3-13-873/31

3-13-873 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 30.september

1. a Tallinn Haldusasja number 3-13-873 Haldusasi D.U’i kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised esindajad Asja läbivaatamine ja nende Kaebuse esitaja: D.U.; Vastustaja:Tallinna Vangla, Volitatud esindaja: Teerika Mariliin Martisen. Kohtuistungil ( videokonverentsi teel) 30.augustil 2013 RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta kummagi menetlusosalise menetluskulu tema enese kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30 .10.2013.a. (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses(HKMS § 182 lg 1 p 9). I ASJAOLUD 1 D.U. oli paigutatud perioodil 19.10.2012-24.10.2012 Tallinna Vangla Esimese üksuse kambrisse nr 141, kus 19.10.2012 leidis aset tulekahju. 22.01.2013 esitas D.U. Tallinna Vangla direktorile taotluse põlenud kambris hoidmisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 eurot. 1 Tallinna Vangla direktor rahuldas 25.03.2013 vastusega nr 5-18/2674-1 kahju hüvitamise taotlusele kahjunõude osaliselt summas 38,34 eurot. D.U. esitas 23.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vangla vastusega nr 5-18/2674-1 rahuldamata osas, s.o summas 261,66 eurot ning lisaks mittevaralise kahju hüvitamist kirjaliku vabanduse vormis. II KAEBUSE MOTIIVID 2.Kaebuse esitaja ei nõustu Tallinna Vangla vastuses nr 5-18/2674-1 toodud võrdlusega, millega põlenud kambrit võrreldakse kartseriga . Kaebaja leiab, et ametnik, kes andis korralduse kaebaja paigutamiseks kambrisse nr 141, olles teadlik kambris toimunud tulekahjust ning kambris valitsevatest tingimustest, tegi seda teadlikult ja tahtlikult, tegemist ei olnud ruumipuuduse või hädaolukorraga. Vangla oli teadlik, et kambris puudus vesi. Kaebuse väitel pani Tallinna Vangla toime süülise piinamise ja inimväärikuse alandamise. Lisaks jäeti andmata vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 2 kohaldamist lubav käskkiri, kuigi asjad, k.a. toidunõud, võeti kaebajalt ära. Samuti oli kamber peale seal leiduva tahma kaetud pulberkustuti sööbivate jääkidega. Eeltoodu põhjal leiab kaebaja, et hüvitiseks määratud 38,34 eurot ei ole piisav ja ei kompenseeri kaebajale tekitatud kahju. Samuti märgib kaebaja, et nii väike kompensatsioonisumma ei avalda mõju vanglale, et ta edaspidi väldiks sarnase kordumist. III VASTUSTAJA SEISUKOHT 3.Vastustaja kaebust põhjendatuks ei pea ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4. Tallinna Vangla hinnangul on D.U’i kambris 141 hoidmine tema õiguste rikkumise ulatuse ja intensiivsuse poolest võrreldav just kinnipeetava alusetu kartseris hoidmisega. Tallinna vangla peaspetsialist-üksuse juhi 12.10.2012 käskkirjaga nr 526 kohaldati kinnipeetav D.U’i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja piirati kinnipeetava vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati kehakultuuriga tegelemine(spordisaali kasutamise võimalus) ning kinnipeetav paigutati eraldatud lukustatud kambrisse, D.U. nimetatud käskkirja vaidemenetluses vaidlustatud ei ole, seega on tegemist kehtiva käskkirjaga. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati D.U’i suhtes Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 31.
5. 2012 käskkirjaga nr
6. Tulenevalt VangS § 66 lg-st 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoelku vanglas.VangS § 69 lg 1 sätestab täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise alused, VangS § 69 lg 2 sätestab täiendavate julgeolekuabinõudena lubatavad meetmed. Riigikohus on sedastanud kohtuasjas 3-3-1-94-10, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Kohtuasjas 3-3-1-93-09 leidis Riigikohus, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni ( 6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Tallinna Vangla hinnangul võib hüvitise suuruse määramisel võtta aluseks viimatimärgitud lahendist tuleneva summa 6,39 eurot. Kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud on sätestatud VangS § 65.
