KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 3. detsember 2013, Tallinn 3-13-1682 Haldusasi U.O.i ja E.P.i kaebuse

) § 28 lg 1 punkt 1 ning tuvastanud, et sellel maatükil asub Tallinna linna omandis olev ehitis (staadion), mis on antud linna omandisse

1. märtsi 1992 riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/033 ning mille koosseisu kuuluvad kummikattega jalgpalliväljak, murukattega jalgpalliväljak, kolm kaugushüppekasti koos hoovõturadadega, kummikattega jooksurada, kuulitõukesektor, redelid, tunnel ja piirdeaed. Maavanema otsusest nähtuvalt jäävad osaliselt endisele kinnistule nr k-546 järgmised eelnimetatud objektidest: murukattega jalgpalliväljak ning kaugushüppekastid koos hoovõturadadega. Endise kinnistu nr k-549 maale jäävad osaliselt seesama murukattega jalgpalliväljak, kummikattega jooksurada ja kuulitõukesektor. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
2. E.P. ja U.O. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Harju maavanema
3. juuni 2013 korralduse nr 1-1/1269-k tühistamist.
4. E.P. viitab esmalt sellele, et talle endise kinnistu nr k-546 tagastamise menetlus on kestnud alates
5. aasta märtsikuust ning menetluse kestel on vaidlusaluse staadioni piire muudetud kolmel korral. Samuti on praktika E.P.i hinnangul näidanud, et kesklinna piirkonnas ei püsi staadionid staadionitena, maa sihtotstarvet muudetakse ning seda hakatakse kasutama muul otstarbel. E.P. on seisukohal, et vaidlusalust staadioni ei ole aktiivselt kasutatud ja see on juba aastaid kasutamist mittevõimaldavas seisukorras, mis kinnitab seda, et linnal ei ole tegelikult huvi ega vajadust kasutada seda maad staadioni jaoks ning seega tuleks maa omandireformi õigustatud subjektidele tagastada.
6. U.O. viitab samuti sellele, et praktika on näidanud, et sarnaste staadionite maa ei püsi sotsiaalmaana, vaid need maatükid hoonestatakse. Seejuures viitab kaeaja Tallinnas endise ETK staadioniga toimunule. U.O. esitas koos kaebusega vaidlusalustest staadionirajatistest tehtud fotod ning leiab neile viidates, et endist kinnistust nr k-546 läbiv kummist kattega jooksurada kujutab endast vaid kooldunud ja rullitõmbunud kummimatte, samuti ei saa sihipäraselt kasutatavaks pidada kõrval asuvat kummikattega harjutusväljakut, kõikjal on näha läbi asfaltkatte tunginud rohumättaid, mis kokkuvõttes tähendab, et seda poolt staadionist, mis jääb kummikattega jooksurajast Pärnu maantee poole, pole juba aastaid kasutatud. Ka U.O. on seisukohal, et staadionirajatiste tegelik seisukord veenab selles, et linnal ei ole tegelikku huvi ega vajadust kasutada seda maad staadionina ning seetõttu tuleks maa omandireformi õigustatud subjektidele tagastada. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Harju maavanem vaidleb E.P.i ja U.O.i kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Maavanem selgitab, et Tallinna Linnavalitsus esitas Suur-Ameerika tn 3 / VäikeAmeerika tn 4 maa munitsipaalomandisse andmise taotluse
8. märtsil 2013 ning selle aluseks oli Tallinna Linnavolikogu
9. detsembri 1999 otsus nr
10. Maavanem viitab asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõikele 3 ning Vabariigi Valitsuse
11. juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ punkti 6 alapunktile 6 ning selgitab, et Tallinna Linnavalitsuse poolt esitatud taotlus vastas nõuetele ning vaidlusaluse korralduse andmise ajal olid staadionirajatised sellises korras, mis võimaldas maa munitsipaalomandisse andmist. Vastustaja leiab, et rajatise saaks lugeda kasutusest välja langenuks, kui seda üldse ei kasutataks, ent kõnealust staadioni on siiski kasutatud. Vastustaja peab paljasõnaliseks kaebajate väiteid, et staadioni sihipäraselt kasutama ei hakata ning see ala hoonestatakse. Vastustaja toob ka välja, et vaidlusalune lastestaadion on üks vähestest sportimise võimalustest Tallinna kesklinnas, kusjuures seda kasutatakse ka käesoleval ajal nii organiseeritult (näiteks on Tallinna Tõnismäe Reaalkooliga sõlmitud vastavasisuline lepingu
12. augustil 2011) kui ka mitteorganiseeritult ümberkaudsete elanike poolt. Vastustaja toob välja, et suviti kasutavad ümberkaudsed elanikud staadioni jooksmiseks ning pallimängudeks, koolid kasutavad staadioni kehalise kasvatuse tundide raames. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
13. Kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn peab E.P.i ja U.O.i kaebusi samuti põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Kolmas isik ei pea asjakohaseks kaebajate seisukohta, et kõnealust maad võidakse tulevikus hakata kasutama muul otstarbel, kuna antud juhul taotletakse seda munitsipaalomandisse olemasolevate ehitiste juurde, millisel juhul omab tähtsust vaid see, kas kõnealusel maal asuvad Tallinna linnale kuuluvad ehitised ning kas maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja nende teenindamiseks vajalik. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud maal asuvad Tallinna linnale kuuluvad rajatised. Kolmas isik selgitab, et lastestaadionit kasutab Tallinna Tõnismäe Reaalkool õppetundide läbiviimiseks. Samuti viitab vastustaja sellele, et Tallinna Linnavolikogu
14. juuni 2013 määrusega nr 29 kinnitatud Tallinna arengukavas aastateks 2014-2020 on ette nähtud Lastestaadioni arendamine välispordikeskuseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et E.P.i ja U.O.i kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Maavanem on lõppkokkuvõttes õigesti tuvastanud, et munitsipaalomandisse taotletaval maal paiknevad Tallinna linna omandis olevad staadionirajatised, mis vastavad

