3-12-817 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-817 Haldusasi Finmorse

) § 29 lg-st 1.

§ 29

lg 3 p 1 järgi on sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud nõuetele vastava arve alusel (

§ 31

lg 1).

§ 37lg-s 7 on nimetatud, mida tuleb arvele märkida. Tu

MS §-de 32 lg 1 ja 51 lg 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Käibemaksu puhul on oluline (möödapääsmatu) tuvastada tehingu teine pool, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. MKS § 59 lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksumenetluses võib kasutada kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, kui haldusmenetluse seadus või maksukorralduse seadus ei välista nende tõendite lubatavust (Riigikohtu seisukoht, 16.01.

1. a määrus nr 3-3-1-2-03). Riigikohus on 16.04.
2. a otsuses nr 3-3-1-29-03 asunud seisukohale, et kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. 7 Riigikohus on 06.03.
3. a otsuses nr 3-4-1-1-02 märkinud: „Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kui ostja tegutseb heas usus ning näitab müüja ja müüja esindajate kontrollimisel üles äris nõutavat ja tavapärast hoolsust, siis ei saa müüja käibemaksupettused piirata ostja õigust sisendkäibemaksu maha arvata.“ Siin juures kaebaja asub seisukohale, et maksuhaldur pidi arvestama ka jõustunud kohtuotsused, näiteks nagu haldusasjas nr 3-08-765 „müüja käibemaksupettus ei saa piirata isiku õigust sisendkäibemaksu maha arvata“ , nr 3-07-1450, nr 3--9-1575 “täiendava maksukohustuse panemiseks ei piisa sellest, et müüjatena arvetel näidatud isikud olid reaalse majandustegevuseta variisikud“ nr 3-07-1290 ja nr 3-3-1-34-06 „kui isik põhjendatult eeldas, et isik on tegelik müüja, siis on maksuotsus alusetu“ Maksuhaldur peab tagama oluliste asjaolude igakülgse väljaselgitamise, kui selle tegemata jätmine võib mõjutada asjas otsuse tegemist, seda eriti isikut koormava haldusotsuse puhul. Maksuhaldur pole andnud võimalust kaebaja töötajatele anda selgitusi, seletusi, pole küsitletud kolmandaid isikuid, keda kaebaja on nimetanud. Pole õige, et kellegi teise maksuõigusrikkumised toovad iseenesest kaasa kaebaja sisuliselt sanktsioneeriva iseloomuga maksustamise. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksu määramisel ei tohi olla karistavat iseloomu (vt nt RKHKo nr 3-3-1-73-04; nr 3-3-1-50-04; nr 33-1-51-04; nr 3-3-1-65-06). Riigikohus on samuti rõhutanud, et maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ning ei tohi sõltuda tegudest, mis jäävad väljapoole maksuõigussuhte aluseks olevat teokoosseisu (vt RKHKo nr 3-3-1-73-40, p 11). Samuti on Riigikohus sekundaarsete asjaolude osas kohtuasja nr 3-3-1-40-02 lahendis märkinud, et arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele. Kohtuasja nr 3-3-1-55-03 lahendis on Riigikohus märkinud ka, et puudused maksumaksja raamatupidamisarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline, s.t takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja selle asjaolude kontrollimist. Samas kaebaja firmas on raamatupidamisdokumentatsioon tervikuna olemas ja kõik tehingud on fikseeritud ja arvestatud. Eeltoodu näol on põhjendatud ja tõendatud nii faktiliselt kui ka õiguslikult, et Maksuotsuses kirjeldatud sekundaarsed asjaolud ei mõjuta ega saagi mõjutada selget faktilist asjaolu, et esemed on soetatud / teenust saadud kaebaja ettevõtluseks ja on igapäevaselt otseselt ja reaalselt seotud tema ettevõtlustegevusega. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on rikkunud Maksuotsuse tegemisega tema alljärgnevalt toodud seadusest tulenevaid avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi: põhiõigust riigi ja seaduse kaitsele. Väljamaksete maksustamine antud juhul ja Maksuotsuses toodud viisil on vastuolus õigusriigi ning samuti seaduslikkuse põhimõttega; põhiseaduse (edaspidi PS) §-des 3 ja 113 sätestatud õigust, mis väljendub selles et talle pandud maksukohustused peavad olema määratud kooskõlas seadustega, seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras. Kaebaja soovib, et teda koheldaks maksuarvestuses õigesti ja õiglaselt ning tagatud oleks tema põhiõiguste puutumatus; õigusriigi ja seaduslikkuse põhimõttest tulenevat õigust heale haldusele (PS § 3; § 10; § 113). Riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kaebaja on põhjendanud ja tõendanud, et maksuhaldur on vääralt tõlgendanud asjaolusid ja teinud nende põhjal ebaõigeid järeldusi. Maksuotsus ei põhine seadusel ning on seejuures vastuolus ka normatiivse regulatsiooni põhimõtteliste sätetega ja maksuõiguse üldtunnustatud põhiprintsiipidega. Maksuamet peab käituma maksuarvestuses vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Õigusriigi põhimõtte kohaselt ei saa isiku õigusi ja vabadusi avalik võim suvaliselt piirata. Seda kinnitab ka seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 ja § 113). PS § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Nimetatud sätetest tuleneva seaduslikkuse põhimõte kohaselt võivad riigivõimu 8 teostavad organid oma pädevust teostada üksnes seaduses sätestatud aluse