3-12-162/25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-162 Haldusasi OÜ Agenor (pankrotis) kaebus Rae Vallavolikogu 27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ja Rae Vallavolikogu kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu detailplaneeringu kehtestamise küsimus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Agenor (registrikood: 1070098) Esindaja: pankrotihaldur Andres Hermet Lepinguline esindaja: vandeadvokaat Heidi Rajamäe- Parik Vastustaja: Rae Vallavolikogu Lepinguline esindaja: vandeadvokaat Viive Kaur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte kanda.
4. Tagastada pärast originaaltoimik. kohtuotsuse jõustumist vastustajale detailplaneeringu
5. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebaja esindajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. OÜ-le Agenor (pankrotis) kuulub Lõhe kinnistu, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 7333402, asukohaga Rae vald Kopli küla ja mille katastritunnus on 65301:103:
8. Rae Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 22 „Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneeringu algatamine“ algatati Lõhe kinnistu detailplaneeringu koostamine eesmärgiga muuta Lõhe kinnistu maakasutuse sihtotstarve elamumaaks ja elamuehituskruntidele ehitusõigus ja hoonestustingimused. määrata moodustatavatele Rae Vallavolikogu 15.05.2007 korraldusega nr 758 „Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikustamine“ p 1 otsustati vastu võtta Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneering esitatud kujul.
9. Rae Vallavolikogu 11.03.2008 otsusega nr 372 otsustati jätta Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneering kehtestamata, mille OÜ Agenor kohtus vaidlustas. Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsusega asjas nr 3-08-625 tühistati otsus nr 372 ja tehti Rae Vallavolikogule ettekirjutus detailplaneeringu kehtestamise osas uue otsuse tegemiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2009 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus. Riigikohus rahuldas OÜ Agenor kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning jõustas Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsuse.
10. OÜ Agenor taotles 25.05.2010 kirjas Rae Vallavalitsuselt detailplaneeringu viivitamatut kehtestamist. Rae Vallavalitsus tegi OÜ-le Agenor ettepaneku täpsustada oma seisukohti ja esmajärjekorras seonduvalt ehitusseaduse §-st 13 tulenevate kohustustega. 29.06.2010 vallavalitsuses toimunud kohtumisel pooled olukorra lahendamises tulemusi ei saavutanud.
11. Rae valla planeerimis- ja maakorralduskomisjoni 26.08.2010 koosolekul otsustati detailplaneeringu menetlus peatada, kuna OÜ Agenor esitas Harju Maakohtule pankrotiavalduse.
12. 15.09.2010 määrati OÜ Agenor ajutiseks pankrotihalduriks Andres Hermet ning Harju Maakohtu 03.12.2010 määrusega kuulutati välja OÜ Agenor pankrot.
13. Pankrotihaldur pöördus Rae Vallavolikogu poole 05.05.2011 kirjaga, milles palus võtta Lõhe kinnistu detailplaneering järgmise Rae Vallavolikogu istungi päevakorda ja detailplaneering tingimusteta kehtestada. Poolte vahel 16.05.2011 toimunud kohtumisel mingitele kokkulepetele ei jõutud.
14. 27.09.2011 jäeti Rae Vallavolikogu otsusega nr 265 Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneering kehtestamata. 20.12.2011 Rae Vallavolikogu vaideotsusega nr 287 jäeti OÜ Agenori vaie selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
15. 25.01.2012 saabus Tallinna Halduskohtusse OÜ Agenor kaebus Rae Vallavolikogu 27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ja Rae Vallavolikogu kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu detailplaneeringu küsimus.
16. 27.02.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse toimingud. 04.04.2012 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja määras menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
17. Kaebaja palub tühistada Rae Vallavolikogu 27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 ning kohustada Rae Vallavolikogu otsustama uuesti Lõhe kinnistu detailplaneeringu küsimus.
18. Vaidlustatud otsus nr 265 ei ole kaebaja arvates õiguspärane arvestades Riigikohtu otsuse 3-3-1-26-10 ning Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-08-625 järeldusi. Otsuse põhjendamisel on tehtud olulisi diskretsioonivigu. 12.
19. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on mõistnud valesti Tallinna Halduskohtu ja Riigikohtu tehtud järeldusi ning on otsuse vastuvõtmisel oma diskretsiooni teostanud ebaõigetest asjaoludest lähtuvalt. Selline tegevus on kaebaja arvates õigustamatult viinud detailplaneeringu kehtestamisest keeldumiseni. Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-26-10 kohustati vastustajat kehtestamise või mittekehtestamise küsimust uuesti läbi vaatama. Kaebaja on seisukohal, et 2 hoolimata sellest, et kohus ei saanud teha ettekirjutust detailplaneeringu kehtestamiseks, ei ole võimalik eirata muid kohtuotsuse olulisi järeldusi ning tegelikkuses ei olnud vastustajal võimalik otsustada detailplaneeringu mittekehtestamist. 12.2 Kaebaja märgib, et vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendanud oma seisukohta viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04 ning märkinud, et kuna Lõhe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmises on möödunud juba üle 4 aasta, võivad selle aja jooksul olla muutunud planeeringu elluviimise perspektiiv ja planeeringust mõjutatud isikute ring ning nende huvid. Vastustaja oli on seega kohustatud uuesti teostama kaalutlusõigust arvestades võimalikke muutunud asjaolusid. Kaebaja leiab, et selles vaidluses ei ole võimalik tuua paralleele Riigikohtu lahendi nr 3-3-128-04 asjaoludega. Selle lahendi kohaselt jättis haldusorgan kõigepeal detailplaneeringu kehtestamata, kuid tegi pool aastat hiljem uue otsuse, millega see siiski kehtestati. Sellised otsused olid vastuolulised. Seega muutis haldusorgan kaalutlemata ja omaalgatuslikult oma otsuse täiesti vastupidiseks. Käesolevas asjas aga jättis Rae Vallavolikogu detailplaneeringu kehtestamata 11.03.2008 otsusega nr 372, mis tühistati pika kohtuvaidluse tulemusel. Järelikult on vahepeal toimunud hinnangu andmine Rae Vallavolikogu tegevusele ning kohus leidis, et haldusorgan ei käitunud õigesti detailplaneeringu mittekehtestamise otsustamisel. Kaebaja leiab, et 27.09.2011 otsuses keeldub Rae Vallavolikogu uuesti detailplaneeringu kehtestamisest, kusjuures selle peamised põhjendused on ikkagi vastuolus jõustunud kohtuotsustega ning mingid väidetavalt muutunud asjaolud ei anna alust väita, et sellise otsuse tegemine on õigustatud. 12.3 Kaebaja arvates ei ole arvestatav põhjendus detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks see, et eelarves puuduvad vahendid Lõhe kinnistu detailplaneeringu elluviimiseks. Pooltevahelises kohtvaidluses ütles Riigikohus selgelt otsuse nr 3-3-1-26-10 punktis 15, et kohalik omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise staadiumis kokku leppima EhS §-s 13 sätestatud tööde finantseerimise tingimused. Lisaks on Riigikohus 28.10.2010 otsuse nr 3-3-1-37-10 punktis 15 öelnud, et algatades kinnistu detailplaneeringu tingimustel, kus puudus kokkulepe detailplaneeringu taotlejaga, võttis vald endale ka EhS §-st 13 tulenevad kohustused. Seetõttu oleks nii valla arengukavas kui ka järgnevate aastate eelarvetes tulnud ette näha raha eelnimetatud kohustuse täitmiseks. Saab järeldada, et vald võttis ise endale EhS §-st 13 tulenevad kohustused ning oleks seega pidanud nende finantseerimiseks nii arengukavas kui ka eelarves nägema ette vahendid oma kohustuste täitmiseks. Vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et tema tulubaas oleks viimasel ajal oluliselt vähenenud ning miks tal väidetavalt ei ole võimalik ette näha rahalisi vahendeid Lõhe detailplaneeringu kohase elamuarenduse sisese taristu rajamiseks. Asjakohatu on seega vastustaja otsuses toodud seisukoht, et valla poolt ei ole mõeldav rahaliste kohustuste võtmine, millel puudub eelarves rahaline kate, kuivõrd sellega tekitaks vald teadlikult iseenda makseraskuse ning seaks ohtu oma kohustuste nõuetekohase täitmise. 12.4 Vaideotsuses väljendab vastustaja seisukohta, et Rae Vallavolikogul ei ole üldse mitte mingit selgust Lõhe detailplaneeringu realiseeritavuse osas lähiaastatel. Vastustaja arvates on kaebajal kohustus esitada planeeringu elluviimise tegevuskava või sõlmida kokkulepe. Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu realiseeritavust ei mõjuta asjaolu, et detailplaneeringu kehtestamist nõuab pankrotis olev isik, kes ise ei saa maksejõuetuse olukorras detailplaneeringut realiseerida. Kinnistu müümisel viib kehtestatud detailplaneeringu ellu kinnistu uus omanik. 12.5 Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt otsuses ja vaideotsuses toodud kohustusega esitada planeeringu koosseisus detailplaneeringu elluviimise tegevuskava. Praegu kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 2 lg 4 p 3 kohaselt kuuluvad planeeringu juurde lisad, mis võivad sisaldada planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu elluviimiseks vajalikke kokkulep3 peid. Kaebaja juhib tähelepanu viidatud sättes sisalduvale sõnale võivad ning rõhutab, et viidatud säte on jõustunud 01.07.2009, seega peale Lõhe kinnistu detailplaneeringu menetlust. Lõhe kinnistu osas on planeerimismenetlus viidud läbi menetluse ajal kehtinud õigusakte järgides ja vastustajal ei ole praegu õigust nõuda mingeid täiendavaid tegevuskavasid või kokkuleppeid. Vastustaja poolt viidatud õigusaktide sätted, millele väidetavalt Lõhe detailplaneering praegusel hetkel ei vasta, ei olnud kehtivad Lõhe detailplaneeringu koostamise ja detailplaneeringu menetlemise ajal. Kehtiv oli küll PlanS § 3 lg 1, kuid väide Lõhe detailplaneeringu mittevastavusele PlanS § 3 lg-ga 1 ei pea paika, sest planeeringu koostamine on olnud avalik ja kaasatud olid huvitatud isikud. 12.
20. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
21. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 13.
