← Eesti

3-13-287/13

Obsah (6)§ 22§ 2§ 3§ 4§ 217§ 5

KOHTUOTSUS

ti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

  1. aprill 2013, Tallinn 3-13-287 Haldusasi R.P. kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse
  2. jaanuari 2013 kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud otsuse tühistamise ning xxxxx elamus eluruumide nr 71 ja 71a erastamiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  3. aprillil 2013 Menetlusosalised Kaebaja: R.P. Esindaja: v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja: Tallinna linn Esindajad: Angela Reinlaid ja Allar Kirikmäe RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada R.P. kaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse
  5. jaanuari 2013 kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud otsus ning kohustada Tallinna linna erastama R.P.le eluruumide erastamise seaduse § 217 kohaselt Tallinnas xxxxxxxxx elamus asuvad korterid nr 71 ja 71a. Erastamistoimingud tuleb läbi viia kahe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, kui nendega viivitamiseks ei esine haldusorganist sõltumatuid takistusi.
  6. Mõista Tallinna linnalt R.P. kasuks välja menetluskulu 10 (kümme eurot). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
  7. mail 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1). 1 ASJAOLUD JA VAIDLUSALUNE HALDUSTEGEVUS
  8. Tallinnas xxxxxxx asuv elamu1 kanti Tallinna Linnavolikogu
  9. oktoobri 1994 otsusega nr 118 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. E. P. ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel sõlmiti
  10. juunil 1996 mitteeluruumide rendileping selles hoones paiknevate korterite nr 71 ja 71a kasutamiseks (tl 146). Kõnealused rendilepingud lõpetati poolte kokkuleppel alates
  11. maist
  12. Kaebaja on väitnud ning vastustaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et reaalselt kasutasid E. P., tema abikaasa R.P. ning nende tütar eelviidatud ruume eluruumidena juba alates
  13. ja
  14. aastast ning jätkasid nende kasutamist eluruumidena ka pärast eelnimetatud rendilepingute sõlmimist (tl 21 ja 23).
  16. oktoobril 2002 esitas R.P. Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles üürilepingute sõlmimist xxxxxxxxx korterite 71 ja 71a kasutamiseks ning milles märkis viimaks: Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta meile õigus elada oma kodus. Võimalusel soovime seda erastada. (tl 21).
  17. Tallinna Linnavolikogu
  18. märtsi 2004 otsusega nr 53 (tl 25) otsustati xxxxxxxx asuv elamu arvata erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Samas otsuses otsustati anda mitmed selles elamus asuvad ruumid üürile. Teiste hulgas otsustati anda üürile R.P.le koos abikaasa E. P. ja tütar P. P.ga viieks aastaks 31,5 m2 suurune ühetoaline korter nr 71 ning 32,3 m2 suurune ühetoaline korter nr 71a. Üürilepingud nimetatud eluruumide üürile andmise kohta sõlmiti
  19. mail 2004 (tl. 28 ja 29).
  21. juunil 2012 esitas R.P. Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse xxxxxxxx asuva elamu eluruumide nr 71 ja 71a erastamiseks.
  22. R.P. esitas
  23. augustil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles oli formuleeritud ka järgmine kohustamistaotlus: Kohustada Tallinna Kesklinna Valitsust erastama R.P.le Tallinnas aadressil xxxxxxxxx asuva elamu eluruumid 71 ja 71a hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, sealhulgas sõlmima R.P.ga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest käesolevas haldusasjas. Tallinna Halduskohtu
  24. novembri 2012 otsusega haldusasjas 3-12-1647 lahendati R.P. kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse eelnimetatud eluruumide erastamiseks kohustamise nõudes. Kohtuotsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt: Rahuldada kaebus ja kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja poolt 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ning tegema selle kohta mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus. Nimetatud kohtuotsus jõustus edasi kaebamata.
  26. jaanuaril 2013 saatis Tallinna Kesklinna Valitsus R.P.le kirja nr 9-12/12/4252IV (tl 104), milles viidatakse halduskohtu otsusele kohtuasjas nr 3-12-1647 ning milles teatati, 1 Siin ja edaspidi kasutan elamu tähistamiseks selle praegust aadressi xxxxxxxx. Varem kandis elamu aadressi xxxxxxxx ning on selle aadressiga kajastatud ka erinevates toimikus olevates dokumentides. 2 et linnaosavalitsus peab põhjendatuks xxxxxxxx korterite nr 71 ja 71 a otsustuskorras võõrandamist R.P.le vastavalt 11 897,88 ja 12 193,30 euro

t. Kirjas selgitatakse, et korterite hind jääb selliseks, sõltumata menetluse ja korralduse valikust ning et hindade määramisel on eluruumide turuväärtusest maha arvestatud 50%, mistõttu on need märgatavalt madalamad keskmisest turuväärtusest. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

