võimalikuks. Kirjas selgitati muuhulgas, et Viimsi Vallavolikogu 07.09.1999 otsusega nr 113 kehtestati Vanapere 29 maaüksuse detailplaneering, millega moodustati ka Kinnistu ning määrati ümbritsevast keskkonnast ja kehtivatest normidest lähtuv sihtotstarve ja ehitusõigus, arvestades, et kinnistu jääb kogu ulatuses tootmisobjekti sanitaarkaitsetsooni. Faktiline olukord ei ole võrreldes detailplaneeringu koostamise ajaga tänaseks muutunud ja elamu ehitamine sellisele krundile ei ole funktsionaalselt kohane ning seda ei võimalda ka Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud üldplaneeringu teemaplaneering „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted“.
3. Tallinna Halduskohtule saabus 09.05.2012 K.A.u kaebus Viimsi Vallavalitsuse 09.04.2012 kirjas nr 10-10/582-1 sisalduva keelduva otsuse tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks algatama Rohuneeme tee 68 kinnistu detailplaneering.
4. Tallinna Halduskohtus võttis 14.05.2012 määrusega kaebuse menetlusse.
5. Viimsi vald vastas 11.06.2012 kirjalikus seletuses kohtule, et vaidlustatud Viimsi abivallavanema kirja näol ei ole tegemist haldusakti andmisest keeldumise kohta vormistatud haldusaktiga. K.A. muutis 07.09.2012 kaebuse taotlusi ning palus kohtul tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 09.04.2012 kirjaga nr 10-10/582-1 edastatud Rohuneeme tee 68 kinnistu detailplaneeringu algatamisest keeldumise kui toimingu õigusvastasus ja teha Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutus Rohuneeme tee 68 kinnistu detailplaneeringu algatamiseks kohustamiseks või alternatiivselt taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. 12.10.2012 teatas vastustaja oma vastuses 24.09.2012 kohtunõudele muu hulgas, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ja planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg-s 61 nimetatud detailplaneeringu kehtestamine kuulub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 33 ja Viimsi valla põhimääruse § 21 lg 1 p 32 kohaselt volikogu ainupädevusse ning kaebaja avaldus detailplaneeringu algatamiseks Rohuneeme tee 68 kinnistul on lülitatud Viimsi Vallavolikogu 16.10.2012 istungi päevakorda. Viimsi vald esitas 22.10.2012 kohtule Viimsi Vallavolikogu 16.10.2012 otsuse nr 68 „Detailplaneeringu mittealgatamine: Pringi küla kinnistu Rohuneeme tee 68“.
6. Kaebaja esitas 23.11.2012 kohtule täiendatud kaebuse, milles palus tühistada Viimsi Vallavalitsuse 09.04.2012 kirjas nr 10-10/582-1 sisalduv keelduv otsus või alternatiivselt tuvastada Viimsi valla õigusvastane viivitus kaebaja taotluse lahendamisel ning tühistada Viimsi Vallavolikogu 16.10.2012 otsus nr 68 ja kohustada Viimsi valda algatama Rohuneeme tee 68 kinnistu detailplaneering või kohustada taotluse uuesti läbivaatamiseks.
7. Tallinna Halduskohus jättis 04.02.2013 määrusega kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 09.04.2012 kirja nr 10-10/582-1 tühistamise nõudes läbi vaatamata, võttis kaebuse menetlusse Viimsi Vallavolikogu 16.10.2012 otsuse nr 68 tühistamise ja detailplaneeringu algatamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise ning Viimsi valla viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.
8. 28.05.2013 esitas kaebaja viivituse tuvastamise nõudest loobumise taotluse. Kohus lõpetas 30.05.2013 määrusega märgitud nõudes menetluse. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Kaebaja palub kohtul tühistada Viimsi Vallavolikogu 16.10.2012 otsuse nr 68 „Detailplaneeringu mittealgatamine Pringi küla Rohuneeme tee 68 kinnistul“ (Otsus) ja kohustada Viimsi valda detailplaneeringu algatamise taotlust rahuldama või uuesti läbi vaatama. Kaebaja palub kohtul mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt ja vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda. 9.
