3-12-1451/33

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 15.jaanuaril 2013.a. Tallinnas 3-12-1451 R. R. kaebus Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Harju Maavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks RESOLUTSIOON Tagastada kaebus selle esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohtule esitatud kaebuses palub R.R. teha kindlaks Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse õigusvastasus avalikus supelrannas ranna külastajate turvalisuse tagamisel ning kohustada Harju Maavalitsust andma veeseaduse (VeeS) § 18 lg 5 alusel haldusakt avalikes supelrandades veesõidukitega liiklemise keelamiseks. Kaebuse kohaselt ei saa kaebaja Kakumäe rannas vette minna lohesurfarite ja purjelaudurite tõttu, kes kihutavad suplejate keskel, ohustades nii kaebaja kui ka teiste suplejate elu ja tervist. Kaebaja on 7 aasta jooksul pöördunud korduvalt taotlustega Tallinna Linnavalitsuse ja Harju Maavalitsuse poole Kakumäe rannas suplejate turvalisuse tagamiseks, kuid edutult. 6.08.2012.a. määrusega jättis kohus kaebuse käiguta, kohustades kaebajat teatama, millal ta sai kätte Tallinna Linnavalitsus 28.09.2011.a. kirja nr LV-1/7086, millega vastati kaebaja pöördumisele, kus ta palub keelata Kakumäe supelrannas veespordivahenditega sõitmine. Kui kaebaja sai selle kätte rohkem kui 30 päeva enne käsitletava kaebuse esitamist, pidi ta esitama kohustamisnõude tähtaja ennistamise taotluse. Samuti pidi kaebaja välja tooma põhjendatud huvi Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning põhjendama Sotsiaalministeeriumi vastu kaebuse esitamist. Vastuses kohtumäärusele selgitas kaebaja, et VeeS § 18 lg 5 kohaselt on maavanemal õigus keelata veespordivahenditega liiklemine. Kuna Tallinna Linnavalitsusel sellist pädevust pole, ei esitanud kaebaja kohustamiskaebust linnavalitsuse vastu, mistõttu pole tähtaja ennistamise taotlust vaja esitada. Maavanem pole Tallinna Linnavalitsuse 28.09.2011.a. kirja alusel mingit otsust teinud, s.t. pole keelanud veespordivahendite kasutamist ega keeldunud ka sellise otsuse tegemisest. Seetõttu esitas kaebaja taotluse Harju Maavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Sotsiaalministeeriumi ülesandeks on rahvatervise seaduse § 8 lg 1 p 9 kohaselt tema allasutuste kaudu tervisekaitse järelevalve koordineerimine. Seega on Sotsiaalministeerium kõrgeima instantsina vastutav tervisekaitse ja suplejate turvalisuse tagamise eest. Määruses toodud väide, et kaebaja pole põhjendatud huvi välja toonud, on alusetu, kuna kohus ise märgib, et kaebaja ei saa vette minna lohesurfarite ja purjelaudurite tõttu, kes kihutavad suplejate keskel, ohustades nii kaebaja kui teiste suplejate elu ja tervist. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Seega peab kohtusse pöördumiseks esinema kaebaja õiguste rikkumine. Kaebaja pole kaebuses enda õiguste rikkumist välja toonud. Kaebaja on esitanud üksnes üldsõnalisi väiteid Tallinna avalikes randades suplejate elu ja tervise ohtu seadmise, lohesurfajate tegevuse ohtlikkuse ja veespordivahendite suure kiirusega suplejate keskele sõitmise kohta. Kaebusele lisatud materjalist nähtuvalt on kaebaja pöördunud selle probleemiga seoses erinevate ametiasutuste poole alates 2005.a. Kaebaja pole aga nimetanud ühtegi juhtumit, mil tema elu ja tervis oleks olnud reaalselt Tallinna linna avalikes randades, sh Kakumäel, lohesurfajate või purjelaudurite poolt ohtu seatud. Kaebaja on lisanud kaebusele ajalehe Postimees 27.05.2009.a. artikli väljavõtte pealkirjaga „Rannavalvurite mured“, kus on muuhulgas kirjas, et Kakumäel sõidavad surfajad ranna lõpust diagonaalselt läbi akvatooriumi mere poole, segades ujujaid. Sama kehtib Stroomi ranna kohta. See artikkel ei seondu aga kaebajaga ning sellest ei saa järeldada, et Kakumäe rannas oleks ohus kaebaja elu ja tervis. Teine Maalehe artikkel „Tuuleranda jõuab kõigest ühe tunniga“ on aga lihtsalt purjesporti kirjeldav. Vabariigi Valitsuse 3.04.2008.a. määruse nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale“ § 3 lg 3 kohaselt peab supluskoht olema suplejatele ohutu, lauge, aukudeta, allikateta ja veekeeristeta ning vaba mudast ja ujumist segavast taimestikust. Vee sügavus supluskoha üldkasutatavas osas ei tohi ületada 1,8 m ja suplemiseks kasutatav veekogu osa peab olema veekogu muust osast eraldatud hoiatusmärkidega. Sama § lg 5 sätestab, et veesõidukeid tohib kasutada vastavalt VeeS § 18 lg 8 alusel kehtestatud nõuetele. Vastavalt VeeS §-le 18 lg 4 ei tohi supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda, v.a. teenistusülesandeid täitvad veesõidukid. Tallinna Linnavalitsus on vastuses kaebaja pöördumisele 28.09.2011.a. kirjas nr LV-1/7086 selgitanud, et alates 2006. aastast osutab Tallinna avalikes supluskohtades rannavalveteenust 1.juunist kuni 31.augustini AS „G4S Eesti“, kelle lepinguliseks kohustuseks on ranna külastajate turvalisuse tagamine ja operatiivne valmisolek päästetööde läbiviimiseks. Suplushooajaks on AS „G4S Eesti“ paigaldanud Pirita, Kakumäe ja Stroomi supluskohtadesse lohesurfajate tegevuse koordineerimiseks märgistused, millega on määratletud veespordivahenditega liikumise ala ja info suplejatele, et surfivarustuse ülesseadmiseks ette nähtud turvatsoonis pole päevitamine ja jalutamine turvaline. Tallinna Linnavalitsus pidas supluskohtades rakendatud meetmeid ja piiranguid piisavaks, mis tagab nõuete järgimise korral rannakasutajate ohutuse ka väljaspool suplushooaega, mistõttu pole vajalik veesõiduliikluse piiramine või keelamine Kakumäe rannas. Eeltoodust nähtuvalt on Tallinna avalikes supluskohtades, sh Kakumäel pandud veespordi harrastajatele üles märgistused, kus nad veespordivahenditega sõita tohivad, ning need kohad on supluskohtadest eraldatud. Kui veespordivahendite kasutajad ületavad neile liiklemiseks lubatud ala piiri või seatakse rannas mingil muul moel ohtu kaebaja turvalisus, on tal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks rannavalve poole. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ D. Maastik