22. Vastustaja märgib esmalt, et Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsuse punktis 46 on üheselt öeldud, et planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni ja kohus ei saa teha vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutust; kohus saab teha vaid ettekirjutuse detailplaneeringu kehtestamise osas uue otsustuse tegemiseks. Sisuliselt tegi kohus seega vastustajale ettekirjutuse detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise osas uue otsustuse tegemiseks. Kaebaja leiab ekslikult, et kohus tegi ettekirjutuse teha otsus, millega kehtestada Lõhe kinnistu detailplaneering. 13.2 Vastustaja on seisukohal, et pärast Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 kohtuotsuse jõustumist 19.05.2010, oli ta kohustatud haldusmenetlust jätkama, uuesti läbi vaatama detailplaneeringu kehtestamise küsimuse ja teostama kaalutlusõigust lähtudes nendest asjaoludest, millised esinesid nüüd, mitte aga enam kui kaks aastat tagasi otsuse tegemise ajal, enam kui 4 aastat tagasi detailplaneeringu vastuvõtmisel või 6 aastat tagasi detailplaneeringu algatamisel. 13.3 Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-26-10 tuleneb, et Lõhe kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmise otsus ei olnud (otsuse p 19) piisavalt kaalutletud; vallavolikogu väide rahaliste vahendite puudumise kohta oli paljasõnaline; vallavolikogu jättis arvestamata kaebaja huvidega, näiteks nende kuludega, mida kaebaja kandis seoses detailplaneeringu kehtestamisega; välja ei toodud ühtegi kaalukat argumenti, mis viitaks olukorra muutumisele ajavahemikus alates detailplaneeringu algatamisest kuni planeeringu mittekehtestamiseni. 13.4 Vastustaja selgitab, et oluliseks asjaoluks uue haldusakti vastuvõtmisel oli see, et Lõhe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest oli möödunud juba üle 4 aasta. Ainuüksi ajafaktor nõudis kaalutlusõiguse teostamist selles, kas võib olla muutunud planeeringu elluviimise perspektiiv, planeeringust mõjutatud isikute ring ning nende huvid. Vastustaja juhindus siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-28-04 esitatud põhimõttelisest järeldusest. Konkreetsed asjaolud olid käesolevast vaidlusest erinevad, kuid see ei muuda põhimõtet, et enam kui 4 aasta möödumisel ei saa enam haldusorgan kaalutleda varasemaid asjaolusid, vaid peab hindama hetkeolukorda. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, et enam kui 4 aastat tagasi sai avalikkus tutvuda planeeringuga, ei tähenda, et 2011 ei peaks uuesti kaaluma avalikku huvi ja kolmandate isikute huve. Avalik huvi ja kolmandate isikute huvi ei ole samastatav avaliku väljapaneku läbiviimisega ja avalikkuse võimalusega detailplaneeringuga tutvuda. Pärast avaliku väljapaneku läbiviimist on piirkonda asunud elama hulgaliselt uusi elanikke, kel 2007 ei saanud olla huvi Lõhe kinnistu detailplaneeringu ja selle võimaliku kehtestamise tagajärgede suhtes. 4 Vastustaja selgitab, et Lõhe kinnistu vahetus naabruses on ajavahemikus 2007-2011 välja arendatud terve uus elamurajoon - Rahula detailplaneeringuala – ja seda teenindav taristu peaks läbima Lõhe kinnisasja. Vaidlustatud otsuse nr 265 tegemise ajaks (27.09.2011) ei olnud veel lõppenud kohtuvaidlus haldusasjas 3-10-1295, mis puudutas otseselt Rahula detailplaneeringuala elanikke ja nende huvides vajaliku, Lõhe kinnisasjal paikneva taristu õiguslikku seisundit. 13.5 Vastustaja selgitab, et otsusega nr 265 ei jäetud detailplaneering kehtestamata seetõttu, et kaebaja ei olnud nõus EhS §-s 13 nimetatud kohustusi ja muid rahalisi kohustusi enda peale võtma. Detailplaneeringu mittekehtestamise tõi kaasa eelkõige see asjaolu, et kohalikul omavalitsusel detailplaneeringu realiseerimiseks lähiaastatel rahalisi vahendeid ei ole, mis tähendab, et detailplaneering ei ole ka realiseeritav. 13.6 Vastustaja seletab, et juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisest huvitatud isik oleks olnud nõus omapoolse panusega, siis oleks haldusorgan saanud ka hinnata detailplaneeringu realiseeritavaks. Vastustaja ei nõustu sellega, et tal on käesoleval juhul kohustus eelistada eraõigusliku isiku huve vallaelanike huvidele ja avalikule huvile ning näha eelarves ette rahalised vahendid Lõhe kinnistu detailplaneeringu realiseerimiseks. Puudub vaidlus selles, et kui kohalik omavalitsus ei saa detailplaneeringust huvitatud isikuga kokkuleppele EhS § 13 ja/või muude kohustuste ülevõtmises vallalt, siis tähendab see seda, et detailplaneeringu kehtestamisega muutuvad EhS §-s 13 sätestatud kohustused valla kohustusteks, nii nagu ka detailplaneeringust tulenevad suurenevad muud kohustused. Niisuguses olukorras peab ja saab kohalik omavalitsus kaaluda, kas tal on võimalusi käsitletavate kohustuste täitmiseks. See, et detailplaneeringu algatamisel ei leppinud vald arendajaga kokku, et viimane võtab enda kanda EhS §-s 13 sätestatud kohustused, tähendab