10. Vaidlusaluse otsuse näol on tegemist kaebaja õigusi kitsendava haldusaktiga, milles keeldutakse kaebaja poolt taotletud menetluse algatamisest. Peamisteks Otsuse õigusvastasust tingivateks põhjusteks on väärad järeldused Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust ning Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud teemaplaneeringust. Kuna keeldumine tugineb üldplaneeringust tehtud ebaõigetele järeldustele, on tegemist kehtiva õigusega vastuolus oleva haldusaktiga, mille motiivid põhinevad kaalutlusveal. Vastustaja on Kinnistu osas menetluse algatamisest keeldumist põhjendanud 09.04.2012 kirjas sellega, et kinnistule elamu rajamist takistab teemaplaneering, kuna Kinnistu jääb tööstusobjekti sanitaarkaitsevööndisse. Otsuses väidab vastustaja aga, et Kinnistu ise on tööstusmaa juhtfunktsiooniga vastavalt kehtivale üldplaneeringule, mistõttu ei saa vastustaja arvates kinnistule elamut rajada, kuna see väidetavalt nõuaks üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut. Üldplaneeringu kohaselt on Kinnistu elamumaa juhtotstarbega. Vastustaja vastupidine väide põhineb meelevaldselt ning kohase menetluse läbiviimiseta 01.06.2012 (ehk pärast kaebuse esitamist) muudetud eksitaval üldplaneeringu kaardil, mille vastustaja on avaldanud ka oma kodulehel (seejuures on kaardi legendis tehtud märkus, et tegemist ei ole üldplaneeringu kaardiga). Muudetud üldplaneeringu kaardilt nähtubki ekslikult, et kaebaja Kinnistu asub tööstusmaa juhtfunktsiooniga alas. Oma 09.04.2012 kirjas ei maininud vastustaja, et üldplaneeringu järgi oleks kaebaja kinnistu juhtotstarve tootmismaa, vaid väitis seda esimest korda alles oma 11.06.2012 menetlusdokumendis. Üldplaneeringut ei ole Kinnistu osas pärast üldplaneeringu kehtestamist 2000.a muudetud ning üldplaneering kehtib Kinnistu osas seega algsel kujul. Üldplaneeringu kohaselt asub Kinnistu elamumaa juhtotstarbega alal ning vastustaja väited selle kohta, nagu oleks Kinnistu detailplaneeringu algatamise korral tegu üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamisega, on valed. Vastustaja tugineb oma Otsuses teemaplaneeringule, mille kohaselt on minimaalne lubatud elamu kaugus tootmisobjekti krundi piirist 50 m. Kaebaja on seisukohal, et teemaplaneering ei piira Kinnistule elamu rajamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Kinnistuga külgneval kinnisasjal asuv kunagine tootmishoone on amortiseerunud ja aastast 2007 kasutusest väljas. Asjaolu, et Makrilli kinnistu omanikul ei ole huvi oma kinnistul tootmist arendada, näitab ka tema 2007.a esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus kinnistu sihtotstarbe muutmiseks elamumaaks (mille vastustaja on jätnud rahuldamata). Teemaplaneeringu p-st 4.6 ei saa järeldada, nagu elamu ehitamine ei oleks võimalik alla 50 m kaugusel tootmismaa sihtotstarbega krundi piirist. Teemaplaneeringu seletuskirja p-s 4.6 selgitatakse, et elamute rajamisel tuleb arvestada vallas olevate tööstusaladega, sest sõltuvalt tootmise iseloomust võib keskkonnaprobleemiks olla nii müra, õhusaaste, lõhn vms. Peatükis on käsitletud vallas tegutsevaid keskkonnaohtlikke objekte nagu Muuga sadam, Miiduranna sadam, AS Milstrand ja AS Lonessa naftaterminalid ja nendega seotud rajatised, raudteed jne. Teemaplaneeringu peatükis 4.6 toodud tabelit nr 8 tuleb mõista nii, et tabeliga on ette nähtud piirangud ehitamisele teatud kaugusel tegelikkuses opereerivatest tootmisobjektidest. Tabeli nr 8 ühes 3 alajaotuses on pärast konkreetsete tegutsevate tööstusobjektide nimetamist määratud, et „teiste tootmishoonete“ krundi piirist on elamute minimaalne