KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 30.aprillil 2013.a. Tallinnas 3-12-2447 J.M. kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 31.
- 2012.a. käskkirja nr 3-1/176 tühistamiseks kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 30.mail 2013.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 20.09.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/159 algatati Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis(MUPO) distsiplinaarjuurdlus nr 017-2012 T.T.e kaebus alusel, mille kohaselt MUPO ametnik ületas sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas. 31.10.2012.a. MUPO käskkirjaga nr 3-1/176 karistati J.M.t avaliku teenistuse seaduse(ATS - siin ja edaspidi kuni 31.03.2013.a. kehtinud ATS) § 85 lg 1 p 1 alusel noomitusega selle eest, et tema 14.09.2012.a. ületas põhjendamatult sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas, millega pani toime ATS §-s 84 p 3 nimetatud süüteo - ametniku enese ja ametiasutuse diskrediteerimise. J.M. rikkus liiklusseaduse(LS) § 24 lg 2, mis sätestab, et kui käigusillale või tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik pole kaugemal kui 100 m, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu, ning MUPO sisekorraeeskirja punkte 13.3.7 ja 13.3.21, mis kohustavad teenistujat riietuma ja käituma korrektselt ning täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid kohustusi. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse(TDVS) § 10 kohaselt ei takista töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Need menetlused on erinevad ega sõltu otseselt üksteisest, kuigi tugineda võib samadele faktidele ja kasutada osaliselt ka samu tõendeid. Seetõttu on täiesti asjassepuutumatu J.M. väide, et distsiplinaarkaristust ei saa talle määrata, kuna tema osas pole jõustunud väärteolahendit. Distsip- linaarmenetluse läbiviimine ei takista selle raames kogutud materjali edastamist Politsei- ja Piirivalveametile J.M. suhtes väärteomenetluse algatamiseks. Distsiplinaarmenetluse puhul pole tegemist kriminaalmenetlusega, vaid haldusmenetlusega, mis ei suru menetlejat niivõrd jäikadesse raamidesse, kui seda teeb kriminaalmenetlus. Menetluses kogutud teave on piisav tõendamaks, et J.M. ületas sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas. J.M. vastupidised väited on paljasõnalised. J.M. väidab, et T.T.e poolt esitatud foto pole piisavaks tõendiks, et just tema ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas, jättes tähelepanuta, et tema isiku tundis fotolt ära osakonnajuhataja R. S.. T.T. on distsiplinaarjuurdluse läbiviijale edastanud ka omapoolsed täiendavad selgitused sündmuse toimumise asjaolude osas ning patrulllehelt nähtuva informatsiooni kohaselt ei saanud fotole jäädvustatud mootorsõidukit samal päeval kasutada ükski teine naisametnik. Samas pole J.M. fotol fikseeritud tänavaületamisele vastu vaielnud ning on esitatud vastuskirja projektis tänava ületamist fotol kajastatud viisil möönnud. Välijuhtimise peainspektor R. R. on tunnistajate juuresolekul rullikuga üle mõõtnud vahemaa kohast, kus J.M. sõiduteed ületas, kuni fotol paistva ülekäigurajani ning saanud vahemaaks mitte enam kui 70 m. Sellega on J.M. rikkunud LS §-s 24 lg 2 sätestatud imperatiivset käitumisjuhist. R.R. tehtud kontrollmõõtmise tulemused on õiged, sest kontrollmõõtmine läbi viidi ametile kuuluva taadeldud aparaadiga ja selle juures viibis veel kaks ametnikku. Väärtegude puhul on karistatavad ka ettevaatamatusest toimepandud teod. Arvestades J.M. positsiooni kohtuvälise menetleja ametnikuna, varasemat töökogemust politseis ja hariduslikku ettevalmistust(jurist), on ta väärteo toime pannud vähemalt kergemeelsuse vormis. Oma teoga riivas J.M. vähemalt kolme isiku õiglustunnet, mis põhjustas nende sellise pahameele, et nad esitasid ametile kaebuse. Vormi kandva järelevalveametniku ilmselgelt põhjendamatu õigusevastane tegevus diskrediteerib ametnikku ning ka ametiasutust märkimisväärselt, põhjustades avalikku hukkamõistu. J.M. on toime pannud ATS §-s 84 p 3 ettenähtud distsiplinaarsüüteo, milleks on vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Praegusel juhul pandi tegu toime teenistuses olles ja ametivormi kandes. Riigikohtu halduskolleegium on 17.