seda, et vald ei saa arendajalt nõuda nende kohustuste täitmist. See ei tähenda aga seda, et vald peab ilmtingimata detailplaneeringu kehtestama. Arendajaga detailplaneeringu algatamisel vastava kokkuleppe sõlmimata jätmine ei vabasta kohalikku omavalitsust diskretsiooni teostamisest, s.h nende asjaolude kaalumisest, kas detailplaneering on lähiaastatel realiseeritav ja kas kohalikul omavalitsusel on selleks võimalik rahalisi vahendeid ette näha ja neid kasutada, ning kas planeeringu kehtestamine on kooskõlas avaliku huvi ja kolmandate isikute huvide ja õigustega. Lisaks ei tähenda detailplaneeringu algatamine veel detailplaneeringu kehtestamist, ehk seda, et detailplaneeringu algatamisel tekkisid juba kohalikul omavalitsusel EhS §-s 13 sätestatud kohustused. 13.7 Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on eksimuses PlanS § 2 lg 4 p 3 rakendamise küsimuses. Vastustaja arvates on kaebaja eksimuses, kui väidab, et 01.07.2009 oli Lõhe kinnistu detailplaneeringu menetlus lõppenud ja seetõttu ei ole rakendatav ka vaidlusalune PlanS säte. Vastustaja märgib, et detailplaneeringu menetlus ei lõppenud ka mitte Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsuse jõustumisega 19.05.2010, vaid menetlus jätkus ja kohalik omavalitsus pidi planeerimismenetlust kohtu ettekirjutuse kohaselt jätkama. See tähendas menetluse ajal esinenud asjaolude kaalumist ja juhindumist kehtivatest õigusaktidest. Seega on õiguspärane, et vastustaja arvestas ka PlanS § 2 lg 4 p 3 sätestatut ja selle sätte eesmärki koosmõjus muude sätetega. 13.8 Asjaolu, et 2007 planeering vastu võeti, ei saa tänases muutunud õigusruumis olla enam formaalselt arvestatav. Tänasel päeval detailplaneeringu kehtestamise otsust tehes ei ole õige tugineda aastate eest aset leidnud faktilistele asjaoludele ning sel ajal kehtinud õigusele. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta tugineb akti andmise ajal kehtinud õigusaktidele. Antud kontekstis ei ole asjakohased kaebaja väited, et detailplaneeringu oleks pidanud 2011 kehtestama seetõttu, et see vastas väidetavalt 2007 (ehk vastuvõtmise ajal) kehtinud õigusele. 5 13.9 Kaebaja on vastustaja arvates ebaõige rõhuasetusega käsitlenud halduspraktikat, kus arendajad panustavad sotsiaalobjektide rahastamisse, pidades seda lubamatuks. Vastustaja ei ole üheltki arendajalt nõudnud sotsiaalobjektidesse panustamist, vaid teinud neile vastava ettepaneku, mis on tulenenud vajadusest täita avalikke ülesandeid, tagada vallaelanike ning avalikkuse huvid, mida ei ole aga võimalik teha vaid kohaliku omavalitsuse eelarvelistest vahenditest. Arendajad on nõustunud nii EhS § 13 kohustuste ülevõtmisega kui ka kokkulepitud ulatuses ja korras nendepoolsete panustega sotsiaalobjektide rajamisse. Vastupidiselt OÜ-le Agenor on teised arendajad mõistnud, et ilma vastavate kokkulepeteta jääksid detailplaneeringud kehtestamata, sest kohalik omavalitsus ei ole suuteline oma vahendite arvel tagama detailplaneeringute lähiaastatel realiseerimist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab järgnevalt oma seisukohti.
24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Sama paragrahvi lg 3 on sätestatud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
25. Kaebuse esitaja ja vastustaja on käsitlenud koos nii vaidlustatud haldusaktis kui ka selle suhtes tehtud vaideotsuses avaldatud seisukohti. Seetõttu käsitleb ka kohus neid koos analüüsides paralleelselt mõlema haldusakti õiguspärasust.
26. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on mõistnud valesti Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10 ning Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-08-625 järeldusi ning teinud taaskord põhjendamatu ning diskretsioonivigadega otsuse jättes tema poolt soovitud detailplaneeringu kehtestamata. Kaebaja leiab, et vastustajal ei olnud võimalik jätta detailplaneeringut kehtestamata, mistõttu vaidlustatud otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kohus kaebaja eeltoodud kaebuse ühe keskse seisukohaga, et vastustajal ei olnud tulenevalt varasematest jõustunud kohtuotsustest võimalik jätta detailplaneeringut kehtestamata ei nõustu. Kohus leiab, et nii halduskohtu (p 46) kui ka Riigikohtu otsusest ja eriti nende resolutsioonidest nähtub üheselt, et kohtud on teinud vastustajale kohustuslikuks detailplaneeringu kehtestamise osas uue otsuse tegemise, mitte ei ole ette kirjutanud ette, milline see otsus peab olema. Vastavalt on sõnastatud ka Tallinna Halduskohtu otsuse jõustunud resolutsioon. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus võimalus detailplaneeringu mittekehtestamise otsuse tegemiseks ja et vastustaja diskretsioon oli nähtuvalt Riigikohtu ja Tallinna halduskohtu otsustest taandatud 0-ni.
27. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti märkinud nii vaidlustatud otsuses (vt p 2.1 ja 2.2 esimene lõik tl 14) kui ka vaideotsuses (vt p 3.