olemasolul ning nimetatud aluse piirides. Riigivõimu teostamisena käsitletakse ka avaliku võimu teostamist, mille hulka kuulub maksu määramine ja maksu sissenõudmine ning mis saab toimuda rangelt seadusega määratud piirides. Riigivõimu (riik maksuhaldurina) omavoliline seaduse tõlgendamine on välistatud, kui seaduse adressaadil on seaduse teksti alusel võimalik piisava kindlusega selgusele jõuda, millist käitumist temalt oodatakse (vt RKHKo 3-3-1-47-03). Samuti ei saa õiguslikult ebaselge regulatsiooni alusel isikut koormav avalik-õiguslik kohustus (nt deklareerimis-, maksu tasumise kohustus) olla tekkinud ega seeläbi ka täidetav, sest seadus ei tohi olla umbmäärane (vt RKHKo nr 3-4-1-8-2000). Põhiseadus ja sellega kooskõlas vastu võetud seadused ja muud õigusaktid on määratud looma korrapära ja stabiilsust ühiskonnas. Selle kaudu luuakse kindel ja püsiv alus põhiõiguste ja vabaduste seaduspäraseks käsutamiseks ning kujuneb õiguskindlus kui sotsiaalne väärtus (vt RKPKo III-4/A-5/94). Kaebusega vaidlustatava Maksuotsuse järgne maksustamine läheb eeltooduga vastuollu. Maksuameti poolt maksuseaduste Maksuotsuses sätestatud viisil ja tagajärgedega ebaõige tõlgendamine rikub kaebaja põhiõigust omandile ja vabale ettevõtlusele. Seonduv riive on ebaproportsionaalne. PS § 32 lg 1 kohaselt: "Igaühe omand on puutumata ja võrdselt kaitstud". Maksuhaldur nõuab õigusvastase Maksuotsuse alusel (sundtäitmise ähvardusel) täitmiseks kohustusliku Maksuotsusega OÜ-lt Finmorservice maksude maksmist. Seega on Maksuotsusega õigusvastaselt kitsendatud OÜ Finmorservice kui omaniku õiguste teostamist (rikutud õigusi) ja pandud talle koormava õigusvastase täitmiseks kohustusliku rahalise (maksu)kohustuse, mille tõttu tema vara (omand) väheneb. OÜ Finmorservice leiab, et Maksuotsus on õiguslikult ja faktiliselt alusetu ja põhjendamatu ning sellest tulenevalt ebaseaduslik. On püütud sekkuda OÜ Finmorservice varalisse sfääri, PS § 32 ja § 31 kaitsealasse, mis sätestab üksikisikute põhiõigused — omandi ja vaba ettevõtluse kaitsesse. Põhiõiguse riive on igasugune õiguse käsutamise takistamine, selle kahjustamine või kõrvaldamine. Riivega on tegemist, kui säte toob kaasa isiku kohustuste või õiguste või vabaduste vähenemise või muu isiku jaoks negatiivse tagajärje. Maksude tasumise kohustus on varaline kohustus ning varalise kohustuse kehtestamine riivab PS § 32 lõikes 1 sätestatud põhiõigust omandile ja õigust selle kaitsele. Nimetatud põhiõiguse kaitseala hõlmab isiku vara ja sellega seotud nõudeid. Maksu tasumise kohustus riivab seega alati isiku õigust omandi kaitsele. Samasuguseid seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-18-03, p 15; RKHKo nr 3-3-1-19-03, p 11) ning õiguskantsler (vt Õiguskantsleri ettepanek Riigikogule MKS-i muutmiseks
4. veebruarist
5. a., p 8). Tulenevalt PS §-st 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirang peab lisaks PS § 11 sätestatud nõuetele olema kooskõlas ka muude põhiseadusest tulenevate nõuetega. Sellise nõude näeb ette PS § 10, milles on väljendatud õigusriigi printsiip. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et Finmorservice OÜ kaebusega ei ole tõendatud, et maksusumma määrati valesti (nagu seda nõuab MKS § 150 lg 1). Juba seetõttu tuleb Finmorservice OÜ kaebus jätta rahuldamata. OÜ Finmorservice väidetavad tehingud, millest väidetavalt tuleneva sisendkäibemaksu OÜ Finmorservice poolset mahaarvamist Maksuotsusega piirati, võib jagada kaheks: väidetavad tehingud OÜ-ga Quantio ja väidetavad tehingud OÜ-ga Ferco Control ja OÜ-ga Baltipoint. Maksumenetluses kogutud tõendid näitavad üheselt, et nii Finmorservice OÜ kui ka OÜ Ferco Control ja OÜ Baltipoint olid ühe ja sama inimese – Aleksandr Simonovi – kontrolli all (Vt Maksuotsuse lk 19 viimast lõiku; Aleksei Krohmali
6. novembri 2011 suuliste seletuste 9 protokolli, vastus esimesele ja kolmandale küsimusele, tl 208); Viktor Guštša
7. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus teisele küsimusele, tl 202); Oleg Minejevi
8. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus kolmandale küsimusele, tl 197). A. Simonov on OÜ Ferco Control ainuosanik; OÜ Baltipoint 50% osaniku ainuosanik ja praeguseks ajaks OÜ Baltipoint juhatuse liige (vt selle kohta Oleg Minejevi
9. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, tl 197). Kõigi kolme ühingu volitatud esindajaks on A. Simonov – vt Maksuotsuse lk 2 viimast lõiku, lk 5 kolmandat lõiku ja lk 7 viimast lõiku (kusjuures volikirjad anti välja pärast maksuhalduri korralduse saamist – vt nt tõendit nr 5 ja nr 40, tl 108 ja 194). Kuna MTA ei saa kohtus Maksuotsuse motivatsiooni muuta ja kaebusest ei nähtu, et Finmorservice OÜ vaidlustaks konkreetsetele seadusesätetele antud tõlgendusi, viitab MTA siinkohal Maksuotsuses väga selgelt välja toodud maksumenetluse käigus tuvastatud asjaoludele ja vastuoludele, mis tingisid Maksuotsuse tegemise. MTA ei hakka kogu motivatsiooni käesolevas vastuses kordama, peatudes vaid mõningatel olulistel aspektidel. Osaühing Quantio. Maksumenetluses tuvastati, et kuigi OÜ Quantio väljastas Finmorservice