Obsah (6)

§ 121§ 4§ 44§ 104§ 45§ 38

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-70017 Haldusasi J.A’u, A.A`i, K.K.’e, K.K., H.K.’i, K.L.’i

§ 121lg 4, § 204 lg-d 1 ja 2).

Tagastada kaebus selle esitajatele läbivaatamatult. ASJAOLUD

1. 08.11.2013 sai kohus J.A’u, A.A’i, K.K.’e, K.K, H.K.’i, K.L.’i, M.M, M.M, S.M.’i, E.N.’i, J.O, U.P, R.R’i, K.R, I.S.’e, N.S.’e, R.V.’i ja J.Õ. kaebuse Riigikogu juhatuse tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebus on ajendatud asjaolust, et Riigikogu juhatus jättis lisamata nädala päevakorda Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) fraktsiooni poolt taotletud olulise tähtsusega riikliku küsimuse (OTRK) „Hariduse regionaalne kättesaadavus“ arutelu.
2. Kaebusest nähtuvad järgmised asjaolud. - 26.09.2013 esitas Riigikogu SDE fraktsioon Riigikogu juhatusele taotluse arutada 10.10.2013 OTRK-na teemat „Hariduse regionaalne kättesaadavus“. Taotluses märgiti ettekandjatena K. K., Soome Vabariigi haridusminister, ettekande teema „Hariduslike võimaluste võrdsus kui riigi edukuse tagatis – regionaalne ja sotsiaalmajanduslik aspekt“; A. T., Tallinna Ülikooli professor, ettekande teema „Hariduse regionaalsest kättesaamatusest Eestis“ ning M.M., SDE fraktsiooni liige, ettekande teema „Siht nutikale hariduskorraldusele“. - 01.10.2013 saatis Riigikogu esimees SDE fraktsioonile kirja milles teatas, et Riigikogu juhatus ei pea võimalikuks rahuldada SDE fraktsiooni taotlust esitatud kujul. Selle põhjuseks 1 toodi, et „Eesti Vabariigi seadusandliku kogu poliitilises debatis on ettekandjana osalema palutud teise riigi valitsuskabineti liige, samal ajal aga ei ole debatis esindatud ega osalema palutud Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministrit, kes põhiseaduse kohaselt on seatud poliitilist vastutust kandma haridusvaldkonna korraldamise eest Eesti Vabariigis. Riigikogu juhatus on seisukohal, et selline käitumine ei ole kokkusobiv parlamentaarsete tavadega ning on lugupidamatu meie hea naaberriigi lugupeetud haridusministri suhtes, kelle paneb säärane käitumine ebamugavasse olukorda“. - 03.10.2013 saatis SDE fraktsioon Riigikogu esimehele kirja, milles juhib viimase tähelepanu asjaolule, et „RKTS § 71 lg 1 võimaldab ministril igas päevakorrapunktis sõna võtta. Sama seaduse § 56 lg 1 p 9 võimaldab ministril kokkuleppel Riigikogu esimehega esineda kokkulepitud ajal poliitilise avaldusega. Oma õigust igas päevakorrapunktis sõna võtta kasutas olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus“ arutelul 13.11.2008 haridus‑ ja teadusminister T. L. Seega on ministril võimalus soovi korral SDE fraktsiooni algatatud OTRK-l sõna võtta.“ - 07.10.2013 teatas Riigikogu esimees oma kirjaga SDE fraktsioonile uuesti SDE fraktsiooni taotluse, korraldada riiklikult tähtsa küsimuse arutelu
3. oktoobril, mitterahuldamisest tuues seekord põhjenduseks, et „Riigikogu on Eesti Vabariigi seadusandlik kogu, kus arutatakse ja otsitakse lahendusi Eesti riigielu probleemidele ning nendes poliitilistes debattides osalevad Eesti riigi ja rahva esindajad, mitte teiste riikide poliitikud.“
4. Kaebajad leiavad, et Riigikogu juhatus, jättes lisamata nädala päevakorda SDE fraktsiooni poolt taotletud OTRK „Hariduse regionaalne kättesaadavus“ arutelu, piiras seadusliku aluseta SDE fraktsiooni õigust korraldada opositsioonifraktsiooni jaoks olulisel teemal ning sobivate ettekandjatega OTRK arutelu. Sellega takistas Riigikogu juhatus opositsioonifraktsiooni kuuluvate saadikute, sealhulgas kaebajate võimalust teostada oma mandaati ning rikkus parlamentaarse demokraatia põhimõtteid. Riigikogu juhatuse õigusliku aluseta sekkumine fraktsiooni ainupädevusse antud küsimuse otsustamisel on loonud halva pretsedendi, mis võib edaspidi saada aluseks opositsioonifraktsioonide poolt algatatud koalitsiooni jaoks ebamugavatel teemadel või koalitsiooni jaoks ebasobivate ekspertide osalusel korraldatavate parlamentaarsete arutelude ärakeelamisel. Seetõttu peavad kaebajad vajalikuks saada kohtult hinnang Riigikogu juhatuse otsuse seaduslikkuse kohta. KOHUS LEIAB
5. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 120 lg-le 1 kaebuse saanud halduskohus kontrollib, kas kaebus vastab selle seadustiku §-s 38 sätestatud nõuetele, kas on tasutud riigilõiv ega esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et antud juhul esinevad alused kaebuse tagastamiseks.

