← Eesti

3-12-75/57

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-75 Haldusasi A.J. kaebus Keskkonnaameti

eaduse (

) § 17 lg 2 käsitleb veetaseme alandamisena olemasoleva veetaseme langetamist rohkem kui 0,3 meetrit. 2 Kaebaja ei nõustu loa andja seisukohaga korralduse punktis 2.1., et detailplaneering on kinnitatud veetaseme olulise alanemise võimalusega. Nagu rõhutab keskkonnamõju hindamise aruanne (tl 50 pöördel), on kunstlume valmistamiseks vajalik vee erikasutusluba. Paluküla puhke- ja spordikeskuse 2004.a. keskkonnamõjude hindamise aruande (edaspidi ka „KMH”) järgi on tiigist veevõtt vastuolus looduskaitseseadusega (KMH aruande valmimise ajal: kaitstavate loodusobjektide seadus). Vt KMH aruanne tl 39 ja 40. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitserežiimi muutmisest selle nõrgendamise suunas, nii et võimaldataks tiigi süvendamist ja laiendamist, on Keskkonnaministeerium (13.01.2005.a. kiri Kehtna vallavalitsusele) keeldunud. Seega ei ole võimalik detailplaneeringu täiemahuline elluviimine, kuna see eeldaks kaitseala kaitserežiimi nõrgendamist. Kaebuse esitaja rõhutab, et detailplaneering ega planeeringule koostatud KMH ei käsitle kunstlume laialivedu, ilmselt selle tõttu, et keskkonnamõju hindajale ei olnud KMH koostamise ajal teada väärtuslikud poollooduslikud Natura 2000 elupaigad. KMH koostaja leiab, et olemasolevast tiigist ei ole võimalik kunstlume tootmise jaoks vett võtta ning seetõttu käsitleti planeeringus ja keskkonnamõjude hindamise aruandes tiigi laiendamist-süvendamist.

§ 9

lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui veevaru ei ole piisav. Vee erikasutusloa toimikusse lisatud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Tiina Napp’i 17.12.2010.a. e-kiri (tl 54) käsitles Pirita jõeoru maastikukaitseala ja Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal toimuvat veevõttu. Nimetatud kohtades võib veevõtu tulemusel veetase alaneda mõne cm võrra. Ühistes kirjades, 31.03.2011 (tl 55-58) ja 12.07.2011 (tl 59-62) juhtis kaebuse esitaja koos teistega tähelepanu, et Palukülas võib veevõtt kunstlume tootmiseks kümneid kordi rohkem veetaset mõjutada. Kuna Palukülas on tegemist teistsuguste tingimustega, kui Tiina Napp’i kirjas toodud näited, ei ole mainitud kiri käsitletav eksperthinnanguna Valtu Spordimaja poolt kavandatud tegevuse suhtes Palukülas. Detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruande

(2004)järgi oli tiigis
  1. aastal 3500 – 5000 m3 vett. Kavandatava tegevuse käigus soovitakse talve jooksul võtta kuni 1500 m3 vett. Detailplaneeringule koostatud KMH järgi oli
  2. a kevadel tiigi sügavus 1,5-1,8 m (suvel veel 50-60 cm madalam). KMH järgi langetaks talve jooksul poole tiigi vee kasutamine kunstlume tootmiseks tiigi veetaset ligikaudu 1 meetri võrra. Ka Keskkonnaamet korralduses toodud punktis 2.
  3. toodud hinnang näitab, et kunstlume tootmine muudaks tiigi veetaset. Kaebaja leiab, et mahuliselt ca 1/3 vee vähendamine võib viia veekogu põhjani külmumiseni, mis omakorda vaesustaks tiigiga seotud elustikku. Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid” (edaspidi ka „määrus nr 18“) § 16 lg 1 p 4 järgi lähtub vee erikasutusloa andja KMH-st. Keskkonnamet ignoreerib planeeringule koostatud KMH-d, selgitamata ja põhjendamata miks. Kaebuse esitajale jääb Keskkonnaameti käitumine arusaamatuks, sest toimikus on Keskkonnaameti eelkäija Keskkonnateenistuse heakskiit KMH-le. Tulenevalt HMS § 56 lg 1 ja § 56 lg 3 on Keskkonnaametil kohustus põhjendada, miks ta ei pea vajalikuks KMH käsitlust arvestada. Veekogu veetaseme muutmist on käsitletud Paluküla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõjude hindamise aruandes. Nagu KMH aruande koostaja, leiab ka kaebuse esitaja, et 1980-ndate aastate lõpus rajatud tiik (2004.a. keskkonnamõju hindamise aruandes nimetatud ka tehisjärveks), kvalifitseerub veekoguks LKS § 31 lg 2 punkti 2 tähenduses. 3 Keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi on vee erikasutuse loa üle otsustamisel eelhinnangu andmine kohustuslik. Eelhinnangu andmisel tuleb arvestada KeHJS § 6 lõikes 3 toodud kriteeriume. Keskkonnamõju eelhinnang seevastu ei käsitle tiigi veetaseme alanemisega kaasnevaid mõjusid. Kaebuse esitajal puudub vähimgi kindlus, et piirnormidest kinni peetaks, sest nagu kaebaja juhtis ka vaides tähelepanu, puudub kontrollimehhanism, mis välistaks suurema päevase ja nädalase veevõtu kui loaga lubatud. 5.
  4. Kaebaja leiab, et loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia. Kavandatava tegevuse osaks oleva lume tootmise ja laialiveo asukoht on eri dokumentides erinev. Taotluses (tl 63-68) ei ole kunstlume tootmise asukohta välja toodud. Vastavalt portaalis „Ametlikud Teadanded” 14.10.2011 ilmunud teatele: „Vee erikasutusluba on antud pinnaveevõtuks tehisveekogust katastriüksusel 29202:003:1502 ja kunstlume tootmiseks ja laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katastriüksusel 29202:003:1501 Kehtna vallas Palukülas.” Sama asukohakirjeldust on kasutatud 17.03 ilmunud taotluse avalikustamise teates. Keskkonnamõjude eelhinnangu punktidest 2 ja 6 ilmneb, et Keskkonnaamet on käsitlenud tegevuse asukohana mitte suusaradu, nagu Ametlike Teadaannete teadetes, vaid Hiiemäe lõunakülge, kus suusaradu pole. Eelhinnangus mainitakse lume laotamise kohana Paluküla Hiiemäe poollooduslikku Natura 2000 elupaika. Keskkonnamõju eelhinnangus Natura 2000 poollooduslik elupaigatüüp asub Hiiemäe lõunaküljel, kus pole suusaradu. Korralduses punktis 2.3 on vastatud, et vee erikasutusluba annab loa vaid pinnaveevõtuks. See seisukoht on vastuolus Ametlikes Teadannetes ilmunud teadetega, samuti on taotlusel
  5. leheküljel märgitud vee erikasutamise eesmärgiks „lume tootmine” ja korralduse lisas punktis 3.8 on vee erikasutuse iseloomustuseks märgitud „kunstlume tootmine”. Kehtna vallavalitsuse 26.10.2010 kooskõlastuses nr 329 on samuti antud nõusolek kunstlume tootmiseks maaüksustel 29202:003:1501 ja 29202:003:
  6. Samuti jääb arusaamatuks, miks on Keskkonnaamet Ametlikes Teadaannetes märkinud lume laotamise kohaks suusarajad, korralduses ja KMH eelhinnangus aga Hiiemäe lõunakülje, kus suusaradu ei ole. Kaebaja leiab, et tegevuse täpse asukoha piiritlemine veelahkmealal on mitmes mõttes oluline. Loodusliku pühapaiga kaitse seisuskohast on oluline, kas lumi laotatakse looduslikule pühapaigale Paluküla hiiemäele või väljaspool seda. Lume laotamise asukohast sõltub ka see, kuhu lumesulamisvesi pärast sulamist tagasi valgub, samuti on asukohta teades võimalik hinnata pikenenud talvitusperioodi mõjusid taimkattele, sealhulgas Natura 2000 ühenduse tähtsusega elupaikadele. Kaebaja leiab, et tegevuse asukohta teadmata ei ole võimalik hinnata kavandatud tegevuse mõju looduskeskkonnale ja looduslikule pühapaigale, samuti kaaluda erinevaid asukohaalternatiive, et leida variant, mis ei kahjustaks looduslikku pühapaika ja Natura 2000 elupaika. 5.
  7. Kaebaja on seisukohal, et kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga. Vastavalt portaalis „Ametlikud Teadanded” 14.10.2011 ilmunud teatele on antud luba „pinnaveevõtuks veekogust katastriüksusel 29202:003:1502 ja kunstlume tootmiseks ja laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katastriüksusel 29202:003:1501 Kehtna vallas Palukülas”. Loa korralduses on ekslikult väidetud nagu Paluküla PSK keskkonnamõjude hindamise aruandest selgus, et suusarajad ei tule osaliselt muinsuskaitse all olevale Hiiemäele (korralduses vastuste osa punkt 2.3). Arusaamatuks jääb, millest tuleneb 4 Keskkonnaameti seisukoht. Olemasolevad suusarajad on suures ulatuses Paluküla Hiiemäel, sealhulgas ka muinsuskaitse mälestise vööndis. Vastavalt muinsuskaitseseaduse § 24 lg 1 p 7 on mälestisele, ehitisele või muinsuskaitsealale keelatud ilma Muinsuskaitseameti loata paigaldada mis tahes seda kahjustavat või selle ilmet muutvat objekti, sealhulgas teisaldatavat objekti; ning keelatud mullatööd (§ 24 lg 2 p 1).

