Obsah (4)

§ 12§ 15§ 14§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.12.2012, Tallinn Haldusasja number Haldusasi Menetlusvorm Menetlusosalise

§-st 15 lg 4 p 4 tulenev maksuvabastus. Kuna sõiduki omanikuna oli liiklusregistrisse kantud P.K., siis ka kõikide sõidukite võõrandamine vormistati tema kaudu. Samas kuigi sõidukid olid liiklusregistris arvel P.K.i nimel, ei tähenda see kaebaja väitel automaatselt seda, et kaebaja on kõikide sõidukite võõrandaja ja tulu saaja, mida kaebaja arvates kinnitab ka asjaolu, et osa võõrandamisest saadud raha on kantud tema ema pangakontole. Kaebaja väidab, et maksuhaldur on jätnud arvestamata sõidukid, mille müügilt saadud tulu on maksuvaba, st maksukohustust vähendavate asjaoludega. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on maksuotsusega määranud tulumaksu summadelt, mis ei ole tulu

§ 12lg 1 mõistes.

Veel leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole arvestanud juhtumi eripäraga ning tol ajal kehtinud

§-ga 14 lg 51 ja 52, mis võimaldas jagamist 1,33-ga ettevõtlusega lõpetamisel ja tulu laekumisel pärast ettevõtlusega lõpetamist. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduri metoodika valik on viinud P.K.i tulude koormavama maksustamiseni, seega maksustatakse kaebajat ulatuslikumalt võrreldes teiste FIE-dega. Kaebaja eeltoodust tulenevalt leiab, et maksuhaldur on ebaõigesti kindlaks määranud P.K.i tulubaasi ja tema maksukohustuse suuruse, lisaks ei ole arvestanud maksukohustust vähendavate asjaoludega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID

1. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas on vaidluse all järgmised asjaolud: 1) kas ja mis liiki tulu sai kaebaja sõiduautode võõrandamisest; 2) kui suur on sõiduautode võõrandamisest saadud kasum; 3) kas maksuhaldur on õigesti arvestanud välja kaebaja tulubaasi arvestades sealhulgas sotsiaalmaksuseaduses ja käibemaksuseaduses sätestatut.
2. Vastustaja on leidnud, et kaebaja on maksuotsuse lisas 1 nimetatud sõiduautode võõrandamisest saanud ettevõtlustulu. Kaebaja maksuhalduri seisukohaga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. 3.

§ 12

lg 1 p 3 kohaselt maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil kasu vara võõrandmisest. Sõiduautode võõrandamisest saadud kasu (maksustatav tulu) võib olla: 1)

§ 15

lg 4 p 4 alusel maksuvaba, kui tegemist on isiklikus tarbimises oleva vallaasja võõrandamisest saadava tuluga. 3 2) Maksustatav

§ 15lg 1 alusel, kui tegemist on vallasasja võõrandamisest saadud tuluga.

3) Maksustatav

§ 14lg 1 alusel, kui nimetatud tulu on saadud ettevõtluses.

1. Isiku saab tulu järgmiste tingimuste täitmisel: 1)saadud hüve on rahaliselt hinnatav; 2)saadud hüve saab kasutada; 3)saadud hüve on tagastamatu.
2. Tulu maksustatakse kassapõhiselt (

§ 36

lg 1), mis tähendab, et teine tunnus on täidetud vaid tulu reaalse laekumise korral.

1. Kaebaja on maksumenetluses (vastuväited kontrollaktile) ja kohtumenetluses väitnud, et maksuotsuses nimetatud sõiduautode puhul oli tegemist: 1) Osaliselt isiklikus kasutamises olnud sõidukite võõrandamisega. Nimetatud asjaolu on tõendatud 12.11.2012 protokollitud P.K.i vande all antud ütlusega, milles ta kinnitab järgmiste sõidukite isiklikku tarbimist: -BMW320 (vin-kood lõpp 893) – kasutuses 12.07.2005-08.02.2006 -BMW525 (vin-kood lõpp 797) – kasutuses 15.09.2006-03.01.2007 -Mercedes-Benz (vin-kood lõpp 959) – kasutuses 02.09.2006-03.01.2007 -Opel Vectra (vin-kood lõpp 936) – kasutuses 02.09.2006-11.01.2007 -BMW X5 (vin kood lõpp 779) – kasutuses 21.04.2006-14.03.2007 -Audi A6 (vin-kood lõpp 991) – kasutuses 17.01.2007-19.02.2007 -Hyndai Santa FE (vin-kood lõpp 773) – kasutuses 07.03.2007-27.06.2007 -BMW X5 (vin-kood lõpp 036) – kasutuses 27.04.2007-18.06.2007 -Land Cruiser (vin-kood lõpp 655) – kasutuses 29.08.2007-12.09.2007 2) Maksuhaldur ei ole ühtegi maksuotsuse lisas 1 nimetatud sõidukit pidanud isiklikuks tarbimises olevaks ning ei ole oma seisukohta põhjendanud. Samuti ei ole tõendatud, et nimetatud sõidukid ei ole kaebaja ja tema perekonnaliikmete isiklikus tarbimise olnud. Kaebaja esitas 23.09.2012 kohtuistungil kohtuotsuse, milles on kohus leidnud, et maksuhaldur peab maksustamisel arvestama ka isiklikus kasutuses olevate sõidukitega. 3) Seadus ei sätesta mitu sõidukit võib isik omada, mis tähendab, et isikul võib olla samal ajal tarbimises mitu sõidukit ning nende tarbimine võib olla ka lühiajaline. Kaebajale meeldis erinevate sõidukitega sõita. Tunnistaja O. S. kinnitas 23.09.2011 kohtuistungil, et kaebajal oli üheaegselt kasutuses mitmeid sõidukeid, kuid mitte üle
2. 4) Kaebaja leiab, et nimetatud sõidukite võõrandamisest saadud tulu ei kuulu maksustamisele

§ 15lg 4 p 4 alusel.