  1. R.P. esitas
  2. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb esiteks Tallinna Kesklinna Valitsuse
  3. jaanuari 2013 kirjas sisalduva otsuse tühistamist ning Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastama R.P.le Tallinnas xxxxxxx asuva elamu eluruumid 71 ja 71a hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, sealhulgas sõlmima R. P.ga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest käesolevas haldusasjas.
  4. Kaebaja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse
  5. jaanuari 2013 kiri on käsitatav haldusaktina, kuna sisuliselt keeldutakse selles eluruumide erastamisest kaebaja poolt soovitud tingimustel.
  6. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Kesklinna Valitsusel on kohustus erastada talle vaidlusalused eluruumid hinnaga 7,31 eurot/m
  7. Esiteks märgib kaebaja, et on erastamise avalduse esitanud tähtaegselt. Viidates haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse punktile 33, toob kaebaja välja, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud avalduse esitamine ning ka Tallinna Kesklinna Valitsus on oma
  8. jaanuari 2013 kirjas nimetanud kaebaja poolt
  9. oktoobril 2002 esitatut eluruumide erastamise avalduseks. Teiseks toob kaebaja välja, et vaidlusaluste eluruumide erastamisel ei saanud kehtida eluruumide erastamise seaduse (

) § 5 lg 1 punktis 1 sätestatud tähtaeg ega ka

§ 22lõikes 61 sätestatud tähtaeg sest elamu oli kuni 18.

märtsini 2004 kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-38-09 ning märgib, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole teda ei kirjalikult ega ka suuliselt teavitanud eluruumi erastamise võimallikkusest seoses elamu väljaarvamisega erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast. Kaebaja rõhutab, et kuna tema koos abikaasaga on vaidlusaluseid ruume erinevate Tallinna linnaga sõlmitud lepingute alusel kasutanud oma elukohana alates 1988. ja 1993. aastast, olnuks tal õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist ka enne 1. juunit 2001, kui elamu ei oleks olnud kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. 10. Eluruumide erastamise õiguse osas viitab kaebaja

§ 2

lõikele 1, § 3 lõigetele 1 ja 9, § 4 lõikele 1, § 6 lg 1 punktile 2 ning §-dele 7 ja 8 ning leiab, et neist ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kaalutlusruumi küsimuses, kas erastada tema omandis olev eluruum, kellele see erastada või millisel viisil ja millise tasu

t seda teha. Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustuse osas eluruumid kaebajale erastada, viitab kaebaja ka Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-85-06 (p 10) ja 3-3-1-38-08 (p 15). Kaebaja hinnangul ei selgu Tallinna Kesklinna Valitsuse 8. jaanuari 2013 kirjast, millisel õiguslikul alusel eluruumide erastamisest keeldutakse ning eluruumide omandi

t kokku 24 085,78 eurot nõutakse ning arusaamatuks 3 jääb, milline norm annab Tallinna Kesklinna Valitsusele õiguse võõrandada eluruumid R.P.le otsustuskorras.