§ 9

lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kaebaja leiab, et vee erikasutusluba, mis võimaldab seadeldiste paigaldamist ja kunstlume tootmist ka mälestise vööndis ja piiranguvööndis oleks pidanud olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga. 5.5. Kaebaja sedastab, et Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast. Loa korralduses ei ole käsitletud ei vee võtmise ega kunstlume valmistamise tehnoloogiat (vt. korralduse lisa punkti 2.4), kuigi vastavalt

§ 9

lg 2 punktile 11 kantakse vee erikasutusloale parim võimalik tehnika vee kasutamiseks ja reovee puhastamiseks. Kaebaja peab meelevaldseks korralduse punktis 2.4 toodud selgitusi, et kasutatavat tehnoloogiat käsitleti ka detailplaneeringu 2003/2004 aastal läbi viidud keskkonnamõjude hindamises. Taotluse esitaja Valtu Spordimaja on taotluse lisana esitanud kavandatava lumetootmise tehnoloogia kirjelduse (tl 70-72). Taotluses on kirjeldatud kavandatavat lumetootmist täies ulatuses mobiilsena, see tähendab, et see tehnoloogia ei eelda statsionaarset torustikku, ega mullatöid. Keskkonnamõjude eelhinnang ei lähtu taotluses toodud mobiilsest tehnoloogiast, vaid hindab statsionaarse torustiku mõjusid. Statsionaarne torustik Paluküla Hiiemäel oleks kaebaja hinnangul selges vastuolus Kehtna valla üldplaneeringuga, kuna kahjustaks oluliselt looduslikku pühapaika. Seega on loa menetleja keeldunud täpsustamast kavandatava ja lubatava tegevuse tehnoloogiat ning keskkonnamõjude eelhinnang on käsitlenud tegevusvarianti, mis oleks ebaseaduslik ja looduslikku pühapaika kahjustav ja ei ole võimaldanud leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Keskkonnamõjude eelhindamine on seetõttu poolik ja ei lähtu taotlusest ning on seetõttu eksitav. Kaebaja leiab, et keskkonnaameti ekslik käsitlus kavandatava tehnoloogia osas ei võimaldanud vee erikasutusloa menetluse käigus leida sobivamaid tehnoloogilisi lahendusi. 5.

  1. Kaebaja leiab, et eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele. Teade Ametlikes Teadaannetes on sisulises vastuolus vee erikasutusloa andmise korralduse punktiga 1, kus on kirjas, et vee erikasutus toimub vaid maaüksusel 29202:003:
  2. Keskkonnamõjude eelhinnangus (tl 75-76 pöördel) on lume tootmist teataval määral käsitletud punktides
  3. ja 6, aga kaebaja hinnangul on mõjude eelhinnang pealiskaudne ja jätnud käsitlemata kultuuriväärtused, eelkõige loodusliku pühapaiga kaitse. Vee erikasutusloa taotluses sisalduma pidav informatsioon on sätestatud määruses „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid”. Selle määruse § 5 lg 6 sätestab vee 5 erikasutusega seotud tehnika ja tehnoloogia kirjelduse esitamise kohustuse. Toimikus puudub informatsioon kunstlume laialivedamise tehnika ja tehnoloogia kohta, samuti teave kuhu ja kui palju kavatsetakse kunstlund vedada. Omamata eelnimetatud teavet ei ole võimalik hinnata arendaja poolt kavandatud tegevuse mõju looduskeskkonnale ja looduslikule pühapaigale. Keskkonnamõjude eelhinnang ei käsitle lume tootmise ja laialiveo mõjusid looduslikule pühapaigale. Keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi on vee erikasutuse loa üle otsustamisel eelhinnangu andmine kohustuslik. Eelhinnangu andmisel tuleb arvestada KeHJS § 6 lõikes 3 toodud kriteeriume. Seda on rõhutatud ka keskkonnaministeeriumi vastuses kaebuse esitajale (tl 74 ja selle pöördel). 5.
  4. Kaebaja leiab, et KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav. Korralduse juurde kuuluvas keskkonnamõjude eelhinnangus ei ole välja toodud, kelle arvamusele tuginetakse mõju hindamisel Paluküla Hiiemäe Natura elupaigale ning mille alusel leitakse, et lume laotamise ja kunstlume mõju elupaigale ja selle taimkattele puudub. Mõju hindamine Natura elupaikadele eeldab vastavat haridust ja ettevalmistust. Kuna eelhinnangus pole välja toodud, kes on hinnanud mõju elupaikadele ei ole eelhinnangus toodu usaldusväärne ning seetõttu on korraldus puudulikult põhjendatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 järgi peab haldusakt olema põhjendatud, põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusotsuse puhul kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Eelhinnangus on käsitlemata Toivo Sepa eksperthinnangud, mis on saadetud Keskkonnaametile 13.04.2009 (tl 77- 84 pöördel) ja registreeritud Keskkonnaameti avaliku teabe portaalis nr HJR 14-4/09/9164 all. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskasutuse spetsialisti A. Andersoni vee erikasutusloa toimikule lisatud kirjas (tl 85) ei ole käsitletud lume tootmise mõjusid Natura 2000 elupaikadele. Samuti ei ole poollooduslikke Natura 2000 elupaiku käsitletud 2003/2004 a. koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruandes (vt tl 42 pöördel kuni 43). 6 5.
  5. Kaebaja on seisukohal, et vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla uue üldplaneeringuga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vee erikasutusloaga lubatud tegevus on tõenäoliselt vastuolus Kehtna valla uue üldplaneeringuga. Kavandatav kunstlume tootmine ja laialivedu toimuks täielikult üldplaneeringu kohaselt Paluküla külas asuval puhke- ja virgestusalal. Kehtna valla üldplaneeringu (vastu võetud 17.03.2009; kehtestatud 16.06.2009) p 2.3.17.2 kohaselt on puhke- ja virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi ja –rajatisi ning puhkemajanduslikke atraktsioone juhul kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid. Kaebaja leiab, et kunstlume tootmine lahterdub puhkemajanduslike atraktsioonide alla, mis võib kahjustada looduslikku pühapaika ja Natura 2000 elupaika.