lubatud kaugus 50 m. Kaebaja hinnangul tuleb teemaplaneeringu peatüki 4.6 tabelis nr 8 toodud määratlust „teised tootmishooned“ tõlgendada reaalselt tegutsevate tootmishoonetena, kuivõrd kahjulikud mõjud saavad tuleneda üksnes hoonest, kus reaalselt toimub tootmine. Vaidlusalusel juhul asuvad Makrilli kinnistul amortiseerunud ning kasutusest väljasolevad hooned, mille omanik ei soovi neid tööstuslikul otstarbel kasutada (olles väljendanud seda nii 2007.a taotluses maa sihtotstarbe muutmiseks kui ka tegevusetusega maa tööstusalasel kasutamisel ja arendamisel). Riigikohtu 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 on halduskolleegium märkinud, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatust kaalutlusest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Käesoleval juhul on vastustaja oma tegevuses, millega ta keeldub kaebaja taotlusel detailplaneeringu algatamisest, jätnud tähelepanuta eelkõige asjaolu, et Kinnistuga piirneval alal ei asu tegelikkuses kasutuselolevat tootmishoonet, mille lähistel elamu püstitamisele kohalduks teemaplaneeringu tabelis 8 toodud piirangud. Lisaks on kaebaja taotlusel detailplaneeringu algatamisest keeldumine ebaproportsionaalne kaebuses juba kirjeldatud põhjustel. On ebaratsionaalne, et üldplaneeringus elamuotstarbeks reserveeritud maad ei saa sellel otstarbel kasutada, kui naaberkinnistul asub kasutusest väljas olev kunagine tootmishoone, mille omanik pole näidanud mis tahes initsiatiivi oma kinnistu tootmisotstarbelise kasutuse suhtes. Vastustaja põhistab Otsuses detailplaneeringu menetluse algatamata jätmist muuhulgas asjaoluga, et Kinnistu suhtes on Viimsi Vallavolikogu 07.09.1999 otsusega nr 113 kehtestatud Vanapere 29 maaüksuse detailplaneering, mille kohaselt on Kinnistu näol tegemist tootmismaaga. Kaebaja ei nõustu vastustaja tõlgendustega selle kohta, miks kehtestati 13 aastat tagasi Kinnistule detailplaneeringukohane tootmismaa kasutusotstarve. Tuginemine sanitaarkaitsevööndile pole 1999.a haldusakti kontekstis asjakohane, kuivõrd teemaplaneering, millega sanitaarkaitsetsoon kehtestati ja millele vastustaja vaidlusalusel juhul tugineb, pärineb aastast
11. Samas on oluliselt muutunud faktiline olukord Makrilli kinnistul – varasemalt asus kinnistul kalatööstus, kuid alates 2007.a ei kasutata kinnistut tootmisotstarbeliselt ning seda pole kinnistuomanikul kavas ka tulevikus teha. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks. Detailplaneeringut ei saa enam PlanS § 9 lg-st 1 tulenevalt käsitleda ajakohasena, kuivõrd selle kehtestamisest on möödunud 13 aastat ja see ei reguleeri enam Kinnistu lähiaastate maakasutust. Lisaks on pärast detailplaneeringu kehtestamist vastustaja määranud üldplaneeringus Kinnistu kasutamise juhtfunktsiooniks elamumaa. Seega andis vastustaja üldplaneeringu kui pikaajalise perspektiiviga planeeringu kehtestamisel mõista, et Kinnistust võib saada ka elamumaa. Vaatamata sellele, et vastavalt üldplaneeringu seletuskirjas märgitule peab kehtivat üldplaneeringut selle aktuaalsuse säilitamiseks perioodiliselt (nt iga 3 aasta järel) üle vaatama ja vajadusele vastavalt muutma, pole vastustaja üldplaneeringut vaidlusaluses osas muutnud. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaidlustatud haldusaktis toodud kaalutlustel jätta detailplaneeringut algatamata ja kaebaja õigusi sellega piirata. Detailplaneeringu algatamine on küll kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus, kuid kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada HMS § 4 lg 2 nõuetega – kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Käesoleval juhul on vastustaja 4 detailplaneeringu algatamata jätmisel tuginenud ebaõigetele väidetele nii kohalduva õiguse kui faktiliste asjaolude kohta. Vastavalt Viimsi valla ehitusmääruse § 9 lg-le 1 koostatakse detailplaneering üldplaneeringu elluviimiseks, v.a. erandjuhul, kui põhjendatud on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine. Antud juhul näeb üldplaneering ette Kinnistule väikeelamumaa kasutussuuna. Kinnistu suhtes 13 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringut ei ole realiseeritud, see on kaotanud oma ajakohasuse ning muutunud on ka asjassepuutuvad faktilised asjaolud (kõrvalkinnistul ei toimu juba pikemat aega tootmist ning kõrvalkinnistu omanik soovib samuti kinnistu kasutusotstarvet muuta). Üldplaneeringu, teemaplaneeringu ning muutunud faktiliste asjaoludega on kooskõlas maaomaniku soov ehitada Kinnistule üksikelamu. Kaebaja on vastustajat ka teavitanud, et on nõus detailplaneeringu koostamist ise finantseerima. Kaebajal on põhiseaduse §-st 14 tulenev õigus kohase haldusmenetluse läbiviimisele. Vaid kohase menetluse läbiviimisel saab vastustaja langetada kõike asjassepuutuvaid huvisid ja asjaolusid arvestava põhjendatud otsuse. Detailplaneeringu menetluse algatamata jätmisega teeb vastustaja käesoleval juhul meelevaldse planeerimisotsustuse ilma kohast menetlust läbi viimata. 9.
12. Kuivõrd vastustajal ei ole kujunenud asjaolude juures võimalik ilma kaalutlusveata teha detailplaneeringu algatamisest keelduvat otsust, tuleb ka kohustamiskaebus rahuldada.
13. Viimsi vald palub kaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vaidlust ei ole selles, et Kinnistul on kehtiv detailplaneering. Kinnistu osas kehtib Viimsi Vallavolikogu 07.09.1999 otsusega nr 113 „Detailplaneeringu kehtestamine: endine Vanapere 29 maaüksus“ kehtestatud detailplaneering, millega Kinnistu sihtotstarbeks on määratud tootmismaa. Kaebaja väide, et Kinnistul kehtiv detailplaneering vajab ajakohastamist, kuna selle kehtestamisest on möödunud 13 aastat, on paljasõnaline. Kaebaja poolt viidatud PlanS § 9 lg 1 ei kohusta kehtestatud detailplaneeringuid muutma juhul, kui selleks puudub vajadus. Samuti ei ole seadusega detailplaneeringule kehtestatud mingit ajalist piirangut. Vastupidiselt kaebaja väitele on Viimsi valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt Kinnistu juhtotstarbeks tootmismaa. Kehtiva Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt on Kinnistu juhtotstarbeks tootmismaa. Esialgsel üldplaneeringu kaardil olnud märge EV (väikeelamumaa juhtotstarve) Kinnistu osas on jäänud sisse ekslikult ja see eksitus on käesolevaks ajaks parandatud. Seega ei vasta tegelikkusele väide, et Kinnistu osas on peale üldplaneeringu kehtestamist muudetud üldplaneeringujärgset juhtotstarvet. 2000.a, mil üldplaneering kehtestati, ei võimaldanud tehniline võimekus sellise suure üldistusastmega kaarti, nagu seda on terve Viimsi valla mandriosa üldplaneering, äärmise täpsusega kujutada. Nii on ka Kinnistu piirkonnas värvid ja märgistused nihkes. Tehniliste võimaluste arenedes ongi kaart viidud tegeliku olukorraga vastavusse. Kinnistu detailplaneering kehtestati varasemalt ning planeeringute koostamise loogika kohaselt ei olnud mõeldav tootmismaa sihtotstarbe ja vastava ehitusõigusega kinnistule ette näha elamumaa juhtfunktsiooni. Väär on ka kaebaja seisukoht, nagu ei piiraks teemaplaneering Kinnistule elamu planeerimist. Kaebaja peab silmas Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32 kehtestatud 5 üldplaneeringu teemaplaneeringut „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted“, mille peatüki 4.