OÜ-le väidetava kaubamüügi kohta arved, ei ole OÜ Quantio Finmorservice OÜ-le tegelikult kaupa müünud (vt Maksuotsuse lk 18 kolmandat lõiku ja lk 24 alt teist lõiku), kusjuures Finmorservice OÜ oli teadlik, et OÜ Quantio ei ole kaupa müünud (vt Maksuotsuse lk 24 alt teist lõiku). OÜ-l Quantio puudus asjaomasel perioodil majandustegevus (vt Maksuotsuse lk 22 neljandat lõiku ja lk 5 kolme viimast lõiku). Seda näitavad muuhulgas järgmised asjaolud: pangakontodelt ei nähtu väljaminekuid, mis on reaalse tegevuse olemasolu korral paratamatud; pangakontodele laekuv raha võetakse kohe sularahas pangaautomaadist välja või kantakse edasi ühingutele, millel puudub reaalne majandustegevus; puuduvad töötajad (ei deklareeritud tööjõumakse); juhatuse liige on vältinud igasuguseid kontakte maksuhalduriga; ei ole pärast
10. aasta aruande esitamist esitanud äriregistrile ühtegi majandusaasta aruannet. Selliselt ei saanud OÜ Quantio asjaomast kaupa Finmorservice OÜ-le lihtsalt müüa. MTA mõistab, et Finmorservice OÜ-l puudus võimalus tuvastada esimesed neli tegevuse puudumisele viitavat p-s 2.4.1 nimetatud asjaolu. Siiski sai Finmorservice OÜ tuvastada majandusaasta aruannete esitamata jätmise. Samuti väljastas Pavels Ribakovs OÜ Quantio nimel esimese arve (vt tõendit nr 10, tl 119) Finmorservice OÜ-le
11. augustil 2011 – kaheksa päeva enne seda, kui äriregistrisse tehti kanne, et ta on OÜ Finmorservice juhatuse liige (see kanne tehti alles
12. augustil 2011). Samas on A. Simonov kinnitanud, et OÜ Questio tausta uuriti ja teati (Vt A. Simonovi
13. detsembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus kuuendale küsimusele, tl 117-118). Kuigi P. Ribakovsi isikut ei uuritud, mis on vägagi üllatav tehingu esmakordsel tegemisel (eriti olukorras, kus äriregister ei näidanud, et P. Ribakovs oleks tehingupartneri juhatuse liige), oli siiski teada P. Ribakovsi väidetav seos OÜ-ga Questio – seda enne, kui P. Ribakovsi kui OÜ Questio juhatuse liikme nimi äriregistrisse kanti (Vt A. Simonovi
14. detsembri 2011 suuliste seletuste protokolli, aga ka üleandmise-vastuvõtmise akte, tõend nr 62, tl 222-225). See viitab selgelt OÜ Questio lähemale tundmisele Finmorservice OÜ poolt – teadmisele, mis, arvestades OÜ Questio asjaolusid (reaalse tegevuse puudumine), pidi paratamatult tähendama, et teatakse ka seda, et OÜ Questio ei oma reaalset tegevust. A. Simonov on maksumenetluses (Finmorservice OÜ esindajana) väitnud, et OÜ-t Quantio soovitasid talle Leedu äriühingud (Vt A. Simonovi
15. oktoobri 2011 suuliste seletuste protokoll, vastus kaheksandale küsimusele, tl 110-111). Samas on Leedu partner (ja A. Simonov kinnituse kohaselt oli Finmorservice OÜ-l Leedus ainult üks partner; toole müüdi ainult ühele isikule) UAB „Siauliu Gilija“ kinnitanud, et tema ei tea OÜ-st Quantio üldse midagi (Vt tõendit nr 70, tl 251-252). Hiljem väitis A. Simonov (juba Baltipoint OÜ esindajana), et OÜ Quantio leidis ta ise läbi OÜ Baltipoint (Vt A. Simonovi
16. novembri 2011 10 suuliste seletuste protokoll, vastus neljandale küsimusele, 195). Seejuures ei esitanud A. Simonov maksuhaldurile mingeid tõendeid kummagi versiooni kinnituseks (paratamatult pidid juhul, kui kasvõi mingi nendest alternatiividest on tõene, alles jääma jäljed kontakteerumise jms kohta). Oma
17. detsembri 2011 suuliste seletuste protokollis esitas A. Simonov omakorda kolmanda versiooni kontakti saamisest OÜ-ga Quantio – versiooni, mille õigsust ei ole taaskord võimalik tuvastada ühelgi viisil peale nn elulise usutavuse. Kusjuures see seletus oli antud viimasena, st ajal, mil olid teada maksuhaldurit huvitavad küsimused ja oli võimalik võrrelda varem antud selgitusi muude olemasolevate tõenditega. Paratamatult tõusetub küsimus, kuidas on võimalik niivõrd märgatavalt eksida ja vastuoluliselt kirjeldada reaalselt aset leidnud sündmusi. Ainsaks põhjuseks, miks A. Simonov võiks olla huvitatud nende sündmuste varjamisest, on asjaolu, et tehinguid OÜ-ga Questio ei toimunud ja Finmorservice OÜ oli sellest teadlik. Siinkohal viitab MTA Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-10-1430, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et asjaolude vastuolulisus hinnatuna nende asjaolude kogumis võib näidata, et tehinguid poolte vahel ei toimunud. Kaebuses toodud väide justkui peaks maksuhaldur alati ja igasugust kahtlust tõlgendama maksukohustuslase kasuks on ebaõige – Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et tõendeid peab hindama lähtuvalt nendega tõendatavate asjaolude elulisest usutavusest (Vt nt Riigikohtu otsust haldusasjas nr 3-3-1-73-10, p 24 või haldusasjas nr 3-3-1-32-