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-38-02 märkinud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. MUPO näol on tegemist linnavalitsuse korrakaitseüksusega kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 531 lg 1 mõttes. MUPO põhimääruse § 5 kohaselt on ameti tegevusvaldkonnaks osalemine avaliku korra tagamisel, järelevalve teostamine linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle, häiritud liikluse korral ajutine liikluse reguleerimine ja sisevalve üksuse ülesannete täitmine Tallinna haldusterritooriumil. Arvestades MUPO kui linnavalitsuse korrakaitseüksuse ülesannetega seonduvat, on Riigikohtu halduskolleegiumi suunis kohaldatav ka praegusel juhul ning J.M. peab tavakodanikuga võrreldes enam aru saama oma käitumise laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2003.a. otsuses nr 3-3-1-70-03 on märgitud, et „Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasu2 tuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel.“ Liiklusseaduse eiramine J.M. on toonud endaga kaasa nii MUPO kui ka J.M. enda diskrediteerimise, mis väljendus ametisse laekunud kaebuse näol. Järelevalveametnik, kes käitub ise õigusvastaselt, naeruvääristab iseend ja ametit, kus ta töötab ning seab seega kahtluse alla enda ja kogu ameti tõsiseltvõetavuse. Ületades 14.09.2012.a. põhjendamatult sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas, pani J.M. toime liiklusalase väärteo süülise teona, mis samaaegselt on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning on diskrediteerinud nii ametiasutust kui ka ametnikku ennast. Ametnik peab olema laitmatu renomeega ning amet kontrollib oma teenistujate õiguskuulekust nii teenistusse asumisel kui ka teenistuse kestel poolte kokkuleppel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri tühistada. Haldusakt ei vasta õigusselguse põhimõttele, sest on laialivalguv, sisaldades olulises ulatuses ebavajalikku ja eksitavat informatsiooni, mis teeb selle raskesti jälgitavaks. Vastustaja pole tõendanud TDVS §-s 6 lg 1 sätestatud 1-kuulist karistuse määramise tähtaega alates juhi poolt süüteost teadasaamisest. Distsiplinaarmenetlust alustati 20.09.2012.a., kuid karistus määrati 31.10.2012.a. Paljasõnalised on väited, et kaebaja teenistussuhe oli ajutise töövõimetuslehe tõttu peatunud, kuna töövõimetuslehe koopiat distsiplinaarmenetluse materjalile lisatud pole. T.T.e kaebus laekus 15.09.2012.a. e-kirja teel ilma allkirjata. Materjali põhjal pole võimalik tuvastada, kas T.T.e isikut kontrolliti, kas selline isik on olemas ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga. Seetõttu on kahtluse all nii T.T.e kui ka kaebuse sisu usaldusväärsus. Puuduvad tõendid, et T.T.e poolt edastatud fotol oleks üldse kaebaja, samuti pole kontrollitud, kas fotot pole töödeldud. Foto on tehtud ebakvaliteetse vahendiga ning pildistatava objekti suhtes selja tagant ja kaugelt, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et fotol on kaebaja. Paljasõnaline on väide, et R.S. tundis kaebaja fotol ära. Puuduvad tõendid, et graafiku alusel töötav kaebaja oli sel päeval üldse tööl, et ta juhtis ametiautot reg.nr 967 MHG ning et ametiauto oli vaidlusaluses kohas Nõmme tee ja Räägu tänava ristmiku läheduses. Puuduvad