-is sätestatud rajatise tunnustele ning mille juurde on nende omanikuks oleval kohalikul omavalitsusüksusel õigus saada maa munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28lg 1 punktile 1.

Leian, et vaatamata 3 staadionirajatiste halvale tehnilisele seisukorrale ei saa lugeda, et tegemist oleks lagunenud, kasutusest välja langenud või ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitistega. 9.

§ 28

lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa.

§ 6

lg 3 kohaselt on hooneks või rajatiseks

tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Ehitisseaduse (EhS) § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, kusjuures ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. EhS § 2 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning rajatis on mis tahes ehitis, mis ei ole hoone, kusjuures funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi võib käsitleda ühe rajatisena ning rajatis on muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanal, seikluspark, mänguväljak. Eeltoodud sätetest tulenevalt saab erinevatest spordirajatistest koosnevat kompleksi käsitada ühe tervikliku rajatisena, mis iseloomult sarnaneb EhS § 2 lõikes 3 nimetatud seikluspargi või mänguväljakuga. Seisukohta, et lastestaadioni näol on tegemist tervikliku spordikompleksiga, kinnitab ka haldusasja toimiku juurde võetud maa munitsipaalomandisse andmise toimikus olev staadioni projekti osaks olev asendiplaan ning riikliku vastuvõtukomisjoni akt. Iseenesest ei vaidle ka kaebajad vastu sellele, et tegemist on inimtegevuse tulemusena tekkinud asjaga. 10.

§ 6

lg 31 kohaselt ei käsitata ehitisena lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Lastestaadioni rajatisi ei ole Tallinna linn parendanud ning eeskätt väliskeskkonnast tingitud loomuliku kulumise tõttu on nende tehniline seisukord pidevalt halvenenud. Ühtegi tõendit selle kohta, kas või kui sageli vaidlusalust staadionikompleksi reaalselt sihipäraselt kasutatakse, ei ole ükski menetlusosaline esitanud. U.O.i poolt esitatud fotodelt nähtub, et staadionirajatiste loetelus olev kummikattega jooksurada kujutab endast asfaldi- või betoonilaadse aluspõhjaga rajatist, mille katteks on ilmselt kunagi olnud kummimatid, mis fotolt nähtuvalt rada enam ei kata, vaid on pigem käsitatavad rajal vedeleva prügina (tl. 22, 23). Samas nähtub fotolt, et eelnimetatud jooksuraja kõrval oleval alal on muru niidetud ning et vaidlustatud korralduses nimetatud kummikattega jalgpalliväljak (foto tl. 24, staadioni projekti asendiplaanil nimetatud kui harjutusväljak) kujutab endast asfaldi- või betoonilaadsest materjalist väljakut, mille pinnast on läbi tunginud mättad. Avalikult kättesaadavatest aerofotodest1 nähtuvalt asuvad vaidlusaluse korraldusega munitsipaalomandisse antud maatüki Väike-Ameerika tänava ja Toom-Kuninga tänava ristmiku lähedale jäävas nurgas kaugushüppekastid koos hoovõturadadega, mille hoovõturajad kujutavad endist samuti asfaldi- või betoonilaadsest materjalist rajatisi. Kuigi pooled pole nende seisukorra kohta konkreetseid tõendeid esitanud, võib eeldada, et nende seisukord on sarnane U.O.i poolt esitatud fotodel näidatud jooksuraja ja harjutusväljaku seisukorraga. 1 nt. Maa-ameti kaardiserveri aerofotod: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis; Google Maps aerofoto-plaanid: https://maps.google.com/ 4 11. Riigikohus on