28. tl 29), et peale kohtu poolt tehtud lahendit peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise küsimuse uuesti läbi vaatama ning asuma taaskord kaalutlusõigust teostama ja asjakohaseid huve kaaluma. Kohtu hinnangul kehtib see eriti olukorras, kus kohtuasja algatamise ja selle jõustumise vahele jääb pikk ajavahemik. Sellisel juhul tuleb kohalikul omavalitsusel 6 planeerimisotsuse langetamiseks paratamatult täiendavalt uurida vahepeal planeeringualal ja selle lähikonnas toimunud muudatusi ja kaaluda uuesti arvestatavaid vanu ja tekkinud uusi huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited selle kohta, et vastustajal puudus õiguspäraselt võimalus detailplaneeringu mittekehtestamise otsust teha ilmselgelt alusetud ja põhjendamatud.
29. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja väited, et detailplaneeringut ei saa kehtestada, kuna detailplaneeringu vastuvõtmisest on möödunud liiga palju aega ehk umbes 4 aastat, ei ole asjakohased ning antud juhul ei ole ka viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04 põhjendatud, sest asjaolud on võrreldes viidatud lahendiga kardinaalselt erinevad. Kaebaja leiab veel, et detailplaneeringu menetlus on läbi viidud seaduse kohaselt ja uue detailplaneeringu menetluse läbiviimiseks puudub vajadus. Samuti ei rikuks avalikkuse huve detailplaneeringu kehtestamine, sest avalikkusele on kogu info detailplaneeringu kohta olnud kättesaadav.
30. Kohus selgitab, et iga uue asja lahendamisel ja nn. pretsedendiõiguse kohaldamisel tuleb eraldi analüüsida, kas mingi konkreetne Riigikohtu lahend on kohaldatav uuele asjale ning võrrelda kaasuste asjaolusid. Kohus märgib, et olenemata sellest, et vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi asjaolud olid teistsugused, on selles väljendatud põhimõtteline seisukoht avalikkuse kaasamise osas kohaldatav käesolevale juhtumile. Nimelt on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et kohalikul omavalitsusel tuleb piisava tõhususega täita planeerimisseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel (vt nt RK lahendid 6.11.2002 nr 3-3-1-62-02 p 16, 15.01.2009 nr 3-31-87-08). Kohus on seisukohal, et avalikkuse kaasamise kohustust ei ole kohaselt täidetud olukorras, kus pärast planeeringu kehtestamise otsuse tühistamist langetatakse uus otsus ilma avalikkuse kaasamiseta juhul, kui tühistatud otsuse langetamise ja uue otsuse langetamise vahele jääb nii pikk aeg, et avalikkuse uus kaasamine on vajalik otsustamisel oluliste vahepealsel ajal muutunud asjaolude tõttu. Samas ei tähenda uuesti avalikkuse kaasamise vajaduse tekkimine tingimata seda, et kogu detailplaneeringu menetlus tuleks läbi viia algusest peale. Sellest tulenevalt nõustub kohus käesolevat asja lahendades ainult osaliselt vastustaja seisukohaga ning ka vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgituga, et planeeringu kehtestamiseks ja eelkõige avalikkuse kaasamiseks tuleb tekkinud olukorras tingimata läbi viia uus planeerimismenetlus. Kohus ei jaga seisukohta, et planeerimismenetlus tuleks sellisel juhul ilmtingimata viia läbi algusest peale, kuid märgib, et kohalikul omavalitsusel on siinkohal otsese seaduse regulatsiooni puudumise tõttu suur diskretsiooniruum otsustamaks, millisest staadiumist jätkata planeeringumenetlust selle suhtes haldusmenetluses langetatud lõppotsuse kohtu poolt tühistamisel. Iseenesest mõistetavalt tuleb sel juhul kohalikul omavalitsusel oma otsuseid põhjendada ja asjakohastel juhtudel hüvitada õigusvastase käitumisega tekitatud kahju. Valmisolekut tekitatud kahjude hüvitamiseks on oma seisukohtades möönnud ka vastustaja.
31. Kohus leiab, et vastustaja on käesoleval juhul põhjendatult asunud seisukohale, et detailplaneeringut ei ole võimalik kehtestada koheselt põhjusel, et detailplaneeringu menetlusest on möödunud liialt pikk ajavahemik ning detailplaneeringu kehtestamisega sellises olukorras võiksid saada oluliselt kahjustatud vahepeal muutunud teiste isikute õigused ja avalikud huvid. Samas ei nõustu kohus vastustajaga selles, et nimetatud põhjus saab olla planeeringu kehtestamata jätmise otsuse põhiliseks aluseks. Kohtu hinnangul tuleb vastustajal sellisel juhul muude planeeringu kehtestamist välistavate asjaolude puudumisel vajadusel läbi viia avalikkuse ja huvitatud isikute huvide planeerimisseaduses ettenähtud korras väljaselgitamine ning alles seejärel langetada põhjendatud planeerimisotsus. 7
32. Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks ei ole arvestatav põhjendus see, et eelarves puuduvad vahendid detailplaneeringu elluviimiseks. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10 p 15 ja Riigikohtu 28.10.2010 otsuse nr 3-3-1-37-10 p
33. Viidatud lahenditest tulenevalt leiab kaebaja, et nii valla arengukavas kui ka järgnevate aastate eelarvetes oleks tulnud ette näha raha EhS § 13 nimetatud kohustuse täitmiseks. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et tema tulubaas oleks viimasel ajal oluliselt vähenenud ning miks tal väidetavalt ei ole võimalik ette näha rahalisi vahendeid Lõhe detailplaneeringu kohase elamuarenduse sisese taristu rajamiseks. Samuti märgib kaebaja, et detailplaneeringu on realiseeritav kinnistu uue omaniku poolt. Vastustaja vaidles kaebuse esitaja seisukohtadele vastu, märkides, et arendajaga detailplaneeringu algatamisel vastava kokkuleppe sõlmimata jätmine ei vabasta kohalikku omavalitsust diskretsiooni teostamisest, sh nende asjaolude kaalumisest, kas detailplaneering on lähiaastatel realiseeritav ja kas kohalikul omavalitsusel on selleks võimalik rahalisi vahendeid ette näha ja neid kasutada, ning kas planeeringu kehtestamine on kooskõlas kolmandate isikute huvide ja õigustega ning avaliku huviga. EhS § 13 sätestab, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.