18. p 19). Tehingute mittetoimumise tõendamine nõuab teadupärast negatiivse asjaolu tõendamist, mida, nagu on viidatud ka Vaideotsuses, ei ole lõpliku tõsikindlusega põhimõtteliselt võimalik tõendada). Oluliseks on tõendi veenvus. Eraldi tuleb mainida, et kahtlus on enamasti tingitud teatud ebakõladest tõendites – ilma selleta kahtlust ei oleks. Ebakõlad tõendites viitavadki aga tihtipeale sellele, et tehinguid ei ole poolte vahel toimunud ja pooled, olles sellest teadlikud, on püüdnud jätta vastupidist muljet. Seda eriti juhul, kui ebakõlad esinevad seletustes, mis antakse vaevalt paar kuud pärast asjaomaste sündmuste toimumist – ajal, mil need peaksid olema värskelt meeles. Kaebuses on maksuhaldurile heidetud ette uurimiskohustuse täitmata jätmist. Etteheide sisaldab nö kahte tahku: ei võetud ühendust P. Ribakovsiga ega kogutud muid vajalikke tõendeid. Pavels Ribakovsiga ühenduse võtmise koha pealt tuleb märkida, et maksuhaldur on seda korduvalt proovinud teha ja rakendanud isegi sunnivahendeid – määranud sunniraha (Vt tõendit nr 15, tl 124). Korraldused on saadetud OÜ Quantio aadressile ja kahtlust ei ole ka selles, et P. Ribakovs on need kätte saanud. P. Ribakovs on teavitanud maksuhaldurit sellest, et ei saa korralduses märgitud ajal maksuhaldurile seletusi anda – vt Maksuotsuse lk 22 esimest poolt. Kuid pärast seda ei ole maksuhalduril õnnestud temaga ühendust saada. Finmorservice OÜ on tõepoolest esitanud maksuhaldurile väidetavalt P. Ribakovsi saadetud e-kirja. Selle tõenduslik väärtus on siiski küsitav – vt tõendeid nr 1B ja 1C /tl 88-89/. Maksuhalduril puudub vähimgi võimalus tuvastada, kas selle kirja saatis P. Ribakovs või mitte. Seejuures isegi eeldades selle õigsust, viitab MTA siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 10), mille kohaselt ei tähenda müüjapoolne kinnitus automaatselt tehingu toimumist – vastasel juhul omaks taoline tõend kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, mis oleks vastuolus HKMS § 61 lg-ga
19. Teise tahu osas on kaebuses väidetud, et maksuhaldur on: jätnud arvestamata esitatud tõendid (kaebuse lk 5 viimane lõik); jätnud kelleltki võtmata seletused (kaebuse lk 6 esimene lõik); jätnud võtmata seletused Finmorservice OÜ töötajatelt (lk 8 viimane lõik) ja jätnud võtmata seletused kaebuses nimetatud kolmandatelt isikutel (lk 8 viimane lõik). Samas on A. Simonov ise maksumenetluses kinnitanud, et Finmorservice OÜ-l ei olegi üldse ühtegi töötajat (Vt A. Simonovi
20. oktoobri 2011 suuliste seletuste protokoll, vastus kolmandale küsimusele). Kaebuses ei ole nimetatud ühtegi kolmandat isikut, kellelt peaks seletuse võtma – peale P. Ribakovsi. Arusaamatuks jääb, kellelt veel pidanuks seletusi võtma – maksumenetluses 11 kogutud tõenditest ei ilmnenud vajadust neid kelleltki veel võtta; ka ei nimetanud Finmorservice OÜ ühtegi sellist isikut maksumenetluses. Lõpuks tuleb mainida, et väide, et maksuhaldur jättis tõendid arvestamata, jääb paljasõnaliseks – ei ole nimetatud ühtegi tõendit, mida maksuhaldur väidetavalt ei arvestanud. Kui selliseid tõendeid on, ei saa olla kuigi keeruline nende selge loetlemine. Osaühing Baltipoint ja Osaühing Ferco Control. Maksumenetluses tuvastati, et kuigi OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control väljastasid Finmorservice OÜ-le väidetava kaubamüügi kohta arved, ei ole kumbki neist Finmorservice OÜ-le tegelikult kaupa müünud (Vt Maksuotsuse lk 18 kolmandat lõiku ja lk 24 alt teist lõiku), kusjuures Finmorservice OÜ oli sellest teadlik (Vt Maksuotsuse lk 24 alt teist lõiku). Tõendid osutavad sellele, et OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control on lihtsalt asetatud jadas Finmorservice OÜ ette; nad ei ole tegelikud müüjad. Muuhulgas ei ole neil kunagi kaupa olnudki (Kauba olemasolu kohta OÜ-l Baltipoint ja OÜ-l Ferco Control vt mutatis mutandis käesoleva kaebuse p 2.4, kuna need ühingud soetasid kauba väidetavalt OÜ-lt Quantio). Suhteliselt erakordne on, et kõigi kolme ühingu nimel saabus maksuhaldurile seletusi andma sama volitatud esindaja – A. Simonov. Oma
21. oktoobril 2011 Finmorservice OÜ esindajana antud seletustes on ta küll öelnud, et OÜ-st Baltipoint suhtles ta asjaomases tehingus Viktor Guštšaga ja OÜ-st Ferco Control Aleksei Krohmaliga, kuid kumbki nimetatud inimestest ei teadnud midagi väidetavate tehingute kohta (Vt Aleksei Krohmali
22. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli ja Viktor Guštša
23. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, tl 208 ja 202). Nad ei olnud kaupa isegi näinud. Ka ei olnud tehingutest teadlik ega olnud kaupa näinud OÜ Baltipoint juhatuse liige Oleg Minejev (Vt O. Minejevi
24. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll, tl 197). Juhatuse liikmete teadlikkus on siinkohal eriti üllatav, kuna taolistes väiksemates ühingutes on juhatuse liige tavapäraselt ühingu igapäevase tegevusega hästi kursis. Küll ütlesid kõik kolm, et A. Simonov on juhataja või omanik ja asjaomaste väidetavate tehingutega tegeleb just tema; OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control juhatuse liikmed vaid allkirjastavad A. Simonovi korraldusel dokumente. Kaupa ei ole näinud ka Finmorservice OÜ juhatuse liige Jelena Paromenskaja, kes olevat üldse Finmorservice OÜ raamatupidaja. Kogu Finmorservice OÜ suhtlus OÜ-ga Baltipoint, OÜ-ga Ferco Control ja ka OÜ-ga Quantio käivat just nimelt läbi A. Simonovi (Vt J. Paromenskaja
25. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll tl 115). Oma