7. Kinnipeetavale ei ole kartseris lubatud isiklikud asjad, talle ei võimaldata kokkusaamisi, ajakirjanduse tellimist, sisseostude tegemist, raadio- ja televisooonisaadete järgimist, interneti kasutamist, töötamist, isikliku 2 riietuse kandmist ega voodiriiete kasutamist äratusest öörahuni. Vastustaja hinnangul on kaebaja hoidmine kambris 141 tema õiguste rikkumise ulatuse ja intensiivsuse poolest võrreldav just kinnipeetava alusetu kartseris hoidmisega. 5.Vanglaametniku kinnitusel viidi vähemalt tema vahetuse ajal kaebuse eistajale kambrisse vett ja kinnipeetav sai kõik veega seotud toimingud tehtud. Lisaks võis kaebaja saada vett teistelt vanglateenistuse ametnikelt, kuid tulenevalt aja möödumisest ei ole seda enam võimalik välja selgitada. Kaebuse esitaja ei olnud kambris 141 viibimise ajal ilma veeta ja küsimise peale võimaldati temale vett. Vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja toonud välja, et ta oleks kambris 141 viibimise ajal olnud pesemata.Kaebuse esitaja võis mõnel, kuid kindlasti mitte kõigil kambris 141 viibitud päevadel olla ilma veeta. 6.Kaebuse väitel Tallinna Vangla piinas ja alandas kaebaja inimväärikust süüliselt. Lisaks oli kaebuse väitel kambris peale tahma ka pulberkustuti jäägid, mis on tervisele kahjulikud. Mitte igasugune ebameeldivustunne või kannatus ei ole käsitatav piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemisena. Selleks, et tegemist oleks konventsiooni alla kuuluva väärkohtlemisega, peab selline kohtlemine ületama minimaalse raskusastme. Inimväärikuse mõistel on oma kindel sisu ning inimväärikuse aladamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul, mille alla ei kvalifitseeru kuidagi kaebaja hoidmine kambris, mis on osaliselt saanud põlengus kahjustada. Tallinna Vangla tegevus, millega kaebaja paigutati kambrisse 141, ei vasta piinamise mõistele. Enne kaebaja paigutamist kambrisse 141 korraldas vangla kambri 141 koristuse- kambrist eemaldati lahtine sodi ja kustutusjäägid. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et kambris olid pulberkustuti jäägid.
8. Kaebaja inspektor-kontaktisiku kinnitusel ei pöördunud kaebaja tema poole kambris 141 viibimise ajal väitega, nagu puuduksid tal toidunõud. Samuti ei ole kaebaja toonud kahjunõudes välja, et kambris 141 viibimise ajal oleks ta olnud söömata. Seega on tegemist paljasõnalise väitega. Samuti ei ole kaebaja rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid ja püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebaja leidis, et ta jäeti õigusvastaselt ilma isiklikest asjadest, oli tal võimalus pöörduda vastava taotlusega kohe vangla poole. Kaebaja pöördus vangla poole esmakordselt aga rahalise hüvitise saamiseks.
9. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja, et vangla väldiks tulevikus sarnase olukorra kordumist ning et analoogne juhtum toimus kambris 222 märtsis
10. 03.03.2013 õhtul lõhuti kambris 222 korduvalt ära aknaklaas ja 14.00 ajal hakkas kambrisse tulema suitsu. Asjaolude selgitamisel ilmnes, et kambris põleb midagi lahtise leegiga. Põlenud esemeid ei suutnud vanglaametnikud oma jõududega kustutada ning kohale kutsuti päästekomando, kes kustutas kambris 222 neli hõõguvat madratsit. Kambris 222 olnud kinnipeetavad paigutati ümber kambrisse 89, kamber 222 pitseeriti kinni. Peale põlengut paigutati kambrisse 222 kinnipeetavad alles 21.03.2013, milliseks ajaks oli kamber koristatud ja teostatud remont, mida tõendab Tallinna vangla I EVO kamber 222 põlemisjärgne remondipakkumine. Vastustaja märgib, et Tallinna Vangla täituvust arvestades on vanglal vajadus kasutada kõiki endale kuuluvaid kamberid, Kui kinnipeetavad kamberid kahjustavad, siis need koristatakse, vajadusel teostatakse remonttöid ning kambrid võetakse uuesti kasutusse. Kaebaja paigutamine kambrisse 141 oli põhjendatud. 3
11. Tallinna Vangla on eelnevat arvestades leidnud 25.03.2013 vastuses, et kaebaja mittevaralise kahju suuruse hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et kaebaja võis mõnel, kindlasti aga mitte kõigil kambris 141 viibitud päevadel olla ilma veeta.Vastustaja hinnangul on D.U’i hoidmine kambris 141 tema õiguste rikkumise ulatuse ja intensiivsuse poolest võrreldav kinnipeetava alusetu kartseris hoidmisega, mistõttu vastustaja pidas sobivaks ja proportsionaalseks kahju hüvitamist summas 6,39 eurot ööpäevas, s.o.kokku 38,34 eurot. Kuivõrd Tallinna Vangla on kaebajale tekkinud mittevaralise kahju hüvitanud rahaliselt, siis puudub vastustaja hinnangul vajadus kaebaja ees vabandamiseks. Vastustaja leiab, et vangla poolt kaebaja makstud mittevaralise kahju hüvitisega summas 38,34 eurot on vangla kaebajale tekkinud kahju hüvitanud, mistõttu puudub vajadus kaebajale täiendavad kahjuhüvitise väljamõistmiseks IV KOHTU PÕHJENDUSED 10.Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.