34. Kaebaja poolt viidatud haldusasja nr 3-3-1-26-10 lahendi punktis 15 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et juba detailplaneeringu algatamise staadiumis peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu taotlejaga kokku leppima ning otsustama EhS § 13 sätestatud tööde teostamise ja finantseerimise tingimused ja vajaduse korral ka muud tingimused, sh sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamise ja rahastamise. Kohus leiab, et põhimõtteliselt on see Riigikogu seisukoht õige, vaatamata asjaolule, et planeerimisseadus otse kohalikule omavalitsusele sellist ettekirjutust küsimuse lahendamiseks enne detailplaneeringu algatamist ei tee. Üheks põhjuseks, miks sellist kohustust planeerimisseaduses sätestatud ei ole on asjaolu, et tulenevalt planeerimismenetluse ülesehitusest ei saa välistada, et vastavate kulutuste tegemise vajadus võib ilmneda alles pärast menetluse algatamist näiteks seoses planeeringu avalikustamisel esitatud ja arvestatud ettepanekutega või muude asjaoludega või ka seoses arendaja vahetumisega ja esialgse planeeringu olulise muutmisega peale algatamist. Seega on kohtu arvates Riigikohtu eelkirjeldatud seisukoha rakendamisel ja kohalikule omavalitsusele EhS § 13 sätestatud tööde finantseerimiskohustuse üle otsustamisel igakordselt vaja tähelepanelikult uurida konkreetse planeeringumenetlusega seotud asjaolusid.
35. Kohus nõustub Riigikohtu halduskolleegiumiga täielikult selles, et kehtivale õigusele tugineva ja valla kehtiva otsuse täitmiseks raha eraldamata jätmist ei saa iseenesest lugeda objektiivseks ja ettenägematuks asjaoluks, mis välistab automaatselt detailplaneeringu kehtestamise. Kohus on seisukohal, et arvestades planeerimismenetluseks kuluvat aega ja selle seotust kohaliku omavalitsuse igapäevategevusega, saab ja peab kohalik omavalitsus planeerima rahalised vahendid EhS § 13 ettenähtud kohustuste täitmiseks, kui neid ei panda arendajatele. Loomulikult kerkib sellisel juhul üles küsimus ühe arendaja huvide eelistamisest teisele, millele on seoses käesoleva vaidlusega viidanud ka vastustaja. Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-37-10 tehtud lahendi punktis 16 täiendavalt selgitanud, et raha puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ka ettenägematult ja olla objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab algatatud detailplaneeringu jätta kehtestamata. Selliseks asjaoluks võib Riigikohtu arvates olla näiteks kohaliku omavalitsuse tulude ulatuslik ja ettenägematu vähenemine või täiendavate ulatuslike ja ettenägematute ülesannete täitmine. Kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel paratamatult kohustus kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve. Alles seejärel saab ta otsustada 8 konkreetse planeeringu kehtestamine või kehtestamata jätmine. Kohus sellistesse poliitilistesse otsustesse kohaliku omavalitsuse eelarve kujundamise sekkuda ei saa, kuid ta saab kontrollida diskretsiooniotsuse õiguspärasust.
36. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja ning vastustaja ei ole detailplaneeringu algatamisel ega hiljem lõplikult siduvalt kokku leppinud EhS § 13 viidatud kohustuste üleandmises kaebajale. Seega tuleb kohtul vaidluse lahendamisel muuhulgas analüüsida, kas vastustajal raha puudumine oli planeeritavate kulutuste eest ettenägematuks ja objektiivseks takistuseks, millisel juhul oli planeeringu kehtestamata jätmine põhjendatud. Samuti tuleb analüüsida, kas vastustaja on piisavalt teostanud kaalutlusõigust.
37. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuse p 2.3 kuni 2.6 ja vaideotsuse p 3.3 kuni 3.6 nähtuvad piisavad põhjendused, miks vastustaja ei saanud kehtestada Lõhe detailplaneeringut rahaliste vahendite puudumiste tõttu ning kohus, nõustudes esitatud põhjendustega, ei hakka lähtudes HKMS § 165 lg 2 kõiki neid kordama. Kohtu hinnangul on juba need kaalutlused ja põhjendused piisavad, et jätta detailplaneering kehtestamata juhul, kui kaebaja ei võta enda kanda EhS § 13 ettenähtud kulutusi taristu väljaehitamiseks ja seda vaatamata muude täiendavalt nõutud kulutuste õiguspärasusele või õigusvastasusele. Viimaste osas märgib kohus, et Riigikohus oma otsuse nr 3-3-1-26-10 punktis 15 ei välistanud, et konkreetse planeeringuga seotud täiendavad kohustused võivad olla seotud detailplaneeringuga.