§ 9

lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Arheoloogiadoktor Heiki Valk leiab eksperthinnangus (tl 88-89 pöördel), et Paluküla Puhkeja spordikeskuse raames kavandatav tegevus kahjustaks looduslikku pühapaika. Koostoimes vee võtmisega seotud tegevustega (kunstlume valmistamine ja laotamine, mille jaoks eraldi tegevuslubasid ilmselt ei pea taotlema), võib kavandatav tegevus kahjustada Paluküla hiiemäge kui ajaloolist looduslikku pühapaika ja maausu pühapaika (vt Heiki Valgu kirja ja eksperthinnangut, tl 73 ja selle pöördel ja tl 88-89 pöördel). Võimalikud mõjuallikad on seadeldiste paigutamine hiiemäele, selle käigus pinnase kahjustamine, masinate liikumine lume laotamisel, müra, külastuskoormuse suurenemine. Kaebaja peab oluliseks, et vee erikasutusloa menetluse käigus (vastuses kirjadele ja koosolekul) ei nõustunud Keskkonnaamet käsitlema lume tootmisega ja laialiveoga seotud küsimusi, mistõttu ei olnud menetlusosalistel võimalik jõuda lahenduseni, mis jätaks loodusliku pühapaiga kahjustamata. Ka valla üldplaneering on õigusakt ning vee erikasutusluba peab olema sellega kooskõlas. Loa väljaandja on loa andmise korralduses

  1. punkti all selgitanud, et vee erikasutusluba on antud vaid pinnaveevõtuks ja lume tootmine ja laotamine ei kuulu vee erikasutusloa andmise juures käsitletavate teemade hulka. Taotlusel on vee erikasutuse eesmärgiks märgitud lume tootmine. Vee erikasutusloa lisal on märgitud vee erikasutusloa iseloomustuseks punkti 3.8 all kunstlume tootmine, mistõttu leiab kaebaja, et kunstlume tootmise lubamise otsustamisel ei saa piirduda vaid veevõtmise vahetu mõju hindamisega, vaid tuleks analüüsida ka teisi vee kasutamise aspekte: kavandatavat lume tootmise tehnoloogiat, lume tootmisel tekkiva müra mõju lähielanikele, loodusliku pühapaiga külastajatele, välja selgitada lume tootmise ja laialiveo täpsem asukoht, et vältida negatiivset mõju looduslikule pühapaigale ning naaberkinnistute elanikele ning loodusliku pühapaiga ja ühtlasi puhke- ja virgestusala külastajatele. Vastavalt KeHJS § 6 lõikele 3 tuleb keskkonnamõju eelhinnangus lähtuda muuhulgas ka tegevusega kaasnevatest tagajärgedest. Antud juhul oleks kunstlume tootmisega kaasnevad tagajärjed müra, seadeldiste paigaldamine, lume laotamine. 5.
  2. Kaebaja leiab, et vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist. Kaebuse esitaja märgib, et olles tutvunud taotluse toimikuga, ei leidnud ta sealt võetava vee koguse määramise viisi ja mõõtmisvahendite kirjeldust, mis oleks olnud vajalik vastavalt määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid” § 6 lõike 5 järgi. Taotluses ei olnud kirjas päevast veevõtu kogust. Korralduse p 1 järgi järeldab loa andja, et kui taotleja kavatseb võtta kuni 750 m3 vett kvartalis, siis päevane võetava vee kogus jääb kindlasti alla 30 m3 ööpäevas, mistõttu erikasutusluba ei oleks vajalik. Kaebuse esitaja leiab, et kuna kunstlume tootmine on mõeldav vaid miinuskraadide juures ja korraga vajaminev lumekogus on võrdlemisi suur, siis on loogiline vee võtmine ööpäeva jooksul üle 30 m3, järelikult oleks loa andja pidanud järgima määruse nr 18 § 6 lõike 5 nõuet. Mõõtmisvahendite käsitlemine vee erikasutusloa korralduses on vajalik ka juhul kui vett võetaks alla 30 m3 ööpäevas. Vee erikasutusloas on p 5.1 all kohustus fikseerida veekogused kuu alguses ja lõpus ning esitada need seaduses esitatud korras ja mahus. Arendaja poolt kord kuus näitude fikseerimine ja kord kvartalis keskkonnatasu deklaratsiooni esitamine ei taga kehtestatud piirangute järgimist ning reaalselt kasutatud veekoguse kontrolli võimalust. Kaebaja on seisukohal, et kui Keskkonnamet kehtestab piirangud, siis tulenevalt HMS § 56 lg 1 ja § 56 lg 3 on tal kohustus selgitada ja põhjendada kuidas tagatakse kehtestatud piirangute järgimine. 5.
  3. Kaebaja märgib, et loa menetleja on eksinud avalikustamise reeglite vastu. Vastavalt HMS § 48 lõikele 1 on haldusorganil kohustus panna õigusakti eelnõu koos seletuskirjaga avalikkusele tutvumiseks välja. Kaebuse esitaja ei leidnud teadet loa eelnõu avaliku väljapaneku kohta. Seetõttu on olnud piiratud kodanike ja organisatsioonide õigus saada informatsiooni. Kaebaja hinnangul on võimalik, et kodanikud ja ühendused oleksid teinud ettepanekuid ning esitanud vastuväiteid, mis võinuksid muuta Keskkonnameti lõppotsust. Vastavalt

§ 91

lõikele 5 teeb loa andja vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise otsuse avalikult teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded seitsme päeva jooksul pärast vee erikasutusloa andmist või sellest keeldumise otsuse tegemist. Korraldus loa andmiseks anti 21.09.2011, kuid Ametlikesse Teadaannetesse ilmus teade alles 14.10.

  1. Sellega oli piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses. 5.
  2. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti korralduse väljaandmine on puudulikult motiveeritud ning sellega on rikutud HMS §
  3. Keskkonnaameti seisukoha järgi (vt korraldus p. 1) ei olnud taotlust arvestades luba üldse vaja. Korralduse punktis 3.1 on Keskkonnaamet vastupidiselt leidnud, et luba oleks vajalik. Arendaja esitas vee erikasutusloa saamiseks taotluse 04.11.2010, Keskkonnamet väljastas vee erikasutusloa 21.09.
  4. Eelkirjeldatud olukorras vee erikasutusloa andmine eeldaks veenvaid selgitusi ja kaalukaid põhjendusi. Vaidlustatavas korralduses on vastandlikud seisukohad loa vajalikkuse kohta. 5.
  5. Kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine ja vabaduste piiramine. Kaebuse esitaja loeb ennast puudutatud isikuks Kehtna vallavalitsuse hallatava Valtu Spordimaja Palukülas kavandatud tegevuse suhtes, kuna tema elukeskkond ja –kvaliteet, privaatsus, müra tase ja kinnistu kasutamise võimalused sõltuvad otseselt tegevuslubade andmisest ja nende kooskõlastamisest. Kaebuse esitaja on kavandatud tegevuse vahetu naaber, kunstlume tootmine hakkaks toimuma 50-100 meetri kaugusel, tuues kaasa müra, vibratsiooni, mida eelhinnangus sisuliselt käsitletud ei ole. Võimalikud on probleemid veevarustusega, mille tekkimise korral reaalset kompenseerivat lahendust ette nähtud ei ole. Kaebuse esitaja eeldab, et tema elukeskkonna ja selle osaks oleva looduskeskkonna seisund Natura 2000 alal peab olema soodne. Suures koguses vee võtmine tiigist võib mõjutada kaebuse esitaja kinnistul asuva puurkaevu ja salvkaevu veetaset. Mõlema kaevu veevaru on kaebuse esitaja jaoks oluline ja vajalik Näiteks elektrikatkestuste korral saab kaebuse esitaja vee salvkaevust. Möödunud talvel olid elektrikatkestused üsna sagedased ja pikaajalised (kestsid mitu päeva). Vee võtmine tiigist/tehisjärvest mõjutab tõenäoliselt rohkem salvkaevu veevarustust. Kaebuse esitaja on korduvalt loa menetluse käigus üksi ja koos teistega saatnud kirju, millele Keskkonnaamet on jätnud sisuliselt vastamata. Kaebuse esitaja ei käsitle sisulise vastusena 8 repliiki „võimaluse piires arvestame“. Kodanike kirjadele sisuline vastamine on hea haldustava üldtunnustatud printsiip. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on teinud 17.02.2003 otsuse nr 3-4-1-103, milles märgitakse: „Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtete analüüs viib järeldusele, et PS §-s 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest“. Jättes kirjadele sisuliselt vastamata on Keskkonnamet rikkunud kaebuse esitaja põhiseaduslikku õigust heale haldusele. Korralduse alusel toimuv tegevus võib rikkuda (kuna pole teada kuhu ja kuidas kunstlund veetakse) kaebuse esitaja õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus pühapaigas. Kaebuse esitaja peab oluliseks loodusliku pühapaiga head säilimist. Uue Kehtna valla üldplaneeringu (vastu võetud 17.03.2009; kehtestatud 16.06.2009) p. 2.3.17.2 kohaselt on puhke- ja virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi ja –rajatisi ning puhkemajanduslikke atraktsioone: juhul kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega kaitsealuste liikide populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid.” Paluküla puhke- ja spordikeskuse planeering paikneb üldplaneeringu järgi täielikult puhke- ja virgestusalal. Valla üldplaneering on valla elanike ühiskondlik kokkulepe ning valla kodanikuna on kaebuse esitajal õigustatud ootus, et sõlmitud ühiskondlikku lepet järgitakse. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et korraldus rikub tema õigusi ning tal on õigus kohtusse pöörduda. Kaebuse esitaja on avalikustamise ajal saadetud kirjades korduvalt juhtinud tähelepanu võimalikele kunstlume tootmise ja laialiveoga seonduvatele mõjudele. Kui loa taotleja soovib saada vee erikasutusluba, et leida parimad tehnoloogiad ja tegevuse asukohad, siis on loomulik, et avaliku menetluse käigus tuleb arvestada menetlusosaliste arvamustega. 5.
  6. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 6.
  8. Vastustaja hinnangul puudub käesoleval juhul isikul subjektiivsete õiguste riive ning korraldus ei piira kaebuse esitaja vabadusi, kuna vee erikasutusloaga lubatud Valtu Spordimaja tegevus