  1. Kaebaja leiab, et võrdse kohtlemise põhimõttega ei saa õigustada eluruumide erastamisest keeldumist, kuna antud juhul puudub haldusorganil erastamise küsimuses igasugune kaalutlusõigus. Samas viitab kaebaja kaebusele lisatud ostu-müügilepingutele, millest nähtuvalt on Tallinna linn erastanud
  2. juulist 2004 kuni
  3. detsembrini 2006 xxxxxxxxx ja xxxxxxxx elamutes eluruumid 64, 66, 68, 69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a, 82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 nende eluruumide üürnikele selliselt, et erastamishinnaks kujunes keskmiselt 7,31 eurot ühe elamispinnaruutmeetri kohta. Siinkohal rõhutab kaebaja, et tema oli erastamisavalduse esitanud juba
  4. aastal, seega pole teda alust kohelda erinevalt eeltoodud isikutest. Kaebaja rõhutab, et see, et talle jäid eluruumid erastamata samaaegselt teiste seal elamus paiknevate eluruumidega, ei ole olnud tingitud kaebaja tegevusest. Kaebaja hinnangul tuleb talle eluruumid erastada sama hinnaga, millega müüdi eluruume samas elamus elavatele teistele üürnikele ehk 7,31 eurot ruutmeetri kohta, kuna vastasel korral rikutaks kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  5. Vastustaja leiab esiteks, et kaebaja poolt
  6. oktoobril 2002 esitatud avaldust ei saa käsitada eluruumi erastamise avaldusena. Siinkohal viitab vastustaja Vabariigi Valitsuse
  7. juuli 1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra (edaspidi VVm 1993/198) punktile 12, milles nõutakse eluruumi erastamiseks vormikohase avalduse esitamist, millist kaebaja aga kunagi esitanud ei ole. Erastamisavalduse vormi osas viitab vastustaja ka Riigikohtu otsusel tsiviilasjas nr 3-2-1-13-00 ning Tallinna Halduskohtu otsusele kohtuasjas 3-08-
  8. Vastustaja leiab, et kaebaja
  9. oktoobri 2002 avaldus oli suunatud eluruumide üürilepingu sõlmimisele, ent eluruumi erastamise avaldusena seda käsitada ei saa ning vastaval avaldusele on vastustaja väljastanud teate, milles teatati, et kaebaja avaldus eluruumi üürilepingu sõlmimise küsimuses vaadatakse läbi Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjonis
  10. mail
  11. Vastustaja leiab, et haldusorgan ei saa omal algatusel asuda üksikisiku tahet kujundama, seda tema

t avaldama ja taoliste eelduste täitmisel erastamismenetlust algatada.

  1. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja pidi olema hiljemalt
  2. aasta lõpuks teadlik sellest, et xxxxxxx elamu on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Siinkohal viitab vastustaja sellele, et kaebaja abikaasa on
  3. aprillil 2003 esitatud avalduses viidanud sellele, et on teadlik Tallinna Linnavolikogu
  4. märtsi 2003 otsusest ning seega pidi kaebaja teadlik olema sellest, et elamu on erastamisele mittekuuluvate hulgast välja arvatud. Samuti toob vastustaja välja, et Tallinna linn sõlmis
  5. aastal xxxxxxx elamus viieteistkümne korteri erastamise müügilepingud isikutega, kes elasid kaebajaga samas majas. Vastustaja leiab, et kaebaja oleks pidanud esitama erastamisavalduse mõistliku aja jooksul pärast erastamise takistuse äralangemist, st. pärast elamu väljaarvamist erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast, ent ta ei teinud sead, pöördudes linnaosavalitsusse eluruumide erastamise taotlusega alles
  6. juunil
  7. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele 4 tsiviilasjas 3-2-1-13-00 ning leiab, et isik kaotab erastamise õiguse, kui erastamisavaldust ei esitata tähtaegselt.
  8. Viimaks märgib vastustaja, et eluruumide ostueesõigusega erastamise tähtajad on möödunud ka tulenevalt

§ 22lõikest 5.

Vastustaja viitab sellele, et kaebajaga sõlmiti üürileping

  1. mail 2004, seega oleks tulnud vastav avaldus esitada hiljemalt
  2. augustil 2004, ent kaebaja ei saa tugineda sellele, et väidetav
  3. oktoobri 2002 erastamisavaldus on veel lahendamata.
  4. Võrdse kohtlemise osas viitab vastustaja Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-101-06 ja 3-3-1-42-08 ning leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtet kaebaja suhtes rikutud ei ole.
  5. Seoses eluruumide otsustuskorras võõrandamisega viitab vastustaja Tallinna Linnavolikogu
  6. märtsi 1997 määrusega nr 8 kinnitatud linnavara võõrandamise korrale ning selgitab, et Tallinna linn on otsustanud üürilepingutega koormatud eluruumid otsustuskorras võõrandada nende üürnikele ning on kehtestanud metoodika müügihinna määramiseks. Vastustaja selgitab, et otsustuskorras eluruumide võõrandamise hinna määramise metoodika põhineb Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsil ning metoodika väljatöötamisel on lähtutud

märgist leida võimalikult efektiivne viis Tallinna linna omandis olevate üürilepingutega koormatud eluruumide otsustuskorras üürnikele võõrandamiseks müügihinna määramiseks arvestades neid eluruume koormavate üürilepingute ja üürnike poolt tehtud parenduste mõju vara väärtusele. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

