Obsah (7)

§ 52§ 8§ 9§ 5§ 34§ 35§ 49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 02.07.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2631 Haldusasi M.M.a (M.) kaebus

§ 52

lg 1 kohaselt määrab ülem distsiplinaarkaristuse viivituseta, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul alates distsiplinaarsüüteost teadasaamisest. Kuna tunnistaja R.B. 29.05.2013 kohtuistungil ei osanud öelda, kuna pataljoniülem rikkumisest teada sai, siis tuleb tõendatuks lugeda, et ülem sai asjaoludest, mis tingisid menetluse läbiviimise, teada hiljemalt 04.09.

1. Seega täitus 30-päevane tähtaeg 04.10.
2. Võrdsuspõhimõttest lähtuvalt ei ole võimalik väita, et kellegi teise juhtum oli olulisem või kiirem ja kaebaja põhiõigusi võib selle tõttu rikkuda. Tunnistaja R.B.i ütlustest selgus, et vahejuhtumid, mille tõttu M.M.a distsiplinaarjuurdlus edasi lükati, juhtusid juulis. See tähendab, et kui septembris ei olnud juurdlust lõpule viidud, siis oli ka nende juhtumite puhul tähtaega rikutud ja tähtaegadest mittekinnipidamine ei ole ühekordne juhtum. 14.05.2013 kohtuistungil on vastustaja esindaja võtnud omaks, et teenistusliku juurdluse tähtajast ei peetud tõesti kinni (protokoll lk 4). R.B.i väitel oli tähtaja edasilükkamise põhjuseks täiendavate selgituste küsimise vajadus, kuid ükski tõend seda väidet ei kinnita. Kaebuse esitaja 15.10.2012 protokollitud selgitused, millele viitas vastustaja esindaja 14.05.2013 protokollis lk 5, on võetud kaebaja initsiatiivil ja nõudmisel. Hoolimata sellest, et karistuse määramise tähtaega ületati, oli M.M.al õigus kasutada ärakuulamisõigust, mille käigus ta juhtis tähelepanu ka tähtaja ületamisele. Kaebaja jääb oma kaebuses esitatud seisukoha juurde, et talle ei ole tähtaja edasilükkamisest teatatud, mida kinnitavad ka R.B.i vastuolulised ütlused. 29.05.2013 protokolli lk-l 3 on väide, et R.B. teavitas kaebajat tähtaja edasilükkamisest ning samas on vastus tema küsimusele, millest selgub, et tähtaja pikendamise kohta sai ta teada alles siis, kui ta ise seda küsima läksin peale tähtaja ületamist. Protokollist selgub, et R.B. teavitas kaebajat juurdlustähtaja pikendamisest, mille peale M.M. olevat öelnud, et ärge siis karistage. Sellest järeldub, et info ei olnud talle edastatud arusaadavalt ja ta ei saanud aru, millest jutt käib. Karistuse määrajal on kohustus süüteoga seonduvad asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kui tähtaeg on ületatud, siis ei ole võimalik enam karistust määrata. Asjakohatu on väide, et kaitseväes on ülemal õigus muuta seadusandja poolt määratud tähtaegu. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mille kohaselt tal oli õigus tähtaega pikendada. Haldusakti põhjendamiskohustuse hulka kuuluvad akti andmise õigusliku ja faktilise aluse väljatoomine, sh peaks olema ka viide nii olulisele õigusnormile, kui seda on tähtaja edasilükkamine. Kuna seda esitatud ei ole ja vastustaja ei ole suutnud ka kohtumenetluse jooksul esitada õiguslikku alust tähtaja edasilükkamiseks, siis tuleb käskkiri tühistada tähtaja rikkumise tõttu.
3. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on rikutud menetlusreegleid M.M. jääb kaebuses esitatud seisukoha juurde, et distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus, mis tuleb läbi viia haldusmenetluse reeglite kohaselt. Kuigi HMS § 112 lg 2 kohaselt kohaldatakse Haldusmenetluse seadust eriseadustele juhul, kui seda näeb ette eriseadus, on Riigikohus oma otsuses 3-3-1-32-03 asunud seisukohale, et erivaldkonnas toimuva menetluse käsitamiseks HMS § 112 lg-s 2 sätestatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena" peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusega, mis on võrreldav haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule haldusmenetluse seadusega võrreldava õiguskaitse. Kuna

ei 2 sätesta piisava tihedusega menetlusreegleid distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, siis tuleb kohaldada HMS sätteid. Vastasel juhul oleks rikutud PS § 14, mille kohaselt on riigil kohustus kehtestada kohased menetlusreeglid, mis tagaksid isikute põhiõiguste kaitse. Üheks isiku põhiõiguseks on ka võrdsuspõhimõte, mille rikkumist on tunnistanud vastustaja nii 14.05.2013 kui ka 29.05.2013 protokollis. Kaebaja leiab, et menetlusosaliste õigused on kaitstud eelkõige Põhiseadusega ning Haldusmenetluse seadusega ning neid ei ole võimalik muuta sõltuvalt ajakirjanduse survest või ülema poolt seatud prioriteetidest. 2.