12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju puhul võib RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda selle rahalist hüvitamist tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Vastavalt RVastS § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ja arvestades süü vormi ja raskust. Vaidlus puudub selles, et D.U. oli paigutatud perioodil 19.10.2012-24.10.2012 Tallinna Vangla Esimese üksuse kambrisse nr 141, kus 19.10.2012 leidis aset tulekahju. Kaebuse väitel seisnes mittevaraline kahju Tallinna Vangla poolt kaebaja süülises tegevuses, mis seisnes piinamises ja inimväärikuse alandamises, sest kaebaja pidi viibima kambris, mis lisaks tahmale oli täis tervisele kahjuliku toimega pulberkustuti jääke, samuti ei olnud tal vett.
13. Kaebuse väited 6 ööpäeva ilma veeta olemisest ei ole asja arutamisel kinnitust leidnud. Vanglale esitatud kahjunõudes ( tl 62-63) väidab kaebaja, et vesi oli välja lülitatud nii tualetis kui valamus, ta pidi olema ilma veeta. Tõendamist on leidnud, et vähemalt kahel päeval, s.o. Tallinna Vangla Esimese üksuse vanemvalvur J.H. vahetuse ajal viidi kõnelausesse kambrisse vett ( tl 26, kohtuistungi protokoll tl 66)) , samuti et kaebuse esitaja sai ennast pesta. Seega on ümber lükatud kaebuse väide ilma veeta olemisest 6 päeva jooksul. Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja väitnud, et ta on pidanud olema pesemata, selline asjaolu on esile toodud kohtumenetluses. Kaebuse väide, et kambris ei olnudki valamut, on põhjendamatu. Esiteks on kaebaja ise märkinud vanglale esitatud kahjunõudes kambri valamus ja tualetis vee väljalülitamist, samuti nähtub kohtule esitatud fotodelt valamu olemasolu. Kaebaja väitel ei ole kohtule esitatud fotod tehtud kambrist nr
14. Kohtul puudub alus seada Tallinna Vangla esitatud fotode usaldusväärsust kahtluse alla. Tallinna Vangla direktor R.K. on kohtule kinnitanud ( tl 48-49), et 4 kohtule esitatud fotod on pildistatud kambrist 141 peale seal aset leidnud tulekahju 19.10.2012 ning et samad fotod on esitatud ka kriminaalasjas sündmuskoha vaatlusprotokollis.