5) Osaliselt kaebaja soetas sõidukid teiste isiku palvel ja nende arvel ning võõrandas need sõidukid liisingettevõtja kaudu sõidukite tellijatele. 12.11.2012 kohtus antud ütlustes kaebaja selgitas sellise tegevuse tagamaid ning isikute soovi omandada endale sõiduk liisingettevõtja finantseerimisel. P.K. kinnitas, et liisingettevõtjalt saadud summad tagastas ta sõidukite ostjatele. Samuti on maksumenetluses ja kohtumenetluses kinnitanud sellisel viisil sõidukite soetamist sõidukid omandanud isikud: -J. V.-S. kinnitas, et ta soetas kaebajalt 2007 aprillis Lexuse (vin-kood lõpp 390). Ta ei tasunud sõiduki eest esimest osamaksu ning ta sai tagasi liisingult kaebajale tasutud summa (vastustaja 24.11.2010 seletuse lisa 49). Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 183 589 krooni saanud. Ta tagastas saadud summa J. V.-S.le. -V. M. kinnitas, et ta soetas kaebaja abil ja liisingettevõtja kaudu sõiduki Mercedes Benz (vin-kood lõpp 579). Kaebaja tagastas talle liisingust saadud summa 132 000 krooni (vastustaja 24.11.2010 seletuse lisas märkimata, vt MO lk 8). Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 32 858 krooni saanud. Samuti P.K. andis 12.11.2012 ütlusi selle kohta, et võõrandas V. M. poolt ostetud BMW (vin-kood 758), mis viimasele ei meeldinud ning ta palus selle kaebajal maha müüa. Kaebaja ei ole nimetatud sõiduki müügist tulu summas 146 181 krooni saanud, kuna ta andis selle raha V. M.le üle. 4 -A. T. kinnitas, et ta soetas kaebaja abil ja liisingettevõtja kaudu sõiduki Mercedes Benz E320 (vinkood lõpp 410). Liisingust saadud summa 166 500 krooni sai ta kaebajalt tagasi (vastustaja 24.11.2010 seletuse lisades märkimata, viide MO lk 8). Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 73 907 krooni saanud. -U. A. kinnitas, et palub kaebajal tuua talle välismaalt VW Bora. Ta andis sõiduki ostuks raha 8600 eurot (vastustaja 24.11.2010 seletuse lisa 50). Kaebaja kinnitas, et on liisingust saadud raha talle tagastanud (protokoll 21.11.2012). Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 58 594 krooni saanud. -Maksuotsuse lk 7 märgitu kohaselt M. K. kinnitas, et ta tellis kaebajalt Prantsusmaalt BMW (vinkood lõpp 148) toomise hinnaga 15 300 eurot. Sampo Liising AS vormistas sõiduki tema nimele. Liisingust saadud raha summas 225 000 krooni sai ta kaebajalt tagasi. Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 185 483 krooni saanud. -V. B. kinnitas 23.09.2011 kohtus antud ütlustes, et soetas kaebaja abiga ja liisingu kaudu Reanult Versatise. Liisingust saadud raha sai ta kaebajalt tagasi. Seega ei ole kaebaja sõiduki võõrandamisest tulu summas 58 594 krooni saanud. 6) Ülejäänud sõidukite puhul ei ole kaebajal võimalik tõendada teise isiku arvel tegutsemist, kuna need andmed ei ole säilinud. Samas kaebaja märgib, et teiste sõidukite võõrandamise puhul ei saa olla tegemist tema ettevõtlusega, sest kaebaja ei ole sõidukite võõrandamist pidanud enda majandustegevuseks. Kaebaja on peamiselt toonud sõidukeid Eestisse endale ja tuttavate palvel ning hiljem aidanud nendest lahti saada. Tegemist ei olnud kaebaja ettevõtlusega. Kohtus ütlusi andnud A. V. arvas, et ta võis ühe sõiduki soetamisel kohtuda platsil kaebajaga, kuid I. E. kinnitas, et ta kohus kaebajaga esmakordselt alles liisinglepingu allkirjastamisel. Needki tõendid kinnitavad, et kaebaja ei tegelenud aktiivselt sõidukite müügiga. 7) Kaebaja on samuti selgitanud, et sõidukite müügist ei ole võimalik saada tulu enam kui 5-7%. Maksuhalduri poolt arvesse võetud sõidukite ostuhinnad ei ole tegelikkusele vastavad, sest Leedus sõidukite müüja ei näidanud müügidokumentides sõiduki tegelikku müügihinda. 8) Kaebaja tõi kohtuistungil näitena Lexus GS300 ostuhinna 650 eurot, mille liisingu kaudu omandas J. V.-S. 193 759 krooni eest. Seega oli müügihind ostuhinnast 19,3 korda kõrgem. See ei ole võimalik. 9) Audi A6 (vin-kood) on Leedu müügidokumendi järgi müüdud 31 000 liti eest, kuid Prantsusmaalt on sõiduk soetatud 9000 euro eest. Kui võtta aluseks Leedu liti kurss 3,45/1 eurot, siis müüdi Leedus nimetatud sõiduk 8985 euro eest. Eestis oli aga müügihinnaks 260 000 krooni (16 617 eurot). Nimetatud näide kinnitab, et Leedu müügidokumendil märgitud hind ei ole õige (on märgitud tegelikust väiksemana). 10) Volvo (vin-kood lõpp 893) – Leedu hind 25 000 litti (7246 eurot), Itaalias hind 8500 eurot. Müügihind Eestis 199 500 krooni. Leedu müügihind ei saa olla õige. 11) VW Passat (vin-kood lõpp 584) – Leedu hind 28 000 litti (8115 eurot), Prantsusmaal müügihind 7800 eurot. Eestis müügihind 215 000 krooni. Leedu müügihind ei saa olla õige. 12) Leedu hind ebamõistlikult väike ka järgmiste sõidukite puhul – Toyota Avensis (vin-kood lõpp 124), Toyota Land Cruiser (vin-kood lõpp 962), Hyndai Terracan (vin-kood 626), Volvo XC 70 (vinkood lõpp 035), Hundai Santa Fe (vin-kood 773), BMW X5 (vin-kood lõpp 779), VW Bora (vinkood 595), MB ML270 (vin-kood lõpp 429), VW Bora (vin-kood lõpp 441), BMW 525 (vin-kood lõpp 758), BMW (vin-kood lõpp 148), Toyota Avensis (vin-kood lõpp 198), Nissan X-Trail (vinkood lõpp 815). Nimetatud sõidukite ostuhind ei vasta tegelikkusele. See on tegelikust palju väiksem. Ainuüksi Kesk-Euroopas Leedu sõiduki toomine treileril maksab 300-500 eurot, mida tõendavad P.K.i ütlused. Seega ei saa Leedu sõiduki müüja juurdehindlus olla 50-350 eurot. Teatud juhtumitel said Leedu müüjad ka kahjumit. Maksuhaldur oleks pidanud neid vastuolusid müügidokumentides märkama ning viima läbi hindamise, sest maksuotsuse järgi tuvastatud kasum