  1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et R.P. kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Käesolevas asjas esitatud tõendid koosmõjus haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud Tallinna Halduskohtu
  2. novembri 2012 otsuse resolutsioonis ja põhjendavas osas tuvastatud asjaoludega lubavad asuda seisukohale, et R.P.l on õigus saada eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras Tallinnas xxxxxxxx asuvas elamus paiknevate korterite nr 71 ja 71a omanikuks. Eluruumi erastamise hind tuleb aga eluruumide erastamise seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustel ja korras kindlaks määrata vastustajal. Vältimaks vaidlusaluste eluruumide erastamise menetluse edasist venimist, tuleb vastustajale määrata tähtaeg, mille jooksul tuleb teha eluruumi erastamiseks vajalikud toimingud.
  3. Nõustun kaebaja seisukohaga, et Tallinna Kesklinna Valitsuse
  4. jaanuari 2013 kirja nr 9-12/12/4252-VI näol on tegemist haldusakti tunnustele vastava otsusega, millega on jäetud rahuldamata R.P. avaldus xxxxxxxx elamus asuvate korterite 71 ja 71a ostueesõigusega erastamiseks

alusel. Kõnealuses kirjas viidatakse üheselt Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2012 otsusele kohtuasjas 3-12-1647 ning otsusest on üheselt aru saadav, et vastustaja käsitab selles esitatud kirja otsusena, mille vastuvõtmiseks teda halduskohtu eelnimetatud otsusega kohustati. Kuigi kirjas ei sisaldu sõnaselget otsustust selle kohta, et kaebajale ei erastata eluruume

alusel, on kirjas väljendatud seisukoht, et kaebajal on võimalik omandad korterid nö. otsustuskorras võõrandamise teel kirjas näidatud 5 hindade

t, piisavalt selge viide eluruumide erastamisest keeldumisele. Ka käesolevas kohtumenetluses ei ole vastustaja iseenesest vastu vaielnud sellele, et kõnealuse kirjaga otsustati, et

alusel eluruumide ostueesõigusega erastamist R.P.le ei võimaldata. Haldusmenetluse seaduse § 43 lõikes 2 on sätestatud, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Seega tuleb otsust haldusakti andmisest keeldumisena käsitada haldusaktina. 19.

§ 3

lg 1 kohaselt on erastamise objektiks korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest, mis on kohaliku omavalitsusüksuse omandis.

§-s 217 on sätestatud, et erastamise objektiks on korteriomandi ese, mille reaalosa on erastamise objektiks vastavalt käesoleva seaduse §-le 3, kui kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud käesoleva seaduse § 214 6. lõike punktides 1, 2 või 3 nimetatud isikud. Kinnistusraamatust nähtuvalt on vaidlusaluse xxxxxxxxx elamu alune maa kantud kinnistusraamatusse ning kinnistu on jagatud korteriomanditeks. Vaidlusalused korterid nr 71 ja 71a moodustavad kinnistusregistri numbrite xxxxxxxx ja xxxxxxxx all registreeritud korteriomandite reaalosad. Kinnistusraamatu andmetel on nende korteriomandite omanikuks Tallinna linn. Eeltoodud asjaoludel on vaidlusalused korteriomandid eluruumide erastamise objektiks. 20.

§ 4

lõike 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele.