§ 8lg 2 p 1 kohaselt ei vajagi vee erikasutusluba.

Arvestades Valtu Spordimaja taotlust ning täiendavaid selgitusi, s.h asjaolu, et Valtu Spordimaja soovis siiski vee erikasutusloa väljastamist, otsustas vastustaja Valtu Spordimajale pinnavee võtmiseks vee erikasutusloa välja anda. Vastustaja soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et isegi juhul, kui Keskkonnaamet tunnistaks vaidlustatud vee erikasutusloa kehtetuks, oleks Valtu Spordimajal võimalik soovitud tegevust teha, kuna Valtu Spordimaja ööpäevane pinnavee võtt jääb alla 30 m

  1. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et vee erikasutusluba ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kaebuse esitaja ei ole suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt kinnitaksid, et juhul kui Valtu Spordimaja teostab pinnaveevõttu kuni 30 m3 ööpäevas ilma vee erikasutusloata, et see mõjutab teda vähem, kui Valtu Spordimaja vee erikasutusloaga lubatud tegevus. Kusjuures loaga lubatud tegevuse korral on Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett kuni 750 m3 kvartalis ehk kui see arvutada keskmiselt ööpäevale, siis ca 8 m3 ööpäevas. 9 6.
  2. Vastustaja leiab, et kaebus on esitatud pigem avalikes huvides kui isiku subjektiivseid huve silmas pidades. Analüüsides kaebuse esitaja kaebuses esitatud seisukohti, siis saab vastustaja arvates asuda pigem seisukohale, et kaebus on esitatud avalikes huvides viidates seejuures pühapaigale ning selle säilimisele. Avalikes huvides võib HKMS § 44 lg 2 kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse keskkonnaasjades. Viimati nimetatud sätte kohaselt saab keskkonnaasjades avalikes huvides kohtusse pöörduda valitsusväline keskkonnaorganisatsioon. Kaebuse esitaja ei kvalifitseeru HKMS § 292 lg 2 alusel selliseks isikuks. Seega puudub kaebuse esitajal avalikes huvides kaebuse esitamise õigus. Samuti ei näe ette

eadus üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust. Kui kohus otsustab siiski asuda kaebust sisuliselt läbi vaatama, palub vastustaja, et kohus jätaks läbi vaatamata kaebuses avalikes huvides esitatud väited. 6.

  1. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebuse esitaja eesmärki. Kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebuse esitaja soovitud eesmärki, et tegevust ei toimuks, kuivõrd Valtu Spordimajal on kuni 30 m3 ööpäevas võimalus võtta vett ka ilma vee erikasutusluba omamata, mistõttu vee erikasutusloa tühistamisel on Valtu Spordimajal jätkuvalt õigus vee erikasutusloaga lubatud tegevust jätkata. Sellisel juhul ei ole kaebuse esitajal kuidagi võimalik Valtu Spordimaja tegevust lõpetada. Nagu vastustaja on eelnevalt välja toonud, siis vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisel on Valtu Spordimajal õigus jätkuvalt võtta kuni 30 m3/ööpäevas vett, kuigi vee erikasutusloaga on lubatud ööpäevaseks keskmiseks veevõtuks kuus 8 m3/ööpäevas. Seega, vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisel, oleks Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett c.a 3 korda rohkem ööpäevas. 6.
  2. Vastustaja jääb oma korralduses ning 12.12.2011 Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga nr 1-4.1/11/458 „Vaideotsus vaide tagastamise kohta“ (tl 117-119; Vaideotsus) toodud seisukohtade juurde. Esmalt soovib vastustaja välja tuua, et korraldus vastab HMS nõuetele, s.h HMS § 56 sätestatud motiveerimise nõudele. Keskkonnaamet ei pea vajalikuks korralduses, 20.09.2011 koostatud keskkonnamõju hindamise eelhinnangus nr HJR 7-6/11/43061-24 (tl 120-121 pöördel; eelhinnang) ja Vaideotsuses toodud seisukohti üle korrata. Vastustaja leiab, et korraldus on piisavalt motiveeritud, selle andmisse on kaebuse esitajat igakülgselt kaasatud ning asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud kaalutlustega, ei anna veel alust väita, et korraldus on põhjendamata või selles sisalduvad kaalutlused on asjakohatud. Vastustaja on igakülgselt analüüsinud ja kaalunud korralduse andmisel kaebuse esitaja poolt vee erikasutusloa andmise menetluses esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid kavandatavale tegevusele, kuid vastustaja on ka kaebuse esitajale korduvalt selgitanud vee erikasutusloa olemust ning sisu, s.h seda, et vee erikasutusluba ei anna õigust kunstlumeradade rajamiseks, kuivõrd tegemist on pigem ehitistega ehitusseaduse mõistes. Samuti on vee erikasutusloa andmisel määratud vee erikasutajale kohustus mõõta kinnistutel, mis asuvad Raplamaal, Kehtna valla, Paluküla külas kinnistu nr 166937 ja kinnistu nr 2240637, olevatest puurkaevudest veetaset pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Nimetatud nõuded on käsitletud vee erikasutusloas p 5.3 ja 11.11 all. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et juhul kui vee erikasutusluba kehtetuks tunnistada ja/või tühistada siis puudub Valtu Spordimajal kaevude veetaseme seiramise kohustus, kuid õigus võtta pinnavett kuni 30 m3/ööpäevas Valtu Spordimajal säilib. 10 Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et kaebuse esitaja on kaebuse punktis III välja toonud kunstlume tootmisega seonduva võimaliku müra ja vibratsiooni. Vastustaja jääb selles osas eelhinnangu punktis 3 toodu juurde. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et pinnaveevõtuga seonduv müra ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid. Vastustaja peab vajalikuks selgitada ka eelhinnangu koostamise vajalikkust käeoleval juhul. Kui võtta aluseks KeHJS § 6 lg 2 p 18 koosmõjus keskkonnaministri 29.08.2005 määrusega nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 11, siis Valtu Spordimaja vee erikasutuseks eelhinnangut koostama ei pea. Samas pidas vastustaja siiski vajalikuks eelhinnangu kaudu hinnata vee erikasutusluba mitte vajava tegevuse mõju ning jõudis veendumusele, et tegevusega ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju, mis tooks endaga kaasa vajaduse keskkonnamõju hindamise algatamiseks. 6.
  3. Vastustaja jääb korralduses ja Vaideotsuses toodud seisukohtade juurde seoses tegevuse vastavusega looduskaitseseaduse sätetele. Samuti on tegevuse mõju hinnatud eelhinnangus. Vastustaja toob täiendavalt välja, et vee erikasutusluba ei anna õigust veekogu süvendamiseks. Samuti ei anna Keskkonnaameti väljastatud vee erikasutusluba õigust kunstlumega kaetud suusaradade ja vajalike torustike ehitamiseks. Seoses detailplaneeringuga peab vastustaja vajalikuks selgitada, et detailplaneeringu kehtestamise haldusakt on käesoleval ajal kehtiv ning HMM § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohutuslik igaühele, s.h haldus- ja riigiorganitele. Vastavalt Riigikohtu 25.09.2008 otsusele nr 3-3-1-15-08 on Paluküla puhkeala detailplaneering kehtiv, mistõttu tuli vastustajal vee erikasutusluba väljastades arvestada ka detailplaneeringuga. 6.
  4. Nagu vastustaja on ka varasemalt korralduses ja Vaideotsuses (p 3.1.) välja toonud, siis vee erikasutusluba annab õiguse vee võtmiseks, muudeks tegevusteks vee erikasutusluba õigust ei anna. Käesoleval juhul on kaebuse esitajal tekkinud teatav pettekujutelm sellest, et vee erikasutusluba annab õiguse ka muudeks tegevusteks. Kaebuse esitaja ei ole suutnud aru saada, et suusaradade ehitamiseks annab õiguse ehitusluba, mitte vee erikasutusluba. Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et