1. aastal 44% ja
2. aastal 27% sõiduautode müügist ei ole reaalne ja võimalik. Kasum võis olla 5-7%. 5
3. Kaebaja leiab, et eeltoodud asjaoludel tuleb maksuotsus tühistada ning vastustajalt välja mõista kaebaja kantud menetluskulud. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
4. Kaebaja esitatud tõendid tuleb jätta käesolevas kohtumenetluses tähelepanuta. 1.
5. Kaebaja otsustas maksu- ja vaidemenetluses jääda passiivseks ja jättis endapoolsed maksustamist mõjutavat tõendid esitamata ning otsustanud alles kohtumenetluses tema jaoks seni ebaolulisi dokumente aktiivselt välja nõuda. Selles osas on Riigikohus korduvalt väljendatud selget seisukohta, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. 1.
6. Hoolimata sellest on kaebaja kohtumenetluses esitanud hulgaliselt taotlusi tunnistajate ülekuulamiseks. Maksumenetluses on leidnud kinnitust, et ühel juhul pidas kaebaja iseenesestmõistetavaks müügilepingute sõlmimist, kus lisaks lepingu kirjalikule sõlmisele ja omaniku registreerimisele anti müügitehingule omaselt üle ka sõiduauto vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid) lepingus ettenähtud vormis (VÕS § 211 lg 1), kuid teisel juhul, s.o kaebaja taotletud tunnistajate (vt 23.09.11 kohtuistungi protokolli – B.; 31.05.2011 kohtuistungi protokolli K.) puhul aga mitte. Vastustaja toonitab, et sularaha üleandmist, sealjuures ka kaebaja enda jaoks seletamatu tehingu raames, pelgalt tunnistajate ütlustega ei saa tõendada. Märkimisväärne on ka see, et kaebaja poolt esiletoodud tunnistajad (B., K.) olid väidetavalt nende endi sularahaga arveldatud tehingus, mille kohta ei vormistatud ainsatki dokumenti, valmis kandma ebamõistlikult kõrget riisikot ja lisakulusid. Kaebaja poolt tunnistajana kohtusse kutsutud S.’i ütlused (vt 31.05.2011 kohtuistungi protokoll) aga ei puudutanud ühtegi konkreetset sõiduautotehingut, mida maksuhaldur maksuotsuses oleks käsitlenud ja tema ütlused ei andnud kaebaja positsiooni tugevdamiseks midagi juurde. 1.
7. On ülimalt ebatõenäoline, et ükski kaebaja taotletud tunnistajatest ja ka kaebaja ise ei suuda enda ütluste kinnitamiseks esitada ühtegi taasesitamist võimaldavas vormis dokumenti, näiteks raha üleandmise kohta. Asjaosaliste kohtumenetluses antud ütlused on selles osas ebamäärased ja vasturääkivad teiste asjas kogutud tõenditega ning viivad taas kord järelduseni, et raha liikumist kaebaja poolt kirjeldatud viisil ei ole toimunud. 1.
8. TsÜS § 78 lg 1 järgi kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 378 lg 1 kohaselt peab vahendusleping olema sõlmitud kirjalikus vormis, kui seadusest ei tulene rangemaid vorminõudeid. Eelnevast tuleneb põhimõte, mille kohaselt on vahendamiseks ettenähtud kindel vorm ning tunnistajate ütlustega ei saa tõendada lepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Vaidlust ei ole selles, et teatud juhtudel oli kaebaja müügitehingus ostjaks või müüjaks (vt ka kaebaja 12.11.2012 antud ütlused istungi protokolli lk 2), seetõttu ei saa tõusetuda küsimust sellest, et kaebaja oli lepingupooleks müügitehingus. 1.
9. Ülejäänud kohtusse kutsutud tunnistajate ütluste puhul on aga iseloomulik, et need kinnitasid veelgi maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnangut ja maksuotsuses toodud seisukohti (vt 23.09.11 kohtuistungi protokolli tunnistajate ütlusi – A. V., I. E., M. O. – 31.05.2011 kohtuistungi protokoll). 1.
10. Kaebaja taotles ka enda vande all ülekuulamist, kuid vastustaja arvates ei saa HKMS § 64 lg 1 mõtte kohaselt menetlusosaline enda poolt tõendamist vajavat asjaolu iseenda ütlustega tõendada. Võttes arvesse, et 09.10.2012 on kaebaja ise tunnistanud, et tal ei olegi võimalik teiste tõenditega teatud asjaolusid tõendada, ei saa olla kahtlust maksuhalduri poolt juba tõendamist leidnud asjaoludes. Eeltoodust tulenevalt tuleks kaebaja ütlused ülejäänud tõendite kogumist jätta tähelepanuta. 6 1.
11. Kokkuvõtvalt saab kaebaja poolt vande all antud ütluste kohta märkida järgmist: Kaebaja versioon on vastuoluline, st kaebaja pole võtnud selget seisukohta isegi selles, kas ta soetas sõiduautod iseenda tarbeks või edasimüügi eesmärgil (vt kaebaja 12.11.2012 antud ütlused istungi protokolli lk 2). Ometi veel maksumenetluses esitatud eriarvamuses teadis kaebaja täpselt, et ei ole nimetatud sõidukeid soetanud kohese edasimüügi eesmärgil, vaid üksnes nende kasutamiseks (vt ka maksuotsuse lk 6). Samas ei ole kaebaja nimetanud konkreetselt ühtegi sõidukit, mis oli tema isiklikuks kasutamiseks. Kaebaja ütlustele on omane teha olukordadest üldistusi ja ostumüügiprotsessi kirjeldamisel tendents tegelikkust moonutada, mis annab omakorda põhjendatud kahtluse, et kaebaja „käekiri“ tulude varjamisel on sarnane. Kaebaja üldsõnalised ütlusi, mis võrdluses teiste asjas kogutud tõenditega on vastuolulised, ei saa usaldusväärselt tõendada kaebuses avaldatud faktilisi väiteid.
12. Maksuotsus on õiguspärane ja kaebuses väljendatu ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. 2.
13. Kaebusest nähtuvalt on käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks kas kaebaja müüdud sõidukitelt saadud tulu on