26. detsembri 2011 seletustes ütles A. Simonov juba välja, et väidetavate tehingutega tegeles kõigi kolme ühingu nimel tema. Olukorras, kus tehingutega on seotud vaid üks inimene, ei ole tegelikult ja veel hiljuti toimunud tehingute niivõrd vastuoluline kirjeldamine nagu antud juhul lihtsalt võimalik. Ei ole isegi mitut inimest, kelle väited võiksid minna vastuollu. Juhul, kui tehingud tegelikult toimusid, puudub ka vajadus väita kellegi kolmanda inimese seost tehinguga, kes tehinguga tegelikult seotud ei olnud. Vastuolulised on kauba transpordi kohta antud seletused. Väidetavalt OÜ-ga Ferco Control teostatud tehingu osas kinnitas A. Simonov
27. oktoobril 2011, et kaup toimetati Peterburi tee lattu mikrobussiga, öeldes, et transportimise kohta oskab seletusi anda OÜ Ferco Control juhatuse liige Aleksei Krohmal. Viimane ei tea selle kohta midagi, teades vaid, et kaup on Peterburi tee laos, ja suunas maksuhalduri tagasi A. Simonovi juurde (Vt A. Krohmali
28. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll, tl 208). OÜ-ga Baltipoint väidetavalt sooritatud tehingute osas väitis A. Simonov
29. oktoobril 2011, et transportijaks oli OÜ Baltipoint. Samas oma
30. novembri 2011 seletuses väitis A. Simonov, et transportijaks oli OÜ Questio, kellelt väidetavalt OÜ Baltipoint kauba omakorda soetas. Ka puuduvad kauba üleandmist OÜ-lt Baltipoint Finmorservice OÜ-le kinnitavad dokumendid. Olukorras, kus väidetavalt kõigi kolme ühingu (Finmorservice OÜ, OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control) laoks on sama hoone Peterburi teel, on üldse arusaamatu, kuidas saab toimuda kauba transport OÜ-lt Baltipoint või OÜ-lt Ferco Control Finmorservice OÜ-le. Juhul, kui tehingud 12 oleksid reaalselt toimunud – st kaup üle antud – ei oleks võimalik eksida taolise detailiga; samas kui reaalsetena üritatakse kirjeldada sündmusi, mida tegelikult toimunud ei ole, on sellised vead lihtsad tulema. Kirjeldatud asjaolud näitavad, et OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control ei ole müüjad, olles lihtsalt asetatud jadasse kunstlikult Finmorservice OÜ ette ja väljastades fiktiivseid arveid. Dokumentide fiktiivsusele osutavad ka eksimused, mis on kerged tulema, kui tehinguid, mida dokument peaks väidetavalt kajastama, ei ole tegelikult toimunud. Heaks näiteks on siinkohal väidetav OÜ Ferco Control ja Finmorservice OÜ vaheline üleandmisakt (tõend nr 57, tl 215). Esiteks öeldakse seal, et kauba annab üle Finmorservce OÜ OÜ-le Ferco Control ja mitte vastupidi (kuigi väidetavalt pidavat OÜ Ferco Control olema Finmorservice OÜ tarnija). Teiseks jääb üldse arusaamatuks selle dokumendi praktiline väärtus – kui see ei olnud just tahtlikult genereeritud olemaks väidetava tehingu tõendiks. Üleandmisakti mõtteks on tõendada eseme üleandmist üleandmise hetkel, välistamaks hilisemaid vaidlusi (näiteks vastutuse või üleandmise toimumise jms teemal). Asjaomane dokument on koostatud alles mõni aeg pärast üleandmist. Seega ei ole tõsiseltvõetav kaebuse lk-l 2 toodud väide, et A. Simonov on võimeline lahti seletama kõik peensused tehingus – maksumenetluse kõigus on ta andnud vastuolulisi ütlusi, viidates ajuti üleüldse, et ei oska teatud asjaolude kohta seletusi anda, kuna sellega olevat tegelenud keegi teine (kelle käest seletuste võtmisel ilmneb, et ta täidab vaid A. Simonovi korraldusi ja ei tea väidetavatest tehingutest midagi). MTA ei nõustu kaebuse (lk 7 neljandas lõigus) väitega, et tegelikult ei ole vastuolusid toolide komplekteerimise osas. Alustuseks võiks välja tuua toolide komplekteerimise kiirusega 17 sekundit üks tool (vt Maksuotsuse lk 20 lõpp ja lk 21 algus). Ka on asjaosalised andnud eri seletusi komplekteerimise enda kohta. Variandid on: kõigil toolidel vahetati rattad ja käepidemetega toolidel ka käepidemed (Vt Maksuotsuse lk-l 12 ja 13 viidatud A. Simonovi ja Oleg Savenko seletused, tl 232); käepidemeteta toolidele lisati käepidemed (Vt Maksuotsuse lk-l 14 viidatud V.K. seletus, tl 220). Seejuures nähtub UAB „Siauliu Gilija“ esitatud arvelt (vt tõend nr 68, tl 247), et edasi müüdi nii käepidemetega kui ka käepidemeteta toole; samas väidetavalt soetatud käepidemete kogus on märksa suurem UAB-le „Siauliu Gilija“ edasi müüdud käepidemetega toolide arvust. Kui õige on esimene variant, ei olnud vaja soetada nii palju käepidemeid. Kui õige on teine variant, jääb arusaamatuks, kuidas müüdi edasi käepidemeteta toole. Üksmeelt ei ole isegi toolidel väidetavalt vahetatud rataste arvus – vt Maksuotsuse lk 13 lõppu. Tehingute reaalsel toimumisel ei saaks niivõrd elementaarses asjaolus eksimust olla. Siinkohal tuleb ära märkida ka vahetatud käetugede ja rataste äraviskamisega seonduva – prügikonteineritesse neid visata ei saadud. Prügiveo korraldajalt saadud info kohaselt (tõend nr 66, tl 235) viiakse prügi välja kahest 2,5 m3 suurusest konteinerist. Väidetav kogus käetugesid ja rattaid ei oleks sinna (muu prügi kõrval – tegemist on laohoonega) lihtsalt mahtunud (vähemalt oleks see selgelt nähtav). Arvete puudused. Eraldi on Maksuotsus välja toodud arvete, mille alusel Finmorservce OÜ soovib sisendkäibemaksu maha arvata, vastuolu

