KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1599 Haldusasi K.R.u kaebus Tallinna

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohus märkis, et selline keeld pidi kehtima kuni ORAS § 7 lõikes 3 sätestatud riikidevahelise kokkuleppe jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohus võttis kõnealuses lahendis selge seisukoha, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni

1. oktoobrini
2. Keeld sellist vara erastada tulenes ORAS § 18 lõikest 1 ning samas sättes nähti ette, et seda keeldu rikkuv tehing on tühine.
3. Vastustaja seisukoht, et vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli Xxxxxxxx vara tagastamise küsimus lõplikult lahendatud, ei ole õige. On tõsi, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. septembri 1999 otsusega nr 10954 otsustati jätta M.E.i avaldus Xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Samuti tunnistas Tallinna Linnavalitsus
5. oktoobri 1999 korraldusega nr 7114-k kehtetuks oma
6. veebruari
7. korralduse nr 199 kõnealuse vara tagastamise kohta. Formaalselt ei kehtinud seega
8. aastal, mil Tallinna linn ja M.V. sõlmisid elamu ostu-müügilepingu, haldusakti, millega oleks kõnealune 5 elamu otsustatud tagastada, ent kehtis haldusakt, millega oli otsustatud jätta M.E.i taotlus rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei saa aga ÕVVTK linnakomisjoni
9. septembri 1999 otsust käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. ÕVVTK linnakomisjoni otsus, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti, samuti nagu sellise otsuse kohta tehtud kohtuotsused, ei lõpetanud ORAS § 7 lõikest 3 ning § 18 lõikest 1 tulenevat moratooriumi ehk keeldu Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või võõrandada. Eelviidatud lahendi punktis 42 selgitas Riigikohus, et kohtuotsused, millega on vara tagastamise kohta tehtud haldusotsused ORAS § 7 lg 3 alusel tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud, tehti ORAS § 7 lõikes 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Leian, et samamoodi tuleb käsitada ka kohtuotsuseid, millega on rahuldamata jäetud kaebus haldusotsustuse peale, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti. Käesolevas asjas on selliseks kohtulahendiks Tallinna Halduskohtu otsus kohtuasjas 3679/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas II-3/119/
11. Eelviidatud kohtuotsused, samuti nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
12. septembri 1999 otsus nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse
13. oktoobri 1999 korraldus nr 7114-k lähtusid Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-6-99 võetud seisukohast, et kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et ümberasujate või nende pärijate taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei saa lahendada omandireformi aluste seaduse alusel. Viidatud otsuses ei võtnud aga Riigikohus seisukohta, et ümberasujatele kuulnud vara oleks võimalik erastada või et tegemist oleks sootuks varaga, mis ei ole omandireformi objektiks ning millele ei kohaldu ORAS § 18 lõikest 1 tulenev võõrandamise keeld. Võttes seisukoha,

§ 7

lg 3 ei võimalda vara tagastada omandireformi aluste seaduses sätestatud alustel, ei võtnud Riigikohus seisukohta, et see vara üldse tagastamisele ei kuulu.

1. Riigikohtu poolt kohtuasjades 3-3-1-6-99 ja 3-3-2-1-07 võetud seisukohtadest tuleneb, et Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara, oli põhimõtteliselt omandireformi objektiks. Kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni
2. oktoobril 2006 olnuks selle vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse saanud lahendada vaid riikidevahelise kokkuleppega. Asjaolu, et sellist riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ei olnud ning et omandireformi aluste seaduse alusel selle vara tagastamist ega kompenseerimist toimida ei saanud, ei tähendanud, et seda vara oleks võinud võõrandada muuhulgas eluruumide erastamise seaduse alusel. Seetõttu ei saa ÕVVTK linnakomisjoni
3. aasta otsust, millega M.E.i avaldus rahuldamata jäeti, käsitada Xxxxxxxx tagastamise ja kompenseerimise küsimuse lõpliku lahendamisena.
4. Siinkohal tuleb märkida,

§ 7

lg 3 ei välistanuks kuidagi seda, et ümberasunutele vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks lepitakse seal nimetatud riikidevahelises 6 kokkuleppes kokku hoopis teistsugused alused ja tingimused, kui olid ette nähtud muu omandireformi objektiks oleva vara tagastamisel ja kompenseerimisel ORAS-e järgi. Seejuures ei laienenud kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal Saksamaale ümberasunutele ja nende pärijatele ka ORAS alusel kehtestatud vara tagastamise avalduste esitamise tähtajad. Riigikohus leidis kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis, et välistada ei saa sedagi, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Seejuures möönis Riigikohus võimalust esitada selliseid avaldusi pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumist. Eelnevast tuleneb samuti, et kogu ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal ei olnud võimalik lõplikult otsustada Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise küsimust ning seega ei saanud selles osas teha mistahes lõplikke otsuseid, mis oleksid andnud võimaluse selliseks varaks olevas elamus asuvate eluruumide erastamiseks.