mõttes ettevõtlustulu (

§ 14

) või kasu vara võõrandamisest (

§ 15

). Kohtumenetluses ei suutnud kaebaja arusaadavalt selgitada ega tõendada, milles kaebaja enda arvates tema tegevus seisnes ja kas see oli suunatud sõiduautode kasutamisele, vahendamisele või müümisele. Kaebuse esitaja väited sellises ulatuses sõidukite isikliku tarbimise eesmärgil soetamisest ei ole eluliselt usutavad. 2.2. Maksuotsuses ja vaideotsuses piisava põhjalikkusega ära näidatud asjaolud, miks ja mil määral on maksuhaldur leidnud, et P.K.’i tegevus on käsitletav ettevõtlusena

14 lg

1. Kaebaja väited mitme sõiduki isiklikuks tarbimiseks kasutamisest ei ole ka kohtumenetluses leidnud tõendamist. 2.
2. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel küll eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest, kuid kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Antud juhul ei ole kaebaja aga deklaratsiooni üldse esitanud ning kaebajal puudub mistahes muu arvestus. 2.
3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jättis ennast füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata. Seega ei laiene kaebajale ka õigust oma ettevõtlustulu ettevõtlusega seotud kulude võrra vähendada sarnaselt FIE-dele. Maksuotsuses on viidatud

sätetele ning on viidatud ka SMS § 2 lg 1 punktile 5, mille kohaselt makstakse sotsiaalmaksu füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult

§ 14tähenduses.

2.5. MKS § 18 lg 1 punktist 3 tuleneb füüsilisest isikust ettevõtja kohustus end Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreerida ning sama seaduse § 20 lõikes 3 sätestatakse, et maksuseaduses sätestatud kohustused laienevad ka füüsilisest isikust ettevõtjale, kes on jätnud ennast Maksu- ja Tolliametis registreerimata. Kui maksuseaduses ei ole sätestatud teisiti, laienevad selles sätestatud õigused nimetatud isikule alates tema kandmisest maksukohustuslaste registrisse. Eeltoodust tulenevalt tuleb füüsilisest isikust ettevõtjana käsitleda iga füüsilist isikut, kes oma nimel tegeleb ettevõtlusega

§ 14

lg 2 tähenduses ning sellise isiku poolt ettevõtlusest saadud tulu maksustamine sõltub füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimisest vaid sel määral, et registreerimata jätmisel ei ole isikul õigust oma ettevõtlustulu ettevõtlusega seotud kulude võrra vähendada. 2.