14. kohaselt peavad kõik elamud Viimsi vallas asuma üldplaneeringuga määratud elamumaal, väljapoole elamumaad uusi elamuid ja nende abihooneid rajada ei ole lubatud ning peatüki 4.
15. kohaselt on minimaalne lubatud elamu kaugus tootmisobjekti krundi piirist 50 m. Kinnistu asub üldplaneeringuga määratud tootmismaal ja Kinnistu kõrvalkrundil (samuti tootmismaal) asuva tootmisobjekti hetkeline seisukord ei oma teemaplaneeringu seisukohast tähtsust. Viimsi vallal ei ole kavatsust muuta kõnealuses piirkonnas üldplaneeringuga määratud tootmismaa juhtfunktsiooni, mis on sõnaselgelt kajastatud ka Otsuses ja mis nähtub ka kaebaja 22.11.2011 kuupäeva kandvast kaebusest ja selle lisast nr 2, millega keelduti algatamast Makrilli kinnistu omaniku taotluse alusel detailplaneeringut, muutmaks kinnistu sihtotstarvet tootmismaast elamumaaks. Kaebaja tõlgendus, nagu eeldaks minimaalne lubatud elamu kaugus tootmisobjekti krundi piirist 50 m toimivat tootmisobjekti, ei vasta teemaplaneeringu sisule ja mõttele ning on meelevaldne tõlgendus, mida saaks ehk teha selle planeeringu vastuvõtja, aga mitte kolmas isik. Viimsi vald näeb nimetatud piirkonda tootmismaana ka edaspidi ja juhul, kui Makrilli kinnistu praegune omanik ei soovi mingil põhjusel tootmisega sellel kinnistul tegeleda, jääb tal võimalus kinnistu realiseerida isikule, kes jätkab seal tootmist. Detailplaneeringu muutmist võib edaspidi arutada vaid juhul, kui otsustatakse muuta kogu tööstuspiirkonna kasutusotstarvet (vt nt Viimsi Vallavalitsuse planeerimiskomisjoni 06.02.2008 protokolli nr 746 ja 15.10.2008 protokolli nr 82). Detailplaneeringu algatamata jätmine on Viimsi valla kaalutlusõigus ja ei piira mingil moel kaebaja õigusi. Otsuses on ammendavalt põhjendatud asjaolud, miks on keeldutud algatamast detailplaneeringut. Kinnistu osas on kehtestatud detailplaneering. Viimsi vald on korduvalt selgitanud, et näeb nimetatud piirkonda tootmismaana ja seetõttu ei oma mingit tähtsust kaebaja poolt viidatud Makrilli kinnistu omaniku soov tootmine kinnistul lõpetada ja ehitada sinna elamud. Seda on Makrilli kinnistu omanikule ka teatatud. Kaebaja on oma otsuse langetanud soetades kehtiva detailplaneeringuga ehitusõigusega tootmismaa ja pigem tekitaks temale materiaalset kahju detailplaneeringu kulude kandmine, mida ta väidetavalt on nõus tasuma olukorras, kus vald algataks detailplaneeringu, mille kehtestamise võimatus on ilmne juba selle algatamise hetkel. Vastustaja jääb ka oma 11.06.2012 seletuses ja 12.10.2012 vastuses esitatud põhjenduste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Menetlusosalistel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - kaebaja kinnistu suhtes kehtib 07.09.1999 otsusega nr 113 kehtestatud detailplaneering, mis näeb krundi kasutamise sihtotstarbeks tootmismaa. - kaebaja kinnistu külgneb tootmismaaga, millel asub hetkel kasutusest väljasolev tootmishoone.