§ 37

lg 7 p-dega 2, 5 ja 7.

§ 31

lg 1 alusel saab sisendkäibemaksu maha arvata ainult

§-le 37 vastava arve alusel. Euroopa Liidu Kohus on oma otsuses asjas nr C-25/03 leidnud (p-des 76, 77, 80 ja 82), et käibemaksudirektiiviga (Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28. november 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) nõutavate rekvisiitide puudumine arvel on sisendkäibemaksus mahaarvamise piiramise aluseks (kusjuures selliseks aluseks ei ole puhtalt siseriikliku õigusega nõutavate rekvisiitide puudumine olukordades, kus käibemaksudirektiiv lubab siseriikliku õigusega sätestada täiendavaid nõudeid rekvisiitidele).

§ 37

lg 7 p-des 2, 5 ja 7 sätestatud rekvisiitide olemasolu arvel nõuavad käibemaksudirektiivi artikli 226 p-d 2, 4, 6 ja

1. Seega on ainuüksi juba see rikkumine piisavaks aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisele. 13 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebusest nähtuvalt Finmorservice OÜ leiab, et Maksuotsus Vaideotsusega jõusse jäetud osas on õigusvastane ja põhjendamatu. Kaebuse esitaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et maksuhaldur on eiranud uurimispõhimõtet, ei ole selgitanud välja objektiivset tõde, kõiki võimalikku maksukohustust suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid, on jätnud osa olulisi tõendeid kogumata ja põhjendamata, miks ta kaebaja esitatud tõendeid ei arvesta, samuti on maksuhaldur ebaõigesti ja kallutatult hinnanud tõendeid, mistõttu Maksuotsus tuleb tühistada. MTA vaidleb kõigile Finmorservice OÜ etteheidetele vastu ning on seisukohal, et PMTK ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ning Maksuotsus on antud seaduse alusel ja sellega kooskõlas, asjas on kogutud piisavalt tõendeid ning haldusakti on piisaval määral põhistatud, mistõttu kaebuse esitaja toodud seisukohad ja väited ei anna alust selle tühistamiseks.
3. Asja materjalidest ilmneb, et käesolevas asjas käib vaidlus sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse üle: Maksuotsus kehtib osas, milles PMTK otsustas vähendada Finmorservice OÜ poolt maksustamisperioodi august-september 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 16 195,72 eurot (KMD rida 5, Lisa 1) ja jättis rahuldamata kaebaja tagastusnõude samas summas (KMD rida 13, Lisa 1). Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et kui Finmorservice OÜ väited Maksuotsuse õigusvastasusest osutuvad tõeks, siis võib Maksuotsus rikkuda või riivata kõiki neid subjektiivseid õigusi, mida kaebaja on oma kaebuses nimetanud. Seega tuleb kohtul kontrollida kaebaja etteheidete põhjendatust, st kas need väidetavad rikkumised viisid ebaõige ja õigusvastase Maksuotsuse tegemiseni. Kohus nendib, et kaebuses toodud etteheited ühtivad enamuses kaebaja poolt juba maksumenetluses (eriarvamuses ja vaides) esitatud etteheidetega ja seda kohati isegi samas sõnastuses, mistõttu neile on vastatud vastavalt Maksuotsuses ja Vaideotsuses. Samuti arvestab kohus kaebuse põhjendatuse/ Maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel sellega, et osaliselt sisalduvad Maksuotsuse põhjendused Kontrollaktis, kuna Maksuotsuse esilehel märgitu kohaselt Kontrollakt on olnud Maksuotsuse koostamise aluseks ning kõiki kontrollaktis kajastatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid Maksuotsuses ei korrata.
4. Vastavalt MKS §-le 150 lasub maksukohustuslasel maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Halduskohus, analüüsinud ja hinnanud Maksuotsust, selle aluseks ja lahutamatuks osaks olevat Kontrollakti, Vaideotsust, millega mõnevõrra korrigeeriti Maksuotsust, poolte kirjalikke seisukohti, asjakohast kohtupraktikat ning kõiki asjas kogutud ja kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et Finmorservice OÜ kaebus on ilmselgelt põhjendamatu. Finmorservice OÜ ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et talle tasumisele määratud käibemaksu summa on määratud Maksuotsusega alusetult ja valesti ning et Maksuotsus on õigusvastane haldusakt, mis tuleb tühistada. Kohus nõustub põhimõtteliselt kõigi vastustaja esitatud argumentidega. Kuivõrd poolte seisukohad on esitatud käesolevas otsuses piisava üksikasjalikkusega ning MTA viited maksuhalduri väiteid ja järeldusi (sh tõenditest ilmnenud vasturääkivusi, ebaloogilisusi jms puudutavaid väiteid ja järeldusi) kinnitavatele konkreetsetele tõenditele on kohus vastustaja seletuse juures varustanud viidetega nende paiknemisele kohtutoimikus, siis kohus ei hakka asja mahukuse tõttu kõike üle kordama, vaid põhistab oma eelmärgitud lõppseisukohta eelkõige järgmiselt.