1. Menetlus ei ole algatatud nõuetekohaselt. Haldusmenetlus on väljapoole suunatud menetlus, mida ei saa reguleerida asutuse sisekorraeeskirjadega. Dokumendihaldussüsteemis kirjeldatud mingisugune tegevus (antud juhul siis minult seletuste küsimine) ei asenda teenistusliku juurdluse alustamise käskkirja. Samuti peab olema juurdluse algatamise käskkirjas ära toodud tegu, mille suhtes juurdlus algatatakse. Käskkiri peab olema teatavaks tehtud isikule, kelle suhtes juurdlus algatatakse. Dokumendihaldussüsteemis Postipoiss tööülesandena selgituste küsimine ei ole teenistusliku juurdluse algatamine ei Kaitseväe distsiplinaarseadustiku ega Haldusmenetluse seaduse mõistes. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil alustatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega. § 36 lg 1 p1 näeb ette, et haldusorgan peab selgitama menetlusosalisele tema õigused ja kohustused. Seda tehtud ei ole ja menetluse käigus vastupidist tõendamist ka ei leidnud. 2.
2. Rikutud on ärakuulamisõiguse andmist Ärakuulamisõigus võimaldati kaebajale alles pärast seda, kui ta oli ise vastavasisulise ettepaneku teinud. Ärakuulamine seisnes selles, et tal võimaldati kaks päeva pärast juurdluskokkuvõttega tutvumist vestelda asutuse juristiga. Nimetatud tähtaeg on liiga lühike, sest see toimus distsiplinaarmenetluses, mis on läbi viidud tähtaega rikkudes ehk siis suvalisel ajahetkel sai juurdluskokkuvõte valmis, M.M.ale helistati ja öeldi, et mingu ja pangu ta oma allkiri, et on tutvunud. Täiendav vestlus viidi läbi kaebaja nõudmisel, sest ta soovis anda selgitusi. Tõlgendada seda kui M.M.a nõusolekut oma õiguste rikkumiseks ei ole asjakohane. 2.
3. Käskkiri on tõendamata, põhjendamata, kaalutlemata R.B.i tunnistusest selgub, et vahejuhtumitest ettekandmine toimub telefoni teel ehk suuliselt. Samas ei ole määratletud, mis on vahejuhtum. Kindlalt keelatud tegevuseks R.B. kaebaja tegevust ei pea, sest väidab oma tunnistuses, et kui tegevus oleks olnud kooskõlastatud temaga, siis oleks teine asi olnud. Järelikult ei ole võimalik üheselt ette teada, millised tegevused on lubatud ja millised mitte. Käskkirjast ja menetluse käigus antud selgitustest ei ole võimalik aru saada, kas on tegemist üldse keelatud tegevusega või oli rikkumine selles, et kaebaja ei küsinud kolonel R.B.i luba või ei kandnud sellest hiljem telefoni teel ette või ei kirjutanud seda korrapidamise raamatusse. Kõiki nimetatud variante on menetluse jooksul võimalikuks peetud, kuid selline olukord on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Inimesed peavad teadma, milline tegevus on keelatud ja milline on keelatud tegevuse tagajärg. Peale teo toimepanemist selgitamine, et ülem ei pea seda õigeks ja peab karistuse vääriliseks, ei vasta nimetatud põhimõttele. Kaitseväe distsiplinaarseadustiku § 49 lg 2 kohaselt on distsiplinaarkaristust keelatud määrata kontrollimata andmete alusel. Käskkirjast ei selgu ühtegi tõendit, mille alusel on otsus tehtud. M.M.a vastulaused juurdluskokkuvõttele ei kajastu karistuse määramise käskkirjas, ehkki karistamise otsuses peavad olema märgitud tema vastuväited, mida ta esitas, ja kaalutlused, miks neid ei arvestatud. 2.
4. Karistuse määramine ei ole õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on üldjuhul distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning distsiplinaarkaristuse õige määramine. See eesmärk saavutatakse üksnes menetluse korrakohasel läbiviimisel (mida praegusel juhul tehtud ei ole). Kui menetlus on alustatud mitme asjaolu tõttu ja igaüks neist väärib omaette karistust, siis tuleb iga tegu kirjeldada ja näidata ära, milline on karistus nimetatud teo eest. Karistamise 3 üldpõhimõtete kohaselt loetakse kergem tegu kaetuks raskema teo karistusega või liidetakse karistused. Vastustaja ei ole ära näidanud, millised on M.M.a rikkumised ning milline on vastutus iga rikkumise eest eraldi. Juurdluskokkuvõte, mis sisaldas rikkumist ka selles osas, et kaebaja korraldas häiregrupile väljaõppe, lõppes soovitusega määrata talle noomitus. Sellest saab järeldada, et koos häiregrupi väljaõppega on M.M. toime pannud sellisel hulgal rikkumisi, et on ära teeninud noomituse. Lõpliku otsuse tegemisel on leitud, et häiregrupile väljaõppe tegemine siiski oli tema õigus, mitte rikkumine, ja see tegu ei ole karistatav. Seega kaebaja arvates langes kogumist üks tegu ära ning ülejäänud rikkumised on tõendamata. Riigikohus otsuses asjas nr 3-31-10-09 on leidnud, et juba ühe süüteo alusetu omistamine kaebuse esitajale võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. Kaitseväe distsiplinaarmäärustiku § 52 lg 3 kohaselt teatab ülem määratud distsiplinaarkaristusest kaitseväelasele avalikult suuliselt või kirjalikult. Karistuse teatavakstegemisel selgitatakse kaitseväelasele tema distsiplinaarsüüteo olemust. M.M.ale ei teatanud karistuse määramisest mitte ülem, vaid seda tegi jurist, kes nõudis otsusele tema allkirja ning võttis siis allkirjastatud otsuse tagasi. Otsuse sai kaebaja kätte alles teabenõudega 12.12.
5. Karistuse määras ülem, mitte jurist. Karistust tutvustab karistuse määranud isik -tegevväelane -, kes selgitab ka karistuse määramise põhjuseid ja asjaolusid, mitte jurist, kes on ametnik. Kuna karistuse määramise käskkirja ei ole M.M.ale kui tegevväelasele tutvustanud karistuse määramise õigust omav ülem on kaebaja arvates toimunud menetlusnormide rikkumine. Haldusakt on õiguspärane HMS § 54 kohaselt, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õigusel alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ülaltoodut arvestades leiab kaebuse esitaja, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud tähtaega ületades, see ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, kuna talle süüks pandavad asjaolud on tõendamata. Kaebaja leiab, et karistus on ebaproportsionaalne ja kaalutlemata, mistõttu on Põhja Kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkiri nr 329P õigusvastane ning tuleb tühistada. Vastustaja: Põhja kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkirjas nr 329P on käsitletud ltn M.M.a poolt toime pandud distsiplinaarsüütegudena: 1)
6. õppekompanii
7. rühma ajateenijatele antud käsku rivistuda riviplatsile ning tuua kasarmuhoone tubadest riviplatsile kolm kappi; 2)
8. õppekompanii
9. rühma ajateenijatele antud käsku rivistuda riviplatsile ning seejärel läbida takistusriba; 3)
10. õppekompanii
11. rühma ajateenijatele antud käsku etendada näidend; Nende käskude osas on käskkirjas leitud, et ltn M.M. andis korduvalt keelatud käsu Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 34 lg 1 p 2 mõistes. Ühtlasi rikkus ltn M.M. vahipataljoni ülema 17.02.2012 käskkirjaga nr 26 kinnitatud "Vahipataljoni päevakorda", (edaspidi päevakord) mille operatiivkorrapidaja poolt tagamise kohustus tulenes Põhja kaitseringkonna ülema 07.12.2011 käskkirjaga nr 258 kinnitatud "Põhja Kaitseringkonna teenistustoimkondade ühtse tegevusjuhendi" (edaspidi Tegevusjuhend) Lisa 1 "Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidaja ja korrapidaja abi teenistusjuhendi" (edaspidi tegevusjuhendi lisa1) p-st 2.
12. 4) Ltn M.M. jättis eelnimetatud tegevuste kohta tegemata sissekande Põhja kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise-vastuvõtmise raamatusse ning ei teavitanud nendest tegevustest Põhja kaitseringkonna ülemat, millega rikkus rikkus tegevusjuhendi p 29 ning tegevusjuhendi lisa 1 p 2.
13. Eelloetletud süütegude eest kogumis on määratud võimalikest distsiplinaarkaristustest kergeim - noomitus. 4 Kokkuvõtlikud põhjendused:
14. Käskkirja formaalne õiguspärasus Kuni 01.04.2013 kehtinud Kaitseväe distsiplinaarseaduse (