1. Kohus käsitleb esmalt Riigikogu, tema liikmete, juhatuse ja fraktsioonide tegevuse õiguslikke aluseid ning Riigikogu (juhatuse) otsuste vaidlustamisega seonduvat õiguslikku regulatsiooni. Seejärel analüüsib kohus käesoleva kaebuse halduskohtu pädevusse kuulumise ja kaebeõiguse küsimust.
2. Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu. Riigikogu esimees esindab Riigikogu ja korraldab Riigikogu tööd (RKKTS § 14 lg 1). RKLS § 17 lg 1 sätestab Riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõtte, mille kohaselt Riigikogu liige on sõltumatu. Ta täidab rahvaesindaja ülesandeid kooskõlas põhiseaduse, seaduste, avalike huvide ja oma südametunnistusega. Riigikogu juhatus korraldab Riigikogu tööd vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele (RKKTS) ja Riigikogu liikme staatuse seadusele (RKLS). 2 Riigikogu juhatus koosneb Riigikogu esimehest ja aseesimeestest (RKKTS § 12). Riigikogu juhatus on kollegiaalne juhtimisorgan, kes korraldab Riigikogu tööd ning tagab Riigikogu haldamise (RKKTS § 13 lg 1). RTTKS § 13 loetleb Riigikogu juhatuse ülesanded, millise lõike 2 kohaselt Riigikogu juhatus muu hulgas: korraldab Riigikogu esindamist ning vajaduse korral kehtestab üldised juhised Riigikogu liikmete välislähetuste kohta (p 1); määrab Riigikogu alatiste komisjonide liikmete arvu ning fraktsioonidele kuuluvate kohtade arvu alatises komisjonis, määrab alatisse komisjoni fraktsiooni mittekuuluva Riigikogu liikme ning kinnitab alatiste komisjonide koosseisud ja muudatused nendes, vajaduse korral kehtestab üldised juhised komisjonide töökorralduse ning tegevusvaldkondade kohta (p 2); registreerib Riigikogu fraktsioonid ning muudatused fraktsioonide koosseisus (p 3); valmistab ette Riigikogu täiskogu töönädala päevakorra ning käesolevast seadusest tulenevatel juhtudel võtab küsimusi päevakorda oma algatusel, annab Riigikogu külalistele loa poliitiliste avalduste esitamiseks ning määrab nende aja (p 7). Tulenevalt RKKTS § 40 lg-st 1 fraktsiooni võivad moodustada ja sellesse peavad kuuluma vähemalt viis sama erakonna kandidaatide nimekirjast valitud Riigikogu liiget. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 02.05.2005 lahendis kohtuasjas nr 34-1-3-05 (p 25) asunud järgmisele seisukohale: „Riigikogu fraktsioon nagu ka komisjon on kollektiivse parlamentaarse otsustamise vorm. Erinevalt nn valdkonnapõhistest komisjonidest, mis on ette nähtud parlamenditöö efektiivsuse tagamiseks tööjaotuse ja spetsialiseerituse kaudu, on fraktsioonid Riigikogu liikmete poliitilised ühendused, mis ei formeeru kitsa ainevaldkonna, vaid mingist maailmavaatest kantud programmi ümber. Harilikult on fraktsioon samasse erakonda kuuluvate parlamendiliikmete ühendus, kus vahetatakse arvamusi ja kujundatakse poliitilise jõu seisukoht seaduseelnõu või riikliku tähtsusega küsimuse, isiku valimise või nimetamise või muu parlamendi tegevusvaldkonda kuuluva otsustuse osas. Fraktsioonid annavad võimaluse valmistada ette ühiseid algatusi ja vahetada informatsiooni ning muul moel maailmavaatelisi seisukohti koondada. Näiteks on eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus toimuvatel läbirääkimistel üksnes fraktsioonidele sõnaõiguse andmist põhjendatud vajadusega selgitada, kas eelnõu on üldse mõtet edasi menetleda. Edasise menetlemise vajadus selgitatakse seejuures fraktsioonis, mis ühendab eelduslikult ühtsetel maailmavaatelistel seisukohtadel olevaid inimesi. Sellise koondamisfunktsiooni kandjana teenivad fraktsioonid ja nende moodustamisele piirangute seadmine parlamendi töö hõlbustamise eesmärki. Parlamendi tõhus toimimine on Riigikogu liikmete õiguste piiramise eesmärgina legitiimne“. 7.