17. Menetlusosalistel on vaidlus selles, kas: - kaebaja kinnistu asub valla üldplaneeringu kohaselt elamumaa juhtotstarbega alal; - valla üldplaneeringu teemaplaneering võimaldab kasutusest väljasoleva tootmisobjekti krundi piirist lähemale kui 50m ehitada elamut; 6 - detailplaneeringu algatamise küsimuse otsustamise staadiumis olid teada kõik asjaolud, mis võimaldasid asuda seisukohale, et detailplaneeringuga elamu ehitusõiguse andmine ei ole võimalik.
18. Üldplaneeringuga määratud maakasutus. Õige on vastustaja seisukoht, et kuna kaebaja kinnistu osas alates 1999.a kehtinud detailplaneering määras krundi kasutamise sihtotstarbeks tootmismaa, siis ei saanud sellest hilisem ja üldisem planeering (üldplaneering) krundi kasutamise otstarvet muuta. Üldplaneeringule ei ole õigusaktidega sellist õiguslikku mõju antud. 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneering määratles kehtestamisest alates kaebaja kinnistu tootmismaana ning kaardimaterjali ebaselgus võis olla tingitud tehniliste võimaluste piiratusest (suure üldistusastmega planeeringukaardil olid värvid ja märgistus nihkes). Kohtule on esitatud (tlk 53) kehtiva üldplaneeringu täpsustatud kaart, millest nähtub, et kaebaja kinnistu on tootmismaa. Kuigi planeerimisseadus näeb ette regulaarse planeeringute ülevaatamise (PlanS § 29 alusel) ei tähenda see seda, et kohalik omavalitsus peaks temale teadaolevad soovid kinnistu sihtotstarbe ja ehitusõiguse osas realiseerima üldplaneeringu muudatuste menetluses. Detailplaneeringus üldplaneeringu muutmise ettepaneku tegemine on õiguslikult võimalik. Kohalik omavalitsus on aga nii käesolevas asjas kui eelnevalt kaebaja praktiliselt samasisulisi taotlusi menetledes olnud üheselt seisukohal, et ei pea üldplaneeringu muutmist kaebaja kinnistut puudutavas osas põhjendatuks. Kuna kaebaja kinnistu ei ole lähipiirkonna ainus elamualade vahel paiknev tootmismaa sihtotstarbega kinnistu (tegemist on laiema tootmismaa alaga), siis ei ole kohtul ka alust asuda seisukohale, et haldusorgani soovimatus üldplaneeringut muuta oleks meelevaldne. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et kaebaja kinnistu sihtotstarbe muutmine ja ehitusõiguse määramine elamu ehitamiseks võib osutuda tulevikus võimalikuks juhul, kui omavalitsus otsustab muuta antud piirkonnas kogu üldplaneeringuga määratud tootmismaa ala juhtotstarvet. Üldplaneeringus maakasutuse tsoneerimine on ka otstarbekuse ja sobivuse küsimus, mis ei ole õigusliku vaidluse objektiks ning selle üle otsustab kohalik omavalitsus ulatusliku kaalutulusõiguse alusel. Põhjendus, et üldplaneeringu muutmist võidakse tulevikus vajaduse tekkimisel kaaluda ala osas tervikuna, on esitatud ka kaebaja varasemate taotluste (31.01.2008, 13.10.2008) menetlemisel (protokollid tlk 109, 109 pöördel). Märgitud põhjendusest saab üheselt järeldada, et kaebaja kinnistu kasutamise sihtotstarbe muutmist uue detailplaneeringu alusel takistab muuhulgas üldplaneeringuga määratud piirkonna maakasutuse juhtfunktsioon (on ühtlasi detailplaneeringu menetluse mittealgatamise põhjus). Seega ei ole õige kaebaja väide nagu oleks vastustaja sellisele seisukohale asunud alles 2012.aastal.