§ 6

lg 31 tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi käsitlenud kohtuasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud otsuses ning leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Kohtuasjas nr 3-3-1-71-03 selgitas Riigikohus, et rajatis ei pea tingimata kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada, rajatisteks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi. Viimatinimetatud kohtulahend puudutas küll konkreetselt tehnorajatisi ning

§ 6

lg 31 esimese lause kohaldamist, ent kohtuasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka

§ 6lg 31 teise lause tõlgendamisel.

12. Leian, et vaidlusaluse Lastestaadioni rajatiste olemuse ja tehnilise seisukorra kohta toimikust, menetlusosaliste poolt antud seletustest ning avalikult kättesaadavatest allikatest nähtuvad asjaolud lubavad asuda seisukohale, et vaidlusalused spordirajatised on põhimõtteliselt sihipäraselt kasutatavad ning seetõttu ei saa lugeda, et need oleksid kasutusest välja langenud või lagunenud määral, mis välistaks nende aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmise ilma nende kordategemiseta.

ei sätesta mistahes ehitustehnilisi või mingisuguseid selgelt mõõdetavaid kriteeriume, millest lähtudes tuleks hinnata, kas konkreetne hoone või rajatis on lagunenud või kasutusest välja langenud või mitte. Hoone puhul saab lähtuda sellest, kas see vastab ehitusseaduses nimetatud hoone tunnustele ehk kas sellel on olemas terviklikud, siseruumi väliskeskkonnast eraldavad välispiirded. Kui see nii on, ei saa lugeda hoonet lagunenuks ega kasutusest välja langenuks seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või et hoonet ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel antud on (näiteks pole võimalik elamuks mõeldud majas tänapäevases mõttes inimväärselt elada). Rajatise puhul selliseid objektiivseid kriteeriume seaduses sätestatud ei ole. Küll aga on võimalik rajatise vastavust

§ 6

lõigetes 3 ja 31 sätestatule hinnata lähtudes analoogiast eeltoodud hoonet puudutavate kriteeriumitega ning eeskätt lähtudes sellest, kas kunagi inimtegevuse tulemusena teatud eesmärgil rajatud objekt on sellisena endiselt tajutav ning põhimõtteliselt eesmärgipäraselt kasutatav või mitte. Samuti tuleb arvestada ka seda, et seadus eelistab põhimõtteliselt maareformi käigus maa tagastamisele maa andmist sellel oleva ehitise omanikule ka siis, kui ehitis on lagunenud või kasutusest välja langenud. Sellisel juhul tuleks ehitise omanikule anda tähtaeg ehitise kordategemiseks. Selle regulatsiooni eesmärk on vältida maa andmist ehitise omanikule olukorras, kus ehitist funktsionaalses mõttes omaniku jaokski tegelikult enam ei eksisteeri. 13. Eeltoodust tulenevalt tuleb sihipäraselt mittekasutatavaks ning lagunenuks või kasutusest väljalangenuks lugeda selline rajatis, mille eesmärgipärane kasutamine eeldaks olulisel määral selliste ehitustööde tegemist, mis oleks objekti iseloomu arvestades võrreldavad samasuguse rajatise algse rajamisega. Juhul kui rajatis oleks eesmärgipäraselt kasutatavaks muudetav aga sellest väiksemate heakorra- ja hooldustöödega, ei ole põhjust seda pidada lagunenuks ega kasutusest väljalangenuks. Siinkohal võib tuua analoogia korras näite hoone kohta – kui hoone katus või vahelaed on sisse langenud, on tegemist lagunenud ehitisega, mille puhul tuleb enne selle juurde maa erastamist või munitsipaalomandisse andmist lasta see omanikul 5 korda teha. Seevastu hoone sellised puudused nagu see, et vajumise tõttu ei ole aknad-uksed mugavalt avatavad, küttekolle ei ole turvaliselt kasutatav, konstruktsioonielemendid on küll paigas, ent saanud niiskuskahjustusi, ei anna alust lugeda hoonet lagunenuks ega kasutusest välja langenuks. Käesoleval juhul jääb endise kinnistu nr K-549 maale osa jooksurajast. Jooksuraja näol on U.O.i kaebusele lisatud fotodelt nähtuvalt tegemist asfaldi- või betoonilaadse materjaliga kaetud maapinna osaga. Rajatise iseloomu annab sellele eeskätt just viidatud asfaldi- või betoonilaadne kate, mitte selle peal olnud kummimatid. Rahva- või koolispordi tarbeks põhimõtteliselt kõlbuliku jooksurajana oleks see objekt kasutatav väheste koristus- ja heakorratööde tulemusena. Samasugune on olukord ka endisel kinnistul nr K-546 paikneva ühe kaugushüppekastiga ning osaga teise kaugushüppekastini viivast hoovõturajast. Ka nende osas tuleb nõustuda, et tehniliselt on need halvas seisukorras ning nõudlikumale sportijale kindlasti mitte vastuvõetavad, ent need on endiselt tajutavad objektidena, milleks need omal ajal rajati ning seetõttu ei ole neid alust käsitada lagunenutena ega kasutusest välja langenutena