§ 4

lg 1 kohaselt halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 16 kohaselt isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu otsus. PSJKS § 17 sätestab korra Riigikogu juhatuse otsuse peale kaebuse esitamiseks - Riigikogu liige, asendusliige või fraktsioon, kes leiab, et RTTKS § 13 lõike 2 punktis 2, 3 või 4 või RKLS §-s 13 või 14 nimetatud Riigikogu juhatuse otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu juhatuse otsus. Eeltoodust tulenevalt on kohtus, nimelt Riigikohtus, vaidlustatav vaid Riigikogu juhatuse otsus, millele on viidatud PSJKS §-s 17, so otsus, millega Riigikogu juhatus määrab Riigikogu alatiste komisjonide liikmete arvu ning fraktsioonidele kuuluvate kohtade arvu alatises komisjonis, määrab alatisse komisjoni fraktsiooni mittekuuluva Riigikogu liikme ning kinnitab alatiste komisjonide koosseisud ja muudatused nendes (RKKTS § 13 lg 2 p 2); otsus, millega Riigikogu juhatus registreerib (või jätab registreerimata) Riigikogu fraktsioonid ning 3 muudatused fraktsioonide koosseisus (RKKTS § 13 lg 2 p 3); otsus, millega Riigikogu juhatus võtab eelnõusid Riigikogu menetlusse (või jätab need menetlusse võtmata) ning määrab neile juhtivkomisjone (RKKTS § 13 lg 2 p 4); otsus, millega Riigikogu juhatus vormistab asendusliikme asumise Riigikogu liikmeks (RKLS § 13); otsus, millega Riigikogu juhatus vormistab Riigikogu liiget asendava liikme volituste lõppemise (RKLS § 14). 8. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seda põhiõigust täpsustab

§ 44

lg 1, mille kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Nimetatud igaühe kaebeõiguse all peetakse siinjuures silmas üksikisiku õigust saada kaitset avaliku võimu kandja õigusvastase tegevus eest, so füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebeõigus. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2).

Isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, võib kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 3).

Riik, kohaliku omavalituse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik võib esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks (

§ 44lg 4).

9. Kohus selgitab, et kaebusest ei selgu üheselt, kes on kaebuse esitaja(d): kas Riigikogu SDE fraktsioon või kaebuse päises loetletud 18 Riigikogu liiget (selle fraktsiooni liikmed?), st kelle subjektiivsete õiguste kaitseks on kohtusse pöördutud. Kaebuse eest on tasutud riigilõivu 15 eurot. Seega on arusaamatu kaebajatena 18 isiku märkimine ja samas riigilõivu tasumine ainult ühe kaebaja eest (tl 28), kuna ei nähtu, kelle eest riigilõiv tasutuks tuleks lugeda.

§ 104

lg 1 kohaselt mitme isiku ühise kaebuse korral tasub riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses.