§ 9

lg 1 sätestab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avalikustatava vee erikasutusloa taotlemise teate sisu.

§ 9

lg 1 p 3 kohaselt tuleb teates näidata tegevuse lühikirjeldus, mille jaoks vee erikasutusluba taotletakse. Asjaolu, et pinnaveevõtmise tagajärjel toodetakse kunstlund, mis veetakse suusaradadele või nõlvadele, ei oma vee erikasutusloa seisukohalt mingit tähendust. Vee erikasutusluba antakse

§ 8

lg 2 sätestatud tegevusteks ning nagu ka eelnevalt on vastustaja väljendanud, siis vee erikasutuseks Valtu Spordimaja vee erikasutusluba

eaduse kohaselt ei vajagi. Suusaradade rajamiseks võib aga vajalik olla ehitusloa taotlemine kohalikust omavalitsusest. 6.7. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud ka muinsuskaitseametiga. Vastustaja jääb selles osas Vaideotsuse punktis 3.4 toodud seisukoha juurde. Kaebuse esitaja viited muinsuskaitse seaduse § 24 lg 1 p 7 ei ole asjakohased, kuivõrd see ei ole vee erikasutusloaga reguleeritav valdkond. Kui Valtu Spordimaja soovib muinsuskaitse seaduse § 24 lg 1 p 7 nimetatud „teisaldatavat objekti“ kinnistule paigutada, siis on vajalik selleks konkreetseks tegevuseks muinsuskaitseameti nõusolekut. Vastustaja poolt väljastatud vee erikasutusluba ei asenda muinsuskaitseameti nõusolekut. Ja

eaduse ei näe ette vee erikasutusloa andmiseks muinsuskaitseameti nõusolekut. 11 6.

  1. Vastustaja peab käesoleval juhul vajalikuks välja tuua, et kaebuse esitaja on peaasjalikult pööranud oma tähelepanu kunstlume tootmise tehnoloogiale, mis ei ole aga vee erikasutusloa reguleerimise objektiks. Vee erikasutusluba puudutab üksnes vee võtmist ning vastustaja ei saa ette kirjutada isikule, millist pumpa kasutada. Sellised otsused on vee erikasutusloa omaniku teha. Vastustajale teadaolevalt ei ole täna vee erikasutusloas märgitud tegevust alustatud ning samuti ei ole välja valitud lõplikku tehnoloogiat kunstlume tootmiseks. 6.
  2. Vastustaja leiab et kaebuse esitaja ei ole mõistnud vee erikasutusloa, kui keskkonna kasutuse loa olemust. Kaebuse esitaja poolt viidatud keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 5 p 6 sätestab vee võtmise tehnoloogia esitamise kohustuse. Vastustaja ei saa vee erikasutusloaga reguleerida kunstlume laiali vedamist ning seda kuhu see viiakse. See ei ole vee erikasutusloa sisuks. Vee erikasutusloa sisuks on üksnes pinnavee võtmine ning selle võimalik mõju. 6.
  3. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja leiab kaebuse osa II punktis 6, et eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Nagu vastustaja on varasemalt välja toonud, siis ei ole kaebuse esitaja saanud aru vee erikasutusloa olemusest. Vee erikasutusluba ei anna õigust suusaradade rajamiseks vaid annab õiguse vee võtmiseks, kui tegevuseks. 6.
  4. Mis puudutab kaebaja väidet vee erikasutusloa mittevastavausest Kehtna valla uuele üldplaneeringule jääb vastustaja korralduse punkti 2 alapunktis 7 ning Vaideotsuse punktis 3.2 toodud seisukoha juurde, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi uut argumenti. Keskkonnaamet leiab, et pinnaveevõtmine, kui tegevus, milleks vee erikasutusluba on antud, ei ole Kehtna valla üldplaneeringuga vastuolus. Vastupidi, ka üldplaneeringu seletuskirja punktis 2.1.17.1 on välja toodud, et üldplaneeringuga on kavandatud järgnevate perspektiivsete puhke- ja virgestusalade reserveerimine, eesmärgiga tõsta elukeskkonna kvaliteeti ja parandada vaba aja veetmise ja sportimisvõimalusi Hiie küla puhkealaga külgneval maa-alal, kus nähakse ette olemasoleva puhkeala laiendamist ja tervisespordi ja tehnikaspordi viljelemise võimaluste parandamist. Vastustaja soovib veel välja tuua, et Paluküla puhkealal, millel vee erikasutus toimub, on kehtestatud detailplaneering, mis on läbi vaieldud kuni Riigikohtuni ning mille 25.09.2008 otsuse nr 3-3-1-15-08 kohaselt on detailplaneering kehtiv, mistõttu on ka Kehtna Vallavolikogu 16.06.2009 määrusega nr 73 “Kehtna valla üldplaneeringu kehtestamine” otsustatud säilitada üldplaneeringuga Paluküla puhkeala täies mahus. Paluküla puhkeala detailplaneeringule on eraldi teostatud keskkonnamõju hindamine, mille aruanne on heakskiidetud Keskkonnaministeeriumi Raplamaa Keskkonnateenistuses. Täpsemad mõjud Natura 2000 elupaikadele ja hiiekohale tuleb hinnata ja läbi kaalutleda konkreetsete ehitusprojektide lähtetingimuste väljastamisel ja projektide hilisemal koostamisel. 6.
  5. Kaebuse esitaja leiab, et vee arvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinni pidamist. Oma väidete tõendamiseks on kaebuse esitaja kirjeldanud taotluse toimikus olevaid andmeid. Vastustajale jääb mulje, et kaebuse esitaja ei ole vaidlustatud haldusaktiga üldse tutvunud. Vastustaja on korralduse punktis 3.1 ning Vee erikasutusloa punktides 5.1 ja 10.11 selgitanud vee võtmist ning võetava vee mõõtmist puudutavad asjaolud. 6.
  6. Vastustaja peab vajalikus välja tuua, et on kaasanud kaebuse esitaja igakülgselt ja kooskõlas HMS sätetega haldusmenetlusse ning kaebuse esitajal on olnud piisavalt võimalusi menetluses osalemiseks ning oma ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega selle kohta, et huvitatud isikute võimalus saada infot ja 12 osaleda menetluses oli piiratud ning kaebuse esitaja väited selle kohta on paljasõnalised ja tõendamata. 6.
  7. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et korraldus on puudulikult motiveeritud. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole suutnud esitada oma väite tõendamiseks ühtegi loogilist argumenti. Vastustaja on nii korralduse sissejuhatavas osas kui ka punktis 3.1 viidanud, et Valtu Spordimaja tegevus vee erikasutusluba ei vaja. Vee erikasutusluba väljastati Valtu Spordimajale seetõttu, et isik soovis vaatamata vee erikasutusloa vajaduse puudumisele, vee erikasutusloa väljastamist. Seega ei ole korralduses vastandlikke seisukohti vee erikasutusloa vajaduse kohta. Vastustaja on läbivalt olnud seisukohal, et Valtu Spordimaja tegevuseks vee erikasutusluba väljastada ei ole vaja, kuid