) § 48 lg 1 p 1 kohaselt viiakse teenistuslik juurdlus läbi, kui ülem ei tea süüteo toimepanemise tehiolusid. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt teenistusliku juurdluse läbiviija määrab Kaitseväe struktuuriüksuse või väeliigi ülem või tema otsene ülem kahe tööpäeva jooksul pärast distsiplinaarsüüteo toimepanemist või avastamist.

§ 52

lg 1 kohaselt ülem määrab distsiplinaarkaristuse viivituseta, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul alates distsiplinaarsüüteost teadasaamisest. Teenistusliku juurdluse korral määrab ülem karistuse hiljemalt kümnendal päeval pärast temale juurdluskokkuvõtte esitamist. Karistust ei saa määrata hiljem kui üks aasta jooksul alates distsiplinaarsüüteo toimepanemisest. 04.09.2012 informeeris Vahipataljoni ülem kol-ltn Kalle Teras, tuginedes ajateenijatelt saadud informatsioonile, Põhja kaitseringkonna ülemat ltn M.M.a poolt 31.08.2012 operatiivkorrapidajana

1. õppekompanii ajateenijatele läbi viidud tunniplaanivälistest tegevustest ning taotles dokumendihaldussüsteemis Postipoiss teenistusliku juurdluse algatamist. Põhja kaitseringkonna ülem otsustas teenistusliku juurdluse algatamise Postipoisis 05.09.2012, määrates juurdluse läbiviija, tähtaja juurdluse läbiviimiseks (15.09.2012) ning andes korralduse ltn M.M.ale kirjutada seletuskiri toimunu kohta mitte hiljem kui 07.09.
2. Asjaajamine Kaitseväes toimub vastavalt Kaitseväe asjaajamiskorrale elektrooniliselt. Põhja kaitseringkonna ülema 05.09.2012 teenistusliku juurdluse algatamise otsus edastati samaaegselt juristile ja ltn M.M.ale. Ltn M.M. sai tema suhtes teenistusliku juurdluse ning temalt selgituse küsimise kohta teada samal päeval. Ltn M.M. ei taotlenud Põhja kaitseringkonna ülemalt 05.09.2012 tähtaja pikendamist seoses puhkusele minekuga ning esitas 12.09.2012 kuupäevaga seletuskirja ülemale 14.09.
3. Ltn M.M. teadis, mille kohta seletusi anda, sest tema nimetatud seletuskiri kajastab ainult asjassepuutuvaid sündmusi. Osutame, et olukorras, kus ltn M.M. ei taotlenud ülemalt tema seletuskirja esitamise tähtaja pikendamist, teades, et läheb puhkusele, ei saanud ta eeldada, et esitades seletuskirja algselt määratud 07.09.2012 asemel 14.09.2012, jõutakse teenistuslik juurdlus läbi viia kuupäevaks 15.09.
4. Kol-ltn R.B., Põhja kaitseringkonna ülem, on 29.05.2013 toimunud kohtuistungil (protokolli lk 2-3) kinnitanud, et ta teatas kaebajale septembris 2012 suuliselt, et algselt määratud tähtaeg pikeneb kahe teise juurdluse tõttu ning kirjeldas, mida ltn M.M. talle selle peale vastas. Kaebaja 31.05.2013 kohtukõne teesides lk 2 ei ole eitanud sellise vestluse toimumist, vaid on väitnud, et järelikult ei olnud info edastatud talle arusaadavalt ja ta ei saanud aru, millest jutt käib. Kaebaja väide mittearusaamisest ei ole aga usutav. Kol-ltn R.B. kinnitas kohtuistungil, et kahe teise juurdluse puhul, mille läbiviimise ta otsustas tõsta ettepoole ltn M.M.aga seonduvast juurdlusest, menetleti asju kronoloogiliselt. Teised asjad toimusid varem, juulis jne. Avastamine oli teises järjekorras (protokolli lk 3). Vastustaja arvates on põhjendamatu kaebaja väide kohtuistungil, et ülema otsus tõsta kahe teise juurdluse läbiviimine ettepoole kaebaja suhtes läbiviidavast teenistuslikust juurdlusest on võrduspõhimõtte rikkumine. Sündmused, mille suhtes on teenistuslik juurdlus algatatud, on erinevatel asjaoludel, erineva sisu ja erinevate tagajärgedega. Põhja kaitseringkonna ülem on 29.05.2013 kohtuistungil kinnitanud, et tema poolt ettepoole tõstetud juurdluste sündmused toimusid kronoloogiliselt varem kui kaebajaga seotud sündmused 31.08.
5. Võrduspõhimõtet ei ole rikutud. Struktuuriüksuse ülemal, kellel on pädevus algatada teenistuslik juurdlus ning määrata selle läbiviimise tähtaeg, on pädevus vajadusel ka enda poolt määratud tähtaega muuta, kui tähtaeg jääb seaduses sätestatu piiridesse. Kol-ltn R.B. teatas ltn M.M.ale teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaja edasilükkamisest isiklikult suuliselt, mistõttu kaebaja sai selgitused algselt määratud tähtajast mittekinnipidamise ning teenistusliku juurdluse läbiviimise orienteeruva aja kohta. Juurdluskokkuvõtte esitamise tähtaja pikendamine, millest kaebajale teatati, oli töökorralduslik küsimus, tähtaja muutmine ei mõjutanud juurdluse käiku, sisu ega lõpptulemust. 5 Ülem sai ltn M.M.a suhtes teenistusliku juurdluse läbiviimise tinginud asjaoludest teada 04.09.
6. Teenistusliku juurdluse käigus kogutud materjalide kronoloogiast (ülevaatlikult loetletud Põhja kaitseringkonna 08.02.2013 vastuse lisadena) ilmneb, et tõendeid on kogutud teenistusliku juurdluse algatamisest kuni teenistusliku juurdluse kokkuvõtte koostamiseni järjepidevalt. Vastustaja leiab, et pisut vähem kui kahe ja poole kuu pikkune ajavahemik alates teenistusliku juurdluse algatamisest 05.09.2012 kuni teenistusliku juurdluse kokkuvõtte kinnitamiseni Põhja kaitseringkonna ülema poolt 16.11.2012 ei ole ebamõistlikult pikk ning selle aja kestel on järjepidevalt kogutud tõendeid/tehtud menetlustoiminguid. Teenistusliku juurdluse käigus on kaebaja ära kuulatud: ltn M.M. esitas kaks seletuskirja- 14.09.2012; 15.10.2012 protokollis ltn M.M.a täiendavad selgitused; 22.11.2012 esitas ltn M.M. täiendavad selgitused teenistusliku juurdluse kokkuvõttele, millele Põhja kaitseringkonna ülem vastas 23.11.
7. Seega vastustaja leiab, et kaebaja on teenistusliku juurdluse käigus saanud realiseerida ärakuulamisõigust. Teenistusliku juurdluse kokkuvõtte kinnitas kol-ltn R.B. 16.11.2012 ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja digitaalallkirjastas 23.11.
8. Seega on distsiplinaarkaristus määratud