andmed, mis vahendit R.R. sündmuskohal teeületuskoha ja ülekäiguraja vahemaa mõõtmisel kasutas ning andmed seadme väidetava taatlemise kohta. Puudub dokument mõõtmise tulemuse fikseerimise kohta koos tunnistajate allkirjadega. T.T. kinnitas oma kaebuses, et temaga koos viibis veel kaks isikut, kuid distsiplinaarmenetluse käigus pole neilt seletusi võetud. Kõik MUPO patrulliosakonna ametnikud patrullivad vähemalt kahekesi. Kui kaebaja kusagil käis, pidi selle juures viibima ka tema paarimees, kuid materjalis puudub info paarimehe isiku kohta ja tema seletus. See annab aluse arvata, et koguti sihilikult ainult süüstavaid tõendeid ja jäeti kogumata kõik võimalikud tõendid, mis oleksid kaebajat võinud õigustada. Distsiplinaarmenetluse läbiviija viitab patrullilehele, mis peaks välistama selle, et kõnealust sõidukit oleks saanud kasutada sel kuupäeval keegi teine, kuid patrullilehte pole distsiplinaarmenetluse materjalile lisatud. Vastustaja pole teinud midagi distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks, on jätnud kõik tõendid kogumata ja tõlgendanud meelevaldselt kõik kahtlused kaebaja kahjuks. Kaebajale pole sisulisi küsimusi esitatud ning alusetu on väide, et vastuskirja projektis on kaebaja tänava ületamist fotol kajastatud viisil möönnud. Kaebaja pole seda möönnud, vaid kirjutas üksnes, et tema arvates ületab fotol olev isik teed vastavalt seadusele. Vastustaja väide, et LS nõuete eiramine on vastuolus ametnikele esitatavate nõuetega, pole kooskõlas vastustaja senise praktikaga. MUPO ametnike hulgas on mitmeid ametnikke, kes on saanud väärteokorras karistada kiiruseületamise, turvavööta sõitmise vmt eest ning meedias on mitmel korral kajastatud juhtumeid, kus MUPO ametnikud on parkinud sõidukeid keelatud kohta, kuid distsiplinaarmenetlust nendel puhkudel läbi pole viidud. 3 Vastustaja on kaebaja tegevuse kvalifitseerimisel LS-i järgi ületanud oma pädevuse piire ja asjaolusid kontrollimata mõistnud kaebaja süüdi väärteo toimepanemises. Väärteomenetlust läbi viimata aga ei saa väita, et kaebaja on sellise väärteo toime pannud. Vastustajal puudub selliste väärtegude menetlemise õigus ja pädevus. Vastustaja selgitus, et distsiplinaarmenetlus ja väärteomenetlus võivad samas asjas paralleelselt kulgeda ja mõlemas asjas sisuliselt sama teo eest ka karistused määrata, on antud asjas täielikult kohatu, kuna kaebaja ei vaielnud väärteomenetluse vastu, vaid viitas sellele, et vastustaja ei saa ega tohi antud juhul väärteomenetlust läbi viia ja pädev asutus pole seda samuti teinud. Distsiplinaarmenetluses ei pea menetlusalune isik tõendama oma süütust, vaid vastustaja peab tõendama kaebaja poolt süülise teo toimepanemise. Vastustaja pole ise ka aru saanud, millise distsiplinaarsüüteo kaebaja tema arvates on toime pannud. Esmalt on väidetud, et kaebaja on toime pannud ATS § 84 punktis 3 sätestatud süüteo, seejärel, et ATS § 84 punktis 2 ning siis, et ATS § 84 punktides 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteod. Vastustaja süüdistab kaebajat iseenda ja ametiasutuse diskrediteerimises ning viitab, et diskrediteerimisega on tegemist üksnes siis, kui selline tegevus on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Samas pole vastustaja aga kuidagi püüdnudki välja selgitada, kas mingit maine kahjustumist avalikkuse poolt on toimunud, rääkimata sellise maine olulisest kahjustamisest. Ühe tuvastamata avaldaja kontrollimata kaebuse põhjal ei saa kindlasti rääkida asutuse maine olulisest ja tegelikust kahjustumisest. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Enamus suhtlusest ametiasutuste ja kodanike vahel käib e-kirja teel ning lähtudes haldusmenetluses rakenduvast vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõttest ei kiusa haldusorgan tema poole pöördujaid digitaalallkirja nõudmisega juhul, kui tegemist on infovahetusega. Pealegi tundis J.M. vahetu juht R.S. kaebaja ära kaebusele lisatud fotol. Rikkumine on visuaalselt fikseeritud fotol, kus on näha, et kaebaja ilmselgelt ületab sõiduteed ülekäigurajale lähemalt kui sada meetrit. Kuni kohtumenetluseni pole kaebaja kordagi väitnud, et fotol oleks kujutatud kedagi teist. Haldusmenetluses on menetluse läbiviijal lai otsustusõigus tõendite kogumise ulatuse osas, mistõttu pole vastustaja ühegi menetlusnormi vastu eksinud. Kaebajal oli võimalik kogu menetluse vältel esitada ennast õigustavaid tõendeid. Näiteks Riigikohtu praktikas kriminaalasjades on asutud seisukohale, et kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete kontrollimiseks. Vastasel juhul pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda seisukohta saab analoogia korras kohaldada ka praegusel juhul. Mõistlik heauskselt käituv subjekt teeb distsiplinaarmenetluse läbiviijaga koostööd, mis võimaldab asjas objektiivsele ja õigele tulemusele jõuda. Kaebaja eiras kontakte menetluse läbiviijaga, esitades vaid paljasõnalisi väiteid. Tallinna Halduskohus on jõustunud lahendis nr 3-12-477 märkinud, et TDVS § 10 kohaselt ei takista töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist; nimetatud menetlused on erinevad ega sõltu otseselt üksteisest, kuigi tugineda saab/võib samadele faktidele ja kasutada osaliselt ka samu tõendeid. ATS § 84 alapunktide osas on tegemist eksimusega, mis aga ei tekitanud olukorda, et kaebaja ei saa aru, mille eest teda karistati, kuivõrd rikkumise sisu on üheseltmõistetavalt lahti kirjutatud. Ebatäpsused on MUPO 13.12.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/193 parandatud(tl 91). Varasem olukord, kus MUPO juhtstruktuuris valitses nihilistlik arusaam eetilisest käitumisest ja oma vigu avalikult ei tunnistatud, on tänaseks muutunud. Järelevalvefunktsiooni täitev ametnik peab olema kõrgete moraalsete ja eetiliste tõekspidamistega ning arvestama, et tema tegevus saadab alati tähelepandava signaali avalikkusele. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub kaebajaga, et käskkiri on liiga pikk (10 lk) ning kogu vajaliku informatsiooni oleks MUPO võinud mahutada tunduvalt lühemasse teksti. Kuid kaebusest nähtuvalt ei takistanud kaevatud haldusakti ohtrasõnalisus kaebajal aru saamast, mille eest teda karistati ega 4 teinud võimatuks käskkirja vaidlustamist kohtus. Vastustaja pole kaebaja teeületuse kvalifitseerimisel LS-i rikkumisena ületanud oma pädevuse piire. Kuna distsiplinaarjuurdlus algatati T.T.e teate alusel, milles väideti, et kaebaja rikkus väljaspool ülekäigurada sõiduteed ületades LS-i, oli MUPO-l distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel õigus ja kohustus hinnata, kas vaidlusaluses kohas sõiduteed ületades kaebaja rikkus LS-i või mitte. Käskkirja lk-l 7-8 on selgelt välja toodud, et ületades sõiduteed ülekäigurajast mitte kaugemal kui 70 m rikkus kaebaja LS §-s 24 lg 2 sätestatud imperatiivset käitumisjuhist, mille kohaselt, kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik pole kaugemal kui 100 m, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu; ning et LS-i osutatud sätte rikkumisega rikkus kaebaja ka MUPO sisekorraeeskirja punkte 13.3.7 ja 13.3.21, mis kohustavad teenistujat riietuma ja käituma korrektselt ning täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid kohustusi; oma teoga on kaebaja toime pannud ATS §-s 84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo, s.o. vääritu teo, s.o. süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Käskkirja resolutsiooni punktis 1 on küll ekslikult kirjutatud, et kaebaja pani toime ATS § 84 punktides 