Kaebaja suhtes ei kohaldu Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art 15, kuna kaebaja ei ole Eesti resident. Kaebaja tööandja oli Soome äriühing ning kuigi ta töötas kolmandates riikides, viibis ta pikemat aega Soomes. Soome Vabariigil kui tema tööandja riigil on kaebaja töötasu tulumaksustamise õigus. Kaebaja on seisukohal, et tema ei pea Eestis tulu deklareerima ning tal ei ole tulumaksu tasumise kohustust. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista ning jääb maksuotsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja tõendanud oma eluliste huvide kandumist välisriiki. Kaebaja esitas Eestis 2011 aasta füüsilise isiku ühistuludeklaratsiooni, milles soovib tulust maha arvata eluaseme intresse seoses elamu ehitamisega Pärnu maakonnas. Kaebaja ei deklareerinud Soomes saadud töötasu, mistõttu on maksuhalduri poolt talle tulumaksu määramine õigustatud. 2 3-13-1805 Tulenevalt maksulepingu art 15 lg 1, lg 2 alap c alusel puudub Soome Vabariigil õigus maksustada kaebaja 2011 maksustamise perioodi eest saadud tulu, kuna see pole teenitud Soomes. Kaebaja tulu kuulub maksustamisele Eestis. KOHTU PÕHJENDUSED Tulumaksuseaduse (
) § 6 lg 1 sätestab, et füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud, nii §-des 13–22 loetletud kui ka loetlemata tuludelt. Lähtudes eeltoodust ei pea residentsust kirjeldavad tingimused olema täidetud korraga, piisab kui on tuvastatud üks tunnustest. Kaebaja maksumenetluses ja kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt ei ole tema puhul tegemist Eesti residendiga, kuna kaebaja elab alaliselt Soomes ning tema tulu maksustamise õigus Soome Vabariigil (tl 58 pöördel).
lg 2 alusel loetakse residendist füüsilise isiku elukohaks kalendriaastal sama kalendriaasta 1. jaanuari seisuga Maksu- ja Tolliameti peetavasse maksukohustuslaste registrisse kantud elukoht. Kaebaja poolt maksude arvestamise ja tasumise õigsust on kontrollitud 2011 aasta maksustamisperioodil (tl 41). Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebaja rahvastikuregistrisse kantud elukoht ajavahemikul 07.06.1995 kuni 25.04.2012 oli Eestis Pärnu linnas L asuvas elamus (tl 45). Lähtudes maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 lõikest 1 on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võivad olla maksustamise seisukohast tähendus.
lg 6 alusel tuleb füüsilisel isikul teavitada maksuhaldurit oma residentsuse muutumisega seotud asjaoludest ning täita residentsuse määramise vorm. Füüsilise isiku residentsuse määramise vormi kehtestab rahandusminister määrusega. Mitteresidendi deklaratsioonide ja residentsuse määramise vorm on kinnitatud rahandusministri 15.12.2010 vastu võetud määrusega nr 66 ning on jõustunud 01.01.2011. Määrus on kehtestatud „Tulumaksuseaduse” § 6 lõike 6, § 44 lõike 7 ja „Sotsiaalmaksuseaduse” § 9 lõike 7 alusel. Määruse § 1 punktiga on kehtestud 4 vorm R „Füüsilise isiku residentsuse määramise vorm” (lisa 4). Nimetatud vormi täites teavitab isik Maksu- ja Tolliametit Eesti residentsuse tekkimise, määramise, muutumise ja lõppemise asjaoludest, deklareerides residentsuse määramiseks vajalikud andmed. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja tuludeklaratsiooni esitamisel ega enne maksumenetluse läbiviimist MKS § 56 lg 1 ega