§ 52

lg-s 1 ettenähtud ajal ehk 10 päeva jooksul pärast ülemale juurdluskokkuvõtte esitamist. Asjakohatu on ltn M.M.a väide, nagu oleks tähtaeg karistuse määramiseks olnud 30 päeva alates päevast, millal kol-ltn R.B. juhtunust teada sai, sest 30-päevane karistuse määramise tähtaeg kohaldub juhtudel, kus rikkumise asjaolud on selged ja eraldi teenistuslikku juurdlust läbi viia pole vaja. Ltn M.M.a juhtumi puhul viidi asjaolude selgitamiseks läbi teenistuslik juurdlus ja karistuse määramise tähtajana kohaldus seega

§ 52lg-s 1 juurdluse korral kohaldatav karistuse määramise tähtaeg.

Eeltoodut arvesse võttes leiab vastustaja, et teenistuslik juurdlus on algatatud ja läbi viidud õiguspäraselt ning distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. Vastustaja arvates teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaja Postipoisis vormistatuna pikendamata jätmine on küll vormilise korrektsuse puudujääk, kuid vastustaja leiab, et kuna kaebaja oli teadlik tema juurdluse tähtaja edasilükkamisest, siis ei mõjutanud tähtaja edasilükkamine juurdluse käiku, sisu ega lõpptulemust ning tähtaja suuline edasilükkamine oli väheoluline puudus.