1. Teiseks, kaebuses väidetu kohaselt Riigikogu juhatus, jättes lisamata nädala päevakorda SDE fraktsiooni poolt taotletud OTRK „Hariduse regionaalne kättesaadavus“ arutelu, piiras seadusliku aluseta SDE fraktsiooni õigust korraldada opositsioonifraktsiooni jaoks olulisel teemal ning sobivate ettekandjatega olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Sellega seoses takistas Riigikogu juhatus väidetavalt opositsioonifraktsiooni kuuluvate saadikute, sealhulgas kaebajate võimalust teostada oma mandaati ning rikkus parlamentaarse demokraatia põhimõtteid. Lisaks märgitakse kaebuses - „Riigikogu juhatuse õigusliku aluseta sekkumine fraktsiooni ainupädevusse antud küsimuse otsustamisel on loonud halva pretsedendi, mis võib edaspidi saada aluseks opositsioonifraktsioonide poolt algatatud koalitsiooni jaoks ebamugavatel teemadel või koalitsiooni jaoks ebasobivate ekspertide osalusel korraldatavate parlamentaarsete arutelude ärakeelamisel. Seetõttu peavad kaebajad vajalikuks saada kohtult hinnang Riigikogu juhatuse otsuse seaduslikkuse kohta“.
2. Kohus on siiski seisukohal, et olenemata sellest, kas kaebajaks on Riigikogu liikmed, SDE fraktsioon või selle 18 liiget, ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. Kohus juba eelnevalt märkis, millised Riigikogu juhatuse otsused on üldse kohtus ja mis kohtus konkreetselt vaidlustatavad. Kaebusest nähtuvalt ühtki eelviidatud otsust kaebajad antud juhul ei vaidlusta ja isegi kui vaidlustaks, ei oleks nende lahendamine halduskohtu pädevuses, mistõttu kaebus kuulub tagastamisele

§ 121lg 1 p 1 alusel.

12. Kui lähtuda eeldusest, et rikutud on SDE fraktsiooni õigusi, siis ei ole fraktsioon juriidiline isik, vaid parlamendiliikmete ühendus, kus vahetatakse arvamusi ja kujundatakse poliitilise jõu seisukoht, rühm, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. Seega fraktsioon, olles isikute ühendus, kes ei ole juriidiline isik, võib kaebuse halduskohtule esitada üksnes siis, kui seadus selleks õiguse annab (

§ 44lg 3).

Kuna ükski seadus sellist õigust ei anna, siis ei ole antud juhul oluline, kas kohtusse on pöördutud fraktsiooni või tema liikmete õiguste 4 kaitseks, kuna ühestki seadusest sellist õigust ei tulene. Paljasõnaline on ka kaebajate väide, et sekkutud on fraktsiooni ainupädevusse, kuna ühestki seadusest ei tulene samuti, et Riigikogu juhatus peaks valimatult kõik fraktsiooni soovitud teemad istungi päevakorda võtma. 13.

§ 44

lg 3 ei hõlma vaidlusi, mis tekivad avaliku võimu kandja siseselt tema organite ja nende erinevate osade vahel. Siinjuures võib analoogia korras lähtuda volikogu ja tema liikmete vaheliste vaidluste lahendamise väljakujunenud kohtupraktikast. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-55-04 (p 14) nentinud: „... suhted, mis tekivad kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse organi vahel teabe taotlemisel, ei ole oma iseloomult haldusõiguslikud, vaid tegemist on omavalitsuse sisesuhetega. Sellistest suhetest tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole kehtiva õiguse alusel võimalik kasutada haldusõiguslikke õiguskaitsevahendeid, sh võimalust pöörduda kaebusega halduskohtusse“. Riigikogu on kui heterogeenne kollegiaalorgan, mille liikmed tegutsevad vaba mandaadi ja õigusliku vastutuse puudumise põhimõtete alusel (PS § 62). Asjast nähtuvalt on antud juhul tegemist Riigikogu allorganiks oleva Riigikogu juhatuse ja Riigikogu liikmetest moodustatud rühma – fraktsiooni (või selle rühma või Riigikogu liikmete) vahelise sisevaidlusega, so halduse sisevaidlusega, millise lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seda enam, et PSJKS § 17 sätestab kindla korra Riigikogu juhatuse otsuse peale kaebuse esitamiseks Riigikogu liige, asendusliige või fraktsioon, kes leiab, et RTTKS § 13 lõike 2 punktis 2, 3 või 4 või RKLS §-s 13 või 14 nimetatud Riigikogu juhatuse otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu juhatuse otsus. Eeltoodust nähtuvalt ei ole mitte kõik Riigikogu juhatuse otsused kohtus vaidlustatavad. Seadusandlikult on piiritletud, milliseid juhatuse otsuseid Riigikogu liikmetel, asendusliikmetel ja fraktsioonidel on õigus kohtus, ja sedagi ainult Riigikohtus, vaidlustada. Käesoleval juhul sellise otsuse või otsustusega tegemist ei ole ning seega puudub sisuliselt kaebajal(tel) ka kaebeõigus

§ 121lg 2 p 1 mõttes.