5. MKS §-s 11 on sätestatud uurimispõhimõte (vt ka HMS § 6). Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma 14 määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Ehkki maksukohustuslasel on kaasaaitamiskohustus, siis MKS § 11 lg 2 järgi maksuhaldur otsustab ise maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid ning maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Samas on maksuhalduri küllalt laialdane diskretsioon maksumenetluse läbiviimisel tasakaalustatud MKS muude sätetega. Nii vastavalt MKS §-le 82 maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 95 lg 2 kolmanda lause kohaselt maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. HMS § 4 lg 2 aga nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
6. MKS § 46 lg 1 alusel maksuhaldur annab talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks korraldusi, otsuseid ja muid haldusakte. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. Tulenevalt sama paragrahvi lõike 3 p-st 5 peab haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures MKS § 95 lg 2 teise lause järgi maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. MKS § 45 alusel kuulub asjas kohaldamisele ka haldusmenetluse seadus. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 alusel peab haldusakti põhjenduses märkima aga nii haldusakti andmise faktilise kui ka õigusliku aluse. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02).
7. Kohus leiab erinevalt Finmorservice OÜ-st, et vastustaja on kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses ja Maksuotsuse koostamisel järginud eelviidatud seadussätteid ja põhimõtteid. Kohus leiab, et Maksuotsuse näol on tegemist HMS 54 mõistes vormiliselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §-des 46 ja 95 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud Maksuotsuse andmisel PMTK poolt ka MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumist oluliste asjaolude väljaselgitamisel ja tõendite kogumisel/hindamisel. Seda kinnitab antud asja tõendite hulk ja mitmekülgsus: lisaks maksukohustuslaselt saadud raamatupidamisdokumentidele on küsitud teavet/võetud seletusi asjassepuutuvatelt isikutelt, tehtud järelepärimisi pankadele, Adelan Prügiveod OÜ-le jne. MTA on õigesti märkinud, et paljasõnaline on Finmorservice OÜ väide, et maksuhaldur jättis tõendid arvestamata, kuna kaebaja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset tõendit, mida maksuhaldur väidetavalt ei arvestanud. Kohus näeb Maksuotsusest, et kui PMTK pidas üht või teist tõendit ebausaldusväärseks/fabritseerituks ehk teisisõnu on jätnud selle tehingute toimumise kinnitusena arvestamata, siis on maksuhaldur seda igakordselt põhistanud. Samuti 15 on kaebaja umbmääraselt maininud, et olemas on „hulgaliselt tunnistajaid, keda pole veel üle kuulatud ja kes on asjaoludega kursis“, kuid kaebuses on nimetatud vaid üks kolmas isik, kellelt peaks seletuse võtma – P. Ribakovs. Ka maksumenetluses ei nimetanud Finmorservice OÜ ühtegi sellist isikut ega ilmne asja materjalidest samuti, kes on need arvukad isikud, kes teaks antud juhul olulisi asjaolusid tõendada ja kellelt pidanuks veel seletusi võtma. Mis puutub kaebaja väitesse, et sellest momendist, kui Finmorservice OÜ esitas endapoolse eriarvamise Kontrollaktile kuni Maksuotsuse tegemiseni maksuhaldur pole üritanud võta ühendust Quantio OÜ seadusliku esindaja P. Ribakovsiga, siis formaalselt on see väide õige – kohtule pole tõesti esitatud tõendeid selle kohta, et ka pärast 09.01.2012, mil kaebaja esitas eriarvamuse, oleks maksuhaldur teinud katseid saada kontakti väidetava tehingupartneri seadusliku esindajaga. Samas on PMTK korduvalt enne seda püüdnud Quantio OÜ-lt teavet ja dokumente saada, määranud talle isegi sunniraha tasumiseks /tl 123-126/. Et äriühing peab tagama tema juriidilisele aadressile saadetud posti vastuvõtmise ja 25.10.2011 teatati maksuhaldurile telefoni teel, et Quantio OÜ juhatuse liige P. Ribakovs on haige ja ei saa tulla maksuhalduri juurde, siis on igati põhjendatud eeldada, et maksuhalduri saadetud korraldused on kätte saadud /tuleb lugeda kättesaaduks. Et maksuhalduril, vaatamata korduvatele katsetele, ei õnnestunud P. Ribakovsiga ühendust saada ka telefoni teel, sest antud telefoninumber oli välja lülitatud, on täielik alus eeldada, et nimetatud isik lihtsalt hoidub kõrvale selgituste ja dokumentide esitamisest ja maksuhalduriga silmast silma kohtumisest. Kaudselt kinnitab seda ka eriarvamusele lisatud väidetav informatsioon