38. Kohus leiab, et kuna kaebaja oli kohtuvaidlusele eelnenud detailplaneeringu menetlemise käigus andnud sisulise nõusoleku EhS § 13 nimetatud kohustuste kohalikult omavalitsuselt ülevõtmiseks, kuid planeerimismenetluses peale kohtuotsust vastavast kokkuleppest taganes (vt DP toimikus 7.09.2010 Agenor OÜ vastus Rae Valla Maakorraldus- ja Planeerimiskomisjonile, 03.08.2011 vastus Rae Vallavalitsuse 6.07.2011 kirjale), siis ei saanud vastustaja enne 19.05.2010 Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10 jõustumist teada kohustusest ja kaebaja taganemisest oma lubadusest planeerida oma eelarvesse EhS § 13 nimetatud kohustuste täitmiseks rahalised vahendid algatatud Lõhe detailplaneeringu osas. Seega tuleb välja selgitada, kas peale nimetatud kohtuotsuse jõustumist, pidi vastustaja seda tegema ning juhul, kui ta seda ei teinud, kas see oli õiguspärane ning kas tal oli õigus sellel alusel keelduda detailplaneeringu kehtestamisest. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja lubadustest taganemise tõttu oleks vastustaja detailplaneeringu realiseerimiseks vajalik rahaline koormus suurenenud olulisel määral ja talle ootamatult. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, ei ole sellist kaebaja käitumist võimalik pidada ka täielikult heauskseks. Seega ei olnud vastustajal kindlasti võimalik neid kulusid planeeringu realiseerimiseks vajalikus mahus ette näha enne asjakohaste kohtuotsuste jõustumist.
39. Teiseks on vastustaja põhjendatult välja toonud, et planeeringu algatamisel kehtis veel tulumaksuseadus (TuMS) § 5 lg 1 p 1 redaktsioon, mille järgselt laekus kohalikule omavalitsusele 11,93% üksikisiku tulumaksust. Sama seaduse ja sätte 1.04.2009 muudatustega vähendati vastavat tulumaksuosa 11,4%-ni, mis kärpis oluliselt vastustaja tulubaasi ja sundis kulutusi vähendama. Kaebaja heitis vastustajale ette, et vastustaja ei ole eeltoodut tõendanud. Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaolu, et majanduslanguse ning vastustaja poolt viidatud sätte muudatuse tulemusel langes oluliselt kõikide kohalike omavalitsusüksuste tulubaas, mistõttu kohus loeb vastustaja sellekohase väite põhjendatuks ning tõendatuks.
40. Eeltoodust tulenevalt on asjakohased ka vaidlustatud otsustes esitatud seisukohad eelarveliste vahendite ettenägematu ja objektiivse vähenemise osas peale detailplaneeringu algatamist 15.11.
41. 9
42. Kohtu arvates on vastustaja teostanud ka piisavalt kaalutlusõigust ja kaalunud kogukonna huve neile vajaliku avaliku teenuse finantseerimise ja kaebaja huvi teenida kasumit, eelistades neist esimest viimasele. Samuti on vastustaja välja toonud, et ühe arendaja projekti realiseerimiseks vajalike tööde põhjendamatu rahastamine valla poolt loob ebavõrdse olukorra võrreldes teiste arendajatega ja annab esimesele turul põhjendamatu konkurentsieelise.
43. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kohalikul omavalitsusel kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 tulenevalt seadusega sätestatud kohustus korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et esiteks tuleb tal täita seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesanded ning arvestada avalike huvidega arendaja erahuvide ees. Ainult siis kui avalikud huvid on piisavalt tagatud saab vastustaja kehtestada detailplaneeringu. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebuse esitaja võib olla keeldunud põhjendatult igasuguste EhS § 13 sätestatud kulutuste enda kanda võtmisest, kuid see ei tähenda seda, et vastustaja peaks seetõttu koheselt leidma rahalised vahendid nende samade kulutuste enda kanda võtmiseks. Kui vastustajal selleks reaalsed võimalused puuduvad, siis planeeringu kehtestamise üle otsustamisel oma diskretsiooni teostades on tal õigus raha puudumise argumendile ka tugineda esitades selleks omapoolsed kaalutlused. Käesoleval juhul ongi vastustaja seda teinud, mistõttu on vaidlustatud otsus ja vaideotsus selles osas õiguspärased ning tühistamisele ei kuulu.
44. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja on nähtuvalt vaidlustatud otsuse p 2.10 ning vaideotsuse p 3.4 nõus hüvitama kaebuse esitajale planeeringu koostamisel kantud kulud, millega tuli arvestada detailplaneeringu kehtestamata jätmise otsustamisel. Ka on vastustaja kaalunud nimetatud kulude näol tekkida võiva kahju ning avalike huvide ja kolmandate isikute õiguste vahel, leides, et vastav kahju ei prevaleeri viimaste ees.
45. Vastustaja on oma vaidlustatud otsustes põhjendatult kaalunud nii planeeringu realiseeritavuse, kui ka isikute võrdse kohtlemise küsimust, millest viimane on küll ainult toetav argument, mitte detailplaneeringu kehtestamata jätmise iseseisev alus.