1. Käskkirja materiaalne õiguspärasus Kaitseväe korralduse seaduse § 34 lg 1 p 2 kohaselt on keelatud anda käsku, mis ületab käsu andja käsuõiguse ulatust. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt keelatud käsk tuleb täita. Kaitseministri 18.12.2008 määruse nr 30 "Vahipataljoni põhimäärus" § 9 lg 1 kohaselt pataljoni juhib pataljoni ülem. Sama määruse § 14 alusel on õppekompanii põhiülesandeks ajateenistuse ja ajateenijate väljaõppe läbiviimine. Päevakorras on muuhulgas sõnaselgelt märgitud, et päevakorra täitmine on kohustuslik ja seda võib muuta ainult pataljoniülema loal. Nimetatud päevakorras on ajavahemikul kell 18.50-20.30 vaba aeg (iseseisev õppimine, sportimine). Nii
2. õppekompanii
3. rühma kui ka
4. õppekompanii
5. rühma tunniplaani kohaselt oli mõlemal õpperühmal 31.08.2012 kell 17.1018.25 ette nähtud relvastuse ja varustuse hooldus, läbiviijaks olid märgitud jaoülemad. Vahipataljoni ülema 17.02.2012 käskkirjaga nr 27 kinnitatud "Vahipataljoni õppeallüksuse kodukorra" p 1 alapunkti f teise lause kohaselt teenistusliku vajaduse ilmnedes võib kompaniiülem käskida läbi viia
6. ja
7. õppetunni ning väljaõppe läbiviimise nädalavahetusel. Seega on pädevus tunniplaanis muudatusi teha kompaniiülemal. Kappide riviplatsile ja tagasi toomine, samuti takistusriba läbimine ei ole relvastuse ja varustuse hooldus, millega tunniplaani kohaselt pidid ajateenijad ltn M.M.a poolt antud ülalloetletud keelatud käskude andmise ajal tegelema. Ltn M.M.al operatiivkorrapidajana ei olnud pädevust muuta päevakorda, teha muudatusi tunniplaanis ega viia läbi ajateenijate väljaõpet (takistusriba läbimine on osa kehalisest kasvatusest). Tulenevalt tegevusjuhendi lisa 1 p-st 11.5 oli operatiivkorrapidaja kohustuseks jälgida puhtust ja korda kõikides Põhja kaitseringkonna linnaku rajatistes ja ruumides, vajadusel käsib operatiivkorrapidaja territooriumi korrastada. Seega, avastades sõdurikappides asjade paigutamise mitteettenähtud viisil, oli ltn M.M.al pädevus anda 6 käsk kapid korda teha tema poolt mõistlikult määratud ajaks, mille möödudes võinuks ta ise või operatiivkorrapidaja abi minna kappide korrasolekut kontrollima. Kuna ka keelatud käsk on täitmiseks ei olnud käsk etendada näidend kooskõlas päevakorras ette nähtud vaba ajaga. Ltn M.M.al puudus pädevus päevakorras muudatusi teha. Tegevusjuhendi lisa 1 p 2.2 kohaselt on operatiivkorrapidaja ja tema abi teenistuse eesmärgiks tagada Vahipataljoni päevakorrast kinnipidamine. Eeltoodust tulenevalt olid ltn M.M.a poolt antud käsud kappide edasi-tagasi transportimiseks, takistusriba läbimiseks ja näidendi ettekandmiseks keelatud käsud operatiivkorrapidaja pädevuse ületamise tõttu. Tegevusjuhendi p 29 kohaselt oli ltn M.M.al kohustus kanda ülemale ette kõikidest vahejuhtumitest, tähelepanekutest, avastatud puudustest ja revideerimistest kõrgema revideerija poolt. Tegevusjuhendi p 6.1 kohaselt on Põhja kaitseringkonna toimkonnaks operatiivkorrapidaja ja tema abi, p 7 alusel operatiivkorrapidaja allub vahetult Põhja kaitseringkonna ülemale. Tegevusjuhendi lisa 1 p 2.5 alusel on operatiivkorrapidaja ja tema abi teenistuse eesmärgiks tagada Põhja kaitseringkonna juhtkonna informeeritus kõikidest Põhja kaitseringkonnas aset leidnud vahejuhtumitest. Ltn M.M. ei kandnud Põhja kaitseringkonna ülemale ette tema poolt
8. õppekompanii
9. ja
10. rühma ajateenijatele läbi viidud tunniplaanivälistest tegevustest. Ltn M.M. jättis tegemata ka nõutavad sissekanded Põhja kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise-vastuvõtmise raamatusse. Tegevusjuhendi p-s 11.21 on operatiivkorrapidaja kohustusena sätestatud kohustus revideerida kõiki Põhja kaitseringkonna toimkondi vähemalt kaks korda toimkonna jooksul, üks kord sellest öörahu ajal. Tähelepanekud, puudused, kontrollkäikude tulemused kannab vastavate toimkondade korrapidamise üleandmise-vastuvõtmise registreerimise raamatutesse ja operatiivkorrapidaja korrapidamisteenistuse üleandmise-vastuvõtmise registreerimise raamatusse. Kuna ltn M.M. ei teinud tunniplaaniväliste tegevuste kohta sissekannet Põhja kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise-vastuvõtmise raamatusse, samuti ei kandnud nimetatud tegevustest ette suuliselt telefoni teel Põhja kaitseringkonna ülemale, siis rikkus ltn M.M. operatiivkorrapidaja kohustust tagada Põhja kaitseringkonna juhtkonna informeeritus kõikidest Põhja kaitseringkonnas aset leidnud vahejuhtumitest, tähelepanekutest, avastatud puudustest. Ltn M.M. pidi olema teadlik oma kohustusest operatiivkorrapidajana vahejuhtumitest, tähelepanekutest, avastatud puudustest ette kanda, sest tegevusjuhendi p 16 kohaselt enne toimkonna instruktaaži tuleb toimkonda astuval kaitseväelasel tutvuda toimkonna teenistusjuhendiga. Tegevusjuhendi p 17 kohaselt operatiivkorrapidaja ja tema abi instruktaaži viib läbi Põhja kaitseringkonna staabiülem, tema äraolekul teda asendav kaitseväelane toimkonda astumisele eelneval päeval päevakorras kehtestatud ajal. Põhjendamatu on 14.05.2013 kohtuistungi protokollis lk 5 fikseeritud kaebaja arvamus, et on ebaproportsionaalne ülemale ette kanda pisiasjadest, laskudes ühe ajateenija kapi tasemele. Kol-ltn R.B. väljendas 29.05.2013 kohtuistungil (protokolli lk 3), et avastatud puuduste, tähelepanekute ja päevaplaani väliste tegevuste kohta oleks ltn M.M. pidanud tegema märke korrapidamise raamatusse ning nendest talle ette kandma. Ajateenijad alluvad pataljoniülemale ning allüksuse ülem tegeleb kasvatustööga. Ltn M.M.a poolt korraldatud tegevus oli operatiivkorrapidaja ülesannete väline tegevus ning pataljoniülemal puudus teave selliste tegevuste kohta, mille läbiviimiseks oleks pidanud lisaks raamatusse märkimisele ja ettekandmisele eelnevalt küsima luba. Häiregrupi juhendamist ei käsitletud käskkirjas nr 329P distsiplinaarsüüteona. Teenistusjuhendi p 2.8 kohaselt oli operatiivkorrapidaja ja tema abi teenistuse üheks eesmärgiks muuhulgas tagada Kaitseväe valveobjektide toetusüksuse tegevus vastavalt juhendile. Põhja kaitseringkonna ülem on 23.11.2012 vastuses ltn M.M.a 22.11.2012 täiendavatele selgitustele p-s 4 kinnitanud, et häiregrupi väljaõpet ei arvestata distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastustaja leiab, et Põhja kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkirjaga nr 329P on ltn M.M.ale määratud võimalikest kergeim distsiplinaarkaristus- noomitus- õiguspäraselt ning palub kohtul jätta M.M.a kaebus rahuldamata. 7 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Menetletavas haldusasjas leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalune distsiplinaarmenetlus on läbi viidud tähtaega ületades, see ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, kuna talle süüks pandud asjaolud on tõendamata ning karistus on ebaproportsionaalne ja kaalutlemata. Vastustaja vaidleb kaebaja väidete vastu, asudes seisukohale, et M.M.ale distsiplinaarkaristuse määramine oli tähtaegne vastavalt