P. Ribakovsilt /tl 88-89/. Kui Finmorservice OÜ ja Quantio OÜ vahel oleksid tehingud reaalselt toimunud ja P. Ribakovsi näol oleks tõesti tegemist olulise tunnistajana nende tehingute toimumise asjaolude väljaselgitamisel, siis, olles teadlik PMTK soovist selle isikuga kohtuda (vt korduvad korraldused), pidanuks P. Ribakovs pärast tervenemist (kui ta üldse haige oli) kohe ise maksuhalduriga kontakti otsima ja tema juhitavale äriühingule pandud kohustuse täitma. Samuti oleks loogiline, et Finmorservice OÜ oleks teinud ka omalt poolt kõik, veennud isikut, et P. Ribakovs ilmuks maksuhalduri juurde asjaolusid selgitama. Neil asjaoludel on kohatu süüdistada vastustajat, et ta rohkem ei teinud katseid P. Ribakovsiga kohtuda. Ühtlasi on kohus seisukohal, et on vaevalt usutav, et temalt seletuse saamine oleks võinud muuta Maksuotsuses toodud järeldusi. Maksuhaldur on õigesti hinnanud kontrollimise käigus selgunud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Maksuotsuses piisava põhjalikkusega analüüsitud tõendite pinnalt väljakujunenud selget pilti ei oleks P. Ribakovsi seletused saanud hägustada niivõrd, et see oleks toonud kaasa Maksuotsuse mitteandmise. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei ole tuvastanud, et maksuhaldur teostas kontrolli ühekülgselt ja hindas/tõlgendas kogutud tõendeid kallutatult, sooviga iga hinna eest „oma ideedele mistahes toetust leida“. Samuti ei ole kohus leidnud niisuguseid puudusi Maksuotsuse motiveerimisel, mis teeksid võimatuks haldusaktist arusaamise ja selle materiaalse õiguspärasuse kontrollimise, ehk kokkuvõtlikult: Maksuotsuse puhul ei esine menetluslikke ega vormilisi puudusi, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist ja tooksid kaasa Maksuotsuse tühistamise.
8. Kohus on seisukohal, et kaevatud Maksuotsus on õiguspärane ka sisuliselt (materiaalselt). Maksuhaldur on igati põhjendanud, miks ta peab OÜ Finmorservice väidetavaid tehingud OÜ-ga Quantio ning OÜ-ga Ferco Control ja OÜ-ga Baltipoint fiktiivseteks tehinguteks, väljastatud arveid ja väidetavalt tehinguid objektiivselt tõendavaid muid koostatud dokumente samuti fiktiivseteks, majanduslikku sisu mitteomavateks, mis annab aluse järeldada, et Finmorservice OÜ on esitanud kontrollitava perioodi kohta käibedeklaratsioonides ja maksudeklaratsioonides TSD valeandmeid. PMTK mõningad väärad 16 väited/järeldused on MTA õiendanud Vaideotsuses (nt Vaideotsuse p 3.5, lk 4, kus leitakse, et tehingute mittetoimumise kohta ei saa teha järeldust transpordikulude mittesisaldumisest arvel jne). MTA on Vaideotsuses seoses kaebaja väitega nagu nn kauba eest tasumine kinnitaks tehingute toimumist õigesti tõdenud, et olukord, kus fiktiivsete tehingute korral maksuhaldurile mulje jätmise eesmärgil tehakse kauba eest ka ülekanded, on täiesti tavapärane. Seetõttu ei saa ainuüksi kauba eest tasumise faktist teha tõsikindlat järeldust osas. Kohus leiab, et sama tõdemus kehtib samaväärselt ka arvete, üleandmise-vastuvõtmise aktide jms kohta. Kuna „paber kannatab kõike“, siis pelgalt nimetatud formaalsed dokumendid ei kinnita tehingute toimumist, kui neil puudub majanduslik sisu ja muud tõendid annavad kindla aluse teha „eluliselt usutav“ järeldus, et väidetud tehingupoolte vahel tegelikkuses tehinguid ei toimunud/ei saanud toimuda. Aga samavõrd kinnitab tehingute mittetoimumist ka ühe või teise tavapärases majandustegevuses vormistatava dokumendi puudumine. Asjas kogutud ja analüüsitud tõendite valguses ei ole põhjust väita, et OÜ Finmorservice tegutses heas usus (vt kasvõi seoses Aleksandr Simonovi rolliga asjassepuutuvates äriühingutes Maksuotsuses tuvastatu ja järeldatu). Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks

§ 29

lg 1 sätestatud korras ja

§ 31

lg 1 sätestatud tingimustel peavad olema korraga täidetud järgmised eeldused: tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad

§-s 37 sätestatud nõuetele; kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. Vastavalt

§ 29

lg-le 1 on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks

§ 31

lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse käibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel, kuid käesolevas asjas niisugused arveid ei esine. Seega kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei tekkinud. 8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb OÜ Finmorservice kaebus rahuldamata ja MTA ei ole seaduses ettenähtud korras kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab seega, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 17