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteo ning eelviimases lõigus enne resolutsiooni on ATS § 84 p 3 teokoosseis omistatud sama paragrahvi punktile 2, kuid need ilmselged näpuvead ei anna alust käskkirja tühistamiseks, sest haldusakti tekstis käsitletakse vaidlusalust teeületust siiski ainult ATS §-s 84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseisust lähtudes ja kaebusest nähtuvalt on ka kaebaja aru saanud, et teda on karistatud selle sätte alusel. ATS § 84 p 1 järgi on süütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine ning ATS § 84 p 2 järgi ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Käskkirja sisus pole ühtegi viidet taolisele tegevusele ning MUPO on 13.12.2012.a. käskkirjaga nr 3-1/193 nimetatud vead vaidlustatud käskkirjas ka parandanud(tl 91). Vastustaja pole ületanud TDVS §-s 6 lg 1 sätestatud 1-kuulist karistuse määramise tähtaega. Tulenevalt TDVS §-st 6 lg 3 ja ATS §-dest 87 p 1; 108 p 3 ei arvata ühekuuse tähtaja hulka aega, mil ametniku teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Distsiplinaarmenetlust alustati 20.09.2012.a., kohe järgmisel päeval aga peatati seoses kaebaja haiguslehele jäämisega haiguslehel viibimise ajaks, s.o. kuni 10.
- 2012.a.(kaasa arvatud) ning karistus määrati 31.10.2012.a.(tl 23, 25, 89). Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja nõudmine, et distsiplinaarmenetluse materjalile oleks tulnud lisada töövõimetuslehe koopia - töövõimetuslehel viibis ju kaebaja ise, seega pidi tema ise ka kõige täpsemalt teadma, mis ajast mis ajani ta töövõimetuslehel viibis ning vastustajal polnud mingit vajadust seda kaebajale töövõimetuslehega tõendama hakata. Asjaolu, et T.T.e 15.09.2012.a. e-kiri polnud digitaalselt allkirjastatud, ei muuda distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Menetlust alustati MUPO initsiatiivil T.T.e teate alusel, haldusmenetluse seadus ega TDVS ei sätesta, millise materjali alusel haldusorgan võib menetlust alustada. Arusaamatu on ka kaebaja poolt T.T.e ja tema teate sisu usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine põhjusel, et vastustaja pole kontrollinud kas sellenimeline isik on üldse olemas ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et niisugust isikut nagu T.T. pole olemas. Kaebaja loogikast lähtudes peaks kohus aga jätma läbi vaatamata kõik kinnipeetavate poolt vanglaametnike peale esitatud kaebused (mis moodustavad kaebuste üldhulgast märkimisväärse osa), kuna niisugustel juhtudel on kaebuste esitajatel alati eelnevalt olnud negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga(vanglaga). Samuti ei anna MUPO varasem ülemäära leebe suhtumine oma ametnike poolt toimepandud LS-i rikkumistesse kaebajale alust nõuda, et niisugune suhtumine peaks aina jätkuma ja laienema ka temale. Kaebaja väide, et see pole tema, kes T.T.e poolt esitatud fotol MUPO vormis liigub üle sõidutee selle vastasserva pargitud rohelist värvi sõiduauto poole, on paljasõnaline. T.T.e teatel on see foto tehtud 14.09.2012.a. kell 13.03 Räägu tn ja Nõmme tee ristmikul ning seal peatunud MUPO auto reg.nr oli 967 MHG. Sama kuupäeva patrullilehe järgi on selle sõidukiga 5 ajavahemikus 12.00-00.00 patrullinud toimkond koosseisus patrulli vanem A. O. ja autojuht J.M. ning kell 13.00 on nad kontrollinud Nõmme tee 53 ühte FIE-st sõidukijuhti(tl 70, 77). Peatumist Nõmme linnaosas 14.09.2012.a. kella 13.00 paiku, kinnitab ka kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. O. Autot juhtis J.M., kes peatumise järel käis korraks autost väljas, kus, seda tunnistaja ei näinud, sest täitis samal ajal autos patrullilehte. Selles kohas kontrollis patrull taksoregistrist sõidukikaardi olemasolu ühe taksol, masinat ennast peatamata. Hiljem käis tunnistaja