§ 52

lg 1, distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud õiguspäraselt, kaebaja on saanud teenistusliku juurdluse käigus realiseerida ärakuulamisõigust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt korraldatud tegevus oli operatiivkorrapidaja ülesannete väline tegevus ning pataljoniülemal puudus teave selliste tegevuste kohta, mille läbiviimiseks oleks pidanud lisaks raamatusse märkimisele ja ettekandmisele eelnevalt küsima luba. Häiregrupi väljaõpet ei arvestatud distsiplinaarkaristuse määramisel, kuna häiregrupi juhendamist ei käsitletud käskkirjas distsiplinaarsüüteona. Leitnant M.M.ale määrati võimalikest kergeim distsiplinaarkaristus-noomitus, kohtus kolonelleitnant R.B. kinnitas, et tema isiklikult valis M.M.ale kergeima karistuse. Vaidlust ei ole selle üle, et leitnant M.M.a korraldusel tõsteti nn sõdurikapid (kokku 3) kasarmuhoonest välja nende korrastamiseks, millest ülemat ei teavitatud ning korrapidamise raamatusse selle kohta kannet ei tehtud. Samuti pidid sõdurid M.M.a korraldusel kogunema takistusraja juurde ning läbima takistusraja kahes võistkonnas teatevõistluse põhimõttel. Sellest ei informeeritud ülemat ega tehtud märget korrapidamise raamatusse. Vaidlust ei ole ka selles, et peale takistusraja läbimist pidi M.M.a korraldusel üks takistusraja meeskond kirjutama näidendi ning teine selle Vahipataljoni võimla hoones ette kandma. Ka sellest ülemat ei informeeritud ning korrapidamise raamatusse vastavat sissekannet ei tehtud. Vastustaja väitel kirjeldatud tegevused pidi ülemaga kooskõlastama/neist ülemat teavitama ning kandma need ka Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise ja vastuvõtmise raamatusse. Põhja kaitseringkonna ülem, kolonelleitnant R.B. nimetas eelkirjeldatud leitnant M.M.a tegevust isetegevuseks, mis on kaitseväes lubamatu. Faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks 29.05.2013 toimunud kohtuistungil kuulati vande all üle Põhja kaitseringkonna ülem, kolonelleitnant R.B., kes andis kohtule alljärgnevad ütlused (lühendatult): Operatiivkorrapidajana oli kaebuse esitaja tunnistaja alluvuses. Kui kaebaja täitis operatiivkorrapidaja ülesandeid, siis hommikul, andes ülesanded uuele operatiivkorrapidajale, peab ta alati tegema ettekande selle kohta, kas korrapidamise ajal on olnud vahejuhtumeid. Augustis/septembris 2012 laekus R.B.ile pataljoniülemalt Kalle Teraselt info, et leitnant M.M.a teenistusülesannete täitmise ajal tekkis olukord, mis ei ole operatiivkorrapidaja lahendada, see oli operatiivkorrapidaja ülesannete väline tegevus, pataljoniülemal puudus teave selle kohta. R.B. kinnitas kohtule, et sõdurikappide platsile ilma loata ja põhjuseta tassimine on keelatud. Õiguskantsler on korduvalt külastanud pataljoni ajateenijate põhiõiguste kontrolli eesmärgil. Kappide tassimine rikub pindasid, need on rasked kapid, samuti on trepid kitsad. Samuti sõdurite suunamine takistusribale võistluse eesmärgil ja lõpptulemusena näidendi tegemine ei ole operatiivkorrapidaja ülesanded, see on sõduri vaba aja sisustamine kummalisel moel. Ajateenijad 8 alluvad pataljoniülemale ning see tegevus oleks pidanud olema kooskõlastatud pataljoniülema ja R.B.iga. Kui avastatakse puudus(ed), siis antakse aeg sõduritele oma kapid korda teha, sellest kantakse ette korrapidajale, tehakse vastav märge avastatud puuduste kohta, mis märgitakse raamatusse. Sissekannet selle tegevuse/puuduste kohta kaebaja aga ei teinud. Korrapidamise raamatusse oleks pidanud märkima, et kasarmu kord jätab soovida jne. Allüksuse ülem tegeleb kasvatustööga. Takistusribale mineku ja näidendi kohta oleks pidanud tegema märke raamatusse, iseasi, kas selle jaoks oleks üldse luba antud. R.B. kinnitas, et näidendi tegemise kohta oleks pidanud kaitseringkonna ülemalt ja pataljoniülemalt luba küsima. R.B.i väitel ta oleks kohe küsinud M.M.alt, miks sellist asja on vaja teha, välja arvatud juhul, kui ajateenijad oleksid seda ise soovinud oma vabast ajast teha. Näidend ja kappide väljatassimine on päevaplaani väline tegevus ja neid oleks pidanud kajastama korrapidamise raamatus. Kõik tähelepanekud tuleb raamatusse kanda. R.B.i väitel kõigepealt oleks pidanud nende tegevuste kohta luba küsima, selline isetegevus on kaitseväes lubamatu. Pataljoniülem rääkis sellest R.B.ile, ka sõdurite vastavad ettekanded olid tehtud. R.B.i ütluste kohaselt Vahipataljon oli kaksikvendade osas meedia tähelepanu all ja veel üks intsident leidis aset, mis puudutas tegevusi, mida operatiivkorrapidaja ei oleks pidanud tegema, mõlemate juhtumite osas oli alustatud teenistuslikku juurdlust ning kuna nn vendade intsident oli eriti suure tähelepanu all, siis oli selle asja lahendamine kiireloomuline, samuti oli kiireloomuline ka teine asi. Juristile sai öeldud, et kolm intsidenti on vaja korraga kiiresti lahendada. Tema vastas, et nii kiiresti kolme asja ei ole võimalik teha. 04.09.2012 saabusid sõdurite ettekanded, siis sai R.B. ka nendest juhtumitest teada. Pataljoniülema poolt nendest juhtumistest teada saamise ajast ei teadnud R.B. midagi (võis olla 03.või 4.09.2012). R.B. kinnitas kohtule, et teatas kaebajale suuliselt, et määratud tähtajaks tema juurdlusega ei saa ühele poole, kuna teise kahe juhtumi lahendamine võtab aega (menetlejaks on ainult jurist). Juurdluskokkuvõtte kinnitas R.B. 16.11.2012. Vahepeal võeti täiendavaid selgitusi rühmaülemalt ja kaebajalt endalt. Juurdluskokkuvõtte projektiga sai kaebaja eelnevalt tutvuda. R.B.i väitel kaitseringkonnas on ainult 1 jurist, kes lisaks igapäevastele ülesannetele tegeleb ka juurdlustega. R.B. kinnitas kohtule, et jääb käskkirjas määratud karistusele kindlaks, mis on ka suhteliselt leebe ning et ta ei kaalunud karmima karistuse määramist, see oli tema otsus selline karistus määrata. Fakti täpsustusena selgitas tunnistaja kohtule, et kui kaebaja ütleb, et teda ei ole tähtaja pikendamisest teavitatud, siis selle kohta ütleb R.B., et kui ta M.M.ale teatas, et tähtaeg pikeneb, vastas talle kaebaja, et ”siis ärge karistage mind”. Juurdlust alustati dokumendihaldussüsteemis Postipoiss. R.B. kinnitas kohtule, et kõik sündmused ja tegevused tuleb korrapidaja raamatusse märkida. Kohtul ei ole alust kahelda R.B.i ütluste usaldusväärsuses. Kohus, hinnanud nii kirjalikke kui suulisi tõendeid, leiab, et M.M.ale distsiplinaarkaristus on õiguspärane ja tähtaegne ning puudub alus selle tühistamiseks. määratud Kaitseväe distsiplinaarseaduse (edaspidi