§ 217

lõike 2 kohaselt on

§-s 4 nimetatud isikud ka korteriomandi eseme erastamise õigustatud subjektiks. Tallinna linna ja R.P. vahel

  1. mail 2004 sõlmitud üürilepingud nr 8/K ja 7/K (tl 28 ja 29) tõendavad, et R.P. oli alates
  2. maist 2004 xxxxxxxx korterite 71 ja 71a üürnik. Üürisuhte algamist
  3. maist 2004 kinnitavad üürilepingutesse tehtud märkused Üüriarvestus 01.05.04ndast. Eeltoodust tulenevalt kuulub R.P. xxxxxxxxx korteriomandite, mille reaalosadeks on korterid nr 71 ja 71a, erastamise õigustatud subjektide ringi. 21.

§ 5

lg 1 kohaselt on eluruumi üürnikul eluruumi erastamise teel ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks.

§ 22

lõikest 5 aga tuleneb, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast 1995. aasta 1. märtsi, on eluruumi üürnikul eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist.

§ 217

lg 5 kohaselt on korteriomandi eseme erastamisel ostueesõigus

§-s 5 nimetatud isikutel. Leian, et viimatinimetatud normi tuleb

§ 5

lg 1 ja § 22 lg 5 valguses tõlgendada selliselt, et korteriomandi eseme erastamise ostueesõigus on ka korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi üürnikul, kelle üürileping on sõlmitud pärast 1. märtsi 1995, kui see isik on esitanud eluruumi erastamise avalduse kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest. Vastupidine tõlgendus, st. tõlgendus, mille kohaselt

§ 22

lg 5 ei laieneks korteriomandi reaalosaks olevale eluruumile, ei oleks kooskõlas

§ 2

lõikes 1 sätestatud eluruumide erastamise

märgiga. Olukorras, kus

§ 217

märk on ilmselgelt võimaldada korteriomandi esemete erastamist sarnastel tingimustel vallasasjana tsiviilkäibes esinenud 6 elamutes paiknenud eluruumide erastamisega, poleks mistahes loogilist põhjendust sellele, miks

§ 22

lõikes 5 sätestatud täiendav erastamisavalduse esitamise tähtaeg ei peaks laienema korteriomandi eseme erastamisele. 22. Eeltoodust tulenevalt tuleb järgnevalt võtta seisukoht küsimuses, kas R.P. on esitanud eluruumi erastamise avalduse

§ 5lõikes 1 või § 22 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul.

Vaidlust pole iseenesest selles, et enne

  1. märtsi 1995 kaebaja ega tema pereliikmed korterite nt 71 ega 71a erastamiseks avaldusi ei esitanud. See, kas kaebaja oli esitanud selle tähtaja jooksul avalduse mõne muu samas elamus paikneva eluruumi erastamiseks, on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsusetu. Samuti ei esitanud nad selliseid avaldusi kolme kuu jooksul pärast nendega üürilepingute sõlmimist
  2. mail
  3. Vaidlus taandub aga sellele, kas

§ 5

lõikes 1 ja § 22 lõikes 5 nimetatud eluruumi erastamise avaldusena saab käsitada kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsusele

  1. oktoobril 2002 esitatud avaldust (tl 21).
  2. Poolte vahel on vaidlus haldusasjas nr 3-12-1674 tehtud kohtuotsuse ja selles tuvastatud asjaolude siduvuse üle. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. HkMS § 61 lõikes 4 on sätestatud, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendavas osas esitatud seisukohad ei ole pooltele siduvad ning seal tuvastatud asjaolud on võimalik ka samade poolte vahel hiljem toimuvas vaidluses ümber hinnata. Selles osas muutus halduskohtumenetluse seadustik põhimõtteliselt
  3. septembril
  4. Nimelt sätestati siis HkMS eelmise redaktsiooni § 17 lõikes 1 sama, mis alates
  5. jaanuarist 2012 on sätestatud HkMS uue redaktsiooni § 61 lõikes
  6. Enne
  7. septembrit 2006 kehtinud HkMS § 17 kohaselt ei vajanud aga asjaolud, mis olid tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesoleval juhul pidada haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid sellisteks, mis vaidluse korral tõendamist ei vaja. Asjaolu, et vastustaja, kelle kahjuks need asjaolud eelnimetatud kohtuotsuses tuvastati, seda kohtuotsust ei vaidlustanud, ei tähenda, et need asjaolud samade poolte vahel tekkinud uue vaidluse korral tõendamisele ei kuuluks.
  8. Mingisuguste asjaolude poolte jaoks siduvalt kindlaks tegemine kohtuotsuse resolutiivosas on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil. Esiteks kaebaja poolt HkMS § 37 lg 2 p 6 alusel esitatud tuvastamisnõude lahendamise kaudu. Haldusasjas 3-12-1647 kaebaja eraldi tuvastamisnõuet avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks ei esitanud, seega pole see võimalus antud juhul asjassepuutuv. Kohustamiskaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse resolutiivosas tuleb aga mingisugune asjaolu poolte jaoks siduvalt tuvastatuks lugeda, kui kohtuotsusega pandud kohustuse täitmine eeldab selle kui tuvastatud asjaoluga arvestamist.
  9. Haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse resolutiivosas on pandud vastustajale kohustus vaadata läbi kaebaja poolt
  10. oktoobril 2002 esitatud erastamise sooviavaldus ning teha selle kohta mõistliku aja jooksul põhjendatud otsus. Kuigi kohus on kasutanud mõistet erastamise sooviavaldus, mida