1. Käesoleva asja õigeks lahendamiseks tuleb ennekõike silmas pidada, et kaebaja on jätnud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitamata. Fakt on see, et kaebaja maksuhalduri korraldust ei täitnud ja nõutud dokumente ei esitanud. Maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine või puudulik täitmine võib mõjutada maksumenetluses järelduste tegemist. Kaebuse esitajal oli teadmine, et temalt oodatakse kõiki maksuarvestamise aluseks olevaid dokumente, kuid neid dokumente kaebaja maksumenetluse kestel ei esitanud. Sellegipoolest on maksuhaldur lähtunud kaebaja maksukohustuse määramisel kõikidest kättesaadavatest tõenditest ning võtnud 7 maksustamisel arvesse kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid, sealhulgas maksukohustust vähendavaid asjaolusid. 2.
2. Õige ei ole kaebaja väide, et antud juhul oleks maksuhaldur pidanud viima läbi hindamise. MKS § 94 lg järgi on hindamine lubatud maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Teiste sõnadega, kui tõendid on piisavad ja usaldusväärsed on hindamise rakendamine keelatud. Esimeseks eelduseks, et üldse hindamise teel maksu määrata on seega asjaolu, et maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Antud juhul olid aga maksuhalduril vajalikud kirjalikud tõendid maksu määramiseks olemas ning nende usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Teiseks on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et hindamise teel maksu määramine eeldab maksumaksja kaasaaitamiskohustuse ulatuslikku täitmist. Nagu kontrollikäik näitab ei ole kaebaja menetluse kestel seda eeldust täitnud. Seega on kaebuse esitaja oma seisukohtades hindamise teel maksustamisest lähtunud valedest eeldustest. 2.
3. Kaebaja väide sellest, et antud juhul ei ole soetamismaksumust puudutavate dokumentide puudumise tõttu nimetatud kontrolli kohtumenetluses teostada võimalik, ei ole tõsiseltvõetav. Muuhulgas on Riigikohus rõhutanud seda, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Kaebuse esitaja oleks pidanud võtma kõigepealt selge seisukoha selles, milline tulumaksuseaduse säte lubab soetamismaksumusest maha arvata dokumentaalselt tõendamata kulutused. 2.
4. Tähelepanuväärne on, et kaebaja enda seletustest ja asja materjalidest järeldub üheselt, et kaebaja põhimõtteliselt möönab kasu saamist müüdud sõidukitest ning vaidlus puudub selles, et kaebaja sõidukeid müüs ja sai selle eest raha. 2.
5. Ainuüksi tehingute arvu arvestades on paljasõnaline ja ebaveenev kaebaja väide, et sõidukite võõrandamisest saadud kasumlikkus ei ole reaalne. Seda mitmel põhjusel: kaebaja toimetas sõiduautodega selliselt mitmed aastad ja tehingute kahjumlikkuse korral ei oleks kaebaja enda tegevust jätkanud; vabad rahalised vahendid, mis on kontrollitaval perioodil erinevatel arvelduskontodel liikunud ja näiteks N. K.le üle kantud, ei jäta kahtlust kaebaja tegevuse kasumlikkusest. 2.
6. Vastustaja osundab, et kaebaja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, mis lubaksid pidada kaebaja tegevuse kasumlikkust ebareaalsena ehk kaebaja ei ole selgitanud, milles kasumlikkuse ebareaalsus seisneb ja selliseks järelduseks puudub ka põhjendatud kahtlus. 2.
7. Oluline on kaasaaitamiskohustuse kõrval pöörata tähelepanu ka kaebajale tagatud ärakuulamisõigusele, sest kaebaja seisukohtadest ei väljendu selgesõnalisi ja konkreetseid etteheiteid selle kohta, millisel viisil ja ulatuses on maksumenetluses kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. Kaebuse esitajal oli kontrolli kestel tagatud võimalus esitada maksustamise seisukohast olulist teavet kõikide faktiliste asjaolude osas. 2.
8. Seoses maksuotsuse motiveeritusega juhib vastustaja veel tähelepanu, et maksuotsuses on piisava põhjalikkusega ja selgesõnaliselt punkthaaval välja toodud asjaolud, mis kinnitavad maksuhalduri seisukohti. Kaebaja ei ole ümber lükanud maksuhalduri maksuotsuses toodud seisukohti ning kaebuses esitatud väited on tõendamata.
9. Vastustaja lõppseisukoht ja taotlused. Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et maksuotsus on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud ning seega õiguspärane ning alused maksuotsuse tühistamiseks puuduvad. Vastustaja palub jätta P.K.’i kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse 23.11.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5971-23 tühistamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. 8 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh kaebaja seadusliku esindaja vande all antud seletusi, ning tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebuse esitaja poolt müüdud sõidukitelt saadud tulu on Tulumaksuseaduse (

) mõttes ettevõtlustulu (

§ 14

) või kasu vara võõrandamisest (

§ 15

). Maksuhaldur on seda piisava põhjalikkusega selgitanud kaevatavas maksuotsuses, mida kohus ei hakka üle kordama. Maksuhaldur leidis, et P.K.i tegevus on käsitletav ettevõtlusena

§ 14

lg 2 mõistes.

§ 14

lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustatakse ettevõtlusest saadud tulu (ettevõtlustulu) olenemata selle laekumise ajast. Sama sätte lõige 2 annab ettevõtluse mõiste, mille kohaselt ettevõtlus on isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri, samuti vandetõlgi seaduse § 9 lõikes 3 nimetatud juhul vandetõlgi kutsetegevus ning vabakutselise loovisiku loometegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus. Kohtu hinnangul kaebuse esitaja väited suuremas ulatuses, sh lühiajaliselt, sõidukite isikliku tarbimise eesmärgil soetamisest ei ole eluliselt usutavad ega kohtu jaoks veenvad ning ei ole ka tõendatud. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti käsitlenud P.K.i tegevust ettevõtlusena ja ettevõtlusest saadud tulu ettevõtlustuluna. Kaebuse esitaja kohtus vande all 12.11.2012 antud seletuse kohaselt ostis ta autod muuhulgas ka emale ja oma elukaaslasele, kuid vormistas need tehingud enda nimele. Kaebaja väitel ema tasus oma auto eest ise, kuid elukaaslase osas ta ei osanud täpselt öelda, kelle raha eest see osteti. Kaebaja väitel ostis ta oma raha eest ca 15-20 autot ajavahemikul 2006-