) § 48 lg 1 p 1 (kuni 01.04.2013 kehtinud redaktsioonis) kohaselt viiakse teenistuslik juurdlus läbi, kui ülem ei tea süüteo toimepanemise tehiolusid. Sama sätte lõike 2 esimese lause kohaselt teenistusliku juurdluse läbiviija määrab Kaitseväe struktuuriüksuse või väeliigi ülem või tema otsene ülem 2 tööpäeva jooksul pärast distsiplinaarsüüteo toimepanemist või avastamist.

§ 52

lg 1 sätestab, et ülem määrab distsiplinaarkaristuse viivituseta, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul alates distsiplinaarsüüteost teadasaamisest. Teenistusliku juurdluse korral määrab ülem karistuse hiljemalt 10-l päeval pärast temale juurdluskokkuvõtte esitamist. Karistust ei saa määrata hiljem kui 1 aasta jooksul alates distsiplinaarsüüteo toimepanemisest. Vastustaja kinnitusel asjaajamine Kaitseväes toimub vastavalt Kaitseväe asjaajamiskorrale elektrooniliselt. 9 04.09.2012 informeeris Vahipataljoni ülem kol-ltn K. T., tuginedes ajateenijatelt saadud informatsioonile, Põhja kaitseringkonna ülemat ltn M.M.a poolt 31.08.2012 operatiivkorrapidajana

1. õppekompanii ajateenijatele läbi viidud tunniplaanivälistest tegevustest ning taotles dokumendihaldussüsteemis Postipoiss teenistusliku juurdluse algatamist. Põhja kaitseringkonna ülem otsustas algatada teenistusliku juurdluse, teavitades sellest Postipoisis 05.09.2012, ühtlasi määrates juurdluse läbiviija, tähtaja juurdluse läbiviimiseks (15.09.2012) ning andes korralduse ltn M.M.ale kirjutada seletuskiri toimunu kohta hiljemalt 07.09.
2. M.M. ei taotlenud määratud tähtaja pikendamist. M.M. esitas 12.09.2012 kuupäevaga seletuskirja ülemale 14.09.
3. M.M. esitas veel täiendava seletuskirja 14.09.
4. Seletuskirjade põhjal võib järeldada, et M.M. teadis väga hästi, mille kohta oma seletused anda. Kolonelleitnant R.B. teavitas leitnant M.M.at teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaja edasilükkamisest suuliselt , mida kinnitas ka kohtus vande all. Kohus nõustub vastustajaga, et juurdluskokkuvõtte esitamise tähtaja pikendamine, millest kaebajat teavitati (kohtul puudub alus kahelda R.B.i vande all antud ütlustes), ei mõjutanud juurdluse käiku, sisu ega lõpptulemust. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse osas ning ei hakka neid üle kordama.

§ 8

lg 1 kohaselt distsiplinaarsüütegu on seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud süüline täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine.

§ 9

lg 1 näeb ette kaitseväelase distsiplinaarvastutusele võtmise toime pandud distsiplinaarsüüteo eest, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toime pandud süüteo laadile ja raskusele.

§ 5

lg 1 annab kaitseväedistsipliini mõiste, mille kohaselt kaitseväedistsipliin on seaduste, kaitseväes kehtivate määruste, neist alamate õigusaktidega ja käskudega kehtestatud teenistuskohustuste ning kaitseväe korra nõuete täpne täitmine kõigi kaitseväelaste poolt ja sama paragrahvi lg 2 järgi põhineb kaitseväedistsipliin ülemate käsuõigusel, distsiplinaarvõimul ja alluvate kohustusel täita ülemate seaduslikke käske ja korraldusi ning kaitseväelase tedlikul allumisel kaitseväeteenistuse nõuetele. Vastavalt

§ 34

lg 1 p-le 2 keelatud on anda käsku, mis ületab käsu andja käsuõiguse ulatust.