19. Üldplaneeringu teemaplaneeringuga määratud elamuehituse põhimõtted. 2005.a kehtestatud üldplaneeringu teemaplaneeringu punkt 4.1 kohaselt peavad kõik elamud Viimsi vallas asuma üldplaneeringuga määratud elamumaal. Väljapoole elamumaad uusi elamuid ja nende abihooneid rajada ei ole lubatud. Eeltoodud asjakohaselt punktile on viidatud ka kaevatavas haldusaktis. 7 Punkt 4.6 (tabel 8, „teised tootmishooned“) näeb ette elamuehituse piiranguna kaitsekuja 50 meetrit elamu rajamisel tootmishoone naabrusse ja uue tootmishoone rajamisel elamute naabrusse. Viidatud punkti sõnastusest ei tulene, et tegemist võiks olla vaid tegutsevate tootmisobjektide puhul rakendatava piiranguga. Suuremad tegutsevad ettevõtted on aktis küll eraldi välja toodud, kuid sellest ei saa veel järeldada, et termin „teised tootmishooned“ peaks tähendama üksnes tegutsevat tootmisettevõtet. Kuna kaebaja naaberkinnistu (Makrilli) on jätkuvalt tootmismaa ning vastustaja ei näe käesoleval ajal ette selle ala maakasutuse muutmist üldplaneeringus, siis ei saa seal välistada tootmisega tegelemist. Kui maa omanik, kes ei soovi tegeleda tootmisega, kinnistu võõrandab, on uuel omanikul õigus kasutada maad ja sellel asuvat tootmishoonet kehtivale kasutusotstarbele vastavalt. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kaebaja naaberkinnistu (Makrilli) omaniku soov oma kinnistule muu kasutamise sihtotstarbe määramiseks ei ole muid asjaolusid arvestades tähtsust omav. Lähtuda tuleb kehtivatest detailplaneeringutest ja üldplaneeringust, mis määratleb ala tootmisalana. Tootmismaa omanikul ei ole õiguspärast ootust sellele, et ta saab oma kinnistut kasutada muul otstarbel. Õigus on üksnes oma taotluse õiguspärasele menetlemisele. Seega ei saa kaevatavas haldusaktis käsitletud punktile viitamist pidada asjakohatuks või põhjendamatuks. Küsimus ei ole vaid ühe või kahe kinnistu kasutamise sihtotstarbe muutmise ratsionaalsuses, vaid selles, et antud piirkond on vallas määratud tootmismaaks, see tuleneb kehtivast üldplaneeringust ning kohalik omavalitsus ei ole pidanud põhjendatuks üksikute kruntide kaupa maakasutust muuta. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on pigem erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (vt RKHK otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07; 3-3-1-87-08; 3-3-1-79-09, 3-3-1-47-12). Kohalik omavalitsus on antud asjas märkinud, et ei näe piirkonna maakasutuse juhtfunktsiooni muutmiseks (piirkonnas tootmismaa ala kaotamiseks) käesoleval ajal vajadust ning kinnistuomaniku soov ei saa olla seetõttu piisav detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks. Üldplaneering on käsitletav ka üldsuse kokkuleppena maakasutuse osas, mistõttu ei saa selle muutmine toimuda üksikute detailplaneeringutega, lähtudes üksnes taotleja huvist. Kaebaja oli teadlik, millise sihtotstarbe ja ehitusõigusega maa ta omandas.