1. P.K.i sõnul kui auto vajas remonti, siis pidi seda remontima ja kandma remondikulud. Kaebaja väitel peale raha paigutamist auto remonti müüs ta auto omahinnaga, sama hinnaga, mis ostis või väikese plussi/miinusega. P.K. täpselt ei mäletanud, mitme autoga plussi jäi, kuna ta ei pidanud arvetust remondikulude osas. Samuti kaebaja ei mäletanud, mitu autot nendest 10-20 autost müüs kasumlikult. Kaebaja väitis, et 20-st autost umbes 10 olid müüdud omahinna eest ehk ostuhinnaga ning ca 5 autot olid müüdud ostuhinnast odavamalt. P.K. ei osanud kohtule öelda, mis auto ta millise hinnaga ostis. P.K.i ütluste kohaselt mõnede autode osas oli müügitulu väike, samas ta ei täpsustanud, milliste nimelt, ning et tema müügitulu oli umbes 5-7%. Muuhulgas P.K. väitis, et kui auto ostu-müügi tehingu puhul arveldati sularahas, siis ta ei küsinud müüjalt dokumenti sularahas arveldamise kinnitamiseks, kuna ta sai dokumendid, mis olid vormistatud tema nimele. Samas P.K. tõdes, et see on risk, kui mingit dokumenti sularaha üleandmise kohta ei anta. Samuti P.K. väitis kohtus, et maksis sularahas tagasi summad, mis olid saadud liisingust ja kanti panga poolt tema arvele M. K.le, A. T.le, V. M.le (2 korda, BMW 525 vin kood lõpp 758 ja teine Mercedez-Benz), J. V.-S.le, O. K.le, V. B.le, U. A.le, kes kõik kaebaja väitel soovisid sularahas tagastamist. Samas ta ei osanud täpseid summasid kohtule nimetada, öeldes, et neid saab vaadata panga väljavõttest. Kaebaja kinnitas kohtule, et ei palunud nendelt isikutelt kirjalikku kinnitust raha kättesaamise kohta. P.K.i sõbra, kohtus 23.09.2011 tunnistajana üle kuulatud O. S. ütluste kohaselt P.K. käis mõnikord tema pool 5-6 korda kuus ja selle aja jooksul oli tal 5-6 erinevat autot, see võis tema sõnul olla ca 5-7 aastat tagasi, samas ta ei osanud öelda, mitu autot oli P.K.il ajavahemikus 2006-2007 ning mis marki need olid. Kohtus 23.09.2011 tunnistajana üle kuulatud P.K.i sõbra V. B. ütluste kohaselt BMW oli tal ca 2 kuud kasutuses, seejärel müüs auto maha, müügisummat ta ei mäletanud, kuid mäletas, et 9 arveldamine toimus sularahas. Ostu-müügilepingu koopiat tal ei ole, ütles, et viskas vist ära. Kaebaja lepingulise esindaja adv M. Krautmanni küsimusele vastates meenus V. B.le, et tal oli ka sõiduauto Renault Versatis, umbes kuu aega. Kuigi tal oli auto ostuks vajalik summa olemas, tahtis ta siiski liisingut, kuid temale liisingu vormistamisest pank keeldus. Ostis selle auto Leedus, kus käis koos P.K.iga, maksis sularahas, kuid auto oli vormistatud P.K.i nimele, kes tegeles ka auto müügiga ja käis lepingut allkirjastamas. Leedus sõlmiti ostu-müügi leping Leedu firma ja P.K.i vahel, tunnistaja väidetavalt nägi seda dokumenti, mis oli leedu keeles, see jäi P.K.i kätte. Auto tehniline pass oli prantsuse keeles, kindlustus leedu keeles. Kohtus 31.05.2011tunnistajana üle kuulatud O. K. ütluste kohaselt teadis ta, et P.K. tegeleb autode müügiga. Tunnistaja tahtis osta Land Cruiserit ning koos P.K.iga sõideti Leetu, sõidukulud (kütus, söök), ca 4000 krooni, tasus väidetavalt O. K. Leedus olles sõitsid autoga natuke ringi, aga seal väidetavalt ei olnud võimalik põhjalikult tehnilist kontrolli läbi viia. Tunnistajale auto väliselt meeldis, ta väitis kohtule, et ostabki autosid välimuse järgi. Kuna auto talle meeldis, siis otsustas ta selle ära osta. Arveldati sularahas, vormistati kirjalik ostu-müügi lepingu, mis ei olnud notariaalselt tõestatud, vaid vabas vormis. Ostu-müügi leping sõlmiti P.K.i nimele, ostu-müügi lepingu vormistamine toimus Leedus, ostu-müügi lepingule kirjutas alla P.K. ning üks ostu-müügi lepingu koopa jäi P.K.ile. O. K. väitel kasutas ta autot umbes 3-4 nädalat, talle see auto ei meeldinud ning ta soovis selle maha müüa. Eesmärgiks oli vormistada auto liisingusse. Auto müügiga tegeles edasi P.K., ta müüs selle maha. Auto tehniline pass oli vormistatud P.K.i nimele, ühtegi dokumenti ei vormistatud O. K. nimele. Kohtu küsimusele vastates väitis tunnistaja, et ta ei olnud siiski veendunud, kas soovib seda Land Cruiserit endale jätta (samas tunnistaja väitis, et valis selle auto enda jaoks välja, see meeldis talle niivõrd, et ta oli valmis selle eest kohe sularahas tasuma, mida ta ka väidetavalt tegi, kuid tehing vormistati siiski P.K.i nimele). Kõik ülalnimetatud isikud on kaebaja poole tunnistajad, kõik nad tunnevad teda isiklikult ja lävivad temaga juba pikemat aega. Kohtu arvates kaebaja tunnistajate poolt antud ütlused on kallutatud kaebaja kasuks ning ebaobjektiivsed. Kohtu jaoks ei ole need ütlused veenvad. Samuti on need ebamäärased ja kohati vastuolulised. Kohtus 23.09.2011 tunnistajana üle kuulatud I. E. ütluste kohaselt P.K.i ta ei tunne, nägi teda ainult 1 kord, kui Sampo pangas ostu-müügi lepingut allkirjastati. P.K.ilt ostis ta Land Cruiseri, mille väljalaskeaastaks oli märgitud 2004, tegelikult oli
2. Raha ülekandmine toimus Sampo panga kaudu. Tunnistaja kinnitas kohtus, et tehing ei olnud fiktiivne ning raha ta tagasi ei saanud. Mingeid lepinguväliseid suhteid tal müüjaga ei olnud, hiljem ei ole temaga enam mingit kontakti olnud. O. K. nimelist isikut tunnistaja ei tunne, see nimi ei ütle I. E. midagi. Kohtus 23.11.2011 üle kuulatud tunnistaja A. V.´i ütluste kohaselt ta ostis tumesinise BMW P.K.ilt, müüjaks oli lepingus märgitud P.K.. Raha ülekandmine toimus Sampo panga kaudu. Tunnistaja puutus müüjaga kokku ainult 1 kord, kui käidi pangas lepingut allkirjastamas. Tunnistaja kinnitas samuti, et mingeid lepinguväliseid suhteid tal müüjaga ei olnud. Tehing ei olnud fiktiivne ning mingit raha ei ole müüja ega temaga seotud isik tunnistajale tagastanud. A. V. ei tunne V. M. nimelist isikut, ei ole kuulnudki sellist nime. Kohtus 31.05.2011 üle kuulatud tunnistaja M. O.´i ütluste kohaselt soetas ta liisinguandja vahendusel sõiduauto Renault Versatis P.K.ilt. Osa rahast kandis ta P.K.i arvele, ülejäänud osa tasus Hansaliising. Raha tunnistajale tagastatud ei ole. V. B. nimelist isikut tunnistaja ei tunne. P.K.iga kohtus M. O. esmakordselt ARK-s. Kõik ülalnimetatud isikud P.K.i ei tundnud, kohtusid temaga ainult 1 kord dokumentide allkirjastamisel kas pangas või ARK-s. Samuti ei tundnud nad P.K.iga seotud isikuid, mida nad kinnitasid kohtus. Kõik eelnimetatud kolm tunnistajat kinnitasid autode ostu-müügi lepingute õigsust ning kirjeldasid autode ostu ja lepingute sõlmimist. Kohtul ei ole alust kahelda nende kolme eelnimetatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kõiki kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlusi hinnates kogumis ja vastastikuses seoses leiab kohus, et need ei lükka ümber vastustaja seisukohti ning pigem toetavad neid. 10 Maksukorralduse seaduse (MKS) § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest, kuid kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile ühtegi maksudeklaratsiooni esitanud ning kaebajal puudub ka mistahes muu arvestus. MKS §-s 18 lg 1 p 3 on sätestatud füüsilisest isikust ettevõtja kohustus end Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreerida. Vaidlus puudub ka selles üle, et P.K. ei ole ennast füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud. MKS § 20 lg 3 ütleb, et maksuseaduses sätestatud kohustused laienevad ka füüsilisest isikust ettevõtjale, kes on jätnud ennast Maksu- ja Tolliametis registreerimata. Kui maksuseaduses ei ole sätestatud teisiti, laienevad selles sätestatud õigused nimetatud isikule alates tema kandmisest maksukohustuslaste registrisse. Seega tuleb füüsilisest isikust ettevõtjana käsitleda iga füüsilist isikut, kes oma nimel tegeleb ettevõtlusega