§ 6lg 31 tähenduses.

Ka nähtub toimikus olevatelt fotodelt, et jooksuraja kõrvale jääv ala (nn. murukattega jalgpalliväljak) on niidetud ning sellisena pallimängudeks või muudeks spordiharrastusteks põhimõtteliselt kasutatav. Kaebajatel on iseenesest õigus, väites, et Lastestaadion erineb oluliselt tänapäevastest spordiväljakutest ning korrashoitud koolistaadionitest. See anna siiski alust seisukohaks, et Lastestaadion rajatiste kompleksina oleks kasutusest välja langenud või lagunenud määral, mis välistaks selle aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa andmise selle rajatise omanikule.

1. Rajatist ei saa kasutusest väljalangenuks lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei kasutata. Kasutusest väljalangenuks saaks rajatist pidada eelkõige juhul kui seda ei ole väga pikka aega mistahes mõistlikul moel kasutatud ning on vähemalt aimatav selle omaniku või kasutaja soov seda mitte enam sel otstarbel kasutama asuda. Käesoleval juhul sellist järeldust teha ei saa. Kolmas isik on esitanud Lastestaadioni haldava Tallinna Spordihalli ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli vahel on sõlmitud kokkulepe Lastestaadioni kasutamiseks, samuti nähtub ka kaebaja poolt esitatud fotolt, et vähemalt teatud määral on niinimetatud murukattega jalgpalliväljaku-ala niidetud.
2. Mis puudutab kaebajate seisukohta, et pärast maa munitsipaalomandisse andmist võidakse seda hakata kasutama muul otstarbel, kui staadionina, siis selline võimalus ei välista seaduse kohaselt maa munitsipaalomandisse andmist.

§ 28

lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse andmise eelduseks on see, et vastava otsuse tegemise ajal asuvad sellel kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised, mis vastavad seaduses sätestatud ehitiste tunnustele ning maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja nende teenindamiseks vajalik. Kui see nii on, ei takista maa munitsipaalomandisse andmist võimalus, et need ehitised kunagi tulevikus lammutatakse ja/või nende asemele mingisugused uued ehitised püstitatakse. Samas on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud

1. juuni 2013 määrusega Tallinna arengukava aastateks 2014-2020, kus on muuhulgas alleesmärgi [T]änapäevased, elanikele kättesaadavad sportimisvõimalused ning lai spordiürituste valik saavutamise ühe meetmena nimetatud ka Lastestaadioni arendamist välispordikeskuseks. See kinnitab põhimõtteliselt Tallinna linna soovi edaspidi staadionirajatisi parendama ja senisest otstarbekamalt kasutama asuda. See, kuidas linn reaalselt seda maad kasutama hakkab, ei ole selgelt ette nähtav, ent 6 maatüki kasutamine tulevikus muul otstarbel või ka selle võõrandamise võimalus ei ole seadus kohaselt aluseks maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks.
2. Viimaks ei saa käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluliseks pidada seda, et kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on kestnud juba väga pikka aega. Siinkohal ei saa välistada, et Tallinna linn ja selle organid on kõnealuse maa munitsipaalomandisse taotlemise ning sellest tulenevalt maa tagastamise avalduste lahendamisega õigusvastaselt viivitanud. Selline õigusvastane viivitus võib olla kaebajatele põhjustanud või põhjustada edaspidi kahju ning sellest võib neile tuleneda õigus nõuda kahju hüvitamist, ent see ei välista iseenesest Tallinna linna omandis olevate rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmist ega anna kaebajatele õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist.
3. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ja vastustaja poolel menetluses osalenud kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7