ei tunne, tuleb viidatud kohtuotsuse resolutsiooni mõista 7 selliselt, et kohus on kohtuotsuse resolutiivosas tuvastanud, et R.P. on

  1. oktoobril 2002 esitanud taotluse eluruumide erastamiseks. Leian, et halduskohtu
  2. novembri 2012 kohtuotsuse resolutsiooni täitmisel ei võinud vastustaja seega seada kahtluse alla R.P. poolt xxxxxxxx korterite 71 ja 71a erastamise avalduste esitamist
  3. oktoobril
  4. Seega on otsus keelduda eluruumide erastamisest põhjusel, et kaebaja pole esitanud nõuetekohast erastamisavaldust, õigusvastane. Soovides eluruume mitte erastada, oleks vastustaja pidanud halduskohtu eelviidatud otsuse vaidlustama. Seda vastustaja ei teinud.
  5. Isegi haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse kõrvale jättes, leian, et ka käesoleva haldusasja toimikus olevate materjalide pinnalt tuleb tuvastatuks lugeda, et kaebaja on esitanud erastamisavalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis annab talle õiguse nõuda eluruumide erastamist vastavalt § 217 lõikele
  7. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole tähtust sellele, kas Tallinna linn teatas kaebajale otsusest, millega arvati xxxxxxxx elamu erastamisele mitte kuuluvate elamute nimekirjast välja. Erastamise kohustatud subjekti kohustus sellest asjaolust teavitada, millele on Riigikohus viidanud kohtuasjas 3-3-1-38-08, puudutab üürnikke, kelle üürilepingud olid sõlmitud ajal, mil elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Xxxxxxx elamu arvati kõnealusest nimekirjast välja linnavolikogu
  8. märtsi 2004 otsusega nr
  9. Kaebaja sõlmis korterite nr 71 ja 71a kasutamiseks üürilepingud alles
  10. mail 2004, seega pärast seda, kui elamu oli erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Asjaolu, et kaebaja abikaasale oli
  11. aastal teatatud elamu kandmisest erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja (tl 20), ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, sest käesolev vaidlus puudutab kortereid nr 71 ja 71a, ent nende korterite üürilepingud

§ 4ja 5 tähenduses sõlmiti alles 2004.

