) § 47 lg-st 2 tuleneb, et kohtueelse menetluse läbimise korral saab kohtusse sama nõudega pöörduda 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Kaebus on esitatud 23.09.
lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja soovib sisuliselt uuesti esitada kaebust, mille ta on halduskohtule varasemalt esitanud haldusasjas 3-12-2432. Nimetatud haldusasjas tagastas kohus 23.01.2013 määrusega A.J.i kaebuse läbivaatamatult puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Kohus selgitas, et kaebuse tagastamine ei võta tulenevalt
lg-st 2 selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Tulenevalt sellest, et kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud, kulgeb kaebetähtaeg edasi. Kaebajal oli võimalus uurida, mida tähendab seaduses sätestatud korras kohtusse pöördumine. Kaebaja on oma 14.10.2013 vastuses märkinud lisaks, justkui oleks kohus talle haldusasjas nr 3-12-2432 kaebuse tagastamisel selgitanud, et tal on õigus esitada kaebus uuesti kolme aasta jooksul, mistõttu tekkis tal vale arusaam kaebetähtajast. 3 3-13-2004 Kohus aga ei märkinud haldusasjas nr 3-12-2432 tehtud määrustes, et kaebaja saab kohtusse pöörduda kolme aasta jooksul. Kohus üksnes märkis, et kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt õigust sama nõudega seaduses sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda. Kohus ei ole kaebajat eksitanud väitega, et kaebaja saab uuesti kohtusse pöörduda kolme aasta möödumisel kaebuse tagastamisest. Kaebetähtaeg tuleneb seadusest ning see, millal kohus kaebuse tagastab, kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta. Kuna kohus ei ole kaebajale eksitavaid selgitusi andnud, ei saanud see asjaolu olla kaebetähtaja rikkumise põhjuseks. Kohus on ühtlasi seisukohal, et keegi ei ole jätnud kaebajale vajalikku informatsiooni väljastamast ning kaebaja suhtes ei ole rikutud selgitamiskohustust. Kohus märkis haldusasjas nr 3-12-2432 kaebuse tagastamise määruses, et kaebajal on õigus pöörduda kohtusse seaduses sätestatud korras. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võib küll olla isiku eksimus protsessitoimingutes, kuid seda mitte sellisel juhul, kui eksimus isikule välditav oli. Kaebaja pidi ise järele uurima, mida seaduses kaebetähtaja osas sätestatakse. Kinnipeetavatel on selleks piisavad võimalused olemas. Ka Riigikohus on leidnud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad (RKHK 16.01.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08). Arvestades ka seda, et kaebaja ei pöördu kohtusse esmakordselt, oleks kaebaja pidanud teadma, et kui vangla on tema taotluse rahuldamata jätnud, siis vastava otsuse saamisest tuleb pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse. Kohus märgib, et samasisulise kaebuse varasemalt haldusasjas nr 3-12-2432 esitas kaebaja 30-päevase kaebetähtaja jooksul, seega oli kaebaja siiski teadlik, missugune on kohtusse pöördumise tähtaeg. Kui kaebaja sai varem kaebust esitades aru, et kaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul vangla vastuse saamisest, siis ei ole usutav, et käesolevat kaebust esitades kaebaja seda enam ei teadnud. Ka nähtus, et kohus ei olnud kaebajat selles osas mingil moel eksitanud. Isegi kui kaebaja käesoleva kaebuse esitamisel oli ekslikul arvamusel, et kaebetähtaeg ei ole möödunud, ei olnud selline eksimus vältimatu. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla asjaolu, et kaebajal ei olnud varem võimalik riigilõivu tasuda ning et kohus ei rahuldanud tema menetlusabi taotlust. Sellega, et kaebuselt tuleb tasuda riigilõiv ning et kohus alati ei anna menetlusabi, tuleb kohtule kaebust esitades arvestada. Kohtule nähtub kaebaja selgitustest, et kaebaja on viivitanud kohtusse pöördumisega seetõttu, et tal alles hiljuti tekkis võimalus riigilõiv tasuda. Tegemist ei ole aga objektiivse takistusega kaebuse esitamisel. Mida rohkem on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukam peaks ka olema tähtaja ennistamise põhjus (vt RKHK 16.10.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-02). Kaebaja ei ole sj ka selgitanud, kas ta varem palus kellegi abi riigilõivu tasumisel ja millal ta seda tegi. Kaebajal oli vajadus ja võimalus paluda abi koheselt ilma suurema viivituseta, kuid kaebaja ei esita andmeid, et ta seda tegi koheselt ja ilma viivituseta, kui oli ilmne, et kohus tema taotlust ei rahuldanud. Kaebetähtaega on ületatud umbes 10 kuu võrra, kuid kaebaja ei ole kohtu arvates toonud välja sellist mõjuvat põhjust, mis õigustaks sedavõrd olulist hilinemist kaebuse esitamisel. 11. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. 12.
lg 5 p 4 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv muu hulgas menetluse lõpetamisel, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kaebaja eest on kaebuselt riigilõivu tasunud D. B. Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebajal kohtule pärast käesoleva määruse jõustumist esitada riigilõivuseaduse §-de 12 ja 13 nõuetele vastav taotlus, kuhu muuhulgas tuleb märkida, kellele riigilõiv tagasi tuleb kanda ja vastav kontonumber. 4 3-13-2004 Kui riigilõiv tuleb tagastada samale isikule ja samale kontole, millelt see tasuti, siis piisab sellest, kui kaebaja seda kohtule kirjalikult kinnitab.
lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbivaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei ole teisiti sätestatud. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.