§ 8

ei välista, et kui isik ikkagi soovib, siis väljastatakse vee erikasutusluba ka alla

§ 8lg 2 p 1 sätestatud künniskoguse tegevusele.

Vastustaja jääb Vaideotsuses toodud seisukoha juurde, et korraldus on piisavalt motiveeritud ning selles on toodud põhjendused vee erikasutusloa andmise kohta. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud kaalutlustega, ei anna veel alust väita, seejuures ühtegi konkreetset tõendit esitamata, et korraldus on põhjendamata. KOLMANDA ISIKU KEHTNA VALLAVALITSUSE SEISUKOHT

  1. Kolmas isik palub kaebus jätta rahuldamata. Kolmas isik märgib, et on tutvunud vastustaja poolt kohtumääruse täitmiseks esitatud 23.04.2012 vastusega nr 1-10.1/12/8499-2 (edaspidi vastus). Kolmas isik nõustub täies ulatuses vastuses esitatud seisukohade ja kaalutlustega. Nimetatud dokumendis on kolmanda isiku veendumusel kajastamist leidnud kõik olulised küsimused seoses kaebusega, seetõttu pole kolmanda isiku vastuses täiendavalt olulisi asjaolusid või seisukohti esile toodud. Eelnevast tulenevalt rõhutab kolmas isik alljärgneval kujul mõningaid vastustaja seisukohti ning lisab mõned omapoolsed arvamused. 7.
  2. Kolmas isik nõustub täielikult vastustaja seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt põhjendamata ning kaebuse esitaja suhtes pole toimunud subjektiivsete õiguste riivet. 7.
  3. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt korraldus tehti kooskõlas kehtiva õigusega ning selle andmisel ei ole rikutud menetlusõiguse sätteid. Haldusakti andmisel võeti arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, seda motiveeriti nõutaval tasemel ning see vastab õiguspärase haldusakti tunnustele. 7.
  4. Kolmas isik toonitab, et kaebuse esitajal oli võimalus ning ta osaleski HMS sätete kohaselt korralduse andmise menetluses, esitades vee erikasutusloa eelnõule ettepanekuid ja vastuväiteid. Samuti on vee erikasutusloa andmisel läbi viidud avalik istung. 7.
  5. Kolmas isik leiab, et oluliseks ning väga asjakohaseks tuleb lugeda vastustaja loogilist arutluskäiku, et isegi juhul, kui vastustaja tunnistaks vaidlustatud korralduse kehtetuks, oleks spordimajal võimalik soovitud tegevust teha. Seega juba sisulisest vaatenurgast lähtudes ei saaks vee erikasutusluba rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 7.
  6. Kolmas isik kinnitab vastustaja arvamust, mille kohaselt esitati kaebus pigem avalikes huvides kui isiku subjektiivseid huve silmas pidades. Siin võib kolmas isik toetuda oma eelnevatele kohtukogemustele erinevates haldusasjades, mis seondusid Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringuga. Kolmanda isiku subjektiivse arvamuse kohaselt ei suuda kaebuse esitaja siiani leppida nimetatud detailplaneeringu kehtestamisega hoolimata tema ja teiste isikute poolt algatatud kohtuasjast. Vaidlus lõppes Riigikohtu 25.09.2008 otsusega (haldusasi nr 3-3-1-15-08) ning detailplaneering on käesoleva ajani kehtiv. Peale viidatud otsust on kaebuse esitaja mitmel korral koos teiste isikutega algatanud erinevatel põhjustel 13 kohtuvaidlusi. Kolmanda isiku mulje kohaselt on kaebuse esitaja tegevuse üheks tegelikuks motiiviks takistada kehtiva detailplaneeringu ellurakendamist. 7.
  7. Kolmas isik peab õigeks vastustaja arvamust, et kuigi kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud korralduses toodud kaalutlustega, ei anna see veel alust väita korralduse põhjendamatust või selles sisalduvate kaalutluste asjakohatust. 7.
  8. Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse tonaalsusest võib järeldada kaebuse esitaja mittemõistmist vee erikasutusloa sisust. Nimetatud dokument annab õiguse vee võtmiseks, muudeks tegevusteks vee erikasutusluba õigust ei anna. Põhjendatult märgib vastustaja muljet, mille kohaselt kaebuse esitajal on tekkinud teatav pettekujutelm sellest, et vee erikasutusluba annab õiguse ka muudeks tegevusteks. 7.
  9. Kolmas isik avaldab kindlat veendumust, et vallavolikogu 16.06.2009 määrusega nr 73 kehtestatud üldplaneering võimaldab tegevusi, mis võivad seonduda vee erikasutusloa ellurakendamisel. Arusaadavalt on vajalik iga üksiku tegevuse või ehitamise juures jälgida asjakohast õiguslikku baasi ning seda eelkõige vastavate ametkondade käest nõutavate kooskõlastuste ja lubade saamiseks. 7.
  10. Kolmas isik peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, millest nähtuvalt kaasati kaebuse esitaja igakülgselt haldusmenetlusse ning temal on olnud piisavalt võimalusi menetluses osalemiseks ning oma ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. Tuleb märkida, et kaebuses pole toodud asjaolusid või fakte, mis tõendaksid kaebuse esitaja piiratud võimalust saada infot ja osaleda menetluses. Kaebuses ei ole näidatud kaebuse esitaja konkreetseid kaalutlusi, asjaolusid või faktilisi väiteid, mille esitamist temal haldusmenetluses takistati. 7.
  11. Kolmas isik leiab, et vastustaja juhtis põhjendatult tähelepanu asjaolule spordimajal vee erikasutusloa vajaduse puudumisest tulenevalt seadusest. Samas

§ 8

ei välista, et kui isik ikkagi soovib, siis väljastatakse vee erikasutusluba ka alla

§ 8lg 2 p 1 sätestatud künniskoguse tegevusele.

Antud juhul näeb kolmas isik seadusest suurema korrastatuse ja reglementeerituse saavutamise soovi spordimaja poolt. Vaieldamatult vastab see eesmärk loodushoiu suuremale tagamisele ning ümbruskonna elanike (s.h kaebuse esitaja) huvidele. 7.