14. Täiendavalt, kui kaebaja(d) ei peaks nõustuma kohtu seisukohaga, et kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja kaebaja(te)l puudub kaebeõigus, leides vastupidist, siis peab kohus vajalikuks selgitada veel järgmist. Kaebuses on esitatud tuvastamisnõue - Riigikogu juhatuse tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Samuti peetakse vajalikuks saada kohtult hinnang Riigikogu juhatuse otsuse seaduslikkuse kohta.

§ 45

lg 2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib isik esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Samas tuleb

§ 38

lg 4 kohaselt tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, ehk, mis on kaebaja põhjendatud huvi tuvastamise suhtes. Seega tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi. Riigikohus on varem tõdenud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Seega tegemaks kindlaks, et isikul on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, peab kaevatav haldusakt või toiming olema kõigepealt nimetatud isikusse puutuv ja teiseks, selle haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamisest (juriidilise fakti tuvastamisest) peab isikule sündima õiguslik kasu, st tuvastamisnõude rahuldamine peab aitama tal oma väidetavalt rikutud õigusi kaitsta/taastada. Kuigi kaebusest ei selgu üheselt, kes on kaebaja(te)ks, siis seadusest (

§ 44

lg 2) tulenevalt ei saa halduskohtule üldjuhul esitada nn populaarkaebust avalikes huvides (va 5 erandlikel juhtudel keskkonnaasjades). Seega tuvastamiskaebuse raames ei ole võimalik saada lihtsalt hinnangut vastustaja tegevuse/tegevusetuse kohta, kuna tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks

mõttes ei saa olla pelgalt soov, teha kindlaks vastustaja tegevuse/tegevusetuse õigusvastasus. Kohus eelnevalt selgitas, et tuvastamisnõude esitamine halduskohtule võiks olla põhjendatud juhul, kui see aitaks kaebajat tema õiguste edaspidisel kaitsmisel. Kuna kaebusest ei nähtu, milliseid kaebaja(

1. te)subjektiivseid õigusi kohus antud juhul kaitsma peaks, siis on kohus seisukohal, et põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks antud juhul puudub. 15. Lisaks kohus leiab, et esitatud tuvastamiskaebus ei tagaks ka kaebuse eesmärgi saavutamist, milleks on kaebajate soovitud teema istungi päevakorda võtmine. Esiteks, kohus juba selgitas, et vastustaja võimaliku tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamine ei too vastustajale kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, seega ei oleks Riigikogu juhatus nagunii, isegi võimaliku tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise korral, kohustatud Riigikogu SDE fraktsiooni soovitud teemat istungi päevakorda võtma. Soovitud eesmärki ei oleks võimalik saavutada ka kohustamiskaebuse esitamisega, kuna kohus ei saa sekkuda suveräänse Riigikogu tegevusse, millise tegevust korraldab Riigikogu juhatus RKKTS ja RKLS alusel. Seega ei saaks kohus kohustada Riigikogu juhatust kaebaja(
2. te)poolt soovitut tegema. Kaebuse eesmärgi saavutamine ei oleks võimalik ka hüvitamiskaebuse esitamisega, kuna ei nähtu, et kaebajatele oleks vastustaja väidetava tegevusetusega kahju tekitatud ning kaebajad seda kaebuses ka ei väida. 16. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kuigi kaebuse pinnalt jääb ebaselgeks kaebaja(
3. te)isik, ning seega ei ole üheselt võimalik kindlaks teha, kelle õiguste kaitseks on kaebus esitatud, ei oma see asjas määravat tähtsust ja seetõttu ei pea kohus vajalikuks jätta kaebust käiguta. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt ja tuginedes kohtu vastavatele selgitustele on, esiteks, tegemist halduse sisevaidlusega, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, teiseks, ei ole kaebaja(te)l kaebeõigust kaebuses vaidlustatud otsustuse halduskohus vaidlustamiseks, lisaks ei ole kaebuses esitatud nõudega kaebuse eesmärki nagunii võimalik saavutada, sest puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, samuti ei osutuks kaebus edukaks ka nõude võimalikul muutmisel (kohustamis- või hüvitamisnõudeks). Need ei ole kõrvaldatavad puudused. Seega tagastab kohus kaebuse läbivaatamatult eelkõige

§ 121lg 1 p 1 alusel, aga ka sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

17.

§ 104

lg 5 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kaebuse eest on tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 28). Et kohus tagastab kaebuse muu hulgas

§ 121lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, siis tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 6