samas kohas koos R. R. ja A. K.ga. R.R. mõõtis rattakujulise mõõduriistaga ülekäiguraja kaugust sellest kohast, kus auto 14.09.2012.a. oletatavalt seisis ning mõõteriist näitas 67 m, tunnistaja tegi mõõteriistast ka foto(tl 73). Tunnistaja A.K. kinnitab, et viibis 2012.a. sügisel koos A.O.ga juures, kui R.R. Nõmme teel mõõtis mõõtekettaga mingi foto järgi, millel oli MUPO vormis isik, leitud koha kaugust ülekäigurajani ja mõõteriist näitas vahemaaks umbes 70 m. Vastustaja väitel oli mõõteriist taadeldud, kuid kaebaja seab selle kahtluse alla põhjusel, et distsiplinaarjuurdluse materjalile pole sellekohast tõendit lisatud. Kohtu arvates pole nimetatud asjaolul mingit tähtsust. Taatlemine annab garantii, et seade mõõdab tehnilistes tingimustes fikseeritud täpsusega neid näitajaid, mille mõõtmiseks ta on loodud. Mõõtmistäpsuse garantii on oluline, kui mõõdetakse näitajaid/nähtusi/ilminguid, mis võivad hiljem muutuda või hoopis kaduda nagu näiteks sõiduki kiirus mingil ajahetkel või alkoholisisaldus isiku poolt väljahingatavas õhus. MUPO auto asukoht on täpselt tuvastatav fotol(tl 70) nähtava maja ja tänavavalgustusposti järgi senikaua, kuni need objektid seal seisavad ning kahtluse korral on võimalik seda vahemaad igal ajal üle mõõta kasvõi tavalise mõõdulindiga. Kohus pakkus niisugust võimalust ka kaebajale, kes aga loobus sellest, mis näitab, et kaebaja tegelikult ei kahtle mõõtmistulemuse õigsuses. Tunnistaja R. S. kinnitab, et tundis 2012.a. septembris MUPO-sse laekunud kaebusele lisatud fotol ära kaebaja. Arvutis olev foto on väiksem ja selgem kui kohtutoimikus ning on näha, et sellel jäädvustatud isikul on enam-vähem õlgadeni juuksed, samas kui A.O. on praktiliselt kiilaspäine. Kuna positsioneerimisseadme väljavõttest nähtuvalt peatus vaidlusalusel ajal ja kohas just J.M. juhitud patrullauto, pidi see isik olema J.M.. Tunnistaja saatis J.M.le kodaniku meili koos fotoga ja küsis, kuidas ta sellele vastaks. J.M. vastas, et ametnik ületas teed vastavalt seadusele. Kaebaja ise on küsimuses, kas vaidlusalusel fotol on tema või mitte, olnud vastandlikel positsioonidel. R.S. e-kirjale "Palun koosta vastuseprojekt, kuidas vastaksid avaldajale ja põhjendaksid oma teguviisi arvestades samas sellega, et vastus läheb välja juhataja allkirjaga ja ameti nimel...." vastas kaebaja: "Vastuseks Teie kaebusele teatame, et antud isik ületas sõiduteed vastavalt seadusele", eitamata, et fotol jäädvustatud isik on tema ise, kuigi R.S. kirja sõnastusest on üheseltmõistetavalt aru saada, et kaebajal on palutud põhjendada enda teguviisi(tl 72). Vastuväidetes distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele ei väida kaebaja, et isik fotol pole tema, kuid seab kahtluse alla foto usaldusväärsuse(tl 15-16). Kaebuses kohtule(p 2.2.4) märgib kaebaja, et pole tõendatud, et fotol kujutatud isik on tema; 28.
- 2013.a. kohtuistungil möönab, et fotol olev isik võib küll olla tema, kuid vahemaa mõõtmise viis on kahtlane(tl 104 pöördel); 22.04.2013.a. kohtuistungil aga kinnitas, et ei ületanud selles kohas teed. Kohus leiab, et ülaltoodud tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega on tõendamist leidnud, et vaidlusalusel ajal ja kohas ületas teed kaebaja, rikkudes sellega LS § 24 lg 2 ja MUPO sisekorraeeskirja punkte 13.3.7; 13.3.
- Kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud ATS §-s 84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteona, kohus nõustub selle kohta käskkirjas esitatud põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku §-le 165 lg 2 tuginedes vajalikuks neid korrata. Distsiplinaarsüüteo eest määratud karistus - noomitus - pole ebaproportsionaalselt karm, võrreldes süüteo raskusega. Kohtunik: D.Maastik /allkirjastatud digitaalselt/ 6