aasta maikuus. Ka

  1. jaanuari
  2. aasta teatest (tl 20) nähtuvalt on see esitatud seoses samas elamus asunud korteri nr 65 kasutamisega, mille kohta arusaadavalt oli kaebaja emal sõlmitud üürileping ning kus kaebaja ja tema abikaasa (vähemalt sõlmitud üürilepingu kohaselt) elasid üürnikuga koos elavate täisealiste perekonnaliikmetena. Lisaks maksab tähele panna, et kõnealuse
  3. jaanuari 1995 teate adressaadiks on märgitud E. P.. Kaebaja
  4. oktoobri 2002 avaldusest nähtuvalt oli kaebaja ema nimeks E. P., kes suri
  5. aastal, seega ei ole esitatud
  6. aasta kirja põhjal alust arvata, et see oli adresseeritud kaebaja abikaasale, vaid pigem kaebaja emale, kes oli korteri nr 65 üürnikuks.
  7. Eeltoodust hoolimata on kaebaja esitanud Tallinna Linnavalitsusele
  8. oktoobril 2002 avalduse, milles on ühelt poolt küll taotlenud korterite 71 ja 71a üürilepingute sõlmimist, ent samas on avaldanud sõnaselgelt ka soovi need võimaluse korral erastada. Avalduses on juttu sellest, et kaebaja tegelikult kasutab koos oma perega elamiseks just kortereid 71 ja 71a. Seega tuleb avadust Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta meile õigus elada oma kodus. Võimalusel soovime seda erastada käsitada taotlusena just korterite 71 ja 71a erastamiseks. Kõnealuse taotluse osas ei ole R.P. avaldust lahendatud. Samuti pole selle avalduse suhtes enne Tallinna Kesklinna Valitsuse
  9. jaanuari 2013 kirja tehtud mingisugust muud otsust või nõutud kaebajalt avalduse täiendamist, parandamist või vorminõuetega vastavusse viimist.
  10. Kohtuistungil viitas vastustaja sellele, et avaldus lahendati Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjonis
  11. mail
  12. Selle väitega ei saa nõustuda. Eluasemekomisjoni
  13. mai 8 2003 protokollist nr 7 (tl 23) nähtuvalt arutati komisjonis küll nii üürilepingute sõlmimise küsimust kui ka võimaliku erastamise küsimust, ent ühtegi otsust selle kohta, kas konkreetsete eluruumide erastamine on võimalik või mitte, komisjon vastu ei võtnud. Protokollis kajastatud linnaosavanema Jüri Lumpi seisukoht eluruumide erastamise võimalikkuse kohta ei ole käsitatav erastamisest keeldumisena, tegemist on komisjoni istungil osalenud isiku arvamusega, mis on protokollis just sellisena kajastatud. Lisaks sellele tuleb märkida, et kõnealusel komisjonil ei olnud pädevust eluruumide erastamise avaldusi läbi vaadata ega lahendada. Küll on aga komisjoni istungil arutatu oluline selles mõttes, et ka komisjoni istungil on R. P. kinnitanud soovi korterite 71 ja 71a erastamiseks.
  14. Asjaolu, et ajal, mil kaebaja kõnealuse avalduse esitas, ei olnud tal seadusest tulenevat õigust nende eluruumide erastamist nõuda, ei oma antud juhul tähtsust. Tõsi on, et
  15. aasta oktoobris välistas eluruumide erastamise xxxxxxxx elamus juba ainuüksi asjaolu, et see elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Teiseks ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks sel ajal kasutanud neid ruume üürilepingu alusel – üürilepingud sõlmiti alles
  16. aasta maikuus. Sellises olukorras oleks Tallinna Linnavalitsus saanud
  17. oktoobril 2002 esitatud eluruumi erastamise avalduse rahuldamata jätta, kuna erastamiseks puudus seaduslik alus. Seda aga ei tehtud ning avaldus jäeti sootuks lahendamata. Seega oli ka ajal, mil xxxxxxxx elamu erastamisele mittekuuluvate elamute hulgast välja arvati ning kaebajatega üürilepingud sõlmiti, Tallinna linnal kui eluruumide erastamise kohustatud subjektil olemas kaebaja poolt esitatud ning kohustatud subjekti poolt lahendamata eluruumi erastamise avaldus. Selles olukorras ei olnud kaebajal tõepoolest vajalik kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest uut avaldust esitada.
  18. Mis puudutab seda, et avaldus ei ole vormikohane, siis leian, et seaduse alusel antud määrusega kehtestatud avalduse vorminõuete eiramine ei anna alust väita, et avaldust ei ole esitatud. Tõsi VVm 1993/198 punkti 12 kohaselt tulnuks isikul, kes soovib eluruumi osta, esitada eluruumi erastamise kohustatud subjektile kahes eksemplaris täidetud, selle määruse lisas 1 ettenähtud vormi kohane avalduse, millest üks eksemplar jääb pärast andmete kontrollimist eluruumi erastamise õigustatud subjektile. Tegemist ei ole vorminõudega, mille mittejärgimine avalduse esitaja poolt õigustaks haldusorgani poolt avalduse tähelepanuta jätmist. Kaebaja leidis kohtuistungil õigesti, et vormipuudustega avalduse saamisel oleks tulnud nõuda avaldajalt puuduste kõrvaldamist. Kõnealuses
  19. oktoobri 2002 avalduses on soov ruumide erastamiseks väljendatud selgelt ja arusaadavalt. Sellise avalduse saamisel oleks linnavalitsus pidanud kaebajale selgitama vastava avalduse esitamise korda ja vorminõudeid, kui ta neid oluliseks pidas, mitte aga jätma avaldust hoopis tähelepanuta. Nõustun haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsuses võetud seisukohaga, et eeltoodud asjaoludel võis R. P. loota, et tema esitatud avaldust hakatakse menetlema. Vähemalt enne