lg 6 alusel 3 3-13-1805 andnud maksuhaldurile teavet oma alalise elukoha muutumisest ega selle kohta, et kaebaja tuleb lugeda Soome Vabariigi residendiks. Asjas kogutud tõendite kohaselt on kaebaja Eesti Vabariigi kodanik, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht asus vaidlusalusel ajavahemikul Eestis ning kes vaidlustatud maksuotsuses käsitletud maksustamisperioodil sai ametlikult töötasu Soome Vabariigis registreeritud äriühingu poolt töötamise eest väljaspool Soome Vabariiki. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et maksustamise perioodil kaebaja töötas Soome äriühingus ja elas töötamise ajal Soomes, kuid töökoht oli kolmandates riikides. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta. Ühe ja/või erinevate elukoha aadresside märkimine Eestis või Soomes koostatud mistahes ametlikes dokumentides või registrites ei välista seda, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Kaebaja on esitanud maksumenetluses Soome maksuhalduri tõendi kaebaja 2011 aasta tulude kohta Soomes. Esitatud tõendist selgub, et Soome maksuhaldur on nimetatud tõendi väljastanud kui dokumendi, mis tuleb säilitada koduriigis maksuametile esitamiseks (tl 47,48). Tõendi sellisest sõnastusest saab järeldada, et Soome maksuhaldur ei loe kaebaja koduriigiks Soome Vabariiki ega kaebajat Soome Vabariigi residendiks. Antud järeldust kinnitavad ka asjaolud, et kaebaja 2011 aasta saadud tulu ei ole Soome tööandja kaebaja tulust maha arvanud ning Soome maksuhaldur ei ole kaebaja tulu tulumaksuga maksustanud. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud Soome Vabariigi maksuhalduri poolt kinnitatud residentsuse tõendit, millest nähtuks, et kaebaja on Soome Vabariigi resident. Eeltoodu tõttu ei saa asuda seisukohale, et antud juhul oleks tegemist topeltresidentsusega, millest tekkida võivad probleemid tuleks lahendada vastava maksulepingu alusel. Arvestades eeltoodut puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid selle kohta, et tema puhul on tegemist Soome alalise elanikuga ega selle kohta, et Soome on tema kodukohamaa. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja puhul tegemist Eesti residendiga. Residendist füüsilised isikud on kohustatud deklareerima Eestis kogu oma tulu ehk isikut maksustatakse
§-s 12 lg 1 alusel, mis sätestab, et maksustamisele kuulub residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Kaebaja poolt pole täidetud kõik
lg 4 p 2 kohaldumise eeldused.
lg 4 tulenevalt ei maksustata välisriigis töötamise eest saadud töötasu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud osundatud lõike mõlemas punktis nimetatud tingimused. Asjas ei ole küll vaidlust selle üle, et kaebaja on 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul viibinud töötamise eesmärgil välisriigis rohkem kui 183 päeval, kuid samas nähtub Soome maksuhalduri poolt 4 3-13-1805 koostatud tõendist, et kaebaja teenis 2011 aastal maksustatavat tulu, kuid sellelt ei ole Soomes tulumaksu tasutud. Ka kaebaja ise pole 2011 aasta tuludeklaratsiooni lahtris 8.8 deklareerinud, et tema välisriigis saadud tulult oleks kinni peetud või tasutud tulumaksu (tl 35 pöördel). Kuna kaebaja tulu pole olnud välisriigis maksustatav, kuulub see maksustamisele Eestis. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on tulumaksu nõudmine Eestis ebaseaduslik põhjusel, et kaebajale tulumaksu arvestamata/kinnipidamata jätmise puhul on tegemist Soome maksusüsteemi eripäraga. Asjaolu, et kaebaja töötamise koht oli tegelikkuses Rootsis ja Norras, ei tähenda, et sellistel tingimustel töötavad isikud oleksid üldse vabastatud saadud töötasult tulumaksu tasumisest. Tulenevalt eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Menetlusosalised taotlust menetluskulude välja mõistmiseks esitanud ei ole, mistõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Annika Vendik kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.