  1. Kolmas isik palub menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid kõigepealt seisukoha kaebaja kaebeõiguse ulatuse suhtes. ja nende seisukohti võtab
  3. Kaebeõigust käsitledes nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et mitmed kaebuses esitatud seisukohad on esitatud avalikes huvides (nn. populaarkaebus). Avalikes huvides või teise isiku õiguste kaitseks võib HKMS § 44 lg 2 tulenevalt kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel.
  4. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erinormi keskkonnaasjades. Selle paragrahvi lg 1 sätestab, et keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustamisel valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni poolt eeldatakse, et nimetatud keskkonnaorganisatsioonil on põhjendatud huvi või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon käesoleva seadustiku tähenduses: 1) mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset; 2) juriidiliseks isikuks 14 mitteolev ühendus, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti.
  5. Kohus on sarnaselt vastustaja ja kolmanda isikuga seisukohal, et kaebuse esitaja ei kvalifitseeru nähtuvalt kaebuses toodust HKMS § 292 lg 2 nimetatud isikuks. Samuti ei näe ette

eadus üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust vee-erikasutuslubade vaidlustamiseks ja järelikult puudub kaebajal õigus avalikkuse huvides kaebuse esitamiseks. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud kaebuse lähtuvalt selle sõnastusest osaliselt ka enda väidetavate subjektiivsete õiguste kaitseks. Seetõttu vaatab kohus kaebuse nende väidete osas sisuliselt läbi ja jätab asjakohatutena tähelepanuta kaebuse esitaja need väited, mis on esitatud avalikes huvides.

  1. Enne kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise küsimuse juurde minekut võtab kohus kaebuse lahendamisel kõigepealt seisukoha seoses vee erikasutamisloa vajalikkusega, sest vastustaja on oma vastuväidetes kaebusele välja toonud, et käesoleval juhul ei oleks vaja olnud vee erikasutusloa taotlemist ja et sõltumata väljastatud loa seaduslikkusest, saab loa taotleja ilma loata võtta tiigist kuni 30 m3 vett päevas.
  2. Kohus vastustaja sellise käsitlusega täies ulatuses ei nõustu. Nähtuvalt Valtu Spordimaja poolt esitatud taotlusest vee erikasutusloa väljastamiseks (tl 63-68), soovis taotleja võtta tehisveekogust/tiigist pinnavett kokku 1500m3 ja sellest 750 m3 aasta neljandas ja 750 m3 aasta esimeses kvartalis.
  3. Kohus on seisukohal, et sellise taotluse saamisel ei saa haldusorgan eeldada, et taotluses esitatud kogust vett soovitakse võtta võrdsetes osades igal päeval, mis vastavasse kvartalisse jääb. Pigem võib ja peab taotluse saaja sellisel juhul eeldama, et taotluse esitaja kavandab tegevust, mis nõuab vastavalt

eaduse § 8 lg 2 p 1 alusel vee erikasutusluba. Asjaolu, et ka vastustaja sai olukorrast nii aru, näitab selgelt väljastatud vee erikasutusluba ja selle punktis 5 toodud nõuded. Alles nende nõuetega (p 5.1) kehtestati piirang, mis ei luba nädalas võtta vett mitte rohkem kui 62,5 m3 ja päevas üle 30m3. Kohus on seisukohal, et nimetatud piirang oli vajalik tulenevalt vee erikasutusloa taotlusest ja ei muuda vee erikasutusluba seaduses sätestatud mõttes mittevajalikuks, sest loa taotleja ei oleks pidanud esitama vee erikasutusloa taotlust, kui ta ei oleks pidanud võimalikuks

§ 8lg 2 p 1 toodud veekogusest suurema koguse vee tarbimist päevas.

Kohus leiab seetõttu, et esitatud taotluse menetlemine ja vee erikasutusloa väljastamine vastustaja poolt selle alusel oli vajalik ja põhjendatud. Sellisest järeldusest tulenevalt tuli vastustajal läbi viia ka

eaduse §-des 9 ja 91 ettenähtud haldusmenetlus ja selle läbiviimise ning otsuse (väljastatud vee erikasutusloa) õiguspärasuse kontroll kuulub kohtu pädevusse. 15. Samas nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata oleks olnud kolmandal isikul õigus

eaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses, kui on ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m