1. Kuivõrd ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut ei sõlmitud ning Saksamaale ümberasujatele vara tagastamise ja kompenseerimise tingimusi ja korda selle normi alusel ei reguleeritud, siis oli ORAS § 18 lõikest 1 tuleneva tehingute tegemise keelu aluseks sellise vara puhul asjaolu, et tegemist oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud varaga. Kõnealune keeld ei piirdunud üksnes sellise ümberasunutele kuulunud varaga, mis oli avalduse alusel tunnistatud omandireformi objektiks või mille puhul oli kehtiva haldusaktiga (ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega) tuvastatud selle õigusvastane võõrandamine. Kuna ORAS § 7 lõikest 3 tulenes, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara ei olnud võimalik tagastada ORAS alusel, ei olnud sellise vara kohta kogu ORAS § 7 lg 3 kehtimise aja jooksul alust teha Vabariigi Valitsuse
2. veebruari 1993 määruse nr 36 «Õigusvastasel võõrandatud vara tagastamise kord» punktis 19 sätestatud otsust, millega oleks vara võõrandamise õigusvastasus kindlaks määratud. Sellest omakorda tuleneb, et omandireformi korraldanud haldusorganitel ei olnud ka mistahes alust otsustada seda, kas mingi konkreetne vara, mis kuulus enne
3. juunit 1940 isikule, kes riikidevahelise kokkuleppe alusel Saksamaale ümber asus, oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte või kas esines mingisuguseid muid ORAS-ist tulenevaid aluseid selle tagastamiseks või tagastamata jätmiseks. Seejuures polnud ka alust hinnata vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist. ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelise kokkuleppega oleks olnud võimalik ette näha vara tagastamise regulatsioon ka hoopis teistsugusena kui see toimus ORAS alusel. Sellega on selgitatav ORAS § 18 lõikest 1 tulenev käsutamise keeld – selle keelu eesmärk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oligi tagada võimalus leppida riikidevahelise kokkuleppega kindlaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise alused ja kord ning välistada olukord, kus reaalselt ei oleks võimalik sellist vara enam tagastada, kuna see on juba läinud teiste isikute omandisse.
4. Tallinna linn ja M.V. sõlmisid Xxxxxxxx elamu ostu-müügilepingu
5. mail
6. Lepingu punktis 5 lepiti kokku, et lepinguobjekti omandiõiguse üleminek M.V.ele ning üleandmine tema valdusesse ja kasutusse loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega lepinguosaliste poolt. Eeltoodud põhjustel on Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud leping, sealhulgas seal sisalduv asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Tehingu tühisus tähendab selle kehtetust algusest peale, tühisest tehingust ei 7 teki selle pooltele õigusi ega kohustusi. Tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M.V.el seega omandiõigust Xxxxxxxx elamule. Tühise tehinguga ei ole võimalik ka asja heauskne omandamine. Heauskse omandamise küsimus tuleks käesoleval juhul kõne alla siis, kui M.V. oleks vaidlusaluse vara edasi võõrandanud ning andnud kolmandale isikule üle omandiõiguse ilma, et kolmas isik oleks teadnud, et M.V. ei ole selle vara omanikuks saanud ega ole seetõttu ka õigustatud omandi üleandmiseks. ORAS § 18 lg 1 kohaselt ei välista tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõrandati, ei teadnud või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud ning vastav tehing tühine. Seega on vastustaja ekslikult leidnud, et Väina 21 elamu oli Tallinna Linnavalitsuse
7. mai 2012 korralduse nr 736-k andmise ajal füüsilise isiku heauskses omandis ning sellest tulenevalt ei saa selle vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks olla ORAS § 12 lg 3 p
9. Kaebaja esitas alternatiivsed taotlused tuvastada Tallinna linna ja M.V.e vahelise ostumüügilepingu tühisus kas kohtuotsuse põhjendavas osas või resolutsioonis. Leian, et vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas ei ole seaduse kohaselt võimalik. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-48-05 ja 3-3-1-59-02 tehtud lahendites leidnud, et halduskohtul on pädevus ka tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks juhul, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks ning haldusasja lahendamisel tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine otsuse motiivides ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine. Eeltoodust tulenevalt tuvastab halduskohus haldusasja lahendamiseks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud reeglina kohtuotsuse põhjendavas osas. Erivolitus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 5 lõikest 2, kus sätestatakse, et kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. See tähendab, et kohtuotsuse resolutiivosas saab halduskohus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastada sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all haldusakt, mis oleks eelnenud Tallinna linna ja M.V.e vahel sõlmitud ostu-müügilepingule. Vaidlusaluseks haldusaktiks on käesoleval juhul Tallinna Linnavalitsuse
10. mai 2012 korraldus nr 736-k, millega otsustati kaebajale vara mitte tagastada. See korraldus ei sisalda mingisugust Tallinna linna poolset tsiviilõiguslikku tahteavaldust ning selle haldusakt ei ole olnud aluseks tehingu tegemisel. Asjaolu, et linnavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel leidnud, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ei ole käsitatav tahteavaldusena, vaid tegemist on haldusakti andmisel linnavalitsuse poolt tuvastatud asjaoluga. Seetõttu piirdub käesolev kohtuotsus Tallinna linna ja M.V.e vahelise lepingu tühisuse tuvastamisega kohtuotsuse põhjendavas osas.
11. Kõrvuti linnavalitsuse korraldusega on kaebaja taotlenud linnavalitsuse kohustamist viivitamatult jätkama Xxxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja edaspidises tegevuses lähtuma
12. aastal Tallinna Linnavalitsuse poolt
13. aprillil 1994 tellimiskirja nr 354 alusel tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr B052/94, mille järgi on Xxxxxxxx asuv endise kinnistu nr 3973 majavaldus säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Esitatud kohustamistaotlus on võimalik rahuldada üksnes 8 osaliselt, kohustades linnavalitsust Xxxxxxxx õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb linnavalitsusel iseseisvalt tuvastada tagastamise otsustamiseks vajalikud asjaolud, sealhulgas see, kas vara on endisel individualiseeritaval kujul säilinud.
14. Kaebaja seisukoht, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist tuleks hinnata enne
15. märtsi 1997 kehtinud alustel, ei ole seejuures põhjendatud. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis leidis Riigikohus, et kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni ei olnud õiguslikult võimalik Saksamaale ümber asunud isikutele vara tagastamine. Samuti selgitas Riigikohus,