15. Osundatud fotodel on fikseeritud kambri nr 141 seisund peale seal toimunud tulekahju ( tl 30-32). Kohtu hinnangul ei ole veenev ja eluliselt usutav kaebuse väide, mille kohaselt oli kamber lisaks tahmale täis pulberkustuti jääke , kohtumenetluses märkis kaebaja ka klaasikilde. Esmalt ei ole kaebaja väitnud selliste olude ( pulberkustuti jäägid, klaasikillud) esinemist vanglale esitatud kahjunõudes, teiseks on asja arutamisel kaebaja viidates asjas esitatud fotodele avaldanud seisukohta kambris valitsenud olukorrale. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et kohtutoimikus olevad fotod on tehtud pärast tulekahju ja enne koristamist. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse väited kambri olukorrast veenvad ka seetõttu, et kaebaja on muu hulgas märkinud, nagu oleks vastustaja samamoodi käitunud 03.03.2013 kambris 222 aset leidnud põlengu puhul. Asjas esitatud dokumentidega kambris 222 aset leidnu kohta ( tl 28-29 pöördel) on tõendatud, et kinnipeetavate poolt kambri kahjustamisel on olukorda hinnatud ja vajadusel teostatud ka remonttöid, kinnipeetavad on paigutatud kasutamiskõlbmatust kambrist selle taastamiseajaks mujale. Vastuseks kohtu küsimusele on Tallinna Vangla esindaja selgitanud, et Tallinna Vangla direktori asetäitja J. J. viibis kõnealuse kambri koristamise juures ning ruumi ülevaatusel andnud hinnangu, et ruum on kõlbulik selleks, et kinnipeetavad võivad seal viibida.
16. Kaebuse esitaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes väitnud kambris 141 viibimise ajal söömata olemist, samuti ei ole kaebaja pöördunud kontaktisiku poole seoses toidunõude puudumisega. Eeltoodust tulenevalt jagab kohus vastustaja seisukohta sellise väite paljasõünalisusest. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja ei rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid ja ei ole püüdnud ära hoida kahju tekkimist, sest ta ei ole taotlenud õigusvastaselt äravõetud isiklike asjade tagastamist.
17. Riigikohus on selgitanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (kohtuasi nr 3-3-1-24-09 ). Et kaebaja kogetud hingelised üleelamised kvalifitseeruks väärikuse alandamisena, peavad kohtupraktika kohaselt isiku ebamugavustunne või kannatused olema saavutanud teatud minimaalse tõsidusastme. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-41-10 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning on teinud ka viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, milles on märgitud, millist käitumist on võimalik pidada väärikuse alandamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98). Seega on väärikuse alandamiseks peetud märksa tõsisemaid kannatusi ja on arvestatud neid kogumis, võttes arvesse nende tingimuste kumulatiivset mõju ja nende kohaldamise ajavahemikku. Kohus nõustub vastustaja, et kaebaja hoidmine kambris, mis oli osaliselt 5 põlemisjälgedega ning kus oli vesi kinni keeratud, ei vasta piinamise kui väärkohtlemise kõige raskema vormi mõistele.
18. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju rahalise hüvitise suuruse hindamisel arvestada õiguse üldpõhimõtteid, ühiskonna üldise heaolu taset, kohtupraktikat , rikkumise laadi ning kahjuliku tagajärje raskust. Tallinna Vangla on kahjuhüvitise mõistnud välja proportsionaalselt kaebaja õiguste rikkumise ulatuse ja intensiivsusega ning on hüvitise suuruse määramisel lähtunud Riigikohtu 15.03.2010 kohtuotsuses kohtuasjas 3-3-1-93-09 tuleneva summa 6,39 eurot ööpäeva eest. Kohtu hinnangul on vangla kaalutlused olnud asjakohased ning kaebajale põhjustatud kahju on hüvitatud. 17.Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Vangla poolt kaebajale määratud hüvitis 38,34 eurot ei avalda mõju vanglale tulevikus sarnase olukorra kordumise vältimiseks. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine, mitte aga kahju põhjustanud isiku karistamine . Riigikohus on 04.04.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-13-06 selgitanud:“ Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (tsiviilkolleegiumi
19. detsembri
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1137-05). Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka avalikus õiguses.“. 18.Ülaltoodud põhjendustel leiab kohus, et Tallinna Vangla poolt määratud kahjuhüvitis on põhjendatud, kaalutlused on asjakohased. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale täiendava kahjuhüvitise väljamõistmist kaebuses toodud põhjendustel, sest vangla poolt kaebaja makstud mittevaralise kahju hüvitisega summas 38,34 eurot on vangla kaebajale tekkinud kahju hüvitanud. Kohtupraktika kohaselt( näit. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-27-02) võib mittevaraline kahju olla heastatav mitte üksnes rahalise hüvitise maksmisega, vaid ka teiste vahenditega, näiteks kannatanu ees vabandamisega . Kuivõrd kaebuse esitajale põhjustatud mittevaraline kahju on temale rahaliselt hüvitatud, puudub ka vajadus kaebaja ees vabandamiseks. 19.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulu väljamõistmist. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik 6