§ 22

lõikes 6 sätestatud kolmekuulise tähtaja lõppemist ei esinenud asjaolusid, mis oleks pidanud veenma kaebajat uue avalduse esitamise või

  1. oktoobri 2002 avalduse täiendamise vajalikkuses. Eeltoodud asjaoludel tuleb lugeda tuvastatuks, et kaebaja esitas
  2. oktoobril 2002 avalduse Tallinnas xxxxxxx korterite nr 71 ja 71a erastamiseks ning kuna kõnealune avaldus on esitatud enne

§ 22

lõikes 6 sätestatud tähtaja möödumist, on kaebajal subjektiivne õigus nõuda praeguseks korteriomandi esemeks muutunud eluruumide erastamist. 9 32. Kaebaja on taotlenud Tallinna linna kohustamist vaidlusaluste eluruumide erastamiseks hinnaga 7,31 eurot ruutmeetri kohta. Sellist taotlust rahuldada võimalik ei ole. Erastatavate eluruumide hinna määramine toimub

§-s 7 ning VVm 1993/198 punktides 13-16 sätestatud korras. Selleks tuleb lähtudes hindaja poolt määratud elamu väärtushinnangu koefitsiendist koostada eluruumi hindamise akt, millest üks jääb erastamise kohustatud subjektile, teine väljastatakse eluruumi erastamiseks avalduse esitanud isikule. Selle akti näol on tegemist eelhaldusaktiga, millega määratakse kindlaks eluruumi erastamise tingimus (hind). Seda akti on kaebajal võimalik vaidlustada, kui ta sellega ei nõustu, ent kohtu pädevuses ei ole sellise eelhaldusakti andmine või muude eluruumi erastamise eeltoimingute tegemine eluruumide erastamise kohustatud subjekti asemel või tema

t. 33. Juhul kui

ja selle rakendusaktide alusel õiguspäraselt määratud eluruumide erastamise hind osutub kõrgemaks kui hind, millega kaebaja oleks eluruumide omanikuks saanud juhul, kui erastamine oleks toimunud varem, võib kaebajal tekkida kahju hüvitamise nõudeõigus, kui esinevad riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud alused, sh. kui kahju tekkimist (sõi suurenemist) ei olnud võimalik vältida näiteks kaebaja poolt oma õiguste varasema maksmapanemisega kohtumenetluses. Igal juhul ei saa sellist võimalikku kahju hüvitamise nõuet lahendada käesoleva menetluse raames, samuti ei ole võimalik kohustada vastustajat erastama eluruume mingisuguse sellise hinnaga, et vältida võimaliku kahju hüvitamise nõude tekkimist. 34. Selleks, et eluruumi erastamise toimingud ei jääks haldusorgani passiivsusest tingituna venima, määran ka tähtaja kohtuotsusega vastustajale pandud kohustuse täitmiseks. Vastustajal tuleb eluruumide erastamiseks vajalikud toimingud teha kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, välja arvatud juhul kui pikemat viivitust õigustavad mingisugused haldusorganist sõltumatud,

kätt kaebaja tegevusest või tegevusetusest tingitud takistused. 35. HkMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval kaebaja kohustamisnõue kuulub põhimõtteliselt rahuldamisele, ent mitte kaebaja poolt soovitud detailsusastmega. Kaebaja

märki silmas pidades tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 2/3 ulatuses. Kaebaja on menetluskuluna tasunud 15 euro suuruse riigilõivu Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 2/3*15=10 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.