20. Kehtiv detailplaneering kui lähiaastate ehitustegevuse alus. Kaebaja väidab, et tema kinnistu osas on 1999.a kehtestatud detailplaneering, mida saab pidada formaalselt kehtivaks, kuid sisuliselt ei ole see enam ajakohane, mistõttu ei ole põhjendatud sellele uue detailplaneeringu menetluse algatamisest keeldumisel tugineda. Kohus leiab, et eelnevaid kohtu seisukohti arvestades (p 13, 14) ei oma 1999.a. detailplaneeringu kehtivus täna määravat tähtsust. Üldplaneeringu kehtestamise ajal (2000.a) ei saanud olla küsimust detailplaneeringu ajakohasusest ning üldplaneering järgis kehtivat detailplaneeringut. Kohus ei nõustu samas kaebaja seisukohaga, et kehtivale detailplaneeringule viitamine ei oleks põhjendatud. PlanS § 9 lg 1 kohaselt on detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Viidatud sättest ei saa järeldada, et lähiaastate möödudes detailplaneering kaotaks kehtivuse. Detailplaneeringu kehtestamine toimub haldusaktiga ning haldusakti kehtivuse lõppemise aluseks ei ole ühestki õigusaktist tulenevalt lähiaastate möödumine. 8 Kohtupraktikas (Tallinna Ringkonnakohtu lahendis asjas nr 3-06-1210, p 13) on leitud, et kui detailplaneeringut ei asuta lähiaastatel realiseerima, siis kehtivast detailplaneeringust tulenev õiguspärane ootus kuhtub. See tähendab, et kohalik omavalitsus võib keelduda kehtiva detailplaneeringu alusel ehitusloa väljastamisest ja tunnistada detailplaneeringu kehtetuks või seda muuta. Seda eelkõige juhul, kui planeering ei haaku enam muutunud ümbrusega ega ole avalike huvidega kooskõlas. Käesoleval juhul väidab kaebaja, et tema kinnistu osas kehtiv detailplaneering on sisu osas aegunud. Kinnistu omanikul ei ole üldjuhul kohustust detailplaneeringut realiseerida, kuid sellega ei kaasne õigust muutunud soovidele vastava detailplaneeringu kehtestamiseks. Vastustaja on väitnud, et ka käesoleval ajal ei ole kohalikul omavalitsusel üldplaneeringu muutmise soovi ega vajadust ja sellest tulenevalt kaebaja taotlusele vastava detailplaneeringu kehtestamine võimalik ei oleks. Kaebaja võib taotleda PlanS § 27 lg 1 alusel oma kinnistu osas kehtiva detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, kuid see ei vii teda lähemale soovitud eesmärgile (elamu ehitusõiguse saamine), kuna üldplaneering sellest ei muutu.
21. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtumine. Haldusorganil ei olnud menetlusökonoomia põhimõttest (HMS § 5 lg 2) tulenevalt vaja algatada planeerimismenetlust, kui juba algatamise taotluse lahendamisel oli võimalik pidada detailplaneeringu kehtestamist võimatuks. Sellises olukorras detailplaneeringu algatamine ja menetlemine kuni vastuvõtmise või kehtestamise otsustamiseni oleks ebaökonoomne nii haldusorgani kui kaebaja ressursikulu arvestades. Taotleja ei muutu detailplaneeringu menetlusega seotud kulude enda kanda võtmisega planeeringu menetlejaks, mistõttu haldusorganile kaasneb vähemalt ajakulu. Seda aega saaks kasutada avalike ülesannete täitmiseks, sh teiste taotluste lahendamiseks. Keelduva otsuse tegemiseks vajalikke ja eelnevalt käsitletud asjaolusid oli võimalik välja selgitada ja hinnata detailplaneeringu menetlust algatamata.
22. Tühistamistaotlus tuleb jätta rahuldamata.
23. Kuna keeldumine detailplaneeringu algatamisest oli õiguspärane, siis puudub alus ka kohustamistaotluse rahuldamiseks. 19.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann kohtunik 9