§ 14

lg 2 tähenduses ning sellise isiku poolt ettevõtlusest saadud tulu maksustamine sõltub füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimisest vaid sel määral, et registreerimata jätmisel ei ole isikul õigust oma ettevõtlustulu ettevõtlusega seotud kulude võrra vähendada. Maksuhalduri hinnangul kaebaja on jätnud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitamata ning fakt on see, et kaebaja maksuhalduri korraldust ei täitnud ja nõutud dokumente ei esitanud. Kohus nõustub maksuhalduriga, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine või puudulik täitmine võib mõjutada maksumenetluses järelduste tegemist. Kaebuse esitaja oli teadlik, et temalt oodatakse kõiki maksuarvestamise aluseks olevaid dokumente. Maksuhalduri kinnitusel on kõnealuses maksumenetluses lähtutud kaebaja maksukohustuse määramisel kõikidest kättesaadavatest/maksuhalduri käsutuses olevatest tõenditest ning on võetud maksustamisel arvesse kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid, sh maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Kaebaja arvates maksuhaldur pidi läbi viima hindamise, millega maksuhaldur ei nõustu. Vastustaja väitel selleks vajadus puudus, kuna maksuhalduril olid vajalikud kirjalikud tõendid olemas, mille põhjal oli võimalik maksu määrata ning mille usaldusväärsuses ei olnud maksuhalduril põhjust kahelda. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et maksuhaldur on jätnud arvestamata sõidukid, mille müügilt saadud tulu on maksuvaba, st maksukohustust vähendavate asjaoludega ning et maksuhaldur on maksuotsusega määranud tulumaksu summadelt, mis ei ole tulu

§ 12lg 1 mõistes.

Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole arvestanud juhtumi eripäraga ning tol ajal kehtinud

§ga 14 lg 51 ja 52, mis võimaldas jagamist 1,33-ga ettevõtlusega lõpetamisel ja tulu laekumisel pärast ettevõtlusega lõpetamist. Kohus leiab, et maksuhaldur on põhjalikult selgitanud neid asjaolusid nii maksuotsuses kui ka kohtule antud kirjalikus seletuses, millega nõustub ka kohus. Nende ülekordamist ei pea kohus vajalikuks. Samuti kaebaja väidab, et maksuhalduri metoodika valik on viinud P.K.i tulude koormavama maksustamiseni, seega maksustatakse kaebajat ulatuslikumalt võrreldes teiste FIE-dega. Selline kaebaja väide on paljasõnaline ning ei haaku maksuvaidluse asjaoludega. P.K. ei ole end registreerinud FIE-na, seega asjakohatu on tuua võrdlusena teised FIE-d (eeldatavasti on kaebaja siin silmas pidanud registreeritud FIE-sid). Kaebaja leiab, et maksuhaldur on ebaõigesti kindlaks määranud P.K.i tulubaasi ja tema maksukohustuse suuruse, lisaks ei ole arvestanud maksukohustust vähendavate asjaoludega, millega kohus ei nõustu. Kohus märgib, et maksuhaldur on piisava põhjalikkkusega ja arusaadavalt selgitanud neid asjaolusid nii maksu- kui ka kohtumenetluses. 11 Kaebuse esitaja ise tunnistab autode müügiga tegelemist, mida kinnitas kohtus ka kaebajapoolne tunnistaja O. K., kes teadis, et P.K. tegeleb autode müügiga ning on ka ise sellega seoses tema poole pöördunud, ning sellelt kasu saamist, väites, et tema tulu võis olla umbes 5-7%, mis aga on vaid kaebaja paljasõnaline väide. Samas P.K. ei osanud kohtule öelda, mis auto ta millise hinnaga ostis ning mitu autot ja millised neist ta müüs kasumiga. Selles osas on kaebaja ütlused ebamäärased ja oletuslikud. P.K. ei ole kohtumenetluses ümber lükanud vastustaja poolt maksuotsuses välja toodud protsente (2006 44% ja 2007 27%) ega ole tõendanud, et need on ebaõigesti arvutatud. Kohus nõustub vastustaja väitega, et ainuüksi juba tehingute (autode) hulka arvestades on paljasõnaline ja ebaveenev kaebaja väide, et sõidukite võõrandamisest saadud kasumlikkus ei ole reaalne. Samas P.K. tegeles sõiduautode müügiga mitmeid aastaid ning tehingute kahjumlikkuse korral ei oleks ta seda tegevust jätkanud. Maksuhaldur on tuvastanud, et P.K. on soetanud pikaajaliselt ja süstemaatiliselt Leedust erinevatelt äriühingutelt sõidukeid P.K.i nimele väljastatud arvete alusel sõidukite realiseerimise (edasi müüdud) ja tulu saamise eesmärgil. Maksuhalduri andmetel vabad rahalised vahendid, mis on kontrollitaval perioodil erinevatel arvelduskontodel liikunud ning näiteks kaebaja emale N.K.ile üle kantud (2 535 000 krooni), samuti P.K.i poolt 2006. aastal Kiili vallas elamumaa ja 2007. aastal Tallinnas korteri soetamine ei jätnud maksuhaldurile kahtlust kaebaja tegevuse kasumlikkusest. P.K. ei ole ka kohtumenetluse käigus esitanud selliseid veenvaid põhjendusi ega tõendeid, millest tulenevalt võiks pidada kaebaja tegevuse kasumlikkust ebareaalsena. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja tegeleks aastaid Leedust Eestisse toodud autode kahjumliku müügiga (Leedus on autohinnad odavamad ning Eestis võib neid autosid kallimalt edasi müüa, millest müüja saab kasu). Kohtu jaoks ei ole ka usutav kaebaja väide, et ta müüs Leedust toodud autosid ka omahinnaga ja isegi kahjumiga, sellisel juhul ta ei oleks aastaid sellega tegelenud (keegi ei hakkaks Leedust odavama hinnaga soetatud autosid Eestisse tooma (sõidukulud jms), et need siin sama hinnaga või isegi odavamalt, nagu väitis P. K., edasi müüa, selline tegevus oleks ebamõistlik). Kohus esitatud tõendite analüüsi tulemusel on jõudnud järeldusele, et P.K. Leedust ostetud autosid Eestis edasi müües tegeles ettevõtlusega

§ 14lg 2 mõttes, nagu maksuhaldur on õigesti määratlenud.

Kohus, hinnates kaevatava maksuotsuse põhjendusi, leiab, et see on piisavalt põhjendatud, oma sisult selge ja arusaadav ning kontrollitav. Kohus ei hakka kõiki maksuhalduri seisukohti siinkohal kordama, kuna need on üksikasjalikult lahti kirjutatud vaidlusaluses maksuotsuses, millega on tutvunud ka kaebaja pool. Kohus eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse asjas kogutud suulised ja kirjalikud tõendid, mida kohus vaatles kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebaja põhjendused ei ole piisavad kaebuse rahuldamiseks ning kaevatava maksuotsuse tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 12 Elle Kask Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 09.12.2013 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada P.K.i apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 28.12.2012 kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebus maksuotsuse tühistamiseks osas, millega määrati P.K.ile tasumiseks tulumaksu 563 279 krooni ületavas summas. Teha selles osas uus otsus.
2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
3. novembri
4. a maksuotsus nr 12.2-3/6971-23 osas, millega määrati P.K.ile tasumiseks tulumaksu 563 279 krooni ületavas summas.
5. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
6. Välja mõista Maksu- ja Tolliametilt 1020 eurot menetluskulude katteks P.K.i kasuks. 13