§ 35

lg 4 sätestab, et keelatud käsu andja võetakse distsiplinaarvastutusele.

§ 49

lg 2 ütleb, et distsiplinaarkaristust on keelatud määrata kontrollimata andmete alusel. Kohus menetletavas asjas, tutvunud haldusasjas olevate tõenditega, leiab, et M.M.ale ei ole määratud distsiplinaarkaristus kontrollimata andmete alusel. Vastustaja on läbi viinud teenistusliku juurdluse, mille käigus on kogunud tõendeid, millest tulenevalt on kohtu arvates jõudnud juurdluskokkuvõttes ja käskkirjas toodud õigete järeldusteni. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. M.M.ale anti võimalus esitada oma seletused, mida ta ka tegi (12.09.2012 seletuskiri ja selle 14.09.2012 täiendus). Seletus võib olla nii suuline kui kirjalik, isik ise valib enda jaoks sobiva viisi. Kaebaja kinnitab, et on menetluse käigus ka suuliselt vestelnud teenistusliku juurdluse läbiviijaga. Kaebuse esitaja ise väidab, et täiendav vestlus temaga viidi läbi tema nõudmisel. Seega eeltoodust nähtub, et kaebaja on saanud nii suuliselt kui kirjalikult anda omapoolseid selgitusi, millega on täidetud ärakuulamisõiguse võimaldamise nõue. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et vaidlustatud käskkiri on tõendamata, põhjendamata ja kaalutlemata. Vaidlustatud käskkirjas on distsiplinaarvastutusele võtmine ja distsiplinaarkorras karistamine piisavalt põhjendatud. Selles on kirjeldatud faktilisi asjaolusid, toodud välja rikkumised ning õiguslikud alused, samuti kaalutlused karistuse määramisel. M.M. oma 12.09.2012 seletuskirjas märgib, et võtab omaks, et jättis kompaniiülemaga kooskõlastamata muudatused vaba aja veetmises (Kaitseväe sisemäärustik § 327; Kodukorra p. 2c), seega ise 10 tunnistab rikkumiste toimepanemist. Kaebajale on määratud kõige kergem distsiplinaarkaristus ning karistuse valiku tegi ülem isiklikult, mida kinnitas ka kohtus. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et temale määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne ja kaalutlemata, mis on kohtu hinnangul paljasõnaline. Ainuüksi see asjaolu, et kaebuse esitajale määrati kõige kergem distsiplinaarkaristus, ei anna alust kahelda distsiplinaarkaristuse valiku kriteeriumites ning kohus ei pea vajalikuks ka sellel pikemalt peatuda. Vabariigi Valitsuse 14.12.1998 määrusega nr 273 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustiku“ p.6 alap. 3 kohaselt on kaitseväelane kohustatud tundma teenistust reguleerivaid õigusakte ja juhendeid, teadma ja täpselt täitma oma ametikohustusi, alluma ülemate käskudele ja korraldustele ning neid täpselt täitma sõltumata oma ametikohast ja auastmest. Käesolevas asjas vaidlust ei ole faktiliste asjaolude üle, nimelt et leitnant M.M.a korraldusel tassisid ajateenijad kasarmuhoonest 3 kappi välja riviplatsile ning et selline tegevus toimus ülemaga kooskõlastamata ja teda sellest teavitamata. Ka ei olnud see tegevus/korraldus kantud operatiivkorrapidamise raamatusse. Vaidlust ei ole ka selles, et leitnant M.M. andis sõduritele korralduse läbida takistusriba, seda samuti eelnevalt ülemaga kooskõlastamata ning teda sellest teavitamata, sh raamatusse kandmata. Sama on ka näidendiga, mille kirjutamiseks ja ettekandmiseks korralduse andmiseks kooskõlastus/luba puudus ning see jäi samuti raamatusse märkimata. Need on faktilised asjaolud, mis on teenistusliku juurdluse käigus tõendamist leidnud (ettekanded, seletuskirjad jms). Kohus leiab, et vastustaja on õigesti määratlenud distsiplinaarsüüteod ning need ka lahti kirjutanud nii teenistusliku juurdluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas. Kaebaja ise samuti ei eita, et ta need ülalkirjeldatud korraldused operatiivkorrapidajana ajateenijatele andis ja nendest ülemat ei teavitanud. Samuti ei vaielda selle üle, et kaebaja neid tegevusi/korraldusi operatiivkorrapidamise raamatus ei kajastanud. Küsimus on vaid selles, kas kaebaja pidi oma tegevusi kooskõlastama ning operatiivkorrapidamise raamatusse kandma. R.B.i kinnitusel kaitseväes kehtib kord, et kõik tegevused tuleb operatiivkorrapidajal ülemale ette kanda (kooskõlastada) ning need ka raamatusse kirja panna. Kohtu hinnangul kaebaja operatiivkorrapidajana pidi teadma, et neid vaidlusaluseid korraldusi andes tuleb need eelnevalt ülemaga kooskõlastada ning operatiivkorrapidamise raamatusse kanda, kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, sh õigusliku alusega, neid üle kordamata. Kohus ei ole menetletavas haldusasjas tuvastanud selliseid menetlusnormide rikkumisi, millega oleks võinud kaasneda ebaõige otsustuse tegemine. Kaebaja poolt väidetud menetlusreeglite rikkumised ei mõjuta otsustust sisuliselt. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vaidlustatud käskkiri on oma sisult selge ja arusaadav ning kajastab haldusorgani kaalutlusi isiku distsiplinaarvastutusele võtmiseks, sh karistuse valikut. Käskkirjas, sh teenistusliku juurdluse kokkuvõttes, on kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning selgitatud õiguslikke aspekte. Vastustaja on kohaldanud diskretsiooni õiguspäraselt ning ei ole väljunud selle piiridest, valides kõige kergema distsiplinaarkaristuse. Kohus hindab kaebuse motiivid ebapiisavaks vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 11 Elle Kask Kohtunik 12