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjena tuleb ümberasunutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused läbi vaadata. Otsuses märgitakse järgmist: «[K]una keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.». Viidatud lahendis selgitas Riigikohus niisiis, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltumata sellest, millal esitati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus või milliseid otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures esitatud avalduste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist, vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel lähtutaks

1. aastal koostatud ekspertarvamusest.
2. aastal ei olnud seaduslikku alust kaebajale vara tagastada, see alus tekkis alles
3. aasta oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-30-
4. Nimetatud otsuses leidis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Kaebajal ei olnud enne
5. oktoobrit 2006 õigust Xxxxxxxx vara tagasi saada ning seega ei saanud tal ka tekkida mistahes õiguspärast ootust sellele, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivust hinnatakse enne
6. märtsi 1997 kehtinud alustel. Asjaolust, et kaebaja esitas Xxxxxxxx tagastamise avalduse enne
7. märtsi 1997 ei anna talle käesoleval juhul õigust nõuda avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse kohaldamist, kuna tol ajal ei olnud ORAS § 7 lõikest 3 ja § 18 lõikest 1 tuleneva moratooriumi tõttu tal õigust vara tagasi saada.
8. Mis puudutab kolmandate isikute seisukohti, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga ning et vara pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, siis tuleb esimese küsimuse osas märkida, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni
9. aprilli 2011 otsusega nr 12374 (tl 34), mis on senini kehtiv. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse peab linnavalitsus samuti asja uuel läbivaatamisel tuvastama ning seetõttu ei saa selles küsimuses käesolevas kohtuotsuses seisukohta võtta. Vaidlusaluse korralduse andmisel ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust ei hinnatud. MENETLUSKULUD 9
10. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning lõikes 8 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HkMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi
11. lõike kohaselt mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kolmandad isikud ei ole käesolevas asjas enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud, tuleb lahendada vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimus. Kaebaja on esitanud taotluse kokku 5120,80 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks, millest 4942,80 eurot moodustavad õigusabikulud ning 30 eurot riigilõivukulud ning dokumentaalsete tõendite hankimise kulud 148 eurot. Esiteks on põhjendatud riigilõivu väljamõistmine. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldustega (tl 59-60). Õigusabikuluna tuleb käsitada ka vara tagastamise toimiku koopiate tegemisele kulunud summat (arve tl 146). Ilmselgelt on tegemist õigusabi osutamiseks vajalike dokumentidega. Kuna toimiku koopiat ei esitanud kaebaja kohtule, ei saa seda kulu käsitada dokumentaalse tõendi saamise kuluna vastavalt HkMS § 102 punktile 2, küll aga on see osaks menetlusosalise esindaja kuludest vastavalt HkMS § 103 lg 1 punktile
12. Kaebuses esitas kaebaja kokku kolm nõuet: linnavalitsuse korralduse tühistamise nõue, kohustamisnõue ning tehingu tühisuse tuvastamise nõue. Taotlus tuvastada ostumüügilepingu tühisus kohtuotsuse resolutiiosas ei ole käesitatav eraldi nõudena, vaid on hõlmatud linnavalitsuse korralduse tühistamise nõudega. Tühistamisnõue kuulub rahuldamisele täielikult, kohustamisnõue osaliselt, tehingu tühisuse tuvastamise alternatiivnõue jääb rahuldamata. Arvestades seejuures kaebaja eesmärki, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 75% ulatuses. Välja mõistetavat õigusabikulu tuleb vähendada kaebuse täienduse koostamise ja esitamisega seotud kulude osas, kaebuse täienduses korrati üldjoontes kaebuses juba esitatud seisukoht, lisamata märkimisväärselt midagi uut. Kokkuvõttes pean põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 3200 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Kristjan Siigur kohtunik 10