Obsah (5)

§ 180§ 114§ 182§ 108§ 109

3-12-2604 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2604 Haldusasi V.U.i

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Jätta V.U.i kaebus täielikult rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. ASJAOLUD 1

1. Tallinna vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena Tallinna vangla peaspetsialist-üksuse juhi 05.10.2012 käskkirjaga nr 1329-d (edaspidi Käskkiri) karistati vahistatu V.U.it vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja Tallinna vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) p 14.3.1.11 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3-ööpäevaks. Käskkirjas märgitu kohaselt 08.09.2012 kella 9.00 paiku pani V.U., Teise üksuse teise korruse sigaretilaegaste juures toime raske distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et siirdudes jalutuskäigule kambrist 430, võttis kambrikaaslase käest kambrikaaslasele kuuluvad viis sigaretti ning ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele tagastada talle mittekuuluvad sigaretid /tl 12-13, 50-51/. V.U. kandis talle Käskkirjaga määratud karistuse ära ajavahemikul 17.-20.10.2012 /tl 11/.
2. 09.10.2012 esitas V.U. Tallinna vangla direktorile vaide, milles taotles talle Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse kehtetuks tunnistamist või selle asendamist noomitusega /tl 49/. Tallinna vangla direktori 27.11.2012 vaideotsusega nr 5-15/42023-3 (edaspidi Vaideotsus) jäeti vaie rahuldamata /tl 2-3/.
3. 13.12.2012 esitas V.U. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) Tallinna halduskohtule kaebuse talle Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks /tl 1, 6, 21, 26/.
4. Tallinna halduskohus 01.02.2013 määrusega võttis V.U.i kaebuse menetlusse /tl 28/ ja 03.05.2013 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 56/.
5. 13.03.2013 esitas Tallinna vangla (edaspidi ka vastustaja) kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 45-48/. Pooled neile täiendavate seisukohtade jm dokumentide esitamiseks antud tähtajal midagi täiendavat kohtule ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja V.U. palub tühistada talle Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus, kuna kaebaja arvates talle määratud karistus on põhjendamata. Kõige olulisem on see, et kaebajale polnud Tallinna vangla sisekorda tutvustatud. Vangla oleks pidanud esitama talle Kodukorra, et ta saaks sellega tutvuda. Kaebaja poolt käesoleva teo sooritamise hetkel viibis ta vanglas kõigest neli päeva ja ta polnud kordadega tutvunud. Veelgi enam, käesoleval hetkel istub kaebaja Tallinna vanglas kinni juba rohkem kui 3 kuud ja talle pole siiani Kodukorda võimaldatud, kuigi ta on seda korduvalt palunud. Seega kaebaja leiab, et teda poleks tohtinud karistada teo eest, mida ta ei pidanud millekski keelatuks, sest ta seda lihtsalt ei teadnud. Kaebaja lisab, et ta soovis anda sigaretid korrapidajale, seisis ja ootas, kuid mitte keegi tema juurde ei tulnud ja mitte midagi ei öelnud. Kaebaja isegi palus, et korrapidajad vaataksid seda hetke videokaamera salvestiselt, mille peale sai kaebaja keeldumise. Kaebaja sõnu võivad kinnitada samuti Tallinna vanglas viibivad S. K., S. J. ja D. S. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta V.U.i kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Tallinna vangla, osundades VangS § 67 p 1 ja § 100 lg 1 sätetele, märgib, et distsipliinirikkumise toimepanemise hetkel kehtinud Kodukorra redaktsiooni p 14.3.1.11 kohaselt oli julgeoleku kaalutlustel kinni peetavatel isikutel keelatud kehtestatud korda 2 rikkudes võõrandada või teiste kasutusse anda isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid, asju või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Vaidlustatud Käskkirja kohaselt seisnes V.U.i distsipliinirikkumine selles, et ta 08.09.2012 kella 09.00 paiku võttis kambrikaaslase käest kambrikaaslasele kuuluvad viis sigaretti ning ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele tagastada teisele kinni peetavale isikule talle mittekuuluvad sigaretid. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametniku Irina Bulahhova 08.09.2012 ettekandega nr 2855 /tl 53/. Nimetatud ettekandest nähtub, et 08.09.2012 kella 09.00 paiku toimus teise üksuse teiselt korrusel kambri nr 430 jalutuskäigule saatmine, mille käigus võttis vahistatu V.U. kambrikaaslase käest viimasele kuuluvad viis sigaretti ning mitte alludes vanglaametniku seaduslikule korraldusele need kambrikaaslasele tagasi anda, läks sigarettidega jalutusboksi. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumatus on vastuolus VangS § 67 p-st 1 tuleneva nõudega ning kambrikaaslase käest viimasele kuuluvate sigarettide omandamine on vastuolus Kodukorra pga 14.3.1.
6. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis vaide esitajat karistada distsiplinaarkorras. Vastuseks kaebuses esitatud väidetele märgib Tallinna vangla, et kaebuse esitajale tutvustati 04.09.2012 vangistusalaste õigusaktidega tutvumise korda ning kinni peetava isiku kohustusi, mistõttu oli ta teadlik sellest, et tal tuleb vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele alluda. Kuna kaebuse esitaja oli teadlik õigusaktidega, sh ka Kodukorraga tutvumise korrast, siis ei vabastanud teda Kodukorras sätestatu järgimisest asjaolu, et ta ei olnud veel küsinud endale Kodukorda tutvumiseks. Kaebuse esitajale anti korraldus teisele kinni peetavale isikule kuuluvad sigaretid ära anda, mistõttu pidi ta sellesisulise korralduse saamisel mõistma, et ta ei tohi teise kinni peetava isiku sigarette omale võtta ning et korraldusele mitteallumisega paneb ta toime distsipliinirikkumise. Kuna distsiplinaarmenetluse käigus leidis tuvastamist, et kaebuse esitaja pani distsipliinirikkumise toime, siis oli talle distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud ning vaidlustatud haldusaktis toodud kaalutlused võimaldavad asuda seisukohale, et tegemist oli proportsionaalse karistusega. Osas, milles kaebuse esitaja märgib, et tema väiteid kinnitab videosalvestis, mille vaatamisest vangla keeldus, tuleb selgitada, et vangla ei keeldunud videosalvestise vaatamisest, vaid tegemist oli olukorraga, kus videosalvestis puudus. Nimelt pani kaebuse esitaja distsipliinirikkumise toime sigaretilaegaste läheduses, kus videokaamera puudub. Seega on kaebuse esitaja väide, et vangla keeldus videosalvestist vaatamast, väär. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kaebusest nähtuvalt V.U. taotleb talle Tallinna vangla 05.10.2012 käskkirjaga nr 1329-d määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist põhjusel, et tema hinnangul on teda põhjendamatult karistatud. Kaebusest ja vangla direktorile 08.09.2012 esitatud seletuskirjast ilmneb, et kaebaja iseenesest ei vaidlusta kambrikaaslase käest kambrikaaslasele kuuluvate sigarettide võtmist, kuid tema väiteil oli ta selleks ajaks Tallinna vanglas viibinud alles neli päeva ja kuna vangla ei olnud talle Kodukorda tutvustanud, siis seetõttu ei olnud ta ka teadlik, et sigarettide vastuvõtmisega paneb ta toime distsipliinirikkumise. Samuti leiab kaebuse esitaja, et vangla oleks pidanud karistuse määramisel arvesse võtma ka seda, et ta soovis sigaretid ära anda, kuid keegi ametnikest tema juurde ei läinud ning talle midagi ei öelnud. Ka ei täitnud vangla kaebuse esitaja palvet vaadata videosalvestist, mis tema väiteid tõendaks. Vastustaja vaidleb kõigile V.U.i etteheidetele vastu ja leiab, et Käskkirja andmine oli õiguspärane. Nähtuvalt poolte seisukohtadest ei ole nende vahel vaidlust selles, et Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik ja distsiplinaarkaristus kaebajale on määratud seaduses ettenähtud tähtajal ja kehtiva seaduse alusel. Samas viitab V.U. asjaoludele, mis annavad alust järeldada, 3 et kaebaja arvates on Käskkirja andmisel siiski rikutud menetlusnõudeid ja/või kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses, mis võisid mõjutada asja õiget otsustamist.
8. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Käskkirjas ja Vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et antud juhul V.U. ei ole suutnud tõendada, et distsiplinaarkaristus määrati talle õigusvastaselt, sh põhjendamatult. Ka kohtu arvates on vaidlustatud Käskkiri õiguspärane, mis vastab nii haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka sellelaadsetele haldusaktidele esitatavatele spetsiifilistele sisunõuetele. Kohus ei ole tuvastanud Tallinna vangla tegevuses niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist. Järelikult Käskkiri ega sellega määratud distsiplinaarkaristus ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ja tühistamiskaebuse rahuldamiseks puudub seetõttu alus. Kohus põhjendab oma ülaltoodud kokkuvõtlikku järeldust järgmiselt.
9. Kaebaja näol on tegemist vahistatuga (VangS § 4). Vastavalt VangS § 90 lg-le 1 eelvangistuse kandmisele kohaldatakse selle seaduse 1., 2., ja
10. peatüki sätteid
11. peatükis sätestatud erisustega. Seega on kohaldatav ka nimetatud seaduse
12. ptk
13. jagu „Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine“. VangS § 67 p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.11 keelab julgeoleku kaalutlustel kinni peetaval isikul kehtestatud korda rikkudes võõrandada või teiste kasutusse anda isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid, asju või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. VangS § 100 lg 1 järgi selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Seega, kui jalutuskäigule mineva V.U.i kambrikaaslane S. K. võttis oma kapist ja andis kaebajale oma varudest viis sigaretti ja kaebaja võttis need vastu, siis pani kaebaja sellega toime Kodukorra p 14.3.1.11 rikkumise, vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega aga eiras kaebaja VangS § 67 p 1 nõudeid ehk pani toime distsiplinaarsüüteo, mille eest võidi talle määrata VangS § 100 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarkaristus. Kohus ei nõustu kaebaja õigustusega, et ta ei väidetavalt teadnud, et see on keelatud tegevus. Kaebajale on 04.09.12 allkirja vastu tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, sh VangS § 67 sisu, mida ühe või teise õigusaktiga reguleeritakse ja kuidas nendega on võimalik tutvuda. Kaebaja on kinnitanud, et ta on teadlik, et vajaminevaid õigusakte saab ta inspektor-kontaktisiku vahendusel /tl 54/. Asjaolu, et kaebaja ei ole taotlenud asjakohaste õigusaktidega tutvumist ja ta ei olnud teadlik igast üksikust nõudest, ei vabanda teda ega vabasta vastutusest. Kaebaja väide, et ta on Kodukorda korduvalt palunud, kuid talle pole seda siiani võimaldatud, on paljasõnaline ja tõendamata. Samuti ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et vanglateenistuse ametnik ei andnud kaebajale korraldust tagastada talle mittekuuluvad sigaretid, mille võtmine oli keelatud tegevus. Kohtul puudub igasugune alus eeldada, et vanglaametnik oma ettekandes esitas osalt tõeseid (sigarettide võtmise kohta) ja osalt tegelikkusele mittevastavaid (seaduslikule korraldusele mitteallumise kohta) fakte. Vangla on kaebajale selgitanud, et videosalvestise vaatlust ei ole võimalik läbi viia, kuna intsidendi toimumise kohas turvakaameraid ei olnud. Samas kohus ei suuda leida loogilist põhjust, miks vanglaametnik oleks pidanud kaebajat osalt alusetult süüdistama, seda enam, et mingeid isiklikke võimalikke vaenusuhteid ei olnud saanud kaebaja ja konkreetse vanglaametniku vahel tekkida, sest V.U. oli vanglas alles mõni päev. 4
14. Tulenevalt VangS § 101 lg-st 1 vahistatu distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldatakse sama seaduse § 64 sätteid. VangS § 64 järgi kehtivad selles osas järgmised põhimõtted: distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus; kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi; distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik; distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu; distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Kodukorra p-st 12.1 tuleneb muu hulgas, et ametnik kirjutab tema poolt avastatud rikkumise kohta ettekande Vangla direktori nimele ning distsiplinaarmenetluse protokolli koostaja tutvustab protokolli allkirja vastu distsipliinirikkumise toime pannud kinni peetavale isikule, kellel on õigus anda protokolli kohta täiendavaid kirjalikke seletusi, mis lisatakse menetluse materjalidele. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-des 97 on esitatud nõuded distsiplinaarmenetluse protokollile ja selle lisadele. Asja materjalidest nähtuvalt Teise üksuse valvur Irina Bulahhova on 08.09.2012 koostanud V.U.i distsipliinirikkumise kohta ettekande nr 2855 ja kaebajat on teavitatud ettekande koostamisest, st teda informeeriti kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse /tl 53/. V.U. esmalt keeldus seletuskirja kirjutamisest, kuid hiljem kasutas võimalust anda omapoolseid ütlusi ja kirjutas samal päeval seletuskirja /tl 53 pöördel/. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud, 03.10.2012 on distsiplinaarmenetluse protokollile alla kirjutanud distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik Tiina Ristikivi, protokoll vastab ka muudele sellele esitatavatele nõuetele, sh sisaldab menetleja ettepanekut distsiplinaarkaristuse määramiseks /tl 51 pöördel-52 pöördel/. Kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud, kuid ta pole soovinud esitada selle kohta vastuväiteid. Kuivõrd rikkumine pandi toime 08.09.2012 ja Käskkiri anti 05.10.2012 ja tehti kaebajale allkirja vastu teatavaks 08.10.2012, siis on karistus määratud seaduses ettenähtud tähtajal. Ülaltoodut arvestades on V.U.i distsipliinirikkumist menetletud nõuetekohaselt.
15. Kohus märgib, et isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust. HMS (kohaldatav VangS § 11 lg 1 alusel) § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. VangS § 64 lg 3 järgi distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Üldiste põhimõtete kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse distsipliinirikkumise raskust ja laadi, vahistatu varasemat distsiplinaarkorras karistatust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust suunata vahistatut õiguskuulekale käitumisele läbi mõjusa karistuse. 5 Distsiplinaarmenetluse protokollist ja eelkõige Käskkirjast ilmneb, et kaebaja karistamisel on arvestatud asjaolu, et teisele kinni peetavale isikule kuuluva eseme omandamine või laenamine, on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine, seega käsitletakse seda raske rikkumisena. Selline käitumine loob kinni peetavate isikute vahele võlasuhted, mis ohustavad vangla üldist julgeolekut. Samuti on vastustaja asunud seisukohale, et oma käitumisega näitas vahistatu lugupidamatust ja negatiivset suhtumist vangla sisekorra suhtes, samuti ükskõikset ja hoolimatut suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse, millesse ei saa suhtuda leebelt. Oma käitumisega andis vahistatu halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele ning tema mitte karistamine ei kindlustaks eelvangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Nähtuvalt Käskkirjast on arvesse võetud ka kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning seda, et vahistatu oli distsiplinaarkorras karistamata. Vastustaja on samas põhjendanud, miks noomitus ja isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks on käesoleval juhul liiga kerged karistused ning kaebaja kartserisse paigutamine 3 ööpäevaks (maksimaalselt võimalik 30) just õiglane karistus. Kohus leiab ülaltoodut arvestades, et Tallinna vangla on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja Käskkirja piisavalt motiveerinud. Kohus nõustub vastustajaga, et määratud „karistus on proportsionaalne toime pandud süüteoga ning täidab oma eesmärki vahistatu õiguskuulekale teele suunamisel. /…/ et karistuse määr ei ületa eesmärgi olulisust ning sellest tulenevalt ei ole vahistatu õigustesse sekkumine liiga ulatuslik ega ka intensiivne. Kartserisse paigutamine tooks tema jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks vahistatu karistusest ka vajalikud järeldused. See suunaks piisavalt efektiivselt vahistatut edaspidi vanglas õiguskuulekalt käituma. Kartserisse paigutamise eesmärgiks on isikule selge signaali andmine, et ta on toime pannud raske rikkumise.“ 6.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb V.U.i kaebus rahuldamata. Tallinna vangla ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 6