46. Detailplaneeringu realiseeritavuse osas märgib kohus täpsustavalt, et nõustub vastustajaga selles, et planeeringu realiseeritavust tuleb hinnata. Kehtiva PlanS § 9 lg 1 sätestab, et detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Sama sätte kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioon ütles, et detailplaneering koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Seega on nii varaema kui ka kehtiva planeerimisseaduse redaktsiooni kohaselt detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Järelikult tuleb kohalikul omavalitsusel planeeringu kehtestamise üle otsustamisel muuhulgas kohustuslikult kaaluda planeeringu realiseeritavust lähiaastatel.
47. Kaebuse esitaja leiab, et asjaolu, et ta on pankrotis ei ole takistuseks planeeringu realiseerimisele. Kohus kaebajaga nii üheselt nõustuda ei saa. On küll õige, et juhul kui kaebaja võõrandab kinnistu, saab planeeringu realiseerida uus kinnistu omanik. Samas ei ole 10 kaebaja esitanud ühtegi tõendit ei haldusorganile planeerimismenetluses ega ka kohtule, millega oma väidet kinnitada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kaebajal mitmel korral õnnestunud pankrotimenetluses enampakkumisel asjaga seotud kinnistut müüa. Seega puudub vastustajal igasugune kindlus detailplaneeringu realiseeritavuse osas. Asjaolu, et kaebaja soovib tõsta kinnistu väärtust kehtestatud detailplaneeringuga, ei saa olla põhjenduseks detailplaneering kehtestada ning jätta hindamata reaalne olukord. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on vastustaja seisukoht, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli planeeringu realiseeritavus kaheldav ning juhul, kui uus kinnistu omanik soovib planeeringu kehtestamist, siis saab ta taotleda uue planeeringumenetluse algatamist või vana menetluse uuendamist.
48. Kaebaja leiab, et Lõhe kinnistu osas on planeerimismenetlus läbi viidud menetluse ajal kehtinud õigusakte järgides ja vastustajal ei ole käesoleval hetkel õigust nõuda mingeid täiendavaid tegevuskavasid või kokkuleppeid. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja väited Lõhe detailplaneeringu mittevastavuse kohta kehtivatele õigusaktidele ei ole asjakohased. Vastustaja seevastu on seisukohal, et kaebaja on eksimuses väites, et 01.07.2009 oli Lõhe kinnistu detailplaneeringu menetlus lõppenud. Vastustaja leiab, et Lõhe kinnistu detailplaneeringu menetlus jätkus ka peale 19.05.2010, kui Tallinna Halduskohtu otsus jõustus, mis tähendas ühtlasi menetlus ajal esinenud asjaolude kaalumist ja juhindumist kehtivatest õigusaktidest.
49. Kohus leiab, et siinkohal tuleb lahendada küsimus, kas vastustajal oli õigus tugineda vaidlustatud otsuste tegemisel planeerimisseaduse olulistele muudatustele, mis jõustusid 01.07.2009 ja nõuda Lõhe detailplaneeringu vastavust uuele seaduse redaktsioonile või mitte.
50. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Seega menetluslike normide muutumisel tuleb lähtuda menetluse alguses kehtinud normidest. Kui haldusmenetluse kestel muudetakse aga seadustes haldusakti andmise materiaalõiguslikke eeldusi – õiguslikku alust või ka norme, mis võivad haldusakti andmise välistada – tekib küsimus, kas lähtuda tuleb haldusmenetluse alguses kehtinud või akti andmise ajal kehtivast normistikust. Vastus pole ühene see sõltub haldusakti iseloomust ja ka seadusandja tahtest. /…/ Tagasiulatuva jõu saab reeglina anda vaid isikut soodustavatele sätetele. Ometi ei ole ka koormavatele sätetele tagasiulatuva jõua andmine täielikult välistatud, kuid see on vajalik avalikes või teise isiku huvides ja sellega ei kahjustata õiguspärast ootust ülemäära /…/.( A.Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004)
51. PlanS § 1 lg 2 kohaselt on planeerimisseaduse eesmärk tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsustes tuginenud esiteks PlanS § 3 lg 1, mis sätestab, et planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Nimetatud säte kehtis nii enne 01.07.2009 muudatusi kui ka praegu. Teiseks on vastustaja tuginenud PlanS § 2 lg 4 p 3, mille kohaselt planeeringu juurde kuuluvad lisad, mis võivad sisaldada planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu elluviimiseks vajalikke kokkuleppeid (jõustus 01.07.2009). Viidatud säte on materiaalõiguse norm.
52. Kohus on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud kohaldada kehtivat materiaalõigust ning vastustajal oli õigus nõuda vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuete täitmist, kuna need tagavad eelkõige 11 planeerimisseaduse eesmärkide täitmist. Kohus leiab, et uue avalikustamise nõude, planeeringu tegevuskava esitamise nõude jt. nõuete esitamisega ei ole ülemääraselt kahjustatud kaebaja huve. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud otsused ka selles osas õigusvastased ning tühistamisele ei kuulu.
53. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tal puudub õiguslik alus Rae Vallavolikogu 27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ning jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja poolt esitatud tühistamiskaebus jäi rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus Rae Vallavolikogu kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu DP kehtestamise küsimus.
54. HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tegi kohus otsuse kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ei nõudnud, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 12