  2. Kaebaja väidab kaebuses oma kaebeõigust põhjendades, et on esitanud kaebuse oma subjektiivsete õiguste kaitseks (tl 13-14). Kaebaja toob kaitstavate subjektiivsete õigustena kaebuse alusena sisuliselt välja järgmised õigused: õigus oma omandi ja elukeskkonna puutumatusele ja kaitsele kahjulike mõjutuste (kavandatud kunstlume tootmisest põhjustatud müra ja vibratsioon, samuti võimalikud probleemid veevarustusega tema kinnistul asuvates kaevudes). Samuti viitab kaebaja, et vastustaja on rikkunud vee erikasutusloa väljastamiseks läbiviidud haldusmenetluses kaebaja õigust heale haldusele ning õigustatud ootust, et sõlmitud ühiskondlikku kokkulepet valla üldplaneeringu näole järgitakse. Lisaks eeltoodule 15 võib kaebuses esitatust välja lugeda, et kaebaja leiab, et vee erikasutusluba võib rikkuda tema õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus pühapaigas.
  3. Oma kaebuse ülejäänud osas on kaebaja välja toonud mitmed väited ja asjaolud (kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega, loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast, eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele, KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla uue üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on puudulikult motiveeritud), mille tõttu väljaantud haldusakt on tema arvates õigusvastane. Need asjaolud viitavad kohtu arvates eelkõige sellele, et kaebaja on osaliselt soovinud kaebust esitada avalikes huvides.
  4. Riigikohus on oma 19.03.2012 lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-87-11 käsitlenud kokkuvõtvalt ja ülevaatlikult kaebeõigust keskkonnaküsimustes ja sellest tulenevat kohtuliku kontrolli ulatust keskkonnakaebustes. Riigikohus on leidis, et keskkonnakaitse küsimustes võib kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla nii subjektiivsete õiguste rikkumine kui ka muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt kohtuasjade nr 3-3-1-68-11, p 22, 3-3-1-86-06, p 16). Isikul, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatav haldusakt rikub, on seejuures ka puutumus vaidlusaluse haldusaktiga.
  5. Käsitledes kohtuliku kontrolli ulatust leidis Riigikohus viidatud lahendis nr 3-3-1-87-11, et see sõltub suures osas sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb. Juhul, kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Samuti on Riigikohtu selgitusel kohtuliku kontrolli ulatus piiratud puutumusega seotud kaebuste puhul. Kui kaebus on esitatud puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid kontrollib haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Näiteks haldusakti keskkonnamõju osas puudub vajadus hinnata, kas see toob kaasa ka kaebaja tervise kahjustamise või omandiõiguse rikkumise - piisab sellest, et kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt kasutab. Samas selgitab Riigikohus, et puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega - puutumuse motiivil esitatud kaebuse lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-08, p 11).
  6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb tal lähtudes kaebusest kontrollida, kas kaebaja kaebuses toodud subjektiivseid õigusi on rikutud.
  7. Kohus leiab kõigepealt, et käesolevas asjas on tõendamata kaebaja väited, et loaga lubatud tegevuse tagajärjel kahjustatakse tema omandit ehk veetase tema kaevudes langeb oluliselt ja ta ei saa kaevudest enam tavapärasel määral vett. 16 Kohus leiab, et see kaebaja väide on selgelt oletuslik ja spekulatiivne. Kaebaja ei ole esitanud mitte mingisuguseid tõendeid, et loaga lubatud vee erikasutus tema väidetud tagajärje võiks põhjustada. Nähtuvalt kaebaja enda poolt esitatud Paunküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise tekstist (tl 40), ei pidanud ka keskkonnamõju hindaja selle tõenäosust nii suureks, et oleks pidanud vajalikuks koheselt detailplaneeringusse ette näha vajalikud kompensatsioonimeetmed isegi tehisveekogu süvendamise korral. Samas nägi KMH ette, et kui „… tiigi süvendamise järgselt siiski ilmneb, et mõne ümberkaudse talu veevarustus halveneb ja kaevu ähvardab kuivaksjäämine, siis tuleb kasutusele võtta meetmed selliste mõjude vähendamiseks …“ (tl 40).
  8. Kohus leiab, et vastustaja on lähtudes kaebaja murest näinud vee erikasutusloas ette kohustuse mõõta katastriüksuste nr 29202:003:0120 ja nr 29202:003:0182 kaevudes, mis asuvad Raplamaal, Kehtna valla, Paluküla külas, põhjavee taset pinnaveevõtu alguses ja lõpus (vee erikasutusloa p 5.3 ja 11.11). Lisaks juhib vastustaja kohtu hinnangul põhjendatult tähelepanu, et juhul, kui vee erikasutusluba ei oleks väljastatud, oleks kolmandal isikul vähemalt teoreetiliselt võimalus võtta tiigist vett palju suuremas ulatuses ja ilma pideva kontrollita, kui loas on ette nähtud. Samuti ei lasuks tal sellisel juhul mingit kohustust teostada põhjaveetaseme mõõtmisi eelpoolmainitud loas nimetatud kinnistutel asuvates kaevudes. Kohus on seisukohal, et kaebaja esitatud väide on otsitud või isegi pahatahtlik või ei ole kaebaja läbi mõelnud ja aru saanud, milline õiguslik olukord tekib tema kaebuse võimaliku rahuldamise korral.
  9. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta esitatud teine väide – et kunstlume tootmisel tekkiv müra ja vibratsioon kahjustavad tema õigusi – on samuti täielikult tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud oma sellise väite tõendamiseks mitte ühtegi sisulist tõendit. Kohus on seisukohal, et arvestades soovitud veekoguseid ja KMH aruandes toodud arvusid veetarbimise kohta kunstlume tootmisel (KMH aruande kohaselt kasutatakse tunnis 19,8 m3 vett ja lubatud on ööpäevas 30 m3 vee võtmine) ei ületa lumekahurite tööaeg kahel järjestikusel päeval oluliselt 3 tundi. Samuti ei ole see vähemalt kohtule teadaolevalt nii mürarikas tegevus, mille puhul võiks tõsimeeli rääkida lubatud müranormatiivide ületamisest. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole oma vastavat väidet millegagi tõendanud.
  10. Õige ei ole ka kaebaja väide, et neid küsimusi ei ole käsitletud vee erikasutusloa menetluses. Menetluse käigus koostatud „Eelhinnang keskkonnamõjude hindamise algatamisele“ punktis 3 on eelhinnangu koostaja leidnud muuhulgas “ … Tegemist ei ole tegevusega, millega kaasneks jäätmeteke, vibratsioon, valgus-, soojus-, kiirgus ja lõhnareostus. Mõningat müra tekitab veepump, kuid see ei ületa õigusaktidega sätestatud müratasemete piirnorme.“ (tl 76). Kohtul puudub põhjus kahelda eelhinnangus toodud seisukohas, eriti olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastupidiseid väiteid kinnitavat tõendit. Kohus märgib, et juhul, kui kunstlume tootmise käigus ületatakse lubatud müra või vibratsioonimäärasid, siis on kaebajal võimalik see fikseerida ja oma õigusi selleks sobiva vahendi valimisega kaitsta.
  11. Kohus leiab, et tõendamata on ka kaebaja väiteid, et vaidlustatud vee erikasutusluba takistab tal minna ja olla rahulikult ja segamatult looduslikus pühapaigas. Kohus märgib siinkohal kõigepealt, et ta ei näe, kuidas saaks vee erikasutusloa väljastamine takistada kaebaja minemist looduslikku pühapaika. Seda ei ole kaebaja ka selgitanud. Lisaks puudub kaebajal subjektiivne õigus olla avalikus kohas segamatult. Usutalituste rahu aktsepteerimine üldsusele ilma piiranguteta avatud kohas toimuvatel talitustel taandub siiski eelkõige üldinimliku kultuurse käitumise tavadele mitte õigusnormidele. Kohus möönab, et kunstlume tootmisel tekkiv müra võib teoreetiliselt kosta ka Hiiemäele, kuid kuna kunstlume tootmist ei kavandata pidevalt kestvana, siis ei ole oletatav rahu häirimine kohtu hinnangul tõsiseltvõetav põhjus vee erikasutusloa tühistamiseks. Kohtu veendumusel on vastava soovi korral võimalik ilma eriliste raskusteta leppida Hiiemäge usutalitusteks kasutatavate isikute 17 ja kunstlume tootja vahel kokku ajad, mil viimane oma tegevusega usutalitusi ei häiri. Kohus on käesoleva asjaga seotud asjaolude uurimise järel seisukohal, et tegelikult võivad kaebajat kunstlume tootmisest palju rohkem häirida Hiiemäel ja selle lähikonnas planeeritud puhkekeskuse atraktsioone ja suusaradasid kasutavad isikud, kuid kaebajal puudub alus nende viibimise keeelamiseks seal.
  12. Kaebaja tõstatas kaebuses ka küsimuse, et vee erikasutusloa menetluses on rikutud haldusmenetluse norme. Nii leiab kaebaja, et ta ei leidnud teadet eelnõu ja seletuskirja avaliku väljapaneku kohta ning asjaolu, et tema hinnangul on võimalik, et kodanikud ja ühendused seetõttu ei teinud ettepanekuid või ei esitanud vastuväiteid. Samuti märkis kaebaja, et vastustaja rikkus

eaduse § 91 lõikes 5 nimetatud tähtaega vee erikasutusloa andmisest teavitamisest, mistõttu võis tema arvates olla piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses.

  1. Kohus märgib nende mõlema väite kohta, et need on esitatud avalikes huvides ja tuleb seetõttu tähelepanuta jätta. Kaebaja ei tõstata neid väiteid esitades küsimust, et ta ei oleks saanud osaleda haldusmenetluses või esitada selle peale kohtusse kaebust. Nähtuvalt kaebusest ja vee erikasutusloa väljastamise korraldusest, on kaebaja olnud õigeaegselt kaasatud menetlusse, saanud tutvuda kõigi toimiku materjalidega ning esitada oma vastuväiteid ja ettepanekuid. Kaebajale on 29.06.2011 saadetud vee-erikasutusloa eelnõu ja selle väljastamise korralduse eelnõu, millele ta on ka koos teiste menetlusosalistega vastanud (tl 19). Nimetatud kirjas toodule andis vastustaja oma põhjaliku vastuse ja seisukohad
  2. septembri 2011 korralduses vee erikasutusloa väljastamiseks (tl 19-21). Kohus märgib, et HMS ei näe ette, et tema ettepanekutele tuleb tingimata kirjalikult ja eraldi vastata väljaspool haldusakti. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja subjektiivseid õigusi, kaasa arvatud õigust heale avalikule haldusele, menetluse käigus rikutud ei ole. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust aga kaebajal ei ole. Kohus peab siinkohal vajalikuks täiendavalt märkida, et ta nõustub vastustaja 12.12.2011 vaideotsuse punktis 3.5 väljendatud seisukohaga, et vee erikasutusloa väljastamisest hilinenult teavitamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei kujuta endast sellist rikkumist, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks (HMS § 58).
  3. Kohus märgib lõpetuseks, et ülejäänud kaebaja esitatud väited (kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega, loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asukohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast, eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapaigale ja kultuuriväärtustele, KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei ole pädev. Kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses esitatud tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla uue üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on puudulikult motiveeritud) on sisuliselt populaarkaebuse väited ja tuleb jätta käesoleva kaebuse lahendamisel tulenevalt kaebaja kaebeõiguse piiratusest tähelepanuta. Kohus nõustub küll siinkohal suures osas vastustaja vastuses kaebusele toodud väidetega, kuid ei pea vajalikuks tulenevalt kaebeõiguse piiridest neid kaebaja väiteid ükshaaval käsitlema hakata.
  4. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja kaebus tuleb rahuldamata jätta. 18
  5. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ning kolmas isik ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.